Nagu öeldud, on žanripiir eesti
vanasõnade ja kõnekäändude vahel väga avatud. EV-s on
registreeritud ligi 1200 paralleeli vanasõnade ja kõnekäändude
vahel, sellal kui vanasõna paralleele mõistatusega
on ehk ainult sadakond. Anname põhimõttelise orientiiri
vanasõna ja kõnekäänu (või fraseologismi)
eristamiseks.
s.o. 'leidub inimindiviide, kes ei tee vahet...', ning väite
aktualisatsioonis peetakse silmas mõnd konkreetset inimest.
Intuitsioon võib ka siin tajuda üldistust, kuid formaalselt
puudub viimases avaldises nii üldisuskvantor kui ka implikatsioon.
Üldse tekib paröömiliste tekstide tõlkimisel
predikaatloogika kuivetusse keelde igal sammul raskeid probleeme.
Paari neist vaatame veidi lähemalt SFL III osas, praegu aga
pöördume tagasi kriitiliste juhtude juurde vanasõna
ja kõnekäänu piiril. Kuna seni puudub süstemaatiline
ülevaade eesti vanasõnade ja kõnekäändude
suhetest, siis saame siin skitseerida ainult mõnesid kõige
tüüpilisemalt problemaatilisi olukordi (mõned
neist on nimetatud ka "Eesti vanasõnade"
sissejuhatuses ― vt. EV I, lk. 50–51).
1. Elliptilised konstruktsioonid, eriti 4-sõnalised
2×2-struktuuriga sümmeetrilised ellipsid. Neid saab
tihti tõlgendada nii üldistava implikatsioonina kui
ka teatava konkreetse situatsiooni vastandlike külgede sedastusena.
● Helmed kaelas, kõlkad
kõhus (EV 1220). Kõnekäänuline
tõlgendus: 'antud juhul kehtib kellegi kõnealuse
kohta, et tal on "helmed kaelas, kõlkad kõhus"',
st. 'ta riietub uhkelt, kuid sööb vaeselt', või
ka 'kõnealuse seisundis on täheldatav vastuolu, mida
sobib iseloomustada kujundiga "helmed kaelas, ...'. Vanasõnaline
tõlgendus: 'nagu üldiselt, nii ka kõnealuse
isiku kohta kehtib seaduspärasus, et kui kellelgi on "helmed
kaelas", siis on tal (hiljem või järelikult)
"kõlkad kõhus"', st. 'riietega eputamine
teeb vaeseks' või 'riietega eputamine toimub tihti ikka
kõhu kõrvalt'.
Hästi palju on selliseid ellipteeritud subjektiga ütlusi
teemarühmades, kus vastandatakse inimese käitumise,
seisundi vm. erinevaid aspekte.
● Näiteks ütlused
salalikkuse kohta: Kel libe keel, sel tige meel (EV 5786;
on vanasõna) ~Libe keel, tige meel (ambivalentne
vahevorm) ~Libe keel ja tige meel (ilmselt kõnekäänuline
predikaat). Samuti Vaga vesi, sügav põhi (EV
13208; mõtestub loomulikumalt vanasõnana kui kõnekäänuna),
Lamba nägu, hundi tegu (EV 5429), Mesi suus, sapp
südames (EV 6747) jpm. (vt. ka "Vanasõnaraamat"
(edaspidi: VSR), rühmad
744–746
).
● Ütlused, kus vastandatakse
töö- ja söögijõudlust ― kujundid, nagu
täi tööle, härg sööma; härg
sööma, kukk tegema; härg tööle,
kana sööma jts. Siin eeldaks pigem kõnekäänulist
mõtestust. Ilmselt eristavad elukogemus ja vaist kausaalselt
vastuolulisi situatsioone kausaalselt "päripidistest":
töö ja söögi hulk on ses mõttes pigem
päripidised, libekeelsus ja heasüdamlikkus pigem vastupidised.
Selliste ellipsite kõrval, kus kaks semantilist telge on
n-ö. risti (ja ühel teljel asuvaid parameetreid mõistetakse
kui kokkusobivaid või üksteist täiendavaid ja
teisel teljel asuvaid kui välistuvaid või vasturääkivaid),
on teistsuguse struktuuriga ellipseid, kus ühel teljel tekitatakse
semantiline distants, teisel teljel aga distants minimiseeritakse
(sünonüümidega) või kaotatakse (sõnakordustega).
● Ütlused kahevaheloleku
kohta: Halle kõttu, armas putru või Häda
rääkida, vaev vait olla vmt. Nende lausepoolte vahel
on raske kujutleda implikatiivset seost. Tõsi küll,
vastuolulise situatsiooni elliptilist kirjeldust võib konteksti
lülitada mitte ainult mõttetehtega 'siin on nii, et...'
või 'tema(l) on...' vm. deiktilise operatsiooniga, vaid
ka tehtega 'ikka juhtub, et...'. Kumb viis ühel või
teisel puhul loomulikumana näib, see sõltub konkreetsest
kujundisemantikast ja situatsioonist, kus ütlus aktualiseerub.
On sellised üsna produktiivsed sõnakordustega stereotüübid,
nagu Süüd..., süüd... või Oma...,
oma... või Ise..., ise... jts. (vt. ka
VSR, rühmad
681
ja 795
).
● Süüd on enamasti
söögil ja sellel, kellele söök on määratud:
Süü rokal, süü vasikal; Süüd
koeral, süüd kondil; ka ruunal ja ruhel,
piimal ja joojal jm. Ning siingi tõlgendusvariandid:
kõnekäänuna 'siin on süüd nii ühel
kui teisel' ning vanasõnana 'tavaliselt on mõlemad
pooled süüdi' või 'sageli on nurin osalt põhjendatud,
osalt mitte'.
● Oma..., oma...-ütlused,
nt. Oma põld, oma põrsas või Oma
siga, oma rüga või Oma karu, oma kaer või
vms. lähevad enamasti käiku siis, kui n-ö. omas
süsteemis on juhtunud midagi paha (nt. kui loomad või
lapsed on teinud pahandust) ja tahetakse rõhutada, et nii
kahjur kui ka kahjustatu on omad ― kui näiteks soovitakse
tõrjuda selle etteheiteid, kes süsteemi ei kuulu ("pole
sinu asi!"), või kahetsedes, et pole kelleltki kahjutasu
nõuda, või iseennast lohutades, et pole vaja kellelegi
kahju hüvitada. Veidi teise rakendusalaga on Oma särk,
oma selg või Oma keeta, oma süüa,
st. 'oma tarbeks tehes pole vaja väga kvaliteeti taga ajada'.
Selliseid vormeleid on veidi raske mõtestada vanasõnadena:
tavakohane 'Kui..., siis...'-seostus annaks nonsensi. Seevastu
Oma tuba, oma luba tõlgendub peaaegu et ainult üldistava
järeldusena: 'kui miski on oma, siis on omanikul voli toimida
sellega oma suva järgi'.
● Ise..., ise...-vormelid
seostuvad peamiselt paaridega tegema ― saama, tegema
― sööma, tegema ― pidama (vt. EV 2234, 2241,
2247). Nende juures on põhjust juttu teha sellest, kas
ja kuivõrd verbi isik eesti keeles on võimeline
eristama ütluste vanasõnalisi ja kõnekäänulisi
vorme. Vanasõnavorm on loomuldasa seotud eelkõige
3. pöörde põhifunktsiooniga ― kõnelda
midagi maailmast, kõnelejat ja adressaati formaalselt asjasse
segamata. Kuid paljude keelte vanasõnad harrastavad laialt
ka üldistavat sina-vormi (eriti imperatiivides, millest
peagi eraldi räägime): Ära kiida päeva
enne õhtut või Aja loll asjale, karga ise
kannule või Kui saad üle koera, siis saad üle
saba ka vpm. (Näiteks vene vanasõnades on sellised
rahvatarkuse otsepöördumised inimese poole eriti sagedased.)
Ise..., ise...-ütlustes varieerub verbi isik üsna
vabalt: on noteeritud näiteks Ise teen, ise söön
~Ise teed, ise sööd ~Ise teeb, ise sööb,
ka Ise teeme, ise saame. Siin mõtestub just sina-vorm
hästi loomulikult üldistava impersonaalina (n-ö.
"kes sa ka ei oleks"), tema-vorm aga pigem kõnekäänuna
(kuidagi eelklausliga "eks ta ise tea" või "mis
seal ikka"). Kuid nagu näeme, on võimalikud ka
mina- ja meie-vormid. Siinseis näidetes tahaks
pidada 1. pöördeid juhuslikeks, kontekstist tingituiks.
Teisalt kohtab mina-vormi ka vaieldamatult didaktilistes
ja implikatiivsetes tekstides, nt. rohketes ütlustes hea-
ja pahategude vastastikkuse kohta: Kuda sina mulle, nõnda
mina sulle; Kuidas sõber mulle, nõnda ma
sõbrale; Kuda tädi minule, nõnna mina
tädile; ka küla mulle ― mina külale;
mina metsale ― mets mulle jm. (vt. ka VSR, rühm
840
).
Väga domineeriv on mina-vorm ka tüübis EV
2565 ― Jumal hoia mind sõbra eest, vaenlase eest ma
hoian ennast ise. Kavatsetult või spontaanselt on mina-vormilistel
vanasõnadel omamoodi "tsitaatide" varjund.
Sümmeetrilisele ellipsile võib olla leppeliselt juurdemõeldav
"ühisnimetaja" need on üks vmt. osa,
mis ellipsi pooli samastab või sarnastab, nagu: Naise
rikkus ― kassi vargus (EV 7293), mida mõtestatakse
jätkuga "mõlemast on ühepalju kasu".
See komponent võib olla ka tekstis manifesteeritud: Mehe
ilu ja koti jämedus, see on üks (EV 6627); Hoora
nutt, varga vanne, joodiku jumalapalve võib olla tekst
juba sellisena, kuid ka jätkuga ...neid kolme Jumal ei
kuule vms. (EV 1524); Rikka haigus ja vaese õlu
on enamasti koos jätkudega on kuulsad ~kuulukse kaugele
vm. (EV 9715).
2. Jaatavad lihtlausekonstruktsioonid, kus verb
on ainsuse (või ka mitmuse) 3. pöördes ja teksti
üldstruktuur ei ole sümmeetriline. Nood ütlused
meenutavad väliselt tihti selliseid kirjeldavaid lauseid,
nagu Auto sõidab mööda teed või
Vanaema koob sukka või Lehed langevad.
● Vaatame üht
tekstisülemit. Näide on ühtlasi selle kohta, kuidas
üks kõnekäänd on sahteldatud teise sisse
ja nad mõlemad vanasõna sisse. On üles kirjutatud
tekste, mis sisaldavad sõnapaari sööb ja salgab,
ja ei palju midagi enamat: Sööb ja salgab (Lüg)
või Ise süöb ja salgab (Kuu). Sööjat-salgajat
kõrvutatakse hundiga ja saadakse võrdlus, nt. Sa
olet jo nigu susi: süüt ja salgat (Ote) või
See just nagu susi, sööb ja salgab (Kuu). See
stseen, millega võrreldakse, võidakse esitada ka
süntaktiliselt iseseisvas lauses: Hunt sööb
ja salgab või Susi sööse ja salgas.
(Kõik need tekstid leiduvad tüübis EV 1638.)
Mida aga tegelikult mõeldakse, kui öeldakse Hunt
sööb ja salgab? Hunt tähendab arvatavasti
kedagi kurja inimest; söömine on ilmselt mingi
pahategu, kuna seda tuleb salata ja sööjaks on hunt;
salgamine võiks olla umbes tavalises tähenduses.
Kuid millise operatsiooniga see lause viiakse konteksti ― kas
n-ö. "See hunt sööb ja salgab"
või "Iga hunt sööb ja salgab"?
Kas 'alati, kui see kuri inimene on paha teinud, salgab
ta selle maha' või 'alati, kui milline tahes kuri
inimene on...'? Või kas rõhutatakse või ennustatakse
alati just tehtu salgamist ― võib-olla just seda, et pahategusid
on mitu? Kas on mõeldav ainult rõhuasetus 'kes on
paha inimene, see... salgab' või ka 'kes alati... salgab,
see on paha inimene'?
● Ütluste sülem
oma süü läbi kannatamise kohta, kus tuumkujunditeks
on omad vitsad (peksavad), omad kirbud (söövad),
omad kärnad (sügelevad) jts. (vt. samuti VSR, rühm
856
).
Need tuumad võivad liituda konteksti mitmesuguste
kõnekäänuliste ja vanasõnaliste puhvrite
kaudu. Ilmselt kõnekäänulised arendused on nt.
parastav konstateering Joba oma kirp salvab (Rõu),
samuti ennustused mitmesuguste üksikjuhtude kohta, nagu Kül
täst sis asi saa, kui oma täi sööma nakase
(Hel) või Küll ta tüöle hakkab, kui oma
kärnad kihelema hakkavad (Hlj) vms. Üldistavad vanasõnalised
arendused on nt. Omad vitsad peksavad valusasti ~kõige
valusamini või Oma kirbu omma pallu valusampa purõma
kui tõsõ oma (Ote) või Küll igaühel
oma kärnad sügelevad (Rak). Tekstile Küll
sis huul tulep, kui oma täi süümä nakkase
(Võn) võib kujutleda mõlemat puhvrit ― 'temal'
või 'igaühel (ja temal)'. Juhud, kus tekst
koosneb pelgast tuumkujundist, on samuti ambivalentsed. Näiteks
Omad vitsad peksavad võib tähendada 'siin
toimub see, et "omad vitsad peksavad"', aga ka '"omadel
vitstel" on üldiselt komme, et kui nad on juba
teenitud, siis nad enamasti ka "peksavad", ning seda
võib ennustada ka siin'.
● Ütlused selle kohta,
kui samaväärselt halvad teineteist laidavad või
naeravad või omavahel tülitsevad vmt.: Hea õpetab
paremat; Nõid naerab nõida; üldtuntud
Pada sõimab katelt (ühed mustad mõlemad)
(vt. ka VSR, rühm
776
).
Need vormelid sugereerivad pigem
tõlgenduse 'siin on...' kui 'tihti on...'. Kuid mõlema
tõlgenduse korral näib ütluse teema-reema-struktuur
olevat selline, et teema (st. situatsiooniga antud info) on nimelt
kritiseerimine ja reema (st. uus, väidetav info) on see,
et kritiseerija on ise (ka) "pada" või "nõid"
vmt., st. pole ise parem, koos alltekstiga 'tal pole seetõttu
moraalset õigust kritiseerida'. Võib muidugi küsida,
kui täpselt ütluste tegelikul kasutamisel sedalaadi
tähendusvariante "arvutatakse" või üldse
teadvustataksegi. On dokumenteeritud ka nt. tekst Pada katla,
millel pole enam ei vanasõna-, kõnekäänu-
ega vahepealset vormi, vaid pelgalt paar märksõna,
et tuvastada ütlus, mis adressaadile eeldatavasti ammuilma
teada ja arusaadav. Ka pole õige kujutleda asju nii, et
on olemas lihtsalt teatud hulk süntaktilisi malle (stereotüüpe,
"valemeid"), millesse valatakse järjest uusi sisusid
ja saadakse niiviisi uusi ja uusi ütlusi. Iga vanasõna
(või ka aredam kõnekäänd) on teisalt omaette
miniatuurne kunstiteos, omaette individualiteet. Soomlastel on
näiteks paja-katla-tüübist "kalevalamõõduline"
või runovormiline versioon Pata kattilaa nauraa, musta
kylki kummallakin ― on see siis runo? või vanasõna?
või kõnekäänd? Ta on nii laululine, et
jääb kõnevoolus oma rütmilise korrapära
tõttu mingiti võõrkehaks ja tema tarvitamine
peaks jätma juba täiesti äratuntavalt "tsiteerimise"
mulje.
● Nähtavasti leidub
juhte, kus on problemaatiline, kas "kvantorsõna"
(eriti vist igaüks) kuulub folkloorsesse üksusse
või konteksti. Nt. Igaüks mõistab ju oma
pale puhtaks pesta (EV 1923) või Igaüks tuleb
oma kitsega turule (EV 3893), eriti variant Igaüks
on aga oma kitsega turul ― kas neis tahetakse väita,
et 'inimesed üldiselt kalduvad sobimatuil või
kõigil võimalikel puhkudel ennast välja pakkuma
või rääkima sellest, mis neil hinge peal' või
pigem 'siin on liiga palju selliseid, kes tükivad...'?
Sõnaühend oma kitsega turule tulema on püsikujund,
millega võib nähtavasti opereerida üsna vabalt
ja suvaliselt.
3. Üldistavad/mitteüldistavad ära-imperatiivid,
mida nimetasime eelnevas juba üldistava sina-vormi
puhul. Analoogiliselt kvantorsõnadega viimases näites
tuleb ette ka juhte, kus ära-sõna võib
mõista kui ütluse koostisse kuuluvat elementi (ja
seega käsitada teda üldistavas tähenduses), kuid
võib võtta ka kui ütlusevälist pöördumist
kontekstisse kuuluva isiku poole.
● Selliseid vorme leidub
nt. tüpoloogilises üksuses EV 9396, kus on juttu püve
püüdmisest ja kana kaotamisest. Kes püvve
lätt püidma, kaotas kanaki käest ära (Ote)
on vaieldamatult vanasõnavorm: Kes..., see...-vormel
rajab implikatiivse üldistuse vist eranditult kõikjal,
kus ta iganes esineb. Ära mine püve püidma,
kaotad kana kätte ära (Krk) on tüüpiline
imperatiivne sina-konstruktsioon, mida antud juhul võib
lugeda vanasõnaks, arvestades selle tüübi üldist
variaabluspilti. Ka lauset Lähät püve püüdmä,
kaotat kanagi käest ärä (Nõo) saab kujutleda
eeldus-järeldusvormina, millest Kui..., siis...-vormel
on ellipteeritud ja 2. isik on üldistav-impersonaalne. Kuid
mis on Mine püvi püidmä, kaotet kanagi käest
(Hel)? Kui see on öeldud teisele hoiatuseks, võiks
see olla vanasõna, nii et 2. isik oleks taas üldistav-impersonaalne
ja käsk oleks retooriline, st. tähendaks tegelikult
keeldu. Kui see on öeldud iseendale kahevahel olles ja aru
pidades, siis on raske öelda, kumba žanri ta kuulub:
kvantor pole siin ilmselt mitte 'alati' ega ka 'tihti', vaid mingi
'võib juhtuda, et...', 'on karta, et...' vmt. Kui parastatakse
minevikus juhtunut, nagu nt. Vot sullõ: lätsi püvve
püüdma, kaodi kanagi är' (Se), siis on ütlus
ilmselt kõnekäänu konditsioonis, kuigi siin taga
on ka viide sellele, et antud üldistus osutus samuti tõeks.
● Eriti palju probleemolukordi
tekib siis, kui tekst on lihtsalt üks lühike keeld,
kus ei öelda, mis siis saab, kui keeldu ei kuulata, või
kus eeldus- ja järelduskomponent on ühes lihtlausestruktuuris
kokku sulatatud: Ära pista pead tulle; Ära
mine asjata oma nina põletama; Ära topi oma
nina igale poole; Ära vala õli tulle; Ära
kogu tuliseid süsi oma pea peale; Ära ikka pilli
lõhki aja; Ära vana suppi üles soojenda;
Ära aja tuult taga vmt. Mõned seesugustest
on toodud vanasõnadena ka EV-s, kuid on üpris raske
seletada, millised ja miks jätavad pisut vanasõnalisema,
millised ja miks pisut kõnekäänulisema mulje.
Kõnekäändude poole kallutab neid muidugi see,
et pead tulle pistma, nina põletama, nina
igale poole toppima jt. on omaette väga kindlad püsifraseologismid
ning süntaktiline ümberkäimine nendega ilmselt
üsna vaba, nii et ära-vormi tajutakse pigem kui
üht muude võimalike seas, mitte aga kui vormi, mis
on nende ühenditega statsionaarselt seotud. Analoogilisi
probleeme võib tekkida ka jaatavate imperatiivide puhul,
nagu Pea pool suud kinni või Pane oma sõnadele
sabad taha vms.
● Teksti konkreetne leksika
ja teadmised konkreetsete ütluste kasutamise faktide kohta
määravad igal üksikjuhul selle, kas ta tundub meile
pigem vanasõnana (st. üldistava lausena) või
kõnekäänuna (st. mitteüldistava lausena).
Ära püüa kurge kirvega ei taha kuidagi sobida
tõsimeelseks rahvatarkuseks, kuigi metafooritehnikaga näikse
kõik normaalne olevat: me lihtsalt teame, et see
ütlus pole kunagi tähendanudki midagi tõsist
ja sügavmõttelist, vaid on suhteliselt hiljuti tekkinud
bravuuritsev hõige, mis tähendab umbes 'ära pea
mind lolliks' või 'ära püüa mind
tüssata'. Teine lause, vormilt eelmisega täiesti identne,
on Ära löö lehma labidaga ― vast veelgi
hilisema tekkega naljasõna või "pustogovorka",
milles pole alust näha vähimatki didaktikat; oma ülepingutatud
l-alliteratsiooniga on see pigem otse vanasõnavormi
paroodia.
4. Naljasõnad. Üsna uduse tähendusega
terminit naljasõna on eesti folkloristikas siin-seal
kasutatud, peamiselt vist tähistamaks nalju, mis ei anna
narratiivsete üksuste mõõtu välja. Selle
soomekeelne (ja ka üsna ähmase piiritlusega) lähend
on sutkaus, venekeelseist termineist vastavad talle kõige
ligemini ilmselt Dali приговорка,
пустоговорка
ja прибаутка.
Meil oli eelnevas juttu sellest, et paljude klassikute arvates
on vanasõna üks põhitunnuseid didaktika, rahvatarkuse
vahendamine, samuti sellest, et kõnekäändude
üks retoorilisi põhifunktsioone on öelda midagi,
mis on mõnevõrra naljakas. Didaktika ja koomika
on suuresti alternatiivsed kategooriad või algmed ning
nende bilanss ütluse semantikas määrab ka selle,
kui edukalt või edutult me saame ütlust pidada vanasõnaks.
