Järgnev on deskriptiivne esmalähend, kus püütakse
teha nägu, et see lõige meie ainest on üpris
lihtne. Tegelikult on see tükati hästigi keeruline.
Nimetame sissejuhatuseks mõned momendid.
1. Žanrifondi jagamisel teemarühmadeks vm. sisuklassideks
kerkib tõsiseid teoreetilisi probleeme. Neist tuleb juttu
ühes meie järgmistest raamatuist (vt. SFL III).
2. Eri teemade vm. sisuüksuste produktiivsuse hindamisel
kerkivad meie ette praktiliste probleemidena kõik need
komplikatsioonid, mis tulenevad folkloorse fondi sagedusjaotusest
endast. Näiteks on kindel, et ka teemade vm. sisuüksuste
lõikes ootab meid ees seesama "Zipfi needus",
mis tüpoloogilis-tekstilises ja geograafilises plaanis ―
st. "hiidteemasid" vm. produktiivseid sisuklasse, millel
oleks seesmine struktuur ja mida oleks võimalik mingil
viisil vaadelda, on üsna vähe ja ebaproduktiivseid teemasid
vm. sisuklasse hästi palju; ka kvantitatiivsete hinnangute
juures kerkib sama "kehvikute" ja "ülikute"
kvoteerimise dilemma, mida eespool mainisime.
3. Kohati võivad veidraid elamusi tekitada juba teema
mõiste empiirikale kohaldamise katsed kui sellised. Näiteks
mõistatustes on kaks sisutasandit ― "näiline"
ja "tegelik" ― väga järsult eraldi. (Mõelgem
sellele, et mittemetafoorseid vanasõnu on küllaga,
"otsese tähendusega" mõistatus seevastu
on kujutelm, mis kuulub enam-vähem absurdide hulka.) Seega
on mõistatuse puhul täiesti õigustatud küsimus,
kas "teemat" esindab teksti enda mõistukõneline
bukvaalsisu või vastus. Mõistatuste perifeerse osa
(nt. mõnede keerdküsimuste alaliikide), samuti elementaarset
järku fraseologismide juures tundub üsna naljakas küsidagi,
mis teemat see või teine neist esindab. Mis teema on, ütleme,
keerdküsimusel Milleks on inimesel käed? ― Selleks,
et särk seljas ringi ei käiks, või fraseologismidel
taevas halasta, kae nalja, võta näpust,
üle mõistuse vpm.?
6.2. PARÖÖMIKA VAHEKORD FILOSOOFIAGA
Vanasõnu on tavatsetud nimetada rahvapäraseks filosoofiaks.
Kui mõista filosoofiat ta ranges tänapäevases
tähenduses, näib selline lähendamine vägagi
küsitav.
1. Filosoofia on teadusliku, teoreetilise maailmavaate
väljendus; vanasõnad on argise maailmavaate
väljendus.
2. Filosoofia esitab oma seisukohad otseselt, terminoloogilises
keeles, vanasõna aga poeetilises, kujundlikus
keeles (metafooride, allegooriate jmt. kaudu). Filosoofia vm.
teadusliku teooria tugev külg on terminite ühetähenduslikkus,
kujundite mitmetähenduslikkus on vanasõna tugev külg.
3. Filosoofiline teooria taotleb olla võimalikult kompaktne,
seesmiselt kooskõlastatud vaadete süsteem,
sisulised ja loogilised vasturääkivused selles on taunitavad.
Mingi rahva vanasõnafond (või mõni sünkrooniline
lõige sellest) on empiiriliste tähelepanekute, kujutluste
ja seisukohavõttude difuusne kogum, mis on ühtsest
kogemusest ja tahtest koordineerimata, "killufilosoofiline"
mosaiik ning vasturääkivused eri vanasõnades
pakutavate väidete, hinnangute ja imperatiivide vahel on
(suuresti juba vanasõnade suulise folkloorse käibimisviisi
tõttu) otse paratamatud. Vähemalt Francis Baconist
peale on neile vastuoludele ka tähelepanu juhitud.
4. Filosoofia alustab reeglina millestki väga põhimõttelisest
ja üldisest, mingite väga abstraktsete mõistete
ja vahekordade postuleerimisest ning arendab oma mõttekäike
"ülalt alla" konkreetsemaile üksikküsimustele.
Vanasõna seevastu on oma geneesi, käibimisviisi kui
ka funktsioonide poolest aheldatud konkreetse argise elupraktika
külge ega saa printsiibis üldistuda kuhugi (vähemalt
mitte väljapoole konkreetse semantilise kujundi mõtestatavuspiire).
Vanasõna võtab igapäevasest elust oma allegooriad
jm. kujundid, igapäevast elu vaadeldes tuletab ta oma väited
ja järeldused. Niisama vahetult ja otse suunab ta oma didaktika
sessesamasse argiellu tagasi. Vansõna ei juurdle suurt
elukaugete asjade ümber: mis on maailm ja teadvus, subjekt
ja objekt, kas ja mis mõttes on maailmal algus ja lõpp,
mis on aeg ja ruum, kas Jumal on olemas jne. Tal pole mingit vajadustki
selle kõige kallal juurelda.
Märksa sarnasem on paröömika filosoofiale selle
ajaloolises retrospektiivis.
Kui Euroopa filosoofia "sõna tõsises mõttes"
väljus mütoloogilise maailmavaate rüpest u. 6.
sajandil e.m.a. (nn. eelsokraatikud Thales, Anaximandros, Anaximenes,
Pythagoras, Herakleitos jt.), eksisteeris kõrvuti mütoloogilise
maailmavaatega kahtlemata ka empiirilis-argine maailmavaatekiht
ning viimast esindasid kahtlemata ka praeguste paröömiate
eellased. Kui sarnased nad olid nende tekstidega, mida me tavatseme
nimetada vanasõnadeks ja mis oma põhimassis on üles
kirjutatud paari viimase aastasaja kestel, seda on raske arvata.
E. I. Gordon ja Noah Kramer on dešifreerinud
kuningas Assurbanipali raamatukogu säilmetest sumeri kiilkirjas
savitahvlitelt sadu tel-tum-žanri kuuluvaid tekste,
mis pärinevad ajast ligikaudu 2000 a. e.m.a. (vt. raamatus
"Sumerian Proverbs. Glimpses of everyday life in ancient
Mesopotamia", Philadelphia, 1959), ning Otto Moll
on neist jt. vanadest paröömika-allikaist kirjutanud
ajakirjas "Proverbium" nr. 6 (1966), lk. 113–120, kus
sumeri ainest on toodud ka rohkesti näiteid. Väidetavasti
on sumeri tel-tum'ide seas rohkesti selliseid, mis meenutavad
tänapäevaste vanasõnade mitmeid alaliike, samuti
paradokse, pilkeid, joomasõnu, valmi- ja anekdoodilaadseid
üksusi jm. Seega on nende hulgas palju selliseid, mille
žanriline kuuluvus on hämar.
Ka Piiblis (st. Vanas Testamendis) on osi, mis koosnevadki peamiselt
paröömiatest ja on seejuures väga vanad ― nt. Saalomoni
Õpetussõnad (rahvusvahelise nimega Proverbia)
pärineb ajast u. 1000 a. e.m.a.
Seega on loomulik uskuda, et folkloorne paröömika on
geneetiliselt üks filosoofia juuri.
Filosoofia tekkeajal, mil maailmavaate teoreetiline vorm tänapäeva
mõttes puudus, ei saanud olla teravat distinktsiooni ka
teoreetilise ja argise maailmavaate vahel.
Puudus selge vahe teadmiste pragmaatilise ja puhtgnoseoloogilise
väärtuse vahel.
Antiigis on filosoofia seos igapäevase ja praktilisega olnud
märksa tihedam kui tänapäeval, kus filosoofiale
käepärast oleva infotoorme hulk on masendavalt suur.
Paröömilise tarkuse põhi- või lõppfunktsioon
on inimeste ellusuhtumist ja käitumist kujundada ja normeerida,
st. lõppkokkuvõttes praktikat suunata. Sama funktsiooni
täitmise võib endale võtta ka filosoofia: antiigis on see eriti
iseloomulik olnud just hellenismiaja õpetustele ― stoitsismile,
skeptitsismile ja epikurismile.
Filosoofia ei pea üldse algama natuurfilosoofiast nagu Vana-Kreekas,
ta võib alata ka nimelt eetikast nagu Hiinas, ning rakenduslik
(didaktiline, "elufilosoofiline") suunitlus võib
filosoofiale omaseks jääda kogu ta arenguloo vältel
nagu näiteks Indias.
Permjakovi süstemaatikat jälgides võisime tõdeda,
et piir paröömika ja narratiivi vahel on kaunis hajus.
Juba muistses pärimuses polnud ütlusvorm elutarkuse
vahendamise ainuke vorm. Didaktilise ütlusega üheealine,
kui mitte vanem, on ka valm. Seoses valmiga kerkib eriti teravalt
mitmeid küsimusi, nagu küsimus poeetilise algme suhetest
filosoofilise, mütoloogilise, didaktilise, retoorilisega,
sh. poeetilis-metafoorse ülekande vahekorrast teaduslik-loogilise
ja mütoloogilis-religioossega, samuti kultuuriteksti puhtesteetilise
funktsiooni suhetest ta gnoseoloogilise ja pragmaatilis-didaktilise
funktsiooniga.
Ajaloost, eriti taas vanemast, võib tuua rohkesti näiteid
kultuuritekstidest, mille kohta on tänapäevase liigenduse
termineis raske öelda, kas nad kuuluvad teaduse, religiooni
või poeesia valdkonda (on viidatud nt. Parmenidese ja Lucretiuse
poeemidele, India ja Pärsia luulevormilistele traktaatidele
ja didaktilistele kogumikele). Teisalt ei ole aforistlikud žanrid
ise poeetiliste žanride maastikul tsentraalsed (vrd. terminid
eepika, lüürika, dramaatika), vaid
pigem perifeersed.
Erinemine difuussuse/kompaktsuse poolest on ehk kardinaalseim
erinevus folkloorse paröömika ja filosoofia vahel, kuigi
antiigist näib leiduvat näiteid ka filosoofia või
selle eelastmete difuusse esinemisvormi kohta, nagu nn. seitsme
targa aforismid või dialoogivormilised diatriibad.
6.3. VANASÕNADE MAAILMAVAATELISED
PÕHITENDENTSID
Visandame nüüd paar teesi vanasõnade endi maailmavaate
iseloomustamiseks.
1. Iga rahva vanasõnafond (st. poeetilis-didaktiliste ütluste
repertuaar) pakub harilikult hulganisti tähelepanekuid ka
nende empiiriliste seaduste kohta, mis valitsevad inimvälises
looduses (eriti neid, mis puudutavad põllunduse ja
karjanduse jaoks olulist meteoroloogiat). Siiski ei ole vanasõna
peamine huvifookus
MITTE | inimese ja looduse |
EGA | inimese ja Jumala |
EGA | inimese ja inimese poolt loodud asjade, |
VAID | inimese ja inimese suhete juures. |
Vanasõnades on mõnevõrra "loodusteaduslikku",
veidi usundlikku, ju ehk natuke filosoofilist, eelkõige
peaks siit aga otsima sotsiaalpsühholoogia ja/või
kõlblusteadvuse avaldusi.
2. Kuigi iga rahva vanasõnafond on, nagu öeldud, täis
üksteisele vasturääkivaid lauseid, on vanasõnade
elutunnetuses (samuti ka troobiloomes jm. asjus) midagi otse globaalselt
ühtset.
Uurijad on korduvalt tähelepanu juhtinud sellele, et paröömilise
maailmatajumise ühtsus (nagu ka analoogiad eri rahvaste ja
kultuuride folklooris üldse) ei taandu sugugi ainult laenamisele.
Ulatuslikke sarnasusi nähtub ka nende rahvaste fondides,
kelle vahel isegi kaudne laenamine on välistatud.
Eesti fraseoloog A. Reitsak (võib-olla toetudes
vene folkloristika klassikule M. Rõbnikovale) on selliste
analoogiate põhjuseks lugenud
-
1) sotsiaalse tekkekeskkonna ja ajaloolise arenguprotsessi sarnasusi
eri rahvastel;
2) eetiliste normide spontaanset sarnasust eri rahvastel;
3) inimtunnetuse ühtsust, mis toob vanasõnadesse mõttekäikude
analoogia, loogika ja kausaalsuse ühesuguse mõistmise.
-
Vanasõna on mitte üksi üldmentaliteedi, vaid
ka otse temaatika poolest antropotsentristlik, kuid teisalt
-
1) vanasõnatraditsiooni kandjate informeeritus maailma
asjust on üsna väike;
2) vanasõna on oma seisukohtades iseseisev (st. pole
nimetamisväärselt mõjustatud ühestki teoreetilisest
õpetusest ― natuurfilosoofiast, ideoloogiast, eetikast, religioonist);
3) vanasõna kui folkloor on oma käibimisviisi poolest
difuusne.
-
Seetõttu saab vanasõna antropotsentristlik
maailmanägemine paratamatult egotsentristliku kvaliteedi.
