« mõned on apoftegmad (apothegms) ja triviaalsused, mis on tõusnud vanasõnalisse väärikusse;
« teised tekivad mingi juhtumi sümboolse või metafoorse kasutamise kaudu;
« mõned tekivad sel teel, et imiteerivad teisi, juba olemasolevaid;
« mõned tekivad jutu või valmi kondenseeritud kokkuvõttena.

Ela ja õpi (Live and learn)
Vigu ikka juhtub (Mistakes will happen)
Mis küllalt, see küllalt (Enough is enough)
Äri on äri (Business is business)
Mis tehtud, see tehtud (What's done's done) jts.

Apoftegmasid pole raske mitte üksi geneetilises plaanis jälgida. Neid on ülepea raske tekstist või ümbrusest vanasõnadena ära tunda, kui tekst pärineb teisest ajastust ja meie igapäevakeele kompenents neid ei toeta.

Üldiselt küll aitab vanasõnu ära tunda spetsiifiline stiil, nende grammatiline või süntaktiline erinevus tavakõnest. Näiteks pea kogu vanagermaani luule on alliteratiivne ja kui nähtuvad eksimused alliteratsioonireeglite vastu, võib seel viidata sellele, et tegu on vanasõnaga. Kindlaim tõend selle kohta, et mingi lause on vanasõna, on muidugi see, kui ta tuleb ette ka kuskil mujal, teises kontekstis, mis näitab, et ta on traditsiooniline, on folkloorne.

Kuni pole proovinud, ei tea öelda (You never can tell till you've tried)
Inimene sureb ainult üks kord (A man can die but once)
Kõik peavad surema (All men must die)
Nägemine on uskumine (Seeing is believing) jms.

Ootajale juhtub kõike (Everything comes to him who waits)
Pane varas varast püüdma (Set a thief to catch a thief)
Kui sa ei saa olla hea, ole hoolas ~ettevaatlik (If you can't be good, be careful)
Abiellunud noormees on hävinud noormees (A young man married is a young man marred).

Raha räägib (Money talks) võiks pärineda aktsiaturult või pokkerimängust;
Surnud mehed ei räägi jutte (Dead men tell no tales) võiks pärineda kuskilt rahutust ja riiakast sootsiumist;
Surnud indiaanlane on ainus hea indiaanlane (The only good Indian is a dead Indian) on kaunis selge lääneameerikalise tekketaustaga.

Äädikas kärbseid ei püüa (Vinegar catches no flies)
Mahe tuli teeb magusad linnased (Soft fire makes sweet malt)
Haukujad koerad ei hammusta (Barking dogs never bite)
Sa võid viia hobuse vee juurde, kuid sa ei saa sundida teda jooma (You can lead a horse to water, but you can't make him drink).

Metafoorsete vanasõnade tähtis eripära on see, et mingi üks kindel tarvitus või alltähendus ei ammenda ta tähendust.

Ka metafoorseist vanasõnadest on mõned teadaolevalt väga vanad, teiste ajaloost pole teada midagi. Mõned tulevad esmakordselt ette alles uutes allikates, kuid see pole veel tõend nende hilistekke kohta, sest kõigi aegade kogujad ja publitseerijad on meelsasti laenanud vanasõnu varasemaist allikaist, nende fokloorsust kontrollimata ja omalt poolt suurt midagi lisamata. "Äsjased vanasõnad" võivad tegelikult osutuda vanadeks, kui võrrelda neid teiste keelte vanasõnadega.

Sõua omaenda kanuud (Paddle your own canoe)
Igaüks peab omaenda skunksi nülgima (Every man must skin his own skunk)
Üks poiss on poiss, kaks poissi on pool poissi, kolm poissi pole üldse poiss (One boy's a boy, two boys is half a boy, three boys is no boy at all)
jm. on kindlasti ameerikalikku päritolu.

Poliitika toob veidraid voodikaaslasi (Politics makes strange bedfellows)
Ära hammusta kätt, mis sind söödab (Don't bite the hand that feeds you)
Ära hammusta rohkem, kui suudad närida (Don't bite off more than you can chew)
Ära lõika oma nina ära, et oma nägu pahandada (Don't cut off your nose to spite your face)
Koer sööb ~söögu? koera (Dog eat dog).

Põlenud laps kardab tuld (A burnt child dreads the fire)
Enne kui suudad käia, pead õppima roomama (You must learn to creep before you can go)
Kui kass ära, siis hiirtel pidu (When the cat's away, the mice will play)
Parem pool pätsi kui päris ilma leivata (Half a loaf is better than no bread)
Pada kutsub katelt mustaks (The pot calls the kettle black)
Pudingi proovimine seisneb söömises (The proof of the pudding is in the eating)
Uppuja haarab õlekõrrest (A drawning man will catch at a straw)
Pole suitsu ilma tuleta (There is no smoke without fire).

