Alli, snd. 1949. a. Viljandimaal

Pealkiri

Alli, snd. 1949. a. Viljandimaal

Tekst

1. Miljöö

1. 1. Kasvasin lapsepõlves sõjajärgses väikses Mõisaküla linnas. Meie peres oli isa, ema ja minu vend Jüri, kes oli minust kolm aastat noorem. Lapsepõlves ma lasteaias ei käinud, ema oli kodune. Minu mängukaaslased olid kõik ümberkaudsed lapsed, mängisime õues, toas ja teiste laste kodus. Elasime ühes Siberisse saadetud peremehe majas, seal oli ka üks vene pere, kellega me saime suurepäraselt läbi, mingit rahvuserinevust ja vaenu me ei tajunud, purssisime vastastikku oma ja teiste keeles, tol ajal ei räägitud ka poliitikast. Meie kodu oli linna ääres ja sageli jõudis meie mängumaa ka metsa ja heinamaale.

1. 2. Mängimiseks oli mul piisavalt aega, kuigi ka koduseid töid pidi jõudumööda tegema. Ei mäleta, et oleks mingi ülesande tõttu pidanud mängimise katkestama. Samuti ei mäleta ka, et raamatu lugemise juurest oleks ära kutsutud. Teatud aja sisustas ka ema, kes viis meid sugulastele külla, jalutama, suplema, sõitis meiega kuskile, näiteks esimene Tallinnas käik on eriti meelde jäänud, see oli enne kooli, mäletan sellest ajast nn „Aljošat“, Tundmatu sõduri ausammast, see avaldas muljet. Nägin ka merd esimest korda ja sain esimest korda keefiri proovida. Isa oli mul raudteelane ja seetõttu saime aastas ühe tasuta reisi kogu perele.

1.3. Minu meelistegevus tekkis algklassides, umbes 1957/58. Mõisaküla raudteeklubis oli lastering, mis aitas laste aega sisustada, seal lauldi, tantsiti, loeti luuletusi, korraldati üritusi, meil olid isegi balletikingad. Aastas korra oli ka suur lavastatud karneval mingist muinasjutust, kus oli kõigil lastel mingi kostümeeritud osatäitmine. Seda ringi juhendas Siberist tagasi tulnud lätlanna Puili Mirtza, hiljem oli ta nimi Raja Liis. Lasteringi kutsus mind naabritüdruk ja seal ma kasvasin ning kujunesin, õppisin esinemisjulgust ja avardasin oma silmaringi. See tegevus kestis kuni keskkooli lõpuni, siis olin ma juba näiteringis koos täiskasvanutega. Selles ringis oli palju tegevusi, me õppisime seal ka mosaiikmaali klaasikildudest tegema ning voolisime nukuteatri nukkude maske liimist ja paberist, mille me kleepisime plastiliinist nukupea kujule. Sinna klubisse tahtsin ma alati minna, seal olid mul kõik tuttavad. Seal sain ma esineda, see oli kõige olulisem. Ka koolis meeldis mul aktustel esineda.