3. Vanasõnad on aga läbilõhki ka üsna
julmade sotsiaalsete ja majanduslike olude peegeldus. Pealegi
on nad valdavalt varata ja võimuta inimeste tõekspidamiste
peegeldus. Seetõttu ei ole vanasõnade egotsentrism
agressiivne, vaid omamoodi "naturaalselt enesekaitselise"
laadiga, konservatiivne ja pessimistlik.
Vanasõna näib andvat inimesele teda ümbritseva
maailmaga suhtlemiseks umbes järgmised põhipostulaadid:
-
1. Maailm on vaenulik ja elus on halba kaugelt rohkem kui head.
2. Inimene (eriti üksikisik) on selle kurjuse vastu jõuetu.
3. Töö ja vaev on paratamatu.
4. Kuidas sina teistega, nõnda teised sinuga.
- Seega on vanasõnafond lõppkokkuvõttes selline
hinnangute ja normide kogu, kus naturaalseks ideaaliks on iseenda
eksistentsi säilitamine ning naturaalseks printsiibiks ja
hea ekvivalendiks on kasu (või pigem: kahju vältimine
või minimiseerimine).
Neist üldpostulaatidest tulenevad suuresti paröömilise
ellusuhtumise lähemad üksikasjad, näiteks:
-
et vanasõna loeb kõige taunitavamaiks neid pahesid,
mis kahjustavad nende kandjat ennast: laiskust, lollust ja ettevaatamatust,
ning suurimaiks voorusteks vastavalt virkust, tarkust ja ettevaatlikkust;
et vanasõna eelistab äraootamist ennatlikkusele
ja aktiivsusele;
et vanasõna rõhutab kõiges mõõdukust;
et vanasõna eelistab vana uuele, tuntut tundmatule;
et vanasõna eelistab naturaalseid väärtusi
võõrandatuile (näiteks tervist ja tarkust varale).
-
6.4. SISULT KOHERENTSEMAID
AINESÜLEMEID EESTI VANASÕNADES
Muidugi ei valitse vanasõnade ideestikus ka mingi jäägitu
ühtsus.
Vanasõnades on tihti püütud leida nende või
teiste rahvuslike erijoonte ja mentaliteetide kajastusi. Pahatihti
on tulemusena leitud küll eelkõige seda, et rahvas
N. on üks suurepärane rahvas: ta on sügavalt jumalakartlik
(või siis just üdini stiihilis-materialistlik ― olenevalt
sellest, kuidas otsija ise neid asju näeb), pooldab eetilisi
inimsuhteid, hindab töökust ja säästlikkust
ning taunib laiskust ja pillamist, saab aru, kui tähtis on
lapsi õigesti kasvatada ja vanemaid austada, harrastab
ja propageerib terveid eluviise jne.
See kõik ei pea sugugi olema jäägitult vale ega
rumal, kuid sisukohaste vaatluste metoodika on seni olnud nii
impressionistlik, primitiivne ja tendentslik, et pole kuigi usutav,
et sel moel oleks võimalik ühe rahva mentaliteeti
teise omast usaldusväärselt eristada. Pigem võib
üldine ja eriline olla vanasõnades korraldatud niiviisi,
et samad temaatilised või hoiakulised universaalid korduvad
paljude rahvaste elutarkuses ja annavad põhidominante,
erinevused seevastu ilmnevad tendentsidena, mis n-ö. palja
silmaga ehk välja ei paistagi. Meie oma järgnevas skitsis
ei püüa eesti vanasõnade temaatilisi dominante mingilgi
määral võrrelda teiste rahvaste omadega.
"Vanasõnaraamatu" lõpus
(lk. 565–580) on lühike ülevaade selle raamatu sisulisest
süsteemist. Selles on (lk. 571) ka loetelu kõige produktiivsemaist
n-ö. keskastme teemarühmadest ("keskastme"
selles mõttes, et me võime teemasid endid käsitada
laiemate ja kitsamatena, nii et nood laiemad koosnevad noist kitsamaist).
Sagedushinnangute aluseks on seal tüübihulgad (st. on
tehtud "kehvikute statistika").
Vt. sellest lähemalt ka "Vanasõnaraamatu"
elektroonilises versioonis!
Heidame nüüd lähema pilgu mõnedesse neist
teemarühmadest.
6.4.1. Ütlused tööst ja selle seosest saagi,
tasu, käekäiguga
Vanasõnades nagu keeles üldiseltki võib kõnelda
polüseemiast ja sünonüümiast. Polüseemia
põhiallikaks on metafoori semantiline indefiniitsus
(mitmetimõistetavus).
● Näiteks karjala
vanasõna Midä syöt, (ga) sidä(i) parral
valuu võib tähendada vähemalt:
-
a) 'kuidas teed, vastavalt sellele on ka palk ja tulemused';
b) 'ametiõppijal juhtub kahju või eksitusi';
c) 'mida teed, vastavalt sellele ka välja näed või
kõneled';
d) üldse mitte midagi konkreetset, kasutatuna naljasõnana
puhul, kui kellelgi pudeneb toitu lõuale või riietele.
-
Sünonüümia on vanasõnades samuti tavaline:
mitu eri vanasõna võivad väljendada ligikaudu
üht ja sedasama "ideed". Sünonüümiread
ja -sülemid võivad vanasõnades nagu leksikaski
olla hämarate piirjoontega, partsiaalsed ja mitmes suunas
laialivalguvad. Vahel võivad nad olla üpris suured.
Absoluutselt produktiivseim sünonüümirühm
eesti aines on ilmselt see, mis esindab ideed 'Töö annab
leiba, laiskus ja hooletus toob nälga' (vt. VSR, rühmad
446–450
).
Tekstide üldstruktuuri poolest on siia sünonüümirühma
kuuluvate ütluste põhivormid sellised (lisatavad näited
on osalt tegelikud, osalt fiktiivsed):
-
1) 'Kui jah, siis jah' (Kes teeb, see saab);
2) 'Kui ei, siis ei' (Kes ei tee, see ei saa);
3) 'Kui jah, siis jah; kui ei, siis ei' (Kes teeb, see saab,
aga kes ei tee, see ei saa);
4) 'Kuidas [jah või ei / hea või halb], nõnda
[vastavalt jah või ei / hea või halb]' (Kuidas
tegu, nõnda saak);
5) 'Enam ~Parem jah kui ei' (Parem teha kui mitte teha);
-
Siia sünonüümirühma satuvad ka mitmed üliproduktiivsed
tüübid, mistõttu selle üldidee dominantsus
näiks variandistatistikas veelgi silmatorkavam.
● Näiteks järgmised
9 tüüpi annavad kokku ligi 1400 arhiiviteksti:
["jah-jah"-struktuur:]
- Kelle jalg tatsub, selle suu matsub (EV 2399; u. 360 var.);
Jala põlvini muaga ― suu kõrvuni väega (EV
2392; u. 65 var.);
- ["ei-ei"-strukuur:]
- Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki (EV 12899;
u. 265 var.);
Magaja kassi suhu ei jookse hiir (EV 6297; u. 230 var.);
Persealune soe ― ninaalune külm (EV 8700; u. 60 var.);
- ["kuidas-nõnda"-struktuur:]
- Kuidas lükkad, nõnda läheb (EV 6179; u.
100 var.);
Kuidas töö, nõnda palk (EV 12469; u. 100
var.);
Kuidas käsi teeb, nõnda kael kannab (EV 4978;
u. 100 var.);
- ["enam-kui"-struktuur:]
- Enam saab ikka piskust tööst kui suurest seisust
(EV 4978; u. 90 var.).
- Umbes selline on sünonüümirühma tuum, mis
edasi hajub mitmes suunas, sest
-
1) tekstist endast ei tarvitse täpselt selguda, millised on ta
leksikaalsete moodustajate konkreetsed referentsiaalsed tõlgitsused ja
referentsiaalse tõlgitsusala ulatus üldisemalt;
2) ei tarvitse selguda, kas öeldavat tuleb mõista siiralt või irooniliselt;
3) lause "süntaksifiguuri" esindavad nn. vormelielemendid
(Kes..., see...; Kuidas..., nõnda...; Parem... kui... jts.)
ei toimi pelgalt formaalloogiliste komponentidena, vaid osalevad kogu teksti
sisulises mõtestumises.
-
Püüame demonstreerida neid ja muid hajumisi konkreetsete
näidete varal.
Kui kaugele tohivad selle lause tarvitused hälbida otseselt
töö ja palga, vaeva ja kasu vmt. vahekordi silmas pidavaist
mõtestustest? Kas seda lauset üldse on kasutatudki
peamiselt bukvaalse töö ja palga või üldse
positiivsete tegude ja tulemuste kohta, või pigem just
iroonilises, parastavas mõttes, nii et "töö"
tähendab pahategu ja "palk" karistust vm. paha
tagajärge?
- Kes otsib, see leiab
- Mida otsid, seda leiad
- Mis keegi otsib, seda ta leiab
See tekstisari näitab päris hästi, et implikatiivse
üldstruktuuri korral on vormelielementide konkreetsed leksikaalsed
kehastused tihti küll suvalised ja sünonüümsed,
kuid see pole ka absoluutne. Intuitsioon ütleb, et 1. lause
peab silmas eelkõige teadlikku sihilepüüdmist
ja -jõudmist, 2. lauses tuleks aga "otsimist"
mõista eelkõige kui halba suundumust, millest
"otsija" ise endale aru ei anna
(vrd. ka tuuma otsa otsima fraseologismides,
nagu Eks ta otsa otsib, Nagu hull hunt otsib otsa
jms.). Selle tausta tõttu tundub 3. lause sisult veidi
laialivalguvana, ja edasi tundub, et just selle vormi korral võiks
"leidmine" tähendada ka mitte objektiivset, vaid
illusoorset resultaati 'Mida keegi soovib näha, seda ta kaldub
ka nägema (kuigi seda ehk polegi)', nt. kui jutuaineks on
eelarvamuste jõud.
- Kes kõik nõmmed
nõtkub, see kõik marjad maitseb
- Kes kibedat kannatab, see magusat maitseb
- Kes kõik marjad maitseb, see kõik kibedat ka katsub
Kas marjade maitsmine 1. lauses tähendab nimelt midagi
head või nimelt midagi halba (st. on iroonia) või
nimelt nii üht kui ka teist korraga? Kas eelmisega
osasünonüümses 2. lauses tähendab kibeda
kannatamine asju, mis inimene meelega võtab enda peale
(tööd, vaeva vmt.) ja milles ta on aktiivne, või
ka nt. saatuselööke ja kannatusi? Kui viimane tõlgitsus
on võimalik, siis kipub ütluse üldidee modifitseeruma
kujule 'Jumal? ~Elu? ~Saatus? kompenseerib inimesele ta raskused
ja kannatused' (ja vastupidi: 'Naudingud toovad (loomulike
või üleloomulike põhjuste tõttu)
kannatusi'? ― vrd. nt. 3. lause).
- Kes teeb, see saab; kes ei tee, see ei saa
- Kes teeb, see ei saa; kes ei tee, see saab
2. lauset, kus jaatused ja eitused on tõstetud "ristakuti",
pole eesti arhiivitekstide hulgas olemas, kuid kujutlegem, et
seegi on vanasõna. Ka viimane lause leiaks ilmselt endale
semantilises ruumis tähenduse, see oleks aga 1. teksti omast
juba väga erinev ― ta võiks olla näiteks ütlus
sotsiaalse ülekohtu kohta ('Ühed teevad töö,
teised söövad nende töövilja') või
ütlus juhuse, õnne, "elu paradokside" kohta
(nagu Laisk koer ― hea õnn; Lollil on õnne
jts.).
(Analoogilisi vahekordi võib traditsioonis kohata ka sisu
kandvate elementide vahel, ja reeglina pole asjaomaste tekstide
semantikas ka sel juhul mingit "peegelsümmeetriat" ― vrd. nt.
Kus suitsu, seal tuld ja Kus tuld, seal suitsu
või Kes sööb, see teeb ja Kes teeb,
see sööb.)
See lause laseb ühtlasi näitlikustada veel
ühe ― modaalse ― hajuvusmõõtme olemasolu vanasõnade
sisuplaanis. Lause võib ilmselt omada nt. järgmisi tähendusvariante:
-
a) 'Kes töötab, on virk, see võib, saab
süüa, elab jõukalt' vmt.;
b1) 'Kes kõvasti töötab, see peab
loomulikult ka tublisti sööma, et jaksata';
b2) 'Kes kõvasti töötab, see peab
paraku ka palju sööma (ja seega varusid raiskama).
-
(Me peatume vanasõnade modaalsetel tähendusaspektidel
lähemalt SFL-sarja III osas.)
- Töö kiidab tegijat ~meistrit
- Igal vaeval oma kasu
Puhuti on vanasõnatekstidest raske välja lugeda, kas
töö ja virkuse eest lubatavad hüved (ning laiskuse
ja hooletuse tagajärjel ennustatavad pahed) on nimelt ainelist
laadi (palk, täis kõht, jõukas elu) või
ka "sotsiaal-aatelist" laadi (lugupidamine, tänumeel
versus põlgus, laitus, karistus) või ka "individuaal-aatelist"
laadi (rõõm, rahuldus, virgus versus hingehukatus,
vaimne stagnatsioon).
