Ugrimaad (Jugra või Jura) mainivad juba vanad araabia autorid. Misjonärist rännumees Al Garnati kirjutab: "Aga Visu taga Pimeduse mere ääres on piirkond, mida tuntakse Jura nime all. Suvel on neil päev väga pikk, nii et päike ei lähe looja neljakümnel päeval, nagu räägivad kaupmehed, aga talvel on öö sama pikk. Kaupmehed räägivad, et Pimedus pole neist kaugel ja et Jura inimesed käivad selle juures ja sisenevad sinna tõrvikutega ja leiavad sealt hiigelsuure puu, mis on otsekui suur küla. Aga selle otsas on suur olend, räägitakse, et see on lind. Ja tuuakse kaasa kaupa ja iga kaupmees asetab oma asjad eraldi ja teeb nende peale märgi ja läheb ise ära, pärast tagasi tulles aga leiab kauba, mis on nende maal vajalik…" (Al Garnati: 32.) Kui Visu-nimelises maas on nähtud muistset Vepsamaad (keelelise sarnasuse tõttu vepslasi tähistava vene sõnaga ves') või Permi (Jugramaa naabruse tõttu), siis Jugrat on üksmeelselt seostatud obiugrilaste - manside ja hantidega. Al Garnati poolt mainitud hiigelpuus aga võime ära tunda paljude Põhja-Euraasia rahvaste mütoloogias esineva ilmapuu. Mõned teadlased on ugrilastega sidunud ka järgmise Al Garnati teate: "Ja Bulgarist sõidavad kaupmehed uskmatute maale, mida nimetatakse Visuks, sealt tulevad suurepärased kopranahad, aga sinna viiakse kiilukujulisi lihvimata mõõkasid, mida tehakse Aserbaidzhaanis… Aga Visu elanikud suunduvad nende mõõkadega Pimeduse lähedal asuvale maale, mis kõrgub Musta mere kaldal ja müüvad need mõõgad sooblinahkade eest. Ja nad võtavad need mõõgad ja viskavad need Musta merre, aga kõigevägevam Allah saadab neile mäesarnase kala - ja nad sõidavad selle juurde laevadega ja lõikavad selle liha kuude kaupa." (Samas: 58-59.) Siiski peaks olema selge, et Pimeduse ja Musta mere (polaarvööndi ja Jäämere) naabrus ei iseloomusta ainult Ugrimaad ja et viimane tsitaat käib rahvaste kohta, kelle oluliseks elatusalaks on vaalapüük.

Puuslik Ljapini jõe kaldal.	Väike mansi küla Ljapini ääres.
Fotod A. Lintrop 1977.

Eelmisel sajandil Munkácsi poolt üles kirjutatud püha jutu kangelast õpetas vanem õde nõnda:

"Kui lähed, vaatad ettepoole, seal seisab seitse kalevist koda, lambad ja sead kihavad ümber nagu ussid. Lasku nende kodade juurde, kodadest tuleb välja ühesilmaline rahvas, üks silm on neil välja voolanud, teine terve. Sa küsi neilt: "Kelle lambaid ja sigu karjatate?" Nad ütlevad: "Me karjatame Paaraparsehhi lambaid ja sigu." Siis ütle: "Ärge rääkige nii. Te öelge nii: "Me karjatame Taarõg-pees'-nimal'a-sovi(1) lambaid ja sigu." Minu järel tuleb tulevürst. Kui ütlete, et karjatate Paaraparsehhi lambaid ja sigu, siis põlete tules. Kui ütlete, et karjatate Taarõg-pees'-nimal'a-sovi lambaid ja sigu, siis läheb teil hästi." Pärast seda ravi neil silmad terveks, puhu neisse oma hingeõhku, las nad olla kahesilmsed. Siis mine jälle edasi. Jõuad jälle seitsme kalevist koja juurde. Ümber kihavad lehmad nagu ussid. Lasku jälle alla, mine sinna, välja tuleb ühekäeline rahvas. Küsi neilt: "Kelle lehmi te karjatate?" Nad ütlevad: "Me karjatame Paaraparsehhi lehmi." Sa ütle siis: "Ärge rääkige nii! Te öelge nii: "Me karjatame Taarõg-pees'-nimal'a-sovi lehmi." Kui te nii ei ütle, tuleb minu järel tulevürst, põlete ära." Siis puhu nende kätele oma hingeõhku, las nad saavad terveks. Siis mine jälle, ühes kohas seisab jälle seitse kalevist koda. Ümber on kõikjal ainult hobused. Lasku alla, all ole, telkidest lonkab välja ühe jalaga rahvas. Sa küsi neilt: "Kelle hobuseid te karjatate?" Nad vastavad: "Me karjatame Paaraparsehhi hobuseid." Sa ütle siis: "Ärge nii öelge! Te öelge: me karjatame Taarõg-pees'-nimal'a-sovi hobuseid, muidu tuleb minu järel tulevürst, põlete, pole teid, pole hobuseid, kõik põlete." Kui nad on su vastu head, puhu nende jalgadele oma hingeõhku, ravi nad terveks. Aga nüüd mine!"" (Rombandejeva 1993: 142-144.) Jutt räägib maailma loomisest ja praeguse maailmakorra kehtestamisest, selle Taarõg-pees'-nimal'a-sov'i nime all esinev kangelane on obiugrilaste pupulaarseim jumalus Maailmavaatav Mees, kelle isa on taevajumal Numi-Toorum ja ema Kaltesh. Nende kohta loe artiklist "Väike mos'-naine. Ühe (muinas)jutu lugu".