Kõigepealt võib traditsiooniline vanasõna
kasvatada endale sappa mitmesuguseid koomilisi jätke, mis
õpetlikkuse üldjuhul ära lollitavad.
● Solgisurma pole keegi
surnud (EV 106001) pole selgi kujul juba oma teema tõttu
kuigi surmtõsine, seda vähem hästituntud jätkuga
...ja kui on surnud, siis pole õige solk olnud.
On üles kirjutatud ka nt. järgmine arendus: Solki
pole keegi enne surnud, muudkui Muru sauna hanepoeg ― ega ta'gi
muidu poleks surnud, aga ta kukkus solgitoobrisse (Jür).
See ütlus ei ole kindlasti enam rahvatarkus ja arvatavasti
sobiks teda nimetada naljasõnaks.
● Lihtvorm Mees mehe
vastu ning ka parallelistlike jätkudega vormid Mees
mehe vastu, kaks meest kuradi vastu ja Mees mehe vastu,
kaks meest karu vastu (kõik EV 6578) on ilmselt vanasõnad
ja tähendavad umbes 'mees meest ei karda' või ka 'ärgu
tuldagu hulgakesi kallale'. Mõnede teiste jätkude
korral, nagu Mees mehe vastu, kaks meest kassi vastu või
Mees mehe vastu, kaks meest maki vastu tekib kaasaegsel
inimesel raskusi sellega, kas neid tuleb mõista puhta naljana
või kätkevad nad midagi tõsiseltvõetavat
― nt. kas jätk kassist on toodud mängu puhtalt absurdina
või kuulub kass (teatavasti visa hingega loom) koos kuradi
ja karuga tõemeeli kangeiks peetavate vastaste hulka.
● Piiblist pärinev
Mees on naise pea (EV 6591) on väga tõsimeelne,
kuid võib saada jätku ...ja naine on heeringa pea
― siin on selge, et naise kohta öeldakse midagi halvasti,
kuid kas on mõtet seda jätku sisulistes "vanasõnalistes"
terminites interpreteerima hakata? Sellest palju tavalisem on
siiski jätk ...aga naine on mehe kael ja pöörab
pead sinna, kuhu ta tahab, mis ühest küljest mõtestub
täiesti "tegelikult", kuid teisalt on siin ikkagi
midagi imelikku: see on pigem tehisaforism kui tõeline
vanasõna, naisküsimus on püstitatud eesti vanasõna
jaoks ilmselt liiga modernses ja bulvarlikus vaimus.
● Amet kõik,
mis leiba annab (EV 263) võib saada otsa jätku
...peksa või kassi ― kas seda jätku tuleks
mõista kui tugevat litootest, n-ö. 'tee kas või
midagi väikest ja tühist', või kui puhast paroodiat,
mis lähteütluse idee kui sellise ära mõnitab?
Kui on pühad, siis olgu õieti (EV 9362) esineb
sageli jätkuga ...eit, too lambajalg korraga lauale!
vmt. Seeläbi muutub tekst ebamaiselt kitsi mehe ütluseks
(sest lambajalas pole teatavasti peaaegu üldse liha ja liiati
pole ta mingi pidusöök) ― kuhu žanri
peaks seesugune tekst liigitatama? Kui oleks lisatud minimaalne saatelause, võiks
ta olla vellerism või lühinaljand.
Tekstil võib olla ka igati normaalse vanasõna vorm,
ta võib olla formaalselt üldistav väide või
imperatiiv, kuid sisuline interpretatsioon tõsise õpetuslause
vaimus võib ometi mingil põhjusel nurjuda, tekivad
vastuolud ja asi suubub naljaks.
● On näiteks tüüp
Hädaga peab kõik ära sööma, sealihad
ja kanamunad (EV 1737). Nüüdiseestlase jaoks on
see ütlus vist üheselt absurdinali, kuid teda on püütud
seletada ka tõemeeli, umbes nii, et hädaajaks hoiti
alles nimelt paremad palad või et lihad ja munad hoiti
harilikult müügiks ja ise söödi halvemat.
Kui paikapidavad need seletused on, pole teada.
● On tekst, mis väärikas
paröömilises vormis õpetab, kuidas teha vahet
isa- ja emaharaka vahel: isaharakas on musta- ja valgekirju,
emaharakas valge- ja mustakirju (Koe).
Millist žanri
see esindab? Ta pole isegi normaalne vastus keerdküsimusele
sarjast Mis vahet on ...-l ja ...-l?, sest nood leiavad
reeglina formuleeringu, kus vahe ikkagi tekib, kuigi ei puuduta
kummagi poole "prototüüpseid" tunnuseid (nt.
koeral ja kirbul on tõepoolest see vahe, et koeral võivad
olla kirbud, kirbul koeri aga mitte).
● Või mis žanri
kuulub ütlus Põhjatuul on ikka külm, puhugu
ta põhjast või lõunast? Näiliselt
vale, kuid tegelikult tõsi ta ei paista olevat, st. oksüümoron
ta järelikult ei ole. Ühest küljest valena, teisest
küljest tõena ta ka ei näi, nii et ka paradoks
ta ilmselt pole. Ta on mingi "lihtsalt semantiline mäng",
võib-olla tohiks teda lugeda kalambuuriks. Kuid kalambuur
ei ole folkloori lühižanr.
● Iga rott ei köhi
pole kindlasti vanasõna, kuigi sarnaneb väga mõnedega
neist, nagu Iga puu pole mastipuu jts., vaid tähendab
lihtsalt 'sina pea mokk maas!' Sellest on tehtud eriti ilus "osaeitav"
arendus Iga rott ei köhi, vaid köhivad ainult kopsuhaiged
rotid, mis ilmselt on tähenduse poolest (kui tal see
on) lähtevormist väga erinev. Üks on naljasõna
ja teine on naljasõna? Ometi näivad nende retoorilised
funktsioonid olevat teineteisest väga kauged.
● On palju muid ütlusi,
mis vormilt sobiksid olema vanasõnad, kuid on sisult veidi
naljakad ja "tühised": Igal lollil oma lõbu;
Kui sõna selge, siis joru julge; Mis teeb tuul
müürile; Mis riid see on, kui karvakiskumistki
pole; Ela ilmas kui pulmas; Kuula kõrvadega,
ära kuula kõhunahaga; Söö lund ja
joo vett peale, siis ei ole paha haisu jpt. Osa neist leidub
vanasõnadena EV-s, osa mitte: vahe on tehtud puhtalt "tunde
järgi".
5. Pareerivad repliigid või tõrjevormelid,
mida eesti terminoloogias on nimetatud ka jutujätkudeks
ning mille üks soome lähendeid on vastauksenkiertosutkaus
ja prantsuse-inglise vasteks repartee. Nende hulgas
on süntaktiliselt lõpetatud või terviklikke
repliike, mis võivad hakata käibima iseseisvalt ja
saada üldistavaid mõtestusi. Teisalt on nad tegelikus
käibes reageeringuteks mingeile kindlaile sõnadele
või lausetele partneri jutust ning nende funktsiooniks
on partneri väite eitamine, partneri palve või käsu
tagasilükkamine, partneri küsimuse äranäägutamine
vms. Tõrjevormelisse on reeglina kätketud ka irooniat
või muusugust nalja. (Mõningat liiki tõrjevormeleid
vt. ka VSR, rühmad
983–987
)
● Eriti palju on eesti
keeles oleks-repliike: Oleks on paha poiss;
Oleks tädil rattad all, oleks omnibuss; Oleks ja
pidi on vennad; Oleks olema ja põleks põlema
jpt.
Toome mõned näited ka muudest sõnadest ja repliikidest
lähtuvate tõrjevormelite kohta.
● aga: ― Agal
on saba taga
● ise ~isi:
― Ise on sealaudas ~Isi läks vissiga linna
● vana: ―
Kurat põrgus on vana, inimene ei ole vana ~Vares on vana
● hea: ―
Oleks ta hea olnud, kass oleks ära söönud
● peaasi:
― Peaasi on müts
● üksi:
― Ei ole üksi, püksid on ka
● vihaks (võtma)
ja pahaks (panema): ― Vihast saab hea õlle,
pahast hea piibu
● kingi,
anna, muidu: ― Kinkija on surnud, muiduandja mulda
läinud; Anna jäi Paides rongi alla; Muidu ei saa muhkugi
pähe
● Palun! ―
Kirikus palutakse
● Ma mõtlen...
― Kalkun mõtles ka (et muneb, aga...)
● Ei usu!
― Kui ei usu, anna urruaugule musu ~võta kassi pe-st musu
● Ei taha!
― Taha ikka, ega ta tahmane ole
● Ei näe!
― Kui ei näe, võta silm näppu
● Ei viitsi!
― Kui ei viitsi, võta vits pihku ~viska viisud maha
● Ei julge!
― Kui ei julge, võta julk pihku
● Häbi!
― Häbiga saab läbi (aga kui tuleb surmatõbi,
siis ei aita ükski abi)
● Tere! ―
Mis su tere maksab? ~Mis tere, kere peale! (nt. kui tulija on
hilinenud)
● Jõudu!
― Kes teeb, see jõuab (möödakäija pidagu
lõuad)
● Nägemist!
― Nägemist saab silmakliinikust
Tõrjevormeleid on ka praktiliselt iga küsisõna
ja käibeküsimuse kohta.
● Eriti palju vastuseid
on küsimusele Mis kell on? ― Ajanäitaja ~Ratastega
masin ~Uurmaakri leivakannikas ~Seitse minutit seinast eemal ~Viisveerand
kuus ~Samapalju kui eile sel ajal ~Pole veel midagi, hakkab alles
saama.
Repliike muude küsisõnade ja küsimuste peale:
● Mis? ―
Kassi ~musta mära ~... tiss
● Mida? ―
Tatirida
● Miks? ―
Sest koera nimi oli Reks ~Viks
● Milla? ―
Kui siga läks üle silla (ja saba tegi tilla-lilla)
● Kuhu? ―
Kuke suhu
● Mis uudist?
― Juudi pruudist ~Siga tuli kuudist
● Kuidas käsi
käib? ― Käisest sisse, teisest välja
● Mis nimi?
― Nipitiri
● Kui vana?
― Nii vana kui köstri ~ristiema valge kana ~vares aiateibas
● Mida sa teed?
― Küsija (lapse) pe-pulka (mis üle jääb,
löön pealaelt sisse)
● Kust said? ―
Varga käest küsitakse, kust said
Nagu öeldud, võib tõrjevormel meenutada välise
vormi poolest vanasõna ning ta täpsemat retoorilist
funktsiooni võib olla raske üles leida, kui see pole
just otseselt dokumenteeritud, ning üldsegi teha vahet, kas
ütlusega reageeriti just konkreetsele sõnale eelkõneleja
jutus või selle jutu sisule üldisemalt (ja ühtlasi
sellele sõnale).
● Eesti Siga on ausa
mehe leivakõrvane (EV 10382) võib näida
ütlusena lihtsalt selle kohta, et siga on kasulik loom, kuid
on tegelikult?/ühtlasi? tõrjevormel, reageering sõimusõnale
siga.
● Pahast saab hea piibu,
vihast hea õlle on reageering sõnadele paha
ja/või viha (vt. ka O. Looritsa töös
"Ununevast kultuurimiljööst"
(Eesti TA Aastaraamat I, Tartu, 1940)).
● Vene Авоська
веревку вьет,
небоська петлю
закидывает
on igas mõttes vanasõna, kuid täpsema
funktsiooni poolest reageering sõnadele авось
ja небось,
st. samuti tõrjevormel.
● Vene Не
запрягши, не
погоняй
võib jätta "üldmetafoorse" vanasõna
mulje, mis võiks tähendada umbes 'ära alusta
asju enne, kui ettevalmistused tehtud' või 'ära tee
asju vales järjekorras' vmt., kuid ta käibib (ka) konkreetsemas
funktsioonis, nimelt tõrjevormelina nõudev-küsivale
sõna-lausele Ну?
2.1.2. Mõistatuste paralleele ütlustega
Neid paralleele, nagu öeldud, on vähe ― ehk sadakond,
seega julgelt suurusjärgu võrra vähem kui vanasõna
ja kõnekäänu vahel. Seetõttu on raske
teha ka üldistusi selle kohta, millistel tingimustel üks
ja sama kujundituum võib eesti folklooris funktsioneerida
kord ütluse, kord taas mõistatusena.
Üldiselt väheste paralleelide hulgas on suhteliselt
palju selliseid, kus mõistatusel on üheaegne paralleelsus
nii vanasõna kui kõnekäänuga. Toome neist
mõned näited.
● Topeltsõnapaar
(hobustega ― härgadega) + (tuleb ~-vad ― läheb
~-vad) võib kõnekäänuna tähistada
ükskõik mida, mille tulekus/minekus ilmneb kiiruse/aegluse
kontrast. See valmisdetail on juba selsamal elliptilisel kujul
Hobusega tuleb, härgadega läheb sobinud olema
ka mõistatus, mis tähendab haigust ~häda ~surma
~talve jm. halbu asju. Teine kombinatsioon neist elementidest
annab uue mõistatuse: Härgadega tulevad, hobustega
lähevad, mis käib pühade kohta ja sobib muudegi
aeglaselt tulevate ja kiirelt kaduvate heade asjade kohta. Kui
nende mõistatuste lahendused viia teksti subjekti kohale,
saame lauseid, mis sobivad olema (ja ongi) vanasõnad: nt.
Haigus hobustega tuleb, aga härgadega läheb (EV
758) või Jõulud ~Pühad tulevad härgadega,
lähevad hobustega (EV 2726). Muudelgi halbadel asjadel
on kombeks ruttu tulla ja pikkamisi minna; eraldi vanasõnatüüpideks
on loetud veel ütlused, nagu Häda tuleb hoostega,
läheb ära härgadega (EV 1758) ning analoogilised
vaeva ja õnnetuse kohta (EV 13179 ja 14712). Vanasõnades
leidub ka hea ja paha asja liide: Rikkus tuleb härgadega,
vaesus hobustega asub majasse (EV 9768; Karja).
Sama paari hobustega (tuli) ― härgadega (läks),
öelduna haiguse kohta, tuleb ette veel arstimissõnades,
mis antoloogias "Eesti rahvalaulud" (Tallinn,
1969–1974) figureerivad ka regilaulutüübina "Varesele
valu" jm. kohtades.
● Teine analoogiline kujundituum
tuli tulema, vesi minema võib olla kõnekäänd
mille kohta tahes, mis tuleb ruttu, kuid ka läheb ruttu.
Täpselt sessamas vormis on ta ka mõistatus raha kohta.
Kui selle lahendus taas asetada subjekti kohale, saame teksti
Raha on tuli tulema, aga vesi minema, mis ongi üsna
tuntud eesti vanasõna (EV 9475; u. 25 autentset kirjapanekut).
● Tuumkujund kahe absurdse
sõnaühendiga ― Naiste tahk ja kana ninarätik
on sellisel kujul üsna produktiivne mõistatus põranda
kohta, mida kanad ja naised kasutavad veidi tavatul otstarbel.
Paneme siingi lahenduse subjektiks, ja saame vanasõnateksti
(tüübist EV 7254) Põrand on naiste tahk ja
kana ninarätik. Samas tüübis on tekste, kus
väidetakse, et naiste tahku ja kana ninarätikut ei tea
keegi või et need on vanakuradilegi teadmata (st. toimub
folkloorses retoorikas tavaline absurdide eitamine). Naiste tahku
ei suuda rumal kurat tõepoolest ära arvata jututüübis
AT 1177**.
● Analoogilisi pöördeid
tuleb ette ka absurdidega ree rasv ja naiste rangid.
Need võivad nähtavasti käibida lihtsalt kujundlike
terminitena (vastavalt lume ja kaelkookude kohta). Sama paari
on esitatud ka mõistatusena, nt. Pühalepa tekstis
Kahte asja poodis müia ei ole: reerasva ja naiste range.
Tüübi EV 7254 ühes tekstis, mille üleskirjutus
on Kreutzwaldilt, on paaris ree rasv ja naiste tahk.
Mõistatusvormi ja vanasõnavormi paralleelsus võib
tekkida ka iseseisva kõnekäänulise tuumkujundi
vahenduseta. Eesti folklooris on kaks juhtu, kus üksus on
mõlemas vormis hästi produktiivne (keegi pole avaldanud
arvamust, kumb neist võinuks olla geneetiliselt esmane):
● 1. juht: mõistatus
Sööda kui venda, seo kui varast hobuse kohta
ja teisalt vanasõna Hobust sööda kui venda
ja seo ~köida ~hoia kui varast (EV 1362). On vanasõnana
tuntud ka karjalastel (laenatuna võib-olla venelastelt)
ja liivlastel (laenatuna võib-olla lätlastelt). Soomlastel
puudub.
● 2. juht: on 2 eraldi
mõistatust ― Ühe mehe mõistus, üheksa
mehe jõud, mis tähendab karu, ja Ühe mehe
rammu, üheksa mehe mõistus, mis tähendab
hunti, ning teisalt vanasõna Hundil on ühe mehe
jõud ~ramm ~võim, aga üheksa mehe aru ~mõistus
~meel ~...; karul on üheksa mehe jõud ~..., aga ühe
mehe aru ~... (EV 1610). Vanasõnavormis on tuntud
rahvusvaheliselt.
Mõningail puhkudel võib arvata, et mõistatusvorm
on algne, vanasõnalised modifikatsioonid aga sekundaarsed.
● Laia rahvusvahelise levikuga
mõistatusel nime kohta Tules ei põle, vees ei
upu, mullas ei mädane on eesti aines mõningaid
vanasõnavormilisi paralleele hävimatute asjade kohta,
nagu Nimi (ja sõna) ei mädane hauapõhja
ka (EV 7438) või Häätehtus ei mädane
(EV 1168), mõlema kõik üleskirjutused pärinevad
Marta Mäesalult Häädemeestelt, ning võru-setulised
Hüätego pala-ai tullõ, õi upu-ui vette
(EV 1170) ja Õigus ei pala tullõ, ei upu vette
(EV 14586).
● Mõistatusena on
mitmeil rahvail tuntud ka Üks ütleb: suvi pikk, teine
ütleb: talv pikk, kolmas ütleb: mul ükskõik
(s.o. vanker, regi ja hobune), teisalt leiduvad mõned kaheldava
rahvaehtsusega eesti üleskirjutused, kus lahendus on tavakohaselt
subjektiks pandud: Vanker ütelnud...; regi ütelnud....
jne. (EV 13653).
● Eestist on kümmekond
üleskirjutust mõistatusest (sauna)viha kohta: Peotäis
paljast, küünar karvast, ning lisaks üks üleskirjutus
Karksist, kus lahendus on pandud küll formaalselt mitte subjekti,
kuid igatahes ütluse teema rolli: Küünar karust,
peotäüs pal'last, nõnda pead vihta köütme
(EV 5203) ― võiks arvata, et viimane modifikatsioon on
improvisatoorne ja juhuslik.
Samuti tuleb ette teistpidist vahekorda, kus põhiesinemus
on ütlusvormiline, selle kõrval aga juhuslikud mõistatustena
pakutud tekstid:
● Umbes 20 ehtsa üleskirjutusega
on arhiivis esindatud vanasõna Kui otsas, siis hooleta
(kui vatsas, siis vaevata) (EV 8142); teisalt on F. J. Wiedemann
kirjutanud üles mõistatusena varanduse kohta erandliku
teksti Saab otsa, siis hooleta, saab vastu, siis vaevata.
● Vanasõnast EV
12673 ― Tühi kõht on kõige parem leivakõrvane
on u. 40 ehtsat varianti, lisaks paar üleskirjutust, kus
tekst on pööratud keerdküsimuse vormi ja algne
subjekt saanud lahenduseks: Mis on kõige parem leivakõrvane?
(Tühi kõht).
● Vanasõnast EV
291 ― Andja (käsi) väsib, aga võtja (käsi)
ei väsi (u. 80 autentset üleskirjutust) on arvatavasti
inspireeritud tekst Andja ei väsi, võtja väsib,
mida on pakutud kui mõistatust kaevu kohta ning mis sobib
iseenesest olema mõistatus ja esineb mõistatusena
ka nt. Eiseni väljaannetes. Kuid lähtetekst ise on samuti
Eiseni enda kirjapanek, st. selle folkloorsus pole tagatud.
● Arvukate üleskirjutustega
on esindatud kõnekäänd Hilp ees, tallukas
taga ja selle kõrval ainus, kuid arvatavasti rahvaehtne
tekst Vaivarast Hilp ees, tallukas taga, lippi-lappi lipperdis,
mis tähendavat hernehirmutist.
Veel leidub arhiivitekstide hulgas mõningaid kummalisi
üksusi, mida on esitatud kord vanasõnadena, kord mõistatustena
üsna ühes ja samas vormis ning kus ei ole toimunud ka
mitte tavalist lahenduse ja subjekti (või teema) asendust.
● Toa taga tuiskab,
sauna taga sajab, saab teele, ei teagi ~... ukse ees ilus
ilm on toodud vanasõnana (EV 12113) ja üleskirjutaja
Jaan Ainson Paistust on seda seletanud nii, et ütlus käib
kas otsesõnu halva ilmaga väljamineku kohta või
üldse mingi raske ettevõtte kohta, mis eemalt näib
hirmus, kuid tehes ei ole vigagi. Teisalt on paar umbes samas
sõnastuses teksti pakutud mõistatustena kavala inimese
kohta.
● Vanasõnatüübis
EV 4259 algab osa tekste ellipsiga Pime õues, piits
peos..., jätkuelementidega ...koit õues, kott
kaelas, valge väljas, vammus seljas vm., ja jutt on ilmselt
varajasest tööleminekust vm. asja varajasest tegemisest.
Sellesama algusega on ka tekste, mis väidetavasti peavad
olema mõistatused kaevu kohta.
