1.1. MÕNINGAID TERMINEID JA ETÜMOLOOGIAID
Eesti terminid vanasõna, kõnekäänd
ja mõistatus on naturaalsed terminid, vastandina
mitmeile folkloristikas käibivaile nd-lõpulistele
terminitele, nagu naljand, muistend, loodushäälend,
mis on tehisterminid.
Toome sellele terminikolmikule lähendeid mõnedest
muudest keeltest.
eesti | vanasõna
| kõnekäänd
| mõistatus
|
soome |
sananlasku |
puheenparsi
| arvoitus |
rootsi |
ordspråk |
ordstäv, talesätt |
gåta |
saksa |
das Sprichwort |
die Redensart ~sprichwörtliche Redensart ~die Redewendung |
das Rätsel |
inglise |
proverb |
saying, (proverbial) phrase |
riddle |
prantsuse | proverbe |
locution, phrase
| énigme |
ladina | proverbium |
|
aenigma |
vene |
пословица
| поговорка
| загадка
|
Soome sananparsi tähendab vanasõna ja kõnekäändu
ühtekokku, folkloorset ütlust üldse.
Distsipliini, mis tegeleb vanasõnadega (ja vist ka vanasõnalaadsete
kõnekäändudega), nimetatakse parömioloogiaks
(< kr. παροιμια ― 'ütlus',
'vanasõna', 'õpetussõna'). Distsipliini,
mis tegeleb mõistatustega, nimetatakse enigmaatikaks.
Lingvistika poolelt tegeleb eriti kõnekäändude,
aga ka vanasõnade uurimisega fraseoloogia.
Etümoloogiliselt on vanasõna ja kõnekäänu
vasteid ja lähendeid märkivad rahvapärased terminid
paljudes keeltes seotud tüvedega, mis tähendavad 'ütlema',
'sõna', 'kõne' jms., mõistatuste lähendid
tüvedega 'arvama', 'mõistma' jts.
Matti Kuusi (1914–1998), maailma tuntumaid parömiolooge,
folklorist, kirjandusteadlane, luuletaja, ühiskonnategelane,
Helsingi Ülikooli kauaaegne professor jne. jne., on raamatu
"Sananlaskut ja puheenparret" (Helsinki,
1954) esilehekülgedel toonud vanasõna, kõnekäändu,
ütlust üldse tähistavate terminite bukvaaltähendusi.
Nende hulgas on nt. järgmised:
-
1) |
ütlus, räägitud sõna või lause
(saksa, hollandi, rootsi, islandi, leedu, lapi, handi, mordva k.);
|
2) |
tuttav või käibiv või igapäevane, üldine
ja ühine ütlus (ungari, poola, hiina);
|
3) |
kindlavormilisena öeldav lause (vana-skandinaavia);
|
4) |
korduv või sageli korratud sõna või ütlus
(hispaania, Toskaana (it.) dettato);
|
5) |
kõneldav või korratav sõna (läti, liivi);
|
6) |
kõnelemine kinnistunud vormi kasutades (Uus-Meremaa maooridel);
|
7) |
ütlus, millega midagi väidetakse, kinnitatakse või tähendatakse
(uelsi e. kõmri);
|
8) |
sõna, mis mõjub (jaapani);
|
9) |
hästiöeldud sõna, peen või elegantne kõne (hiina, sanskriti);
|
10) |
tark sõna (komi); |
11) |
vana sõna (mari, eesti, iiri);
|
12) |
vana-aja kõne (mansi);
|
13) |
vanaisa ütlus (türgi).
|
-
Edaspidi näeme, et neis naturaalseis terminites on eos olemas
mitmed žanritunnused,
mida vanasõnale omistatakse teaduslikes formulatsioonideski:
traditsioonilisus, didaktilisus, kinnistunud vorm, kujundikeele
kasutamine.
1.2. ÜTLUSED versus MÕISTATUS
Eri rahvaste lühivormimaailm ise koosneb eri
asjust ja liigendub erinevaiks naturaalseteks alaliikideks. See
mitmekesisus väljendub pahaloomuliselt ka teaduskeeles ―
ulatusliku terminoloogilise segadusena. Aga ka ühes ja samas
keeles kirjutatud (ja ühe rahva ainet käsitlevais) kirjutistes
võivad samad terminid olla eri autoritel üsna erineva
sisuga.
"Euroopa standardit", sh. eesti empiirikat silmas pidades
võib kõige jämedamais joontes öelda, et
vanasõna ja kõnekäänd kuuluvad hästi
tihedasti kokku, mõistatus seisab neist eraldi. (Venekeelseis
publikatsioonides nt. valitseb stereotüüp
"пословицы
и поговорки"
ning materjal ise koosneb reeglina vanasõnadest ja mingist
osast vanasõna-lähedastest kõnekäändudest.)
1. Vanasõna ja kõnekäänd on retoorilis-folkloorsed
žanrid, omamoodi
kokkupuuteala keele ja folkloori vahel. Neid ei esitata, vaid
kasutatakse igapäevases suhtlemises, nad kuuluvad kõne
ornamentatsiooni vahendite hulka. Mõistatus seevastu on
puhtfolkloorne žanr:
mõistatamine ise kui selline on folkloorset järku
tegevus, teatud intellektuaalne mäng või võistlus.
2. Sõnaühendite tasemel toimuv ainevahetus vanasõna
ja kõnekäänu vahel on palju kordi intensiivsem
kui mõistatuse ja vanasõna või mõistatuse
ja kõnekäänu vahel. (Näiteks väljaandes
"Eesti vanasõnad" (Tallinn, 1980–1988;
edaspidi: EV) on toodud kõnekäänuvasted u. 1160
vanasõnatüübile, ja see ei ole veel kaugeltki
kõik; paralleele eesti vanasõnade ja mõistatuste
vahel on aga registreeritud kõigest 60 ümber.)
3. Vähemalt eesti materjali kohta (vist aga ka palju üldisemalt)
võib öelda, et troobiloome reeglid, mis kehtivad vanasõnades,
on kardinaalselt erinevad mõistatuste omadest. Vanasõna
metafoorika on orienteeritud eelkõige inimese/mitteinimese
vahekordadele, mõistatuse oma lähtub peamiselt asjade
füüsilistest, eriti visuaalseist tunnustest.
Selline vahekord ei ole kindlasti universaalne. Mõne meie
jaoks eksootiliste rahva folklooris näivad ütluste ja
mõistatuste sugulussuhted olevat märksa tihedamad
ja žanripiir
nende vahel märksa lahtisem.
1.3. FOLKLOORIŽANRI
LÜHIDEFINEERIMISE VÕIMALUSTEST
Kesk- ja kõrgkooliõpikuis, entsüklopeediates
jm. teadmiste kvintessentse pakkuvais kohtades tavatsetakse anda
asjade, sh. folkloorižanride
kohta lühidefinitsioone, enamasti klassikalisel viisil nn.
lähema soomõiste ja liigierisuse kaudu, umbes: "A
on B, mille põhitunnuseks on C" vmt.
Kes folkloorset empiirikat mõnevõrra tunneb, sel
võib tekkida sügavaid kahtlusi sellise lühidefineerimise mõttekuses.
1.3.1. Žanri tuum ja perifeeria
(eesti mõistatuste näitel)
Folkloorne žanr määratletakse harilikult mitmete sama ja/või
eri järku tunnuste poolintuitiivselt tajutava "kimbu"
või sündroomina. Need tunnused võivad olla
nt. funktsionaalsed või tekstilised, viimased omakorda
sisulised või vormilised (väga laias mõttes,
kaasa arvatud ka tekstitüüp (laul/narratiiv/ütlus),
teksti poeetiline, loogiline ja kommunikatiivne struktuur jne.),
samuti vastava traditsiooni ajalis-ruumilised parameetrid (st.
nähtuse vanus ja levik), tradeerimise intensiivsus jm.
Enamasti jaguneb žanr tuumaks ja perifeeriaks. Tuum on žanri
"prototüüpne" ala, kus kehtib enamik peamisi
žanritunnuseid.
Perifeerias mõned üldtunnused ei kehti, kuid lisandub
muid tunnuseid, mis on antud perifeerse allžanri
jaoks tähtsad, kuid ei kehti taas žanri
tuumses osas. Perifeersed allžanrid,
nagu žanr tervikunagi,
määratletakse ja termineeritakse uurija(te) poolt teatud
tunnuste kimpudena. Nähtuste kontiinuumis näivad klassid
ja allklassid ka produktiivsuse poolest omamoodi "küngastena",
mille vahele jäävad ebaproduktiivsemad "orud".
Eesti mõistatused jagunevad tuumaks ja perifeeriaks hästi
selgesti.
Tuumne või "prototüüpne" mõistatus
annab mingist objektist peidetud, mõistukõnelise
kirjelduse, pidades silmas eelkõige just selle meeleliselt
tajutavaid külgi. Tekstide kogu vormilise mitmekesisuse juures
küsisõna reeglina ei esine (mis-küsisõna nn.
mõistatamisvormelites, nagu Mõista, mõista, mis see on
vmt., ei kuulu tavaliselt teksti lausestruktuuri).
Eesti mõistatuste perifeerseist allžanridest
on domineerivad
keerdküsimused ja nn. (liit)sõnamängud.
Siin on küsisõna obligatoorne ja liitsõnamängudes on
küsisõna läbivalt missugune? Küsisõna olemasolu
või puudumine on muidugi asja väliseid ilminguid.
"Päris"-mõistatuste ja keerdküsimuste
või liitsõnamängude põhierinevused peituvad
ikkagi kujundisemantikas.
"Normaalne" mõistatus muudab või jätab
tihti ära referendid (n-ö. asjade nimed), kuid säilitab mingi
punktiiri nende füüsilistest, meeleliselt tajutavaist (visuaalseist,
auditiivseist vm.) omadustest. Näiteks:
● Punane koer haugub läbi luise
aia (Keel ja hambad)
― näidatakse ära keele värv, hammaste materjal,
hambarea kuju, viidatakse sellele, et tekib helisid ja et asjasse
on segatud mingit agressiivsust.
● Hark all, paun peal, pauna peal rist,
risti peal nupp, nupu peal mets, metsas elavad elajad (Inimene) ― on
arhiivimaterjali hulga põhjal arvates olnud viimase saja aasta kestel tuntuim
eesti mõistatus üldse. Siin joonistatakse inimesest
alt üles õiges järjekorras skemaatiline kriipsujuku;
mõistatus jätkub tihti veelgi ülemale, täiotsimise jahimaadele,
kontamineerudes mõistatusega peaharja kohta Tõrvakasukaga poisike
ajab metsast loomi välja. [Vt. ka selle mõistatustüübi
levikukaarte
]
● Üks teeb tümpa-tampa, teine
teeb tümpa-tampa,
kolmas..., neljas..., viies teeb karviuhti (Hobune, vahel
ka: Lehm) ― tekst annab kätte jäsemete õige arvu
ja näitab ära õiged helid.
● Raudne rott, villane händ
(Nõel ja lõng) ― jätab avatuks vihjatavate asjade õiged
materjalid, viitab lõnga väljanägemisele ja sellele, et "rott"
poeb mingisse auku.
● Rõngas, rõngas, kõksti
~Tsiira-viira, tsökst vmt. (Koer heidab magama) ― lausel puuduvad
mõlemad pealiikmed ning ka lausesüntaks kui selline üldse, ometi
antakse lahendsündmusest üpris adekvaatne helipilt, imiteerides ka
õigeid rütme. Samalaadne on nt. sepapaja helisid jäljendav
Tips-taps, till-tall, metskits kill-kall, alte-pulte-puhh, üks jalg all ―
ilmselt lööb alul meister väikese vasaraga, siis sell suurega, puhiseb
lõõts, ühejalgne asi on vististi alasi.
Teksti bukvaalsisu on neis jt. näidetes kõikjal mõistukõneline,
kuid siiralt mõistukõneline. Mõistatajat aidatakse kus rohkem,
kus vähem, igatahes aga ei ole mõistatamise
peaeesmärk kedagi nõutuks teha või tema mõtteid vales
suunas juhtida ja seega vastajat lõppkokkuvõttes narritada.
Keerdküsimustele on just viimane eesmärk defineerivalt tunnuslik.
Keerdküsimus ei sisalda üldse mõistukõnet tavalises
mõttes, jätab avameelse küsimuse mulje, kuid on tegelikult
salakaval. Keerdküsimuste tegemise tehnoloogias näib olevat üks
põhivõtteid pragmaatikas vaadeldavate suhtlemisreeglite, nn.
maksiimide tahtlik rikkumine.