- Kuidas sina põllule, nõnda põld sinule
- Kes mulda ei künna, see kõrt ei murra
- Kes hoost söödab, see sõidab
- Kuidas sa söödad, nenda lüpsad
Nagu nägime, võib tööteema laieneda vanasõnades
üldisemaks tegutsemise teemaks. See võib aga ka kitseneda ― nt.
'põllutööks' või 'loomapidamiseks'
(vastavalt laused 1–2 ja 3–4 ülal). Noodki jpt. laused omakorda
ei ole asjaomaste kitsendustega jäigalt seotud, vaid võivad
ilmselt tähendada ka tööd ja hoolepidamist üldisemalt.
- Magaja kassi suhu ei jookse hiir
- Uni ei anna uuta kuube
- Ei lase mure magada, hool ei unda uinuda
- Ega unest pätsi ei saa
- Jala põlvini muaga ― suu kõrvuni väega
- Ilu ei sünni patta panna
Igas selle sarja lauses on kujundlikke termineid, mis esindavad
kas ainult une ja magamise "skeemi" (nagu 2. ja 3. lause)
või pelgalt toidu ja söömise "skeemi"
(5. ja 6. lause) või mõlemaid (1. ja 4. lause).
Sõna magama võib paröömikas ja
fraseoloogias tähendada lihtsalt 'magama', või ka
'laisk, aeglane olema', või ka 'uimane, tähelepanematu
olema' vm.; samuti võib sööma tähendada
bukvaalselt söömist, aga ka küllast elu ja jõukust
üldisemalt, teisalt ka kulutamist või hävitamist
üldisemalt jne. Võib öelda, et lausetes 1, 2
ja 4 ülal on "tegelikult" juttu laiskusest, mis
on omakorda laialivalguv mõiste ja tähendab seda,
et keegi töötab vähe aega (ja magab kaua) ja/või
aeglaselt ja/või jõudu säästes ja/või
hooletult, lohakalt (ei viimistle, piirdub minimaalselt vajalikuga).
Nende nüansside kaudu satub "laiskuse" paradigma
kokkupuutesse rea muude paradigmadega, nagu "aeg", "füüsiline
jõud", "kulutamine/säästmine",
"ilu" jt.
Üldisus-erisus-, kausaalsus- jm. vahekordi pidi kulgeb pea
iga teema juurest semantilisi "sünapse" teiste
juurde. Tööd ja palka, vaeva ja kasu käsitlevad
õpetused näiteks on üks liik ratsionaalse tegutsemise
õpetusi. Hargmiku muis sõlmedes antakse juhiseid
õigete eesmärkide ja vahendite valikuks, oma võimete
hindamiseks, kästakse talitada kaalutletult ja ettevaatlikult,
olla oma taotlustes visa, õpetatakse kogumise ja kulutamise
strateegiaid jne.
6.4.2. Ütlused aja (eriti aja kasutamise ja toime) kohta
Üks tööteema juurest hargnevaid "sünapse"
seob teda ütlustega aja ratsionaalse kasutamise kohta (vt. VSR, rühmad
400–419
).
See teemaring (A) on põhidominant
aja kohta käivate ütluste seas ja seda esindavate ütluste
hulk on oma ideestikult üsna hästi struktureeritud.
Teine produktiivsem ainesülem (B) puudutab aja objektiivseid
külgi. Nimetame kummastki mõnesid põhilõikeid.
A1. Vara / hilja / õigeaegselt
1. Üldidee 'Varakult on hea ~Hilja on paha ~Parem varakult
kui hilja'.
Selle üldidee produktiivsemaid modifikatsioone on 'Varajane
olla on kasulik, hiljaks jääda kahjulik' ja üks
produktiivsemaid kujundisarju selles varase/hilise linnu ~varese
metafoorid:
- Varane (lind ~vares) pühib nokka, hiline saputab tiibu
(EV 13702; u. 310 var.; üks produktiivsemaid eesti vanasõnu
üldse; vt. ka selle tüübi lokaalredaktsioone
);
- Varane lind ei kahjatse (EV 13694; linnu-kujundiga
1 var. Kullamaalt);
- Varane lind leiab ikka tera (EV 13698; 1 var. Emmastest);
- Vara linnuke tõuseb, vara ka nokki puhastab (EV
13674; 1 var. Saaremaalt);
- Varane lind vahib pugu alla, hiline saba alla (EV 13703;
materjal Amblast, Kuusalust ja Jõelähtmest, kokku
7 var.);
- Hiline vares haigutab, varane vares maigutab (EV 1248;
varese-kujundiga 1 var. Torist);
- Hiline vares iks nälgä näge (EV 1255; 1
var. Võnnust);
- Hillane vares jääb saagist ilma (EV 1256; 3 var.);
- Viimane vares kraabib kõik hunnikud laiali (EV 14080;
1 var. Häädemeestelt).
Väljaspool linnu-tsüklit kuulub siia veel 2 üldtuntud
ütlust:
- Mida varem, seda parem (EV 13672; u. 95 var.) ja
- Kes hiljaks jääb, see ilma jääb (EV
1263; u. 60 var.).
Teine modifikatsioone on 'Mis võid, tee täna ära;
ära lükka asju homseks' (vt. VSR, rühm
406
):
- Mis täna tehtud, see homme hooleta (EV 12371; u. 100
var.);
- Tänasida toimetusi / ära viska homse varna (EV
12411; u. 85 var.; "Kalevipoja"-sentents, millest eespool oli juttu lähemalt
).
Idee 'Vara on parem kui hilja' veel üks produktiivseid
modifikatsioone on õpetustesari ööpäeva
jagamise kohta (VSR, rühm
405
).
Vanasõnad käsivad üksmeelselt tõusta ja
tööd alustada vara. Magamamineku suhtes on arvamused kaksipidised.
Tüpoloogiliselt üldisem näib olevat hoiak, et ka
õhtule jääda ja magama minna tuleb vara, mitte
võtta ööajast tööajale lisa:
- Õnnetu tieb kõik õhtad, vilets kõik
videvikud (EV 14703; 1 Jõh, 1 Hlj);
- Sie taba talu hävitäb, kie õhta virku ja hommiku
laiska (EV 11461; 1 Lüg, 1 Hlj, 1 Kuu);
- Enne päikest endale, pärast päikest pergelille
(EV 9281; 1 Jõh, 2 Kuu; algupäralt regilaul
või runovormiline loits); samalt uskumustaustalt lähtub
ka EV 9313: Pealt päikeselooja töö ― tondile
tubakaraha teenimine (1 Kos, 1 Kul).
Nagu näeme, pärineb enamik seda hoiakut esindavat ainest
millegipärast põhjarannikult.
- Sigadega magama, kanadega üles (EV 10371; u. 25 var.)
seevastu ilmselt soovitab ka õhtul kaua ülal olla
(sest sead lähevad tõesti hilja magama), seega näib
soovitatavat üldse vähe magada.
Tundub, et kanu ja sigu vastandavaid vormeleid töödeldes
pole traditsioonikandjad isegi endile alati aru andnud tekkivate
ornamentide semantikast. Vanasõnadena on üles kirjutatud
ja tüpoloogilise üksusena EV 3113 toodud ka pöördvorme
Kanadega magama, sigadega üles jmt. Kui eeldada, et
vanasõna vaevalt soovitab olla laisk ja hiline, siis peaks
arvama, et viimane vorm mõtestub õieti ainult kõnekäänuna,
st. on mitteüldistav repliik selle kohta, kuidas laisk toimib
tegelikult. EV 3112/10371 variantide hulgas on ka selline huvitav
tekst Kodaverest:
- Kes õhtu kukk, hommoko siga; kes õhtu
siga, sii hommoko kukk.
See lause saab minu meelest tähendada ainult 'Kes läheb
vara magama, see tõuseb hilja üles, ja kes läheb
hilja, see tõuseb vara', st. siis 'Kes on laisk, see on
laisk õieti või alati, kes aga virk, see virk õieti
või alati' või midagi sarnast. See näppude
peal väljaarvutatav mõttekäik tundub olevat paröömiliselt
irrelevantne. Tegu pole vist ka tahtliku kalambuuriga, nagu vanasõnavormiline
Parem rikas, aga terve, kui vaene, aga haige, rehepapi-naljandi
vormel Saagu mu hammas luuks ja keel lihaks, kui ma valetan
jmt.
Ning veel üks modifikatsioon: 'Rakenda meetmeid õigeaegselt,
mitte siis, kui on juba hilja' (VSR, rühm 403
):
- Ära siis enam koera sööda, kui hunt karjas (EV
4189; u. 140 var.);
- Mine siis veel ojuma, kui vesi persen om (EV 12850; u.
20 var., enamik neist Lõuna-Eestist);
- Kui laps uppunud, on hilja kaevule kaant teha (EV 2906;u. 10 var.);
- Ärä pane enämb värjit kinni, kui hobene
vällä om joosnu (EV 1395; 7 var., enamasti TaL ja
Võ).
2. Teisalt on asju, mida vanasõnade arvates ei tule teha
liiga vara.
'Vana ~Halvemat asja ei tohi enne ära visata, kui uus
~parem käes' (vt. VSR, rühm
414
):
- Ära enne vana kaevu täis aja ~vanasse kaevu sülga
~..., kui uus valmis (EV 13525; u. 195 var.);
- Ära enne solgivett maha viska, kui puhas käe on (EV
13536; u. 20 var.);
- Ära poo enne vana koera üles, kui noor haukuma hakkab
(EV 13526; u. 15 var.).
'Ei tule rõõmustada ~loota ~ehitada õhulosse
~teha järeldusi ~... enne, kui asi kindel' (vt. VSR, rühmad
412 ja 413
):
- Ära kiida päeva enne õhtut (EV 3750; u.
90 var.);
- Ära kiida ilma enne õhtut (EV 3748; u. 50 var.);
- Ära hõiska enne õhtut (EV 1689; u. 85
var.; võib-olla Kreutzwaldi "Kalevipoja"-sententsi
folkloorne järeltulija ― vt. nende vahekorrast lähemalt
);
- Ära müü enne karu nahka, kui karu käes
(EV 3315; u. 40 var.);
- Ära sulgi enne nopi, kui lind käes ei ole (EV
10692; u. 25 var.);
- Ära varsa selga ära rõhu (EV 13862; 3
var.; pärit ilmselt naljandist AT 1430).
'Ei tule teha asju enne, kui vajalikud eeltingimused olemas
ja aeg küps' (VSR, rühm
411
):
- Ära enne hoost osta, kui tall valmis (EV 1412; 7 var.)
- Ära enne talli tee, kui veel hobust ei ole (EV 11497;
6 var.)
Need kaks lauset on ühtlasi järjekordsed kenad näited
vormi- ja tähenduspööretest, mida vanasõnades
alatasa kohtab ja mille semantilisele asümmeetriale enne
viitasime.
3. Tihti pole võimalik täpset vahet teha, kus vanasõna
ütleb just 'Mitte liiga vara!', kus 'Mitte liiga hilja!'
ja kus 'Mitte liiga vara ega liiga hilja (st. parajal ajal)!'
Kummati leidub ütlusi, mis üsna selgesti käivad
nimelt õigeaegsuse, paraja aja kohta ning pakuvad juhtnööre,
nagu 'Tee kõik asjad oma õigel ja seatud ajal' (VSR,
rühm
400
),
'Tegutse siis, kui hetk soodne' (VSR, rühm
402
) jmt.:
- Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal
(EV 12492; u. 115 var.);
- Igal asjal oma aeg (EV 420; u. 25 var.);
- Tao rauda, kui raud kuum on (EV 9570; u. 75 var.).
A2. Aeglaselt / ruttu
Kuna inimese kogemus ajast on terviklik, siis ei saa ka üheselt
otsustada selle üle, kus vanasõna peab silmas just
momente ajavoolus, kus aga protsesside temposid. Näiteks
aeg, mille vältel "raud" on "kuum", on
eeldatavasti üsna lühike, kust järeldub vaikimisi,
et "tagumine" peaks nagu toimuma mitte üksi õigel
ajal, vaid ka üsna energiliselt ja kiires tempos.
Domineeriv hoiak paröömikas on ootuspäraselt
see, et pikkamisi on parem kui kiirustades, sest tasapikka tehtud
töö ja pikalt kaalutletud otsused on kvaliteetsed ja
vastupidi (vt. VSR, rühm
417
):
- Aegamööda asjad käivad (EV 134; u. 105 var.);
- Anna aega atra seada (EV 103; u. 35 var.).
Kiirustades tehtud asjade viletsat kvaliteeti iseloomustavad vanasõnad
on Eestis tihti selgete lokalisatsioonidega.
- Kärme töö on kärnikane (EV 4954; u.
30 var.) üleskirjutused pärinevad enamasti Virumaalt,
mõnedest sellega külgnevaist Järvamaa kihelkondadest
ja Kuusalust.
- Kass pia puja tege, a sõkõ sünnüse
(EV 3379; u. 35 var.) põhilevila piirdub Võru- ja
Setumaaga (üksikuid tekste ka Lõuna-Tartumaalt, Karksist
ja mujalt). Ütlus on laia rahvusvahelise levikuga, Eestisse
jõudnud ilmselt vene (ja läti?) laenuna; kena assotsiatiivne
kujund püüab jätta mulje, nagu oleks kassil valida,
kui kaua ta oma poegi viimistleb ja kas nad sünnivad pimedatena
või ei.