2. Mängupaik

2.1. Kodust eriti kaugel me mängimas ei käinud, talvel mängisime rohkem toas, suvel õues. Kui läksime mõne sõbra juurde mängima, siis pidi kodust luba küsima ja kindlal kellaajal tagasi tulema. Naabripoisil oli oma hoovi pallimänguks korv kuuri seina külge ehitatud, mu vend käis seal mängimas. Oli üks huvitav väljakujunenud paik, see oli meie maja (Karjamaa 18) kõrval Ringpuiestee ja Karjamaa tänava nurgal väike Ringpuiestee tänavajupp, kus maju ei olnud, tänav viis põldudele. Lapsepõlves kutsusime seda tänavat Roheliseks tänavaks, nii oli see ainult meie pere kõnetarvituses. Sinna kogunesid ka teised ümberkaudsed lapsed, ega neid palju ei olnud, viis-kuus. Mõisakülas on ju tänavate ääres kraavid, linn on soisele maale rajatud, kevadel on palju vett, mida kraavide kaudu ära juhitakse. Nendes kraavides ujutasime paate, ise tegime väikseid paate, puust, puukoorest või paberist, purjed panime peale. Huvitav oli vaadata, kuidas paadike kulges, kõige hullem oli see, et halvasti tehtud paat vajus ümber. Ükskord oli ema ka abiks paadi tegemisel. Sellel tänaval oli üks madalam koht, kus vesi kevadel ujutas üle tänava. Me kutsusime seda kohta Kaitsekaks, s.t kaitsekraaviks.
Kui olin teismeline, kaevati 60-ndatel kodust umbes poole kilomeetri kaugusele heinamaale bassein, üks ots oli sügavam, teine madalam, seal me veetsime palju aega, suplesime, õppisime ujuma ja suhtlesime palju, me olime igal suvel korralikult päevitunud. Talvel oli selle basseini peal liuväli ja karussell. Paralleelselt selle basseiniga meenub, et enne seda käisime emaga koos pommiaukudes ujumas, need olid tekkinud sõja ajal Mõisaküla–Pärnu raudtee äärde, olid ümmargused paraja sügavusega augud. Lapsena ei seostanud me neid auke pommidega, oli lihtsalt koha nimi – pommiaugud.
Poistele pakkus sõjajärgne aeg huvi igasuguste lõhkeainete poolest. Hiljem olen koolivendadelt kuulnud, kuidas nemad Lätimaale viiva raudtee ääres padruneid otsimas käisid. Nimelt lasksid 1944. aastal sakslased põlema süüdatud linnast lahkudes Läti raudteel oma sõjamoona õhku. Poistel olevat olnud keelatud sinna minna, kuid käidi ikkagi ja tehti pauku ka, õnnetusi ei mäleta olnud.
Omamoodi mängupaigaks oli linnalähedases metsas hulkumine, mets oli kodule lähemal kui kilomeeter maad. Teadsime täpselt, kus lilled ja seened kasvasid, tundsime erinevaid metsateid kuni Läti piirini. Mäletan, et lilli sai palju korjatud. Eriti sai kevadel oodatud ülaste õitsema hakkamist, käisin iga päev vaatamas, kas ülased on nina maa seest välja pistnud, siis me korjasime neid ja viisime koju. Võilillede õitsemise aegu punusime palju võilillepärgi ja vaatasime, kui palju keegi on võid söönud, selleks panime võililleõie lõua alla, nii et see kumas lõuaaluselt kollaselt vastu. Poistel olid muidugi rakulkad, millega sai märki lasta ja täpsust õppida.
Talvel algas meie Rohelisest tänavast meie suusatee metsa ja metsa taha, lapsepõlves me suusatasime palju, suusad olid poest ostetud, sidemed pani isa kummidest ja nööridest. Sellel Ringpuiestee tänaval ehitasime talvel lumest kindlusi ja onne. Lumesõda sai ka palju mängitud, siis olid meil vastastikku meeskonnad. Kindlustes mängisime sõda punaste ja valgete vahel. Viiekümnendatel olid lumised talved, koduõue ehitati liumägi, sealt lasime kelguga alla, tagumiku peal ka. Kelgud ehitati Mõisaküla raudteevabriku meeste poolt, meil oli neid mitu, ka tõukekelke ehitasid lastele mehed vabrikus. Tõukekelku nimetasime me soome kelguks. Üheks talviseks rõõmuks oli veel hobusereel või saani taga sõitmine. Maainimestel olid hobused (sovhoosid ja kolhoosid andsid maainimestele vabalt hobuseid linnasõiduks). Me hüppasime oma maja kohal ree peale või saani taha ja nautisime sõitu, ega hobusemehed ja perenaised ei keelanud seda, mõned pidasid hobuse isegi kinni ja kutsusid lapsi sõitma. Sõitsime linna piirile ja sealt tulime jala tagasi.