Maksiimidest on tuntumad järgmised:
-
1) kvaliteedi maksiim: Anna tõest infot;
2) kvantiteedi maksiim: Anna infot parasjagu nii palju, kui
vaja;
3) relevantsuse maksiim: Anna ainult infot, mis on oluline;
4) meetodi maksiim: Anna infot parimal võimalikul viisil.
-
Vaatame näiteks paari tuntumat eesti keerdküsimust.
● Miks jookseb jänes üle mäe?
(Sest läbi
mäe ta ei pääse). Näeme kohe sedagi, kui
tinglik ja hariliku mõistatusega võrreldes teistsugune
on siin juba n-ö. küsimuse ja n-ö. vastuse staatus
ja vahekord: kui tavalises mõistatuses moodustab poeetilist
järku teksti ainult küsimuse-osa (mõistukõneline kirjeldus),
siis siin ilmselt küsimus ja vastus üheskoos. Püütakse jätta
muljet, nagu küsitaks, miks tavatseb jänes joosta üle mäe,
st. antakse ette väärpostulaat 'jänesel on mingi (bioloogiline
vm.) tarve joosta üle mäe', nagu näiteks koeral rohtu süüa.
See postulaat on vastajale (vähemalt esmakuulmisel) üllatav. Ta võib
eeldada, et postulaat on õige, ja oletada midagi põhjuste kohta.
Ta võib eeldada, et postulaat on õige, kuid jääda pikalt
mõtisklema selle üle, mis see ikkagi võiks
olla, mis sunnib jänest maniakaalselt üle mägede
jooksma, ja vastata lõpuks "ei tea". Ta võib
jääda mõtisklema, kas ikka postulaat on õige.
Tegelikult on siin aga psühholoogiline rõhk nihutatud vaikimisi sõnale
üle, st. õige lisatingimus on umbes 'kui jänes jõuab
mäe juurde (mis eeldatavasti pole eriti järsk)', ning küsimuse
tegelikult silmaspeetav sisu umbes 'Miks jänes, kes on joostes jõudnud
mäe juurde, jookseb üle mäe (kuigi läbi mäe oleks ju otsem)?'
● Millal hakkab part ~hakkavad haned ujuma?
(Siis, kui jalad enam põhja ei ulata). Küsisõna on tähenduselt
ebamäärane ja vastaja peab konteksti põhjal andma täpsustava
interpretatsiooni küsitava sisu kohta, kusjuures talle püütakse
jätta muljet, et mõeldakse
parte kui liiki või parti kui indiviidi ta
arenguprotsessis, st. et küsitakse 'Mis aastaajal...?' või 'Kui vanalt...?'
vmt. Teisalt on ära jäetud "õigeks" mõistmiseks
vajalik klausel 'kui ta kaldalt vette läheb'.
● On üsna produktiivne keerdküsimuste
ehitamise tehnika, mis põhineb eeldusel, et normaalselt tähistab
pärisnimi vm. substantiiv mingit referenti, mitte aga n-ö. iseennast kui
tähejärjendit või "täidetud kohta" lauses:
Mis on ... ja ... vahel? ("ja") või
Mis on Tartu keskel? ("r") või Mis on Aadamal ees ja Eeval
taga? ("a"); viimases taotletakse vastajat ühtlasi segadusse ajada
sellega, et näib küsitavat midagi siivutut.
(Liit)sõnamängude all mõeldakse eesti
arhiiviterminoloogias küsimusi, nagu Missugune pea ei
mõtle? (Kapsa- ~naela- vms.), Missuguseid pükse
ei õmmelda? (Arg- ~vesi- vms.) jts. See on kujundistruktuurilt üsna homogeenne,
kuid keerdküsimustest erinev rühm. (Liit)sõnamängud on enamasti
omamoodi surnud metafooride tuvastamise harjutused: eelduseks on, et leidub mingi predikaat
(omadus, tegevus vms.), mis assotsieerub sõna otsese tähendusega väga
tugevasti, surnudmetafoorse tähendusega aga mitte (või ka vastupidi).
Rühm näib veel omaette jagunevat tsentriks ja perifeeriaks. Kõige
prototüüpsemad on siin vist somaatiliste metafooridega (pea, silm,
kõrv, jalg jts.) opereerivad küsimused. Perifeerses osas
kohtame erandvorme, kus liitsõna põhisõna
rolli võib asuda lihtsõna (tav. võõrsõna)
lõpuosa: Milline miin ei lõhke? (Vitamiin).
Veel kuuluvad eesti mõistatuste perifeeriasse tähemängud,
peamurdmisülesanded (tihti rajatud sugulussuhetele), arvutus- ja
kirjutusülesanded ning piltmõistatused
e. reebused.
Kogu mõistatusperifeerial on mõned üsna läbivad ühistunnused:
1. Nad on selgelt hilisaegsed, tihti kirjanduslikku algupära
ja/või pärit trükistest. Üldiseltki hilise
ainese taustal paistavad silma veel mõned eriti hilistekkelised nähtused,
nt. keerdküsimuste hulgas küsimustüübid, nagu Mis on kõige
suurem (viisakus ~häbematus ~õnn ~kolin ~...)?, samuti
Mis vahet on...? ja Mis ühist on...?; kõigile neile
rühmadele on ühtlasi omased kindlad semantilised erisused.
2. Kogu eesti mõistatuste perifeerias, aga eriti selle
hiliskihistustes on väga tugev orientatsioon naljale, koomilisele. Teisalt on
neile hiliskihtidele ühtlasi omane narratiivse elemendi tugevnemine ―
jutuvormiliste küsimuste ja/või vastuste rohkus, seega ka
žanriliselt labiilsete vormide rohkus
mõistatuse ja anekdoodi vahel (nt. nn. Armeenia raadio tsüklisse
kuuluvad üksused, millest tuleb juttu ka järgnevas).
Lühidefineerija on seega igal juhul raskustes. Mida rohkem
defineerivaid tunnuseid ta püüab nimetada, seda väiksemaks muutub
aineala, kus kõik nood tunnused kehtivad. Kui ta hakkab otsima absoluutselt
läbivaid tunnuseid, mis kehtiksid ka kõigis perifeeriates, siis selgub
neid olevat vähe ja needki vähesed ülimalt abstraktsed ja sisutud.
(Mõistatus võiks ses rakursis taanduda tõepoolest tuntud
parömioloogi G. Milneri formuleeringule "küsimus, millele on
raske vastata"; Milner ütleb samas ka, et vanasõna vastab
küsimusele, mida on raske küsida, aga see on juba peenemat järku
aforism.) Kui lühidefineerija püüab
ette anda mingi tunnuste komplekti ning jälgida, kui sagedased
on empiirikas nende tunnuste kombinatsioonid, võiks sellest
välja tulla vajalik ja huvitav uurimus, kindlasti aga mitte
lühidefinitsioon. Igal sammul võib ennustada raskusi
ka tunnuste endi formuleerimise, termineerimise ja tuvastamisega:
tunnused ei välistu, vaid valguvad üksteisesse jmt.
1.3.2. Vanasõna lühidefinitsioone
klassikutel
- ● Ameerika folklorist, parömioloogia
tuntumaid klassikuid Archer
Taylor (1890–1973) on oma klassikalises töös
"The Proverb" (Cambr., Mass., 1931, 2. tr. 1962) ja mujal
samuti kahelnud selles, kas vanasõna lühidefineerimise püüded
on üldse eriti mõttekad, ning arvab, et kui ta peaks nimetama vanasõna
vaieldamatuid tunnuseid, siis julgeks ta öelda ainult seda, et vanasõnad on
rahva hulgas käibivad ütlused. Tayloril on siin ka rohkesti tsiteerituks
saanud märkus "sõnulseletamatu kvaliteedi" (incommunicable quality)
kohta, mis ütlevat ära, milline lause on vanasõna ja milline mitte.
● Saksa klassik Friedrich Seiler
(1851–1927) oma klassikalises
teoses "Deutsche Sprichwörterkunde"
(München, 1922) omistab vanasõnale järgmised
tunnusjooned:
- 1) rahvasuus käibel;
2) endassesulgunud (in sich geschloßene), st. üht
sõna tekstis ei saa asendada teisega;
3) õpetliku tendentsiga;
4) poeetilise vormiga.
- ● Vene klassik Juri Sokolov (1889–1941)
oma klassikalises
õpik-ülevaates "Русский
фольклор"
(Moskva, 1938) ütleb, et vanasõna
- 1) on lühike ütlus;
2) käib elu mitmesuguste külgede kohta;
3) on käibel kõnekeelses pruugis.
- ● Eesti folkloristikaklassik Eduard Laugaste
(1909–1994) oma kõrgkooliõpikus "Eesti rahvaluule"
(Tallinn, 1975; 2. tr. 1977; 3. tr. 1986) jm. töödes postuleerib
(ehk veidi Seilerile toetudes): vanasõna on
- 1) iseseisev žanr;
2) terviklik otsustus;
3) mõtteavaldus, mis on a) lühike, b) tihedalt ja
tabavalt sõnastatud, c) poeetiline, d) didaktilise sisuga,
e) kondenseeritud ühteainsasse lausesse;
4) mitmete põlvede elukogemuste kontsentraat.
- Niisiis saame klassikute definitsioonidest välja tuua umbes
järgmise ühisosa:
vanasõna on
- 1) traditsiooniline (st. esindab folkloori);
2) lühike (st. esindab lühižanri);
3) didaktilise tendentsiga;
4) poeetilise vormiga.
See kõik näib terve mõistuse tasemel
paikapidavana, kuid kui me püüaksime nende tunnuste
alusel jagada mingit tekstimassiivi vanasõnadeks ja mittevanasõnadeks,
siis tekiks meil igal sammul raskusi. Võib mõtiskleda nt. selle
üle, kas siin ühest küljest ei esine liiaseid tunnuseid ja kas
teisalt pole midagi vanasõnale üldomast välja jäetud või
kuidas just üht või teist tunnust tuleks mõista ja tuvastada.
1. Traditsiooniline, st. rahva seas käibiv on lõppeks
kogu folkloor (või ka rahvakultuur tervenisti). Kui määratleda
folkloori ennast kitsalt kui kunstilist järku suulist traditsiooni,
nagu paljud uurijad teevadki, siis osutuks ka tunnus 'poeetiline' liiaseks. Nood kaks
tunnust ei aita seega meil üldse vanasõna muu folkloori hulgast
ära tunda.
Kui taas püüda anda mõni konkreetsem eeskiri
poeetilise lühiteksti "tehniliseks tuvastamiseks",
nt. et tekstis peab olema äratuntav mingi semantiline
teisendus (st. operatsioon, mille kaudu luuakse troope)
ja/või kõlaline ornamentatsioon või
eufonism, siis jääks taas hulganisti lauseid,
mida meie intuitsioon tahaks pidada vanasõnadeks, kuigi
neil nood tehnilised tunnused ilmselt puuduvad, nagu Igal asjal
on algus ja lõpp; Pole halba ilma heata; Ära tee teisele,
mida ei soovi endale jpt. jpt. St. me peaksime nähtavasti tunnuse 'poeetiline'
kuidagi avaramaks mõtestama või arvama ta vanasõna defineerivate
tunnuste hulgast koguni välja?
2. Teisalt puudub klassikuil ilmselt tunnus, mida võiks
olla mõttekas vanasõna kui žanri
formuleeringusse sisse võtta ― nimelt see, et vanasõnatekst on
printsiibis üldistav lause (sellest kriteeriumist ja ta alternatiividest vt.
lähemalt vanasõna ja kõnekäänu suhete ja piirjuhtude juures
ptk. 2.1.1
).
3. Või kuidas ära tunda Seileril ja Laugastel mainitud
õpetlikku tendentsi või didaktilist sisu? Nende
tunnuste taga peitub tegelikult terve kimp probleeme, mis on seotud
vanasõna kommunikatiivsete funktsioonidega, millest
tuleb lähemalt juttu selle sarja ühes järgmises
raamatus (vt. SFL III). Siinkohal võib meenutada esialgseks
orientiiriks, et igasuguse inimkommunikatsiooni põhifunktsioone on mingil viisil
suunata partneri, sh. kõnelise info vastuvõtja käitumist.
Vanasõna võib seda teha nt.
- 1) midagi otseselt käskides v. keelates, soovitades v. hoiatades
(Ära kiida päeva enne õhtut), või ka
2) andes hinnanguid, millest on võimalik tuletada strateegiaid ja kaudseid
ettekirjutusi (Hea laps, kes hästi tantsib, parem
veel, kes paigal seisab), või siis
3) pakkudes mingeid eeldatavasti üldkehtivaid tõiku, millest
vastuvõtja võib välja lugeda hinnanguid ja tuletada neist omakorda
ettekirjutusi (Magaja kassi suhu ei jookse hiir).