Ära loe tibusid enne, kui nad on välja hautud (Don't count your chickens before they are hatched)
Pulstunud sälust võib tulla hea hobune (A ragged colt may make a good horse)
Kukk on oma sõnnikuhunnikul vägev (A cock is mighty on his own dunghill)
Tee heina, kui päike paistab (Make hay while the sun shines)
Peremehe silm teeb hobused rammusaks (The master's eye makes the horse fat).
[Meenutame, et kogu maailma vanasõnades moodustavad kõigist loomametafooridest lõviosa just koduloomade metafoorid: koer ja veis kõigepealt, siis hobune jt.]

Kõiki kalu ei saa kärbestega püüda (All fish are not caught with flies)
Sogases vees on hea kala püüda (It is good fishing in troubled waters)
Parem üks lind käes kui kaks põõsas (A bird in the hand is worth two in the bush)
Kalastus on seejuures olnud tootlikum kui küttimine.

Kingsepa naine on alati halvasti kängitud (The cobbler's wife is always ill shod)
Kingsepp, jää oma liistude juurde (Cobbler, stick to your last!)

Ametid ja kauplemine pole verminud peaaegu mingeid vanasõnu.

Vaimulik, kaevur, müürsepp, lihunik, trükkal, maaler, sepp, kuduja, tisler ja kaupmees on vanasõnade maailmas peaaegu olematud.

Vanasõnade tüübid (proverbial types)

[NB! Taylor ei mõtle tüüpide all mitte soome juurtega folkloristikais harjumuspäraseid "palade tasandi üksusi", vaid pigem neid asju, mida Matti Kuusi on nimetanud vormeliteks, st. vanasõnadele iseloomulikke vormistampe, eriti süntaksistampe, mis lasevad endisse valada üha uusi ja uusi ideid või sisusid.]

Taylor vaatleb lähemalt mõnesid selliseid sarju.

Noorelt pühak ~ingel, vanalt kurat (Young saint, old devil ~Jung Engel, alt Teufel)
Noorelt sõdurid, vanalt kerjused (Junge Soldaten, alte Bettler)
Noorelt mängurid, vanalt kerjused (Junge Späler, ole Bedler)
Noorelt muusikud, vanalt kerjused (Junge Musikanten, alte Beddellüde)

Millest konks peab saama, see on noorelt kõver (Was ein Hächchen werden soll, krümmt sich beizeiten)
Millest terav okas peab saama, see torkab varakult (It briketh betimes that shall be a sharp thorn)
Millest nõges peab saama, see kõrvetab varakult (Was ein Nessel werden soll, brennt beizeiten)

Kõik pole jahimehed, kes sarve puhuvad (Es sind nicht alle Jäger, die das Horn blasen)
Kõik pole kokad, kel pikad noad (Es sind nicht alle Köche, die lange Messer tragen)
Kõik pole sõbrad, kes sinuga kaasa naeravad (Zijn niet alle vrienden, die hem toelachen)
Kõik pole kuld, mis hiilgab (All is not gold that glitters) viitab asjadele, mitte inimestele.

Taylor peab mõeldavaks, et nii noor/vana-malli kui kutsutud/valitud-malli taga peitub mingi veel üldisem tüüp, mis põhineb lihtsal tasakaalul ja kontrastil, kuid kahtleb, kas neid on võimalik geneetiliselt seostada, sest süntaktilised seigad ei kinnita seda.

Kõik sedalaadi mallid v. tüübid pole võrdselt produktiivsed. Vähemproduktiivsete hulgast nimetatakse veel mitmeid malle, nt.:

Üks pääsuke ei tee suve (One swallow does not make a summer)
Üks inimene ei tee tantsu (Unus homo non facit choream)
Üks inimene ei moodusta meeskonda (One man does not make a team)

Pärast vaikust tuleb torm (After the calm comes a storm)
Pärast rõõmu tuleb pahandus (After joy comes annoy)

Keda jumalad vihkavad, sellest teevad õpetaja (Quam oderint dii, hunc pedagogem fecerunt)
Keda Jumal tahab hävitada, selle ta teeb esmalt hulluks (Quem Deus perderer vult, dementat prius)
Keda jumalad armastavad, see sureb noorelt (Quem di diligunt Adulescens moritur)

Puu ei lange ühe hoobiga (Der Baum fällt nicht vom ersten Streiche)
Härg ei lange ühe hoobiga (Der Ochse fällt nicht vom ersten Streiche)

Vormelisülemi ajalugu võib olla raske dešifreerida — näitena tuuakse ütluse Mida lähemal kirikule, seda kaugemal Jumalast derivaate mitmete Euroopa rahvaste vanasõnadest.

