- Walter Andersoni kuulsas tüübimonograafias "Kaiser
und Abt" (FFC 42, Helsinki, 1923), mida nimetasime juba
mõistatusjuttude juures, on lk. 397–403 formuleeritud folkloori
enesekontrolli (või eneseõiendamise, või
stabiliteedi) seadus (das Gesetz der Selbstberichtigung). Anderson
märgib, et uurija, kes esmakordselt rahvajuttudega kokku puutub, peab tihti
hämmastuma selle üle, et rahvajutud püsivad äärmiselt
stabiilseina, vaatamata nende tihti sajanditepikkusele eale ja väga laiale
levikule. Üldiselt,
ütleb ta, on asja püütud seletada kirjaoskamatute
mälu tugevuse ja selgusega. Teisalt on aga teada, et juttude
tradeerimisel ikkagi tekib alatasa põhikujust järsult
põikuvaid fluktuatsioone, kuid traditsiooni põhivool
summutab need peagi. Üks võimalik seletus viimasele
oleks see, et rahvajutud pole loomuldasa seosetute juhtumite või
seikluste jadad, vaid organismid, millel on teatav loogiline ja kunstiline
ühtsus. Kuid siis jääb seletamata nt. see, miks sumbuvad
ka need põiked, mis seda ühtsust tegelikult ei riku.
Omalt poolt pakub Anderson juttude stabiliteedi kohta seletuse, mille
olemus on lühidalt järgmine:
-
1) iga jutustaja on kuulnud asjaomast juttu ühelt ja samalt
eelkäijalt reeglina mitte üksainus kord, vaid enam;
2) ta on kuulnud juttu reeglina mitte
üheltainsalt, vaid tervelt realt erinevailt jutustajailt
(ja nimelt erinevais versioonides).
- Seeläbi lülitatakse traditsioonist välja juhuslikud
fluktuatsioonid, mis jutu põhikujust väga järsult
põikuvad, ning jutt ei muutu tundmatuseni isegi ajaliselt
pika ja geograafiliselt laia leviku korral. Juba kuulajaskond
võib jutustajat parandada, kui ta harjumuspärasest
redaktsioonist kõrvale kaldub. Rahvajutustaja, kes teab
jutust mitmeid erinevaid redaktsioone, teeb juhuslikke põikeid
välja sõeludes õieti sedasama tööd,
mis uurija oma märksa suurema materjali põhjal: ta
rekonstrueerib antud jutu algkuju.
Hiljem, nii Tartu-perioodil kui ka juba Kielis elades on Anderson
mitmel korral püüdnud stabiliteediseaduse kehtivust
kontrollida spetsiaalselt korraldatud eksperimentide teel ― vt.
nt. "Ein volkskundliches Experiment" (FFC
141, Helsinki, 1951) ja "Eine neue Arbeit zur experimentellen
Volkskunde" (FFC 168, Helsinki, 1956).
Andersonil on stabiliteediseadus formuleeritud nimelt juttude
põhjal ja kontrollitud nimelt juttude peal. Nii 1923. kui
1951. a. töös on tehtud küll kerge märkus
selle kohta, et stabiliteediseadus peaks kehtima mitte ainult
juttudes, vaid folklooris tervikuna. See on igati usutav, kuid
seni pole keegi püüdnud kirjeldada folkloorse tagasiside
mehhanisme mingeis üldisemais (süsteemiteoreetilistes
vm.) kategooriates. (On tõenäoline, et kui stabiliteediseadus
oleks formuleeritud tänapäeval või igatahes
pärast küberneetika teket, oleks ta saanud folkloorse
tagasiside seaduse nime, sest olemuselt on ta nimelt see.)
Ja muidugi ei ole siis ka võimalik rääkida sellest, milline
just on stabiliteediseaduse toime spetsiifika eri
folkloorižanrides.
Intuitsiooni põhjal võiks uskuda, et sedalaadi erinevusi
tõepoolest leidub. Näiteks kui vanemat puändita
naljandit võidi ilmselt kuulata korduvalt ja nauding sõltus
sellest, kui meisterlikult teda jutustati, siis kaasaegne
puänteeritud anekdoot teeb oma töö ära esimesel
kuulmisel ja edaspidi kutsub reeglina esile hoopis
psüühilise tõrjereaktsiooni ― kas on siis usutav,
et juttu ennast tegelikult ei kuulata, kuid oma teadmisi selle
jutu kohta ometi korrigeeritakse?
(On ju tavaline, et anekdooti, mida juuresolijad juba teavad,
ei hakata rääkimagi.)
Juba varem toodud näidetest selgus, et
-
1) eesti vanasõna või
mõistatus võib olla runovormiline või
lõppriimiline kaksikvärss;
2) eesti vanasõna,
kõnekäänd või mõistatus
võib olla ka lühike sümmeetrilise struktuuriga,
nt. 2×2-sõnaline "vormel";
3) eesti vanasõna
või mõistatus võib olla ka mingi selgema
kõlakujunduseta ja rütmilise või
süntaktilise korrapärata lause.
- Seega on põhjust arvata, et ühed lühiüksused
talletuvad mällu eelkõige kujundisemantikast lähtuvate
assotsiatsioonidena, teised eelkõige mingite eufooniliste
"ornamentidena", kolmandad eelkõige teatavate
loogilis-süntaktiliste stereotüüpidena. Vastavalt
peaks olema tunduvalt erinev ka nende edaspidine käekäik
folkloorses teadvuses ja väljundites.
3.2. ÜTLUSTE ERISTAATUS FOLKLOORIS
-
Oli juttu sellestki, et vanasõnad ja kõnekäänud
käibivad retooriliste vahenditena inimeste igapäevases
kõnes. Nende staatus folkloori üldfoonil meenutab
seega bakterite vm. mikroorganismide staatust loomariigis:
nad on väikesed, teistest lihtsama struktuuriga; nad paljunevad
teistest kiiremini, kuid ka hukkuvad massilisemalt; kummatigi on
neid mingis ajalõigus rohkem elus kui suuremaid isendeid.
Teisiti öeldes,
-
1) "prooviaforismi"
või fraseoloogilist improvisatsiooni on ilmselt
hõlpsam teha kui uut laulu või juttu; tohutu hulk
selliseid improvisatsioone hävib traditsiooni jõudmata,
kuid mingis sünkroonilises lõikes on mingis sootsiumis
ikkagi käibel palju rohkem vanasõna- ja
kõnekäänutüüpe kui laulu- või
jututüüpe;
2) retooriline folkloor on muust
folkloorist ilmselt produktiivsem mitte ainult loome, vaid ka
käibe intensiivsuse mõttes, st. kasutamissageduse
(aktualisatsioonide hulga) poolest, sest inimesed vestlevad
märksa sagedamini kui laulavad või jutustavad.
-
(Selles mõttes paistavad vanasõnad ja
kõnekäänud välja mitte ainult "pika
folkloori" seast, vaid erinevad ka mõistatustest ―
vt. lähemalt järgnevas, ptk.
4.1.4
)
Kui vaadata neid arvatavasti tõeseid seiku folkloori enesekontrolli
seaduse seisukohalt, kipub tekkima järgmine mõttekäik.
Retoorilised üksused on väga lühikesed ja peaksid
seega hästi meelde jääma.
Nende taaskuulmiste ja taastarvitamiste sagedus on hästi
suur.