- Hädalisel pole hända taga (tiitsal pole teed ees)
(EV 1801; u. 55 var.; vt. ka levikukaarti
)
on tuntud ainult saartel (üksikuid
küsitava autentsusega tekste ka Mulgist). Selles vanasõnas
käib kriitika vist üldisemalt tormakuse ja ripa-rapa
toimimise (mitte pelgalt kiirustades tehtud töö) kohta.
- Elementaarkomponendid Rutaka töö rumala ja Hilise
töö ilusa (EV 9887) ning Pea tehtud pilla-palla
ja Kaua tehtud kaunikene (EV 8487; u. 165 var.) on
laiema levikuga, kuid kontamineeruvad rohkesti omavahel ning muude
sünonüümsete vanasõnadega, nagu EV 4954
ja EV 134, ning annavad neis ühendeis vahel "tugevama
komponendi" järgi lokaalredaktsioone.
On vastukaaluks ka kümmekond eesti vanasõna, kus
kiirust näib eelistatavat aeglusele
(VSR, rühm 418
),
nt.
- Kes tööd taga ei aja, seda ajab töö taga
(EV 12456; 5 var.);
- Tüü lätt ruttaja käen, ega tüü
tegijä käen ei lää (EV 12558; 2 var.)
jm.,
kuid nende hulgas pole ühtki silmapaistvalt produktiivset
ja nad kannavad ka temaatilisi piiranguid: kuna juttu on enamasti
töötegemisest, siis tõlgenduvad nad pigem ajaraiskamise
kui laiskuse ühe vormi laitusena kui kiirustamise kiitusena.
Näeme siis, et paröömikale üldomane ettevaatlik
ja pessimistlik hoiak väljendub ka aja kasutamise strateegiais:
raskete ja ebameeldivate asjadega ei tohi viivitada, sildade põletamise
ja lootuste hellitamisega ei maksa kiirustada; kiiresti on tõhusam,
kuid pikkamisi ohutum.
B. Ütlused aja objektiivsete külgede kohta
Need ütlused kõnelevad ajaga seotud "teoreetilistest"
probleemidest: aja kulgemisest ja möödumisest, toimest,
minevikust-olevikust-tulevikust jmt. asjust (vt. VSR, rühmad
902–912
).
Aja toimed on selle ainesülemi sisuline dominant
ja põhiideeks on: 'Aeg vanandab, kaotab, hävitab kõik,
sh. aga ka kõik halva (st. toob lohutust ja unustust) ning
üldse desaktualiseerib ja devalveerib kõik' (VSR,
rühmad 905–907):
- Mis ajast, see arust (EV 124; u. 140 var.);
- Aeg kõik haavad parandab (EV 72; u. 25 var.);
- Igal asjal on kaks otsa (algus ja lõpp) (EV 423;
u. 25 var.);
- Aeg kõik asjad lõpetab (EV 70; 12 var.).
Aja teine põhitoime on see, et ta on "filter":
toob arutust, annab infot, selgitab välja tõe jne.
(VSR, rühm 908):
- Küll aeg kõik asjad arutab (EV 69; u. 10 var.);
- Aeg annab arutust (EV 58; u. 10 var.);
- Aeg toob asja valge ette (EV 84; 2 var.).
Veel öeldakse aja kohta, et ta kulgeb aeglaselt, kuid
vääramatult ega peatu iial (VSR, rühmad 902 ja 903),
kõik tuleb, algab ja lõpeb omal seatud ajal
(VSR, rühmad 904–905), et tulevikku pole võimalik
ette näha (VSR, rühm 909); võrreldakse tulevikku
ja minevikku (VSR, rühmad 909–910) jm.
6.4.3. Ütlused rääkimise
ja vaikimise, kõneaktide, kõnelise suhtlemise kohta
A. Rääkimine / vaikimine. Kuulujutud
Juba paröömilise maailmavaate põhipostulaatide
põhjal võib arvata ning ka tegelikus empiirikas
leiab kinnitust, et vanasõnad soovitavad pigem vaikida
kui rääkida, hoiatavad, et inimene ei räägiks
välja kõike, mida ta teab, loevad rumalaks seda, kes
palju lobiseb, käsivad enne mõelda, mida, kellele
ja kuidas rääkida (VSR, rühmad
756–759
):
- Enne mõtle, siis ütle (EV 7041; u. 120 var.);
- Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (EV 9956;
u. 65 var.);
- Räägi meest, aga ära nimeta meest (EV 9942;
u. 65 var.);
- Pea pool suud kinni (EV 8971; u. 50 var.);
- Kes palju räägib, see palju valetab (EV 8328;
u. 50 var.);
- Näe palju, kuule palju, ära palju pajata (EV
7667; u. 20 var.).
Üks rääkimise riske on see, et öeldut ei saa
enam tagasi võtta (VSR, rühm
765
).
Laia rahvusvahelise levikuga on näiteks vanasõnasülem,
kus sõna võrreldakse peost välja lastud varblase
vm. linnuga, keda ei saa enam kinni püüda, või
ammutud noole ~lastud kuuli ~visatud kiviga, mida ei saa tagasi
kutsuda:
- Sõna olõ-õi varblanõ: suust vällä
ar' ütled, kätte inäb ei saa (EV 11128;
2 var., siinses Setu tekstis ilmselt vene laenuna).
Teise võimaluse neist asjust kõnelda annab sabast
haaramise kujund:
- Lahtilastud sõnal ei ole hända ~Ei sõna
saa sabast pidada (EV 11105; 8 var.); vrd. ka
kõnekäändu:
Sain veel sõnasabast kinni.
Vt. ka alapunkt D järgnevas.
Teisalt on selge, et tegelikult inimesed räägivad
pidevalt ja kõigest. Neil on hinge peal tundeid, mis
nõuavad väljavalamist, ja mõtteid, mis
vajavad jagamist (VSR, rühm
761
):
- Millest süda täis, sellest räägib suu
(EV 11341; u. 135 var.);
- Mis meele peal, see keele peal (EV 6468; u. 40 var.).
Tuleb arvestada, et "ilm" on kõige, sh. sinu
suhtes uudishimulik ja räägib kõigest, mis huvi
pakub, ning räägib sindki taga kus iganes. Kuulujuttudel
on kombeks levida ja teel eriti pakse värve omandada (VSR,
rühmad
763
ja 766
):
- Kes ilma suud jõuab sulguda ~Ilma suud ja suurt teed
ei saa kinni panna (EV 1990; u. 60 var.);
- Kus kaks koos, seal kolmas suus (EV 3008; u. 25 var.);
- Ennem taganet kivi ja kannu eest ära kui kurja sõna
eest ~Puu iist pakõt ar, sõna iist saaai taada (EV
3935; u. 15 var.);
- Rahva raamat on suur ja lai ~Ilma jutt ja rahva raamat (EV 9533;
u. 15 var.);
- Rahvas räägib raibet juttu, inimesed imelikku
(EV 9534; 5 var.).
B. Räägitava vahekord tõe ja tegelikkusega
Juttude tõeväärsuse probleemiga tegelevad vanasõnad
üsna põhjalikult ja mitmes plaanis, olgu siis räägitava
sisuks minevikus toimunud või tulevikus toimuma hakkavad
sündmused.
B1. Valetamise teema
Valetamist kui üldteemat pole tekstide metafoorsuse tõttu
võimalik selgepiiriliselt eraldada valetamise erivormide
(klatši, sõnamurdmise, hooplemise) kohta käivast
ainest, samuti ebaõigluse, autuse, salalikkuse, süüdioleku
jts. teemadest. See teema esindab kõige puhtamal kujul
räägitava suhet toimunuga, minevikuga ning ta on produktiivne
tüübiloome mõttes ja eesti repertuaaris esindatud
ka mitmete hästi jõuliste üksiktüüpidega.
Domineeriv hoiak valetamise suhtes on eitav. Valetada ei soovitata,
sest vale tuleb välja ja toob valetajale kahju: ta kaotab
usalduse, saab karistada vm. (vt. VSR, rühmad 724, 726, 727
jj.
):
- Valel on lühikesed jalad (EV 13249; u. 220 var.);
- Söö, mis küps, räägi, mis tõsi
(EV 11281; u. 110 var.);
- Kes valetab, see varastab (EV 13278; u. 110 var.);
- Tõsi tõuseb, vale vajub (EV 12326; u. 85
var.);
- Kes kord on valetanud, seda teist kord enam ei usta ~Kes valetab,
seda ei usta ka siis, kui ta tõtt räägib (EV
13276; u. 10 var.).
Kuid ebameeldivustega peab arvestama ka tõerääkija,
sest tõde on valus kuulata (VSR, rühm
730
).
B2. Kuulujuttude tõepõhi
Mainisime juba eespool, et naturaalne vanasõnafond on omavahel
kooskõlastamata väidete, hinnangute ja imperatiivide
kogum ning alatihti tuleb ette, et eri vanasõnad justkui
vaidleksid omavahel. Kuulujuttude tõepõhi on üks
selliseid vaidlusareene, kus ühtlasi nähtub vanasõnasemantika
teine erijoon: sisulised vasturääkivused eri lausete
vahel pole täpsetes jaatus-eitusvahekordades, vaid ebamääraselt
hajuvad ja "vildakad".
Jaatav alternatiiv 'Kuulujutud ei teki asjata; enamasti selgub
pärast ikka, et neil oli tõepõhi' (VSR, rühm
767
)
on selgelt tugevam. Eestis on enamik siinset ainest vormistatud
haukuva koera kujundi kaudu:
- Koer haugub, kuni külaline tuleb (EV 4086; u. 195
var.);
- Seni peni hauk, kui susi karja manu tule (EV 8559; u. 20
var.);
- Ega pini ilma ei haugu, olgu susi ehk tõrvaskand (EV
8540; u. 20 var.);
- Pini hauk niikavva, ku asi saa (EV 8570; u. 15 var.);
- Ega koer muidu haugu (EV 4014; u. 15 var.).
Kuulujuttude tõepõhjast kõnelemise vahenditeks
on sobinud ka hapendumisprotsesside (põlemise, mädanemise)
meeleliselt tajutavad signaalid (suits, hais):
- Kus suitsu, seal tuld (EV 10650, u. 90 var.);
- Ega hais ilmast tõuse (EV 767; 1 var. Helmest).
Eitav alternatiiv 'Kuulujutt on tihti alusetu või liialdatud'
(VSR, rühm
768
)
on märksa vähem produktiivne ja
kipub kokku sulama üldisema liialdamisteemaga.
Eitav alternatiiv on nõrgem juba loogilise kvantifikatsiooni
plaanis. Kuna vanasõnade loogikat üldse on mõistlikum
tõlgendada "pehme" loogikana ja kvantifikatsiooniskaala
äärmusi pigem 'enamasti / enamasti mitte' kui 'absoluutselt
alati / mitte kunagi', siis ka "olemasolu-kvantorid"
vahel, juhtub, tihti jts. näivad diferentseeruvat
mingi "psühholoogilise keskme" ümber ülespoole
ja allapoole: 'mitte küll üldiselt ~sageli, kuid juhtub'
/ 'juhtub küll, kuid mitte üldiselt ~sageli' (vrd. ka
SFL III, ptk. 1). Viimast varianti esindavad ka näiteks
laused:
- Ep ole igakord suurt tuld, kus suur suits tõuseb (EV
12143; 1 var. Wiedemannilt; vrd. vastand EV 10650 eelmises
näiteseerias);
- Vahest tehakse tuli sinna, kus vesi on (EV 12180; 4 var.);
- Vahest tehakse härg sinna, kus mitte sõrgagi ei
ole (EV 1867; 1 var. Pärnu-Jaagupist).
B3. Lubamine ja sõnapidamine
Räägitava suhet tulevikuga peetakse silmas vanasõnades,
kus on juttu lubamisest ja täitmisest, sõnapidamisest
ja -murdmisest.
Sõnapidamist loetakse tähtsaks, kuid ühtlasi
raskeks: lubajaid on rohkem kui täitjaid ja head lubajad
pahatihti halvad täitjad. Tegemine maksab rohkem kui lubamine,
kuid ka lubamine on omamoodi juba võlg ja lubadusi ei tule
anda kergekäeliselt
(VSR, rühmad
734–736
;
vrd ka 511
):
- Meest sõnast, härga sarvest (EV 6619; u. 280
var.);
- Parem üks "säh" kui kaks "küll
saab" (EV 14918; u. 15 var.);
- Kes palju lubab, see vähe annab ~Lahke lubaja on alati
laisk täitja (EV 8321; u. 10 var.);
- Ei koer sinna situ, kuhu kükitab (EV 9575; u. 10 var.);
- Kerge lubada, raske täita (EV 3596; 7 var.);
- Tõutus on teise mehe oma (EV 12308; kuni 8 var.).
Vanasõnade vaheliste vasturääkivuste "ebatäpsuse"
üks tüüpilisi ilminguid on ka see, et tugevam alternatiiv
on esindatud tõsiseltvõetavate lausetega, nõrgem
aga peamiselt vanasõnavormiliste naljasõnadega.
