Eesti eri piirkondades
VEPSA:
 |
 |
 |
 |
VADJA:
 |
 |
 |
 |
| |
|
|
|
VADJA:
| |
|
|
|
Erinevalt eelmistest on Eesti kihelkondade suhtlemispilt vepsa ja eriti vadja ainega mitmes mõttes üllatav, paradoksaalne ja sürrealistlik. Tõsi küll, summaarse materjali põhjal saadud kartogrammid mõtestuvad siingi loogilisemalt. Nii on vepsa paremalumisel kaardil tihedaimate suhete ala kandunud selgesti Kagu-Eestisse (mõistagi ei peegelda see efekt mitte tihedat vahetut suhtlemist, vaid eelkõige vene laenude rohkust ühel kui teisel poolel). Ka vadja aine suhtlemispilt Eesti kihelkondadega on mõistuspärasem residuaaliarvutuses (parempoolne veerg) kui λ-koefitsientidel põhinevas arvutuses ning kindlasti parim tervikainest lähtuvas residuaaliarvutuses (paremalumine kaart): siin pääseb selgesti nähtavaks V. Mälgu poolt toonitatud vadjapärase kirderajooni ja vadjapärase Põhja-Tartumaa olemasolu.
Teisalt aga jäävad nii vepsa kui ka vadja kaartidel positiivsele alale ka Lääne-Eesti ja saared (või siis ainult saared), ja ma ei oska sellele ilmingule asjade hetkeseisus anda mingit lõplikku seletust. Võimalikke seletusi muidugi leidub: 1. seletus võiks olla see, et ebaehtsa materjali väljasõelumine, mis EV koostajailt nõudis küll tohutut tööd ja aega, polnud siiski veel piisavalt radikaalne ning Saaremaa korrespondentide saadetistesse on jäänud ikkagi mingi hulk nt. vanemaist vene keele õpikuist pärinevat ainest; 2. seletus võiks peituda kasutatud silumismeetodis: see meetod omistab ehk saartele liiga vähe seoseid mandri-Eesti kihelkondadega, mistõttu keskväärtuste lamenemine toimub silumisiteratsioonide käigus saartel palju aeglasemalt kui mandriosas; 3. seletusvõimalust võiks näha ehk aine enda arhailisuses: selline vana aine säilimine maa erinevais, üksteisest kaugelgi asuvais perifeeriais on folkloristidele iseendast üsna tuntud asi.