- 4. Või mida mõelda lühiduse all? Võtame
mõõduks mingi ülilihtsa parameetri ja küsime
näiteks, mitmest sõnast võib koosneda eesti
vanasõnatekst.
Alampiir ei saa ilmselt olla alla 2 sõna, sest tekstis
peab olema subjekt ja predikaat. Selliseid ülilühikesi
vanasõnu (nagu Õnnetus õpetab ja mõned teised)
on aga väga vähe: traditsioon tajub nähtavasti, et säärased
minitekstid on juba allpool pikkusoptimumi piiri, ning tavatseb lisada neile
mitmesuguseid parallelistlikke jätke, nt. (Küll) ilm õpetab
jätkudega ...ei löö ega lükka või ...vasikanahk
noomib (EV 2000 ja 2001) vmt. (vt. lähemalt ka alamal
ptk. 3.4
).
Seevastu pikim eesti vanasõnatekst, mille olen leidnud,
pärineb Saaremaalt Kärlast, koosneb 55 sõnast
ja on ootuspäraselt kontaminatsiooniline (EV 3124+2533):
Kolm on neid, mida kõrv ei taha kuulda, need on: emase
ihkumine (= kiljumine), lehma möiramine ja kana laulmine;
ja neli, mis ei tää uskuda: naest, kui sa ise tema seltsis
ei ole, laeva mere ääres, Jumala ilma ja lapse perset;
ja üks, mida süda ei suuda kanda: kui see, kes sinu
võlglane, sinu vastu suureline on.
Olen teinud ligi 30 a. tagasi katse leida eesti vanasõnade
provisoorne sagedusjaotus teksti pikkuse (sõnade arvu)
järgi. Statistika aluseks oli E. Normanni raamat "Valimik eesti
vanasõnu" (Tallinn, 1955), mis sisaldab 3576 teksti; statistika on
ilmunud kirjutises "Keelestatistikat eesti vanasõnadest"
(Emakeele Seltsi Aastaraamat XIII, Tallinn, 1967, lk. 127 jj.).
Eesti vanasõnateksti pikkus sõnades
Vaatluse tulemused olid lühidalt öeldes järgmised:
- 1) sagedusjaotusel on statistikates üsna sageli kohatav asümmeetriline,
vasakule kallutatud moodiga käigujoon (vt. juuresolev joonis):
2) kõige sagedamini koosneb eesti vanasõnatekst
6 sõnast (selliseid on u. 20% tekstide üldarvust);
3) domineeriv sageduspiirkond on 4 kuni 8 sõna;
4) teksti keskmine pikkus vaatlusaines on 6.57 sõna;
5) nähtuvad regulaarsed kõrvalekalded jaotuse üldisest käigujoonest:
paarisarvulised sõnahulgad annavad "piirkondlikust ootusest" suuremaid,
paarituarvulised väiksemaid sagedusi; see efekt peegeldab ilmselt vanasõnale
omast struktuurilise sümmeetria tendentsi (vt. ka SFL III, ptk. 1.1).
- Näeme seega, et kõik tunnused klassikute poolt pakutud
tunnustikes on liiased ja/või semantiliselt komplekssed
ja/või hajuvad, ning teisalt on definitsioonidest mõeldavalt kasulikke
tunnuseid välja jäetud.
1.4. "PARÖÖMILINE MAAILM" JA SELLE
SISELIIGENDUS
Folkloori piire tervikuna, aga ka üksiku folkloorižanri, sh.
lühižanri piire on võimalik käsitada kitsamate või laiematena.
Klassikute lühidefinitsioonid, millest äsja näiteid
tõime, taotlesid määratleda vanasõna n-ö.
kitsas või keskmises piiritluses (st. kui "prototüüpseimat"
osa vanasõnažanrist või siis kui tervikžanri,
kaasa arvatud selle perifeeriad). Toome nüüd paar näidet ka katsetest
liigendada paröömilist (või üldse lühivormide) regiooni
mõnesugusel laiemal skaalal.
1.4.1. Paröömiate klassifikatsioon
O. Mollil
Saksa parömioloog Otto Moll (1882–1968), kapitaalse
teose "Sprichwörterbibliographie"
(Frankfurt am M., 1958) autor, pakub saksa materjalist lähtuvalt
järgmise liigituse (vt. "Proverbium" 10 (1968),
lk. 249–250):
A. |
1. |
Sprichwort (≈ vanasõna):
lühike üldtarvitatav rahvapärane elutarkus või elureegel,
enam või vähem piltlikult väljendatud, tihti värsivormis.
|
1a. |
Sinnspruch (≈ sentents) ja
Grundsatz (≈ maksiim):
vanasõnaga sarnased, kuid mitte piltlikult väljendatud ütlused
(nt. Räägi, mis tõsi). |
B. |
|
Sprichwörtliche Redensarten: [NB! See termin ei tähenda
Mollil, nagu saksa terminoloogias üldiselt, lähendit eesti terminile
kõnekäänd, vaid "vormilt vanasõnale
lähedasi ütlusi, mis muutuvad sageli vanasõnadeks"
(vrd. rühm 2.1 järgnevas G. Permjakovi klassifikatsioonis).] |
2. |
Bauernregeln ("talupojareeglid"): maamehe tegevusega
seotud ütlused, mis on tihti üldistunud (s.o. siis ülekantud?)
tähendusega vanasõnad (nt. Peremehe silm teeb hobused rammusaks). |
2a. |
Kalender- und Wettersprüche (kalendri- ja ilmastikuütlused,
ld. oracula): vaatlustele tuginevad faktikonstateeringud või
uskumused; kehtivad enamasti regionaalselt (nt. Rohelised jõulud ―
valged lihavõtted). |
3. |
Speise- und Gesundheitsregeln (söögi- ja tervishoiureeglid):
Moll ütleb, et mõned mõõdukuse kohta käivad ütlused
on muutunud vanasõnadeks (nt. Kala tahab ujuda, mis tähendab janu,
joomist peale kalatoitu). |
4. |
Rechtssprüche (õigusütlused): lühikeste
mõttesalmide vormis orientiirid kohtunikele, piibellike õigusütluste
eeskujul; mõned on üldistunud vormis vanasõnadeks muutunud
(nt. Kes magab, see ei tee pattu). |
5. |
Aberglaubenredensarten (uskumusütlused): need pole Molli arvates
vanasõnad, vaid lihtsalt hoiatused teatud asjade eest; osa "hoia end ...
eest"-vormilisi on vanasõnadeks muutunud (nt. Spinnen am Morgen, Kummer
und Sorgen). |
6. |
Spott auf Berufe (elukutsepilked): geneetiliselt sõna-sõnalt
võetav kriitika, eriti pappide ja talupoegade pihta; tänu piltlikule
väljendusviisile muutunud vanasõnadeks (nt. Pfaffgut, Raffgut, st. u.
'Papi vara on kahmatud vara'). |
C. |
7. |
Sagwörter (≈ vellerismid): ka apoloogilisteks
vanasõnadeks nimetatud; koosnevad 2 või 3 osast: ütlus
(vanasõna vm.), ütleja isik ja tihti ka situatsioon; pole õieti
vanasõnad, vaid naljatavad või pilkavad ütlused (nt. Palju kisa,
vähe villa, ütles kurat, kui siga pügas). |
D. |
|
Volkstümliche Ausdrucke (st. rahvalikud väljendid?): ei ole
vanasõnad: |
8. |
Spott auf fremde Länder und Leute (pilked võõraste
maade ja rahvaste pihta). |
9. |
Vergleiche, Schimpf, Spottnamen (võrdlused, sõim,
pilkenimed): on konkreetsete juhtudega seotud väljendid. |
10. |
Fluch, Segen, Wunsch, Trinkspruch (sajatused, palved, soovid,
joomasõnad). |
E. |
|
Literarische Redensarten (kirjanduslikud ütlused): |
11. |
Zitat (tsitaat): tuntud autorite teostest pärinevad ütlused;
nt. paljud antiiktsitaadid on praeguseks muutunud vanasõnadeks. |
12. |
Fromme Sprüche religiösen Inhalts (st. religioosse sisuga
vagaütlused): on tihti piiblitsitaadid või pärit kiriklikest kalendritest. |
Võrdluseks olgu öeldud, et äsjamainitud Friedrich
Seiler tähistab neid ütlusi, mida eesti aines kujutletakse
vormiliselt arendatumate kõnekäänu-alaliikidena,
siiski terminiga sprichwörtliche Redensarten. Viimaste
hulgast eraldab Seiler välja und- ja oder-ühendid, mida eesti
folkloristikas tavatsetakse tähistada terminiga sõnapaarid, ning nimetab
neid die sprichwörtlichen Formeln (vanasõnalised vormelid).
Kirjandusliku algupäraga ütluste kohta on Seileril tervelt 3 eri terminit:
Sittenssprüche, Sentenzen ja geflügelte Worte, kuid nende
erinevused jäävad ebaselgeks ning kardetavasti ongi nad suuresti
sünonüümsed.
1.4.2. Ingliskeelseid termineid ja distinktsioone
Enamikul autoreist, kelle terminitarvitust me refereerime, on
eraldi terminid metafoorse (st. kujundliku, ülekantud) tähendusega vanasõnade
ning mittemetafoorse (otsese) tähendusega vanasõnade jaoks, kusjuures esimene
sellest terminipaarist on n-ö. markeerimata (tähistab nii vanasõna
üldse kui ka metafoorset vanasõna), teine aga markeeritud (tähistab ainult
mittemetafoorset vanasõna). Inglise keeles on see terminipaar
proverb/maxim ― vt. näiteks Nigel Barley kirjutises
"A Structural Approach to the Proverb and Maxim"
("Proverbium" 20 (1972)). Ka muudes keeltes märgib maksiim üldiselt
mittekujundlikku, otsese tähendusega vanasõna.
Eriti kujunditute, "iseenesliku" tekkega, tihti raskesti
äratuntavate, nt. A on A -vormiliste ütluste
kohta on A. Taylor (raamatus "The Proverb"
ja muis töödes) kasutanud termineid apoftegma(ingl. k.
apothegm) ja truism.
● Mis liig, see liig;
Mis tehtud, see tehtud;
Õpi seni, kuni elad; Jumal on üle kõige;
Iga asi omal ajal;
Elus juhtub kõike;
Inimesi on igasuguseid;
Ilma vaevata ei saa midagi;
Vaata igas asjas hästi ette;
Ära usalda kedagi ülemäära;
Ära raiska liialt, pärast tuleb puudus;
Ära kõike välja räägi, mis tead;
Miski siin ilmas pole lõputa;
Pole halba ilma heata
Need jpt. võiksid olla mõned näited triviaalseimast ütlustekihist,
nagu neid võib kuulda igapäevases jutus alatihti, kuid pole võimalik
teha selget otsust, kas nende tarvitaja tsiteerib just traditsioonilist ütlust
või lihtsalt vormistab omal jõul omaenda üldistavaid elukogemusi.
Ladinakeelsel sõnal adagium ('vanasõna,
ütlus') on samuti ingliskeelne järeltulija adage ―
seegi on vist pigem vabavõitu sünonüüm ütluse kohta kui
midagi kindlamat märkiv termin.
Samuti näivad sünonüümsed olevat ingliskeelsed
terminid võrdluse kohta ― comparison ja simile.
Nii kasutab Archer Taylor oma publikatsiooni "Proverbial Comparisons and
Similes from California" (Berkeley and Los Angeles, 1954) sissejuhatuses
pidevalt läbisegi väljendeid
comparisons, similes, proverbial comparisons,
proverbial similes, samuti püsiühendit comparisons and similes;
ka "The Proverb" ise lõpeb alapeatükiga "Proverbial
Comparisons", kuid jääb üsna hämaraks, kas kõik
folkloorsed võrdlused on proverbial, või ainult osa neist
(ning millised just).
California-väljaande sissejuhatuses (lk. 4) on näiteks
järgmine passus: "Two minor varieties of proverbial
similes I suppose to be of recent origin...", ja kohe seejärel:
"The first of these varieties is a comparison naming a creature in a special
situation..." [Minu sõrendused. ― A.K.]
Kirjandusliku algupäraga ütluste kohta on inglise keeles
pruugitav ka väljend familiar quotations (s.o.
'tuntud tsitaadid').
1.4.3. Vene lühivormide liike ja termineid V. Dalil
Vladimir Dal (1801–1872) on oma vene vanasõnade
fundamentaalse kogumiku "Пословицы
русского народа"
(1. tr. 1862) sissejuhatuses toonud mõningat terminoloogiat
vene paröömiate liigitamiseks; enamik neid termineid
on nähtavasti naturaalsed, rahvakeelsed.