Obiugrilaste rikkalik sõjanduse alane sõnavara ning mitmed mütoloogias ja rahvaluules esinevad motiivid viitavad kokkupuutele stepivööndi karjakasvatuslike kultuuridega. Oletatavasti ei suundunud mitte kõik ugrilastest karjakasvatajad ühes hunnidega või nende kannul läbi Uuralite ja Araali ning Kaspia mere vaheliste steppide Euroopasse ega kujunenud Bashkiiria rohumaadel ungari hõimudeks, vaid osa neist suruti suure rahvasterändamise laine poolt Lääne-Siberi madalikule, kus nad sulasid kokku seal elanud ugrilastest küttide ja kaluritega. Tõenäoliselt liikus ka osa Euroopasse jõudnud ugri hõime mööda Volgat ja Kaamat ülesvoolu ja puutus kokku Petshora ülemjooksu ugri asustusega. Arvestatav on ka hilisem turgi rahvaste mõju - XVI saj. olid mitmed obiugri vürstid Siberi khaani maksualused ning osalesid khaaniriigi sõjalistes ettevõtmistes. Koda vürst Alatsh esineb mõnes allikas Siberi khaani Kutshumi tähtsa liitlasena, kellele anti üks saagiks saadud Jermaki raudrüüdest (Bahrushin 1955,1: 114). Ka see, et veel XVII saj. 60-tel aastatel oli Kutshumi riigi taastamise idee Berjosovo hantide seas populaarne (samas), annab tunnistust obiugrilaste ja türgi-tatari rahvaste tihedatest sidemetest.

XVI ja XVII saj. oli manside peamiseks elatusalaks jahindus. Kalapüük mängis nende majanduses väiksemat rolli kui hantidel. Oluline oli metsmesindus. Tarupuud olid eraomanduses, neid valdas omanik "ostmise, pärimise ja märgi alusel" (Bahrushin 1955,2: 97). Lääne- ja lõunapoolsed mansid kasvatasid ka karja ja harisid põldu.

Külavaade.	Laut (esiplaanil) ja ait.
Fotod A. Lintrop 1977.

Juba esimese aastatuhande lõpul olevat Novgorod korraldanud sõjaretki jugralaste juurde, kes elasid "koos samojeedidega kesköö maadel" (Bahrushin 1955,1: 86). Ilmselt puutusid venelased tollal kokku veel Euroopas Petshora ülemjooksul komide naabruses elanud mansidega. (Vaata kaarti!) Vogulite (vogulitshi) nime all mainitakse Permi naabruses elanud mansi hõime esmakordselt 1396. aastal. XV saj. vene allikates nimetatakse sama nimega (vogulitshi, gogulitshi, bogulitshi) teisel pool Uuraleid Pelõmi jõe ääres elanud manse (Bahrushin 1955,1: 87). Vogulite nime all tunti manse kuni käesoleva sajandi kolmekümnendate aastateni, alles seejärel hakati laiemalt tarvitama omanimetust mansid (maansi, ka maansi maahhum - 'mansi rahvas').

