Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu
(EV 13702; u. 370 rahvaehtsat teksti)

Vanasõna on rahvusvaheliselt tuntud, sh. slaavlastel, balti rahvastel (vt. Grigas 536), kõigil läänemeresoome rahvastel (PS 30; eesti aines on läänemeresoome foonil silmapaistvalt ulatuslik).
Eestis on ütlus tuntud üle maa, kuid üldlevikupildis paistab silma idapoolse materjali ülekaal ― ehk on siis lõppkokkuvõttes tegu vene ja/või läti laenuga. Kuid ka karjala variante leidub 30 ümber ning need on märksa sarnasemad muu läänemeresoome ainesega kui vene tekstidega. Soomes see tüüp samahästi kui puudub.

Siinsed levikukaardid näitavad aine variaablust 5 leksikaalses põhipositsioonis:
1) kas ja millise metafooriga on määratletud lauses varased/hilised "tegelaskujud" (agendid);
2) millise oma kehaosa kallal tegutseb varane lind vm.;
3) mida teeb varane oma somaatiliste dominantidega (nokk, nina, vasar);
4) millise oma kehaosa kallal tegutseb hiline lind vm.;
5) mida teeb hiline oma somaatiliste dominantidega (tiivad, perse).

Lisaks on veel palju erandvorme, kuid lõplikud tüüpilised lokaalredaktsioonid moodustuvad neis lõigetes lokaliseeruvate üksikelementide liidetest.

A. Agent

Ses plaanis on 3 peaaegu võrdse hulga materjaliga esindatud dominanti.
1. Tegelane nimepidi nimetamata, lihtsalt varane (ükskõik kes) ja hiline (ükskõik kes) ― somaatiline jm. kontekst on küll siingi läbivalt linnukohane. Nimetu agendi põhiline esinemusala on Kirde-Eesti laias mõttes, so. umbkaudu Piirissaare-Pakri saarte joonest kirdesse jääv ala. Mainitav hulk ainest pärineb ka Mulgist ja Põhja-Pärnumaalt; mujalt on üksikuid juhuslikke üleskirjutusi.
2. Varane ja hiline subjekt on tähistatud metafooriga lind või tsirk. Linnu levikualaks on Loode-Eesti laias mõttes, so. u. Audru ja Iisaku kihelkondi ühendavast joonest loodesse jääv ala; juhuslikke kirjapanekuid on mujaltki. Tsirk on kitsalt kagueestiline (Urv, Har, Rõu, Vas, Se, Lut). Tsirgu-ala ja linnu-ala pole vahetult kõrvuti, vaid eraldatud laia piirkonnaga, kus prevaleerivad muud vormid, eriti varese-metafoor.
3. Varane ja hiline subjekt on tähistatud metafooriga vares. Varese eelisalaks on Lõuna-Tartumaa, Võrumaa ja Setumaa (viimastes paralleelselt tsirguga), terviklevilaks aga Kagu-Eesti väga laias mõttes, so. u. Hanila ja Lüganuse kihelkondade vahelisest joonest kagu poole jääv ala. Paaris Saaremaa tekstis leidub juhuslikult ka nonn.

B. Varase (linnu, varese, ...) somaatika

Kuna varane lind on eeldatavasti juba varakult kõhu täis söönud, siis kehaosa, millega ta tegeleb (harilikult pühib või teritab), on enamasti nokk (harva ka mõni muu selle lähikonda kuuluv koht, nt. habe, pea). Designaati 'nokk' märkivad terminid omaette pole taas midagi folkloorset ega loomingulist, vaid tavalised murdesõnad, kuid teisalt sõltuvad nende kõlakujust asjaomastele designaatidele sihitud tegevuste nimetused, see sobitus on aga juba kindlasti poeetilist järku.