● Andres Kuldsaar Jämajast
on üles kirjutanud 2 mõistatusteksti puulõhkumise
kohta Anna valu vaiale, siis saab harud laiale, teisalt
on arhiivis 4 vanasõnadeks kvalifitseeritud kirjapanekut
umbes samas sõnastuses (EV 13306).
Võib küsida, kas traditsioonikandjad ise andsid endile
aru, millist žanri need jts. tekstid
esindavad. Kirjanduses on muude rahvaste folkloorist toodud näiteid analoogiliste
hämardumiste kohta vanasõna ja mõistatuse vahel
(vt. nt. M. Kuusi kirjutist "Southwest African Riddle-Proverbs"
("Proverbium" 12 (1969), lk. 305 jj.), G. Milneri
tööd "From Proverb to Riddle and Vice Versa"
("Proverbium" 15 (1970), lk. 500 jj.), Î. Başgöz'i
oma "Riddle-Proverbs and the Related Forms in Turkish
Folklore" ("Proverbium" 18 (1972), lk.
655 jj.) jpt.).
2.2. SUHTEID LAULUDEGA
2.2.1. Kalevalavormilised
"originaal" -mõistatused ja -vanasõnad
Nn. kalevalavorm oli selgeilmeline poeetiline kood, mida kasutas
enamiku läänemeresoome rahvaste vanem rahvalaul, sh.
ka eesti regilaul. Selle vormi põhitunnused, nagu üldiselt
teada, olid alliteratsioon, parallelism ja trohheiline või
daktülo-trohheiline meetrum. Kalevalavormi kasutusala ei
piirdunud lauludega, vaid see vorm oli puhtamal või taandunumal kujul üldistunud
muissegi läänemeresoome žanridesse,
sh. lühižanridesse.
(Tuumakas ja kompaktne ülevaade kalevalakoodist kui läänemeresoome
rahvaste universaalsest folkloorikoodist leidub Matti Kuusi kirjutises
"Kalevalakielen kysymyksiä"
("Virittäjä" 1978, nr. 3).)
Lühiüksus võib olla kalevalavormiline seetõttu,
et ta on algusest peale loodud ja tradeerinud kui kalevalavormiline
lühiüksus, või seetõttu, et ta on pärit
runo- või regilaulu tekstist. Selline lühiüksus
on kõige sagedamini 2 värsi (harvemini 1, 3 või
4 värsi) pikkune. Eesti algupäraselt kalevalavormiline
vanasõna või mõistatus pole tavaliselt vormipuhas,
vaid enamasti juba katalektiline ja kontraheerunud, tihti kvantiteedivigadega.
Toome kalevalavormiliste mõistatuste näiteid.
3 "värssi":
- Maast tõusis mannerpuu,
mannerpuust sai kaustapuu,
kaustapuust sai suur mets (Hernes)
- Hall härg, hangus sarved,
võtab sauna sarvile,
kihelkonna kukile (Tuuleveski)
- Isa pikk ja peenike,
ema lai ja lapergune,
pojad puperlullikesed (Humal)
2 "värssi":
- Sealt sõidab suur sõda,
kust ei mahu kassi saba (Mesilased)
- Tiidu sõidab teeda mööda,
Tiidu karvad kaksipidi (Heinakoorem)
- Ema ilma loomata,
lapsed luhas laiali (Heinakuhi ja saod)
On tüüpiline, et kaksikvärsivormilise mõistatuse
1. "värss" jaguneb kahte "dipoodi" ja
kummaski neist on eri alliteratsioon (või sõnakordus,
või lõppriim), 2. "värss" aga on
selles mõttes homogeenne:
- Isa istub, | poeg pistab,
tütar taga töllitab (Kooguga kaev)
- Tuhat turki, | sada särki,
läheb põllule, perse paljas (Kana)
- Valge väli, | kirju kari,
tark karja kaitseja (Kirik)
- Isa ehib, | ema ehib,
poeg saab poolde ilma (Tuli ja suits)
- Pikem puist, | pikem maist,
madalam kui maarohi (Tee)
- Keeletu, | meeletu,
ise ilma rakendaja (Nõel)
- Puine pistab, | luine salvab,
vinta-vänta väänab alla (Puulusikaga söömine)
Kaksikvärsivormilised vanasõnad, mis ei ole
väljapudemed lauludest, vaid algselt paröömilised
üksused, on vanemas soome traditsioonis olnud väga produktiivsed.
Matti Kuusi raamatus "Vanhan kansan sananlaskuviisaus"
(Helsinki, 1953), mis sisaldab soome paröömikat aastaist
1644–1826, on sellistest palju näiteid:
- Kussa peura pehtaroipi,
siinä karva katkiaapi (lk. 294)
- Ei väkisin vävyksi saada,
ylenmielin ystäväksi (lk. 286)
- Rähni kirjava kesällä,
ihmisen ikä kirjavampi (lk. 422)
- Kukko päällä kurjanakin,
kana alla armasnakin (lk. 387)
- Hullu kiitti hevostansa,
mielipuoli vaimoansa (lk. 13)
Eesti vanasõnades on regivormilist kaksikvärssi säilinud
enam Ranna-Virumaa materjalis, eriti aga Kuusalus. Harilikult
on tegu soome laenudega ja enamikul neist on ka soome arhiivivasted:
- Ida vieb kalad merestä,
idakakku kattilasta (EV 1894)
- Seni on lindu lahjukane,
kui on pere pienikäne (EV 5951)
- Vana vihku Valberille,
nippi-näppi Ierigulle (EV 13508)
- Oppind mies oluve jooneb,
oppimata oksendeleb (EV 14756)
- Korge on kodune künnis
toista kerda kerduessa (EV 4844, ainult Kuusalus)
- Poiga peugela pigune,
siiski vaimust vapperamba (EV 8924, ainult Kuusalus)
- Silk ei suolassa mädäne,
nahk ei pargissa pahene (EV 10434, ainult Kuusalus)
- Ega vieräs talu hävidä,
huoledus talu hävidäb (EV 14353, ainult Kuusalus)
- Ühest naisest künnükselle,
ühest lehmäst kärbäsille (EV 14941, ainult
Kuusalus)
2.2.2. Eesti ütluste
paralleele regilauludega
Eesti vanasõnatüüpe, millel on selgemad vasted
regilauludes, on seni registreeritud ligi 300. Võib arvata,
et üldjuhul oli liikumine sedapidine, et didaktiline värss,
värsipaar või nelikvärss irdus laulust ja hakkas
käibima iseseisva vanasõnana. Kuid pole välistatud
ka vastupidine: sobiv (eriti runovormiline) vanasõna võidi
muutmatult või töödeldud kujul inkorporeerida
laulusse. Selliste rännete ja nende suundade probleem on
meil täiesti uurimata.
Millistel (temaatilistel ja/või funktsionaalsetel) laulurühmadel
on olnud kõige intensiivsem ainevahetus ütlustega,
harilikult siis ka kõige olulisem roll vanasõnafondi
täiendajatena? Vastus on kõige laiemas laastus selline:
lauludel soolistest suhetest ja lauludel sotsiaalsetest
suhetest.
[Järgnevas toodavad laulutüüpide nimetused,
samuti laulude liigituse üldine kondikava on samad, mis Ülo
Tedre toimetusel ilmunud väljaandes "Eesti
rahvalaulud. Antoloogia" (Tallinn, 1969–1974).]
Naisevõtu ja mehelemineku teema on ka vanasõnades
üks produktiivsemaid. Lõviosa selleteemalisest materjalist
moodustavad (esmajoones meestele adresseeritud) kaasavalikuõpetused:
kas võtta lähedalt või kaugelt; vaadata kosja
minnes majakorda ja pruudi vanemaid; naine võtta töö
juurest, mitte peolt ega kirikuteelt; ilu on hinnatav, kuid pahatihti
on ilusad kurjad või rikutud; ilust tähtsam on töökus.
Omaette probleem tüdruku jaoks on, kas minna vanale, kel
on varandust, või noorele, kes on rõõmus,
tugev ja terve. Vastandlikke lahendusi pakutakse rikkaga/vaesega
abiellumise dilemmale üldse, eriti hoiatatakse rikka naise
eest, naise kaasavara aga ei peeta üldiselt mikski. (Kaasavalikuõpetusi
vt. lähemalt ka VSR, rühmad
289–319
)
Analoogilised õpetuslaulude tsüklid poistele
ja tüdrukutele on kosjateemalistes lauludes ning õpetused
mõrsjale ja peiule pulmalauludes. Ja nagu öeldud,
on neis rohkesti paralleele vanasõnadega.
● Omaette vanasõnana
üks võimsamaid neist on Ilu ei panda padaje ega
kaunist kattelaie (EV 2029 ― u. 140 var.); sama värsipaar
(või -nelik jätkuga ...töö pannakse padaje,
kätevaeva vaagenaie vmt.) tuleb ette ka nt. laulutüüpides
"Ära võta ilusat naist", "Võta
vallast vaeslaps" jt. Viimase tüübi mõnedes
variantides (ja ehk mujalgi) kohtab ka parallelismirühma,
mille vanasõnavasteks on EV 11784 ― Tee ise ja teeta
teisi...
● Hoiatused ilusa eest
(eriti ilusa või valge mehe eest) ja soovitused minna mustale
mehele sisalduvad laulutüüpides "Ära ihka
ilusale", "Ei lähe ilusale mehele", "Ära
mine valgele mehele", "Mine mustale mehele" jt.
Nende tüüpide vanasõnavasteteks on ütlused
Ilos miis vereimeja, valge miis verevalaja (EV 2046); Kenal
mehel kerge käsi, valgel mehel vali rusikas... (EV 3587);
Seni must murrab tööd, kui valge ennast vaalib (EV
6959); Puhku ei punatsile, vahtku ei valgile; illos saa ikõtaja,
punane vere puserdaja (EV 9060).
Võib nimetada veel paari laulutüüpi, kus kõne
all on kositava tüdruku füüsilised parameetrid.
● Tüübiga "Ära
võta pikka ~suurt naist" on seoses vanasõnad
EV 4405, kus on motiiv pikk läheb pingile magama,
ning Tilluke teravake, hulluke usinake (EV 12012) .
● Tüübist "Tunnen
tuima neiu" lähtuvad EV 5323 ― Laisal jalad lihva-lahva,
tuimal juuksed tustakus ning EV 14043, kus tulevad ette ended,
nagu kurjal mustad silmakulmud; vihasel silmad vesised;
pahasel paled punased jts.
Üpris palju ütlusi on tootnud laulud vanaga abiellumise,
vanapoisi ja vanatüdruku kohta. (Osa laule,
kus räägitakse sellest, kui halb on vana mehega elada,
leiduvad mainitud lauluantoloogias abielulaulude hulgas.)
● Üldiselt on suhtumine
vanasse ja vanaga abiellumisse halb: Ei mõista vana
vallatella ega napukubu naljatella (EV 7012); Suud anda
vanaltüdrukul on nagu külmale müürile
(EV 10883); Mis sest vanast vintsutada, mädastmunast mängutada
(EV 13360); Vana külm nagu koolu siga, noor lämmi
ja pehme nagu ahjust võet sai (EV 13421); Vanal
kohus koolda, hallil tarvis hauda minna (EV 13433); Vana
mees vareste roog... (EV 13450); Vanast ei ole varju ega
küürakast küljesooja (EV 13487); Vanatüdruk
raudhammas (EV 13601).
● Paar näidet ka vanasõnadest,
kus vana eelistatakse noorele: Parem vana habeme all kui noore
piitsa all (EV 13366); Vanal on vara parem, kirstukaas
on kindlam (EV 13440); samuti ütlused algusega Vana
naine laste vari... (EV 13459). Kõigil neilgi on paralleelid
regilauludes.
Lesega abiellumise eest hoiatatakse nii lauludes kui ka
neist pärinevais ütlustes.
● Laulutüübist
"Läila lesele minna" on pärit EV 5775 (sama
algusega nagu tüübinimeski) ja EV 4343 ― Mis sa veel
koolust kuulutad vai mädanust mäletad. Tüübist
"Ära võta leske" pärineb EV 5774 ―
Lesk on kuri lepitada, mehenaine meelitada. Väljapude
tüübist "Võta naine neidudest" on sama
algusega EV 7330 (jätkuga ...osta hobu sälgudest).
Rohkesti vanasõnalisi derivaate on andnud regilauludes
sisalduvad manitsused meestele, et naine võetagu töö
juurest, ning virkuseõpetused neidudele.
● Laulutüübile
"Võta naine töölt" on vanasõnades
vähemalt seitse tüpoloogilist paralleeli: Kõik
on kerikus kenad, kallil ajal kaunikesed (EV 3834); Naist
võta argipäeval: siga pestakse mõnikord pühapäevakski
puhtaks (EV 7314); Võta naine heenakaarelt, aga
mitte kirikuteelt (EV 7331); Vahi neidu vardu varrest,
sihi neidu sirbi pääldä (EV 7415); Pidult
ära võta naist (EV 8736); Ära sa püüa
pühalla naist: pühalla pruudid ilusad (EV 9367);
ilmselt ka EV 7250. Need vanasõnatüübid esinevad
sageli kontaminatsioonidena, nagu on ootuspäranegi.
● Laulutüübist
"Virkuseõpetus neidudele" on pärit vähemalt
kolm ütlust: Viisi tõttu viidanessa, käte
tõttu käidanessa, au tõttu hobu aetakse
(EV 14148); Ole viks, käi kõks, siis saad pereminiaks
(EV 14171); Viksid viia viisi tõttu, kõrgid kena
kõnni tõttu, töö tõttu tütarlapsed
(EV 14172).
Lauludest on irdunud mitmeid ütlusi, kus eelistatakse
talupoja seisust meremehe, metsamehe, ametimehe jm. meeste
omale ning soovitatakse minna talumehele.
● Laulutüüpidest
"Ei mere- ega metsamehele" ja "Neiu tahab talupojale"
tulevad nt. vanasõnad Enam kündja kübar kui
ametimehe hobune (EV 5167); Põllumees magab, põld
kasvab; ammetmees magab, ammet seisab (EV 9189); hästituntud
Põllumees põline rikas, ametmees ajuti rikas...
(EV 9191); Mõisamehed mõnesugused... (EV
6994); Talupojad toitvad saksad ja sandid (EV 11531); viimane
motiiv esineb ka laulutüübis "Maamees toidab saksad-sandid".
Vanasõnadeks on saanud ka mitmed fragmendid lauludest,
kus tüdrukut hoiatatakse poisi peibutustele järele
andmast.
● Laulutüüp
"Ära usu poisi juttu" on tekitanud nt. sellised
paröömilised üksused, nagu Poesi kiil vai uisa
kiil (EV 8942); Poiss on loodud pettijaks, tüdruk
vastavandujaks (EV 8953); Petab öösi pimedas,
vannub päevavalges (EV 8945); Ära usu uisu juttu
ega pea poisi pettu (EV 12962).
● Laulutüübist
"Maha jäid magatud pruudid" on pärit umbes
samas sõnastuses EV 6318.
● Laulutüübiga
"Metsast mehele" on seoses EV 6788 ― Mõni
läheb metsast mehele, mõni kargab kannu otsast
ja EV 4762 ― Kuusk kuulutab, lepp laulatab, pajupõõsas
paneb paari.
Noorte suhteid ja kosjateemasid käsitlevatest lauludest
võib märkida veel järgmisi (varia).
● Laulutüübist
"Neid pole püssil püüetav" pärinevad
vanasõnad EV 3052 ― Kala püütakse mõrraga,
tütarlast kihladega ja EV 5941 (algusega Linnud püssil
püüetakse...), mille olemasolu vanasõnana
on küll küsitav. Laulutüübist "Neiu saatus
teadmata" pärineb EV 5922 ― Lind ei tea, kus ta lastas;
kala ei tea, kus ta püüdas; neiu ei tea, kus ta viias,
laulutüübist "Neiukaup kambris" vanasõnana
küsitav EV 1332 (algusega Hobu kaup on õuessa... ― 1
var. Haljalast).
Ka pulmalaulud on andnud mõningaid vanasõnalaene.
Nimetame neist tüübikindlamaid.
● Siit on lähtunud
paar uskumusliku taustaga didaktilist üksust selle kohta,
et pruut peab pulmas nutma: tüübist "Kui ei nuta,
ei sigi" vanasõna Ei see siga sigine, kes ei vingu
viies (EV 10332); tüübist "Nutt ehtides või
elades" vanasõna algusega Kes ei ike ehten, tuu
ikk ellen... (EV 2284).
● Paralleele on veel pulmahobuse
kohta, nt. hobuse ütlus, et ta sõidaks ennem sõja-
kui saajateed (EV 1322), mis lähtub tüübist "Ennem
sõjas kui saajas" ja peab silmas võidukihutamist
pulmasõidul, kus hobused said hirmsasti vatti. Löö
hobust, hoia naist (EV 1400) sobib olema õpetuslause
abielu kohta üldse, kuid on pärit samanimelisest laulutüübist,
kus ta on otsene pulmasõidujuhis.
● Ütlusi veimede kohta:
EV 13993 ― Kunas vesik villa ketras või kõsik
kinda kujub (1 var. Tarvastust) on laulutüübist
"Kunas kusik kudus"; EV 11766 ― Kui teed, siis tegineb;
kui lased, siis laabub (1 var. Harglast) tüübist
"Virk veimetegija". Mõlema fragmendi vanasõnaline
käive on kaheldav.
Abielulauludes on domineerivaks üldteemaks minia,
nooriku, abielunaise raske põli. See dominant on märgatav
ka abielulauludest laenatud ütlustes.
● Nt. minia raske elu
kohta: Harvast orja kiidetakse, miniat ei millalgi (EV
8080) lähtub laulutüübist "Ei kiideta miniat";
Ori saa aastapalga, päeveline päeväpalga, minni
ei saa midägi (EV 8095) laulutüübist "Minia
palk"; temaatiliselt põikuv Sealaut ja kaevukuok
― need one vaesellapsel lukuta (EV 10230) laulutüübist
"Minia meelevald".
Leidub ka üks optimistlikum vastand: Minni meeleline,
meheimä armuline (EV 6846) laulutüübist "Meelepärane
minia".
● Kurja mehe kohta:
Mis saab hobune teha hullu peremehele ehk naine narsakale mehele
(EV 1402) lähtub ilmselt laulutüübist "Hull
mees". Mehe rusikas on magusam kui meelusikas (EV
6637; ainus variant Thor Helle grammatikas) pärineb laulutüübist
"Miks panid kurjale". Ütluse Mesileib minna,
saiakoorik saia (EV 6752; liitub mitmesuguseid jätke)
prototüübiks on ilmselt laul "Kuri paneb puid raiuma".
Rannaeestiline Paha on pahaga, veel pahem on ilma pahata
(EV 8232) on vanasõnana tuntud ka soomlastel ja lähtub
samuti rannaeestilisest laulutüübist "Parem pahagi
mees kui üsna üksi".
● Harva vilksatab ka hea
mees: Hea mees ehitab naise, kuri mees kulutab naise (EV
945), mille analooge tuleb ette laulutüüpides "Miks
põllepõli parem" ja "Kuri mees on kuue
hukku"; samuti EV 6544 ― Kui on mees meele järel,
siis tee püksid pe- järel ja laulutüüp
"Kui mees on meelepärane".
● Joodiku mehe kohta:
laulutüübist "Joodikul pole raha" pärineb
sellesama algusega EV 2445 (1 var. Maarja-Magdaleenast); vanasõnal
Jumal hoidku joodiku iist (EV 2569) on vasteid laulutüüpides
"Hoidku joodikule saamast" ja "Kõrts viib
kõriku".
● Paar muud juhuparalleeli
abielulauludega: Esimine hella põli, keskmine kulla
põli... (EV 706) on suguluses laulutüübiga
"Kolm põlve tütrel", Oled viid, viida
aig; oled tood, toida pääd (EV 14075) laulutüübiga
"Kuhu minna kurjast elust". Laulust "Narr, kes
Narvast naise võtab" on iseseisvunud ka samaalguline
kaksikvärss jätkuga ...loll, kes linnast lehma ostab
(EV 7386); kas seda pidada didaktiliseks ütluseks või
lihtsalt naljasõnaks, on problemaatiline.
Paar ütlust on pärit ka leselauludest.
● Siin on vanasõnaloomet
kõige enam toitnud laulutüüp "Oma ema ja
võõrasema söök": tuntuim ütlus
on Oma laps on lapsuke, teise laps on laastuke (EV 7925),
teised EV 8368 (nt. algusega Pal'l'u söö pada väke,
katevõrra võõras laits) ja EV 14423 ―
Võõrasema annab süüa ja haugutab, kässib
süüa ja käritab (ainus üleskirjutus Vigalast).
Paralleele vaeslapselauludega:
● Laulutüübist
"Ema arm" on vanasõnadena registreeritud kaks
fragmenti: EV 639 (nt. sõnastuses Ema viidi teeda mööda,
armud läksid aeda mööda) ja EV 2191 ― Isaga
kaob pool kodu, emaga terve kodu.
● Laulutüübist
"Tules magamine" on samuti tulnud paar ütluslikku
pudet: Ema and tüki, ütles: tühi! võõras
and raasu, ütles: rasse! (EV 630) ja Võõrasemä
võime kurja, kasuemä kaine, kal'g (EV 14426; 1
var. Sangastest).
● Küllalt palju on
paralleele ka muude vaeslapselauludega. Olgu see ema õlg
või aganas, ta ikki ema (EV 652; 2 var. Häädemeestelt)
on laulutüübist "Ennem oma õlgine ema",
Lööge seda, kes esata, lööge seda, kes
emata (EV 2213; 1 var. Otepäält) laulutüübist
"Ärge lööge vaeslast". EV 6882 algusega
Kes mullust mälets ja toonast miili tulets... esineb
laulutüübis "Mitu halba ilma pealla" (aga
vist mujalgi). EV 7929, milles fragment ...annab hamme, käänab
kaela, silitab pääd, pistab silma, pärineb
laulutüübist "Võõrasema ütleb
nutvat noort meest", Palju sööb söödetav,
palju joob joodetav (EV 8364) ― laulutüübist "Vaeslaps
valla toita". Vara on vares murulla, viel varembi vaenelapsi
(EV 13677) on väidetavasti rändmotiiv vaeslapse- ja
orjuslauludest. Võera leib on valus süüa
(EV 14373) pärineb laulust "Kibe süüa võõra
leiba".