Novgorodi kroonika teatab 1193. aastal väejuht Jadrei juhtimisel korraldatud sõjaretkest, mis lõppes novgorodlaste väe hävitamisega. Kaotuses süüdistati mõnesid "jugralaste vürstiga ühendust pidanud" novgorodlasi (Bahrushin 1955,1: 75). XIII-XV saj. oli Jugramaa Novgorodi maksualune. Ent andamit õnnestus koguda vaid relvastatud retkede abil. Kroonikates leidub mitmeid sõjakäikude kirjeldusi, kus mainitakse linnustesse varjunud ugri vürstide tugevat vastupanu. Pärast Ustjugi Moskvaga liitmist XIV saj. asendusid novgorodlaste retked moskvalaste omadega. Permi Stefani poolt Võmile rajatud piiskopkond oli XV sajandil peamiseks Moskva kantsiks Permimaal ja itta suunatud retkede lähtekohaks. Näiteks osales 1465. aasta sõjaretkel Jugralaste maale Permi vürst Vassili koos Võmi sõdalastega (Bahrushin 1955,1: 76). Kuid ugrilased ei piirdunud passiivse vastupanuga. Aastast 1455 on teada Pelõmi vogulite sõjakäik vürst Asõka juhtimisel. Moskva vastas 1465. ja 1467. aasta retkedega, kusjuures viimase käigus Asõka vangistati ja toodi Vjatkasse (Bahrushin 1955,2: 113). Aastal 1483 korraldas Moskva sõjaretke Jugra ja Koda vürstide vastu, vangistati "suurvürst" Moldan (samas). 1499. aastal võttis Moskva vürstide Semjon Kurbski, Pjotr Ushatõi ja Vassili Gavrilovi juhtimisel ette suure sõjaretke "Jugramaale, Kudasse (Kodasse) ja gogulitshide vastu". 4000-meheline vägi, mis kasutas liikumiseks koera- ja põdrarakendeid, jõudis Ljapini jõel asunud samanimelise handi linnuseni. (Bahrushin 1955,1: 76-77.) Väidetavasti vallutati retke jooksul 40 linnust ja võeti vangi 58 handi ja mansi vürsti. Kuigi Moskva suurvürst võttis juba XV saj. lõpuaastail endale ka ugrilaste vürsti aunimetuse, ei suutnud Moskva kuni XVII saj. keskpaigani Ugrimaad alistada. Pelõmi mansid jätkasid vasturetki Permi aladele. Nii läks 1581. aasta ajalukku Kaigorodi ja Tsherdõni rüüstamise aastana. Manside ja nendega liitunud tatarlaste väge hindas Moskva 700 mehe suuruseks (Bahrushin 1955,1: 99; 2: 144).