Kõigepealt teeb ka Dal vahet metafoorsete ja otsese tähendusega vanasõnade vahel: пословица tähendab Dalil ainult? (või eelkõige?) metafoorset ütlust; mittemetafoorset vanasõna nimetab Dal пословичное
изречение
ja ütleb, et piir nende vahel pole alati selge.
Поговорка on vene üldtermin, mis eesti keelde tõlgitakse üldiselt vastega kõnekäänd. Dal tsiteerib ühtlasi vene vanasõna, mis käib nimelt vanasõna
ja kõnekäänu suhte kohta ning mida hiljem veel
paljud uurijad on korranud: Поговорка
цветочек, а
пословица
ягодка. On tõepoolest tähelepanuväärne, et ühel rahval võib olla olemas nii teoreetilise sisuga vanasõnu.
Приговорка
e. пустоговорка
on ütlus või üksiksõna, mida sageli korratakse või jutule lisatakse kohaliku või individuaalse harjumuse põhjal, ilma erilise mõtte ja tähenduseta. Siia alaliiki loeb Dal ka muinasjutuvormeleid, millel pole sisuarenduse seisukohalt tähtsust, nagu Скоро
сказка сказуется,
не скоро дело
делается või
за тридевять
земель, в тридесятом
государстве.
Присловие
on lähedane hüüdnimele (прозвище),
kuid ei käi üksikisiku, vaid mingi maakoha asukate kohta;
mõtestub harilikult sõimu või narritamisena,
kuid võib olla ka austava varjundiga (vrd. rühm D8
Mollil).
Lääne-Euroopas tähistatakse seesuguseid rahva-
ja hõimupilkevormeleid prantsuskeelse terminiga blason
populaire. Eesti keeles puudub nende kohta seni kokkulepitud
oskussõna, kuid asjaomane kõnekäänu alaliik
ise on eesti folklooris kindlasti olemas: Viru varesed,
Harju harakad, Porkuni põrsavargad, Holstre
hobusevargad, Polli ullikesed jpm.
Скороговорка
ja чистоговорка
tähistavad raskesti hääldatavaid
väljendeid, mida pruugitakse diktsiooniharjutustena vm. eesmärgil,
nt. Стоит
поп на копне,
колпак на попе,
копна под попом,
поп под колпаком.
Eesti keeles on sedalaadi vormelite kohta tarvitatud vahel nimetust
kiirkõned, kuid seda ei saa lugeda siiski
juurdunud terminiks.
Прибаутка
ja пустобайка
on terminid, mille tähendus jääb
Dali kommentaaris veidi hämaraks; viimane neist olevat Dali
väidet mööda sünonüümne пустоговорка
mõistega.
1.4.4. Paröömiate klassifikatsioon G. Permjakovil
Grigori Lvovitš Permjakov (German) (1919–1983)
oli 1960.–1980. aastatel vist kõige korratavam nimi maailma
parömioloogias ja jääb parömioloogia klassikute
nimistusse küllap jäädavalt. Permjakov oli kutsumuselt
orientalist, Ida rahvaste folkloori hea tundja ning viljakas tõlkija ja publitseerija. Tema teoreetilised tööd kuuluvad eelkõige vanasõnade ja üldse lühižanride
süstemaatika valdkonda ja esindavad kolme omavahel läbipõimunud
suunda:
-
1) vanasõnade semantiliste (või loogilis-semiootiliste,
nagu ta neid ise nimetab) klassifikatsioonide loomine, eelkõige raamatuis "Избранные
пословицы
и поговорки
народов Востока" (Moskva, 1968) ja "Пословицы
и поговорки
народов Востока" (Moskva, 1979);
2) nn. üldise klišeeteooria loomise katsed, eriti raamatus
"От поговорки
до сказки"
(Moskva, 1970);
3) parömio-sotsioloogia alale kuuluvad ankeetküsitlused
ja andmestikud vene vanasõnade ja üldse lühifolkloori kaasaegse seisundi
väljaselgitamiseks ning nn. parömioloogilise miinimumi leidmiseks ― vt. nende
kohta ka minu töös "Паремиологические
экcперименты
Г. Л. Пермякова"
(Preprint KKI-40, Tallinn, 1986).
-
Permjakovi parömioloogilisi vaateid tervikuna ning metodoloogilisi lähtekohti
vaatleme lähemalt edaspidi (vt. SFL III); lühiülevaadet Permjakovi
parömioloogilisest pärandist võib lugeda ka ajakirjast "Keel
ja Kirjandus" 1984, nr. 6).
Kõige üldisemas plaanis on Permjakovi klišeeteooria
kui ka parömioloogilise fondi liigenduste taotluseks leida
mingi klassifikatoorsete tunnuste komplekt (või üldse
universaalne metakeelne aparatuur) väga erineva pikkuse ja
keerukusastmega tekstide ühtseks liigitamiseks (või
kirjeldamiseks ja analüüsiks üldse). Sellepoolest
on Premjakovi püüdlusi võrreldud ühtse keelekirjelduse või ühtse tekstiteooria loomise katsetega glossemaatilises lingvistikas, eriti Louis Hjelmslev'l.
Olgu kohe öeldud, et Permjakov mõistab lühivormide
maailma (e. parömioloogilise fondi, nagu ta seda nimetab)
piire väga avaralt: peale tavapäraste vanasõnaliste
ja kõnekäänuliste üksuste on siia arvatud
ka mõistatused oma alaliikidega, ended ja lühiloitsud,
mõned lühijutuliigid jm. Paröömiliste allžanride
või tekstitüüpide arv on Permjakovi eri töödes erinev, üldiselt 25–30 piires. Samuti on eri töödes erinev nende allžanride klassifikatsioon: süsteem on üldiselt hierarhiline, puukujuline, kuid üks eristustasand võib eri liigitusvariantides asuda kord kõrgemal, kord madalamal.
Refereerime järgnevalt Permjakovi liigituskatseid peamiselt
kahe allika põhjal:
-
1) küsitluskava "Паремиологический
эксперимент"
(Moskva, 1971); selles toodud materjal oli aluseks 1970. aastail
läbiviidud ankeetküsitlusele mainitud parömioloogilise
miinimumi väljaselgitamiseks;
2) artikkel "К вопросу
о структуре
паремиологического
фонда" raamatus
"Типологические
исследования
по фольклору" (Moskva, 1975, lk. 247 jj.).
-
Viimases artiklis kujutatakse paröömiate hierarhilist
jagunemist umbes sellise skeemi abil, nagu on näha järgneval joonisel.
Klassifikatsiooni põhikondikava on järgmine.
1. Hierarhia keskastmel jaotatakse tekstid süntaktiliste
jm. "tehnilisemat" järku tunnuste järgi:
-
a)фразовые /сверхфразовые,
st. lausepikkusteks või lühemateks ja lausest pikemateks
(vt. tähised Ф ja
Св joonisel);
b) kuni lausepikkused (фразовые)
jagatakse omakorda süntaktiliselt suletuiks (või lõpetatuiks) ja mittesuletuiks
(замкнутые /незамкнутые
― vt. tähised З ja Нз joonisel);
c) lausest pikemad tekstid jagatakse monoloogilisteks ja dialoogilisteks
(vt. tähised М ja
Д joonisel).
- 2. Hierarhia ülem- ja alamastmel liigitatakse tekste kujundisemantika,
sh. tähenduse ülekant(av)use/mitteülekant(av)use
põhjal:
-
a) ülemastmel jagatakse tekstid sünteetilisteks ja analüütilisteks:
sünteetiliste tekstide kohta väidetakse, et nad võimaldavad
laiendatud tõlgitsust (расширительное
толкование)
ja on seega mitmetähenduslikud; analüütilised tekstid
laiendatud tõlgitsust ei võimalda ja on seega ühetähenduslikud
(vt. tähised С ja
А joonisel);
b) alamastmel jagatakse tekstid nn. üldtähenduse motivatsiooni
(мотивировка
общего значения) olemasolu või puudumise järgi ― vt. tähised Н
("нулевая"
мотивировка,
st. motivatsiooni puudumine), О
(образная
мотивировка)
ja П (прямая
мотивировка)
joonisel; puuduva motivatsiooniga tekstide hulka liigitatakse
sellised, mis on süntaktiliselt mitteliigenduvad (nt. idiomaatilised)
ja/või nõuavad enda mõistmiseks mingeid spetsiifilisi
teadmisi, nt. taustaks olevate uskumuste kohta (Tõusis
vasema jalaga voodist), või siis on tsitaadid kindlatest
kirjandusteostest (näidete hulgas on eriti rohkelt tsitaate
Krõlovi valmidest).
-
Permjakovi varasemais töödes on just viimane distinktsioon
(образная/прямая
мотивировка)
see, mis jagab vanasõnalist või muud järku
üksused metafoorseteks ("üleni ülekantud tähendusega")
ja otsese (või siis "osaliselt ülekantud")
tähendusega alljuhtudeks (vrd. Molli Sprichwort/Grundsatz,
inglise proverb/maxim ja Dali пословица / пословичное
изречение).
Vaatame nüüd, millistest allüksustest koosneb lühivormide maailm Permjakovi
1971. a. küsitluskavas.
1. Паремии,
требующие
расширительного
толковани
или допускающие
его (e.
nn. sünteetilised klišeed).
1.1. Пословичные
изречения
(st. kuni lause pikkused paröömiad ― vrd.
sama termin Dalil muus tähenduses).
1.1.1. Пословицы
(süntaktiliselt lõpetatud või suletud
laused (замкнутые)).
1.1.1.1. Собственно
пословицы (kujundliku
motiveeringuga laused ― vrd. Sprichwort ja maxim
n-ö. kitsamas tähenduses):
- Куда
один баран,
туда все стадо
Скрипучее
дерево долго
стоит
Куй железо,
пока горячо
-
1.1.1.2. Афоризмы
(otsese motiveeringuga ― vrd. Grundsatz, maxim ja Dali пословичное
изречение
samas tähenduses):
- Все хорошо,
что хорошо
кончается
Дуракам
везет
О вкусах
не спорят
-
1.1.1.3. Нечленимые
сентенции
(motiveering puudub) ― näiteks tsitaate Krõlovi valmidest:
- А Васька
слушает да
ест
А воз
и ныне там
А ларчик
просто открывался
-
1.1.2. Поговорки
(süntaktiliselt lõpetamata või avatud
laused, "незамкнутые").
1.1.2.1. Собственно
поговорки
(kujundliku motiveeringuga):
- Белая
ворона
Ни рыба,
ни мясо
Купил
кота в мешке
-
1.1.2.2. Присловья
(otsese motiveeringuga ― vrd. sama termin Dalil tähenduses blason populaire):
- Бьют
и плакать не
дают
До свадьбы
заживет
И хочется,
и колется
Последняя
капля
Sellesse rubriiki paigutab Permjakov ka igasuguse struktuuriga
võrdlused.
-
1.1.2.3. Нечленимые
фразы (motivatsioon puudub)
― nt. taas Krõlovi valmidest:
- Свинья
под дубом
Слон
да Моська
Тришкин
кафтан
-
1.2. Велеризмы (mõnelauselised ahelad, mis moodustavad mingi lühikese stseeni).
Permjakovi liigituse 1971. a. versioonis ei tähista mõiste vellerism,
nagu üldiselt, "ütluskõnekäändu",
st. teksti üldvormis "A," ütles
B, kui juhtus ~tegi ~nägi ~... C, kus tihti kasutatakse
traditsioonilisi vanasõnu omamoodi koomilises, parodeerivas
kontekstis (termin on tuletatud Charles Dickensi "Pickwick-klubi
järelejäänud paberite" tegelase Samuel Welleri
nimest, kes neid ohtrasti pruukis), näiteks:
●
"Eks me näe," ütles pime ja jooksis vastu posti
●
"Seda teed peame kõik käima,"
ütles vanatüdruk, kui pulmarongi nägi
●
"Mis liig, see liig,"
ütles hiir, kui naine tahtis kassinahast kasukat
●
"Igal jampsil on kord lõpp," ütles rebane,
kui nahka võeti jts.
1975. a. versioonis on vellerism omaette alamastme rühmana
olemas, kusjuures ta süntaktilist staatust loetakse hübriidseks
või vahevormiliseks (määrangud фразовосверхфразовые
ja замкнутомонологические
hierarhia keskastmel).
1971. a. versioonis on vellerismid keskastme rühm, selle
allrühmad on:
1.2. ? 1. Побасёнки
(kujundliku motiveeringuga), näiteks:
- Собака,
чего лаешь?