Kodu-teemalistest ja vaeslapselauludest on tulnud ütlusi,
kus vastandatakse ema ja isa, õde ja venda, vanemaid
ja õdesid-vendi, kõneldakse vennaarmu vesisusest
jmt.
● Nt. Esä kui aone
aid, emä kui lihane linn on ilmselt geneetilises seoses
laulutüübiga või -motiiviga "Lihane linn".
Rannaeestiline Isä külmä pohjatuuli, emä
helejä päiväpaiste (EV 2196) on seoses tüübiga
(või rändmotiiviga?) "Ema ja muud omaksed".
Küllalt suure lõunaeestilise levikuga vanasõna
EV 13995 (Vesine veliste arm, sõkline sõsarde
arm) on teisalt rändmotiiv "Tuule arm" mitmeis
vaeslapselauludes. Laulutüübil "Õnnetu õdede
ori" on samaalguline vanasõnavaste EV 14701 (arvatavasti
loode-eestilise levikuga; esineb juba Thor Hellel).
Mitmesugustest lauludest pärineb ütlusi tütarde
kohta.
● Tütarde manitsuslaulust
"Ära mine mustalt muude hulka" on vanasõnasse
EV 13038 kandunud värsid oled sa esi vaene, ole-ei vesi
vaene. Lauluga "Tütred toas tüliks" on
ilmses seoses vanasõna Kahjust on kägo külasse,
tülist on tütar talosse (EV 2930). Ka on vanasõnana
välja pakutud värsipaari Kui om pallu tütariida,
sis om pallu pallejiida (EV 12743), mis on pärit laulutüübist
"Palju tütreid" (või "Parem tütreid
kui poegi").
Laulud sotsiaalsetest vahekordadest ja vastuoludest on,
nagu öeldud, teine paröömilise tootluse poolest
tähtis laulurühm.
Kõigepealt orjuslaulud ja üldse laulud orja
kohta (ei ole igakord selge, kas ori-termini all mõeldakse
mõisaorja või peremehe orja).
● Laulutüübist
"Anna õhtu õiget aega" on tulnud 2 üksust:
vanasõna algusega Ori ootab õhtauda... või
Ori vaatab õhtu poole... (EV 8092) ja Sulasel
on suvi pikk, näitsikul on nädal pikk ja päivilisel
päev pikk (EV 10683); viimane neist (või mõlemad?)
on ka laulutüübis "Ori ootab õhtut".
● Nimetame veel muid orja-teemalisi
paralleele. Tüübist "Kohus koju minna" on
pärit ütlus Aega orjal, aega härjal (EV
50). Loodetavasti on vanasõnana olemas ka EV 299, mille
V. Steini võru-setu üleskirjutus kõlab Anna
iks orjale, siis ori and ka härjale ning millel on vaste
laulutüübis "Anna hästi orjale süüa".
Edasi leiduvad mõned vanasõnadeks loetud tekstid
algusega Kadakad on karjavitsad, ohakad on orjavitsad...
(EV 2840), mis on geneetiliselt seotud lauluga "Kõik
peab ori nägema" (paari ohakad ja orjavitsad kohta
vt. lähemalt ka SFL II). Ori magab õrre peal, vaenelaps
varna peal ~palgaline parre peal (EV 8088) tuleb ette laulutüüpides
"Orja hool" ja "Orja ase". Ori ohkab hommikul,
vaenelaps valgel (EV 8090) on pärit samaalgulise nimega
laulutüübist ja Orjal tööda otsitakse
(EV 8099) umbes sellesama nimega laulutüübist. Üsna
kindlasti on iseseisva vanasõnana olemas EV 8104 ― Orjast
saab osajagaja, perepojast palgaline, mis põlvneb laulutüübist
"Sulasele".
Mõisa- ja teopõlve-teemalistest lauludest.
● Jumalal päevi,
tegijal ~peremehel tööd (EV 2541) on ehk geneetiliselt
seotud laulurühmaga "Kubjas ja teomees". Lausel
Mõni kõrd saap mõdu juvva, sada kõrd
saap saia süvva, enamp kõrd saap ilma olla (EV
6978) on vaste laulutüübis "Mõisateenija
põli". Ütlus Piits on laisa hobuse kaeravooder
(EV 8781) tuleb ette laulutüübis "Teivas ― teomehe
säng". Kuusalu vanasõnatüüp Perast
päävalooja tehakse pergelille (EV 9281) on uskumusliku
taustaga ja tal on paralleele loitsudes, aga ka laulutüübis
"Öötöö tulu tondile". Vanasõnaks
loetud vormel algusega Saks sõidab saaniga ja jätkudega
maamees maaniga (= reega), mina kehva kelguga vm.
(EV 10093) pärineb samaalgulise nimega laulutüübist.
Vanasõnana (EV 11530) on kirjas ka üldtuntud värsipaar
Talupoeg tööle tarka, härg künnile kavala,
mis tuleb laulutüübist või motiivist "Maamees
toidab saksad-sandid". EV 1196 ― Terve jalg lääb
teole, haige jalg lääb ahju pääle on geneesiseoses
(väidetavalt haruldase) laulutüübiga "Haige
jalg ahjule, terve ― teole".
Peremehe ja sulase lauludest.
● Pere leivad piened
leivad, talu leivad targad leivad, nied tahvad suurta sõtkujaida
(EV 8587) on vanasõnana esindatud ainsa Haljala tekstiga
ja omab analooge laulutüübi "Sulasele" redaktsioonis
"Pereleib piparane", mis on küll väidetavasti
tuntud peamiselt Edela-Eestis. T. Saar on Kihnust vanasõnana
üles kirjutanud lause Sulase piä sulga täüs,
peremehe piä võlga täüs (EV 10688),
mil on vaste laulutüübi "Sulasele" teises
redaktsioonis "Sulase ja perepoja küllad", taas
Kihnu variandis. Kindlasti on vanasõnana (või igatahes
omaette ütlusena) olemas Peremees sööb piima-leiba,
sulane sööb soola-leiba (EV 8623; u. 15 var.), mis
lähtub laulutüübist "Pererahva ja teenijate
söök". Suur olgu sulase naane, paks palgapoosi
naane (EV 10946) on esindatud Kagu-Eesti üleskirjutustega
ja pärineb samaalgulise nimetusega laulutüübist;
ka laul on kagueestiline. EV 11989 ― Kunas tikel tenu või
ahnel aituma või Ei mõista tige tänada,
õel anda aitümagi on samane lauluvärssidega,
mis esinevad tüübis "Töötegu tänamatule";
sel laulul on keerukad tüpoloogilised suhted muude lauludega
Rikast ja vaest vastandavaist lauludest.
● Laulutüübist
"Ei rikas rahasse panda" on vanasõnastunud kaks
fragmenti: üks on tüübinimega samaalguline EV 9638
(parallelistliku jätkuga ...kuning kulda ei maeta),
teine ütlusena produktiivne Raharikkus ― hinge hukkus
(EV 9504; u. 40 var.), mis antud laulu kosseisus võib olla
juhuslik ja sekundaarne.
● "Vana Kandle"
Kuusalu ja Haljala köidetes leidub laulutüüp "Rikas
ja vaene". Sellest on vanasõnadena noteeritud samuti
kaks fragmenti: EV 9704 ― Rikastel on maade riidu, kehvadel
une kärinat (1 var. Viru-Jaagupist), mis on vanasõnana
käibel ka Soomes, ning EV 9698 ― Rikas situb ripakili,
vaene vaeva-töllakili.
● Muid ütlusi rikka
ja vaese lauludest. Thor Hellelt on ainuke üleskirjutus vanasõnast
Kes ligi linna elab, see soolanälga sureb (EV 5961),
mis on ilmselt pärit laulutüübist "Rikkad
soolanäljas". Samuti on vanasõnana pakutud fragmenti
Rikas tapab suure härja, ei saa mauku mekkidagi; vaene
tapab ~ma tapan vana varese, sealt saab ~saan sada vorstikest
(EV 9703), mis kindlasti lähtub laulutüübist
"Rikka ja vaese vares" ja on ütluseks ehk liiga
pikk. Mari Sarv on Karksist vanasõnana üles kirjutanud
ka teksti Uhkel lüvväs huule pääle, kõrkjal
lüvväs kõrva pääle (EV 12814);
selle lähtekohaks on ilmselt laulutüüp "Ei
hooli uhkeist". Lauluga "Rikas inetu, vaene ilus"
on kindlasti suguluses Vaese valge, rikka rumala (EV 13128;
1 var. Otepäält).
Mõningase panuse eesti vanasõnafondi on andnud ka
töölaulud ning laulud tööst, tegijast
ja ametitest.
● Ketrusteemalistest
lauludest on 2 vanasõnajälge jätnud tüüp
"Mis annan ketrajale"; kummagi paröömiline
olemasolu ei tekita kahtlust. Üks neist on Esimene saab
ema tõttu, teine teise õe tõttu, kolmas töö
~koera tõttu (EV 696), s.o. ütlus tütarde
mehelesaamise kohta, kus koer tähendab hästisöödetud
koera, mis oli kosilastele traditsiooniliselt perepeegliks. Teine
on Esimene ~Esimese tütrele saab ema helmed, viimane ~viimasele
viisupaelad (EV 705). Laulutüübist "Siiski
paistab paljas ihu" on pärit ütlus (kui ta üldse
on ütlus) Keträ üü ja keträ päevä,
siski paesta pallast perset (EV 3629; 1 var.,) mille on Helmest
üles kirjutanud Matt Tomp, kelle vanasõnatekstides
näib üldse valitsevat ilmne lembus laulukatkete vastu).
● Veel ütlusi muudest
töö(teemalistest) lauludest. Laulutüübist
"Karjasepõli" on vist tulnud Karjase põli
― kuri ~kuradi ~koera põli (EV 3252). Vanasõnal
EV 9961 ― Rügä tuhka, tõug mutta on hämaraid
analoogiaid laulutüübis "Küsimused kündjale".
Suvel kuigutan kuru otsas ~suure soru otsas, talvel laulan
laua taga ~talvel taga laua otsas (EV 10987) lähtub kindlasti
laulutüübist "Mahajäänud lõikaja".
Ütlused sõnapaariga aed ― auk, nt. kõnekäänd
Aia teeb, augu jätab või vanasõna
Kus aida, sääl auku (EV 38) on nähtavalt suguluses
laulutüübiga "Auk aias"; kummas suunas laenamine
toimus, pole teada. Jaan Sandra, kes üleskirjutajana ei ole
jäägitult usaldusväärne, on vanasõnana
noteerinud lause Linal om ütesä surma (EV 5856),
mis on geneetiliselt seotud laulutüübiga "Lina
elulugu".
● Ametimeeste-lauludest
on kõige enam vanasõna-ekstrakti andnud laulud meremehe
ja mere kohta. Nt. vanasõnas EV 3929 tulevad ette sellised
olematud asjad: linnul ei ole piima, kivil ei ole juurt,
ka reel rasva, samuti tulel ei ole hända, eriti
sageli aga veel ei ole oksa, lainel latva, mis defineerivad
ka laulutüübi "Meres pole tuge"; viimane on
tihti liitunud lauluga "Meremehe teadmata saatus". Loetletud
absurdid on ka paröömikas rahvusvaheliselt tuntud, seega
on siin laenu žanriline suund
problemaatiline. EV 6725 on esindatud ainult kahe arhiivitekstiga ― Küll
meri mihe tegeb (Kuu) ja Meri mind meheksi tihend, laivarikko rikka'aksi
(Hlj), kuid tal on ka soome vasteid; ütlus on geneesiseoses
väheproduktiivse laulutüübiga "Meri meheks
teinud" ning laenamise suund pole taas selge. Nimetasime
juba kosjateemade juures vanasõnatüüpi EV 6660,
kus meremees läks merele ja võttis kalmu kaela; see
motiiv esineb ka laulutüübis "Meremehe teadmata
saatus".
● Sepa kohta on
ütlus Seni on sepal selget leiba, kuni lõksvad
lõõtsalõuad (EV 10310; kolm üleskirjutust
Mulgist); see motiiv pärineb laulutüübist "Sepp
sööb oma töövaeva", mis on samuti lõunaeestilise
levikuga.
● Teekonnalaulude
hulgas on lauluantoloogias toodud tüüp "Riia rikkumine",
mille kohta on arvatud, et siin võiks leiduda ajaloosündmuste
kajastusi. Laulul on ütlusvaste Riia olgu soola tuua,
Tallinna raha taguda (EV 9616), selle varaseimad esinemused
on aga M. J. Eiseni väljaannetes ega ole kardetavasti rahvaehtsad.
Kõrvuti lauludega konkreetsetest töödest on laule
tööst ja tegijast üldse, usinusest ja
laiskusest, virkuseõpetusi jms. Asjaomases antoloogias
on nood paigutatud tsüklisse "Laulud elu hoolest ja
murest".
● Kõigepealt tuleb
siin mainida kaht laulutüüpi, mis on tavaliselt omavahel
liitunud ― "Uni ei anna uut kuube" ja "Uni saadab
hulkuma". Nende tunnusvärsside kontaminatsioon (või
ka esikomponent omaette) moodustab eesti regilaulude absoluutselt
produktiivseima vanasõnaparalleeli ― Uni ei anna
uuta kuube, magamine maani särki, tihti jätkuga
...uni saadab hulkuma(ie), magamine marssima(ie) (EV 12899;
ehtsaks loetud üleskirjutusi on arhiivis üle 260, kuid
väga rohkesti ka trükiallikaid). Nende laulude ja selle
vanasõna suhted vajaksid hädasti spetsiaalset uurimist
― geneesi, geograafilise leviku jm. lõikes, paraku on see
töö seni tegemata. Needsamad laulutüübid on
jätnud veel paar muudki nõrgemat vanasõnalist
jälge: Uni tuleb hulkudes, magamine marssides (EV
12907; paar üleskirjutust Saaremaalt) ja ütlus algusega
Hukka läävä une magaje, raisku läävä
raha lugeje... (EV 1536; üleskirjutusi peamiselt Mulgist).
● Märgime veel muid
paralleele virkuseteemaliste lauludega. Kahekuine kannab kaela,
kolmekuine koogab, viiekuine mõistab vitsa (EV 2914)
on vanasõnana üsna jõulise olemisega (u. 25
kirjapanekut laialt alalt) ning tal on vaste laulutüübis
"Kasvab tööga" ― taas on ebaselge, kas on
esmane olnud ütlus või laul. Vanasõna algusega
Tii tüü tüveni... (EV 12497) on mulgimaise
levikuga ja tal on lauluparalleel rändmotiivi "Töötegijaid
kiidetakse" näol. EV 12515 ― Töö kiidab
tegijat on rahvusvaheliselt tuntud; Eestis võivad tal
olla geneesisuhted laulumotiiviga "Töö kiidab,
töö laidab".
● N-ö. "õhtulaulu"-tüüpidele
"Õhtu õnnega, hommik hoolega" ja "Õhtu
toob õled tuppa" lähevad tagasi kõigepealt
EV 14537 (nt. Õdang tule õnnen, hommug hoolen,
mis on selgelt lõunaeestiline, nagu ka alliklaul ise);
edasi EV 14533 algusega Õhtu paneb hooled ukse peale...,
mille vanasõnaline käive on kaheldav; kolmandaks EV
14534 ― Õhtu tuleb õnne kaudu, videvik vil'la
kaudu (1 var. Kursist).
● Hoole- ja muremotiivide
tsükkel n-ö. kitsamas mõttes on tüpoloogiliselt
väga kirev ja segane. Siit pärinevad vanasõnalised
derivaadid on EV 6908 algusega Mure ei lase magada... ja
valdavalt lõunaeestiline EV 6921 ― Mure tege mustas,
vaiv vanas ~häda halliks.
Hoole- ja murelaulude rühm laiemas mõttes (nagu
ta on formeeritud viidatavas antoloogias) on sisuliselt üsna
heterogeenne. Nimetame siit suvalises järjestuses veel mõningaid
vanasõnaparalleele.
● 2 paralleeli on andnud
laulutüüp "Hiljuke", mõlemad on esindatud
üheainsa tekstiga: Enne aiga saab aiva tarka, hiljatsest
saab ilmirikkas (EV 672; Lüg) ja Hillukesest saab
inimene, enneaegsest asjaline (EV 1268; Vän).
● Viha võtab
vilja maast, kadedus kalad merest (EV 14028) on võimas
läänemeresoomeline vanasõna: Eestist sadakond
varianti, Soomest u. 180, mõned ka Karjalast (vt. PS 384);
laulutüüp "Viha võtab vilja" on aga
hõreda esinemusega ja põhjaeestiline. Siin on taas
väga tõsiselt põhjust oletada, et vanasõna
on olnud esmane, laul aga teisene. Probleem vääriks
samuti eraldi uurimist.
● Mehel lääs,
miis ei võta; naises saas, saaja ei tetä; kodun kurdas,
poiss ei jätä (EV 6629) on esindatud kahe lõunaeesti
tekstiga. Teisalt olevat see teatav humoristlik edasiarendus laulutüübis
"Kuhu pean minema", ja just Kuusalu variantides (VK III nr. 415 figureerib see motiiv
tõepoolest tüpoloogilise üksusena "Surm ei võta").
Kust žanrist
kuhu laenud liikusid, on taas hämar.
Mainitaval hulgal ütlusvasteid on ka lauludel õlle,
viina, kõrtsi ja tubaka kohta (osa
joodiku-teemalisi paralleele sai nimetatud juba kosja- ja abielulaulude
juures).
● Vähemalt 4 vanasõnalist
üksust on andnud laulutüüp "Kus kõri
pani kasuka" (teise nimega "Külm küsib kindaid"):
1) Külm küsib kindaid jätkudega ...tali
tallenahkasid või ...hall hahku kaputit (EV
5113);
2) Külm küsib kõri käest kasukat
(EV 5112; ainus variant Kreutzwaldilt);
3) EV 11557 komponentidega
tali tahab tallukaida ja vilu tahab villast;
4) Küll küsib külmakene, ajab taga hallakene: mis
sa tegid, memmekene? (EV 5096; 1 var. Palamuselt); sellele
võib muudest lauludest leiduda ehk veelgi paremaid lähendeid.
● Tuntuim õllelaulutüüp
"Humal hõikas" on kindlasti aluseks ütlusele
EV 14129 ― Viin võtab mehe meele... mitmesuguste
jätkudega, võib-olla ka ütlusele Ei ole mehel
meelt pääs, poisil poolt aru (EV 6487; 1 var. Amblast).
Selle laulutüübiga on tihti kontamineerunud tüüp
"Õlu viib meeled peast", millest on pärit
veel üks vanasõnastunud fragment algusega Õlut
hullu, taar tarka... (EV 14646).
● Paralleele muude õllelauludega:
tüübist "Õlut jõin ja õndsaks
sain" on pärit samaalguline EV 14647; paaris Saaremaa
vanasõnatekstis (EV 14644) esineb ühend kadakad
ja kümme kivi, humalad ja õllevili ~odravili,
neil on vaste laulutüübis "Õlu kolmest kokku
pandud".
● Veel muid paralleele
lauludest joodiku ja kõrtsiskäimise kohta. Hobune
loodud ootajaks, naine vaene vaatajaks (EV 1333) tuleb samaalgulise
nimega laulutüübist. Sõnaühend kõrtsipingi
peesitaja (nt. EV 2425) esineb ka kõrtsilauludes, eelkõige
tüübis "Kõrtsijoodik". EV 14130 ― Viin
ütleb: viida aega, õlu ütleb: õle viil
(1 var. Maarja-Magdaleenast) on pärit samaalgulise pealkirjaga
laulutüübist.
● Piibulaulust "Andke
tubakale au" on ilmselt irdunud vanasõnaline üksus
Sau lätt iks sälä taadõ (EV 10211).
Edasi tavandilauludest pärinevaid ütlusi.
● Mardilauludest on vanasõnastunud
2 spetsiifilist fragmenti: Tuli peab toas olema, pane või
pöial põlema (vrd. EV 12171) ja üheainsa
Suure-Jaani tekstiga esindatud Mart teeb sillad soode peale,
madalema maade peale (EV 6441); tavaliselt on sillategijaks
Siim (st. simunapäev, 28. oktoober), nt. EV 6439; see motiiv
tuleb ette ka simunapäeva-lauludes. Mõnedes mardilauludes
esineb veel Palju lapsi, laiad silmad (EV 5573) ja lause
Aja Anne, käse Kärtu (EV 226).
● Muid juhuparalleele.
Tabanisantide lauluga (< tabanipäev, 26. detsember)
on seotud ütlus Jooda meest, küll mees näitab
oma taba (EV 2487; ainus tekst Thor Hellelt). Vanasõnal
Iin omma ikupäiva, taga latse laulupäiva (EV
505) on seoseid kiigelauludega, vanasõnal Mida pikem
liug, seda pikem lina (EV 8795) vastlalauludega.
Paralleele laulu- ja pillimängu-teemaliste lauludega.
● Üks on luadud
luulijast, teine on luadud laalijast, kolmas musta mulla püerijast
(EV 15004; 1 var. Iisakust) on laulutüübist "Pole
loodud lauljaks". F. J. Wiedemanni vanasõnatekstide
hulgas on lause algusega Kes on targem, see tasugu, sõnaseppa
seletagu... (EV 11601), mis lähtub tüübist
"Laulu lõpetus". Ja veel paar ütlust laulu
ja pillimängu tulutuse kohta: EV 5623 toetub värsipaarile
Ega leelost leiba saa, ega laulu lauda kata, mis tuleb
ette laulutüüpides "Laul laua peal" ja "Laul
antud ajaviiteks"; Pill ei toida pereta, kannel ei kata
kedagi (EV 8843) esineb laulutüübis "Pill ei
toida".
Suhteid looduslauludega.
● Siin tuleb eelkõige
kõnelda laulutüübist "Linnud toovad ilmad".