1. Põhivorm nokka on praktiliselt ülemaalise levikuga, enam üleskirjutusi on Viru-, Järva- ja Põhja-Tartumaalt ning Harjumaa idaosast.
2. Nina on laias mõttes lõunaeestiline: eriti Lõuna-Tartumaa, Võrumaa ja Mulgi (ning ka Hää, Saa, SJn), palju üleskirjutusi on samuti Saaremaalt.
3. Kagu-Eesti (Urv, Krl, Har, Rõu, Vas, Se, Lut) dominantvorm on vasara(t).
4. Mõnedes Lõuna-Tartumaa ja Võrumaa kihelkondades (Kam, Ote, Plv) esineb murdevorm tsänku.
5. Lõuna-Viljandimaa erivorm on (vangutes) pääd.
6. Kaks üleskirjutust on erivormist (äigab) habet, mõlemad Vändrast.

Nokka märkivate lokaalterminite (nina, vasar, tsänk) kohta pole mulle teada, kuivõrd metafoorsete või tehniliste ja bukvaalsetena tajusid neid asjaomaste murrete rääkijad.

C. Nokale sihitud tegevust

märkivad verbid tähendavad enamasti pühkimist-puhastamist või teritamist (luiskab, higo, vaivendas), harvem noogutamist-kõigutamist, püretamist-märgamist vm.

1. Domineeriv verb on pühib, mis on levinud pea üle maa (Saaremaalt on üleskirjutusi ainult Pöidest), kuid u. 80% tekstidest pärinevad umbes Valga-Võrtsjärve-Paldiski joonest ida poolt. Viru-, Järva- ja Põhja-Tartumaa aines on kõige arvukam.
2. Tüüpiliselt saaremaaline verb on luiskab; üksikuid juhuslikke üleskirjutusi pärineb ka mandrilt.
3. no-algulised deskriptiivverbid (noogutab, noki(tse)b jts.) tulevad ette peamiselt Lõuna-Tartumaa ja Võrumaa tekstides, kord ka Hallistes, nokutab ainult Suure-Jaani kirjapanekuis.
4. Veelgi selgemalt lõunaeestilised on va-algulised verbid, mille hulgas on deskriptiive kui ka muid. Teritamist tähendavad verbid (vahendab, vaavendas, vaiveldas jmt.) esinevad ühest küljest Edela-Eesti (Hää, Saa) tekstides, allitereerudes ühtlasi varane-sõnaga, teisalt Võru- ja Setumaal, kus nad tihti allitereeruvad lisaks veel vasar-sõnaga. Vajutab-verbi seni ainsaks leiukohaks selgub olevat Karksi.
5. Hämmäs ('kastab, niisutab') levikuala piirdub paari Lätiga külgneva kihelkonnaga. Minu käsutuses olev aines ei luba jaatavalt ega eitavalt vastata küsimusele, kas selles lokaalvormis tohiks näha läti laenu.
6. Verbe higo ja puhastas on seni registreeritud vaid Setust ja Lutsist.

D. Hilise (linnu, varese) somaatikas

on põhivariantideks tiivad, saba ja sabaalust kätkev regioon ning jalad.

1. Tiivad on selle positsiooni levinuim, tervikuna praktiliselt ülemaaline komponent (puudub vaid üsna kitsal alal, mis jääb Rõngu-Nõo-Kambja-Võnnu ning teisalt Rõuge-Vastseliina-Setu vahele), kuid lõviosa üleskirjutusi pärineb taas Viru-, Järva- ja Põhja-Tartumaalt ja üldse Eesti idaosast. Järgneval kaardil on eristatud ainult t-ja s-algulisi tüvevariante (tiib/siib), kuid koondkokkuvõttes näib varase ja hilise linnu vanasõna olevat päris kasutuskõlblik isekasvanud küsitluskava tiib-sõna mitmuse osastava käände murdevariantide kohta ning pakub täiendavalt ka siib-vorme nt. mitmest Põhja-Tartumaa kihelkonnast (Ksi, Lai, MMg, TMr), mis "Väikese murdesõnastiku" II köites (Tallinn, 1989, lk. 408) ei kajastugi.
2. Teine somaatiline piirkond, mille kallal hiline lind Eestis tegutseb, on saba ja sabaalune. Sagedasim vorm on perset ~tagumikku, mille levikupilt on küllalt kattuv nina-termini omaga (vt. eespool): jämedaimais joontes lõunaeestiline, kuid puudub Eesti äärmises kagunurgas (Räp, Vas, Se) ning haarab teisalt ka Saaremaa. Terminite saba ~sabaalust levikuala on ebamääraselt põhjaeestiline; suhteliselt palju tekste on sealjuures Lääne-Eesti mandriosast. Vorme handa ~hända on noteeritud paarist Lõuna-Eesti kihelkonnast.
3. Spetsiifiliselt saaremaaline vorm (1 tekst ka Pühalepast) on (nokib) varbud ~varbaid.
4. Vormi pühk silmi, mida on üles kirjutatud Räpinast ja Setust, võib üsna tõenäoliselt lugeda vene laenuks (vrd. nt. Ðàííÿÿ ïòè÷êà íîñîê ïðî÷èùàåò, ïîçäíÿÿ ãëàçà ïðîòèðàåò).

