Võtit (eriti tihti just aidavõtit) tähendava eesti mõistatuse ülemaliselt tuntud põhivormon tiitlis toodud Harak(as) aidas, saba väljas (Lõuna-Eestis vastavalt Harak aidan, hand vällän ~ ussõh vmt.).
Kits kotin, sarvõ ussõn (puud ahjus)
Taat toas, habe õues (ahi ja suits)
Hobune tallis, kabjad väljas (maja sarikad)
Härg laudas, sarved väljas (mõõk tupes)
Hobune tallis, pea väljas (nuga tupes)
Ämm õues, silm toas (oksaauk)
Härg kodu, sooled metsas (raiutud palk)
Neitsi toas, juuksed õues (porgand)
Kits keldris, keel väljas (tuli ahjus)
Part vees, saba väljas (kulp leemepajas)
Hobu tallis, saba räästas (suits)
Selline stereotüüpia - nagu mujal, nii siingi - sulatab folkloorseid tüüpe üksteisesse ja muudab tüübipiirid hajusaiks: kuskil on kindlalt enda sõnastuse ja lahendijuurde jääv põhikuju, selle ümber rikkalik hajum kombinatsioonidest, mil on ühiskomponente muude "tüübipõhjade" või prototüüpidega ning kus ka lahendid kipuvad segunema.