Moskva seni üsnagi edutu idapoliitika vallas toimusid pärast Kaasani vallutamist (1552) suured muutused. Riigi äärealadelt ebakorrapäraselt laekunud andamiga leppinud suuraadlike kõrvale ilmus uus jõud - suurettevõtjad, kes tahtsid uutel maadel põhjalikult kanda kinnitada. Juba 1558. aastal palusid Sol Võtshegotski töösturid Stroganovid tsaarilt luba uute maade asustamiseks. Esialgu haarasid soola tootmiseks sobivaid tingimusi otsinud Stroganovid endale Kaama-äärsed maad Lõsva ja Tshusovaja suudmete vahelisel alal, ent laiendasid oma valdusi mõne aasta pärast piki Sõlva ja Tshusovaja jõgesid ning taotlesid 1574. aastal õigust kanda kinnitada "Siberi poolel, Jugra kivide (Uurali) taga, Tagtshei ja Toboli jõgede ja Irtõshi ja Obi ja teiste jõgede ääres". (Bahrushin 1955,1: 96.) Sellest, kui kiiresti kasvas Stroganovide vägevus, tunnistavad omaaegsed katastriraamatud: 1579. aastal paiknes Stroganovide maadel 1 linnake, 30 küla ja asundust 203 majapidamisega ning üks nende poolt asustatud klooster. 1647. aastal aga oli nende valdustes kolm linnakest, neli kindlustatud asulat, 1 slobodaa, 6 kirikuküla ja 231 küla ning asundust 1844 majapidamisega, elanike arvuga 5701 inimest (Bahrushin 1955,1: 97). Ja kõik see ei asunud mitte "inimtühjus paigus" ja "tumedais metsades, metsikutel jõgedel ja järvedel", nagu nad palvekirjas väitsid (samas: 96), vaid manside ja tatarlastega asustatud maadel. Loomulikult ei vaadanud maa põlisasukad rahulikult pealt, kuidas neid "suure vägivallaga" aeti minema "nende vanadelt põlistelt pärusmaadelt" ning "nendele maadele oma külad ja elanikud asustasid, ja nende meemetsad ja koprajahi alad ja kalaveed, millest nad naturaalmaksu maksid, kõik ära võtsid." (Samas: 98.) Nii pididki Stroganovid omakorda tsaarile kaebama. "Aga väidetavasti need, kelle slobodaad asuvad ääremaadel, aga vogulid elavad nende slobodaade lähedal ning paik on metsane, inimestel ja talupoegadel ei lasta kindlustustest väljuda, ega lasta maad künda ega alet põletada. Ja väidetavasti tulevad nad ja väikesed inimesed salaja ning ajavad hobused ja lehmad minema ja tapavad inimesi, ja võtsid neilt slobodaas ära töö ega lase soola keeta," võtab tsaari kiri kokku Stroganovide kaebused. (Samas: 98.) Ning 1572. aastal palusid Stroganovid tsaarilt luba siberlasi takistamatult taga ajada ja "neile kätte maksta tehtud ülekohtu eest". Samal aastal saidki nad õiguse "Tahtshei ja Toboli jõgede äärde kindlusi rajada ja tulirelvi ning siberilaste ja nogailaste seast võetud suurtüki- ja arkebuusimehi ning valvureid hoida," (samas: 101). Ka lubas tsaar nii 1572. kui ka 1574. ja 1781. aastal neil "endale võtta vabatahtlikke kasakaid ning nende kasakate ja oma inimeste abil vogulite vastu kaitsta," (samas: 100). Kõige selle tulemuseks oligi Stroganovide poolt korraldatud ja finantseeritud retk kasakapealiku Jermak Timofejevitshi juhtimisel (1582-1584), mis algas Stroganovide valdustesse tunginud vogulite sõjasalga purustamisega ning oli mõeldud karistusekspeditsioonina pelõmi manside ja nende liitlaste - Siberi khaaniriigi vastu.

Kuigi Jermakil õnnestus vallutada Siberi khaaniriigi pealinn Kashlõk, ei tähendanud see Siberi alistamist. Pelõmi manside vastu alustati uut sõjakäiku juba 1592. aastal. See lõppes 1593. aastal Pelõmi vürsti Ablegirimi linnuse vallutamisega, vürst koos perega võeti vangi, linnuse asemele rajati vene kindlus Pelõm. Kuigi järgmisel aastal vallutati ka Pelõmi vürstiriigi Konda-äärsed valdused, ei loobunud mansid veel vastupanust. 1599. aastal tulid nad taas "sõja, varguse ja reetmisega" Tshusovaja ja Kurja äärde ning laastasid sealsed Stroganovide valdused (Bahrushin 1955,2: 143-144).

Anthony Jenkinsoni Venemaa kaart

1562. aastal, kümme aastat pärast seda, kui Ivan IV oli Kaasani vallutamisega pannud aluse vene impeeriumile, trükiti Londonis Anthony Jenkinsoni poolt uus Venemaa kaart, millelt leiame Obi alamjooksule paigutatud Jugramaa. Samasse on joonistatud madonnasarnase iidoli ees põlvitavad jugralased. Lisatud tekst ütleb:
"Zlata Baba, see on kuldne eit obilaste juures, jugralaste poolt hardalt austatud. Sellelt iidolilt küsib preester nõu, mida neil tuleb teha või kuhu minna, ning tema (imepärane ennustaja) annab mõnedele nõuküsijatele vastused, ja teatud tagajärjed järgnevad neile."