E. Tiibadele (või ka sabale) sihitud tegevus

Enamik seda tegevust märkivaid verbe on deskriptiivid ja neid võib kõlakuju poolest jagada kahte põhiperekonda:

1. puta-osisega verbid, mille levik tervikuna on laialt idapoolne. Kõige selgema kirde-eestilise levikupildiga on verbid raputab ja ropotab: esimese levik haarab peam. Ida-Virumaad ja Põhja-Tartumaad, teist on registreeritud vaid kolmest kihelkonnast (Vai, Lüg, Trm). Verb saputab on ülekaalus muil Põhja-Eesti aladel, eriti Lääne-Virumaal, Järvamaal ja Põhja-Viljandimaal. Vormide sop(o)tas ~soputab, samuti siputab ~sip(u)tas jts. kohta julgeksin öelda vaid seda, et nad näivad olevat sagedasemad Lõuna-Eestis.

2. lah-, leh-, keh-, eh-algulised verbid (ju needki enamasti deskriptiivid). Järgnev kaart näitab, et nendegi levikuala on kaunis selgete kontuuridega, nimelt laialt loode-eestiline, märkimisväärselt palju üleskirjutusi pärineb Järvamaalt ja Ida-Harjumaalt. Sagedasim neist on leh(v)itab ~lehitleb ~...

F. Persele sihitud tegevus

Seda tegevust märkivate verbide levikuala tervikuna kattub triviaalselt asjaomase kehaosa enda levikualaga (vt. ülal). Üksikud verbid ilmutavad siiski selgeid lokaliseerumistendentse: pühib-verbi põhilevilaks on Lõuna-Tartumaa ning sellega külgnevad Võrumaa ja Mulgimaa kihelkonnad; kaabib on käibel Põhja-Pärnumaal; kisub, katsub, kapitseb ja nakitseb ~nokib on selgesti saaremaalised; ülejäänute kirjapanekukohad näivad hajusate ja juhuslikena.

G. Konkreetsed lõplikud lokaalvormid

moodustuvad nende jt. üksikelementide ühenditena.

Põhja-Eesti normaalvormide komplekt on Varane (lind ~vares) pühib nokka, hiline saputab ~lehv(v)itab tiibu.

Tüüpiliselt kirde-eestilised vormid on näiteks:
Varane pühib nok(k?)a, hiline robudab tiibu (Vai);
Varane vares pühib nokka, hiline rapputab siibi (Jõh).

Tüüpiliselt harju- ja läänemaaline vorm on:
Varane lind pühib nokka, hiline nokitseb saba alt (Mär).

Tüüpiliselt saaremaalised vormid on näiteks:
Varane lind pühib nokka, hiline nokib varbud (Pöi);
Varane lind luiskab nina, hiline nokib varbud (Krj);
Hiline lind nokib varbud (Krj);
Varane lind luiskab nina, hiline katsub perset (Kaa);
Varane lind luiskab nina, hiline kisub perset (Kär).

Tüüpiliselt põhjapärnumaalised vormid on näiteks:
Varane pühib nokka, hiline kaabib perset (Pär);
Varane äigab habet, hiline kaabib perset (Vän);
Varane vahendab nina, hiline pühib perset (Hää).