Sellel nn Rohelisel tänaval mängisime soojal ajal igasuguseid tagaajamise jooksumänge, huvitav oli hüpata ühelt kraavikaldalt teisele, ega see alati ei õnnestunud ka, kui oli vaja eest ära joosta. Suvel ei saanud hein kraavikallastel kasvama hakatagi, see tänavanurk oli paljaks tallatud.
Suvel oli ka igal lapsel oma koduõues mingisugune kiik (kiige), kus võisteldi, kes kõige suurema hoo teeb, vahel sai kiige peal ka niisama uneleda. Lastejalgratas oli ainult ühel lapsel, tema andis aeg-ajalt ka teistele sõita. Sama lugu oli hüppenööriga, mida me laenasime teistelt, et harjutada.

2.2. Koolis kasutasime mängimiseks iga võimalust. Vahetunni ajal korraldati ringmänge: „Need kosjad tulid saarest, suvalle-ralleraa“, „Üks peremees võttis naise“ jne. Tunni ajal mängisime “Trips-traps trulli“ „Kartulikuhja“ ja “Laevade põhjalaskmist“. Oli veel „Vanaisa vanad püksid“ ja mingi telefonimäng, mida sai vahetunnis mängida. Pandilunastus oli huvitav. Algklassides mängisime näppude peal „Kassikangast“, murdeeas mängisime igasuguseid horoskoope, mida hoolega paljundasime ja vahetasime – see oli tüdrukute mäng. Tüdrukud pidasid ka salmikut, millest on ilus mälestus jäänud senini alles hoitud asjade hulgas. Üks romantiline tegevus murdeeas oli laulikute koostamine ja kujundamine. Sinna sai kirjutatud levinud laulude sõnu ja ilusaid pilte juurde kleebitud või joonistatud. Laulikuid vahetasime ja uudistasime, mis teisel tüdrukul seal oli, kirjutasime maha. Mina pidasin ka kodus enda jaoks päevikut, kuhu kirjutasin salamõtteid ja olnud tähtsaid juhtumeid. Seda ma kellelegi lugeda ei andnud.

Poisid mängisid igal õhtul koolimajas palli, tüdrukud käisid vaatamas. Tol ajal oli minu koolis igal õhtul võimalik koolimajja minna, tegutsesid kindlad ringid ja korraldati mitmesugust tegevust.

2.3. Koolieelikuna mängisin siis, kui soov tuli ja aega oli, mingit kindlat aega ei olnud. Sisustasin oma vaba aega mängimisega. Lugema õppisin varakult, laenutasin raamatukogust. Õhtuti mängisime vahel, mitte sageli, isa-emaga lauamänge, näiteks „Reis ümber maailma“, küllalt palju mängisime vennaga kaarte, näiteks „Linnade põletamist“. Mängisime ka peitmismänge ja pimesikku (seal mängis ka ema kaasa).

Kui mängimise aega üleüldse täpsustada, siis teiste lastega mängisime õhtupoolikul õues, kooliajal pärast tunde, ikka hiljem, kui oli juba õpitud. Õhtused mängimised õues nii suvel kui talvel lõppesid ikka sellega, et kutsuti tuppa ära, ja meie arust liiga vara, kuigi väljas oli juba ammu pime. Ühiseid mängimisi oli suvel rohkem kui talvel.

3. Mänguseltskond

3.1 Mänguseltskonnad olid kasvades ja kujunedes erinevad, algul lähemal asuvad, naabrilapsed, sugulaste lapsed. Palju neid ei olnud, kuid mõned jäid eluajaks sõbraks. Ei mäleta, et oleks mängukaaslaste ja nn sõprade vahel vahet olnud. Kellega koos mängisime, olidki sõbrad. Vahel oli ka mõni arusaamatus ja rumalus, üldiselt ei mäleta riidu, kaklemist, vihapidamist. Esimesed mängusõbrad tekkisid ikka varases lapsepõlves – naabrite lapsed. Nad olid meievanused või paar aastat vanemad. Kui koolis hakkasin käima, tekkis sõpru juurde, peamiselt need, kellega oli ühine koolitee, tasapisi sai hakatud ka nende kodudes mängimas käima.

