Sussimäng

Sussimäng

Minu mõlemad vanemad Viire Villandi (s. 1955) ja Lembit Karu (s 1948) teadsid "Sussimängu" sellisel kujul. Seda mängisid ainult keskastme poisid. See oli selleks, et kopikaid üksteiselt endale saada. Igal mängijal oli oma "sussikivi" või "sussiplönn". See oli u 5 cm läbimõõduga tinaplönn, kuid vahel ka lamekivi. Seda eriti algajatel. Maapinaale v põrandale tõmmati pikk sirge joon. Lepiti kokku, millise summa kõik mängijad omalt poolt mängu panevad. Tavaliselt oli see 5-30 kopikat. Kõik kopikad pandi ühte virna, kirja pool ülespidi. Siis viskasid kõik u 5 m kauguselt oma sussiplönnid virna poole. Mängu alustajaks sai see, kelle plönn lendas virnale kõige lähemale. Kui kaks plönni läksid virnast ühekaugusele, läks alustamine ümberviskamisele. Kui kellelgi õnnestus plönniga virna tabada ja mõni kopikas läks ümber, sai ta need kopikad kohe endale ja oli loomulikult ka alustaja. Kui mitmel mängijal läks plönn virna pihta, läks alustamine ümberviskamisele. Mäng hakkas käima selles järjekorras, kui kaugel oli kellegi plönn virnast. Mängijad kükitasid kopikavirna ümber. Järjekorras hakati oma plönniga kopikate peale viskama. Tema ülesandeks oli plönniga kopikas ümber lüüa. Kopikad, mis ta ümber lõi, sai ta endale. Ta sai teha nii palju viskeid, kui kaua kopikad ümber läksid. Kui tema löögist enam ükski kopikas ümber ei läinud, sai viskeõiguse järgmine mängija. Mäng lõppes siis, kui kopikad olid otsas. See kuulus n-ö "keelatud mängude" hulka, mille pärast oli koolis järjekindlalt pahandusi. Oli levinud 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel.

RKM, KP 49, 521/4 (48) < Tartu

1977

Tartu 14. keskkool, 9.a kl.

Tartu l.

1992