Järelikult võiks olla alust uskuda, et just retoorilistes
žanrides on tüpoloogiliste
üksuste identiteet stabiliteediseaduse
toimel eriti kindlalt kaitstud.
Seda oletust näivad kinnitavat ka kaks domineerivat kujutelma
vanasõnade ja kõnekäändude tüpoloogilise
spetsiifika kohta:
1. Vanasõnad ja kõnekäänud on klišeed:
kord kellegi poolt leiutatud või teisest keelest laenatud,
käibivad nad muutumatul kujul justkui ühe ja sama pitsati
üha uued ja uued jäljendid. See kujutelm on üks
põhiaksioome näiteks G. Permjakovi teooriates, mille
mõnede osadega oleme juba tuttavad.
2. Soome koolkonna vaimulaadi järgiv kujutelm, et vanasõnad
ja kõnekäänud nagu muudki folkloorsed üksused käibivad
tüüpidena, mis oma aktualisatsioonides varieeruvad, kuid mitte
väga. Traditsioon või žanr
meenutab seega maad, mille pinnast kasvavad välja puud, iga puu on
küll enam või vähem haraline
ja mõned naabritevahelised oksad ulatuvad kokku, kuid eri tüved
seisavad siiski selgesti eraldi.
Kujutelmad folkloori, sh. vanasõnade ja kõnekäändude
tüpoloogilise olemuse kohta sõltuvad küllap kaunis suuresti
ka sellest, mis laadi allikatega üks või teine uurija on
töötanud. Kui need on trükiallikad, kus iga tüpoloogiline
üksus, mis üldse on esindatud, on esindatud reeglina üheainsa
tekstiga, siis kipuvad tekkima klišeeteooriad. Keskmise suurusega arhiiv
laseb näha peamiselt tüüpe, st. mõneti hajuvaid, kuid
ometi kindlais raames püsivaid tekstisülemeid või -klastreid.
Kui arhiivimaterjal on juba piisavalt suur, hakkab selguma, et tüpoloogiline
üldpilt, mille vanasõnad ja kõnekäänud
moodustavad, on üsna keerukas ja mitmekesine.
3.3. KOHERENTNE JA DIFUUSNE VARIAABLUSPILT
Eesti vanasõnade põgus vaatlus (vt. ka järgnevad tabelid)
näitab, et lühikesed lihtlaused, sümmeetrilise
2×2-sõnalise struktuuriga vormelid jt. lühiütlused
näivad tõepoolest harrastavat klišee-lähedast
reprodutseerumist: variaabluspilt koosneb siin tavaliselt klišeelisest
dominandist ja väheldasest hajumist selle ümber; vahel on selliseid
dominante kaks või mitu, need dominandid on tihti peamiste
lokaalredaktsioonide normaalkujud. Statistiliselt pikemate
"proosavormilisemate" vanasõnade variaabluses
on klišeelised dominandid märksa haruldasemad,
sõnastusvariante palju rohkem ja sõnastusvariantide sagedusjaotus
lamedam. Kalendaarsetes vanasõnades, kus tekstid võivad olla eriti
pikad, on vahel suur haruldus, kui kaks arhiiviteksti ei ole
sõnastuselt
erinevad. Ei jää aga siiski muljet, et selliste tüüpide
sõnastuslik hajuvus ohustaks nende tüpoloogilist identiteeti.
Koherentse varieerumise näiteid eesti
vanasõnadest
EV nr. |
Sõnastusdominant ~-dominandid |
Autentseid tekste |
Sõnastus- variante |
Dominandi korduvus |
3174 | Kes kannatab, see kaua elab |
u. 200 | u. 20 |
u. 175 |
14836 |
Üheksa ametit, kümnes nälg |
u. 140 |
u. 20 |
u. 125 |
7041 | Enne mõtle, siis ütle |
u. 120 | u. 20 |
u. 85 |
7961 | Oma silm on kuningas |
u. 110 | u. 10 |
u. 100 |
13278 | Kes valetab, see varastab |
u. 110 | u. 20 |
u. 80 |
10918 | Suu on südame mõõt |
u. 105 | u. 10 |
u. 80 |
12469 | Kuidas töö, nõnda palk |
u. 100 | u. 20 |
u. 80 |
13672 | Mida varem, seda parem
| u. 95 | 3
| u. 90 |
14799 | Öö ees, surm selja taga |
u. 65 | u. 10 |
u. 55 |
5454 | Kelle laps, selle nimi |
u. 60 | 6 |
u. 55 |
10111 | Salajutt läheb haisema |
u. 60 | 6 |
u. 50 |
7986 | Oma tuba, oma luba |
u. 50 | 6 |
u. 45 |
2936 | Kes kahju kardab, see õnne ei leia
Kes kahju kardab, see kasu ei saa |
u. 195 |
u. 30 |
u. 85 u. 55 |
975 | Hea sõna võidab võõra
väe
Hea sõna sööb võõra väe |
u. 150 | u. 25 |
u. 100 u. 20 |
Difuusse varieerumise näiteid eesti
vanasõnadest
EV nr. |
Tüübi tiiteltekst EV-s |
Autentseid tekste |
Sõnastus- variante |
Sõnastus- variandi korduvus (max) |
12287 |
Kui tõnisepäeval nii paljugi päikest
paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis
tuleb kena aeg |
u. 320 |
u. 315 |
2 |
4132 |
Kui saad üle koera, siis saad üle saba ka |
u. 245 |
u. 190 |
5 |
13525 |
Ära enne vana kaevu täis aja,
kui uus valmis ei ole |
u. 195 | u. 185 |
3 |
1337 |
Hobune komistab nelja jala peal, siis inime
ei eksi sõna peal |
u. 120 |
u. 105 |
6 |
1245 |
Mis hiirtel viga elada, kui kassi kodus pole |
u. 105 |
u. 95 |
4 |
7260 |
Naine jõuab põllega rohkem välja
kanda kui mees koormaga sisse vedada |
u. 100 |
u. 100 |
1 |
621 |
Ema pistab rinna suhu, aga ei pista meelt pähe |
u. 95 |
u. 90 |
4 |
1654 |
Kes huntide hulgas on, peab nendega uluma |
u. 85 |
u. 75 |
10 |
6827 |
Mihklipäeva öösel kasvab kapsas veel
villase lõnga katki |
u. 75 |
u. 75 |
2 |
4588 |
Anna kurjale sõrm,
siis võtab ta terve käe |
u. 70 |
u. 70 |
1 |
3005 |
Kui kaks kõnelevad, siis pistku kolmas oma
nina vöö vahele |
u. 65 |
u. 65 |
2 |
3400 |
Mida enam kassi silitad,
seda kõrgemale ta saba tõstab |
u. 60 |
u. 55 |
4 |
3.4. TÜPOLOOGILISED SEGUNEMISED
(AHELAD, "RÄGASTIKUD")
Teisalt on ilmne ka see tõik, et juba üheainsa rahva
paröömilises fondis (seda enam internatsionaalses) leidub
arvukalt juhte, kus stabiliteediseadus keeldub töötamast.