― Волков пугаю.
― А чего хвост
поджала? ― Волков
боюсь
-
1.2. ? 2. Одномоментные
анекдоты (otsese
motiveeringuga), näiteks:
- Что везешь?
― Сено. ― Какое
сено, ведь это
дрова! ― А если
видишь, зачем
спрашиваешь?
-
Näeme siis, et Permjakovil on olemas otsese tähendusega
ja ülekantud tähendusega jutud. Terminid termineiks,
kuid analoogia (retoorilise) metafoori ning juttudes vm. folklooris
ja usundis kohatavate nn. morfismide vahel on kahtlemata olemas.
Esiteks on allegooria teatav liik metafoorseid troope ja
allegooriateks tavatsetakse nimetada ka loomtegelaste kasutamist
nt. loomamuinasjuttudes, eriti aga valmides. Teiseks on hulk juhte,
kus sama jutusüžee säilides
võivad vahelduda zoo-, demono- ja antropomorfsed tegelased. Rahvajuttudes on
näiteks väga produktiivne üldine
süžeeskeem, kus vastandatakse
kaval ja rumal tegelane ning kaval petab rumalat. Selle üldskeemi alla käib
enamik rebasejutte ja jutte rumalast kuradist, samuti enamik vanemasse
naljandikihistusse kuuluvaid jutte ("švanke"), kus kavalaks tegelaseks
on tihti sotsiaalselt alam ja rumalaks sotsiaalselt ülem.
Mõned näited:
● Jutt saagi jagamisest, kus kaval
võtab terad ja jätab rumalale aganad; tegelasteks võivad siin
olla kas rebane ja karu (AT 9B) või inimene ja rumal kurat (AT 1030).
Nendega sarnane on ka süžee AT 1633,
kus vennad jagavad isalt päranduseks saadud lehma nii, et üks saab esipoole
ja peab söötma, teine saab tagapoole ja võib lüpsta.
●
Süžee, kus kaval tegelane meelitab
rumala herilasepesa juurde; tegelasteks võivad olla taas rebane ja karu
(AT 49) või köster ja pastor vm. inimtüübid (AT 1785C).
● Jutt sellest, kuidas ei saa maja või
katust ehitada, sest kuivaga pole seda vaja ja vihmaga ei saa seda ehitada; tegelasteks
võivad siingi olla nii loomad (AT 81) kui ka inimesed (AT 1238).
Teine asi, millele seoses vellerismidega ja побасёнка-žanriga
tuleks osutada, on see, et piir ütluslikku ja narratiivset (jutulist)
järku tekstide vahel, nagu enamik muidki piire folklooris, on tõepoolest
hajus. Vellerisme näiteks loetakse üldiselt ütluste hulka.
Eesti traditsioonis pole vellerismid mingil põhjusel peaaegu üldse
kodunenud ja enamik tekste, milles antakse
-
a) situatsioon või juhtum;
b) tegelane, kes seda näeb või kuuleb ja
c) tegelase ütlus nähtava-kuuldava kohta,
-
on liigitatud naljandite vm. juttude hulka. Kindlasti aga on eesti arhiivipraktikas
naljanditeks loetud dialoogilised puänteeritud vm. viisil naljale suunitletud
tekstid, näiteks:
● Permjakovi näidistekstide hulgas
leiduv kurtide kahekõne (AT 1698; soomlastel ka ütlusliku
"tsitaadina":
Hyvää päivää! ― Kirvesvartta);
● dialoog heast toidust, mida pole
söödud, kuid on nähtud, kuidas härra linnas sõi;
● kahekõne poisiga, kes leiab vabandusi,
kui tööle kutsutakse, kuid kui sööma kutsutakse, küsib
suurt lusikat.
Olgu öeldud, et Ida rahvaste paröömikaväljaannetes
kohtab mininarratiive igal sammul ― nii monoloogilisi (velleristlikke) kui
ka dialoogilisi, niihästi inim- kui ka loomtegelastega. (Lähemalt
"dialoogiliste vanasõnade" probleemist vt. ka Pentti Leino
kirjutistes "Pienfolkloren dialogimuotteja"
(Kalevalaseuran Vuosikirja 49, Helsinki, 1969) ja "Dialogsprichwort
oder Replikenanekdote" ("Proverbium" 23 (1974).)
1.3. Загадки
и загадочные
вопросы (on
Permjakovi käsituses dialoogilised, sest eeldavad kaht osavõtjat).
1.3. ? 1. Загадки
(kujundlik motiveering; on võrreldavad laias
laastus eesti mõistatuste "tuumse" osaga):
- Мокренький
теленочек
в погребе лежит
(Язык во рту)
Стоит
Антошка на
одной ножке;
кто ни пройдет
― всяк поклонится
(Гриб)
-
1.3. ? 2. Загадочные
(шуточные)
вопросы (otsene
motiveering; võrreldavad laias laastus eesti mõistatuste
perifeerse osaga):
- После
семи лет что
козе будет?
(Восьмой пойдет)
Где свету
конец? (В темной
комнате)
Каким
гребнем головы
не расчешешь?
(Петушиным)
-
Näeme, et rühmade 1.2 ja 1.3 edasiliigendamisel
minnakse 1971. a. versioonis kohe motiveerituse juurde ja 3. jaotustasand
jääb justkui lahtiseks. 1975. a. versioonist jääb mulje,
et mõistatuse järku üksused on Permjakovil tegelikult ainsad
asjad, mida üldse loetakse dialoogilisteks. Ilmselt on dialoogilisust
mõistetud läbisegi kord tekstilises, kord tekstivälises,
kommunikatiivses plaanis: n-ö. päris-vellerismid on siin loetud
monoloogilisteks, ning tekstiliselt ongi nad kahtlemata monoloogivormilised;
kuid ka побасёнка'd, mis
teksti plaanis on ilmselt dialoogilised, on Permjakovil kvalifitseeritud samuti
monoloogilisteks ― ju siis kommunikatiivses plaanis, vastandina mõistatustele,
mis nõuavad kaht osavõtjat ja on seetõttu loetud dialoogilisteks.
(On problemaatiline, kas mõistatuste lahendusi saab pidada
folkloorsete tekstide koostisosadeks: pigem erinevad mõistatused vanasõnadest
ja kõnekäändudest selle poolest, et retoorilis-folkloorsed üksused
aktualiseeruvad spontaanselt,
mõistatused kui puhtfolkloorsed üksused aga eeldavad
reeglina lepet asjaosaliste vahel teatavast mängulaadsest
protseduurist osavõtuks.)
Edasi, kas võib näiteks eesti materjali silmas pidades
öelda, et "päris"-mõistatused on kujundlikud (ülekantud
tähendusega), mõistatuste perifeerias paiknevad keerdküsimused aga
mittekujundlikud (otsese tähendusega)?
On tõsi, et "päris"-mõistatusetes
nimetatakse silmaspeetavaid "õigeid" referente
(st. lahendeid) väga tihti teisteks, "valedeks"
referentideks, näiteks:
● asju inimesteks: Vanamees nurgas, rüpp mune
täis (Ahi, keris);
● taimi inimesteks: Suvine poisike,
sajakordne kasukas (Kapsas);
● taimi loomadeks: Punane pullike, jõhvine
lõake (Jõhvikas);
● esemeid loomadeks: Üks hiir,
kaks saba (Pastel);
● loomi esemeteks: Pere sööb, laud laulab
(Emis põrsastega);
● kehaosi esemeteks: Lihane tõrs,
raudne vits (Sõrm ja sõrmus) jne.
Kuid see ei ole sugugi kohustuslik. Referentsiaalne asendus võidakse teha mitte ainult referenti otse
ümber nimetades, vaid niiviisi, et tegelikule (st. vastuses
mõeldavale) referendile omistatakse näilise (st. tekstis
silmaspeetava) referendi tüüpilisi predikaate. Näiteks:
● Keeletu, meeletu, ise maailma tark ―
margapuud kirjeldatakse tüüpiliselt inimlike predikaatide keel(etu),
meel(etu), tark kaudu.
● Tules ei põle, vees ei upu, mullas
ei mädane ― selle mõistatusega kirjeldatakse nime, st. ideaalset referenti, ning välises sisuplaanis ei nimetata referenti "valesti" ega nimetata teda üldse, kuid seostatakse teda predikaatidega põlema, uppuma, mädanema,
mis normaalselt assotsieeruvad materiaalsete referentidega.
● Seest siiru-viiruline, pealt
kullakarvaline ― siin ei toimu valesti nimetamist ega tekitata valesid
assotsiatsioone ka predikatsiooni kaudu, on lihtsalt deskriptiivne ja alliteratiivne vormimäng.
Kas sedalaadi mõistatused tuleks "kujundlike"
hulgast välja arvata või mitte? Kui võrrelda,
kuidas Permjakov talitab analoogilistel puhkudel ütlustega,
jääb mulje, et nad tuleks pigem välja arvata ―
kuid see tunduks vägivaldsena, sest intuitiivselt võttes
on nad märksa sarnasemad "päris"-mõistatuste kui
keerdküsimustega, ning pealegi, kuhu nad tuleks sel juhul paigutada,
kui "mittekujundlike" mõistatuste plats on juba hõivatud
keerdküsimustega?
● Eesti mõistatustes on
algusstereotüüp Mees läheb metsa... See mees võib
vabalt tähendada mitmesuguseid koduloomi ja -linde, aga ka lihtsalt meest, inimest:
nt. Mees läheb metsa, kõver kaigas seljas on koer, kuid Mees
läheb metsa, soolikakimp seljas on mees, köiepundar seljas. Need juhud on
ka troobistruktuuri poolest erinevad, kuid tekste, kus mees tähendab meest,
pole samuti alust troobituks lugeda.
Ka vanasõnaliste üksuste põhjal võib
näidata, kuidas esialgne heauskselt 2-valentne distinktsioon
'kujundlik/mittekujundlik' laguneb suure hulga troobisemantiliste
variantide põimikuks. Nii süveneb mulje, et Permjakovi
süsteemis püütakse liiga lihtsate vahenditega liiga
keerulisi asju ära ajada.
2. Паремии,
не допускающие
расширительного
толкования
и имеющие
строго однозначный
смысл (analüütilised klišeed).
1971. a. versioonis paistab Permjakovi süsteem siitpeale
täiesti lagunevat, mis näitab, et kogu analüütiliste paröömiate ülemklass on eelkõige süsteemi ilu kaalutlustel loodud konstruktsioon, millel puudub empiiriline kate. Ühelt poolt kaob hierarhiast tasandeid
(фразовость/сверхфразовость,
замкнутость/незамкнутость,
ka kujundlik/otsene motiveering); teisalt tuuakse sisse täiesti
uute tunnustega rühmi (nt. ended, uskumused), mille mahutamine
sünteetiliste tekstide jaoks loodud mõistesõrestikku on võimatu.
Ometi on 1975. a. versioonis säilitatud ideaalne sümmeetria süsteemi
sünteetilise ja analüütilise haru liigenduses (vrd. viimane joonis).
Analüütiliste paröömiate ülemklassis on järgmised rühmad.
2.1. "Деловые"
изречения,
сходные с пословицами
(s.o. vanasõnadele lähedased "tarbe"-ütlused).
2.1.1. Общественно-политические,
хозяйственные,
бытовые и прочие
специальные
паремии.
2.1.1.1. Общественно-политические
изречения
(в том числе
лозунги):
- Искусство
принадлежит
народу
Партия
и народ едины
Религия
― опиум для народа
-
Loosungite paigutamine paröömiliste tekstide
hulka näib esmapilgul arutuna. Ilmselt evivad nad aga ka
folkloorsuse tunnuseid. Loosungid olid sotsialistlikus ühiskonnas, kus Permjakov
oma küsitlust läbi viis, kindlasti omamoodi traditsioonilised: neid
vaatas vastu igalt seinalt ja igast lehest, neid võis ka kuulda pea igast vastava
suunitlusega kõnest vm. esinemisest ― st. ka suuline käive oli
olemas. Võib öelda, tõsi küll, et see käive oli väga
piiratud sotsiaalsete raamidega ―
kuid "normaalsete" paröömiate käive võis samuti olla
väga kitsas, piirdudes ühe sotsiaalse kihi või kihelkonnaga, isegi
üheainsa perekonna vm. mikrosotsiumiga. Tõsi küll, osa loosungeid
ei oma poeetiliste tekstide tunnuseid ― kuid neid polnud ka truismidel,
apoftegmadel ja maksiimidel, millest äsja juttu oli. Tõsi küll,
loosungite allikad ja autorid on tihti teada ― kuid nagu nägime,
loetakse paröömiate hulka "laias mõttes" ka lendsõnu,
sententse, "tuntud tsitaate" jm. ainest, mille autorid on samuti teada.