Esimesed teated obilaste kuldnaisest leiduvad XIV saj. Novgorodi kroonikas viitega Permil Stefanile. Järgmiseks teatavad kuldsest iidolist XVI saj. Moskva suurvürsti alamad, kelle ülesandeks on kirjeldada laieneva Venemaa kauba- ja sõjateid. Teadaolevalt esimese eurooplasena mainib kuldset naist Krakovi ülikooli professor Mathias Miechoviets.Veel räägib kuldnaisest seoses Jermaki retkega Siberi kroonika: Ivan Brjazga nimeline Jermaki ataman jõudis 1582. aastal Belogorje kanti, kus võitles obiugrilastega, kes väidetavasti kaitsesid oma peamist pühadust - kuldnaist. (Vt. Karjalainen 1918: 243-245, Shestalov 1987: 347.) Ka Grigori Novitski väidet, et Belogorjes oli varem koos vaskse hanega ühes kultusehoones ka "kõige suurem tõeline iidol", ning et ebausklik rahvas "nüüdsel ajal, mil iidolikummardamist välja juuritakse, säilitas selle puusliku ja viis Kondasse," on peetud kuldnaise kohta käivaks (Novitski: 61). Tegelikult pole ükski eurooplane seda iidolit näinud ja arvatavasti pole seda sellisel kujul (inimesekõrgune kullast naine) kunagi olnud. Ainet sedalaadi kuulujuttude levikuks andis obiugrilaste folkloor, kus Kaltesh-eekvat tavaliselt kuldseks nimetati. Järgnevas katkendis Munkácsi poolt kogutud mansi laulust kirjeldatakse teda nii:

Mainitud hane-iidoli kohta aga kirjutas Novitski: "Nende poolt väga jumaldatud iidol hani on hane kujul vasest valatud, tema jõle elamu asub Belogorje külas suure Obi jõe ääres. Nende ebausu kohaselt austatakse (seal) veelindude - luikede, hanede ja muude vee peal ujuvate lindude - jumalat… Templis on ta aujärg erinevast kalevist, lõuendist ja nahkadest pesa taoliselt punutud, sellel istubki seal elutsev hirmutis, kes on alati suuresti austatud, kõige enam aga ajal, mil algab veelindude püüdmine… See iidol on niivõrd kuulus, et kaugetest küladest tullakse oma jõledaid ohvreid tooma, mõnel juhul kariloomi, aga peamiselt hobuseid tuues, olles kindlal veendumusel, et see (iidol) on paljude hüvede andja, aga peamiselt annab külluse veelindude saamiseks…" (Novitski: 61.) Võib lisada, et hani oli obiugrilaste ühe populaarseima jumaluse - Maailmavaatava Mehe - üks esinemiskujusid ning et Belogorjet peetakse mõnel pool tänapäevalgi tema elupaigaks. Veel kirjeldab Novitski Obi haldjale pühendatud kultusekohta: "Obi vanamehe jõle elamu oli väidetavsti Irtõshi suudmes Samarovo linnuse lähedal. Ta oli nende ebausu kohaselt kalade jumal, häbitult kujutatud: mingi lauajupp, nina nagu plekist toru, silmad klaasist, peas väikesed sarved, kaetud igasuguste räbalatega, ülle tõmmatud (kullatud rinnaesisega) purpurne rõivas. Relvad - vibu, nooled, odad, raudrüüd ja muu - olid ta juurde pandud. Kogutud relvade kohta nad ütlevad oma ebausu kohaselt, nagu tuleks tal vees sageli sõdida ja teisi vasalle võita. Meeletud arvasid, nagu oleks see jõledus hirmus pimedas ilmudes ning kohutav suurtes vetes, tuleb läbi kõigi sügavike, kus ta kõiki kalu ja veeloomi oma juhtimise all hoiab ning kuipalju tahab, niipalju kellelegi annab." (Novitski: 59.)