Kaks tüpoloogilist üksust võivad kontamineeruda
"põkkuva" liitumise teel või hübriidvormide
vahendusel. Võib tekkida pikemaid tekstiahelaid, aga ka keerukamaid
tüpoloogilisi rägastikke, mis hargnevad mitmes eri mõõtmes
ja on vahel ülimalt sidusad. Selliste rägastike "vastasservadel"
paiknevad tekstid sarnanevad üksteisega üpris vähe,
"lähinaabrid"
aga üpris suuresti, ning üleminekud võivad olla
nii aste-astmelised, et näib olevat mõttetu küsida,
kus lõpevad siin "ühe vanasõna variandid" ja
algavad "teise vanasõna variandid" või kui mitmeks
tüpoloogiliseks üksuseks seda tekstipadrikut üldse tuleks jagada.
Püüdkem otsustada näiteks, kuimitu "eri
vanasõna" on esindatud järgmises tekstisarjas
(EV-numbrid on meelega lisamata jäetud):
-
Mis pole peas, see peab jalgus olema
Kui pole pead, siis peavad olema jalad
Halb pea ― head jalad
Kellel sitt pea, sel olgu head jalad
Pea harv ― jalg kerge
Kerge pea annab jalgadele tööd
Kui pea ei jaga, siis jagave jalad
Kel pia ei jäga, sel jägavad kääd ja jalad
Kellel pää hästi ei jaga, selle jalad peavad
järel aitama
Kel pää ei tööta, sel jalad joosku
Ku pää ei võta, sis võtva jala
Mis pea ei tea, seda teadvad jalad
Hull pää anna-ai jalolõ puhkuist
Kel tüütäs pää, tuul jalol veidemb
vaiva
Pea pahane unestab ― jalad vaesed vastagu
Mis pääs ei ole, seda jalad vastavad
|
Pea unustab ― jalad tuletavad
Küll jalad mäletavad, ku pää unetab
Mis pea unustab, seda jalad jooksevad
Pää unetab ― perse tuletab
Kui rumal pea, peavad jalad tundma
Kui ei õle piad õtsas, anna aga jalgudele valu
Ul'l pää ― jalal pal'lo vaiva
Loll pea on kere nuhtlus
Loll pää on persel nuhtluseks
Loll piä annab kerele vatti
Rummal pää ― pallu vaiva
Ul'l pää ― pal'lu vaiva
Ullil iks pallo vaiva
Ul'lil paljo vaiva, targal paljo mõtlemist
Loll pea nuhtleb inimest
Rumal pia vaevab inimist
|
- [Näiteid tüpoloogiliste liidete, põimete ja hargnemiste
kohta on toodud ka EV I köite sissejuhatuses, p. 2.2, lk. 62–68.
Tüpoloogiapilt, millesse lülitub nt. tuumkujund vasikaga
võidu jooksma, võiks olla illustratsioonina üsna
muljettekitav.]
- Selles, et folkloorsed "palad" (tüübid, tüpoloogilised
üksused) ei seisa alati diskreetselt üksteise kõrval, vaid
kipuvad liituma, põimuma ja segunema, pole folkloristi jaoks iseenesest
midagi uut. Taolisi "orgaanilisi molekule" jm. laadi
tüpoloogiasegadikke
tuleb ette praktiliselt kõigis žanrides.
- Laulus või juttudes,
kus tekst on pikem ja kätkeb palju enam struktuuritasandeid kui
ütlusetekst, võivad ka tüpoloogiapadrikud olla mõnikord
iseäranis keerukad ― vaadatagu nt. televiisoriskeemi meenutavat graafi
Veera Pino kirjutises "Laulurühma "Kubjas ja
teomees" tüpoloogilistest suhetest" (kogumikus
"Eesti rahvaluulest", Tallinn, 1964, lk. 41).
- Ei folkloristika üldteoorias ega ka parömioloogias kitsamalt ole seni
kindlamat teadmust faktoritest, mis põhjustavad tüpoloogilist
destruktsiooni resp. tagavad tüpoloogia diskreetsuse ja tüüpide
autonoomia.
- Tüpoloogiarägastikud sunnivad eriti teravasti tajuma
ka seda, kui intuitiivsed on tegelikult parömioloogide kujutelmad
ütluste tüpoloogia kohta ja kui raske (või pigem: võimatu)
oleks anda mingit ühtset algoritmi otsustamaks, milliste semantiliste,
süntaktiliste, eufooniliste jm. tunnuste samasuse korral tuleks tekste
lugeda samatüüpseteks ja milliste erinevuste korral
eritüüpseteks ―
konkreetsed situatsioonid, mille kohta uurija peab oma otsustused tegema, on
äärmiselt erinevad. Võib öelda koguni, et tüpoloogia
ei olegi parömioloogilises teoorias (seni?) eriliseks probleemiks
kujunenud ―
võib-olla taas seetõttu, et maailmas on üsna vähe
arhiive vm.
ainepanku, mille varal oleks võimalik saada enam-vähem
tõelähedast
mudelit paröömiate tüpoloogilise käitumise
kohta või mis üldse võimaldaksid tüpoloogiaprobleeme
sisukamalt tõstatadagi.
Matti Kuusi on kirjutises "Sananparsiston rakenneanalyysin
terminologiaa" ("Virittäjä" 1963, nr. 4, lk. 340)
teinud mitmeid ettepanekuid parömioloogilise mõistestiku korrastamiseks
ja muuhulgas püüdnud anda ka sananparsi-tüübi formuleeringu.
Kuusi järgi võib ütlusetekste lugeda samatüüpseiks,
kui neil on ühine idee (idea) ja tuum (ydin),
kusjuures idee on "kasutamisühtsust ja -funktsiooni
määrav lähestikune tähendussisu" ja tuum
on "keskne kujundielement (kuvaelementti), sõnakujund või
mõistekompleks". Seegi piiritlus aga vormistab pigem needsamad intuitiivsed
kujutelmad, mille järgi ütluste tüpoloogilist kokku-lahkukuuluvust on
määratud senigi ― st. et ütlusetüüp on selliste
tekstide sülem, milledel on ligikaudu sama tähendus ning piisavalt suuri
ühtelangevusi ka leksikas. Temast on vähe abi konkreetsete probleemjuhtude
üle otsustamisel, liiati ei tee see ega mõni osavam määratlus
olematuks tüpoloogilisi sildumisi, ahelaid ja rägastikke, mille ümber
käib meie praegune jutt.
Nägime niisiis,
-
1) et paljud lühiütlused harrastavad
klišeelähedast reprodutseerumist, st. nende variaablus koondub mingi
dominantse sõnastusvormi (või -vormide) ümber ja
2) et pikemate, mittevormellike,
"proosavormiliste" ütluste suur sõnastuslik hajuvus ei
tarvitse eriti õõnestada nende tüpoloogilist identiteeti.
-
Edasi võib küsida, kas teksti lühidusel ja vormellikkusel
(ja ka eufoonikal) ongi ainult ühesuunaline, variaablust pidurdav ja
seega tüpoloogilist stabiliteeti kaitsev toime. Pikem tekst on juba
mingis mõttes "süžee",
st. mõne sõnastuselemendi väljavahetumine vm. muutus
jääb n-ö. kohalikuks ega suuda tüübi identiteeti
kahjustada. Lühitekst seevastu sisaldab vähe leksikaalseid
tugipunkte ning juba üheainsagi sõnastuselemendi asendamine
teisega võib tekitada tüübitasandile küündivaid
tajumuutusi, nt. vorme, mis satuvad mõne teise tüübi
"tõmbevälja" ja moodustavad tüpoloogilisi hübriide.
Toome mõned näited.