Näib, et on siiski üks oluline karakteristik, mis eristab
nõukogulikke loosungeid, võib-olla ka mõningaid
piiblifraase jmt. naturaalsest traditsioonist: nende, võiks
öelda, "energeetiline mootor" asub väljaspool
traditsiooni ennast. Kui traditsioon loomulikus korras võtab
vastu laene ja uusloomingut "sisseimemisprintsiibil",
siis loosungid tradeerivad "surveprintsiibil". Loosungid
rajanevad teataval ideoloogilis-poliitilisel doktriinil, neid
kultiveeritakse spetsiaalsete institutsioonide kaudu; vanasõnu
seevastu ei kultiveerita, nad ei esinda mingit ideoloogiat, vaid
sotsiaalpsühholoogiat, nad on igaüks eraldi maailmavaatelises plaanis
empiirilised ja vahetud, kõik koos võetuna difuussed ja
üksteisele vasturääkivad (vt. lähemalt ka järgnevas,
ptk. 6.2
).
2.1.1.2. Правовые
изречения:
- Лeжачего
не бьют
Не пойман
― не вор
Сын за
отца не ответчик
-
2.1.1.3. Хозяйственные
наблюдения
и рекомендации:
- К собаке
подходи сзади,
а к лошади спереди
Летний
день год кормит
-
2.1.1.4. Изречения,
связанные
с торговлей:
- Базар
цену скажет
Купить
― дорого, продать
― дешево
-
2.1.1.5. Природные
наблюдения:
- Весною
сверху течет,
а снизу морозит
От первого
снега до санного
пути ― шесть
недель
-
2.1.1.6. Медицинские
наблюдения
и советы:
- Болезнь
не красит
Лук да
баня всё правят
-
2.1.1.7. Бытовые
изречения:
- Пар костей
не ломит
Собака
― друг человека
Щи да
каша ― пища
наша
-
Meenutame taas, et Permjakovi rühmad 2.1.1.2–2.1.1.7
on üsna sarnased Otto Molli liigituse B-klassi (sprichwörtliche
Redensarten) rühmadega. Permjakov ei märgi kuskil, et ta oleks Mollist
eeskuju võtnud, ja kui eri uurijad on üksteisest sõltumatult
tulnud mõttele need rühmad muust paröömilisest ainest
välja eraldada, siis peab arvama, et midagi iseäralikku nende juures
tõesti on. (Tuntud Ameerika folklorist Alan Dundes on poleemilises
kirjutises "On Whether Weather 'Proverbs' Are Proverbs"
(aastaraamat "Proverbium" 1 (1984)) koguni veendunud, et nn.
ilmavanasõnad (weather proverbs) tuleks vanasõnade hulgast
üldse välja arvata.)
Nähtavasti eeldatakse, et vanasõnad on põhiliselt
"mittemateriaalse" (eetilise, nn. rahvafilosoofilise,
ka sotsiaalse?) temaatikaga. Kõnealused rühmad seevastu
on selgelt "materiaalse" temaatikaga. Ettehaaravalt
olgu öeldud, et vanasõnade inimkesksest orientatsioonist
tingituna ei ole nende temaatika ja troobistruktuur teineteisest
sugugi sõltumatud: "materiaalse" temaatikaga
vanasõnade troobitehniliseks tunnuseks on nt. see, et ütluse subjekt,
mis reeglina määrab ka teema, ei saa olla ülekantud tähenduses,
st. selle temaatika korral on "üleni metafoorsed" tekstid printsiibis
välistatud (vt. lähemalt ka SFL III).
Materiaalse ja mittemateriaalse (või konkreetse ja abstraktse)
temaatikaga vanasõnade eristamisel tekib aga ka tõsiseid
probleeme.
1. Vähemalt eesti vanasõnafondi temaatilist
sagedusjaotust silmas pidades ei saa kuidagi öelda, et eetilised või
"üld-elufilosoofilised" jmt. teemad oleksid nii domineerivad, et
"materiaalse" või "konkreetse" temaatikaga vanasõnu
oleks alust lugeda fondi perifeerseks, sekundaarseks, ebatüüpiliseks
osaks ― pigem kipub nende suhe olema u. 50:50.
2. "Materiaalse" temaatikaga vanasõnade
regioon on Mollil kui ka Permjakovil skitseeritud nii põgusalt ja koldeliselt,
et ei ole sugugi selge, kui kaugele selle regiooni piirid peaksid ulatuma.
Miks näiteks on just kohus ja kauplemine sotsiaalsete suhete ja institutsioonide
hulgast välja eraldatud? Kas ütlused mõisa, kiriku, kooli,
sõjaväeteenistuse kohta on "деловые"
või tavalised vanasõnad? Kas vanasõnad peremeeste ja teenijate
või härrade ja talumeeste vahekordadest on "бытовые",
nendega sünonüümsed ütlused rikaste ja vaeste või
ülemate ja alamate suhete kohta üldse aga
tavalised vanasõnad? Kas ütlused naisevõtu
ja mehelemineku, abielu ja lastekasvatuse teemadel on "бытовые"
või nähakse neis tegevustes ja suhetes mingeid üldinimlikke
universaale? Kas alkoholi tarbimist normeeriva eesti vanasõna Üks
ohuks, teine rohuks, kolmas kurjast 1. ja 2. osa on "meditsiinilised",
3. osa aga "eetiline" või "sotsiaalne" (ja esindab seega
normaalset vanasõna)?
3. Kõnealused rühmad on Permjakovil liigitatud analüütilisse
harru, st. tekstide hulka, mis ei tohi võimaldada laiendatud (eeldatavasti
siis ka ülekantud) tõlgitsusi. Üldiselt see ongi tõesti
nii, kuid mitte tingimata. Geneetiliselt on vanasõna Maaslamajat ei
lööda ju ehk
tõepoolest rusikavõitlust reguleeriv tavaõiguslik säte,
Ära aja hobust piitsaga, vaid kaertega loomapidamisalane soovitus ja
Kuidas seeme, nõnda saak agrotehniline tähelepanek. Kuid
kindlasti on nende ütluste põhiline käive toimunud juba
ülekantud tähendustes, kus maaslamamine tähendab mistahes
lüüasaamisest tingitud vastupanuvõimetust ja masendust,
piits ja kaerad (ka väljaspool seda konteksti) sundi
üldse ja ergutust või meelehead üldse, seeme ja saak
tegutsemist ja tulemust üldse, põhjust (või
eeldust) ja tagajärge üldse. Et selliste ütluste
otseseid tähendusi omaette hoida, tuleb postuleerida midagi
üpris imelikku ja ebamugavat ― nimelt, et nende vanasõnade taga
peitub tegelikult kaks eraldi, kuigi väliselt homonüümset vanasõna,
nt. a) rusikavõitluse reegel ja b) üldine manitsus, et võidetu
vastu oldaks suuremeelne. Permjakov aga toimib nimelt niiviisi: täpselt
sama "homonüüm"
maaslamaja löömise kohta esineb tal ka sünteetiliste
vanasõnade näidete seas, samuti Не
пойман ― не
вор ja ehk muidki. Kuid meil on vanasõnade
tähenduste kohta nii vähe dokumenteeritud otseandmeid (liiati diakroonilises
plaanis), et on väga riskantne pimedast peast otsustada, millised ütlused
on oma otseses tähenduses juba nii triviaalsed ja totrad, et pole alust
nende tähendusspektrist "analüütilist homonüümi"
välja eraldada, millised aga mitte. Kas nt. Волка
ноги кормят
ei saa mingil juhul käia otse hundi kohta? Kas Старый
конь борозды
не портит
ei saa mingil juhul käia hobuse kohta? Kas По
товару и цена
ei saa käia bukvaalselt kauba ja hinna kohta?
-
2.1.2. Приметы
и поверья (ended ja uskumused;
rühma 2.1.2 näitevasted on toodud eesti keeles)
-
2.1.2.1. Приметы
"естественные"
("loomulikud" ended):
- Kui pääsukesed madalalt lendavad, tuleb vihma
Kui pikad jääpurikad, tuleb pikk kevad
-
2.1.2.2. Поверья
(суеверные
приметы) (bukvaalselt: ebausklikud ended):
- Parem peopesa sügeleb ― saad raha, vasak sügeleb
― annad välja
Kui kass jookseb üle tee, tuleb õnnetus
-
2.1.2.3. "Вещие"
сны (unenäoseletused):
- Kui surnuid unes näed, läheb ilm pahale
Kui koera unes näed, tähendab sõpra
-
2.1.2.4. Гадания
(ennustamised):
- Armastab... ei armasta...
-
Siin on kõigepealt küsimus selles, milliste tunnuste
järgi eristatakse rühmadesse 2.1.1.5 ja 2.1.2.1 paigutatud
kalendaarset materjali. Näiteid, mille põhjal kaudselt
otsustada, ei ole eriti palju.
Ennete liitmine "vanasõnataoliste" tekstide klassi on põhjendatud
ses mõttes, et nii vanasõnad kui ka ended näivad olevat
üldistav-implikatiivse struktuuriga otsustused (vt. lähemalt ka ptk.
2.7
).
Kuid on väga problemaatiline, kas verbaliseeritud,
"läbisõnastatud" ended on üldse folkloorsed tekstid,
kui neil ei ole just poeetiliste tekstide tunnuseid. (Enamikul Permjakovi näidetest
neid tunnuseid pole, kuid mõnedel kindlasti on, nt. Май
холодный ― год
хлеборобный
või Снегу
много ― и хлебу
много, mis on selgesti
rütmilised ja riimilised. Distinktsiooni 'poeetiline/mittepoeetiline'
Permjakovi süsteemis ei esine.) Ended on loomuldasa sisemised,
"kognitiivsed", virtuaalsed tõekspidamised ning nende
verbalisatsioonid ― olgu Permjakovi süsteemis, eesti arhiivis või
mujal ― on tekstid umbes samavõrd kui mistahes muude tõekspidamiste
verbalisatsioonid. Näiteks tõekspidamise 'Üks paha teisele pahale
kurja ei tee' verbalisatsioon ei ole iseendast veel vanasõna, kuigi ta
esindab semantilist invarianti, mis kordub ka vanasõnades, nagu Üks
koer teist ei pure või Susi ei astu soe käpa pääle
või Ronk ei nokka ronga silma või Üks siga teise
tööd ei tusti vm. Muidugi ei saa traditsioon endeid edasi kanda muul
viisil kui sõnaliselt, kuid ennete tegelikul tradeerimisel, ennetele viitamisel
jäetakse "üldisuskvantor" enamasti ära, samuti vist muidki
teemat esindavaid komponente. Näiteks kaks inimest näevad, et koer
sööb rohtu, ja teine ütleb: "Näed, tuleb vist teist
ilma"; või keegi luksub ja teine ütleb: "Mõni
räägib sind taga"; on ka nt. uskumus 'Kui näed langevat
tähte, tuleb ruttu midagi soovida, siis läheb soov täide', ja selle
uskumuse "tegelikul tarvitamisel" ei ole vaja üldse mingeid sõnu.
(Loogilise kvantifikatsiooni probleemid on, tõsi küll, paiguti üsna
komplitseeritud ka retoorilisse folkloori kuuluvais tekstides ― vt. ka SFL III.)
2.1.3. Прибаутки
(termin esines ka Dalil).
2.1.3.1. Шутки
и пустоговорки:
- Бросить
курить легко
― сам несколько
раз бросил
Ешьте,
не стесняйтесь
― все равно /собакам/
выкидывать
-
- Отойди,
не засти ― не
стекляный
/тебя не стекольщик
делал (твой
отец не стекольщик)/
-
On üsna raske formuleerida tunnuseid, mis seda
rühma koos hoiavad ja teistest eristavad. Süntaktilises
plaanis näivad siinsed vormelid olevat enamasti "
замкнутые",
sellal kui "normaalne" kõnekäänd reeglina moodustab
predikaatrühma vm. osa lausest, mille konteksti ta lülitub. Teine
ilmsem tunnus on see, et nende ütluste funktsiooniks on nähtavasti
teha veidi nalja. Kuid kui lähemalt mõtiskleda, siis näib, et
pea igasuguse kõnekäänu
(või ka individuaalse retoorilise leiutise) kasutamisel
tekib veidi nalja või vähemalt seda taotletakse. Me
oleme lõputu arv kordi kuulnud ja lugenud, et tavalise
ütlemisviisi asendamine fraseoloogilisega lisab kõnele
ilmekust, piltlikkust, kujukust jne. Need väited on ilmselt
tautoloogilised: kujundlikku kõnet harrastatakse selleks,
et kõne oleks kujukas. Emotiivses plaanis on küll
selge, et tahetakse öelda, et kujundlik kõne on mingis
mõtte parem, eelistatum, tõhusam kui mittekujundlik, ning sellele
ei vaidle intuitsioon sugugi vastu. Kui automaatselt igapäevaseimate
fraseologismide "dekodeerimine" ka ei toimuks ― läbilõhki
on kujundliku kõne semantiline koormus suurem, kujundliku kõne
vastuvõtul toimuvate semantiliste operatsioonide hulk suurem jne.
