Praegu tagantjärele on üsnagi lustiline meenutada meie toonaseid "infotehnoloogilisi" võimalusi ja arvutusvahendite tulekut minu isiklikku ellu üldse. Arvutid kui sellised olid 60-ndate algupoolel tavainimese jaoks ulme, poolmüütiline teispoolsus, millega määrati Juri Gagarinile, Nõukogude tuumarakettidele jm. tähtsatele asjadele nende heroilisi orbiite. Kuid meil oli kindel nõu varustada eesti vanasõnade väljaanne sõnaregistriga ja niisiis vajadus selle registri teket enda jaoks kiirendada ja kergendada.
Perfokaardid olid tollal kuum infotöötlusvahend ja me teadsime, et ajaloolane Heldur Palli on nende kasutamise alal suur fänn ja meister. Konsulteerisime Palliga ja otsustasime, et tüübiartiklite tööeksemplarid tuleb kirjutada perfokaartidele, mille sakilised servad hakkavad näitama teatud alfabeedipiirkondi ja sagedasemaid üksiksõnu, mis selle või teise tüübi leksikas on esindatud. Kuna oli ette teada, et paljude tüüpide representatsioonid saavad olema väga ja väga ulatuslikud ja ka alfabeedipiirkondi selgus olevat väga palju, telliti perfokaardid väga suured — A4-formaadis. Nagu arvatagi, oli see surnult sündinud mõte: nende peale oli hea libe kirjutada, aga nende sälkamiseni keegi õnneks ei jõudnudki. Või pigem mitte õnneks, vaid kahjuks, sest veel 70-ndate aastate keskpaiku jätkus mul ogarust hakata rajama eesti vanasõnade geograafilise leviku statistikat samuti perfokaartidele, tõsi küll, poole väiksematele kui eelmainitud, ja mul polnud veel tollalgi õrna aimu nende saatanlikust loomusest. Lugesin ligi 5000 vanasõna kohta näpuga kokku, millised kihelkonnad millise hulga üleskirjutustega on neis esindatud, sälkasin kaartide servad (õigeid sälkamistange mul polnud, kuid keegi hea inimene andis nõu, et hädakorral käivad ka nood, millega vasikatel kõrvu narmastatakse) ja mulle oli sesse töhe appi antud isegi — esma-ja ainukordselt mu elus üldse — midagi isikliku laborandi taolist. Kartoteek sai valmis ja ma asusin suure entusiasmiga kihelkondade ühisosi välja selgitama. Esimese poole tunni jooksul sai selgeks, et mäng ei tasu küünlaid. Kaardipakk ei tohtinud olla paksem kui paar sentimeetrit ja kuigi raputasin teda nii ägedalt, et kogu mu pealuu põrises ja mu kaelakont ähvardas katkeda, jäi ikkagi igast sarjast mitu kaarti välja pudenemata. Juba paari sorteerimise järel tekkisid kaartidele koerakõrvad, mida kaudu nad lootusetult üksteise külge haakusid ja lahtiharutamisel murdusid kitsamad sälguvahed lihtsalt ära. Olin meeleheitel, kuid õnneks asutas Mart Remmel 1977. a. Keele ja Kirjanduse Instituuti arvutuslingvistika sektori ja järgmisel aastal hankis sinna ungari päritoluga arvutilahmaka Videoton. Sinna sisestati vanasõnade leviku arvandmed, Jüri Kaldmaa tegi ühisosade arvutamiseks programmi (Assembleris, nagu mäletan) ja elu sai uuesti värvid. Mul oli üldse kogu aeg olnud nostalgia teha statistikaid ja see on toonud mulle palju suurt ja helget õnne. Varaseimad statistikad olid regilaulu alliteratsiooni kohta. Mulle näis, et 3-kohalised tulemused ei ole piisavalt täpsed, seetõttu loobusin lükatist ja tegin oma esimesed martüüriumid 60-ndate aastate lõpupoolel logaritmitabeliga. 1974. aastal hakkasin teenima mitteametlikku leivalisa vastvalminud Tartu Filmilaenutusbaasis öövalvurina. Minu sealne paiknemiskoht oli sekretäri ruumis ja sekretäri laual oli tohutu elektromehaaniline ragisti, mis oli võimeline mitte ainult summeerima, vaid hea tuju korral ka korrutama ja jagama. Lühikese, kuid piinarikka häbenemise järel küsisin raamatupidajalt, kas tohiksin sellega öösiti aega olles veidi arvutada, ja ta lubas. Logaritmitabeliga võrreldes oli kiirusetaju lausa ekstaatiline. 1976. a. sügisel juhtus juba midagi täiesti fantastilist: Mart Remmel saatis mulle Tartusse vene kalkulaatori "Elektroonika", tubli videokasseti mõõtmetega karbi, mis tegi nelja tehet ja läks alati lolliks just siis, kui sul, ütleme, 113 arvust 111 oli summeeritud. Kuid see oli ikkagi uus suur samm edasi. 