Lõhkeained

Lõhkeained

Kuni 1989. aasta suveni müüdi Tallinnas Dünamo kaupluses jahipüssile laetavaid lõhkeainega poole kuupsentimeetrise ruumalaga vaskkapslikesi. Karbis oli neid tuhat tükki ning karp maksis 3.70. Iga poiss ostis neid karpe kevade jooksul paar-kolm tükki. Nendega sai mitut moodi pauku teha. Tavaliselt võeti paar kehalises kasvatuses tõukamiseks mõeldud neljakilost kuuli ning mindi jalgpalliplatsile. Litrike pandi maha ning kuul visati peale. Kärakas oli päris kõva. Mõnel päikesepaistelisel vahetunnil oli vahel kümmekond kampa lõhkamas. Kaugemalt kuulates tundus siis, nagu keegi harjutaks automaadist laskmist. Mõnele tundus tongile kuuliga peale virutamine labasena ning siis otsiti elegantsemaid paugutamisvõimalusi. Ehitati rakett. Lähteaineteks otsiti neli tuletikku, nõel või nael või kruvi ja pool meetrit niiti. Väiksele ruudukujulisele paberitükile murti nurgast nurka murdejoones ning siis volditi ta raketi sabaks. Tuletikud pandi nii üksteise kõrvale, et raketi saba ja terariist jäid tikkudest tehtud risttahuka otstesse pidama. Kogu see krempel seoti niidiga kokku ja kinni. Kui selline rakett oli hästi tehtud, sai teda visata suurepäraselt kahekümne meetri kaugusele ja vahel kaugemalegi, ning pehmemasse seina, tapeeti või puusse jäi ta ilusti kinni. Sellise raketi esiotsa oli võimalik plastiliiniga kinnitada seesama ilus sätendav jahipüssi laskemoon. Väike vasklitter muutis raketi esiotsa raskemaks ning seda sai paremini suunata. Kui seda sorti rakett lendas ja siis millegi vastu põrkas, käis kärakas. Kuigi raske tõukekuuliga tekitatud plahvatus oli võimsam kui raketi oma, kasutati mõlemaid paugutamisvõimalusi sageli. Kui pürotehnitsemissoov tuli peale kohas, kus polnud võimalik kasutada ei tõukekuuli ega tikuraketti, oli võimalik tong plahvatama panna ka kiviga toksides. Siis pidi jälgima, et litter plahvatades toksijale vastu näppe ei lendaks. Alates minu kolmeteistkümne-aastaseks saamise päevast tavalistele inimestele enam neid kolme rubla ja seitsmekümne kopikalisi karpe ei müüdud. Nõuti jahipiletit. Tolle aasta sügiseni sai Tallinnas veel tongide paukumist kuulda, kuid edaspidi hoiti laskemoona tuleviku jaoks tagavaraks. Järgmistel aastatel tehti litrikesega veel ainult sünnipäeva ja uue aasta puhul paar pauku. Veidi väiksemaid kärakaid tekitasime tongipüstolite lintidega. Linte müüdi kuuekopikalistes pakkides. Igas pakis oli kaksteist poole meetri pikkust linti, igal lindil poolsada laengut. Kui neid parajasti müüa oli, ostis peaaegu igaüks meie koolist ligi kakskümmend pakki. Järgmisel päeval koolis algas tohutu sussitamine. Kui meid vahel sellisel päeval pikaks vahetunniks klassi jäeti ning me seal tossutamist harrastasime, siis vahetunni lõpuks oli klass sinihalli suitsu täis. Kui vasklitrikesi paugutasid enamasti poisid, siis pistongide sussitamine oli kogu klassi ühine harrastus. Mõnest lindist sai tossu kätte ainult pastakaotsaga või kopikaga üle tõmmates, kuid mõne teise lindi laenguid tuli enne lõhkemist hulk aega kiviga tampida. Pistongidki muutusid pärast Eesti Kongressi valimisi haruldusteks. Detsembris ja jaanuaris müüdi 6-, 7- ja 14-kopikalisi paugurakette. Kui ühest otsast nöörist tõmbasid, siis teisest lendasid välja värvilise paberi tükid, 7-kopikalisel lisaks nendele mõni plastmassist loomake ning 14-kopikalisel väike paberist mask. Tekkiv kärakas oli enamasti üsna väike. Pauku sai suurendada, kui toppisid paberitükkide juurde paar kilekotti õhutakistuse suurendamiseks. Samuti oli võimalik lõhkeaine koos väikese pappkettakesega kestast eemaldada. Kui sellele saapakannaga või haamriga peale virutasid, oli kõmakas palju suurem kui normaaltingimustel. Mõnikord tegid poemüüjad meile üllatuse, öeldes, et nemad alaealistele ei müü. Siis lasime endile paugukaid osta endavanustel või noorematel tüdrukutel ning nemad ei tundunud müüjale sugugi "alla 16-aastased". 1990. aasta lõpul tõusid paugupillide hinnad rublani või rohkemgi tükist ning neid jõudis mõne osta ainult sünnipäevade puhuks.

RKM, KP 50, 109/112 (61)< Tallinn

1976

Tallinna 37. keskkool, 10.b kl.

Tallinn

1992