Ühes Moskva mõju suurenemisega kasvas ka ortodoksse kiriku mõju obiugrilastele. Lääne pool Uuraleid elanud mansid ristiti tõenäoliselt juba XVI saj. lõpus ja XVII saj. algul. Igatahes on aastast 1600 teada vastristitud mansi Kuzma Arkantshievi kaebus temalt ära võetud põllu-, heina- ning jahimaade asjus (Bahrushin 1955,2: 98). 1603. aastal teatavad ürikud Tshusovskaja-äärsete manside murzaa Baimi ning Kulak ja Kazak Artõbashevi ja tagili mansi Obaitko Komajevi ristimisest. Igale neist anti "kaks tükki keskmist kalevit ja särk ja saapad" ning neid viidi Moskvasse valitseja palge ette. Sealt naasid nad kingitustega, murzaa Baim sai näiteks viis rubla raha, "tüki head kalevit ja head taftsiidi" (samas: 99). Pärast Pelõmi vallutamist ja Ablegirimi vangistamist 1593. aastal palusid sealsed mansid, et neile antaks valitsejateks Ablegirimi noorem poeg Taustei ja pojapoeg Utshjut. Moskvas vürst Aleksandri nime all ristitud Utshjut suri enne kodumaale jõudmist, kuid 1631. või 1632. aastani valitses Pelõmis tema poeg, ristinimega Andrei (samas: 145). Massilisem manside ristimine algas XVIII saj. esimesel poolel, Novitski kirjeldab oma teoses pelõmi manside ristimist 1714. ja konda manside ristimist 1715. aastal. Ajalukku on läinud Nahratshi külavanema ja pühapaiga hooldaja Nahratsh Jevplajevi sõnad: "Teame teie siiatuleku põhjust, sest tahate oma lipitsemisega meid meie vanast usust ära pöörata ja meie poolt iidseist aegadest austatud abilist laastada-hävitada, aga asjatult näete vaeva - kõik jätame oma pead siia, aga seda teil teha ei lase." (Novitski: 92-93.) Kõnealust iidolit kirjeldab Novitski järgmiselt: "See iidoli oli puust välja lõigatud, rõivastatud roheliste rõivastega, kurjailmeline nägu valge rauaga kaetud, tema pähe oli pandud musta rebase nahk; kogu pühamu, eriti aga tema asukoht, teistest kõrgemal, oli kaunistatud purpurse kaleviga. Teised ligiduses madalamal seisavad väiksemad iidolid, neid nimetati tõelise iidoli teenriteks. Teisi asju, kaftaneid, oravanahku ja muud, oli ta ees minu arvates palju…" (Samas: 93.) Külarahvas palus pühapaik alles jätta, öeldes: "Aga kui ka teie suure valitseja kõrge käsk on meie iidolid ja pühapaigad hävitada, siiski palume teid, pange neile maks peale, nagu omal ajal Jermak (kes) võttis aastas kolm rubla, nüüd suurendame seda ja anname neli (rubla) aastas, kui te jätate selle käsu (täitmata)." (Samas: 94.) Viimaks pakub vanematega nõu pidanud Nahratsh kompromissi: "Allume nüüd valitseja ukaasile ja korraldusele. Nii et sinu õpetust ei heida me kõrvale," ütles ta vaimulikule,(2) "ainult palume teid: ärge lükake tagasi meie isade ja vaarisade poolt nii ammustest aegadest austatud iidolit, ning kui te suvatsete meid ristida, ärge jätke ka iidolit austamata, ristige teda meie omast auväärsema, kuldse ristiga. Sellepärast võtame enda varaga kaunistada ja püstitada kiriku koos ikoonidega, nii nagu kombeks on, ja enda oma paneme ka nende keskele. Teiseks, hobuseliha ärgu olgu meil lubatud süüa, sest pole ühtki nii maitsvat toitu maailmas, mis meile niivõrd meeldiks, et oma eludest ilma tahaksime jääda… Eelkõige palume meid mitte lahutada meie paljudest naistest ega tulevikus meile mitmenaisepidamist ette heita, meie naisi aga teie vaimuliku poolt üldse mitte ristida, vaid me kastame igaüks oma naise vette ja teeme ristimärgid peale. Kui seda kõike meile lubatakse, võtame vastu teie usu ja teie seadused." (Samas: 94-95.) Ja kuigi Nahratshi küla mansid ei saanudki aru, miks nende kaalukad ettepanekud kutsusid esile venelaste pahameele, kes muudkui rääkisid saatana tempudest ja valguse ning pimeduse segamisest (samas: 95), lasid nad ähvardustel ennast mõjutada - paljud nende seast ristiti, kultusekoht aga hävitati. Ainsa vastutulekuna nõustusid uue usu kuulutajad põletama iidolit jõe teisel kaldal, külarahva silma alt eemal (samas: 98). Paganlusega võitlemise sildi all käis puuslike hävitamine ka mujal: 1723. aastal konfiskeeriti ja põletati ainuüksi Berjosovo maakonnas 1617 erinevat iidolit ja hingenukku (Bahrushin 1955,2: 106-107). Õnnelikul kombel on lisaks Grigori Novitski erapoolikutele kirjutistele meieni jõudnud ka üks vägisi ristitud mansi üliku(te) suhtumist väjendav laul, mille loojaks peetakse Konda vürsti Satõgat.