On küsitav, kas selline laulutüüp üldse eksisteerib,
kas teda on lauldud viisiga. Pigem on tegu kahe väga võimsa
runovormilise vanasõna ühendiga: need on Kured
lähvad ― kurjad ilmad, haned lähvad ― hall taga, luiged
lähvad ― lumi taga (EV 4574; üle 200 kirjapaneku)
ja Lõoke toob lõunasooja, pääsuke toob
päevasooja, ööbik toob öösooja (EV
6124; ligi 100 kirjapanekut). Sügislindude vanasõna
on tuntud kõigil läänemeresoome rahvastel peale
liivlaste. Soomes ja Karjalas on tavaline redaktsioon Halla
hanhen siiven alla, talvi joutsenen takana, millel on ka Ranna-Eestis
lähivasteid, nt. Halla on hane noka all, lumi luike tiiva
all (EV 6077); läänemeresoome tekstinäiteid
vt. ka PS 56. Kevadlindude vanasõnas kohtab ka Eestis komponenti
kägu toob suve sõnumid, mis on valdav Soomes
ja Karjalas, nt. Käki tuo suven sanoman, pääsky
päivän lämpimämmän; vt. ka läänemeresoome
näiteid PS 467.
● Samuti on kaheldav, kas
on olemas eesti laulutüüp "Ilma tundmine":
pigem on siingi tegu selle žanriga, mida soomlased kutsuvad
sananlaskuruno. Eestist on vanasõnalise vastena
küll üksainus Kuusalu tekst ― Kui ei külmä
küünlällä, siis maksab matjuksella (EV
5092), kuid Soomes on analoogiline vormel tuntud mitmeis variantides,
nt. Jos ei kylmä kynttelinä / eikä palele paavalina
(paavlipäev, 25. jaanuar), / niin on halla heinäkuussa,
/ talvi keskellä kesää.
● Looduslauludes on
kolmaski küsitava olemisega tüüp ― "Kihulase
laul", mille üdi on umbes: Parm pask jaanipäini,
sääsk ~mina mees mihklipäini. Seesama vormel
on kirjas ka vanasõnana (EV 8411) ning kuulub didaktiliste
monoloogide hulka, mis on puhvervormiks vanasõnade
ja loodushäälendite vahel (vt. ka järgnevas, ptk.
2.6
).
Veel võib teda lugeda mini-loomamuinasjutuks.
● Nimetame veel juhuslikumaid
paralleele lauludega loomadest. EV 12956 ― Ära
usu hundi juttu (vahel ka jätkuga ...hundil on need
hullud jutud... jne.) läheb tagasi laulutüübile
"Hunt ja kits". EV 1608, nt. Undsõ um soe
unu, vihm timä veli jätkudega ...kaste kaelalõikaja
vm., on lõunaeestiline ja ilmselt seoses kagueestilise
laulutüübiga "Hunt ja karjane". Suvel oled
suureline, küll talvel tagasi annad (EV 10989; 1 var.
Haljalast) on statsionaarne element laulutüübis "Siga
suvel suureline". Tuhni muad, toida peäd (EV
12105; 2 var. Kodaverest) pärineb laulutüübist
"Pisike punane põrsas", Siga silmista rumala,
ometi osa magusa (EV 10386; 1 var. Vigalast) tüübist
"Koer ja siga". Värsipaar Hobu meil jookseb
ohja tõttu, kargab kaeravaka tõttu (vanasõnana
EV 1334) on samaalgulise nimega laulutüübist.
Laene lüroeepilistest lauludest.
● Laulus "Lunastatav
neiu" esinevad värsid oma vend venelane; sugulane
suur koer; võrivõõras palju parem
jt., samu elemente kohtame ka vanasõnas EV 7989. Lõunaeestiline
EV 8049 algusega Uma veli verepini... pärineb vist
mujalt.
● Esimesed heidetakse,
tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad (EV 702) on laulust
"Venna sõjalugu". Salme-laulus tuleb ette värsipaarik
Küla annab külma nõu ~meele, rahvas raudase
südame, samuti ka vanasõnas EV 5034 (u. 10 var.).
● Laulutüübi
"Suur härg" mõnedes Kuusalu variantides
sisaldub värsipaar Küll härgä ärä
vedäne, kui sarved pääs pidäne. Sama paar
esindab ka vanasõnatüüpi EV 1399 Kuusalu redaktsioonina;
selle tüübi normaalvormiks on Küll hobu veab,
kui look peab; Haljala lauludes sellele vastet ei leidunud
― ehk on ka siin laul laenanud vanasõnalt.
● Gustav Seen on Urvastest
vanasõnana noteerinud teksti Kes no uma vere vette viskas
vai uma kasu kaivu (EV 7855), analoogiline passus esineb laulutüüpides
"Tütarde tapja" ja "Tütar vette".
Tuleks mainida veel olulist laulutüüpi "Palju"
või "Vanaaegne palju", mis puudub siin
viidatava antoloogia tüübinimetuste hulgast. Sellest
laulust on nähtavasti pärit paröömilised üksused,
nagu Kurjal herral kulda palju (EV 4652); Saanalabal
lapsi paelu, pereparsil peerga paelu (EV 10225; 1 var. Vändrast);
Teopoisil tööd on palju (EV 11938; 1–2 varianti
Viljandist Juhan Kala kirjapanduna); Vaesel rahval valu palju
(EV 13111; 1 var. samalt saatjalt).
Kordame lõpetuseks üle vanasõnadena produktiivseimad
paralleelid regilauludega.
- Uni ei anna uuta kuube,
magamine maani särki;
uni saadab hulkumaie,
magamine marssimaie (EV 12899; u. 265 var.)
- Kured lähvad ― kurjad ilmad,
haned lähvad ― hall taga,
luiged lähvad ― lumi taga (EV 4574; u. 225 var.)
- Ilu ei panda padaje
ega kaunist kattelaie (EV 2029; u. 140 var.)
- Põllumees põline rikas,
ametmees ajuti rikas,
kaupmees korrati rikas... (EV 9191; u. 115 var.)
- Viha võtab vilja maast,
kadedus kalad merest (EV 14028; u. 95 var.)
- Lõoke toob lõunasooja,
pääsuke toob päevasooja,
ööbik toob öösooja (EV 6124; u. 80
var.)
- Mure teeb mustaks,
häda halliks ~vaev vanaks (EV 6921; u. 60 var.)
- Abi aiast, vari võrgust
(tugi teisesta mehesta) (EV 13; u. 55 var.)
- Esimene saab eide tõttu,
teine teise õe tõttu,
kolmas töö ~koera tõttu (EV 696; u. 50
var.)
- Veel pole oksa, lainel latva
(+ kivil juurt, linnul piima vmt.)
(EV 3929; u. 45 var.)
- Kel õnn, see elagu,
kel tervis, tehku tööd (EV 14660; u. 40 var.)
- Vesine on veliste arm,
sõklane on sõsarde arm (EV 13995; u. 35
var.)
- Hobune osta kirikuteelt,
naine võta heinakaarelt (EV 7331; u. 25 var.)
- Põllumees magab ― põld kasvab,
ammetmees magab ― ammet seisab (EV 9189; u. 20 var.)
- Oma laps on lapsuke,
teise laps on laastuke (EV 7925; u. 20 var.)
- Ära usu hundi juttu,
hundil on need hullud jutud,
karul kõned kavalad (EV 12956; u. 20 var.)
- Maha jäävad magatud pruudid,
enneaegu armastatud (EV 6318; u. 20 var.)
2.2.3. Mõistatuslaulud
Runovormilisi (või vähemalt parallelistlik-alliteratiivseid)
mõistatusi on provisoorsete muljete põhjal koondkokkuvõttes
isegi rohkem kui runovormilisi vanasõnu, otseseid tüpoloogilisi
paralleele eesti regilaulu ja mõistatuse vahel seevastu
hästi vähe. Seletuseks võiks olla see, et laenude
põhiline liikumissuund on olnud regilaulust lühiluulesse
ning kui õpetuslauludest ja mujalt oli leida rohkesti värsse
(või paarikuid, kolmikuid jne.), mis sobisid olema didaktilised
miniatuurid, siis usutavastigi väga vähe selliseid fragmente,
mis olnuksid piisavalt mõistatuslikud, et iseseisvuda mõistatustena.
Teiseks, mõistatustel on regilauluga suhtlemiseks oma spetsiaalkanal
― nn. mõistatuslaul.
Mõistatuslaul on kummaline fenomen, mille kohta pole vale
öelda, et ta on omamoodi vahežanr,
kahe žanri kokkupuuteala.
Vormi silmas pidades pole vale öelda ka, et ta on üks
regilaulutsükkel (või isegi -tüüp). Mõistatuse
poolt lähenedes pole vale öelda, et ta on üldjuhul
mingite mõistatustüüpide kontaminatsioon, sest
paljud mõistatuslaulu komponendid võivad tradeerida
ka omaette mõistatustena. Kindlasti on eesti mõistatuslaul
ka üks liik mõistatussarju ning seetõttu on
teda küllalt ulatuslikult käsitletud Leea Virtase uurimuses
"Suomalais-virolainen arvoitussarja" (Helsinki,
1966).
Nagu üldse mõistatussarjade, nii ka mõistatuslaulu
varieerumispilt tervikuna on pulbitsev ja kirev. (Sellest kirevusest
saab mõningase ettekujutuse ka antoloogia "Eesti
rahvalaulud" I köite 1. vihu viimases rubriigis
toodud aine põhjal.) Võib siiski märgata jagunemist
mingiteks peamisteks alltsükliteks ja tuua välja mõned
kõige sagedamini esinevad komponendid.
1. Meteoroloogia-tsükkel, kus on 3 järgmist põhikomponenti:
- Mis seal tõuseb soost sinine,
soost sinine, maast punane,
üle metsa ümmargune,
läbi metsa latergune? (Kuu)
- Mis tuleb ammudes arusta,
singudes sinisalusta? (Vihm)
- Mis sealt jõesta jooneb,
katsub küla kaevudesta,
kivikildude vahelta? (Vikerkaar)
2. Kaunviljade tsükkel, mille põhiküsimused
on:
- Mis on üsna ümmargune? (Hernes)
- Mis on pisut pikergune? (Uba)
- Mis on lai ja lapergune? (Lääts)
- Mis on maani maksuline? (Lääts)
- Mis on õiela ilusa? (Uba ~Hernes ~Lääts
~Nisu ~...)
3. Teraviljade tsükkel:
- Kes on siidisärgiline? (Rukis)
- Kes on pikapüksiline? (Oder)
- Kellel moori mütsikene? (Kaer)
Konkreetsed viljad vastustes varieeruvad suuresti. Tulevad ette
veel komponendid Kellel kollane kasukas?, isamees ihualasti
jm. Tsüklil on tüpoloogilisi kokkupuuteid ka regilaulutüübiga
"Odra ja kaera tüli".
4. Puude tsükkel:
- Kellel pikad põllepaelad? (Paju)
- Kellel kardane kasukas? (Kask)
- Kellel seljas kuldakuube? (Kuusk)
- Kes on halli mantliga? (Haab)
- Kellel seljas leinasärki? (Lepp)
- Kes on laia lakiga? (Mänd)
5. Mesilase-tsükkel (või pigem -komponent):
- Kesse kõnnib kõrta mööda,
astub aiaäärta mööda,
piirab pilliroogu mööda?
6. Loomade tsükkel, milles küsimused ja neile
vastavad lahendused kombineeruvad väga kirevalt. Põhikomponendid
on sellised:
- Kes on haaviku emanda? (Jänes ~Rebane)
- Kes on kuusiku kuningas? (Orav ~Hunt ~Karu)
- Kes on nõmme neitsikene? (Uss ~Jänes ~Rebane
~Orav)
- Kes on kõrve karjapoissi? (Karu)
- Kes on laane laikäpp? (Karu)
- Kes on oksa poisikene? (Orav)
Omaette alltsüklisse hoiduvad koduloomi tähendavad komponendid,
nagu
- Kes on õues tuline tulk ~tulp? (Kass ~Koer)
- Kes on väljas väravavaht? (Koer)
- Kes on tee peal timpa-tampa? (Hobune)
Mõistatuslaul võib olla üles ehitatud nii,
et küsimus ja vastus vahelduvad n-ö. piitagant, või
ka nii, et ühe alltsükli küsimused küsitakse
järjest, vastatakse ära ja minnakse uue alltsükli
juurde, või ka nii, et väga suur hulk küsimusi
küsitakse järjest ja seejärel antakse suur hulk
vastuseid järjestikku õiges järjekorras (mis
võib tõstatada mnemotehnika-alaseid probleeme).
2.2.4. LÕPPRIIMILISED ÜTLUSED JA MÕISTATUSED
Eesti vanasõnade ja mõistatuste suhted uuema lõppriimilise
rahvalauluga on süstemaatiliselt välja selgitamata,
liiati ei ole keegi neid eraldi uurinud. Geneesisuhted võivad
siin olla printsiibis samad, mis regilauludega: vanasõna
või mõistatus võib olla lõppriimiline
seetõttu, et ta on kui selline läinud käibele
suhteliselt hiljuti, kui lõppriimiline traditsioon oli
juba üldiselt maad võtnud, või seetõttu,
et ta pärineb mõnest konkreetsest lõppriimilisest
laulust (mõistatuste juures see viimane võimalus
eriti kõne alla ei tule).
Lõppriimilisi vanasõnu ja mõistatusi on eestlastel
tervikuna üsna vähe (vast suurusjärgu võrra
vähem kui runovormilisi). Lõppriimilised folkloorsed
aforismid on sageli humoristliku tooniga, ja kuna asjadel, mis
on naljakad, on raske samal ajal olla tõsimeelselt õpetlikud,
siis ei jäta nad ka summa summarum kuigi vanasõnalist
muljet.
Et saada provisoorset ettekujutust sellest, milliseid lõppriimilisi
üksusi on in spe bona eesti vanasõnade väljaandesse
sisse võetud, toome neist lihtsalt mõningaid näiteid
(kõik nad on ühtlasi sellised, millel juhtumisi on
ka lauluparalleelid):
- See on eit, kes leiba teeb
ja lapsel laksu pe-sse lööb (EV 525)
- Kaks kord aastas on kõht tühi:
jaanipäev ja nelipühi (EV 2976)
- Kapsasupp ja loomaliha
see teeb kergeks mehe keha (EV 3218)
- Kirik, kõrts ja palvemaja,
neid on meie rahval vaja (EV 3827)
- Kiripea kits ja kimbel mära ―
nee on poissmehe ainuke vara (EV 3848)
- Kes ei mõista kõrtsinal'la,
karvust kinni, uksest välja (EV 4886)
|
- Pane nahka rõõmuga,
mis on saadud vaevaga (EV 7187)
- Kellel neiul punapea,
sellel süda pole hea (EV 7410)
- Niidutöö pole kiidutöö,
luisutöö pole viidutöö (EV 7425)
- Rahaga saab kohta osta,
rahaga saab kohtus kosta (EV 9452)
- Vanatüdruk taevatui,
vanapoiss põrgunui (EV 13613)
|
Lugeja võis loodetavasti veenduda, et eriti vanasõnalist
muljet need tekstid oma valdavas vemmalvärsilisuses ei jäta.
Kui äsja loetletud ütlusest võis hea tahtmise
korral välja lugeda ka mingi õpetliku iva, siis kõrvuti
nendega käibis või käibib tohutu hulk lõppriimilisi
kaksikvärsse, mis päritolult võivad juhtumisi
olla ka väljapudemed lauludest (eriti vist mängu- ja
tantsulauludest), kuid mida sel kujul iial pole lauldud, vaid
ainult lausutud, ja mille esmane funktsioon on olnud teha nalja.
Seega on nad lähedased muudele naljasõnadeks nimetatud
kõnekäändudele ning neid võib pidada mingiks
lõppriimilise laulu ja kõnekäänu vahenähtuseks.
Sisu ja koomika ampluaa on üpris lai ― lastefolkloorist pätifolkloorini.
Väga palju on ainest, mis ei kannata tsiteerimist. Toome
arusaadavuse huvides neistki mõned näited.
- Ajame juttu jumalast
ja paneme piipu tubakast
- Härra kapten kaalikas,
silgusaba soolikas
- Karu tuli koopast, vaatas kuud,
nühkis oma pe-t vastu puud
- Kas sa tead uudist,
et siga tuli kuudist?
- Kui müristas ja välku lõi,
siis vanapagan silku sõi
- Kukulind ja kägu,
need on ühte nägu
- Kõik võib olla, kõik võib tulla,
mats võib maa peal mõisnik olla
- Mis sa nutad, lillekapsas,
homme oled lehma vatsas
- Oh pasun, ära plära,
sa oled häälest ära!
|
- Pea lõuad, kui jõuad,
kui ei jõua, osta lõuarauad!
- Pe-s on kõik need puud ja laevad,
meie meeste tööd ja vaevad
- Pista, Kusti, kõik on klimbid,
olgu prussakad või kilgid
- Ruun oli haige, märal varss,
mis siis muud, kui jala marss!
- Siga oli rukkis, lambal tall,
kana oli kõveras kuke all
- Särk tuli püksist, vaatas kella,
ütles: küll on tore olla!
- Tulge appi, kass läks kappi,
perenaise piimapütti!
- Viru veri ei värise,
takune särk ei kärise!
- Õlut, viina kerele ―
see on meele järele
|
Lõppriimilised on ka osa nn. nimesõimuvormeleid,
mis samuti kujutavad endast kõnekäänu ja laulu
vahevormi:
- Ants-kants, kanavaras,
musta kuke munavaras
- Juhan Jussi tappis kassi,
pistis pussi kassi ...
- Jüri Jürnas, pe- kärnas,
s-us särki, viskas märki
- Kaarel kapsajuurikas,
sea s-asoolikas
- Mari, Muri, tsia sari,
viie poisi vihmavari
- Mart-lart, labakinnas,
seatigu, seinapragu,
põhituul ja põrsamagu
|
- Mihkel, kihkel kitsehabe,
vana Mihkel vaeguhabe,
suur Mihkel suetsuhabe,
pisike Mihkel piimahabe
- Toomas tonti, härja lonti,
kirju koera kinderkonti
- Villem vilku, viis silku,
aganane leib ja hapud silgud
|
Lõppriimilisi mõistatussalme on eesti arhiivitekstide
seas küllalt rohkesti, kuid enamik neist on folkloriseerunud
autorilooming ja me peatume neil seetõttu eraldi. Puhtfolkloorse
tekkega lõppriimiline mõistatus on seevastu üsna
haruldane; mitmed seesugustest on miskipärast eufemistlik-kahemõttelist
laadi. Tuntumad on neist kaks:
- Üks pulk, mis on nii imelik
ja otsas on tal pragu,
ta sinna sisse kastetakse,
kus must ja hapu magu.
Ta ühele toob rõõmustust
ja teisele toob kurvastust (Kirjutussulg)
- Mis tahad mult saada, mis vahid mu otsa?
Kui tahad mult saada, siis roni mu otsa (Õunapuu)
|
2.3. ENIGMAATILINE AUTORILUULE
Enamik eestikeelseid riimmõistatusi on, nagu öeldud,
teadaolevate või anonüümsete autorite looming,
mis on trükiallikaist võimendatuna tuntuks saanud
ja nähtavasti ka folkloorsesse käibesse läinud.
See enigmaatiline luule ei ole, nagu kohe võime veenduda,
puhtkirjanduslikult eriti kõrgemargiline, kuid igatahes
on seda harrastanud ka mehed, kes kahtlemata kuuluvad eesti kirjandusklassikasse.
Käsikirjalised arhiivitekstid varieeruvad ulatuslikult, kuid
variaabluse iseloom on mitteloominguline ja destruktiivne, peamiselt
unustamisest tingitud. (Analoogiline variaabluspilt on tüüpiline
ka lõppriimiliste laulude juures.) Vahel puuduvad trükiallikad
hoopis (või vähemalt meil pole õnnestunud neid
seni leida) ja teksti algkuju võib rekonstrueerida vaid
oletamisi.
Varaseimad teadaolevaist on 1821. aasta "Maarahva Nädalalehes"
avaldatud riimmõistatused, mille autoriks on üsna
tõenäoliselt O. W. Masing:
- Must ja haljas,
sile ja paljas,
kargan ma loogas
ja pesitan poogas (= palistuses).
Ma tülitan sind,
kui kätte mind saad,
siis tapad sa mind (Kirp)
- Mo süda mo seest väänetud
ja paljas nahk mul jäetud,
mo suu on vilti (= viliti, viltu) lõigatud
ja augud selga tergitud (= tärgitud).
- Ma vingun toorelt laste käes
- ja kortsun kokko kuiva käes.
- Kui mahla hakatakse jooma,
- siis minnakse mind metsast tooma
(Pajupill)
- Pitk ma olen kui üks laev,
aga on mo sees üks kaev,
kes sealt liiast märga võtab,
rumal kodo poole tõttab.
- Seisan ise liikumata,
- õmetige kiikumata
- mitmed kõndida ei saa,
- kes siin võtvad rüübata.
-
Jäi mo sisse mõni härg,
kadus siin ka mõni pärg
ja on paljo hukka läinud,
kes siin lusti pärast käinud (Kõrts)
1864. a. "Perno Postimehes" nr. 37 avaldatud anonüümne
luuletus (võib-olla on selle autoriks J. V. Jannsen
ise):
- Ma ripun tuttipidi palkis,
mo keel see ripub välja suust,
saan vanaks, aga mitte halliks,
ma pole ka ei lihast, luust.
- See on mo keige ülem töö,
- et noort ja vana kutsun ma.
- Neil pole enam pime öö,
- kes võtvad seda kuulda ka.
-
Kui oled mees, siis ütle sa
nüüd usinast: kes olen ma? (Kirikukell)
Järgmine salm on samuti anonüümne ja ka selle
algallikas leidmata (siinne kuju on oletatav umbkaudne rekonstruktsioon
arhiivitekstide põhjal):
- Üks võsa tõusis mullapinnast,
mis nähtud mitmest maast ja linnast.