● Eesti arhiivimaterjalis leidub
"klišee" Kuidas töö, nõnda palk
(EV 12469; u. 80 kordust) ning "klišee" Kuidas küli,
nõnda vili (EV 5136; u. 10 kordust), lisaks neile üheainsa
Kihelkonna üleskirjutusega esindatud hübriid Kuida
töö, nenda vili (EV 12472). Kas viimane on emma-kumma
geneetiline järglane? Tüpoloogiliselt ohtlikus läheduses
ringleb veel muidki vorme: Kuidas töö, nõnda
saak (EV 12468), Iga töö kannab oma vilja
(EV 12433) jt. Sisu kandvaid sõnu on igas tekstis vaid
kaks, emma-kumma muutumine tekitab juba tüpoloogiasegadusi.
● Vaatame järgmist tekstiseeriat:
Kui kujutleda traditsioonilises vaimus folkloorset protsessi kui
folklooriteoste taasesitamist ja edasikandmist, siis mis on selles
tekstiseerias see "teos" ― kas iga üksiktekst eraldi?
või mõni osa seeriast? või seeria tervenisti?
Või teisest suunast lähenedes: milliseid tekste siin
seerias tohib lugeda üksteise suhtes variantideks ja milliseid
mitte?
Folkloristlik "soome meetodi vaimus" tüpoloogia
seob tüübi identiteedi konkreetse sisulise
(süžeelise,
leksikaalse) ainega ― nii ka Kuusi sananparsi-tüübi piiritlus
ülal. See folkloristlik tüpoloogia ei tegele üldiselt
"palade" tasandist kõrgemale ulatuvate
abstraktsete sisuskeemidega, mida on laialt harrastatud nt. strukturalistlikes
jutu-uuringutes ning hiljem ka nn. tekstigrammatikas või -teoorias; ka
G. Permjakovi parömioloogilised klassifikatsioonid opereerivad peamiselt
tavatüpoloogiast kõrgemail tasanditel
(sünonüümirühm, nn. loogilis-semiootilised
invariandid).
Mingil "eemilisel" tasandil oleks tõepoolest
võimalik formeerida ka enamik viimase seeria tekste teatavaks
hüpertüübiks, ütleme, 'Kuidas inimene, nõnda ta asjad',
sest peale semantilise sünonüümsuse on siinseil tekstidel ka rida
vormilisi ühistunnuseid:
-
a) süntaksimallid Kuidas..., nõnda...
~Nigu..., nii... ~Määne..., sääne...;
b) korduvad sõnapaarid sümmeetrilises
positsioonis;
c) vokaalidele i ~e ~a toetuv
assonantsipilt.
-
Kuid folkloristlik tüpoloogia soome koolkonna vaimus eeldab
vaikimisi ka geneetilist seost ühte tüüpi liigitatavate tekstide vahel.
Seda nõuet meie seeria kindlasti ei rahulda: põhjaeestiline (9)
Kuda mees, nõnda mekud (EV 6511) on ilmselt soome laen; peaaegu
puhtsetulise levikuga tüüp (13) Määne Jaan, sääne
saan (EV 2343) on usutavasti mugandus vene vanasõnast
Каковы
сами, таковы
и сани; sellest
vene ütlusest võib olla inspireeritud ka (12) Kuida
mies, ninda regi (EV 6522), võib-olla isegi idaeestiline
(6) Kuidas isi, nõnda asi (EV 2215).
Nimetasime juba eespool, et lühiütlused on nähtavasti
allpool teksti psühholoogilist pikkusoptimumi ning on seetõttu altid nn.
jätkamislusti toimele (K. Krohni termin: Lust zu erweitern;
üks folkloori varieerumist juhtivaid psühholoogilisi faktoreid).
Ja lühiütlused tavatsevadki kasvatada endile sappa parallelistlikke
jätke või kontamineeruda teiste samastruktuursete lühiütlustega.
● Habe mehe au (EV 739)
jätkud on näiteks:
-
nina mehe nägu;
naine mehe nõu;
kübar mehe kõrgus;
töö mehe tegu;
titt mehe tigo (= teotus);
koon mehe kogu;
saabas mehe sirgus.
-
● Häda ajab härja kaevu (EV 1727)
jätkud on näiteks:
-
nälg ajab neiu ~naise ~lapsed ~vaese vargile;
nälg ajab soe karja ~külla;
surm ajab soe suhu (= sohu);
tühi toob tüli majasse;
nälg ajab sandi paluma.
-
Kui liituvaid ütlusi on 2, võib tüpoloogiaküsimuse
praktikas lahendada "tehniliselt", arhiivimaterjalis
vm. tekstifondis nähtuvate sagedusvahekordade alusel: kui
komponentide A ja B liide A&B on
esindatud vähese hulga materjaliga, siis on võimalik
üksikosi A ja B käsitada "tüüpidena",
liidet A&B aga "kontaminatsioonina".
Kui taas liitvorm A&B on ülekaalus, siis
oleks liitvorm ise "tüüp" ning vormid A
ja B (täpsemini: 'A, kuid mitte B' ja
'B, kuid mitte A' oleksid "fragmendid"
(vt. juuresolev joonis).
Mõistete tüüp,
kontaminatsioon ja fragment suhtelisus
See lahendus ei tarvitse muidugi olla adekvaatne geneesiühtsuse
mõttes.
AB-ühendi tekkekäik võib olla olnud näiteks:
|
|
või ka tükkis vastupidine:
|
|
või siis hoopis selline:
|
|
Kui aga liited on väga pikad (paljulülised), lülide
arv liidetes varieerub ning liidete kombinatoorika läheb
keerukaks, osa lülisid võib esineda ka iseseisvalt,
osa aga ainult liidetes jne., võib selline parallelistlik
protsess tekitada ka palju tõsisemaid tüpoloogilisi
komplikatsioone. Lisaks võib toimuda sisuliselt kandvate
sõnade variaablus igas üksiklülis, võib
toimuda süntaktilisi ja modaliteedimuutusi jm.
Vaatame üht keerukamat ahelduva variaabluse näidet. See on
● 'M pole G ~M-gi
on G ~...'-struktuuriga vanasõnarühm,
kus marginaalne erijuht M välistatakse
klassist G või jäetakse klassi G.
[Eesti materjali vt. EV 2842; 2897; 3117; 3561; 3708; 3894; 4368.
Läänemeresoome materjali vt. PS 60]
Toome sellest sülemist näiteid paaris eri lõikes.
