Kartul

Kartul

Hommikul ekskursioonibussi või vaba tunni ajal laulukoori oodates mängisime "Kartulit". Mängus võitjat ega kaotajat ei olnud. Otsiti pall. Mängidasoovijad moodustasid ringi ning hakkasid võrkpalli moodi kõksima. See, kelle tõttu pall maha kukkus, pidi ringi keskele kükitama. Sel ajal, kui pall õhus oli, võis keskel küürutaja püsti hüpata ja palli püüda proovida. Kui ta palli kätte sai, läks ta kõksijate hulka, ning see, kelle tõttu pall kinni püüti, kükitas keskele. Enamasti hüples keskel mitu kobakäppa. Nad pidid üksteisega kogu aeg ühenduses olema. Kui üks keskmik palli kinni püüdis, said kõik kükitajad ringi, ning kinnipüütud palli lendusaatka tuli üksinda keskele. Et mäng põnevam oleks, tohtis keskel olijaid "pommitada". Kui mõni kõksija suutis palli põrutada vastu keskmikku nii, et see tema juurest eemale põrkas ning keegi keskelolija seda enne mahakukkumist kätte ei saanud, siis sai see "põrutaja" edasi kõksijate hulka jääda. Vahel ei saanud keskmised kuidagi palli püütud ning juhtus, et mängijaid jäi ainult kaks. Siis nad jändasid senikaua, kuni üks eksis. See läks siis keskele ning kõik teised moodustasid tema ümber ringi. Tavaliselt "Kartulit" eriti kaua ei viitsitud mängida.

RKM, KP 50, 113/4 (66) < Tallinn

1976

Tallinna 37. keskkool, 10.b kl.

Tallinn

1992