Ühe tüdrukuga oli meil ühine kodumängimise koht tema vanaema kuuris, me pidasime seal isegi päevikut, ju siis oskasime nii palju kirjutada juba algklassides. Me kirjutasime seal ka oma klassi poistest. Temaga saime nii sõbraks, et tema vanemad tegid mulle isegi sünnipäevakingitusi, sel tüdrukul oli palju raha kommide ostmiseks, see oli ka tore, iga päev pärast kooli ostsime kommi. Me olime nii suured sõbrad, et käisime isegi ateljees ametlikult pilti tegemas. Selle tüdruku nimi oli Kristel, nende vanemad ehitasid maja (meie ehitasime ka 60-ndatel oma maja). Mäletan, et käisime Kristeli uue kodu katuse roovidel ronimas, keegi meid ei keelanud. Mänguriided olid meil tavaliselt dressid-kampsunid, jalanõud olid sandaletid ja külmal ajal säärikud, sokid sees, mingit erilist edvistamist riietusega polnud. Tähelepanu vääriv koolikaaslane, kellega me tõsiselt tülli läksime, oligi Kristel. See juhtus tühise asja pärast. Mina ei tahtnud 6. klassis enam kaelarätti kanda, lihtsalt sellepärast, et pidasin ennast suureks. Mingit halba suhtumist kaelarätisse küll polnud. Teistele see ei meeldinud, et mina pioneerikaelarätti ei kandnud, sest see oli ikka kohustus ka, ja nad kinkisid mulle Kristeli algatusel uue kaelaräti, mille ma demonstratiivselt Kristelile koju tagasi viisin, nii said vanemad ka sellest teada ja nii katkes meie sõprus täielikult pikaks ajaks, uued sidemed lõime omavahel alles paarikümne aasta pärast. Tagantjärele mõeldes oli põhjuseks ikkagi meie mõlema iseloom, me olime võimukad ja keskkooli ajal oli klassis tüdrukute vahel kaks poolt, Kristeli sõbrad ja minu sõbrad. Kõige ebameeldivam oli see, et sünnipäevale kutsumises peeti erilist vahet, kes on kes.

Head sõbrannad kooliajal olid veel Aino ja Eva, nad oskasid väga hästi laulda, teadsid kõiki tolleaegseid estraadilaule peast ja nii venis meie ühine koolitee teinekord pikaks, tänavaristil, kus lahku läksime, tuletasime ilusaid laule meelde ja jutustasime ilmaelust, tüdrukute asi, meeldiv oli juttu ajada ja kõik päevaprobleemid üle arutada. Eva isa oli linnapea ja nende perel oli üks linna esimesi televiisoreid, käisime nende juures televiisorit vaatamas, see oli põnev ajaviide. Igal reedeõhtul oli teatrietendus televisioonis. Siis pandi toolid rivisse nagu päris kinos ja vaadati.

Eluaegse sõbranna sain ma oma pinginaabrist, side temaga pole kunagi katkenud, algas see viiendas klassis ja kestab siiani. Kooliaeg üldiselt seob inimesi.

Televisiooniga seostub varasem kinos käimine. Kinos käidi hoolega. Meie, lapsed, saime esimese kinoskäimise kogemuse varases lapsepõlves valimistepäeval, sel päeval olid kõik filmid ja kontserdid tasuta ja koos perega vaatasime need ka ära. Hiljem, kui lubati omapead juba linnas liikuda, käisime igal pühapäeval lastefilme raudteeklubis vaatamas. Kinoraha 10 kopikat andis isa. Nädala sees olid ainult suurte filmid, mida käis isa vaatamas, ema mitte. Tasapisi hakkasime ka meie suurte filme vaatama.

3.2. Üldiselt sõpruskond ja mängukaaslased kattusid, see polnud eriti suur. Eelkoolieas saime iga päev õues kokku, mängisime ja suhtlesime. Kooliajal samuti, kuid nädalavahetusel harvemini.