- Kui kasvada tal aega anti,
- siis maja sisse püsti panti
-
ja nõnda sai ta näha siis,
mis võõra maade rahva viis.
- Ei ole jälgi näha tal,
- et ta on käinud võõral maal
(Laevamast)
Arvatavasti on Jakob Hurt teinud mitmed mõistatussalmid,
mis on avaldatud "Eesti Postimehe Lisalehes" 1871, nr.
12 ja 13:
- Mul on hele laulusuu,
nägo pitk ja puhas luu,
osast olen õpetaja,
osast une lõpetaja.
Jumal ise andis kuue,
tema käest saan ka uue (Kukk)
- Kasvan selge nahk ja luu,
siiski sirge nagu puu.
Peenikene on mo keha,
siiski paljo minul teha:
- seon, sõlmin, vinnan, vean,
- viima, tooma mina pean,
- elos inimesi katan,
- pärast surma hauda matan
(Lina)
On olemas ka terve lõppriimiline "mõistatuslaul",
millest on rohkesti käsikirjalisi jälgi arhiivis, kuid
mille algallikas on samuti seni leidmata ja autor teadmata. Saan
seepärast anda siin taas vaid selle umbkaudse rekonstruktsiooni:
- Mis on veel pikem suurest teest,
mis sügavam on mereveest,
mis sarvehäälest heledam,
mis ohakast veel teravam,
mis rohust rohelisem veel,
mis kurjast naisest kurjem veel?
- Eks armastus ole pikem teest
- ja põrgu sügavam on veest
- ja pikne sarvest heledam,
- nälg ohakast veel teravam,
- värv rohust rohelisem veel
- ja kurat naisest õelam veel
Eesti mõistatuste üks perifeerseid hilistekkelisi
alaliike, mida muude hulgas juba ka mainisime, on tähemängud.
Eestikeelsed tähemängud on tehtud 3 põhimalli järgi:
Viimast redaktsiooni on üles kirjutatud enam Lõuna-Eestist
ning on raske arvata, kas siin on "Kalevipoja" mõjusid
või ei; folkloorse tekke oletust toetab see, et algus Parem
pool muna... on ka väga võimsa ülemaalise
levikuga tüübil EV 8970 (jätk ...kui tühi
koor (koguni) vmt.), kust see element võidi üle
võtta. Usutavaim tundub, et poole muna-värss
on loodud mingeil folkloorsetel eeskujudel, vaenus vana kana
aga pärineb Kreutzwaldi omaenda meelest (ka on see sõnaühend
folkloori kohta kahtlaselt üle allitereeritud).
6. Veri nõuab vere hinda (EV 13942)
ja Ülekohtul pole õnne ~hinda
(EV 15114 ja 15115).
"Kalevipoja" IX laulus (674–676) on vahetult kõrvuti
3 järgmist värssi:
- Veri ihkab vere hinda,
Ülekohtul pole uinu,
Kurjal tööl ei kinnitusta.
1. värsil on või oli suulises hilistraditsioonis
kindlasti paralleel, mis on eriti tuntud vast parodeeriva lõppriimilise
jätkuga: Veri nõuab vere hinda, torkan sulle pussi
rinda. Paröömiline idee 'Veri vere vastu!' kui selline
oli Kreutzwaldile kahtlemata tuttav, nt. ülirohkesti tsiteeritud
piiblikoha 1Ms 9,6 kaudu (Thor Helle tõlkes: Kes innimesse
werd ärrawallab, selle werri peab innimesse läbbi sama
ärrawallatud...); kas ja milliseid kehastusi oli sel
ideel aastat 150 tagasi eesti paröömikas, seda ei võimalda
meie arhiivimaterjal tuvastada. Võib aga arvata, et kogu
teadaolev suuline esinemus on tekkinud "Kalevipoja"
toel.
Ka 2. värsist on arhiivis mõned tagasikajad ― Ülekohtul
pole õnne (EV 15114) ja Ülekohtul pole hinda
(EV 15115), kuid nende tegelik suuline käive on küsitav;
õnne on ehk krüptilise uinu asendus
ning hinda tahtlik või kogematane laen eelmisest
värsist.
7. Võlg on võõra oma (EV 14325)
"Kalevipoja" VI laulus (507–509) on vahetult kõrvuti
3 järgmist värssi:
- Võlg on vanast võõra oma,
Laenust ei saa suka laba,
Petust kinda pöialta.
Ütlust Võlg on võõra oma
esindab üle 100 ehtsaks peetava arhiiviteksti ja esmapilgul
näib kohtlane arvata, et folkloor laenas selle Kreutzwaldilt
ja mitte vastupidi, kuid varaseim üleskirjutus on Kreutzwaldilt
endalt ja juba siin veidi kahtlaselt trohheiline: Võlg
on ika võõra oma ― seega ei tohiks välistada
võimalust, et see ilmtuntud ja väga sageli kasutatav
klišee on kummatigi laen "Kalevipojast".
8. Muid paralleele
- Ega sugu lahku soosta,
Võsu ei veere kännusta.
Igal linnul oma laulu,
Sugu mööda sulgiskuube
(Laul VI, 228–231).
1.–2. värss on tehnilistel põhjustel toodud vanasõnana
EV 10632, kuid sisaldab folkloori ehk vaid sõnapaaride
sugu ― võsa ~võsu ja känd ― võsu
näol. 3. värss on aga kindlasti folkloorne: Igal
linnul oma laul (EV 5896) on tohutu rahvusvahelise levikuga
vanasõna ning esineb ka eesti vanades trükiallikates;
Kreutzwald teadis seda kas elavast pruugist või vähemalt
Hupeli kaudu.
- Karedamal kaunakesel
Vahest magus ivakene,
Koredamal koorukesel
Vahest sile sisukene(Laul XIII, 446–449).
Sellele kohale on Kreutzwaldi enda vanasõnade ja kõnekäändude
käsikirjas (nr. 323) lähend Kena kaun, inetu iva
(EV 3586), mis kuulub aga arvatavasti Kreutzwaldi isiklikku
aforistikasse. Metafooripaare koor ― iva, koor ― tuum
ringleb peamiselt eestikeelseis trükiallikates ja neil pole
suuremat folkloorset alust, kuid asjade välist ja tegelikku
olemust vastandavaid kujundeid tervikuna on paröömikas
rohkesti ja see teema üldse on produktiivne.
Nimetame veel mõningaid "Kalevipoja"-passusi,
mis on trükiallikate võimendusel tuntuks saanud ja
ehk ka mingivõrd suulisse käibesse läinud, millele
ei saa aga tuua selgemaid prototüüpe eesti folkloorist:
- Rõõm ja mure kaksikvennad,
Kaksiklapsed loomuskojas,
Kõnnivad käsi käessa,
Rändavad sammu sammussa (Sissejuhatus, 86; vrd. EV 9917)
- Omal maal õitseb õnne,
Kodu kasvab kasu parem (Laul XVI, 1120–1121; vrd. EV 7931)
- Annad ohjad kurja kätte,
Läheb hobu hoopis metsa (Laul V, 682–683; vrd. EV 7777)
2.4.2. Mõttesalmid
Eesti tuntuim mõttesalmide sepitseja on Ado Grenzstein-Piirikivi.
Valdava osa Grenzsteini lühiluulest võib kätte
saada raamatuist "Laulud ja salmid" (Tartu,
1888; tähistatud siin toodavate näidete juures lühendiga
LS) ja "Mõttesalmid" (Tartu, 1899).
Grenzsteini mõttesalme leidub hulganisti ka 19. sajandi
lõpukümnendite perioodikas, eriti "Olevikus",
mille toimetaja ta teatavasti oli.
Grenzsteini salme on vohavalt palju taastrükitud (ning seeläbi
populariseeritud ja võimendatud) koolikirjanduses ja mujal ning mitmed
neist said tõepoolest väga tuntuks. Käsikirjaliste arhiivitekstide
hulgas on palju õpilaste kirjapanekuid, mille kohta pole üldjuhul
selge, kas nad peegeldavad lihtsalt teadmust või tegelikku
suulist pruuki (kui nad ei ole muidugi kooliraamatuist või mujalt
lausa maha kirjutatud), st. nende sekundaarse tradeerimise võimsust
ja ulatust on pahatihti raske hinnata.
Kõige tuntumaks on Grenzsteini salmidest saanud järgmised:
- Vara tööle, hilja voodi,
Nõnda rikkus tuppa toodi
(LS 151; vrd. EV 13679 ― u. 100 ehtsat arhiiviteksti)
- Mis sa külvad kevade,
seda lõikad sügise:
Mis sa õpid noores eas,
Seisab eluaeg sul peas
(LS 175; vrd. EV 5148 ― u. 40 ehtsat teksti)
- Üks tunnikene tukkumist
Toob eluks ajaks kukkumist
(LS 148; vrd. EV 12200 ― u. 30 ehtsat teksti)
- Töö on rikkuse alus
Linnas ja lossis ja talus
(LS 151; vrd. EV 12532 ― u. 10 ehtsat teksti)
- Õpi elust enesest,
Ta on tõsi igavest
(LS 163; vrd. EV 14759 ― u. 10 ehtsat teksti)
- Maalitud lilledel lõhna ei ole,
Sunnitud sõbrus on südamel kole
(LS 157), mis käibis albumisalmina, tihti kellegi poolt
hiljem lisatud jätkuga:
Maalitud lilled need õisi ei kanna,
sunnitud armastus õnne ei anna vmt.
Toome näiteid veel Grenzsteini muudest mõttesalmidest,
mis ei figureeri eesti vanasõnadena EV-s, kuid esinevad
paljudes trükistes ja mittefolkloorseiks loetud kirjapanekutes:
- Ainult sääl on puhas vesi,
Kus ta voolab tasakesi (LS 59)
- Kesse tallab tolmust pahmast,
Ei või jääda puhtaks tahmast (LS 158)
- Igat istet ilmas usku,
See toob sagedaste tusku (LS 161)
- Mis ei jõua osavus,
Seda jõuab usinus (LS 151)
- Kui su teud pole truud,
Ei siis usta sinu suud (LS 144)
Grenzsteini mõttesalmid ei meenuta üldiselt mingeid
kindlaid eesti vanasõnu. Millistel ainetel nad on (kui
on) loodud, on seni teadmata ja otsinguid võimalike saksa
vm. allikate leidmiseks pole tehtud. Mitmeil puhkudel viitab Grenzstein
küll ise eeskujudele, mil need või teised salmid põhinevad.
Näiteks väidab ta, et vene vanasõnade ainetel
on tehtud järgmised:
- On tegu jõudnud lõpule,
Võid jalutada julgeste (LS 187)
- Ei Jumal seda avita,
Kes ise halb ja laiskleja (LS 187)
- Eksi, aga tunnista,
Et sa oled eksija (LS 187)
Pole teada, kas Grenzstein kasutas vene prototüüpide
leidmiseks mingeid kindlaid allikaid või meenutas neid
omaenda mälu järgi. Siinseist 1. teksti selge prototüüp
on Покончил
дело ― гуляй
смело,
2. teksti puhul võiks oletada prototüüpi,
mis kõlaks umbes Коли
сам плох, не
поможет и Бог,
3. teksti puhul võiks viirastuda Ошибайся,
но признайся
vmt., kuid ma pole kaht viimast leidnud ühestki suuremast
vene vanasõnade allikast.
Peeter Grünfeldt, üsna tuntud kooli- ja kirjamees,
luuletaja, ajakirjanik ning Jakob Hurda rahvaluulesaatja Rõngust
on jätnud endast kaks tuntumaks saanud mõttesalmi.
Need on:
- Ühtki tundi tuluta
ära iial kuluta.
Tund võib sulle palju tuua,
õnnetust ja õnne luua.
See salm leidub Grünfeldti väljaandes "Noorerahva
käsiraamat" (Tartu, 1896, lk. 32) ja sekundaarse
vanasõnana EV 12199, kuid vaieldamatult rahvaehtsaid kirjapanekuid
sellest on vähe. Esineb ka salmialbumeis.
- Tublidus ei tule tööta,
osavus ei hooleta.
Esmakordselt avaldatud Grünfeldti raamatus "Kirju
kimbukene" (Tartu, 1899, lk. 22). Rohkete trükiallikate
tõttu on kirjas vanasõnana EV 12082, kuid rahvaehtsaid
üleskirjutusi tast õieti pole.
Mihkel Kampmann on vist teinud 2 järgmist mõttesalmi:
- Sel kitsaks läheb endal ase,
Kes teisi elada ei lase
- Mida kõrgem peab olema su maja,
Seda sügavamale ta alus raja.
Eriti populaarseks saanud ega suulisse käibesse läinud
pole neist kumbki.
Mitmed parömioloogid on hoiatanud, et autorsust, mida ühele
või teisele lendsõnale on omistatud ühes või
teises allikas, ei saa igakord võtta puhta kullana. Nagu
traditsioon tavatseb kuulsate isikutega ühendada
jutusüžeid
vm. folkloorseid motiive, nii omistatakse neile tihti ka tuntud
ütlusi. Taylor ja Kuusi mainivad näiteks kurioosumit, et Martin Lutherile
on omistatud salmikest
- Wer nicht liebt Wein, Weib und Gesang,
der bleibt ein Narr sein Lebelang
Nii on mõningast segadust ka M. J. Eiseni autorsusega.
- Kui püüad ( ~Kes püüab) kõigest
väest,
saad ( ~saab) üle igast mäest
on üks tuntumaid eesti mõttesalme üldse ning
rohkem kui 40 rahvaehtsa üleskirjutusega arvel ka eesti vanasõnana
(EV 9401). M. Kampmanni õpikuis on salmi autorina nimetatud
kord Ado Grenzsteini, kord Jaan Bergmanni. Kuid varaseim allikas,
kus see salm üldse esineb, on Grenzsteini enda "Eesti
Lugemiseraamat" I (1887), ja Grenzstein väidab (loodetavalt
õigesti), et autoriks on Eisen.
- Vaata ette, vaata taha,
muidu jääd sa ajast maha
on teine üsna tuntud mõttesalm, mille autoriks
Grenzstein sealsamas õpikus peab Eisenit. Seegi salm on
kirjas ka vanasõnana (EV 13008; ehtsaks peetavaid käsikirjatekste
u. 25).
Jaan Bergmann on oma "Laulude"
väljaandes (Tartu, 1901) toonud kimbukese omaenda mõttesalme
läbisegi teiste autorite omadega ja isegi folkloorsete vanasõnadega.
Mida Bergmann nii tehes mõtles, seda on raske arvata. Näiteks:
- Au ei anta asjata ega tarkust tasuta (EV 439)
autoriks on Kreutzwald (ütlus on pärit Kreutzwaldi juba
mainitud käsikirjast). Pole ilmselt folkloorne vanasõna, ka
mitte sekundaarselt folkloriseerunud, kuid on tsiteeritud suures
hulgas trükiallikais.
- Halli pääd austa, kulupääd kummarda
(EV 807) ei saa parimalgi tahtmisel lähtuda Bergmannist,
sest on varasemaid üleskirjutusi, alates juba Rosenplänterist.
Kas ta on autorisalm, pole teada. Regilauluvastet talle leitud
pole. Ühelgi teisel läänemeresoome rahval teda
ei tunta. Annab, tõsi küll, aimata üsna selgeid
Piibli-eeskujusid, eriti 3Ms 19,32: Ühe vana halli ees
pead sa üles tõusma ja ühe vanale au tegema...
- Pikk tee saab lühikeseks koguni,
kui alati sa astud edasi
esineb samuti Bergmanni mõttesalmide hulgas ja on võib-olla
tõesti Bergmanni enda tehtud. M. Kampmann pakub küll
selle salmi autoriks hoopis A. Grenzsteini, kuid Grenzsteini mõttesalmiraamatuis
seda ei leidu.
On veel mitmeid lõppriimilisi kaksik- ja nelikvärsse,
mis pole laenud lauludest ja vormitunnuste poolest sobiksid olema
autorisententsid, kuid autorid ei ole teada.
Üks tuntumaid sellistest on
- Kus (~Kui) viga näed laita,
sääl (~siis) tule ja aita (EV 14006).
Riimipaar aita ― laita iseenesest on nii vana kui eestikeelne
lõppriimitraditsioon üldse ja esineb korduvalt juba
varaseimas värsistatud kirikulauluraamatus (1656); ka on
see lõppriimilises folklooris sagedasi stampe.
Kus viga näed laita... ilmub trükistesse C. R.
Jakobsoni "Kooli Lugemiseraamatu" I osas (1867) ning
kordub edasi paljudes hilisemais kooliõpikuis. Jakobsonist
hilisemaid arhiivitekste on peaaegu kogu Eestist. Kuid leidub
ka mõningaid problemaatilisi, suhteliselt varaseid kirjapanekuid
1860. ja/või 1870. aastaist (nood on täpsemalt dateerimata):
Rudolf Kallaselt (Viljandi?), Joosep Kapilt (Suure-Jaani), ka
Jüri Petersonilt (Vändra) sõnastuses Kui näed
laita, siis tule ja aita. Ilmselt aga varaseim käsikirjatekst
vanas kirjaviisis on Saaremaalt kelleltki anonüümselt
Püha koolmeistrilt, arvatavasti 1860. aastaist, ning see
on Jakobsoni ja veel hilisemate allikate "normaalkujust"
mõnevõrra erinev: Kus wigga nääd, seäl
laida, kellel hädda on, sedda aita.
Ütluse (või mõttesalmi) päritolu kohta
võib taas teha vaid oletusi:
2.5. SUHTEID RAHVAJUTTUDEGA
2.5.1. Eesti ütluste
paralleele rahvajuttudega
Vanasõnu ja kõnekäände esineb muinasjuttudes
ja naljandites rohkesti n-ö. retoorilise maitseaine tasemel,
nagu suulises kommunikatsioonis üldjuhul; see on omaette
teema. (Vt. ka näiteid Pille Kippari töös
"Rahvaluule lühivormidest loomamuinasjutus"
(Emakeele Seltsi Aastaraamat 14/15 (1968/1969)).
Üldtuntud tõik on see, et muinasjutt tihti lõpeb
vanasõnaga, mis justkui võtab kokku jutust tuleneva
õpetuse, analoogiliselt nn. moraaliga valmide lõpul,
samuti see, et rahvajuttude retoorikasse kuulub siirdevormeliteks
nimetatud elemente, nagu tavalisim Mõeldud ― tehtud
(vrd. vanasõnades EV 7040 ja 7036).
Siin tooksime näiteid peamiselt tüübikindlatest
vormelitest, st. ütlustest, mis on seotud selle või
teise kindla jututüübiga. Põlvnemissuund on siingi
vist enamjuhul n-ö. suuremalt väiksemale: tavaliselt
pärineb ütlus jutust, kuid on võimalik ka, et
jutt kasutab ja töötleb mingil viisil juba olemasolevat
ütlust.
Ütlusteks iseseisvunud tüübikindlaid vormeleid
on eesti folklooris vast sadakond. (Senine jutuvastete otsing
vanasõnadele ja kõnekäändudele ei ole
olnud ammendav, kuid loodame, et esmatähtsad paralleelid
on kätte leitud.)
Üksikuist jutuliikidest on vanasõnadel ja kõnekäändudel
olnud kõige elavam ainevahetus kindlasti naljanditega.
Üpris palju paralleele on ka loomajuttudega, samuti
juttudega rumalast kuradist, üsna vähe aga imemuinasjuttudega.
Järgnevad näited on reastatud umbkaudu Aarne-Thompsoni
juturegistri tüübinumbrite järgi.
A. Loomamuinasjutud (AT 1–299)
● Sõnaühend
hapud viinamarjad, mis kaasajal on ka meil tuntud ütlusena,
lähtub valmist "Rebane ja viinamarjad", mis loomajutuna
kannab tüübinumbrit AT 59.
● Võrdlus Nagu
rebane küpsetab sitikat mullusel tuleasemel on viide
muinasjututüüübile AT 65*, kus rebane seda teeb
ja pärast kurdab, et küpses liiga krõbedaks.
● Abi aiast, vari võrgust
(EV 13) on seotud jututüübiga AT 71*: siin on jänes
v. rebane aiateiba v. õlekõrre v. ohakavarre vmt.
ääres vihmavarjus ja kommenteerib oma olukorda selle
vormeliga.
● Kel kitsas, tuu pake
vällä (EV 3909; paar lõunaeesti teksti vanasõnadena)
― jututüübis AT 80 ütleb nõnda siil, kui
ta karu pesast välja ajab. Viide sellelesamale jutule on
ka Siil ajab karu pesast välja (EV 10420).
● Vahib nagu rebane
~hunt hobuse mokka ~hunt oina kotte on võrdlusena vm.
kõnekäänuvormis laia rahvusvahelise tuntusega,
teisalt loomajutuna AT 115, kus rebane käib hobuse või
oina järel ja ootab asjaomaseid kehaosi maha kukkuvat; seda
ei juhtu, loom tapetakse ning rebane ütleb, et ei tahtnudki,
sest olid toored vmt.
● Motiiv hunt lambanahas
on paljudes ütlusvormides globaalselt tuntud ning lähtub
või on tuge saanud Piiblist (Mt 7,15). Loomajutu-paralleel
on tüübiga AT 123B: lambanahas hunt tapab lambaid, karjused
tapavad hundi jne. Esineb rohkesti ka eesti vanasõnades
ja kõnekäändudes: Lamba karva all on hundi
nahk; Lamba nahk, aga hundi hambad; Hundi hambad
on alati lamba villades peitus (EV 1604); Lamba nägu,
hundi hamba (EV 5427); Pealtnäha vaga lammas, seest
kiskja hunt (EV 13192) jm.
● Vanasõnana on
küsitav ka Kui üle aia ronid, siis hakka ikke väljastpoolt
teivast kinni (EV 37; ainus kirjapanek tehtud Tõnu
Võimula poolt). Pärineb kindlasti loomajutust AT 150A*
("Konna õpetused"). Konn talvitab siin kellegi
taaritõrres ja tänuks annab kasulikke õpetusi
― peale tsiteeritu võivad esineda veel suunised, et suurt
häda õiendades tuleb olla vastutuult, väikest
häda õiendades allatuult, vahel ka soovitus õmblema
hakates niidile sõlm otsa teha (viimane on laenatud naljanditüübist
"Rätsepa õpetused"). Tüübis "Konna
õpetused" tuleb ette veel vormel Kõver paju,
õige niin, mis pole aga Eestis vanasõnaks saanud.