1979. a. jaanuaris, kui olime Ingrid Sarvega Helsingis töösõidul, kinkis Kari Laukkanen (või Soome Kirjanduse Selts Laukkase käe läbi) mulle programmeeritava superkalkulaatori Texas Instruments 57, millel oli 10 mälupesa ja võimalus kirjutada 50 käsuline programm, ilgeis numbrikoodides muidugi. Nii õnnelik kui siis polnud ma vist eales enne olnud, üliarvuti oli üldse statistilise orientatsiooniga ja suutis arvutada ka nt. lineaarse regressiooninormi parameetreid. Paar aastat edasi sain — taaski hea samaariamehe Kari Laukkase käe läbi — veelgi võimekama kalkulaatori, vist TI-58C, millel oli juba jagatav mäluruum: kas palju andmemälu ja lühike programm, või vastupidi, või midagi vahepealset. See teenis mind ausalt mitu head aastat, tegin sellega ka nt. kõik Gösekeni, Vestringi ja Thor Helle vanasõnade geograafilist tausta puudutavad rehkendused, sh. naaberkihelkondade näitude silumised. Eestimaa on teatavasti väga suur ja mahtus kalkulaatori mällu vaid osade kaupa, tulemused tuli loomulikult käsitsi mälust välja noppida ja üles kirjutada, kuid tehtekaupa toksimisega võrreldes oli ajavõit ikkagi määratu. 1987. a. kevadel istusin juba esmakordselt PÄRIS arvuti Commodore-16 taga ja vaatasin käed risti rinnal, kuidas mu enda kirjutatud BASIC-programm tegi neidsamu silumisi täiesti omal jõul ja abi vajamata — kõik, mis vaja, võttis ta oma 12-kilosest hiigelmälust ja tilgutas tulemused pikkamisi ekraanile, kust ma võisin nad nobedasti paberile märkida. Ja milline nirvaana: programmi polnud vaja enam otsast peale uuesti klahvistikult mällu tippida, vaid see salvestati kassettmaki lindile ja kui vaja, laaditi sealt jälle peale. Pikema programmi korral kulus selleks oma veerand tundi, igal kolmandal korral teatas ta külmalt "Break error!" ja tuli otsast alustada. Ka taipasin üsna varsti, et mingite vähegi tegelikumate andmete menetlemisest on asi väga kaugel, kuid kui ilusaid liikuvaid geomeetrilisi figuure temaga oli võimalik teha! Lõpuks söandasin konstrueerida isegi paar asja, mis meenutasid neandertaalseid mänge. Üks oli näiteks selline, kus tellise moodi nelinurgad kukkusid ekraanil (reguleeritava kiirusega!) suvalistest kohtadest allapoole, nooleklahvidega oli võimalik suunata neid soovitud kohta ja ehitada neist võimalikult kõrge sein või torn. See oli kaunis aeg. Paraku ei olnud vägilane minu oma, vaid Tartu Ülikoolilt laenatud, ja 1988. a. kevadel tuli kuri onu, võttis klaviatuuri, maki ja teleka sülle (millestki muust ta ei koosnenudki) ja läks. Vist 1888.–89. a. talvel tegi mu keskmine poeg katse osta endale vene arvuti "Kristi". See oli minu kommodoorist veel tunduvalt primitiivsem pill, ta oli oma põhiolekus täiesti tühi ja kogu ta intellekt tuli igaks uueks seansiks makilindilt sisse pumbata. Paaritunnise katsetamise järel läks ta lõplikult nässu ega osanud ekraanile kirjutada enam muud kui "ß — Êðèñòè... ß — Êðèñòè... ß — Êðèñòè...". Õnneks võeti Kristi poodi tagasi. Veel kaks illusioonide purunemist tuli mul nõukogude võimu agoonia ajal üle elada. Minu haledate ja pidevate palumiste peale saatis Mart Remmel mulle Tallinnast lühikese aja jooksul kaks arvutitaolist eset — esimene vene "Omega" ja teine idasaksa "Robotron". "Omega" suutis oma parimail hetkedel (aga neid oli tal harva) tekitada ekraanile ähmaseid trükitähti ja kui väga palusid, joonistas pirnikujulisi ringjooni. "Robotron" ei läinud üldse käima. Vist 1992. aastast hakkasid EKI Tartu folkloristika-poolele sugenema esimesed pärisarvutid. 1994. a. suvel sain minagi oma käsutusse esimese pärisarvuti. 1995. a. tehti siin (eelkõige Eesti Teadusfondi grandivahendite abil) suur kohalik tiigrihüpe, 1996. a. algusest on Tartu folkloristidel oma pärisvõrk ja praeguseks on selles julgelt üle 40 arvuti.