Kõnevoolu tuuakse sisse "valesid" elemente, mistõttu
teksti liiasus väheneb ning tekib väike hetkeline mõistmishäire
ja seejärel hetkeks informatsiooniline "ülerõhk" ―
mõistmisprotsessis
toimub väike põrutus või jõnks. Edasi,
metafoori, võrdluse, üldse metafoorse troobi juures
tekib alati tähendusplaani kahestumine. "Vales"
tähenduses tarvitatud tekstielemendid teisendatakse mõttekaiks, kuid
"valed" bukvaaltähendused säilivad samuti koos oma
konnotatsioonidega semantilises kogumuljes, mis vastuvõtul tekib:
Loll kui oinas pannakse tähendama 'väga loll', kuid ka
bukvaaloinaga seotud assotsiatsioonid saabuvad vastuvõtja meelde.
Kujundlik kõne on seega alati assotsiatiivsem kui bukvaalkõne.
Täpselt needsamad efektid ― liiasusrikked, "infojõnksud",
assotsiatiivsus ― osalevad ka koomilise elamuse tekkes. Rühmas, mida me parajasti
kommenteerime, näivad olevat sagedased sellised troobid,
nagu oksüümoron, paradoks ja kalambuur, absurdiga opereerimine
üldse ― nood võtted on aga koomika ja teravmeelsusega eriti
tihedas suguluses.
2.1.3.2. Докучные
сказки:
- Жил-был
бычок, белый
бочок, хвост
как мочало
― не начать
ли сначала?
У попа
была собака,
поп ее любил,
она съела
кусок мяса,
поп ее убил,
в землю
закопал
и надпись написал,
что у попа была
собака...
-
Seega paiknevad siin rubriigis nn. lõputud jutud,
mis juturegistris on koondatud tüübiks AT 2300. Lõputuse saavutamise
võtteid on mitmesuguseid ― näiteks leitakse
süžeest
endast või väljastpoolt seda põhjendusi, et
alustada otsast (1. näide ülal), või siis pannakse
jutt puhtsüžeeliselt lõputusse
tsirkulatsiooni, kas n-ö. sulupaare üksteisesse sahteldades (2. näide
ülal) või tekitades mingi pendelliikumise, nagu hästituntud jutus
varesest, kes lendas
tõrvatud katusele; jutul on ka fraseoloogiline lühend
Saba lahti, nokk kinni.
2.1.3.3. Шуточные
ответы (retoorilised
tõrjevormelid; terminoloogiat ja näiteid vt. lähemalt ka järgnevas
ptk. 2.1.1
):
- Все равно!
― Если б было
все равно, люди
лазили б в
окно
Как тебя
зовут? ― Зовут
Зовуткой,
величают уткой
Тише
едешь, дальше
будешь! ― От
того места,
куда едешь
-
2.1.3.4. Скороговорки
(vrd. sama samas tähenduses ka Dalil):
- Карл
у Клары украл
кораллы, Клара
у Карла укралa
кларнет
- Ka nn. kiirkõned (inglise k. tongue-twisters) pole žanrilt puhtretoorilised, vaid asuvad ütluste ja mängude puutealal.
2.1.4. Магические
речения
2.1.4.1. Пожелания,
тосты:
- Приятного
аппетита!
Ни пуха,
ни пера!
Скатертью
дорога!
За Ваше здоровье!
-
2.1.4.2. Проклятия,
брань:
- Катись
ко всем чертям!
Типун
тебе на язык!
Чтоб
ты лопнул!
-
2.1.4.3. Клятвы,
обещания (Permjakov toob peam. vormeleid, millega kinnitatakse väidetava õigsust):
- Провалиться
мне на этом
месте, если
я вру!
-
2.1.4.4. Заговоры
и "магические"
приказы (näitevasted eesti keeles):
- Lenda, lenda, lepatriinu...!
Seatigu, lambanägu, näita mulle sarvi!
-
Rühm 2.1.4 esindab omamoodi "lüüsi" maagilise ja retoorilise ning maagilise ja mängulise vahel. Ka eesti folklooris on rohkesti (rituaale ja nende juurde kuuluvaid) vormeleid, mille algselt maagiline funktsioon on taandunud ja mis jätkavad tradeerimist retoorilise või lastefolkloori funktsioonides. Näiteks:
● Kui paned reha pulgad ülespoole, siis reha palub vihma (keelu tegelik mõte on see, et keegi võib pulkadesse astuda ja jalga vigastada);
● Kui pesu pestes põlle eest märjaks teed, saad joodiku mehe (seda "ennet" ei võeta tõsiselt, kuid alltekst on, et tuleb korralik välja näha);
● Kui kiigutad jalga üle põlve, kiigutad vanakuradi lapsi (vormeli tegelik funktsioon on teatav käitumisõpetus).
Sedalaadi vormeleid on vanasõnadena arvatud ka EV-sse (vt.
neist ka kirjutises "Vanasõnaparoodiatest"
ajakirjas "Keel ja Kirjandus" 1985, nr. 8).
2.2. Задачи
и головоломки.
2.2. ? 1. Задачи.
Näidete hulgas on tüüpilised rahvusvaheliselt
levinud arvutusülesanded, nt. meilgi tuntud ülesanne
"Tere, sada hane!" , mis lahendub võrrandi
abil
kust x = 36.
2.2. ? 2. Головоломки.
Näidete hulgas on üldtuntud loogikaülesandeid
(nt. jutt hundist, sokust ja kapsastest, mis juturegistris on
arvel ka naljanditüübina AT 1579), samuti osa arvude
ja sugulussuhetega opereerivaid küsimusi (näited eesti
keeles):
- Kolm kassi, iga kassi vastas kaks kassi ― mitu kassi kokku?
Seitse venda, igal vennal üks õde ― mitu inimest
kokku?
-
Rühm 2.2 peaks siis esindama tavaliste, "sünteetiliste"
mõistatuste ja keerdküsimuste (rühm 1.3) "analüütilisi"
vasteid. Mis mõttes esimesed võimaldavad laiendatud
tõlgitsust ja teised ei võimalda (kui see kriteerium
neid eristab), see jääb mulle arusaamatuks.
1.4.5. Küsitavusi ja üldistusi
Permjakov ütleb oma paröömiliste allüksuste
süsteemi kohta, et see on printsiibis universaalne, st. mahutab
mistahes rahva või keele empiirilise materjali nii, et
midagi ei jää üle ega tule puudu. Kardetavasti
on see siiski pigem kaunis ideaal kui tegelikkus. Juba ülal
kommenteeritud terminoloogia ja liigituskatsed peaksid süvendama
risti vastupidist veendumust: isegi üheainsa rahva "lühivormide
maailma" liigendamine ― kui me ei taha piirduda palja silmaga
nähtavate sündroomide ja dominantide äranimetamisega, vaid paigutada
klassifikatsiooni kõik, mis on empiirikas olemas ― põrkub
tõsistele raskustele.
Permjakovi liigituskatse veenab meid ka selles, et on vähe
lootust saada materjalile adekvaatset katet süsteemiga, mis
ehitatakse üles "deduktiivselt" või "ülalt
alla", st. uurija otsustab teatavate provisoorsete muljete põhjal,
millised võiksid olla liigitustunnused, määrab nende
tähtsusjärjestuse (või loobub neid hierarhiasse panemast),
saab tunnuste kombinatsioonide järgi "tühja" klassifikatsiooni
ja hakkab materjali neisse tühjadesse sahtlitesse paigutama. Siin võib
ennustada mitmesuguseid ebameeldivusi.
1. Võib selguda, et tunnused, mida me eemalt pidasime 2-valentseteks
ja/või arvasime, et nad on lihtsal viisil tuvastatavad, osutuvad semantiliselt
keerukaiks, nii et tekib alatasa probleeme, kas teatud tekstil on teatud tunnus
või pole. Näiteks 2-valentse distinktsiooni 'kujundlik/mittekujundlik'
asemel selgub meie ees olevat tekstide troobistruktuuri tüpoloogia kogu oma
keerukuses ning selle taga kogu troobiteooria oma fundamentaalprobleemide ja
terminisegadusega.
2. Võib selguda, et mõned tunnused, mida me esmapilgul
pidasime sõltumatuiks, ei ole seda mitte, nt. üks
tunnus on semantiliselt samahästi kui teise tunnuse osahulk
ja valgub triviaalselt teise tunnuse sisse, mistõttu mõned kombinatsioonid,
millele me empiirilist katet otsime, on juba ette välistatud ― st.
klassifikatsioonis otse peab tekkima
n-ö. kandilisi kerasid ja olendeid, kes on küll varesed,
kuid mitte linnud. Me mainisime juba näiteks ebamäärast sisuseost
Permjakovi tunnusepaaride 'kujundlik/otsene tähendus (motiveering)' ja
'mitmetähenduslik/ühetähenduslik' vahel. Kui sünteetiliseks
arvatud tekst võimaldab laiendatud tõlgitsust, peab see nagu
eo ipso tähendama ühtlasi seda, et see tekst on
mitmetähenduslik. Mitmetähenduslikkus taas ei saa nagu tähendada
midagi muud, kui et tekstil peab olema üks või mitu ülekantud
tähendust. Seega kujundliku tähendusmotiveeringuga ühetähenduslik
(analüütiline) tekst näib olevat absurd (kuigi otsese
tähendusmotiveeringuga mitmetähenduslik
(sünteetiline) tekst ei ole absurd, sest otsene tähendus
on ka metafoorsel tekstil).
3. Võib selguda, et klassifitseerivas aparatuuris napib
vahendeid, et välja eraldada mõni allrühm, mis
tundub väga loomuliku ja koherentsena. Permjakovi süsteemis
puudub näiteks selline allrühm nagu võrdlused,
mille enamik varasemaid fraseolooge ja parömiolooge on üldisest ainekaosest
naturaalse klassina ära tundnud. (Neid ei ole raske ära tundagi, sest neid
hoiab koos kindel süntaktiline ülesehitus ja selle taga peituv fundamentaalne
kognitiivne operatsioon ise). Permjakovi süsteemis ei saagi võrdlusi
kui allrühma olla, sest süntaktilises plaanis jagatakse ütlused
ainult замкнутые/незамкнутые, ja võrdlused nagu muudki kõnekäänud on lihtsalt незамкнутые.
Kui luua teine süntaktiline alltasand ja jagada sel tasandil ütlused
võrdlusvormilisteks ja ülejäänuiks, jääks
võrdlusvormiliste ütluste lahter väljaspool kõnekäände
(ja heal juhul ka vanasõnu) praktiliselt tühjaks. Ka mõte anda
süsteemis kogu meid huvitava ainevalla detailne süntaktiline tüpoloogia
poleks ilmselt viljakas, sest süntagmade tüpoloogia on midagi muud kui
üldistavate lausete oma ― ja kuidas üldse mõista seda protseduuri
näiteks mininarratiivide või, ütleme, arvutusülesannete korral?
4. "Deduktiivne" (või üldse nn. ühtsetelt
alustelt lähtuv) liigitus ähvardab nurjuda pahatihti
isegi suhteliselt homogeense materjali puhul, sest folkloorne
aines ise ― millise aspekti temast me ka võtaksime ― tavatseb
pahatihti jaguneda väga ebaühtlaselt mõne üksiktunnuse
või tunnuste paradigma lõikes (vt. lähemalt järgnevas,
ptk. 4.2
ja 5.1
).
Liigituse plaanis on tagajärjeks see, et mõned klassid täituvad
tohutult üle, väga paljud kipuvad aga sootuks tühjaks jääma.
Kui me tahame ületäitunud piirkondi edasi liigendada, peame sisse tooma
uusi tunnuseid, seega klassifikatoorset aparatuuri laiendama, mis aga ühtlasi
tähendaks ka tühjade klasside hulga uut järsku suurenemist.