● Ütlused Aita
hunt august välja ― saab ta äärele saanud, siis
tahab ära murda (EV 1590) ja Tänamata karu lükatakse
auku tagasi (EV 12407) võivad olla viited jututüübile
AT 155, kus inimene päästab hundi v. karu v. mao august
v. kotist v. lõksust; päästetu tahab päästjat
ära süüa või salvata ja mõistetakse
auku või kotti tagasi.
● Vanamees on inimese
lõpetus (EV 13449; ainsa teksti on kirja pannud F.
J. Wiedemann) pärineb ilmselt jututüübist
AT 157, kus hundil lubatakse ära süüa vastutulev
mees; hunt küsib vastutulevalt poisilt, kas ta on mees ―
ei, mehe hakatus; sama küsimus vanamehele ― ei, mehe lõpetus;
seejärel tuleb pärismees jne.
● Praeguseks on ka eesti
keeles jõudnud koduneda väljend karuteene (<vene
медвежья
услуга). See
väljend pärineb muinasjutust AT 163A*, kus karu tapab
kärbse magava mehe laubalt ja seega ka mehe enese. Analoogiline
kärbsetapmise motiiv esineb naljanditüübis AT 1586.
● Väga laia internatsionaalse
tuntusega on ütlused kassi ja koera vaenust, meil nt. (Elavad)
nagu kass ja koer, samuti vanasõnad Kass ja koer
ei lepi iial kokku (EV 3367), Kass ja koer ei söö
ühel kausil (EV 3368) ning Koer ja kass on alati tülis
(EV 4090). Tõsi küll, kõik kolm viimast võivad
olla Fr. R. Kreutzwaldi omalooming. Need ütlused on geneetiliselt
seotud muinasjututüübiga AT 200, mis on tihti tekkeloolise
lõpuga: koer saab Jumalalt tõendi, et võib
süüa laua alla kukkunud leivatükikesi (vm. lube
andva dokumendi), annab selle kassi kätte hoiule, kass kaotab
selle ära ― sestpeale on nad tülis.
● Vormel Kaarnal on
kaheksa poega, varesel viis verist väntsa (EV 2827; 1
var. Põltsamaalt) pärineb muinasjututüübist
AT 240, kus kana vahetab meikaga (vm. linnud) oma munad ja kahju
saanud lind kommenteerib olukorda. (See vormel funktsioneerib
ka loodushäälendina.)
● Võrdlus Nagu
konn äkke all ja vanasõna EV 4304 algusega Konnadel
olevat aastas kaks korda sõda: kevadel äketega ja
suvel vikatiga... lähevad tagasi muinasjututüübile
AT 276*, kus konn satub äkke alla ja hiljem kommenteerib
juhtunut, nt. et oli sõprade seas ja igaüks kiskus
teda enda poole vmt.
● F. J. Wiedemann on vanasõnade
hulka pannud lause Konn tahab härja suuruseks saada
(EV 4312), mis on (Ivan Krõlovi ja Jakob Tamme kaudu) hästituntud
valmimotiiv ning kannab numbrit 277A ida-slaavi juturegistris
"Сравнительный
указатель
сюжетов. Восточнославянская
сказка"
(Leningrad, 1979).
● Rohutirtsu ja sipelga
valmile viitab EV 10973: Kes suvel pilli löönd, see
tantsigu talvel; vastav loomajutt on AT 280A.
● EV-s on neljaks tüpoloogiliseks
üksuseks jagatud kagueestilised vormelid, mis pärinevad
samuti kagueestilisest jututüübist AT 293B*: Paremb
istu ku astu, võrksamb sälüle ku saisu (EV 2276);
Küllile mees võrksamp (EV 5082); Mees on
pitkald virgem kui seiso (EV 6592); Vana tatt om lühkva
pallo võrksam ku pistu (EV 13494). Jutus kasvab seen
tamme all jõudsalt ja ülbitseb tammega, et andku kasvuruumi;
vananenult või külma tõttu kukub seen pikali;
tamm ironiseerib või seen lohutab end ise võrksamb-vormelitega.
B. Imemuinasjutud (AT 300–749)
● Sõelaga
veekandmise kujund on tuntud väga paljude rahvaste, sh.
eesti folklooris, kus tast on noteeritud nii kõnekäänu-
kui vanasõnavormilisi modifikatsioone (viimastes öeldakse,
et see ei õnnestu, seda ei maksa teha jne. ― vt. nt. EV
6366, 11072–11074, 13960). Sama motiiv esineb mitmes muinasjututüübis,
nagu AT 480, kus hea ja halb laps kohtuvad lehmaga, kel lüpsik
sarvis, lambaga, õunapuuga, ..., vanaeidega, ning saavad
teenete järgi; või ka jutus AT 675, mis on tuntud
nimetuse all "Laisk poiss" või vene "Havi
käsul"; samuti tüübis AT 720, kus võõrasema
saadab vaeslapse sõelaga vett tooma; läbivalt esineb
see rumala kuradi jutus AT 1180.
● Eesti Võõra
leib kirg kikkani, vaak valgeni (EV 14391) käibib mitmeil
muil rahvail ka sõnastustes, mille tõlkevaste oleks
umbes: Võõras leib kireb kukena kõhus
(läänemeresoome tekste vt. nt. PS 442). Need ütlused
on kindlasti geneetilises suguluses muinasjututüübiga
AT 715, kus rikas varastab vaese imekäsikivi vm. asja; kukk
laulab sellest; rikas tapab ja sööb kuke, kuid see kireb
kõhus edasi.
C. Legendilaadilised muinasjutud (AT 750–849)
● Vanasõnaks
loetud Üks pole ühtegi (EV 15015) on geneetilises
seoses tuntud lastelauluga Üks pole ühtegi, / kaks
silma kassil peas, / kolm jalga potil all...; samalaadi vormelid
esinevad ka jutu AT 812 eesti versioonis (812B*) keerdküsimustena,
mida kurat laseb kellelgi mõistatada: Mis on üks?;
Mis on kaks? jne.
● Rahvapärane võrdlus
Venitab nagu kurat hobusenahka pärineb jutust AT 826,
kus kurat kirjutab kirikus tukkujate nimesid hobusenahale ja ruumist
kipub puudu tulema.
● Üsna produktiivne
on Eestis vanasõnatüüp Tee hääd
ehk tee kurja ― kõik teed iseenesele (EV 1144). Seda
ütlust interpreteeritakse muinasjutus AT 837: siin teeb rikas
midagi paha sandile, sant hoiatab selle ütlusega; rikas annab
sandile mürgitatud leiva; sant ööbib kõrtsis;
öösel tuleb näljane teekäija, sant annab talle
oma leiva ― teekäija on juhtumisi rikka mehe poeg.
● EV 12365: Täks
täna, täks hoome, ju ükskord ikke suur puu langeb
on pärit puht-eestilisest jututüübist AT 843*,
kus kivitäks õpetab laiska kudujat: tehku see nii,
nagu tema teeb.
D. Novellilaadilised muinasjutud (AT 850–999)
● Lause Pikalt teelt
naist ära võta, tiinet hobust võõra
kätte ära anna, tihti võõraspeol ära
käi ― siis saad elus hästi läbi (EV 8808; 1
var. Mustjalast) ongi ehk pigem muinasjutuvormel kui iseseisev
vanasõna. Vormel pärineb jutust AT 910A, kus isa õpetab
niiviisi poega; poeg ei usu ja jääb hätta. Selles
tüpoloogiapiirkonnas (AT 910–911) on üldse palju õpetusi,
ka näiteks: kasvandikku ära majja võta; saksaga
ära sõprust pea; ära sõida silla peal
kõvasti; ära räägi kõike naisele
jm. Kindlasti on selle jutusülemiga suguluses veel teinegi
vanasõnana küsitav tekst Suurest teest ära
mine kõrvale, viimist sõna ära räägi
naesele (EV 11733; 1 var. Tartust).
● Vanasõnaks (EV
1531) on arvatud (võib-olla alusetult) üksik lutsi
üleskirjutus Huur hoora perrä kohtu mõist.
Küll aga hõikab sedalaadi vormeleid alles looteeas
tark kuningapoeg oma ema rumala ja ebaõiglase kohtuotsuse
kommentaariks jutu AT 920 mitmetes lõunaeesti variantides
(probleem seisneb enamasti selles, kas vaidlusalune varss on hobuse
või vankri poeg).
● Teine üksik lutsi
tekst Võlgu anna, ni võlga massa, kolmas kakkui
vette hiidä (EV 14321) on pärit muinasjutust AT
921A: kuningas või keegi muu küsib mehelt, mis ta
teeb oma rahadega; mees vastab toodud mõistukõnevormeliga
(st. peab kasvatama poega, toitma ema, kasvatama tütart).
E. Muinasjutud rumalast kuradist (AT 1000–1199)
● Tüübis
AT 1037 antakse rumalale kuradile lamba asemel siga pügada;
saak ei ole suur ja kurat kommenteerib olukorda. See kommentaar
(vahel koos viidetega muudele
süžee-elementidele) on
andnud väga rikkalikult paröömilisi derivaate võrdluse,
nn. situatsiooniparafraasi, vellerismi või vanasõna
vormis ― Eestis nt. rohkete üleskirjutustega vanasõnatüüp
Palju kisa, vähe villa (EV 8357) ja hulk kõnekäände,
nagu Ta ku saadan pügä tsika: suur helü ja veedü
villo (Räpina); Sinust ei saa piima ega villa, lüpsa
kui sikku ja niida kui siga: mis karva saad, see metsa kargab
(Põltsamaa) jpt.
● Peremees tüves,
sulane ladvas (EV 8625) on võib-olla seoses jutuga
AT 1052, kus kurat ja ta kaval inimvastane (Ants vm.) kannavad
puud: kurat veab tüükast ja Ants istub ladvas okstel.
● Vanasõnad Peremees
ees, sulane järel (EV 8615) ja Peremehe õigus
käib ees (EV 8639) võivad samuti olla inspireeritud
rumala kuradi juttudest (piirkonnast AT 1060–1114), kus inimene-sulane
ja kurat-peremees võistlevad: Ants ütleb sageli, et
peremees ikka enne, ning kurat sooritab oma ebaõnnestuva
katse ja Ants seejärel oma eduka.
● Võib-olla on põhjata
koti kujundi kaudu seotud ütlus Papi kott ~külimit
ja põrguhaud ei saa iial täis (EV 8390) ning jutt
AT 1130, kus kurat ei suuda rahaga täita kübarat, mis
on asetatud maasse kaevatud augule ja mil endal on samuti auk
sees. Kindlasti aga on see ütlus seotud naljanditüübiga,
kus kurat leiab püksid ja arvab, et see on papi rahakott,
sest tal pole põhja all.
● Kes tegi ― ise tegi
kõnekäänulise parastusena ja jätkuga ...kui
ise tegi, siis ise kannata ka vanasõnana (EV 11760)
on ilmselt viited muinasjutule AT 1135, kus rumala kuradi silmi
arstitakse tinavalamise teel: arst ütleb oma nime olevat
"Ise" ning kui hiljem küsitakse, kes tegi, vastab
kurat, et Ise tegi.
● Liivast köis
on rahvusvahelises paröömikas levinud absurde, Eestis noteeritud ka
vanasõnavormilisena ― Saa-ai lumõst putru kiitä, liivast
köüst tetä (EV 6080; 1 var. Rõugest); sugulus on tal rumala
kuradi süžeega AT 1174, samuti
Münchhauseni-lugude hulka kuuluva naljanditüübiga
AT 1889K.
● Mitmes eesti žanris
tuleb ette kahe absurdi ühend Naiste tahk ja kana ninarätik.
Sel kujul on tekst näiteks üsna tuntud mõistatus
põranda kohta, vormis Põrand on naiste tahk ja kana
ninarätik on ta vanasõna (EV 7254). Samas vanasõnatüübis
on variante, kus väidetakse, et naiste tahku ja kana ninarätikut
ei tea keegi või et need on vanakuradilegi teadmata. Jututüübis
AT 1177** ei suuda rumal kurat naiste tahku tõepoolest
ära arvata (Vrd. ka käsitlust lühižanride
suhete kohta eelnevas, ptk.
2.1.2.
).
F. Naljandid (AT 1200–1999 või numbrita)
● Eesti naljanditüüpide
hulgas on eriti palju selliseid, mis juturegistreis puuduvad.
Kuna naljandite osa sisuline süsteem AT-s on nagunii nii
hea, kui ta just on, siis jätkame ka naljanditega niiviisi,
et nimetame alul neid paralleele, mis juturegistris on olemas,
seejärel muid.
● Kilplasnaljandis AT 1200
esineb soolakülvamise motiiv, mis tuleb ette ka muis
folkloorižanrides, sh. ütlustes: Külva soola
ehk usu petise juttu (EV 5145; 1 var. Karjast); Naesterahvast
uskuda on nii kui soola külvada (EV 7351; laenatud võib-olla
tuntud ringmängulaulust).
● (Nagu) Albikära
Ants (poja Antsuga) on viide jutule AT 1215. See on laialt
levinud süžee, kus tegelane
(mölder, Hodža
Nasreddin vm.) püüab iga vastutuleja arvamusi arvestada:
kord istub isa hobusel, kord poeg, kord mõlemad, kord käivad
mõlemad jala.
● Ütlus, mis keelab
raiuda seda oksa, mille peal ise istud on vist Eestis tuntum
kui arhiivitekstid seda lasevad paista (vt. EV 6474; 1 var. Otepäält).
Sama oksaraiumise motiiv esineb ka kilplasnaljandis AT 1240.
● Jõhvist, Haljalast ja Kuusalust on üles kirjutatud
variante ilmselt soomelaenulisest ütlusest Siis on hõlpu
hobusel, kui märssi mehe seljäs ( ~ku säkki mihe
seljas) on (EV 1695). See on ütluslik kontraktsioon kilplasnaljandist
AT 1242A, kus rumal tegelane niimoodi toimib.
● Kõnekäänu
ja mõistatuse piiril paiknev "kenningi" laadi
parafraas hiirekoer (st. kass) leiab kasutamist naljandis
AT 1281, kus selle nimega tähistatakse tundmatut looma ―
kassi, kelle kilplased ostavad.
● Vanasõna Kuival
maal ei või ojuda (EV 4462; 1 var. Paistust), samuti
kõnekäänud See on sama hea kui kuival maal
ujuma õppida jts. on suguluses naljandiga AT 1293*,
kus kilplased seda tegevust harrastavad.
● Vanasõnal EV 10011
― Kos saadan toime ei saa, sinna saadab naise on ilmne
geneesiseos rahvusvaheliselt tuntud naljandiga AT 1353, kus kurat
ei suuda abielupaari tülli ajada ja vanaeit annab talle head
nõu.
● Mehel on mehe süda
(EV 6631) on ütlus, mis tuleb ette ka naljandis AT 1366*:
naine klobib siin meest, too pageb voodi alla ja ähvardab
sealt niiviisi.
● EV 5549 on valdavalt
kagueestiline vanasõna põhiredaktsiooniga Latsele
lauldas, mõrsja mõistku. Kuid on ka üks
Andrus Saareste tekst Võrumaalt ― Kassi karistatakse,
küll mõrsja mõistab (ilmselt vene laen
< Кошку
бьют ― невестке
наветки дают),
mis võib olla geneesiseoses naljanditüübiga AT
1370, kus ämm kasvatab laiska miniat (või mees naist)
kassi peksmise näite varal. Lähedane motiiv esineb ka
jutus AT 901.
● Eestist on mitmeid ütlusi
roobisuitsu, tukivingu jts. asjade kohta, nt. Tukiving ja roobisuits
on ämma suretajad (EV 12116; 1 var. Häädemeestelt);
Tukisuits ja tunglaving om vanapoisi hinge elätäjä
(EV 12115; 1 var. Otepäält); Roobisuits ja tukiving
on saksa surm (EV 9795; 17.–18. saj. allikais). Need ütlused
on arvatavasti seotud naljandiga AT 1380, milles naine tahab meest
(või minia ämma) hukata tukivinguga; too laulab näiteks:
Tukiving, see mu hing, / tangupuder, see mu surm... vms.;
surmaja katsetab siis pudruga.
● Mitmes naljanditüübis
(AT 1387; 1408; 1450) tuleb ette motiiv, kus rumal naine, tüdruk
või mees laseb mingil põhjusel õlle või
kalja maha joosta. Tüübis AT 1387 kuivatab ta seejärel
märga põrandat jahudega ja mitmes eesti variandis
kommenteerib seda tegevust vormelitega, nagu Kurja tegin, ära
kohensin, paha tegin, ära paransin vms. Viimane meenutab
suuresti ütlust Esi süü tei, esi paha parande
(EV 2233), mille Matt Tomp on üles kirjutanud Helmest.
● Ära varsa selga
ära rõhu (EV 13862) võib jätta mulje,
et ta tähendab lihtsalt 'ära lapsele liiga tee', 'ära
liiga vara tööle sunni' vms., kuid on pärit naljanditüübist
AT 1430, millest on palju redaktsioone. Jutus teeb vanatüdruk,
sant, noorpaar vm. õhulosse: neil on midagi piskut olemas
või silmapiiril (nt. korvitäis marju või mune,
pütitäis piima või võid vm., või
siis nähakse jänest) ja nad unistavad, kuidas selle
müügist saadakse suurem asi, sellest veel suurem jne.;
siis teevad kujuteldavad lapsed koerust ja neid kantseldatakse
hoogsa liigutusega, mis munakorvi ümber ajab (või
tehakse kõva häält ja jänes põgeneb).
Ära varsa selga pooleks murra! on üks neid hüüatusi,
mis on ajendatud sellest, et olematud pojad tahavad olematu varsaga
ratsutama minna.
● Eestlastel jm. rahvail
on ütlusi haigutamise "nakkuslikkuse" kohta: Haik
on hakkaja haigus (EV 766; 1 var. Karksist); Haik ajab
haiku taga (EV 765); ka mitmeid võrdlusi, nagu Justkui
haik aab haiku taga või võru-setulised Ta
käüp niikui haik puu pitte ja Sa kui haik käut
ütest suust tõistõ; vrd. ka soome Orava
hyppää puusta puuhun, haukko lentää suusta
suuhun. Need ütlused on geneesiseoses jutuga AT 1431,
millest on üleskirjutusi eelkõige läänemeresoome
rahvastelt ning mida Aarne soome ja eesti registrites (vastavalt
FFC 8 ja 33 ning FFC 25) on käsitatud muistendina. Jutt algab
sellega, et mees tahab oma naist karistada, sest too haigutas
kirikus võõra mehega ühel ajal, või
kavatseb poeg oma vana isa puua ja sobivat puud otsides käib
"nagu haik puid pidi".
● Eesti keeles on fraseologism
ahjuots märg ja vanasõna Kasta leiba nii
kaua, kui ahi ~ahjuots märjaks läheb (EV 5656).
Sama ütlus on vormeliks naljanditüübis AT 1445*
(tuntud vist ainult Eestis), kus ema käsib tütart (või
ämm miniat) sõtkuda leiba, kuni ahjuots märg
on; too mõistab asja bukvaalselt, vahel kastab ise ahju
märjaks vmt.
● Tüübis AT 1456
on kositav tüdruk pime, kuid etendab kosilase ees head nägemist
ja "leiab" varem emaga kokkulepitud kohta peidetud nõela;
mitmes põhjaeesti variandis kommenteerib ema juhtunut vanasõnaga
Noorel nugise silmad (vanal varese silmad) (EV 7502), mida
tunnevad ka soomlased ja karjalased.
● Kõnekäänuga
Suutäis suus, teine peos, kolmas upil ootamas on kindlasti
sugulased naljandis AT 1478 kohatavad vormelid, mida kasutab vanatüdruk,
keda on pandud katseks ube sööma: Uba suus, teine
peos, kolmas upil ootamas ~uppi huule peal ~huule peal upakus
vm.
● Iseseisva tsitaatkõnekäänuna
käibib naljandist AT 1485* pärit vormel Hernesupp!,
mille abil tüdruk oma suud ilusasse olekusse sätib.
● Pea pool suud kinni
(st. 'räägi vähem') (EV 8971) on tavakohase otsetõlgenduse
kaudu fabuleeritud naljandiks AT 1486*, kus ema manitseb tütart
selle vanasõnaga; tütar hoiab käega pool suud
kinni ja ütleb midagi tobedat.
● Marta Mäesalu on
Häädemeestelt üles kirjutanud teksti Kui kirves
veel alles, saab ikki süüa: kirves patta ja vars paja
alla (EV 3878), millel on ilmne geneetiline seos eriti vene
folkloorist tuntud jutuga AT 1548, kus soldat keedab kirvest suurepärase
supi. Kirve asemel on mõnes variandis ka rattapulk, niisiis
võib sellest jutust olla inspireeritud ka vanasõna
Hää pernane kiit rattapulgast ka pudru (EV 8657;
2 var. Rõugest).
● Heinamärss ~Kaerakott
aisa otsas on laialt tuntud ka omaette retoorilise üksusena
kättesaamatute stiimulite kohta. Jaan Saalverk Jürist
on üles kirjutanud ilmselt sellest väljendist lähtuva
fabuleeringu, kus kutsar sel viisil hobuseid ergutab. Jutu folkloorsuses
on ehk põhjust kahelda, ometi esindab Thompsoni registris
süžeed AT 1576* ainsana eesti materjal ja eesti materjali
ainsana kõnealune Saalverki tekst.
● Kuningas on ~oli alasti
jms. on lendsõnadeks saanud väljendid, mis pärinevad
Eestiski kirjanduse kaudu tuntuks saanud jutust "Kuninga
uued rõivad" (AT 1620).