(Näiteks üldine hoiak viinajoomise ja kõrtsiskäimise
suhtes on vanasõnades vägagi kriitiline, kuid selle
kõrval tulevad ette ka sõnakõlksud, nagu
Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi;
Joo viina, siis ei tunne piina; Jumal hoiab joodikut
jmt.) Selline alternatiivne paradokslev "underground"
leidub ka sõnapidamise teema juures (VSR, rühm
737
):
- Lubamine ~Lubaja on ka hea mees (EV 12307; u. 65 var.);
- Hea lubamine on parem kui halb täitmine (EV 944; 4
var.);
- Ega katte hääd ei või saia ― lubada ja tetä
(EV 2952; 1-2 var. Räpinast).
B4. Hinnangute adekvaatsus
Sõnade ja tegelikkuse vahekorra produktiivseid töötlussuundi
on veel hinnangute (hooplemise ja kriitika, kiituse ja laituse)
adekvaatsus. Tekstide metafoorsus jätab sellegi teemarühma
piirjooned akvarelseteks. Pole igakord selge, kas peetakse silmas
hinnangut kui hoiakut, suhtumist või nimelt väljaöeldud
hinnangut, kas jutt käib täpselt hooplemise kohta, või
katteta lubamise kohta, või alusetute õhulosside
kohta, või liialdamise kohta üldiselt vmt.
Soovitatakse hinnata asju õigesti, kuid mööndakse,
et tegelikult alati nii ei juhtu (halba kiidetakse, head laidetakse);
just hüperboolsed hinnangud osutuvad tihti vääradeks
(VSR, rühm
769
):
- Mis sa tühja kiidad või nälga austad (EV
12651; 12 var.);
- Ega keegi ole nii hea, kui kiidetakse, ega keegi ole nii paha,
kui laidetakse (EV 1149; u. 10 var.);
- Kiida head ja põlga paha (EV 3726; 1 var. Pärnust).
Hooplemisele kohalduvad ka sõnade ja tõeluse,
sõnade ja tegude, sõnade ja teadmise vahekordi vormistavad
üldstereotüübid 'Kes palju räägib, see
vähe teeb ~suudab, ~teab vmt' ja 'Kes vähe teeb ~teab,
~..., see palju räägib' (VSR, rühm
770
):
- Suu teeb suure linna, käed ei tee kärbsepesagi (EV
10928; u. 170 var., lisaks u. 320 kõnekäänuvormilist
teksti);
- Tühi tünn kumiseb (EV 12690; üle 10 var.).
C. Hinnangud iseenda ja teiste kohta
Vastandused 'ise/teine' ja 'mina/maailm' on vanasõnade
egotsentristlikus maailmapildis üldse ootuspäraselt
sagedased.
(VSR rühmades
848–861
on toodud neid lõikeid
puudutavate vaadete kontsentraat eesti paröömikas: ilm
on paremal juhul kalk ja osavõtmatu, halvemal juhul kuri
ja kaval; teda pole võimalik mõista ega kontrollida,
talt pole loota abi, ta meele järele pole võimalik
olla, ta asjusse pole mõtet sekkuda; igaüks elab endale,
peab silmas omaenda kasu ja tunneb omaenda valu, teise häda
on puu küljes; inimene teab ise omad asjad ja kannab oma
tegude tagajärjed.)
Kiituse/laituse teema seondub tihti vastandusega 'ise/teine'.
Selle liitteema arendused on produktiivsed ja mitmekesised (vt.
VSR, rühmad
773–777
).
Vanasõnad laidavad kalduvust iseend (või enda
tehtut, oma lähikondseid jmt.) muudest paremaks pidada ja
kiita ning ironiseerivad selle üle, kuid möönavad,
et inimestel selline kalduvus tegelikult on:
- Kes koera saba kergitab, kui ta ise ei kergita (EV 4046;
u. 360 var.);
- Oma kiitus haiseb (EV 7902; u. 190 var.);
- Ära kiida iseennast, lase teised kiita (EV 3749; u.
65 var.);
- Igamees kiidab oma (EV 3722; u. 10 var.).
Iseenda kiitmisest veelgi põhjalikumalt on läbi
töötatud teiste kritiseerimise teema, mis on esindatud
selliste üksteisesse sulavate ideedega, nagu
'Teiste pisivigu märgatakse ja kritiseeritakse, omaenda suuri
puudusi mitte';
'Teist on kergem kritiseerida (~rääkida ~naerda ~õpetada)
kui ise paremini teha';
'Vaata enne ennast, siis naera teisi ~Ära naera teisi, kui
sa ise pole parem':
- Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad
(EV 8196; u. 220 var.);
- Teise silmas näed pindugi, aga oma silmas ei näe
palkigi (EV 11889; u. 50 var.);
- Ega oma lapse sitt ei haise (EV 7838; u. 15 var.);
- Oma viga ei paista silma (EV 11894; 6 var.);
- Oma viga selja taga, teise viga silma ees (EV 7990; 2–3
var.);
- Teist oskab igaüks õpetada (EV 11897; 1–2 var.
Rakverest).
Kritiseerimist on tihti väljendatud just pühkimise,
eriti uksealuse ~ukseesise pühkimise kujundi kaudu,
mis Gyula Paczolay andmeil ("European Proverbs
in 55 Languages with Equivalents in Arabic, Persian, Sanskrit,
Chinese and Japanese") on tuntud vähemalt 34
Euroopa keeles. Eesti arhiivist pärinevad nt järgmised
vormid:
- Pühi enne oma ukseesine puhtaks, siis mine teise oma pühkima
(EV 9374; u. 60 var.);
- Igaüks pühkigu oma ukseesist (EV 9372; 5 var.);
- Teise uksealust on ju kerge pühkida, aga oma uksealust
mitte (EV 11982; 1 var. Karjast);
- Kes palju teise ukseesist pühib, siis selle ukseesine
kogub prügi täis (EV 11830; 1 var Põltsamaalt);
- Ei maksa enne teise nina pühkima rutata, kui oma ninaalune
puhas pole (EV 9373; 5 var.);
- Ära küla küürima mine, kui kodu koristamata
on (EV 5061; 1 var. Palamuselt).
Eesti vanasõna ei jutlusta eriti abivalmidust, kuid soovitab
suure kritiseerimise asemel siiski:
- Kus viga näed laita, seal tule ja aita (EV 14006;
u. 90 var.).
D. Sõna (sh. hooplemise, tagarääkimise, naeru,
kiituse, hea sõna, meelitamise) mõju, kasulikkus/kahjulikkus
Vanasõnad teevad otsustusi rääkimise mõju
kohta nii rääkija kui räägitava aspektist
(vt. VSR, eriti rühmad
779–789
).
Need vaatekohad konkretiseerivad
eelkõige paröömilisi üldstereotüüpe
'Aktiivsus on riskantsem kui hoidumine', 'Materiaalne on tegelikum
kui ideaalne' ja 'Heast võib tulla head või halba,
kuid halvast tuleb ainult halba'.
Liigne rääkimine on paremal juhul kasutu, enamasti
aga suisa kahjulik: võidakse reeta saladusi või
anda enda kohta ebasoovitavat teavet (vrd. ka alapunkt A ülal);
võidakse rikkuda suhted kaaslastega; võidakse solvata
või vihastada neid, kel on väge karistada või
kätte maksta vmt.:
- Kel suur suu, sel lai selg (EV 10858; u. 55 var.);
- Suu saat sälätävve, süä rikk tervüse
(EV 10918; u. 30 var. Lõuna-Eestist);
- Pal'lu juttu ei täidä kõttu (EV 8366;
u. 25 var.);
- Pea suu kinni, seisab selg terve (EV 10874; 12 var.);
- Üks sõna köidab, üheksa ei päästa
(EV 15025; 7 var.);
- Tühi jutt toob tüli (EV 12665; 5 var.);
- Mis suu küsüs, tuud sälg saa (EV 10872;
4 var.: Rõu, Se);
- Kes palju räägib, palju vastab (EV 8326; 4 var.).
Naeru nimetavais ütlustes pole taaski alati selge, kas
mõeldakse naeru kellegi üle, st. pilget, või
siis naeru kui ohtlikku muretust ja kergemeelsust. Kuid naerjale
heaendeliseks ei loeta teda ilmselt kummaski vormis:
- Kes pärast naerab, naerab paremini (EV 7165; u. 45
var.);
- Kes teist naerab, see ise naeruks jääb (EV 11841;
u. 10 var.);
- Eks naer tule ikka nuttes kodu (EV 7134; 5 var.).
Peale reaalsete ebameeldivuste ennustavad eesti vanasõnad
naerjale ja pilkajale ka omalaadseid "kvaasimütoloogilisi"
sanktsioone, mis seonduvad pinnu ja naela kujunditega
ja armastavad kontamineeruda (vt. nende kohta lähemalt ka
kirjutistes "Vanasõnaparoodiatest"
("Keel ja Kirjandus" 1985, nr. 8) ning "Retoorilise,
modaalse, loogilise ja süntaktilise plaani seostest eesti
vanasõnades" ("Keel ja Kirjandus"
1997, nr. 5):
- Pilkajal on pind perses (EV 8831; u. 10 var.);
- Naarjale kasvas nagel perse, kaitstõistku pääd
pääle (EV 7156; u. 25 var.);
- Pilkajale läheb pind perse, naerjal läheb nael perse,
kaks pead kasvab peale (EV 8831+7156);
- Pilkaja persse pinnad ja naerja suhu hambad (EV 8831+7157).
Naer, pilge, tagarääkimine (samuti etteheited, sõim
jms.) ei tee midagi reaalselt paha ka naerdavale või räägitavale;
pole põhjust neisse liiga valulikult suhtuda, tagarääkimine
võib olla kaudselt tunnustuski:
- Ega naer nahka riku ega tühi jutt tükki võta
(EV 7133; u. 90 var.);
- Aja tuult rusikaga taga ~Löö rusikaga tuult ehk aja
tühja juttu taga (EV 12708; u. 30 var.);
- Ko naarat rõivast, sis naarat rätseppä; ko
naarat inemiist, sis naarat Jumalat (EV 7163; u. 25 var.);
- Inimene, keda räägitakse, hobune, kellega sõidetakse
(EV 2108; u. 15 var.);
- Ega haukumine haava tee (EV 881; 12 var.);
- Nal'la või iks tetä, ega kiil palki ei kanna'
(EV 10890; 5 var.);
- Las ilm laidab, küll Jumal aitab (EV 2002; 5 var.);
- Koer haugub ― tuul kannab (EV 4089; 4 var.).
Ka naerupelgajat hoiatatakse groteskse pseudoendega:
- Kes naaru pelgäs, tuu piiru koolõs (ja pussuga
peetäs peie) (EV 7136; u. 50 var.).
Siinkohal ei püüta lähemalt analüüsida
"positiivsete kõneaktide" semantikat eesti keeles.
Igatahes on ilmne, et eesti vanasõnades pole hea sõna,
kiitus ja libe keel hinnanguliselt sünonüümsed.
Hea sõna mõju toonitatakse kõigiti:
- Hea sõna võidab võõra väe
(EV 975; u. 150 var.);
- Hüä sõna süü vaese vaiva (EV
1073; 11 var. Kagu-Eestist);
- Ega hää sõna raha massaõi ~Head sõnad
võivad palju, aga maksavad vähe (EV 886; 4 var.);
- Hää sõna suun, küpär peon, sis saat
ilmast häste läbi (EV 7121; 4 var.)
- Hää sõna suus, lai tee ees (EV 1040; 2
var.).
Kiitust ei peeta suurt mikski, liiati võib kiidetav ülbeks
muutuda:
- Mida enam kassi silitad, seda kõrgemale ta saba tõstab
(EV 3400; u. 60 var.);
- Kaua kits kiitusega elab ehk vasikas palvega (EV 3896+13868;
2+13 var.);
- Mis sest kasu, kui koer kiidab, ehk kahju, kui lits laidab
(EV 4770; 4 var.);
- Koer elab kiitusest, mitte inimene (EV 4083; 2 var.).
Suhtumine mesikeelsusse (vt VSR, rühm
744
)
on jäigalt
eitav; eesti vanasõna meelest on libekeelsus sama mis kahekeelsus:
- Suu ehen sulasõber, tagasellä kaalalõikaja
(EV 10889; u. 45 var.);
- Libe keel, tige meel (EV 3725; u. 20 var.);
- Suu ees sõber, seljataga vaendlane (EV 10886; 7
var.);
- Mesi suus, sapp südames (EV 6747; 6 var.);
- Kel magõhust, tuul sagõhust (EV 6333; 3 var.
Setust).
- Kes kitäp, see petäp (EV 3725; 3 var.);
- Eest silma libe, taga selga tige (EV 10445; 2 var.);
- Suu ehen mesi, tagasel'lä vesi (EV 10888; 2 var.);
- Suust sõber, persest nõgel (EV 10923; 1 var.).
E. Kõneleja emotsionaalse seisundi ja üldisemate
eluhoiakute väljendumine
Sellel teematsüklil on kõigepealt ühisosa
kritiseerimist puudutava temaatikaga, mida esindab üsna produktiivne
vormimall 'Süüd ühel, süüd teisel' (vt. ka VSR, rühm
795
):
- Süüd rokal, süüd vasikal (EV 11450;
u. 100 var.);
- Viga viisun ja häda räten (EV 14008; 12 var.);
- Süüdi härral, süüdi härjal, vaga
saab vahelt (EV 11443; 3 var.);
- Süüd süütjal, viga vihtjal (EV 11446;
3 var.);
- Süüd rokal, süüd roka keetjal (EV 11445;
2 var.);
- Süü katlal, süü kaanel (EV 11448; 1
var.);
- Süüdü um ruunal, süüdü kah ruhel
(EV 11447; 1 var.);
- Süüd koeral, süüd kondil (EV 11444;
1 var.);
- Süü keitjal, süü sööjal (EV
11449; 1 var.).