3.3. Oma kodukoha poisid ja tüdrukud mängisid koos enne kooli ja ka hiljem, need sõbrad ei kadunud kuhugi. Hiljem kooliajal tekkis sõbrannasid rohkem kui sõpru. Minu kodu lähedal vene lapsi ei olnud, linnas oli küll. Kui oli vaja, siis suhtlesime, mingit vaenu nende vastu ei olnud. Eelkoolieas elasime vene perekonnaga ühes korteris, kus olid keskkooliealised tüdrukud. Nad mängisid meiega lastemänge ja olid oodatud meie tuppa. Minu kooliajal oli Mõisaküla Keskkoolis vene õppekeelega 1-4. klassi ka vene rahvusest lastele, me ei suhelnud nendega eriti, aga mingit põlgust ka polnud, saime läbi normaalselt.

3.4. Kui mängude käigus arusaamatusi tuli, siis peamiselt sellest, et kokklepitud mängureeglitest aru ei saadud, kinni ei peetud või sohki tehti. Mõnikord mängimine ka katkes selleks päevaks, kuid see ei lõhkunud meie sõpruskonda.

4. Mängu alustamine
4.1. Otsus mängu alustamiseks tuli juhuslikult. Mõni tegi ettepaneku, vahel natuke vaieldi ka ja siis otsustati.

4.2. Püüdja või lugeja selgitati välja loosiga, loeti mingisuguseid salme või loeti mingi arvuni.

4.3. Mängualustamise salme oli mitu, meeles on ainult üks: Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa, Inglismaa oli lukku pandud, selle võti katki murtud, kuhu võti jäi, ütled sina, tatinina.

5. Mängud
5.1 Meie Rohelisel tänaval mängisime mädamuna, kulli, letsu, keerukuju. Peitust ja trihvaatrit mängisime koduõues või kellegi õues, sest seal oli kergem peidukohti leida. Paras jagu palju aega võttis kekskasti mängimine, see nõudis natuke vastupidavust.

5.3. Ei mäleta, et oleks mingi raamatu või filmi põhjal kujutlusmänge mängitud, kuid suveõhtutel jutustati hirmu- ja õudusjutte, mis olid jutustaja poolt rabavaks tehtud, kui esimest korda jutustamise ringi sattusid, said hirmuelamuse.

Suvel oli koduõues mitu kohta, kus me kodu mängisime, näiteks me mängisime kodu kuuri peal lakas ja ka kodumaja pööningul. Kodumängimine oli kõige selle jäljendamine, mis päris kodus oli ja tehti. Eriti suvel oli huvitav, siis sai porikooke teha ja maja servalaua peale kuivama panna, Põnev oli, kui leidsime kuskilt lupja, sellest sai valget piima teha. Mingil ajal oli meil vennaga ka oma peenramaa suure peenramaa juures. Sinna külvasime ise ema käest saadud seemneid, eriti põnev oli vaadata, kunas ja kuidas taimed tõusma hakkasid. Tol ajal sai isegi kannatus otsa, sest taimed ju kohe ei tõuse. Vahel jagasime ka kodumängimise osasid: isa, ema, laps jne. Talvel mängisime kodu toas, siis ehitasime tekkidest ja linadest suure ümmarguse laua alla maja, kus tegime isegi süüa. On meeles, et ükskord tegin ma kirjutuslaua tühja tindipotti moosi ja kutsusin ema külla, ta tuligi ja maitses minu toitu. Mängisime ka arsti ja kooli oma tarkusest, üldiselt jäljendasime seda, mis me oma väikse elu jooksul näinud ja õppinud olime. Igaüks tahtis arst ja õpetaja olla (vajadusel võtsime liisku). Arsti mängimise juures oli ema alati juures vaatamas. Poodi mängisime ka, igaüks tahtis kaupmees olla, rahadeks olid meil sirelilehed, millele hammastega tegime jäljed peale. Talvised sõjamängud lumest kindlustes nõudsid ka head fantaasiat.

Mäletan üht huvitavat kiigutamismängu varasest lapsepõlvest. Isa pani jala üle põlve, mina istusin sinna peale ja isa kiigutas mind, ise laulis: ...vanakaru lõi trummi, kirp aknast välja, nahkpüksid jalga... Isa õpetas meile ka paberist soolatoosi jt. asju tegema.