● Suur osa AT-s sisalduvaid
naljandeid on jutud ärateenitud ebaõnnest.
Nii on ka enamikus imejuttudes ja legendides, kuid seal on ebaõnn
(tavaliselt karistus) ära teenitud kurjusega. Naljandites
on ebaõnn (kahju, ..., surm) pälvitud rumalusega ―
kas loodusseaduste toimel või kavala tegelase kaasabil.
Sel taustal paistab silma väike rühm jutte juhuslikust
õnnest, millest tuntumaid on jutt vahvast rätsepast
(AT 1640), kust on pärit vormel kärbsetapmise kohta
Seitse ühe hoobiga!, ning AT 1641 ("Kõikteadja
arst"). Naljandis AT 1643 "müüb" loll
vend härja kriiksuvale puule ja küsib raha, kuid puu
ei anna; loll virutab puule ― puuõõnest kukub välja
raha. Süžee võib olla kontaminatsiooniline
(AT 1643+1600): jätkuosas tuleb vastu papp ja tahab raha endale;
loll vend tapab papi; targad vennad kutsutakse matusele, loll
ütleb: Süümä-juuma egämiis, pappe
tapma ei kedäki. Seda vormelit on vanasõnana (EV
11278) üles kirjutatud 6 varianti Võrumaalt ja Setust.
Ka jutt on kagueestiline, arvatavasti vene laen.
● Fraseologismi silma
peale viskama bukvaaltõlgendusel põhineb üks
episoode jutus AT 1685, kus rumal poiss viskab kirikus tüdrukute
peale väljarebitud lamba- või vasikasilmi. Sama operatsioon
toimub ka rumala kuradi jutus AT 1006.
● Ei saa sohva pääl sepäs opitus (EV 10598;
1 var. Vastseliinast) ja kõnekäänuline pejoratiiv
soss-sepp on ilmsed viited naljandile AT 1695, mille eesti
üleskirjutuste pealkirjaks on tihti samuti "Soss-sepp".
● Kagueesti ütlus
Kos kats kõnõlõs, sääl kolmas
pist ka uma nõna (EV 3003) on kindlasti suguluses naljanditüübiga
AT 1696 (kuigi on ebaselge, kas on vanasõnaks saanud jutuvormel
või tõlgendab jutt vanasõna). Selles annab
ema õpetusi oma lollile pojale või tütrele,
kes kasutab neid mehaaniliselt valedel puhkudel, näiteks
soovib tulekahjul jõudu → ema: tulnuks vett visata →
viskab jutlevaile naistele vett → ema: tulnuks oma nina sekka
pista → koerad purelevad, pistab nina vahele jne.
● Püsiühend hea
soolane suutäis leiab kasutamist naljanditüübi
AT 1698 ("Kurdi vastused") ühes redaktsioonis,
kus jutt käib ostetud heeringate ümber. Samast tüübist
pärineb soome traditsioonis väga produktiivne lendsõna
Hyvää päivää! ― Kirvesvartta.
● Ütlust Ega lapsesuu
ei valeta (EV 5443) töödeldakse naljandis AT 1735A,
nt. nii: mees varastab pastori haned vm.; laps laulab sellest;
pastor keelitab last laulma pühapäeval kirikus sedasama;
isa saab jaole ja õpetab lapse ümber; kirikus manitseb
pastor, et kuulake nüüd, ega lapsesuu ei valeta; laps
laulab pastori liiderlikkusest.
● EV-s puudub, kuid eesti
suulises traditsioonis näib olevat käibel ütlus
Taevatee on vaevaline, mis ilmselt pärineb naljandist
AT 1737 (või igatahes on sellega geneesiseoses). Jutus
lohistab kutsar vm. kelm pastorit kotis "taevasse";
pastor kurdab, et põrutab ― kelm vastab selle vormeliga.
● Vast ka pigem naljandivormel
kui tõeline vanasõna on Palju pappisi on ära
surd, aga ühtegi põle taeva tuld (EV 8389; 1 var.
Kuusalust). Vastav naljanditüüp on AT 1738A*,
kus rannamees tuleb "ülevalt", st. maa poolt; pastor
küsib mõnituseks, kas Jumal ka kodus oli ― jah oli
― mida tegi? ― mõtles, miks nii palju pappe on ära
surnud, kuid ainsatki pole taevasse saanud.
● Vormelid, nagu Jumalasõna
on suus, aga (tuline) kurat pe-s jmt., mis tradeerivad ka
omaette kõnekäändudena võltsvagaduse kohta,
on lähedased neile, mis naljandis AT 1785C ütleb püksata
pastor, kui ta on jäänud kimpu herilaste, sipelgate
vm. putukatega, mis leeripoisid on talle kantslisse sokutanud.
● Naljandis AT 1831, kus
pastor ja köster vahetavad kirikus jumalateenistuse käigus
infot oma äpardunud lambavargusest, tuleb sellekohastes vormelites
ette fragmente, nagu ...külas palju naisi, naistel palju
lapsi, lastel laiad silmad..., mis on suguluses ütlustega
Palju lapsi, laiad silmad (EV 5573) jts.
● Ei tea, kui rohkesti
dokumenteeritud, kuid kõnekäänu kvaliteedi on
saanud ka vormel Seda teab suur Jumal taevas ja must lehm maa
peal. See vormel pärineb naljandist AT 1849*, mille levik
piirdub arvatavasti Eestiga ja mida räägitakse tihti
Pühalepa pastori A. v. Sengbuschi kohta, kellega seondub
muidki naljandisüžeid. Pastor seob
lehma saba oma kuue külge, et see lüpstes ei vehiks; lehm läheb kiini,
pastor sabas; keegi küsib, kuhu pastorihärra läheb
― vastuseks on see vormel.
● On mõned pisut
problemaatilised ütlused loodud ja isehakanud laisast, nt.
Harinu laisk iks paranas ärä, luudu laisk ei enämb
(EV 849; ainus arhiivitekst Jaan Sandralt Vastseliinast või
Setust), samuti EV 11425 ― Kiegi ei õle sündind
laisk, vaid isehakkand (ainus tekst Aino Källo kirjapanekus
Lüganuselt). Nende allikaks on naljanditüüp AT
1950, kus loodud laiska toidetakse ja isehakanud laisk tahab ka;
tehakse katse selgitamaks, kas laisad jagunevad looduteks ja isehakanuteks:
maja pannakse põlema ― isehakanu põgeneb, loodud
laisk põleb sisse.
Nagu öeldud, on palju naljanditüüpe, mis pole Aarne,
Andrejevi, Thompsoni vm. juturegistreisse sattunud. Neilgi on
mitmeid paralleele ütlustega. Naljandite temaatiline liigitamine
üldse on üsna suvaline ― ka juba seetõttu, et
tegelased ühe ja sama süžee (tüübi) korral
varieeruvad. Selle reservatsiooniga toome järgnevad näited
mingite ligikaudsete teemarühmade kaupa.
Pastorinaljanditest (vrd. ka näited piirkonnast AT
1735A–1849* eelnevas):
● Keel on kõige
kurjem liige (EV 3528, eriti red. C) esineb naljanditüübis
(või pärineb sealt), kus pastor küsib leeritüdrukult,
milline on inimese kõige kurjem liige ― tüdruk pakub
valesti.
● Jumal annab, Jumal
võtab (EV 2548) lähtub ilmselt Piiblist (Hi 1,20)
ning tal on paralleel ka naljanditüübis, kus purjus
papp pillab ristitava lapse jõkke ja ütleb: Issand
on andnud, Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud!
● Vanasõna või
lihtsalt jutuvormel on lause Lehmasõnnik on jumalasõnast
vägevam (EV 5648; 1 var. Iisakust): nõnda ütleb
naljandis papp mehele, kes on Jumala peale lootes põllu
lohakile jätnud ja sügisel saagita jäänud.
● Uues Testamendis on hästituntud
kohad 1) Kui sind lüüakse parema kõrva pihta,
siis pööra ka pahem ette (nt. Mt 5,39; EV Ø)
ja 2) Mis mõõduga teie mõõdate,
sellega peab teile mõõdetama (nt. Mt 7,2; EV
7055). Neid vormeleid tõlgendatakse naljandis, kus köster
vm. annab pastorile kõrvakiilu 1. ütlusega põhjendades,
kuid too annab vastu 2. ütlusega põhjendades.
Mõisateemalistest ja üldse talupoega ja
härrat vastandavatest naljanditest:
● Kes härra siin,
see härra seal (EV 1877) on geneesiseoses tuntud naljandiga,
kus mees räägib härrale, et ta olnud põrgus
ja seal olnud samuti "kes härra siin...": härrad
istunud katlas ja talumehed ajanud tuld alla.
● Ühele palju,
kahele kasin on eesti folkloori mitmeis žanrides kohatav
rändvormel, tihti nt. kõnekäänus viletsa
hobuse kohta: Ühele varesele palju, kahele kasin.
Naljandis seletab mees järeletulevaile sakstele, miks ta
püksikorralt tulles tagasi vaatas: takseeris seda ütlust
silmas pidades hunniku suurust.
● Kes kehvale kõik
kätte annab (EV 3562) on arvatavasti pärit naljandist,
milles mees saab ihunuhtlust ja kurdab pärast, et kes kehvale...
― 60 hoopi lubati, 40 kõigest antigi.
● Vanasõna Kingitud
hobuse suhu ei vaadata (EV 3800) tõlgendusele on üles
ehitatud naljand, kus härra kingib mehele hobuse ja keelab
suhu vaatamast; mees vaatab siiski ja saab karistada.
● Fraseologismi läbi
lillede tõlgendatakse anekdoodis, kus teenija räägib
jämedalt ja proua manitseb kõnelema läbi lillede;
teenija ütleb siis: "Proua, laps s-us püksid täis
läbi lillede!" vmt.
Taluelu-teemalistes naljandites on domineerivaks tegelaspaariks
peremees ja sulane:
● Parem oma riidesoe
kui teise mehe töösoe (EV 8016) on eestlastel väga
tuntud vanasõna; mõned tekstid on ka Soomest, kuid
ei üheltki teiselt läänemeresoome ega muult naaberrahvalt.
Esineb läbivalt ka eesti naljanditüübis ― laisa
sulase vastulausena peremehe etteheitele.
● Kujund kasukas heinakuhjas,
veidi kahtlase vanasõnavorminguna ka EV 10991, on ilmselt
tulnud naljanditüübist, milles peremees ütleb talvisel
heinaveol olles sulasele, et heinakuhja on peidetud kasukas ja
sulane saab selle endale, kui heinu hangudes kasukani jõuab;
sulane kühveldab endal naha palavaks ― selgub, et see ongi
"kasukas".
Poetame siia veel ühe heinandusteemalise paralleeli.
● Kagueestiline Ruga
tii kuhja, kats kaku alt (EV 9815) võib olla seotud
naljandiga, kus keegi arvutab oma heinakuhja suurust: nt. 7 saadu
oli, 2 riisus veel pealt ― nii et kokku 9 saadu.
Talunaljandites on sagedane allteema palgaliste halb toitmine,
millel on taas paralleele ütlustes.
● Sulase kali on kaevus
(EV 10680; 1 var. Amblast): naljandis keeldub peremees sellele
lausele viidates sulasele kalja andmast; sulane puistab seepeale
jahu kaevu ja solgib kaevu.
● Väljend söögile
silda alla tegema ('enne pärissööki pisut sööma'),
vanasõnaks laiendatult Tahad, et pere vähem sööks,
siis tee silda alla (EV 8592), on leidnud bukvaaltõlgenduse
naljanditüübis, kus naine kurdab teisele, et pere sööb
palju; too soovitab teha söögile silda alla ― õpetatu
teeb pudru alla peergudest silla vm. lolluse.
● Kujundlik termin kahe
käe leivatükk või kahe käe kannikas
('väga õhuke leivaviil') on pärit naljanditüübist
(või seal kasutatud), kus peremees küsib sulaselt,
kas too tahab ühe või kahe käe leivatükki;
sulane tahab kahe käe tükki ja saab imeõhukese,
mida annab tõsta vaid kahe käega.
● Nimetasime juba muus
kontekstis ütlust Kui on pühad, siis olgu õieti...,
mille eesti arhiivimaterjal on naljandite all ning mis leidub
teisalt läänemeresoome vanasõnaväljaandes
(PS 749; Soomest on u. 150 ütlusevormilist kirjapanekut).
Veel muude söögiteemaliste naljanditega seotud
ütlusi:
● Sellele, kes süües
luristab, on öeldud Kelle hobust sa hirmutad? vmt.
Ütlus esineb ka naljandis, kus keegi pere sööb
suure lurinaga ning möödasõitja tuleb sisse ja
palub veidiks söömine katkestada, et saaks mööda
sõita ― hobune kipub perutama.
● Võõrad,
võtke liha, omad, noh! on mõnedes tekstides
samuti arendatud naljandiks, kus kitsi perenaine ütleb nõnda.
● Söö
külas ja helbi kodus (EV 11274; 1 var.
Viljandist) on vist taas ennekõike naljandivormel: külaline
(vahel ka hiidlane vm.) ütleb lauas, et ta süüa
ei tahagi, helbib ainult veidi; helbib nii mehiselt, et peremees
ütleb selle vormeli.
● Naljandist "Kuninga
söök jõululaupäeval" on irdunud vanasõna
Keiser sööb jõulus sulavõid ja saiasisu
(EV 3566), samuti kõnekäänulisi ütlusi kui
ka mõistatusvorme. Jutus arutatakse, mida kuningas teeb
jõululaupäeval (arutajad on tihti hiidlased); keegi
arvab, et kuningas kastab külma rasva kuuma rasva sisse ja
magab kahe kasuka vahel vms.
Jõudsime viimastes paralleelides hiidlase juurde ja jätkame
teiste näidetega perifeerlaste ja muulaste kohta.
● Leib pole küll
suur asi, aga paneb ka küllalt kepsu lööma, kui
teda ei ole (EV 5698) on naljandis saarlase või hiidlase
suhu pandud ütlus.
● Vanasõna Kaks
meest ikka kaks meest (EV 2983) on kasutatud ühe hiidlasenaljandi
vormelis: Kaks oo kaks, lebakoti vötsid, aga peksa äi
saan mette vms.
● Mingu kas või
naine kaevu, aga piip peab põlema pandama (EV 7220)
on tulnud naljandist, kus hiidlase naine satub jääauku;
hiidlane astub jalaga naise seelikusabale, paneb piibu põlema
ja asub siis naist välja tõmbama.
● Alliteratiivsed sõnaühendid
kuu kupitseb ja päev sapitseb esinevad vanasõnas
EV 4721 ― Kuu kupitseb kuiva, päev sapitseb sadu ning
naljandis, kus hiidlased on öömajal; üks hiidlastest
lööb öösel loogaga surnuks pererahva sea ja
räägib sellest teisele mõistukõnes, umbes:
Kuu kupitseb ja päev sapitseb ja maapööraja
on magama läinud, kõver käis üle kaela.
● Parem ikka kui
paljas vesi on Eestis kõnekäänd ja naljandi-,
rahvusvaheliselt aga vist valdavalt loomajutuvormel: mustlane
või rebane või hunt vm. peeretab jõkke, joob
ja ütleb selle fraasi.
Paar paröömilist üksust tulevad ette vormelitena
naljandites kerjuse kohta:
● Vanasõna Anna
sandile, mis sandi kohus, aga ära santi ära tapa
(EV 304) on teisalt sandi ütlus naljandis, kui talle liiga
paljut pakutakse.
● Vanasõna Sant
naerab seda, mis pererahvaski (EV 10185) on suguluses naljandiga,
kus poolkurt sant palub end müksata, kui pererahvas naerab;
koer müksab santi juhtumisi ― sant naerab põhjusetult.
Vääralt mõistetud müksamisel või
jala peale astumisel on kaugemaid analoogiaid ka naljanditüüpides
AT 1685, 1691 ja 1775.
Mõned ütlused ka vanatüdruku-naljanditest:
● Seda teed peame kõik
käima (ütles vanatüdruk, kui pulmarongi nägi)
on näide vellerismivormi ja narratiivse vormi suhtelisusest:
eesti arhiivimaterjal on kvalifitseeritud naljandiks.
● Kuni veel või
suus ära sulab, on ikki veel lootust vanatüdrikul mehele
saada (EV 14294) on teisalt ka vanatüdruku enda suhu
pandud naljandivormel.
● Eesti folklooris on mitmeid
grotesksete ja absurdsete kujunditega ütlusi selle kohta,
kuhu vanatüdruk või vanapoiss pärast surma viiakse
või mida tegema pannakse (vt. ka VSR, rühm
306
).
Üks neist on peamiselt põhjarannikult üles kirjutatud
EV 13597: Vanatüdrukud pidid piale surma Sirtsu soole
minema puurattaid tegema. Umbes sama motiiv tuleb ette ühes
Haljala naljanditekstis, mille üleskirjutaja on D. Pruhl
(vt. Rudolf Põldmäe valimikus "Eesti
rahvanaljandid" I (Tartu, 1941, nr. 297).
Paralleele naljanditega tüdrukust, abiellumisest
ja abielust:
● Pisut panin, palju
sain käibib iseseisva kõnekäänuna ―
kommentaarina sel puhul, kui piim, supp vm. üle keeb, ning
on ühtlasi rumala tüdruku ütlus naljandis, kus
juhtub seesama äpardus.
● Särgiõmblemisõpetus
Särk pahempidi, varrus parempidi (EV 11194),
vahel koos keetmisõpetusega Kapsad-kaalid keeva vette,
oad-herned külma vette (EV 3202) on teisalt vormel naljanditüübis,
kus pulmarong on teele asumas ja ema hõikab viimasel hetkel
tütrele näpunäiteid kaasa.
● Mis on tehtud, see
on tehtud (EV 11775, just red. C) leiab kasutamist naljandis,
kus pruut ja peigmees mõlemad lonkavad; laulatuselt tulles
häälitseb peiu jalg: Kahetsen kaupa, kahetsen kaupa!,
pruudi jalg: Mis tehtud, see tehtud, mis tehtud, see tehtud!
● Olgu pulmad millas
on, kui aga varrud ikka õigel ajal on (EV 9045)
assotsieerub naljanditüübiga, kus pastor küsib
mehelt, miks varrud nii vara tulid; mees vastab, et varrud tulid
õigel ajal, aga pulmad jäid hiljaks.
● Ütlus Ära
enne kodu kos'tma tule, kui ühe käega sööd
ja üksinda räägid (EV 3994) on võib-olla
vormel naljandist, kus ema ütleb nõnda oma tütrele,
kes äsja mehele läinud (st. ärgu tulgu enne, kui
tal on laps).
Varia:
● Vanal om iki tilk
nina otsan (EV 13436) tuleb naljandist, kus lastakse mõistatada,
kes juuresolijaist on vana; arvaja ütleb selle lause ― vana
katsub nina.
● Ei upsi uus kuub,
vaid tantsib täis kõht (EV 12924) on vist primaarne
naljandi suhtes, kus päristütar küsib orvult, miks
ta ei tantsi, kuigi puhas särk seljas; vaeslaps vastab selle
vanasõnaga.
● Kõnekäänud
Otsib piipu, piip suus, Otsib hobu, hobu all jts.
on arendatud naljanditeks (või pärit naljanditest),
kus neid situatsioone kirjeldatakse toimuvat.
2.5.2. Mõistatusmuinasjutud
Mõistatustel on ka juttudega, nagu lauludegagi suhtlemiseks
oma erikanal ― mõistatusmuinasjutud, mis kuuluvad Aarne-Thompsoni
jutusüsteemis novellilaadiliste juttude hulka. Mõistatusjuttude
tüüpe pole palju (põhitüübid on AT
875, 920, 921, 922, 927), kuid nad on reeglina pika ea ja tohutu levikuga,
tüpoloogilised suhted eri süžeede
vahel keerukad ning rändmotiivide hulk suur.
Tüübist AT 922 ("Keiser ja abt") on Walter
Anderson kirjutanud oma kuulsa monograafia "Kaiser
und Abt. Die Geschichte eines Schwanks" (FFC 42,
Helsinki, 1923), milles ta formuleeris ka oma kuulsa folkloori
enesekontrolli seaduse (vt. sellest lähemalt järgnevas,
ptk. 3
).
Mõistatusjuttudes, eriti tüübis AT 875
("Tark talutüdruk"), aga ka tüüpides
AT 920, 921 ja 922 põimlevate motiivide skrupuloosse võrdluse
on teinud Jan de Vries uurimuses "Die Märchen
von klugen Rätsellösern" (FFC 73, Helsinki,
1928). Uurimused ja ka eesti arhiivipraktika näitavad, et
juttudes ettetulevad mõistatused võivad sealt irduda
ja jätkata oma folkloorset elu tavaliste mõistatustena.
Nimetame nüüd (põhiliselt de Vriesi ja Andersoni
järgi) peamised küsimused, ülesanded ja mõistukõned,
mis mõistatusjuttudes esinevad, pööramata erilist
tähelepanu sellele, millised neist on tuntud just eesti traditsioonis
(eesti muinasjuttude arhiivilise korralduse hetkeseisu arvestades
oleks see õieti võimatugi).
[Mõnede eesti mõistatamismotiivide levikust Andersoni
ja de Vriesi poolt antud üldtaustadel
vt. ptk. 5.5.5
]
A. Eelkõige tüübile AT 875 iseloomulikke superlatiivseid
küsimusi
Tüübis AT 875 on küsimuste starteriks kõige
sagedamini kas juhtum, kus vaene mees leiab oma maa seest kuldse
uhmri ja viib selle kuningale, või ka tüli kahe mehe
vahel (vaese mehe lehm on sattunud rikka mehe vilja vm.), kellele
kohtunik annab vastata rea keerdküsimusi ning üks (rikas)
vastab valesti, teine (vaene), keda ta tark tütar on õpetanud,
vastab õigesti. Küsimuste hulgas on näiteks järgmised
(V: osutab väära(de)le, Õ: õige(te)le
vastus(t)ele; produktiivsust näitavad arvandmed on de Vriesilt):
● Mis on kõige
nobedam? ― 56 var.