Viriseja ja nuriseja suhtes on eesti vanasõna põlglikult
meelestatud (vt. VSR, rühm
794
),
kuid üliproduktiivsete
hulka kuulub ainult üks ütlus ―
- Paha siga, mitu viga kärss kärnas ja maa külmanud
(EV 8237; u. 260 var.).
Muretsemisse ja hädaldamisse suhtuvad vanasõnad
kahtviisi: ühelt poolt
- Hädaldamine annab aastase taarihaude (EV 3262; u.
20 var.);
- Äitsejes härgki ületalve piedä (EV
1868; 3 var. Kuusalust);
- Õige mure on suur vara (EV 14561; 1 var.);
- Ei inimene saa linnu kombel elada (EV 2095; 1 var.).
Kuid sellesama kirikukirjandusest lähtuva muretu linnukese
kujundi kaudu võib olla vormistatud ka vastupidine mõte:
- Lind ei muretse kunagi homse päeva ette ― elab ka ära
(EV 5920; 1 var.).
Samuti ka:
- Tulõ päiv ne kand hoole (EV 9303; 2 var.);
- Mure ei aita kedagi üle mulgu (EV 6911; 1 var.);
- Küll Jummal hoole kand, kallil ajal süvvä and
(EV 2650; 1 var.).
Üht-teist on vanasõnadel öelda ka nalja ja
naljatamise kohta (VSR, rühmad
798–800
).
Siingi kohtab vastakaid
seisukohavõtte, ning taas tuleb möönda, et sõnadega
naer ja nali kaetavate meeleseisundite ja kommunikatsiooniaktide
gamma on vanasõnades hästi mitmekesine ega võimalda
selget vahet teha selles, kus vanasõna peab silmas verbaalset
nalja ja kus lustilist või kerget meelt kui sellist. Ühtlasi
on siin võimalik tuua musternäide selle kohta, et
arhiivivariantide hulka võib folkloorse produktiivsuse
mõõduks pidada vaid reservatsioonidega, eriti uuemal
ajal moodi läinud ütluste kohta:
- Naer on terviseks on EV-s (nr. 7144) esindatud üheainsa
üleskirjutusega!
Sama vaatekohta jagavad ka ütlused
- Nali on enam kui kopik raha (EV 7361; 6 var.);
- Parem on naerja silmi vaadata kui nutja silmi (EV 7373;
3 var.);
- Naljal on mitu atra, vihal ei ole üttegi (EV 7158;
2 var.) jt.,
Kuid vanasõna ― ettevaatlik ja mõõdukas,
nagu ta on ― ei unusta ka meenutamast, et naeru ja naljaga peab
mõõtu pidama, sest ühest küljest võib
nali tõeks kätte minna, teisalt ei võeta liialt
naervat ja alpivat inimest tõsiselt ega peeta ka targaks:
- Lolli ~Narri tuntakse suurest naerust (EV 7250; 7 var.);
- Näita lollile näppu ― loll naerab ennast lõhki
(EV 6017)
peaks olema tänapäeval samuti küllalt
tuntud ja kasutusel, kuid on eesti arhiivimaterjalis esindatud
ainult ühe ilmselt soomemõjulise Kuusalu tekstiga;
- Tõsi tõeks, nali naljaks (EV 12325; u. 20
var.)
võiks heauskselt panna sisaldama ettekirjutust, et
tuleb nende kahe vahel vahet teha, kuid see ütlus on geneetiliselt
suguluses fraasiga nali naljaks, mis on lihtsalt jutujätk
puhuks, kui tehakse ettepanek naljalt tõsisele jutule üle
minna, ega tarvitse samuti tähendada midagi enamat.
- Pill tuleb pika ilu peale (EV 8846; u. 290)
ei kuulu kindlasti
enam kõneliselt vahendatava nalja teema juurde, vaid kätkeb
üldisemat hoiatust kergemeelsete eluviiside harrastajale.
6.5. EESTI MÕISTATUSTE
LAHENDITEST
6.5.1. Üldteavet ja
-probleeme
Vaatame põgusalt, millised semantilised regioonid ja üksikobjektid
on enim inspireerinud esivanemate mõistatusloomet.
Mõistatuste kartoteek on hetkel üks Eesti Rahvaluule Arhiivi kõige paremini
korraldatud žanrikartoteeke.
Selle töö põhiosa on teinud 1930. aastate lõpul ― 1940. aastate algul
Erna Normann. Kartoteegis on kaks tasandit:
-
1) alamtasand, mis on tüpoloogiline, st. kõik ühe ja sama
mõistatuse variandid on viidud printsiibis kokku;
2) ülemtasand, kus materjal on koondatud vastuste (või keerukamail
puhkudel domineeriva vastuse) järgi teatavate märksõnade alla
ja nood märksõnad on järjestatud alfabeetiliselt:
AADAM → AASTA → ABI → ABIELU jne.
-
Keerdküsimused jm. perifeeria on korraldatud omaette süsteemi.
Meie siinne provisoorne ülevaade lähtubki E. Normanni
märksõnadest sellisel kujul, nagu nad praegu on: neid
lahendeid on käsitatud omamoodi "alamastme teemadena"
ning püütud grupeerida neid mingeiks üldisemat
järku semantilisteks klassideks. Sagedushinnangud, mida püütakse
anda, on mõistagi esialgsed ja ebatäpsed ― seda mitmel
põhjusel.
Esiteks. Nagu juba korduvalt ka öeldud, on nii eesti
vanasõnade kui ka mõistatuste arhiivitekstide rahvaehtsusega
suuri probleeme. Tekstide autentsuskontroll on jõudnud
lõppjärku, kuid praegusel hetkel veel lõpetamata.
Seetõttu rajaneb siinne statistika toortekstinäitudele
ja selles osaleb paratamatult hulganisti libatekste (ja isegi
-tüüpe), mida seal tegelikult ei tohiks olla.
Teiseks. Mingi mõistatustüübi lahendite
mass võib jaguneda samamoodi, nagu nägime eespool
jagunevat vanasõnade sõnastusvorme: kord väga
koherentselt mingi dominantlahendi ümber, kord väga
difuusselt mitmete eri lahendite vahel.
Toome mõned näited koherentse jagunemise kohta.
● Lipp lipi peal, lapp lapi peal... tähendab väga
valdavalt kapsast ja vaid üksikjuhtudel lindu, kuid uuemais
tekstides ka "Kommunaari" kinga, N. linna lapitud asfalti
vm.;
● Neli hobust tallis, viies jookseb ümber talli ― tähendustekimp
on väga koherentselt koondunud sukavarraste ja suka- või
kindakudumise ümber;
● Üks hiir, kaks saba on domineerivalt 'Pastel', võib
olla ka mõni muu jalats, kuid peale jalatsite erandjuhtudel
veel ainult 'Põll';
● Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas
tähendab põhiliselt kana, juhtumisi ka hane, pääsukest
vm. lindu, kuid pea mitte midagi muud peale lindude;
● Kolmejalgne kurat ~kits... ei saa hakata kuigi edukalt
tähendama muid kolmejalgseid asju peale voki, sest tal peavad
olema veel raudhambad suus;
● Hobu hirnub Hiiumaal, hääl kostab meie maile
ei tähenda praktiliselt midagi muud peale äikese ~pikse
~kõue ~müristamise;
● Must siga läheb lauta, ajab punased põrsad välja
tähendab ainult roopi ~tuleharki ~ahjuluuda ~sütesegamist
~süte ahjust väljaajamist vmt.
Kuid juba produktiivsemategi mõistatuste hulgas kohtab
ka selliseid, kus suurima tähendusdominandi kõrvale
tekib muid või nähtub tähendustekogumi suuremaidki
hajumisi, sõltuvalt ka tekstide endi variaablusest.
● Üks saun, sada akent tähendab valdavalt puupinu
(ka haoriita või -sülda vms.), kuid selle kõrval
ka muid "auklikke asju", nt. sõrmkübarat
ja sõela ~sarja (kumbagi u. 40 üleskirjutuses), samuti
korvi (u. 20 tekstis, mis pärinevad peamiselt Võrumaalt
ja Setust) jm.
● Harakas ~Hiir aidas, saba väljas ― tugev dominant
on küll 'Võti', eriti 'Aidavõti', kuid see
mõistatus võib vabalt tähendada ka mitmeid
muid varrega asju vm. väljaulatuvaid sabu:
nt. eriti Võrus ja Setus, kus harakas pole mitte aidas,
vaid linnas (Harak liinah, hand välläh ~Harak
lätt liina, jätt hanna vällä vmt.), on
vastuseks 'Leivalabidas' või ka 'Leibade ahjupanek' (nende
tähendustega tekste on arhiivis ehk 120 ümber);
teine suurem alternatiiv on 'Kulp pajas' (ligi 40 üleskirjutust),
siingi on harakas sagedamini linnas kui aidas ja variaablus hargneb
edasi ning vormid Part ~Kukk vees ~meres, saba väljas
tähendavad ainult kulpi;
veel võib tähenduseks olla 'Tuli ja suits' ― ilmselt
on siin tähenduste segunemist soodustanud hästi produktiivne
lähitüüp Hobu ~Täkk tallis, saba räästas
~lakas ~väljas, mis tähendab valdavalt just tuld
ja suitsu, kuid võib tähendada ka võtit, lusikat
vm. (eriti kui saba on lihtsalt väljas, mitte lihtsalt
räästas ega lakas);
veel võib see mõistatus tähendada maja nurgapalke,
lusikat vaagnas v. suus, ahjuluuda jm.
Vaata sellemõistatuse lokaalredaktsioone lähemalt!● Eriti ilmekas on ses plaanis
mõistatustüüp algusega Isa pikk ja peenikene... ~Isal
pikk sammas... ~Isa sirge...
Siin on lootusetult ühte sulanud kahe järsult
erineva tähendusdominandiga tekstid ― need dominandid on
'Humal' ja 'Leivategu (labidas + ahi + pätsid vmt.)'. Lisaks
neile on tähenduste hulgas veel muid ― kokku u. 20 eri lahendit.
Vaata selle
mõistatuse lokaalredaktsioone lähemalt!
Kolmandaks. Mõistatused ei esita tihtipeale mitte
lihtsalt selgete ruumipiiridega objekte, mis on suvalisest taustast
esile tõstetud, vaid terveid objektide komplekte või
paljudest elementidest koosnevaid situatsioone.
Vaatame veel kord äsja toodud näiteid.
● Mõistatus võtmest
(Harakas aidas...) ― võti on luku
sees, lukk ukse ees ja uks ise
on eeldatavasti aidauks.
● Mõistatus Neli
hobust tallis... ― esile on enamasti tõstetud
sukavardad, kuid sukaloomus ise on seal ka ja
inimene ka ja kudumine toimub ka.
● Lagi all, lagi peal... on viiul
või kannel ise, kuid teda mängitakse ka, st. seal on
tegelikult ka inimene.
● Sada, sada, tuhat, tuhat,
lähevad niinest silda mööda
raudsesse linna ― need on herned ja neid valatakse
sõelast patta ja valaja
ise peaks samuti olema situatsioonis "juurdemõeldav".
● Hani lendab üle
õue, tiivad tilguvad verd ― siin on kõige markantsem element
kindlasti kaelkoogud, kuid siin on ka panged ja pangedes vesi ja vesi
loksub maha ja vee kandmine toimub ka, st. kandja
on situatsioonis ka.
● Karu kõnnib kallakul,
raudsaapad jalas ― siin on fookuses ader,
aga kündmine toimub ka, st. kündja on seal ka.
● Puujumal läheb
maajumalale kosja pika piibuga ja laia
kaabuga ― fookuses on ilmselt värten, aga
värten on voki küljes, samuti on tekstis otsene vihje ka
lõnga kohta ning toimub ka ketramine ja osaleb
siis ka ketraja.
Sellised instrumendi, agendi, tegevuse jm. elementide ühendid
on ka elus üldse väga tüüpilised ja teevad
raskeks anda selgepiirilisi hinnanguid selle kohta, kui sageli
kordub see või teine semantiline element mõistatustes.
(Ka arhiivitekstide endi juures leiduvad vastused tõstavad
situatiivsest kompleksist esile kord ühe, kord teise külje,
kord nimetavad situatsiooni tervikuna.)
Neljandaks. On olemas ahelstruktuuriga mõistatustüüpe
(või kontaminatsioone, sarju), mille lahendiks pole üldse
mingi selge üksikobjekt ega ka keerukama struktuuriga, kuid
siiski ühtne situatsioon, vaid samuti kui tekstis endas mingite
asjade loend või jada. St. vastuste paradigmaatilise
ja süntagmaatilise hajuvuse nähud (vrd. äsjased
"Teiseks" ja "Kolmandaks") esinevad siin korraga.