Tol ajal olid olemas ka nn „Värvi ise“ vihikud, kuid meil neid ei ostetud. Meile õpetas isa, kuidas saab raamatust pilte kopeerida. Isa immutas paberi petrooleumiga, see hakkas läbi paistma ja siis akna peal kopeerisime kuskilt raamatust pilte, pärast värvisime. Värvipliiatsid olid meil alati (kuus pliiatsit komplektis) ja joonistasime ka, kui tuju tuli.

Mänguasjadega oli 50-ndatel aastatel muidugi kitsas. Neid osteti vähe. Mul oli lapsepõlves vaid üks oma nukk, temale õmblesin riideid ja käisin temaga jalutamas. Algul oli mul „lapsevankriks“ kartulisegamise hark (ümarate otstega hark, mida tänapäeval vaevalt mäletatakse). Panin tekikese hargile, nuku sinna peale ja läksin päris suurele tänavale, lükates harki mööda maad hargi varrest kinni hoides. Hiljem ehitas isa mulle õhukestest laudadest kaardus tõukesangadega lapsevankri moodi käru, ümmargused puurattad all. Mulle meeldis. Vennale ehitas ka väikse vankri, selle käepidemed ei olnud kaardus, polnud vaja, temal ei olnud see nuku jaoks. Mäletan ka, kui minust kaks aastat vanem naabripoiss sai suuremaks, kinkis nende vanaema mulle viis kaltsunukku, nn. korstnapühkija perekonna. Mängisin nendega meelsasti. Mu vennale oli ka ostetud üks mänguauto, väike tumepunane Pobeda moodi autoke.

Mäletan ka looduse materjalist ise tehtud mänguasju. Putkest vilepill ja veeprits. Pajukoorest ja ka lepakoorest vilepill (seda sai kevadel teha). Ükskord põimis isa heinamaal olles jõeluhtadest nn saksasaani, see oli seljatoega istease. Meil vennaga olid väiksemas eas ka puupulkadest tehtud loomad, ikka koduloomad, iga loom oli isesugune, lehmad ja hobused segi ei läinud. Mäletamist mööda tegi ema neid.

Üks huvitav mänguasi oli talvel vurriluu, mis tehti vist seajala kontidest ja nöörist, sellele visati keerud peale ja siis tõmmati vurisema, see oli jõuluaegne mäng siis, kui siga tapeti. Sea põiest sai ka mänguasi, aga see ei pidanud pallina kuigi kaua vastu.

Minu kõige eredam mälestus mänguasjadest oli see, kui mulle kingiti nukunõud, silme ees on siiani pisikesed tassid.

Omaette huvitav oli kogumistegevus, korjati erinevaid kommipabereid, ümbrikupilte ja neid vahetati. Vanemas koolieas kogusid poisid marke.

Erilisi nimelt kiusamisi mängimisel ei mäleta, olime ju omavahel sõbrad enamasti, arusaamatusi tuli, aga vähe.

Karistamine oli 50-ndatel aastatel küll moes, vanemad karistasid nurka panemise ja vitsuandmisega, meie kodus tuli seda haruharva ette, kuigi esines nagu igas teises pereski. Rohkem karistati sellega, et keelati mõnd meelistegevust või katkestati mingiks ajaks vestlus, siis oli teada, et ema või isa oli kuri. Koolis karistati riidlemise, nurka panemise, klassi ette või suure saali keskele seisma panemisega. Tuli ette ka tutistamist ja müksamist, millest probleemi ei tehtud, sest laps oli enamasti süüdi, oli keelust üle astunud. Varasemal ajal kehtis ka mõjuva vahendina käitumise hinde alandamine ja koolist väljaviskamine. Mäletan ka juhtumit, kui keskkoolitüdruk koolist välja heideti seksuaalsuhete pärast. Tema peigmees jäi kooli, pärast nad abiellusid.

Maakond

Kihelkond

Halliste

Koguja

Mälestustes kirjeldatud aastakümnend

Koguja sünniaeg

1949