Magaja kassi suhu ei jookse/jookseb hiir
(EV 6297; u. 275 rahvaehtsat teksti)
EV 6296; u. 25 rahvaehtsat teksti)

Läänemeresoome rahvastest tunnevad ütlust soomlased,karjalased ja eestlased, samuti germaani (sh. skandinaavia) ja balti naabrid (vt. PS 364). Venest pole ma leidnud otsevastet kassi ja hiire kohta, kuid on analoogiavorm magaja rebase kohta, mis eesti väljaandes on registreeritud omaette tüübina (EV 6304). Rahvusvahelises aines kuulub see vanasõna sünonüümirühma, mis kujuneb samastruktuurseist vanasõnadest, kus paari moodustavad röövloom ja saakloom: kass on paaris hiirega, rebane kanaga, hunt lambaga jne.

A. Leksikaalne variaablus

Tüüpide EV 6297 ja 6296 leksikajärgsed variaablussõlmed on:
1) kassi atribuut (magaja või laisk);
2) koht, kuhu saakloom ei jookse (suhu ~perse);
3) saakloom ise (hiir ~rott).

Neis tekkivate muutuste kombinatsioonide järgi kujunevad lokaalredaktsioonid.
1. Domineeriv "normaalredaktsioon" läbib elemendid magaja + suhu + hiir ja selle levik on valdavalt põhjaeestiline, kuid palju kirjapanekuid on ka Mulgist ja Viljandimaalt üldse.
2. Vahetus laisk pro magaja on selgelt lõunaeestiline.
3. Normaalredaktsioonilise suhu alternatiiv on perse; see on eelkõige Viljandi- ja Mulgimaal ning nende naabruses (Hää, Saa, San) levinud vorm (juhuslikke üleskirjutusi on ka mujalt).
4. Vahetuse rott pro hiir levikuala haarab saari ja mandri-Läänemaad ning jätkub pika katkendliku loode-kagusuunalise vöödina läbi kogu maa.

B. Morfoloogilise ja lausestusvormi lokalisatsioone

Ka vanasõnad magajast kassist on isekasvanud küsitluskavad, mis intrigeerivad püstitama mõnesid murdesüntaksi ja -morfoloogia küsimusi, näiteks sellist: kas Eesti eri murretel on kalduvus erinevate lausekonstruktsioonidega väljendada situatsioone, kus kellelegi v. millelegi miski v. keegi läheb ~pannakse ~jääb ~... kuhugi, vrd. nt. Istu Jaani sülle / Istu Jaanile sülle; See tungis sügavasti mu hinge / See tungis mulle sügavasti hinge; Herilane lendas ta juustesse / Tal(le) lendas herilane juustesse jts.

Vanasõnad EV 6297 ja 6296 jätavad mulje, et sellistest situatsioonidest näib Põhja-Eestis kõneldavat peamiselt genitiivsete, Lõuna-Eestis tervikuna peamiselt allatiivsete ning Mulgis ja selle ümbruses spetsiifiliselt adessiivsete vormide abil. Kuid pimedast peast on raske arvata, kuivõrd see tendents ulatub väljapoole siinsete kassi-vanasõnade piire ja millised tegurid üldse sedalaadi morfoloogilis-süntaktilisi valikuid tingivad.