Mansi lapsed. Foto A. Lintrop 1977.

Saatuslikumaks, kui sunniviisiline ristiusustamine, sai mansidele vene talupoegade, jahimeeste, kaupmeeste, töösturite ja muidu õnneotsijate aeglane kuid kindel ittatung. Peamiste kaubateede äärde rajati kindlustusi, mille ümber hakkasid kohe laienema uusasunike valdused. Esimestena jäid oma maadest ilma ning langesid majanduslikku sõltuvusse Uuralist läänes elanud mansid. Siis oli kord nende idapoolsete hõimlaste käes. Kord juba mainitud Kuzma Arkantshiev kaebas aastal 1600, et talupoeg Matjushka Kunkin võttis talt ära Tura-äärsed niidud, Verhoturje elanik Sidorka Tshepurin tema vanad põllud, köster Harka Nedjakov heinamaad, aga Mikolka ja seesama Matjushka Kunkin koprajahi ning kalapüügipiirkonnad Tshernaja jõel ning et "nüüd surevad tal kõik loomad nälga, aga heina niita ja endale põldu künda pole kusagil" ning et "kopraid kütivad ja kala ning linde püüavad selle jõe ääres vene inimesed, aga enne seda, kui Verhoturje linn rajati" kasutas ta ise kõiki neid maid (Bahrushin 1955,2 98-99). Tabarõ põlluharijad mansid aga kurtsid tsaar Mihhailile: "ja mis olid meie künnipõllud, heinamaad ja muud kõlvikud, kõik läksid meie, sinu orbude, käest ära vene inimeste, Tabarõ talupoegade kätte" (samas). Ittaimbumise mastaapidest annab ettekujutuse 1608. aasta katastriraamat: Võmi-äärsete valdade 361. elanikust märgiti teisel pool Uuraleid tapetuiks 35 inimest, lisaks oli Siberisse läinud, põgenenud või kasakaks võetud 8 sealset elanikku. Järelikult oli kokku itta läinud umbes 11% kogu elanikkonnast (Bahrushin 1955,1: 81). Ja mitte kõik neist polnud oma rahva paremad pojad. 1623. aastal kirjutas Tazi ääres asunud Mangazei linnuse vojevood, et sinna tuleb Mezeni, Pustozero ja Võmi piirkonnast igasugust rahvast, kes on kodust põgenenud maksude ja suurte võlgade, aga ka varguse pärast (samas). 1638. aastal oli Izhemi ja Ust-Tsilemi slobodaades 63 majapidamisest 24 tühjad, sest "elanikud on läinud laiali" vene ja siberi linnadesse (samas).

Osa võõrasse kultuurikeskkonda ning majanduslikku sõltuvusse jäänud manse venestus või tataristus, kuid osa põllumaadest, jahi- ning meemetsadest ja kalavetest ilma jäänuid taandus tõenäoliselt paikadesse, kus uusasukaid veel polnud. See protsess jätkus ka XVIII sajandil. Z. P. Sokolova, kes on arhiiviandmete põhjal uurinud obiugri rahvaste kujunemist ja sotsiaalset struktuuri, näitab veenvalt, et XVIII ja XIX sajandil suurenes mitmete Lääne-Siberi maakondade põliselanike arv peamiselt lõunast ja läänest saabunud uustulnukate arvel. Kui näiteks Konda-äärsetes valdades elas XVII saj. lõpul 1179 inimest, siis sajand hiljem oli see arv 1891 (Sokolova 1983: 161).