● On olemas lopsakalt varieeruv eesti mõistatus, mis
kätkeb näiteid ka sedalaadi "kvaasisõnadest",
mida eespool nimetasime ― nt. Puust pukker, niinest nikker,
savist sakker; ~Nikker-nakker niinest tehtud, pukker-pakker
puust tehtud, sokusarv oli sauest tehtud; ~Puust tehtud
puka-paka, niinest tehtud nika-naka, sõmerane rääskop
jpt.
Tähenduslik põhikontuur ― leivateoriistad ―
on küllalt selge: puust asi on leivaaastja, niinest asi sõel
ja savine asi leivaahi. Kuid üleskirjutajate poolt lisatud
seletustest nähtub rohkesti tähenduste tuhmumise ilminguid.
Näiteks mõistatatavate elementide arv tekstis ja vastuses
toodavate arv võib olla erinev. Edasi, vastuse komponentidesse
võib sugeneda leivateo-situatsiooni jaoks "võõraid"
elemente: nt. niinest ese selgub tihti olevat viisk. Kogu 3-lüline
ahel võib koosneda komponentidest, mille kohale on raske
mõtelda mingitki ühisnimetajat: nt. ['Maja' + 'Viisk'
+ 'Ahi'] või ['Lähker' + 'Niineköis' + 'Korsten']
või ['Sõel' + 'Märss' + 'Savipada'] või
['Lähker' + 'Sõel' + 'Kirves' (viimase peitekujund
rannaeesti redaktsioonis on rauast raksmann)].
Kuid on ka ehk sadakond teksti, kus lahendused ei moodusta leivanõude
komplekti, kuid moodustavad mõne teise alternatiivse (tõsi
küll, need komplektid on tihti katkendlikud). Sagedasemaid
selliste alternatiivide hulgas on näiteks:
- 'Maja':
- a) seinad puust + katus niinest + ahi nagu
põhiredaktsiooniski, või
b) katus + seinad + korsten, või
c) maja "ise" + katus + ahi, või
d) tähendus üldse lahti kirjutamata;
- 'Saun': saun ise puust + viht niinest + ahi ~keris nagu
põhiredaktsiooniski;
- 'Leivakoti-komponendid': piimapütt puust + märss
niinest + leib (sõmerane tatsvaar);
- 'Kangakudumine ~Kangasteljed' (tavaliselt lahti kirjutamata);
- 'Vokk': võib-olla eksikombel segi aetud mõistatusega
Pugu puid, ligu linu, natuke nahka, raasuke rauda.
-
● On ahelstruktuuriga mõistatusi,
mille elemendid üldse ei kirjelda mõistatuskeeles mingit
ühtset situatsiooni, agregaati vm. Eestis on sellistest
ahelmõistatustest tuntumaid
Teeliba, maasuga, metsakukk, meresikk: iga komponent on
liitsõnaline "kenning"; ahel võib olla
siinsest näitest pikem või lühem. Nende komponentide
sagedasemad vastused on:
-
teeliba ― 'Regi' ~'Ader';
maasuga - 'Äke';
metsakukk ― 'Kägu' (vm. lind);
meresikk ― 'Vähk' ~'Kala' ~'Paat' vm.
-
Kõik need variaablusnähud on siinses vaatluses arvestamata
jäetud.
6.5.2. Eesti mõistatuste lahendite sagedused
Toome nüüd lähemaid andmeid eesti mõistatuste
lahendite kohta:
-
1) 100 produktiivseima lahendmärksõna edetabeli ning
loendi mõistatustüüpidest, mille varal 3 esimest
lahendit oma tüübikohapunktid teenisid;
2) koondstatistika selle kohta, kuivõrd ühed või
teised "ontoloogilised regioonid" ja allalad on inspireerinud
esivanemate mõistatusloomet;
3) kõige esileküündivamate semantiliste ja pragmaatiliste
dominantide loendi ning paar üldistavat kujutelma faktorite
kohta, mis neid dominante võiksid põhjustada.
-
Vt. ka lahendmärksõnade nimistut tervikuna.
Järgnevas tabelis on toodud 100 produktiivseimat lahendmärksõna.
Need on leitud järgmise lihtsa metoodika järgi: iga lahend on saanud kohapunkte
a) teda esindavate tekstide arvu järgi ja b) teda esindavate produktiivsemate
(10 või enama üleskirjutusega) tüüpide arvu järgi:
esikoha eest 100 p., 2. koha eest 99 jne.; koondtulemuseks on loetud kohapunktide summa.
Näiteks lahend 'Vokk' on esikohal nii tüübi- kui tekstilõikes, saab
kummagi esikoha eest 100 punkti, kokku siis 200; lahend 'Kaev' saab tekstilõikes
5. koha eest 96 punkti ja tüübilõikes 3. koha eest 98 punkti,
kokku 194 jne.
100 produktiivseimat lahendmärksõna
eesti mõistatustes
Jrk-nr. |
Märksõna |
Tekste |
Tüüpe |
Punkte kokku |
1. |
Vokk (+ osad) |
3214 |
24 |
200 |
2. |
Kaev (+ osad, veevõtmine) |
2218 |
19 |
194 |
3. |
Lehm (+ osad, tegevused, lüps) |
2585 |
13 |
191 |
4. |
Ahi (+ osad) |
1941 |
19 |
191 |
5. |
Kana |
2285 |
13 |
189 |
6. |
Veski (+ liigid, osad jne.) |
1721 |
22 |
188 |
7. |
Hein (+ koorem, kuhi, saad jm) |
1859 |
14 |
187 |
8. |
Tuli (+ tegemine, säde jmt.) |
2094 |
12 |
185 |
9. |
Leib (+ -tegu) |
1463 |
12 |
175 |
10. |
Silm (+ osad, pilk) |
1624 |
11 |
173 |
11. |
Kirik, kabel (+ osad) |
1319 |
15 |
173 |
12. |
Pähkel (+ -puu, söömine) |
1815 |
9 |
170 |
13. |
Koer (+ osad, tegevused) |
1369 |
12 |
170 |
14. |
Kapsas |
2274 |
8 |
169 |
15. |
Regi (+ osad, sõit) |
1353 |
10 |
163 |
16. |
Lumi (+ hang, -sadu, -tuisk) |
1078 |
14 |
161 |
17. |
Kell, uur |
1343 |
9 |
157 |
18. |
Pada (+ osad) |
1424 |
8 |
156 |
19. |
Jalats, kängimine |
1239 |
10 |
155 |
20. |
Äke |
1082 |
11 |
155 |
21. |
Päike |
915 |
15 |
150 |
22. |
Nõel |
1337 |
8 |
149 |
23. |
Kukk (+ osad, tegevused) |
1081 |
9 |
145 |
24. |
Püss (+ kuul, laskmine) |
878 |
12 |
138 |
25. |
Sibul |
1420 |
6 |
136 |
26. |
Võti, keeramine |
1380 |
6 |
134 |
27. |
Suits |
996 |
8 |
132 |
28. |
Muna |
1805 |
5 |
131 |
29. |
Jõgi |
832 |
11 |
131 |
30. |
Inimene |
1757 |
5 |
129 |
31. |
Tee (way) (+ elemendid) |
1014 |
7 |
127 |
32. |
Hobune |
944 |
8 |
124 |
33. |
Siga (+ osad, tegevused, liigid) |
1121 |
6 |
122 |
34. |
Laev (+ osad, sõit) |
978 |
7 |
122 |
35. |
Vähk |
736 |
10 |
121 |
36. |
Lõng (+ kerimine, haspeldamine) |
733 |
10 |
119 |
37. |
Lina (+ osad, õitsemine) |
946 |
7 |
118 |
38. |
Vikerkaar |
1076 |
6 |
116 |
39. |
Vanker (+ rattad) |
1294 |
5 |
114 |
40. |
Maja (+ osad) |
1049 |
6 |
113 |
41. |
Puu (+ osad, koed, liigid) |
803 |
8 |
113 |
42. |
Kaljanõu, -astja jmt. |
879 |
7 |
112 |
43. |
Humal |
1680 |
4 |
111 |
44. |
Kass (+ osad) |
994 |
6 |
109 |
45. |
Uks (+ osad, manused) |
592 |
11 |
108 |
46. |
Ader (+ osad) |
854 |
7 |
107 |
47. |
Aken |
617 |
9 |
102 |
48. |
Viht (-a) |
1285 |
4 |
97 |
49. |
Küünal |
975 |
5 |
96 |
50. |
Keel |
1058 |
4 |
87 |
51. |
Taevas, -laotus |
582 |
7 |
82 |
52. |
Kangas (+ -kudumine) |
503 |
8 |
81 |
53. |
Hambad |
770 |
5 |
80 |
54. |
Härg (sh. ikkes) |
568 |
7 |
79 |
55. |
Kinnas (+ käsi) |
1328 |
3 |
78 |
56. |
Käsikivi |
763 |
5 |
78 |
57. |
Raamat (+ liigid: piibel jts.) |
640 |
6 |
75 |
58. |
Mesipuu | 527 |
7 |
74 |
59. |
Suguelund |
401 |
9 |
74 |
60. |
Puuriit, pinu |
1195 |
2 |
73 |
61. |
Peer |
636 |
6 |
73 |
62. |
Sõel(umine) |
244 |
9 |
73 |
63. |
Sukavardad, -kudumine |
1088 |
3 |
71 |
64. |
Jõhvikas |
857 |
4 |
69 |
65. |
Kirikukell, tornikell (+ -löömine) |
455 |
8 |
68 |
66. |
Tuul, maru |
453 |
8 |
66 |
67. |
Harakas |
979 |
3 |
61 |
68. |
Ahjuroop (+ tulehark vm. manused) |
956 |
2 |
58 |
69. |
Ketramine |
689 |
4 |
57 |
70. |
Kirp |
435 |
7 |
55 |
71. |
Äike |
901 |
2 |
54 |
72. |
Kanep |
679 |
4 |
54 |
73. |
Vari |
309 |
7 |
54 |
74. |
Margapuu |
895 |
3 |
53 |
75. |
Lammas (+ osad, tegevused) |
152 |
7 |
53 |
76. |
Lähker |
865 |
3 |
50 |
77. |
Nimi |
656 |
4 |
50 |
78. |
Vorst (+ -tikk, -tegemine) |
504 |
5 |
50 |
79. |
Viiul |
771 |
3 |
45 |
80. |
Puur, oherd |
492 |
5 |
44 |
81. |
Köis (+ osad, tegemine) |
439 |
6 |
44 |
82. |
Külm, pakane |
385 |
6 |
43 |
83. |
Padi |
747 |
2 |
42 |
84. |
Sõrmus |
599 |
4 |
42 |
85. |
Lõuguti |
385 |
6 |
42 |
86. |
Kirves |
187 |
6 |
41 |
87. |
Rakend |
731 |
3 |
39 |
88. |
Herned patta |
689 |
1 |
37 |
89. |
Paat, lootsik |
470 |
5 |
37 |
90. |
Hernes (+ -kaun) |
556 |
4 |
36 |
91. |
Sukk |
675 |
3 |
35 |
92. |
Pea |
667 |
3 |
34 |
93. |
Jää |
538 |
4 |
33 |
94. |
Aasta |
656 |
3 |
32 |
95. |
Veekandmine |
656 |
2 |
31 |
96. |
Kirjutamine, kiri |
340 |
5 |
31 |
97. |
Jälg |
652 |
3 |
30 |
98. |
Torupill |
320 |
5 |
30 |
99. |
Säng |
301 |
5 |
29 |
100. |
Võrk: kalapüük |
293 |
5 |
28 |
Kokku: |
97908 |
724 |
|
Näeme niisiis, et vanasõnadest tuttav "ülikute"
ja "kehvikute" vaheline dünaamika peab paika ka
mõistatuste lahendite kohta: meie 100 produktiivseimat
märksõna ammendavad ainult u. 26% vaatluses osalenud
tüübivarust, kuid u. 73% tekstivarust.
Nimetame nüüd mõistatused, mille pealt kolm produktiivseimat
lahendmärksõna teenisid oma tüübikohapunktid
(iga näiteteksti järel sulgudes on tekstide üldarv
vastavas tüübis).
1. 'Vokk (+ selle osad, ketramine)' ― 24 tüüpi:
-
1) Kolmejalgne kurat, raudhambad suus? (898)
2) Ligu linu, pinu puid, raasuke rauda, natuke nahka? (533)
3) Põrsas jookseb, põnn tõuseb? (471)
4) Istub kui isand, sõidab kui saks, tallatakse kui
vana koera? (204)
5) Mõista, mõista, mõlle-rõlle,
kõputimed kõlle-rõlle, pea peal piiritsepaelad?