Tüüpiliselt mulgilised vormid on näiteks:
Varajane vangutab pääd, hilläne pühib perset (Trv);
Varajene vangutes nõna, hil'läne pühk perset (Trv);
Varane vajutab nina, hiline siputab siibu (Krk);
Varajene vaeveldes nõnna, illäne pühk perst (Hel).

Tüüpiliselt lõunatartumaalised vormid on näiteks:
Varane vares pühk nokki, hillane perst (Ote);
Varajanõ varõs pühk tsänku, illanõ perst (Ote);
Varajane vares noogutas nõnna, hillane pühk p[erst] (San).

Tüüpiliselt kagueestilised vormid on näiteks:
Varahine vaavendas nõnna, illanõ nüüst kintsa (Räp);
Varahinne varõs vaivõndas nokke, a illanõ pühk silme (Se);
Varajane tsirk vasara pühk, illanõ siibo soputas (Vas v. Se);
Varanõ tsirk iks vasara hämmäs (Rõu);
Varahhanõ tsirk vazarat puhastas, a illanõ siiba sibisteles (Lut).

H. Segadused metafooride tõlgendamisega

Vanasõna varase ja hilise linnu kohta on huvitav veel sellepoolest, et metafoorse kujundi tõlgendused on traditsioonikandjate teadvuses ajapikku ilmselt hämardunud ning arhiivitekstide seas on u. 30 sellist, kus varase ja hilise linnu tegevused näivad olevatki (eriti läänepoolseil aladel ja hilistes kirjapanekutes) vahetusse läinud. Näiteks:
Hiline lind pühib ikka nokka (Kir);
Hiline kaabitseb nokka (Mär);
Illane vares pühk tsänko (Plv);
Varane saputab tiiba, hiline pühib nokka (JMd);
Varane lind pühib perset, hiline lind pühib nokka (Han);
Varajane vares tõstab nina, hiline pühib nokka (Võn?);
Hiline pühib nokki, varane nilpab keelt (Käi);
Hillane vares pühk nokki, varajane perst (Ote);
Hiline vares luiskab nokka (Emm);
Hiline lind luiskab nokka, varane lind lehvitab tiibu (Rap);
Hiline ihub nokka, varane saputab siibu (Lai);
Varane lind lehitleb tiibu, hiline nokitseb nina (Muh);

Mõned sellistest inversioonidest võivad olla lausa lokaalredaktsioonideks juurdunud ― nt. 4 Suure-Jaani tekstiga esindatud vorm Varane soputab siibu, hiline nokutab nina.

Varase linnu puhul võib seda segiminekut olla soodustanud ka fraaside pühi suu puhtaks, pidi sellest suu puhtaks pühkima jts. lähedalolu, sest nood tähendavad just nimelt millestki heast ilmajäämist. Nokale sihitud tegevustes on vahel segunenud puhastamis- ja teritamisfunktsioonid (luiskab, vahendab, higo) ning viimaseid võiks mõtestada ka söömiseks valmistumisena (mis toimub liiga hilja).

Ka mitmete hilise linnu tegevuste (kasvõi nt. tavalisemate saputab ~lehvitab tiibu) motiveering on tõepoolest problemaatiline. Tiivasaputamist on mitmed üleskirjutused püüdnud seletada näiteks hommikuse ärkamisjärgse enesekohendusena, nö. "saputab alles tiibu". Kuid seda saaks ilmselt mõtestada ka kui pettumust väljendavat žesti tühjakssöödud saamapaika jõudes. Tiibade lehvitamist võiks taas ühendada ka varase linnuga: nö. sõi kõhu täis ja võib oma teed minna. Lõunatartumaist pühib perset -metafoori olen ma võimeline mõtestama millegi halvana ainult selle eelteadmise varal, et teda seostatakse harilikult just hilise linnuga.

Mõnedes tekstides on metafoorsed tegevused mõttelt nii krüptilised, et kumbagi neist ei söandaks ühendada ei varase linnu heaoluseisundiga ega hilise linnu pettumusseisundiga:
Varane kratsib perset, hiline nuuskab nina (Ris v. HMd);
Varane vares raputab nokka, hiljane saba (San).