Kriipsukas

Kriipsukas

Enamasti matemaatikatunnis, kuid vahel ka mujal mängisime kahe-kolme-neljakesi "Kriipsukat". Mängijateks olid enamasti Andi (varem Oliver), Külliki, mina, Sandra ning mõnikord ka Vaike. Mäng käis nii: joonistasime mingisuguse ruudustiku (enamasti 100 ruutu või rohkem). Järjekorras tõmbas igaüks sinna ruudu külje pikkuse kriipsu. See, kes sai tõmmata mingi ruudu viimase serva kinni, sai selle ruudu "enda arvele" ning kirjutas oma nimetähe sinna sisse. Kui olid ühe ruudu "omale" saanud, siis tuli uus kriips tõmmata. Sellegi kriipsuga võisid ruudu täis saada. Juhul, kui said ühe käimiskorraga ringi täis, tuli ikkagi ainult üks kriips kuhugile vabasse kohta tõmmata. Algul läks mängimine kiiresti, kuid pärastpoole jäi vabu kohti vähemaks ning nende otsimine võttis aega. Lõpuks jõudis mäng niikaugele, et tuli hakata teistele ruute "ette andma", sest selliseid käiguvõimalusi ei olnud, kus kaasmängija midagi poleks saanud. Õpetajad korjasid meilt poolikuid mänge kümnete kaupa endale, kuid kahtesid panna ei saanud, sest alati üks mängija lahendas ülesanded ära. Kui ruudustik täis sai, loeti igaühe ruudud üle ning kirjutati arv mängu äärele.

RKM, KP 50, 95 (44) < Tallinn

1976

Tallinna 37. keskkool, 10.b kl.

Tallinn

1992