(168)
6) Üks impab, teine timpab ~Üks üürapuu,
teine tüürapuu, kolmas koguni kõver...? (135)
7) Elav surnu reite vahel ~Tütar tiine, ema aher, elab
surnu reite vahel? (130)
8) Üks kits, kaks selgroogu? (96)
9) Jänes jookseb jääda mööda, saba
sõuab saarta mööda ~Jänes keksib jää
peal, jälgi ei näe? (84)
10) Hobune jookseb, liha jääb vähemaks? (71)
11) Eku-reku reisiline, siiri-kuuri viiriline, mis see siiri-kuuri
vedab, seda vedab veike riku? (68)
12) Ohjad jooksevad, tee käib ringi? (48)
13) Jõgi jookseb, jõhvid suus? (46)
14) Külili sööb, püsti magab? (34)
15) Hoitakse kui emandat, sõkutakse kui litsi? (26)
16) Kena lehm ~kits, kikkis ~keerud sarved? (23)
17) Kümme küllülde, säidse sällülde,
neli nelätol'kõla? (22)
18) Hunt jookseb hura-hara, pää täriseb pänta-ränta,
sabaroodu ronta-ronta? (20)
19) Keerukõnõ, meerukõnõ, sais
säksa poisikõnõ? (19)
20) Viis vitiauku, kuus kutiauku, seitsmes lorutamese auku
(kaheksas karvatutt)? (18)
21) Titini tiriseb, põlvini põriseb, päält
titi lööb timbertammi? (16)
22) Valge nirgike jookseb ümber mätta? (14)
23) Kuurem all ja rattad piäl? (12)
24) Ema ees, tühi kõht, tütar taga, täis
kõht? (10)
-
2. 'Kaev' ― 19 tüüpi:
-
1) Puujumal läheb maajumalale kosja pika piibuga, laia
kaabuga ~Maakuningas läheb sookuningale kosja... ~Ilmuline
lääb kalmulisele kosja...? (491)
2) Isa istub, poeg pistab, tütar taga töllitab? (377)
3) Taat koogutab memme mulgu pääl ~Isanda nina tilgub
emanda moldi? (245)
4) Vanamees vaevas, käsipidi taevas, loeb taevatähti,
mere põhjast liiva? (216)
5) Neitsit neljanurgeline, Kadri kahejätkuline ~Nebu nellänurgeline,
kabu katejakuline? (144)
6) Küläpini kükikällä, lugõ
taivah tähti? (134)
7) Tütred käivad emale, ema ei saa ilmaski tütrile?
(87)
8) Küünra pikkune, küünra laiune, kümme
paari härgi ei jõua paigast vedada? (83)
9) Küla poole kükitab, kodu poole kumardab? (60)
10) Pime õues, piits peos? (47)
11) Mart maas, Pärt puus, Tõnis taevas, saba suus?
(40)
12) Alla lätt aher, mäele tulõ tiine? (27)
13) Läheb sisse, väriseb, tuleb välja, tilgub?
(26)
14) Issameieke, teine tuike, tuleb kivivarest välja, pikk
piits peus, hõbehelm otsas? (24)
15) Andja ei väsi, võtja väsib? (20)
16) Taade titti tõmmatas, tare taga röögätäs?
(17)
17) Auk maa sehen, aid ümmer, teibäs püsti,
tõine risti? (13)
18) Kui külge puudutad, siis kummardab, kui mööda
lähed, siis ei liigutagi? (11)
19) Pütt seest vitsutõt? (10)
-
3. 'Lehm, ta somaatika, tegevused; lüps' ― 13 tüüpi:
-
1) Neli andjat, neli kandjat, kaks koeratõrjujat, üks
parmupiits? (729)
2) Neli neitsit kusevad ühte auku ~ühe kapa ~kingakontsa
sisse? (690)
3) Kuum ~Valge kivi aida all? (519)
4) Üks halg kütab kaks ahju? (239)
5) Tüvi ülespidi, latv alapidi? (212)
6) Neli sump suud piti, kats kaes taivahe? (108)
7) Neli neitsit tantsiva üte saapaseere sehen? (48)
8) Vesi jookseb vastamäge üles? (30)
9) Ait nelja tulba pääl? (16)
10) Eest irk-ork, tagant viuh-väuh? (13)
11) Pea alaspidi, jalad ülespidi? (13)
12) Neli auku niidikeras? (11)
13) Neli pütsikast kasvavad ühe mätta otsas?
(10)
-
Edasi püüdsin lahendite kogumassi jagada mingitesse
"ontoloogilistesse põhiregioonidesse" ja eristada
suuremais regioonides välja produktiivsemad allrühmad.
Tulemused on näha allolevas tabelis. Rõhutan taas,
et sedalaadi lineaarsete nimistute koostamine saab toimuda vaid
suure meelevaldsuse hinnaga, kuna paratamatult tuleb katki käristada
elu elusat kudet.
Eesti mõistatuste lahendite jagunemine
ontoloogiliste põhiregioonide lõikes
Ontoloogiline regioon ja produktiivsemad allrühmad selles |
Tekste |
Tüüpe |
Märk- sõnu |
Esemed ja tööriistad ning nende kasutamine
(ka toit ja selle valmistamine), sh.: |
52874 |
1109 |
225 |
-
Rõivad (jm. tekstiil), jalatsid; nende tegemine,
valmistamisriistad
|
16459 |
261 |
32 |
-
Toidud, joogid, toiduained; toidu valmistamine, -riistad
|
5436 |
131 |
31 |
-
Maismaa-liiklusvahendid ja sõit nendega; rakend
|
4130 |
56 |
15 |
-
Anumad, mahutid
|
2757 |
78 |
18 |
-
Tule, valgustuse, kütmise, süütamisega seotud esemed ja rajatised
|
2738 |
48 |
9 |
-
Toasisustus (laud, iste, säng jms.)
|
2477 |
36 |
7 |
-
Mõõduriistad
|
2242 |
36 |
3 |
-
Põllutöö- ja rehepeksuriistad,
nende abil tehtavad tööd
|
2150 |
51 |
11 |
-
Veesõidukid, kalapüük, kalastusriistad
|
2142 |
42 |
7 |
-
Pillid ja muud helitekitamisvahendid
|
2104 |
43 |
9 |
-
Pesemine; pesemis-, puhastus- ja pühkevahendid
|
2053 |
41 |
10 |
-
Terariistad (sh. vikat ja sirp); teritusvahendid
|
1606 |
74 |
15 |
Botaaniline sfäär (taimed, puud,
viljad jne., nende osad), sh.: |
17925 |
290 |
60 |
-
Puud, nende osad, koed, viljad
|
5132 |
82 |
34 |
-
Aed- ja juurviljad
|
4862 |
63 |
44 |
-
Heintaimed
|
1867 |
30 |
24 |
-
Kiudtaimed (lina, kanep)
|
1625 |
26 |
14 |
-
Marjad
|
1565 |
23 |
27 |
-
Teraviljad
|
1091 |
26 |
42 |
Zooloogiline sfäär laias tõlgitsuses (v.a. inimene ise), sh.: |
17397 |
367 |
60 |
-
Koduloomad (imetajad)
|
8175 |
122 |
13 |
-
Kodulinnud
|
3597 |
54 |
6 |
-
Putukad
|
1918 |
59 |
78 |
-
Mitte-kodulinnud
|
1592 |
26 |
48 |
-
Veeloomad (kala, vähk)
|
775 |
24 |
14 |
-
Mitte-koduloomad (imetajad)
|
688 |
42 |
27 |
Inimlik sfäär laias tõlgitsuses
(somaatiline + mentaalne + sotsiaalne), sh.: |
15638 |
337 |
93 |
-
Somaatika; füsioloogilised funktsioonid, tegevused, eritised; elu ja surm
|
10455 |
229 |
46 |
-
Mentaalsed ja sotsiaalsed küljed
|
1885 |
50 |
22 |
-
Inimene kui selline üldse
|
1757 |
11 |
1 |
-
Ameti, soo, ea, sugulusvahekorra vm. järgi spetsifitseeritud inimtüübid
|
832 |
27 |
12 |
-
Piiblitegelased
|
705 |
19 |
11 |
Hooned jm. ehitised ja rajatised ning nende osad
|
12927 |
274 |
30 |
Meteoroloogiline sfäär, "elemendid" |
8556 |
205 |
23 |
Maastikusfäär, maastikuelemendid |
4064 |
62 |
11 |
Astronoomiline sfäär (taevakehad, taevalaotus jne.) |
3073 |
102 |
7 |
Aeg, selle üksused, ajaarvamine |
1248 |
36 |
10 |
Ained |
396 |
20 |
9 |
Erandid ja lahendita mõistatused |
86 |
28 |
4 |
Kokku: |
134184 |
2830 |
532 |
Nagu näeme, jagunevad sagedused ontoloogiliste regioonide
vahel ja suuremate regioonide sees väga ebaühtlaselt.
Et tuua kogupildist välja sisulised dominandid ja orienteeerida
need ühtlasi inimese põhivajadustele, tegime ontoloogilise
rakursiga võrreldes mõningaid ümberpaigutusi,
mille tulemusel tekkis selline jagunemine, nagu näha järgnevas
tabelis.
Sisudominandid eesti mõistatuste
lahendites
Sisuklass |
Tekste umbes |
Tüüpe umbes |
Toit ja jook: toiduained, sh. aed- ja juurviljad,
teraviljad, marjad jm. söödavad botaanilised annid
(kuid mitte lihatoiduallikad); anumad, mahutid; toidu valmistamine
ja selleks vajalikud riistad; valmistoidud ja joogid, söömine
| 19900 |
360 |
Kehakatted: rõivad (jm. tekstiil), jalatsid; nende
valmistamine ja selleks vajalikud riistad |
16500 |
260 |
Eluase: hooned jm. ehitised ja rajatised ning nende osad;
toasisustus, mööbel |
15400 |
310 |
Muud tööriistad ja esemed (ning nendega
töötamine): põllutöö- ja rehepeksuriistad;
maismaa-liiklusvahendid, rakend; veesõidukid,
kalastusriistad; terariistad ja teritusvahendid; pesemis-,
puhastus- ja pühkevahendid; mõõduriistad |
14300 |
300 |
Koduloomad ja -linnud |
11800 |
180 |
Inimese füüsis: somaatika; füsioloogilised
funktsioonid ja tegevused, eritised; elu ja surm |
10500 |
230 |
Tuli: ahju, kütmise, tuletegemise, valgustusega
seotud asjad |
6800 |
130 |
Meteoroloogiline sfäär (ilma tuleta) |
6500 |
170 |
Nende dominantide arvele läheb u. 76% vaatlusalusest tekstimassist
ja u. 68% tüübihulgast.
Eesti mõistatuste lahendite vaatluse kokkuvõtteks
võib öelda järgmist.
- Mõistatusi tehakse valdavalt konkreetsete füüsiliste
objektide või nende komplektide kohta, eelkõige
nende visuaalselt jälgitavat väliskuju silmas pidades.
Kui jälgida lahendite edetabeli favoriite ning eelkõige
just seda, kuimitu eri mõistatust ühe või teise
asja kohta on tehtud, siis näivad eriti palju inspiratsiooni
pakkunuvat huvitava "sakilise" siluetiga esemed, rajatised
ja loomad (vokk, kaev, veski, kirik, äke, regi; lehm, kana,
kukk, vähk) või sellised, millega seondub optilisi
(valgus-, pimedus-, värvi-) efekte (ahi, päike, lumi,
tuli).
- See on aga pelgalt asja ülakiht. Juba üksikfavoriitide,
veel enam aga üldiste sisudominantide vaatlus näitab
selgesti: valdav enamik mõistatusi käib tähtsate
igapäevaste asjade ja tegevuste kohta, nagu toit, kehakatted,
peavari, koduloomad, inimese enda keha, ka ilmastikunähtused.
Vokiga tehakse lõnga ja sellest riideid; kaevust saab joogivett,
veskilt jahu, millest tehakse leiba; ahi annab sooja ja selles
tehakse leiba; ka leib ise on favoriitide esikümnes; päike
on universaalne eluallikas; veis ja koer on sagedasimad loomad
ka enamiku rahvaste vanasõnades; silm on tähtsaim
meeleelund; tuli ja püss on inimese klassikalised sõbrad-vaenlased;
kirik on usu ja ülekohtu kehastus ühtaegu, jne. jne.
- Kui eespool toonitati korduvalt, et vanasõnad on väga
inimkeskse suunitlusega aines, siis näeme nüüd, et ka mõistatused
on omal moel äärmiselt inimekesksed ― nad ei jaga küll õpetusi
toimetulekuks omasuguste ja vägevamatega, kuid ajenduvad oma mõistukõnes
kummatigi inimese poolt tehtud ja/või inimese jaoks esmatähtsatest
asjadest ja töödest. Aga kogu inimlooming on lõppeks
sel või teisel viisil inimkeskne.
Vaatluse lisaproduktina tekkis ühtlasi lähemat teavet
-
a) eesti mõistatustüüpide ja -tekstide üldarvu
kohta: meie vaatluses, kus 1 tekstiga esindatud "kehvikud"
on välja jäetud, sattus osalema 2830 tüüpi,
mida esindab kokku 134 184 teksti, teisiti öeldes,
eesti mõistatustüüpe on tõesti vähe;
b) eesti mõistatustüüpide sagedusjaotuse kohta
tekstihulkade lõikes: see jaotus on ettearvatult zipfilik;
c) lahendmärksõnade hulga kohta: Normanni kartoteegis
fikseeritud märksõnu, mis on esindatud vähegi
arvestatava hulga materjaliga, selgus olevat 832 (lahendita
mõistatused on arvestatud üheks märksõnaks);
d) lahendite sagedusjaotuse kohta tüübi- ja tekstihulkade
lõikes; needki jaotused osutusid zipfilikeks.
- (Kuna oleme eelnevas demonstreerinud zipfilikke sagedusjaotusi
juba piisava hulga joonistega, siis loobume siinkohal liiaste
graafikute esitamisest.)