On teine võimalus: me ei lähtu mingist omapoolsest
aksiomaatikast ega taotle olla eriti loogilised, vaid püüame maksimaalselt
kuulata n-ö. materjali enda häält. Me näeme ka seespool
žanripiire (ja ülalpool
tüübitasandit) tõepoolest mitmesuguseid
naturaalsel viisil kokkuhoidvaid ainerühmi ja -tsükleid.
Paraku ei ole neid eriti palju ja nad tekivad millegipärast
pigem žanri perifeerias kui tuumses piirkonnas ja esindavad tihti kahe või
mitme žanri hübriide.
Mainisime juba eespool nt. mõistatusžanri
perifeerias paiknevaid keerdküsimusi ja (liit)sõnamänge,
tähemänge, piltmõistatusi, nn.
Armeenia raadio tsüklisse kuuluvaid üksusi mõistatuse ja
anekdoodi puutealal, samuti vellerisme ning minidialooge ütluste
ja narratiivide puutealal. Edaspidi tulevad kõne alla veel didaktilised
monoloogid vanasõna, looduskõneluse ja jutu puutealal,
mõistatuslaulud mõistatuse ja regilaulu puutealal, totternaljakad
mittelauldavad kaksikvärsid
kõnekäänu ja lõppriimilise laulu puutealal
jm. Žanri tuumne osa
on üldiselt homogeensem ja me võime seda süstematiseerides kergesti
sattuda raiuma ristikiudu.
Edasi, nii nagu žanripiiride ajamisel,
nõnda ka ühe žanri
siseliigendusel ilmnevate loomulike rühmade rajad on ähmased ja lõikuvad,
ning katsed neid täpsustada viivad peaaegu alati konkureerivate alternatiivideni.
Folkloorne tüüp oma tavatähenduses on samuti teatav loomulik rühm,
kuid printsiibis madalama tasandi rühm liigitushierarhias, ning kui
tüübitasandi ja (all)žanritasandi
vahel tekivad lõikumised, siis on need liigitajale üsna
ebamugavad.
Oletame, et oleme otsustanud aktsepteerida sellise eesti kõnekäändude
allrühma nagu võrdlused, kuna neid on palju, nad on selgesti eristuva vormiga
jne. Pärast seda on meil aga juba raske asutada võrdluste kõrvale nt.
metafoorsete kõnekäändude rühma. Võrdlus ja metafoor on
hästi lähedased troobid ja teoreetikud on juba Aristotelesest peale vaielnud
selle ümber, millised on nende vahekorrad. Ka fraseoloogilises empiirikas on
paralleelid ja üleminekud asju samastavate ja sarnastavate ütlusvormide
vahel hästi sagedased: Tema suu käib alati nagu tatraveski ~Tema on üks
va tatraveski või Ta on ihne kui koi ~Tema on igavene koi ~ihnuskoi.
Metafoori kõrval võib võrdlus lõikuda ka nn.
metamorfoosiga: Ta jäi seisma kui soolasammas ~Ta ehmatas ennast
soolasambaks. Sellega on tekkinud ilmne konflikt kõnekäänu
alaliikide ja tüübitasandi vahel, sest tüübiühtsuse seisukohalt
oleks mugav, kui meil paikneksid kenasti koos ja kõrvuti ütlused, kus
jutukust iseloomustatakse tatraveski kujundi kaudu, kitsidust koi kujundi
kaudu, paigaletardumist soolasamba kujundi kaudu jne. Kui võrdluste
rühm (või ka võrdluste ja metafooride koondrühm) on asutatud,
on selle kõrvale problemaatiline asutada ka näiteks sõimuvormelite
rühma (Permjakovi süsteemis
midagi selletaolist esines ― vt. rühm 2.1.4.2): eesti sõimuvormelite
hulgas on mitte ainult pahu soove (needusi), saatmisi ja lakutamisi, vaid ka massiliselt
pejoratiivseid metafoore: kuradi koer, sa igavene praagamagu ja tuhat
muud.
(Teisalt on muidugi küsimus, kui atomaarses tekstifragmendis
(nt. ühesõnalises metafooris) me üldse tohime
näha folkloorse tüübi alget, või kui tohime,
siis kui palju tohib selle algme ümber olla traditsioonilist
konteksti. Kõigi rahvaste folkloorides, sh. eesti omas,
on näiteks päratu arv väga erineva struktuuriga
ütlusi, kus sõna koer on ülekantud tähenduses, ning poleks
ilmselt mõistlik väita, et need kõik kokku on üksainus
"koera-metafoori- tüüp".)
[Vt. vanasõnade semantiliste liigitustega seonduvast problemaatikast lähemalt
ka "Vanasõnaraamatu" sisulist süsteemi tutvustavas kirjutises
]
Viimasel ajal on palju kõneldud kognitivistikast kui omaette
teadusest või kognitivistlikust suundumusest mitmetes teadustes, eelkõige
lingvistikas, psühholoogias ja sotsioloogias (vt. ka nt. Haldur Õimu
kirjutist "Kognitiivse lähenemise võimalusi keeleteaduses"
("Akadeemia" 1990, nr. 2) ja Ene Vainiku artiklit "Ronald
Langackeri kognitiivsest grammatikast" ("Keel ja Kirjandus" 1992,
nr. 3 ja 4). Kognitivistika püüab
integreerivalt uurida inimese kognitiivseid protsesse ― taju,
mälu, intellekti, seda kõike ka seoses keelega. Kognitivistikas on üks
kesksetest ka probleem, kuidas inimaju maailma liigendab ja asju klassifitseerib. Sel
alal on pioneerlikud ja teedrajavad olnud psühholoog Eleanor Roschi
tööd juba 1970. aastail. Rosch on naturaalsete liigituste kohta sedastanud
umbes järgmist.
1. Naturaalsed liigitused orienteeruvad teatavate omaduste või
tunnuste koosesinemisele, teatavaile loomulikele sündroomidele
ja nende alusel tekkivaile loomulikele klassidele.
2. Naturaalseis liigitustes, olgu nad hierarhilised või
mitte, on mingi põhitasand; põhitasandil termineeritud
objekte tajutakse lihtsamalt ja kiiremini kui sellest üles-
või allapoole jäävaid: ütleme, hobune
on põhitasandi termin, traavel, sälg,
ruun ühelt poolt ning veoloom ja koduloom
teiselt poolt aga mitte.
(Kognitiivsel põhitasandil pole looduses objektiivselt leiduvaga
muidugi mingit ühest korrelaati, vaid see oleneb suuresti
konkreetse kultuuri ja indiviidi infotaustast. Nii ei lange meie näite
puhul põhitasand kokku zooloogilise liigi tasandiga. Eestlase jaoks on selliste
terminite, nagu leemur, gnuu või opossum
põhitasandi terminiks pigem loom. Või
vastupidi: lingvistilises kirjanduses on korduvalt imetletud näiteks
selle üle, kui ülimate detailideni on Põhja rahvastel
välja töötatud põtru puudutav terminoloogia.)
3. Naturaalsed kategooriad ei moodustu n-ö. klassikalisel
viisil soomõiste ja liigierisuse kaudu, vaid on orienteeritud
teatud prototüüpidele, mille ümber inimteadvus
tekitab hägusate piirjoontega klassid: eestlase jaoks on
vares või pääsuke ilmselt prototüüpsed
linnud, kana ja jaanalind ilmselt pole, kuna nad ei lenda, koolibri
samuti mitte, sest ta on liiga väike jne.
Üks teid, kuidas naturaalne terminoloogia (ja keel üldse)
suudab ülalloetletud jm. vastuoludest üle saada, on
selline, et asjad termineeritakse parajasti selles lõikes
ja nii täpselt nagu vajalik, põhimõttel "midagi tähtsat
ja kõik ülejäänu": on, ütleme, pulmalaulud,
kiigelaulud, mardilaulud, hällilaulud, lõikuslaulud ja ehk mõned
muud, ning lisaks neile "lihtsalt laulud".
Ka järjekindlamad naturaalsed klassifikatsioonid võivad
olla üles ehitatud "radiaalsel" põhimõttel 'midagi
tähtsat / kõik ülejäänu', ning kui selline klassifikatsioon
pärineb meile võõrast kultuurist, võib ta tunduda meile
absurdse ja täiesti ebaloogilisena, kui me ei tea, mis selle kultuuri jaoks
on tähtis ja mis mitte.
Kaks väga kaunist näidet sedalaadi klassifikatsioonide
kohta on toonud ja kõrvutanud tuntud kognitivistlik semantik
ja metafooriuurija George Lakoff oma kuulsas raamatus "Women, Fire
and Dangerous Things"
(Chicago, 1987, vt. ka nt.
),
kus jutt käibki peamiselt selle ümber, kuidas inimesed loomulikul
viisil maailma liigendavad ja kategoriseerivad,
sealhulgas prototüüpidest, metafoorist ja metonüümiast jm.
1. näide esindab ulmet ja pärineb J. L. Borgesilt ―
see on loomade liigitelu fiktiivses Vana-Hiina entsüklopeedias
"Heasoovliku teadmuse taevalik (või: Hiina?) kaubaturg"
("Celestial Emporium of Benevolent Knowledge"). Loomad jagunevad siin
niiviisi:
-
1) nood, kes kuuluvad keisrile;
2) balsameeritud loomad;
3) nood, keda dresseeritakse;
4) imikpõrsad;
5) näkineitsid;
6) ime- või olematud (fabulous) loomad;
7) eksinud koerad;
8) nood, kes on lülitatud sellesse klassifikatsiooni;
9) nood, kes võdisevad, nagu oleksid nad hullud;
10) loendamatud loomad;
11) nood, keda joonistatakse väga peene kaamelikarvadest
pintsliga;
12) ülejäänud;
13) nood, kes on just lõhkunud lillevaasi;
14) nood, kes meenutavad eemalt kärbseid.
-
2. näide esindab tõelust ja puudutab asjade liigitust
dyirbal'i keeles, mis on üks Austraalia aborigeenikeeli
(Lakoff väidab olevat näite laenanud R. M. W. Dixoni
töödest). Dyirbal'i keeles jagunevad kõik
noomenid 4 kategooriasse. Kategooriat näitav sõna
tuleb öelda noomeni ees umbes nagu artikkel. Kategooriad
on: 1) bayi; 2) balan; 3) balam ja 4) bala.
Bayi-kategooriasse kuuluvad sõnad, mis tähistavad
mehi, känguruid, opossumeid (s.o. teatud kukkurloomi), nahkhiiri, enamikku
madusid, enamikku kalu, mõnesid linde, enamikku putukaid, kuud, torme, vikerkaart,
bumerange, mõningaid odasid jne.
Balan-kategooria sõnade referendid on naised, kukkurrotid, koerad,
nokkloomad, sipelgasiilid, mõned maod, mõned kalad, enamik linde,
jaanimardikad, skorpionid, kilgid, teatud tõugud, kõik, mis on seotud
vee ja tulega, päike ja tähed, kilbid, mõned odad, mõned puud
jne.
Balam-kategoorias on kõik söödavad puuviljad
ja puud, mis neid kannavad, mugulad, sõnajalad, mesi, sigaretid, vein, tort jne.
Bala-kategoorias on kehaosad, liha, mesilased, tuul, jamsitikud (jamsi on teatud
mugultaim), mõned odad, enamik puid, rohi, muda, kivid, mürad, keel jne.
Lakoff refereerib, kuidas Dixon toob selle näilise absurdi
tagant välja üpris regulaarse ja põhjendatud
süsteemi. Kõigepealt näitab ta ära semantilised
dominandid iga kategooria jaoks:
-
1) bayi ― meessoost inimolendid; loomad;
2) balan ― naissoost inimolendid; tuli ja vesi;
võitlus;
3) balam ― mitteloomne toit;
4) bala ― kõik ülejäänu.
-
Dixon formuleerib ka mõned liigituse üldprintsiibid:
-
1) asjad, mis pärinevad ühest kogemuspiirkonnast, ühelt semantiliselt
väljalt, liigitatakse tavaliselt kokku;
2) müüdi- ja usundiprintsiip: kui mingi objekt peaks
kogemuspiirkonna järgi paiknema ühes kategoorias, kuid
assotsieerub mütoloogias teise kogemuspiirkonnaga, võib
ta sattuda teise kategooriasse (nt. kuu ja päike on dyirbal'i mütoloogias
mees ja naine, seetõttu on kuu meesteklassis bayi, päike aga
naisteklassis balan).
-
Analüüs jätkub veel edasi. Dixoni vaatlusest selgub
ka, et vana aborigeenikultuuri taandumise ja moodsa tsivilisatsiooni
pealetungiga see kategooriate süsteem kipub manduma ja lihtsustuma, sest on kadunud
teda toetav maailmanägemiskarkass.