-
A. Üksiklülides varieeruvate terminite näiteid
(väljalugemid nt.: Lutikas pole liha;
Lutikaski on liha;
Kui pole liha, on lutikaski liha)
-
Eriterminid (M)
| Üldtermin (G)
|
naine ~tüdruk ~juut ~rootslane
| inimene |
Käina mees ~karjane ~koduväi ~narr
~Ants (vm.)
| mees |
Iezupata (vm. nimi) ~lits |
naine, eit |
praporštšik | ohvitser
|
mära ~kronu ~kirju hobune
| hobune |
kits ~kass ~hobune |
(kari)loom |
siil | (mets)loom
|
kiisk ~luts ~heeringas NB! ka: ~vähk
| kala |
vares ~harakas ~tihane ~kana NB! ka: nahkhiir
| lind |
kadakas ~haab ~kõrend
| puu |
kaer | vili |
silk ~kanapoeg | toit
|
lutikas ~prussakas ~raisakull
| liha |
tohutorbik | nõu, anum
|
hark | tööriist
|
põll | rõivas
|
kopikas ~penn ~öör
| raha |
"Ford" ~"Moskvitš"
| auto |
-
B1. Sisustruktuuri 'M pole G' näiteid
(mitte-eesti tekstid tõlgetena)
-
Kronu pole hobune, Mani (üks pühi raamatuid)
pole raamat (mongoli)
Kirju hobune pole hobune, teine naine pole naine (udmurdi)
Mära ei ole hobune, baaba ei ole inimene (vene)
Mära pole hobune, ritv pole puu, (teenija)tüdruk
pole inimene (soome)
Kits pole loom, virsikuaed pole aed (uiguuri)
Kits ei ole karjaloom ega naisterahvas pole inimene (eesti)
Kes kitse loomaks peab, kes juuti inimeseks (läti)
Kadakas pole puu, kits pole elajas, muhulane pole mees (eesti)
Haab ei ole puu, kits ei ole loom, kaer ei ole leib, Andrievs
ei ole inimene, Iezupata ei ole eit (läti)
Ei ole kits loom ega harakas lind ega (teenija)tüdruk
inimene(soome)
(Teenija)tüdruk ei ole inimene ega mära hobune ega
harakas lind ega koduväi mees (soome)
Vares ei ole lind ega mära hobune (soome)
Kana ei ole lind, naine inime (eesti)
Tihane pole lind, prapor pole ohvitser (vene)
Harakas pole lind, koduväi mees, tint ei ole kala (karjala)
Kiisk ei ole kala, tohutorbik ei ole anum ega (teenija)tüdruk
pole inimene (soome)
Kiisk ei ole kala, pastel ei ole king, rootslane ei ole mees
(karjala)
Kiiska ei peeta kalaks ega narri meheks (eesti)
Naisterahvas põle inimene, mära põle hobune,
kaer põle vili, kadak põle puu ja lest põle
kala (eesti)
Vähk pole kala, nahkhiir pole lind ja sitikas pole (mets)loom
(vene)
Kopikas pole raha ega sitikas ole liha (eesti)
Kopikas pole raha, räim pole kala, randlane pole mees (soome)
"Ford" ei ole auto ega margariin või (soome)
Kiisk ei ole kala, "Ford" ei ole auto (karjala)
Kes kaeravilja viljaks ehk joodikut meheks hüüab
(eesti)
-
B2. Sisustruktuuri 'M-gi on G'
näiteid
-
Loom on kasski, kuna on neljajalgne (karjala)
Ka kiisk on omast kohast kala (komi)
Raha on öörgi, kala on kiiskki (soome)
Kopik ka raha ja lutik liha (eesti)
Markki on raha, kirpki on liha (soome)
Varblanegi on liha (uiguuri)
Isegi konn on liha (ovambo)
Vares on ka lind (saksa)
Varblane on küll väike, aga ikkagi lind (türgi)
Ka nahkhiir on lind, ka riitsinuspuu on puu (bengali)
-
B3. Sisustruktuuri 'Kui pole G-d, siis on
M-gi G' näiteid
-
Kui pole hobust, on ka kirju hobune hobune (udmurdi)
Kalapuuduse ajal on vähkki kala (vene)
Nälja ajal on sitikaski liha (läti)
Kui pole kala, on ka konn kala (usbeki)
Lindudeta külas on ka nahkhiir lind (jaapani)
-
Märkus: Paarid vähk
― kala ja nahkhiir ― lind, mis on siinseis ahelates
üsna sagedased, on selles rühmas semantiliselt erandlikud,
kuna nende puhul on väide 'M pole G' bukvaalselt
õige (üldjuhul on see väär).
3.5. TÜPOLOOGIA SPETSIIFIKAST KÕNEKÄÄNDUDES
Me kogesime juba vanasõna ja kõnekäänu
vahevorme vaadeldes (vt. ptk.
2.1.1
),
et žanriprobleemid
põimuvad siin igal sammul tüpoloogiaprobleemidega:
praktikas on võimatu eristada üheselt juhte, kus on
tegu ühe ja sama tüübi vanasõnaliste ja
kõnekäänuliste vormidega (nt. Suuga teeb suure
linna...), ja juhte, kus üks (kõnekäänu-)
tüüp on n-ö. teise (vanasõna-) tüübi
"sees", moodustab selle osastruktuuri. St. lihtsameelne
üldreegel, et žanripiirid on
tugevamad piirid kui tüübipiirid,
loobub alatihti töötamast. (Nägime analoogilisi
juhte ka muude žanride piiril.)
Kõnekäändude juures ― ka väljaspool nende
suhteid vanasõnadega ― on raskused tekstide sama- ja eritüüpsuse
määramisega eriti suured. Üldistus puudub. Järeldustehe
(implikatsioon) puudub. Ütluse koosseisu kuuluv subjekt puudub.
Ütlus on reeglina eriti lühike. St. tekst on kaitsetu
ja seetõttu muutub tüpoloogiliselt ohutu variaablus
puhuti peaaegu võimatuks.
● Vaatame eesti kõnekäänumaterjali (eelkõige
võrdlusi), kus rumalust, lollust või hullust väljendatakse
loomkujundite kaudu (arvud tekstide järel näitavad üleskirjutuste
hulka arhiivis).
-
A. Kõrvutused või samastused loomadega
-
[Veised]
- 1. Tüüp? ~Sülem? köstri
(lehma) vasikas ~köstri lehm:
((Ta on) loll ~rumal kui) köstri (lehma) (valge) vasikas (jookseb
kolm päeva enne vihma koju (aga ikka jätab saba vihma
kätte)) ― u. 115;
Sama loll kui köstri kahepäiväne ~kolmepäiväne
vasik (kes (kaks päivä) enne vihma peitu puges) ―
3 Kuu;
Rumal kui köstri lehm (läheb kolm päeva enne
vihma lauta ~pakku ~varju (siiski jätab saba välja))
jts. ― u. 25
Iroonilisi vorme:
Tark kui köstre vasikas, tuleb
kolm päeva enne vihma koju ja jätab siiski sabaotsa
vihma kätte välja ― 1 Hls;
Tark kui köstre lehm (jooseb kolm päeva enne vihma
kiili) ― 2
Erandvorme:
Olõt rummal' ku köstre vasik,
läät kerigu aigu lättehe ― 1 Rõu;
Sa olõt nigu Tsooru härrä vasik, tuu kah lät's
kolm päivä enne vihma kaardõ ala ja jät't
perse väl'lä ― 1 Har;
Sa oled rumal kui Kesa Antsu vasikas, kes kolm päeva enne
vihma vihmavarju läheb, aga siiski perse vihma kätte
jätab ― 1 KJn?