Manside arvukus, mis tõusis kuni 19. sajandi viimaste aastakümneteni, hakkas Konda ääres elavate lõunamanside hääbumise tulemusel vähenema ja langes 1930-40-teks 5500-ni. Sellele järgnenud rahvaarvu tõus on näiline - 1989. aasta rahvaloenduse andmetel oli manse 8500, kuid vaid 37,1% ehk 3154 neist pidas mansi keelt emakeeleks. 1926. aasta rahvaloenduse andmetel oli see arv veel 5179. Tänapäeval elavad mansid peamiselt Põhja-Sosva ja selle harujõgede äärsetes külades ning paaris Obi-äärses valdavalt handi asustusega külas. Kuigipalju elab neid ka Berjosovos ja Hantõ-Mansiiskis. Viimane on tõenäoliselt ainus koht, kus on võimalik kohata viimaseid väheseid lõunamansi murret kõnelevaid inimesi.

Viidatud kirjandus:

Bahrushin 1955, 1 = Bahrushin S.B. Puti v Sibir v XVI-XVII vv. Nautshnõje trudõ III. Izbrannõje rabotõ po istorii Sibiri XVI-XVII vv. Tshast pervaja. Voprosõ russkoi kolonizatsii Sibiri v XVI-XVII vv. Moskva 1955, ss. 72-136.
Bahrushin 1955, 2 = Bahrushin S.B. Ostjatskõje i vogulskije knjazhestva v XVI i XVII vv. Nautshnõje trudõ III. Izbrannõje rabotõ po istorii Sibiri XVI-XVII vv. Tshast vtoraja. Istorija narodov Sibiri v XVI-XVII vv. Moskva 1955, ss. 86-152.
Al Garnati = Puteshestvije Abu Hamida al-Garnati v Vostotshnuju i Tsentralnuju Jevropu. Moskva 1971.
The Great Bear = The Great Bear. A Thematic Anthology of Oral Poetry in the Finno-Ugrian Languages. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 533. Pieksämäki 1993.
Karjalainen 1918 = Karjalainen, K.F. Jugralaisten usonto. Suomen suvun uskonnot III. Porvoo.
Novitski = Novitskij G. Kratkoe opisanie o narode ostjackom. Studia uralo-altaica III. Szeged 1973. Viidatud on ungarikeelsele tõlkele lisatud faksiimiletrükki 1941. aastal Novosibirskis ilmunud raamatust - Novitski G. Kratkoje opissanije o narode ostjatskom 1715.
Shestalov 1987 = Shestalov J. Taina Sorni-nai. Moskva.
Shestalova-Fidorovitsh 1992 = Svjashtshennõi skaz o sotvorenii zemli. Mansiiskie mifõ. Perevod O. Shestalovoi-Fidorovitsh. Leningrad - Hantõ-Mansiisk.
Sokolova 1983 = Sokolova Z.P. Sotsialnaja organizatsija hantov i mansi v XVIII-XIX vv. Problemõ fratrii i roda. Moskva.























1. Nime tõlge võiks olla Kure Puusalt Võetud Nahk.

2. Ristimisretkedel osalenud kõrgem vaimulik, keda Novitski nimetab õpetajaks, jutlustajaks ja evangeeliumi kuulutajaks, on Siberi ja Tobolski metropoliit aastail 1702-1711 ja 1715-1721, Filofei (Filaret) Leshtshinski. Aastal 1706 sai Filofei Peeter I erikorralduse, millega tal või tema poolt määratud munkadel kästi sõita vogulite ja ostjakkide juurde "evangeeliumit jutlustama", et "ebajumalad ja ebajumalatemplid, kus neid leitakse, ära põletada ja hävitada", nende asemele püstitada kirikud ja kabelid, ostjakid ja vogulid aga ristida lastest vanadeni. (Novitski: 4-5; 10). Seepärast pani Filofei metropoliidiameti ajutiselt maha ja korraldas aastail 1712-1715 mitu retke hantide ja manside juurde.