2. Muud vasikad:
Loll ~Rumal ~Tohm kui vasikas ―
u. 40;
Loll ~Rumal nagu kolmepäevane ~kahepäevane ~päevane
~sündinud vasikas ― 5;
Sa oled (rumal) nagu kople vasikas ― 2 (Rap, Juu);
Sa oled rumal ku vasik ilma tallin ― 1 Krk;
(Tal on) vasika mõistus ~aru ― 2;
Tal pole vasika arugi ― 1 Sim;
Vasika arusaamisega ('kohtlane') ― 1 Tõs;
lollvasikas ~tollvasikas ― 2 (Wiedemann);
lorovasikas ('rumal, tola') ― 1 Lüg
3. Pull:
Loll kui laadapull ― 6 (tekstid uueaegsed;
ilmselt vorm nelikvärsilisest "paroolist": ...
on loll kui laadapull, / nina otsas niidirull...);
Ul'l kui (papi) pull ― 2 (kagueestiline?);
Loll kui toodso pullikene ― 1 Kan
4. Härg:
Loll kui härg ― 1 Trm
5. Veis:
Rumal(am) kui veis ― 3 (inspireeritud võib-olla
vanemas eestikeelses luules korduvast riimipaarist täis
― veis, näiteks O. R. Holtzil ― vt. EV 2251)
-
[Ebamäärast liiki kariloomad]
- 6. Tõbras:
Rummal ku tõbras ― 3 (ilmselt
lõunaeestiline)
7. Lojus:
Rumal ~Loll kui lojus ― 4
-
[Lambad, oinad]
- 8. Lammas:
(Justku vana) lammas ― 3;
Loll ~Rumal kui lammas ― u. 40;
Rumal kui lumelammas ― 2 (Mulgis?);
Sa oled loll kui lammas, / sul puudub purihammas ― 1 Jõh;
Sul ei ole lamma vasta aru ― 1 Kod
9. Oinas, päss:
Rumal ~Loll ~Juhm kui oinas ― u. 30;
oinas ('juhm') ― 1 Trm;
Mälupea oinas ― 1 Saa;
Peast põrunud oinas ― 1 Mär;
Pea laial nagu oinal ― 1 Tln;
Tegi oinaks ('rumalaks') ― 1 Kul;
oinaajudega ― 1 Pee (õpilasargoost?);
Rumal ~Loll ~Tola kui vana päss ― 3 (kirde-eestiline?)
-
[Kitsed, sokud]
-
10. Kits:
Tal on kitse arud peas ― 1 Nrv;
Ei ole ahtra kitse arugi pääs ― 1 VNg
11. Sokk:
Loll ~Rumal kui sokk ― u. 25
(tekkinud või võimendunud võib-olla
C. W. Freundlichi "Jänese
õhkamise laulu" toel ―
Armas kokk ja rasvamokk! / Jääger on nii loll kui sokk!)
-
[Sead]
-
12. Siga:
(Ta on) rumal kui siga ― u. 15;
Veel lollim kui siga ― 1 Hlj;
Ul'l ku tsiga ― sita süü är, saia jätt
söömätä ― 1 Kan;
Rumal kui õpetaja siga ― 1 Vän;
Siga on ka targem (ku seuke inimene) ― 2;
No siga teab küll paremini kui sina ― 1 JMd v. Amb
13. Rublane põrsas:
Rumal(am) kui rublane põrsas
― u. 20 (valdavalt läänepoolne levik)
14. Muud põrsad:
Rumal ~Tuhm nagu põrsas ― 6;
Rumal kui koldepörssas ― 1 Khk;
Sa oled just paras kuine põrsas ― 1Pöi
15. Orikas:
Rumal kui orikas ― 1 Pär?
-
[Koerad]
-
16. Koer:
Koer on ka teinekord targem ― 1 Ote
17. Peni:
Rumal kui meie naabripeni ― 1 Aud;
Ul'l kui marupeni ― 1 Ote;
Sokaotu peni ― 1 Kan
-
[Hobused, eeslid]
-
18. Hobune:
Rumal nagu poolearuga hobune ― 1 Vil
19. Varss:
Nii vähe mõistust kui varsal
― 1 Kir
20. Eesel:
Rumal ~Loll kui eesel ― 12;
Lottkõrv ja lolli näoga nagu eesel ― 1 Juu;
Tegi eesliks ('rumalaks') ― 1 Kul
-
[Loomad ― varia]
-
21. Hunt:
Rumal nagu hundikutsikas ― 1 Vil
22. Jänes:
Glup ku märteba d'ännel
('mardipäeva jänes') ― 1 Lei
23. Hani:
Rumal nagu hani ― 7 (peam. uueaegsed)
24. Part:
Loll nagu part ― 1 Rei
25. Kana:
Meie oleme sääl kui hullud
kanad ― 1 (Vestring);
Ta lätt hullus kui kanapoig ― 1 Kan
26. Kalkun:
Rumal kui kalkun ― 1 Kod
27. Vares:
Rumal kui vares ― 1 Trv;
Varese ~Nonni mõistus ~meel (peas) ― 4 (peam. saartelt;
vrd. ka EV 14070: Viiekuusel juba varese mõistus)
28. Kull:
(Oh sina) lolli kulli poeg ― 2 (uueaegne?)
-
[Muud]
-
29. Kapsauss:
Loll nagu kapsauss ― 1 PJg (uueaegne?)
B. Kõrvutused ja samastused loomapeadega (vm.
kehaosadega)
-
-
Veised:
Oh sa (taignapääga) vasikapää
― 2;
(Küll on) härjapää ― 2
Lambad, oinad:
Loll ~Rumal kui lambapea ― 2 Lai;
(Sa oled (üks igavene)) lambapea ― u. 20;
Ta umu keib otsas ümber naagu lamba pee ― 1 Kaa;
Rumal nagu oinapää ― 2 (lõunaeestiline?);
(Ta on üks ~Oh sa) oinapea ― 6
Varia:
Ta on loll, tal hundi pea otsas
― 1 Phl;
tursapea ('loll') ― 1 Kuu;
Rummal ku tsia kõrv ― 1 Rõu
Toodud näitesarjades prevaleerivad võrdlused, kus
sisu kandvaid sõnu on ainult kaks. Mis on siin püsiv
ja mis muutuv? Ülaltoodud loetelu järgi võiks
arvata, et püsiv on algupool Loll kui..., kuid kuna
näited püüavad demonstreerida loomkujundite paljust,
siis on tekstid siin meelega n-ö. üht otsa pidi kimpu
köidetud. Kõigepealt ei piirdu kujundi-poolgi ainult
loomadega: on ka nt. Loll nagu saabas; Rumal
kui vene jumal jpt. Kimbu võib hõlpsalt
panna hargnema ka omadusi pidi: Arg kui koer; Näljane
kui koer; Truu kui koer jne. Edasi, adjektiivne
komponent võib võrdlusetekstis kogunisti puududa:
on lihtsalt Nagu lehm, Nagu koer vmt., ja tähendus
on lisatud kommentaaris või selgub konteksti põhjal.
Sama probleem on tehniliselt veelgi tülikam
metafoorivormide, nt. metafoorsete sõimuvormelite juures,
nagu Sa kuradi koer; Igavene härg vmt. Kui
liiati seesugused semantiliselt "suletud" võrdlused
või metafoorid pärinevad meile võõrast
kultuurist, on oletusigi raske teha. Iraanis on kohad Kasimabad
ja Nazabad ning pühendamatul on ilma otseseletuseta võimatu
tulla selle peale, et pärsia võrdlust Nagu Kasimabadi
koer tarvitatakse selle kohta, kes suudab palju jala käia,
võrdlus Nagu Nazabadi koer tähendab aga tänamatut
või kurja inimest. Ka loom- vm. kujundite tuumad ise väljaspool
igasuguseid lisandeid võivad eri rahvastel ja kultuurides
tähenduselt suuresti hajuda ― vt. kas või Mauno
Koski artiklis "Erilaisia metaforia"
toodud näiteid (kogumikus "Metafora. Ikkuna kieleen,
mieleen ja kulttuuriin", Helsinki, 1992).
Eesti "lollide loomade" seeriat vaadates märkame
kohe, et see pole mingi ühtlane "püree", vaid
siin on prototüüpseid "klimpe" ja on "vedelikku".
Kõigepealt kipuvad omaette tüpoloogiliste üksuste
ilmet võtma need tekstihulgad (ja ka üksiktekstid),
kus leksikaalsete tugipunktide arv on üle kahe, eriti köstri
lehma ~vasika tsükkel, aga ka alliteratsiooni kaudu seotud
ütlused Rumal kui rublane põrsas; Loll kui
laadapull; Rumal kui lumelammas jts., samuti kus rumalaid
ei kõrvutata loomade endi, vaid loomapeadega.
Edasi märkame, et osa sõnastusvorme ("klišeid")
on arhiivitekstides väga sagedased, teised haruldased, ning
et osa loomi on lolluse võrdkujudena produktiivsed, teised
mitte eriti. Sagedusvahekordade teadmisest on tüpoloogia-alaste
otsustuste tegemisel printsiibis kindlasti tulu: üks asi
on hinnata sõnastusvormide vahelist kaugust pelgalt keelesemantilises
ruumis, teine asi aga teada lisaks, millised sõnastusvormid
on folkloorselt prototüüpsed, st. kuhu leksikaal-semantilises
ruumis tekivad loomulikud klastrid ("tüübipõhjad"
või "-südamikud"). Muidugi ei ole ka suures
arhiivis esinduv väljavõte kõikjal nii tihe,
et suurte arvude seadus korralikult toimima hakkaks (eesti kõnekäändude
arhiivimaterjal ei ole valdavalt nii tihe).
Lühikõnekäändude juures võib aga
sagedussuhetele orienteerumise luhta saata ka lihtsalt see, et
ütluste leksikaalse "inertsi" vähesuse tõttu
on tüpoloogiliselt ohutu varieerumine praktiliselt võimatu.
Vaatame näiteks allolevas tabelis toodud fragmenti eesti kõnekäändude
tegelikkusest (+-märgid tabeli lahtrites tähistavad
kombinatsiooni olemasolu arhiiviaines).
Võrdlusi loomadega eesti traditsioonist
| härg
| lehm |
siga | karu
|
joob kui | +
| +
| +
| +
|
sööb kui | +
| +
| +
| +
|
paks kui | +
| +
| +
| +
|
laisk kui | +
| +
| +
| +
|
magab kui | +
| +
| +
| +
|
Mis võiks siin olla "tüüp"? Iga lahter
eraldi? Iga eraldi rida? Või iga eraldi veerg?
Või mis kasu oleks sellest, kui teame, mitu arhiiviteksti
esindab seda või teist kombinatsiooni (kui me muidugi ei
soostu sellega, et osa folkloori käibib tüüpidena,
osa aga lihtsalt niisama "hajaainena")?
Veelgi enam: nagu öeldud, siin pole ruumi peaaegu mingiks
tüpoloogiliselt ohutuks muutumiseks. Juba võrdlusvormi
asendumine atributiivsega jätab mulje uue tüübi
tekkest (või koguni allžanri
muutumisest): Magab
kui siga → unisiga; Lakub kui vasikas → lakevasikas.
Ja ka selle lapidaarse sõnastuse taustal toimub tähenduslik
varieerumine. Eespool oli juttu sellest, et G. Permjakov kaldub
nägema ühe ja sama vanasõnateksti otsese ja ülekantud
tähenduse taga kaht erinevat homonüümset vanasõna.
Meie näite juures tõuseb täpselt analoogilisi
probleeme. Sööb nagu härg tähendab
ilmselt, et süüakse palju; Sööb
nagu siga võib tähendada ka seda, kuid valdavalt
viitab siiski räpakale söömisele; need tähendusvariandid
on üpris erinevad ― kas nad esindavad siis kaht eri tüüpi?
Joob kui siga ja Joob kui karu tähendavad ilmselt
alkoholi joomist, Joob kui härg võib
tähendada nii viina- kui veejoomist ― kas nad esindavad seetõttu
kaht eri tüüpi?
Samuti on tüpoloogiaprobleemid kindlasti platsis kõikjal,
kus kõnekäänd asub vanasõna "sees"
tema osastruktuurina, ning neid juhte on uputavalt palju.
3.6. ENESEKONTROLLI SEADUSE ÜLDISEMA
TÕLGENDUSE KATSE
Võib muidugi küsida, kas vanasõnade ja kõnekäändude
tüpoloogilise hajuvuse ja kontinuatiivsuse ilmingud on pädev tõend selle
kohta, et stabiliteediseadus ei toimi. Stabiliteediseadusest võiks nagu üldse
rääkida ainult sel eeldusel, et geneetiline ahel jutu vm. folkloorse
üksuse levikus ei katke, kuid meie näidetes on üldjuhul
võimatu kindlaks teha, kui mitmest eri allikast teatav verbaalsete
elementaarühendite
sülem lähtub ja kui suur on selles spontaanse paralleeltekke osakaal.
Igatahes aga juba nn. lokaalredaktsioonide vaieldamatu olemasolu vist kõigi
žanride tüpoloogias näib
viitavat sellele, et enamik korrigeerivaid
tagasisidestusi toimub ikkagi just väikese levila piires, st. et stabiliteediseaduse
toime on tõepoolest efektiivsem väikeses kui suures levilas.
Ka on juba üldpsühholoogiliste seikade põhjal
usutav, et stabiliteediseadus kaitseb tõesti efektiivsemalt
"sisumälu" kui teksti sõnasõnalist
reproduktsiooni ja kaitseb paremini kausaalselt nidusaid sündmustikke ja
mõtteahelaid kui juhuslikult järgnevate episoodide ridu või
parallelistlikke seostusi.
Võib samuti eeldada, et stabiliteediseadus kaitseb universaalsemalt
žanre ja üksikteoseid, mis ei
sõltu konkreetsest keelest ega sellele
omasest poeetilisest koodist. Näiteks
jutusüžeed, aga ka metafoorsed
ütlused ületavad keelepiire mängleva kergusega, sellal kui runolaul
jääb läänemeresoome keeleareaali piiridesse (sest kalevalavorm
saab areneda vaid seal, kus rõhk on 1. silbil ja prefiksid praktiliselt puuduvad)
ja eesti vanasõna-redaktsioon Tühjast ei saa tüssi... ei tohiks
pääseda oma levikus kaugemale eesti lääneosast, kus tüss
(< sks. Tuch) tähendab teatud kodukootud riiet.
● Kuid mis kaitseb tü-tü-alliteratsiooni
ja lubab selle edasilevikut eeldusel, et tüss on asendatud
näiteks tükiga? (Meenutame ka eespool toodud
näiteseeriat Kuidas ilma ~ilu ~elu ~esi ~..., nii ehte
~asi ~hilbud ~...
,
kus nähtus täpipealt sama efekt:
sõnad vahelduvad, alliteratsioonipilt säilib.)
● Mis on taganud kalevalakoodi püsimise
aastasadade kestel ja põhjustanud selle koodi generaliseerumise nii paljudesse
eri žanridesse, et sel fenomenil pole
Matti Kuusi arvates analoogi kogu maailma folklooris?
● Miks kirjanike jm. "tulnukate" katsed
regilaulu jäljendada pidevalt nurjuvad?
● Miks meie vaist suudab üsna hästi
eristada rahvaehtsaid vanasõnu aforistlikest imitatsioonidest?
● Miks räägiti nõukogude-aegses
Eestis vene keelest laenatud anekdoote tihti makarooniliselt ― jutustav tekst eesti
keeles, puänteeriv kõnevormel või oluline osa
dialoogist aga vene keeles?
-
Võib-olla on stabiliteediseadus oma tavatähenduses
lihtsalt üks erijuht mingist hoopis universaalsemast "inertsiseadusest",
lihtsalt üks nn. ökoloogiliste pidurite hulgast, mis kontrollivad igasuguste
naturaalsete süsteemide evolutsiooni, kaitsevad neid liiga järskude muutuste
ja kataklüsmide eest, summutavad ajutiste fluktuatsioonide mõjud jne.?
Pole loomuvastane arvata, et jutusüžeede
kaitse ja üldse tüpoloogilise
"põhitasandi" kaitse on pelgalt üks folkloori enesekaitse aspektidest
ning et selles üldistatud mõttes kaitseb
stabiliteediseadus ka žanri
tervikuna, poeetilist koodi tervikuna ja lõppeks folkloori tervikuna.
Võib oletada, et muutumise/stabiliteedi bilanss üksik-
või üldjuhul kujuneb välja folkloori paljude
eri tasandite ja allsüsteemide "omainertside" või sama- ja
vastassuunaliste toimete resultandina. Folkloori kui naturaalse süsteemi evolutsioon
kätkeb muutusi, millest
osa on vabad ja juhuslikud, teine osa tingitud süsteemis
endas valitsevaist reeglitest ja sisepingetest, kolmas osa folkloorivälistest
(keelelistest, psühholoogilistest, sotsiaalsetest, majanduslikest, ökoloogilistest jm.) teguritest, mille inertsid on muidugi eriti suured.
Juri Lotman on töös
"Лекции
по структуральной
поэтике"
(TRÜ toimetised 160, Tartu, 1964, lk. 172 jj.) ilmselt ära tabanud midagi
ülimalt fundamentaalset folkloori kunstilises loomuses. Ta postuleerib nimelt,
et folkloor moodustab (kõrvuti keskaegse kirjanduse ja klassitsismiga) ühe
põhiliigi sõnakunstinähtustest, kus kehtib nn. samasuse esteetika
(эстетика
тождества).
Samasuse esteetikat iseloomustab kunstiliste struktuuride, mudelite,
reeglite võrdlemisi jäik etteantus, üha uute
üksikute viimine samade ja samade üldskeemide alla,
individuaalsuse nivelleerimine, stampide ja stereotüüpide
domineerimine, eriline "klassifitseeriv" suunitlus.
Lotman arvab, et samasuse esteetika korral saab teose kunstiline
jõud seisneda selles, et nende üldskeemide alla viiakse
leidlikkust üles näidates ka selliseid üksikuid,
mille "alt" või "tagant" ei ole kerge
üldskeemi avastada.
Folkloorse poeetika reeglid (nagu mittekirjakeele reeglid, igapäevase suhtlemise
reeglid jpm.) on muidugi kirjutamata seadused, nad moodustavad omalaadse intuitsiooni
või folklooripädevuse. Kummatigi neid järgitakse ning üks asju,
mis siit tuleneb, on see, et folkloor tõrjub tagasi kõik improvisatsioonid
ja "proovid", mille küljes pole piisaval määral n-ö. oma
lõhna, teisalt aga võimaldab ulatuslikku folkloorisisest laenamist teosest
teosesse ja/või žanrist
žanri, samuti poeetilise koodi rohkemat või
vähemat unifitseerumist. Kõik seegi kuulub lõppkokkuvõttes folkloori
enesekaitsevahendite hulka: kõige kõrgem lävi valikul pannakse
nähtavasti folkloorse ja folkloorivälise vahele, puudutagu see sisu, vormi,
funktsiooni vm.
Selles enesekaitses on aga varjul ka enesehävitamise algmed.
Võib-olla toimub nii "palade" tüpoloogia
kaitse kui ka üksikžanride identiteedi
kaitse kui ka folkloori žanrilise koosseisu
kaitse jm. kõige tõhusamini keskeas olevas traditsioonis, kus folkloori
sisuliste, vormiliste ja funktsionaalsete moodustajate kogum on suhtelises tasakaalus:
kõik peamised rutiinid on paika pandud, süsteem on juba piisavalt liigendatud,
kuid veel piisavalt diskreetne. (See on teisiti öeldes folkloori see seisund, mille korral
uurijad üldse saavad kõnelda žanridest,
allžanridest, tüüpidest,
redaktsioonidest jne.)
Folkloori arengu algusjärgus ei ole tema
põhimoodustajate endi süsteem veel piisavalt välja kujunenud. Folkloori
arengu lõppjärgus süsteemi moodustajate tasakaal häirub.
Võivad taanduda tavandid, mille kontekstis teatud laule või jutte esitati.
Žanridevaheliste laenude hulk võib
hakata paiguti ähmastama žanripiire.
Saab ilmseks samasuse esteetika põhiprintsiibi ― "veidi uus, kuid
piisavalt vana" ― varjatud vastuolu: poeetiliste väljendusvahendite
arsenal hakkab ammenduma, ehk teisiti, etteantud koodireeglite raames võimalike
sisuarenduste hulk hakkab ammenduma.
Siin toodud jpm. näited retooriliste žanride
alalt viitavad sellele, et ka tradeerimise intensiivsus soodustab tüpoloogilist
stabiliteeti vaid teatud piirini. Kui see optimum on ületatud,
võivad hakata nähtuma kaks tüpoloogiliste üksuste identiteeti
hävitavat efekti:
-
1) teatud semantilised piirkonnad täituvad
üle ja n-ö. sisu sööb tüpoloogia läbi;
2) mõnede stereotüüpsete valmisdetailide
(süntaktiliste vormelite, sõnapaaride, allitereeruvate või
riimuvate sõnaühendite, rütmimallide) inerts muutub nii
suureks, et n-ö. vorm sööb tüpoloogia läbi:
ei olda enam kindlad, millised nende koodielementide kombinatsioonid
on traditsioonis tegelikult olemas, millised aga mitte (kuigi
võiksid).
-
1982. aasta suvel, olles 18 aasta kestel sel või teisel viisil tegelnud eesti
vanasõnadega, otsisin meeleheitlikult mööda kartoteeki ning registreid
vanasõna Rikas sööks ― ei jõua süüa, vaene
sööks ― ei ole süüa, ja kolleegid abistasid mind selle
juures tõemeeli ja heauskselt, kuni selgus, et otsitakse
tegelikult musta kassi, keda toas ei olegi: minu viirastus oli
kokku pandud kahe eri vanasõna komponentidest ― need olid
Rikas sööb, mida tahab; vaene sööb, mida
saab (EV 9700) ja Sügisel sööks ― ei jõua
süüa, kevadel sööks ― ei ole süüa (EV 11390).
Usutavasti võib sedalaadi viirastusi tekkida ka naturaalsete folkloorikandjate
teadvuses, ning seega hulganisti paradoksaalseid olukordi, kus ütlus on traditsioonis
samahästi kui olemas veel enne, kui ta tegelikult kellegi poolt välja
öeldud ongi.