Vanasõnade varieerumine traditsioonis

« spetsiifiline detail teisega;
« üldine asendatakse üksikuga või vastupidi;
« tuuakse sisse detaile, mis ajenduvad sarnasusest või kontrastist;
« tehakse laiendusi, tuues sisse parallelistlikke vm. kahekordistavaid elemente;
« iganenud või arusaamatuid elemente jäetakse ära
jne.

1) lindude arv;
2) koht, kus linnud asuvad;
3) lindude liik.

Lindude asukoha muutumine: Portugali vorm: varblane käes : kaks lennus. Soomerootsi vormid: lind potis : kümme metsas; lind pihus : kümme metsas; lind puuris : seitse põõsas.

Ühtaegu vaheldub üldnimi lind linnuliigi nimedega või vahelduvad kaks eri linnuliiki: Saksa vorm: varblane käes : kurg katusel. Hispaania vorm: varblane käes : kotkas lennus. Põhja-Itaalia vorm: vint käes : rästas eemal jne.

Veel näiteid üldisema ja täpsema vaheldumisest: Kuhu kurat ise ei saa minna, sinna saadab ta vanaeide ~oma vanaema; Pott käib nii tihti kaevul ~ojal ~vee juures, et tuleb katkiselt koju.

Muutusi võib põhjustada ka kõlalise sobitamise vajadus ning tarve asendada võõram tuntumaga: nt. prototüüpi Rooma pole ühe päevaga tehtud on eri paigus massiliselt mugandatud mitmesugustele tuntumatele ja aktuaalsemaile linnadele. [Seda sülemit, samuti kohanimede mugandumist vanasõnas Saada siga Saksamaale... on vaadeldud ka Matti Kuusi töös "Research problems in loan-proverbs".]

Objekt võib asenduda oma stereotüüpse paarilisega: Itaalias öeldakse niihästi Kiire koer toob pimedad kutsikad kui ka Kiire kass toob ebaküpsed pojad. Või nt. rahvusvaheliselt tuntud tüübis Palju kisa, vähe villa võivad villa asemel olla ka piim või munad.

Väga tüüpiline on parallelistlike või vastandlike elamentide lisamine: Errare est humanum on andnud ka jätkuga versiooni Eksimine on inimlik, andestamine jumalik. Igaüks enda eest on saanud jätke ...Jumal kõigi eest ~...kurat kõigi eest jt.

Jätkuosa võib olla humoristlik või kalambuurne: Neither fish nor flesh on saanud arendi Neither fish, flesh, nor good red herring. Palju selliseid jätke liidab endaga ka nt. alguosa Kiida päeva õhtul: ...külalist kiida hommikul ~...naist kiida hommikul jmt. Või tuntud Riided teevad inimese esineb Saksas ka arenditena Kleider machen Leute und Lumpen machen Leuss ~Kleider machen Leute, Pfaffen machen Bräute ~Kleider machen Leute, Schuhe den Soldaten.

Narratiividel põhinevad vanasõnad

Hapud viinamarjad
Koer sõimes ~heintel
Ära tapa hane, kes muneb kuldmune
Ära loe tibusid enne, kui nad on välja hautud

Vahel võib seos jutuga olla aimatav, kuid juttu ennast pole teada: Those who eat cherries with great lords shall have their eyes sprinted out with the stones.

Antiikse taustaga Mägi sünnitas hiire on vist kreeka algupärand ja Phaedruse valm, kus sama motiiv esineb, on vist ütluse aplikatsioon. Samapidise geneesiga (st. ütlusest Phaedrusele) on ka motiiv rästikut oma rinnal ~põues hoidma ~toitma.

Vana ahelvormiline ütlus For the want of a nail the shoe was lost; for the want of a shoe the horse was lost; for the want of a horse the rider was lost; for the want of a rider the battle was lost; and all for the want of a horseshoe nail on vendadel Grimmidel arendatud jutuks.

Taylor toonitab veelkord, et on raske otsustada, kas algne oli ütlus või ütlust sisaldav jutt. Ja kui vanasõna taga on valm, siis igatahes neist pärit ütlused pole valmide resümeed, vaid viited, mis eeldavad valmide tundmist.

Vanasõnad ja rahvalaul

See ülilühike peatükk toob mõningaid näiteid vanasõnade ja rahvalaulu seostest germaani ja romaani rahvastel. Põhiprobleem on sama, mis eelnevas: mis sel või teisel konkreetsel juhul on olnud primaarne — kas vanasõna või laul?

Vanasõnad ja autorilooming

Taylor ütleb: kindlasti on olnud üksikisik see, kes mingi vanasõna on algselt leiutanud ja käibele lasknud. [Praeguseks näib, et see päris üheselt selge ei ole: vanasõnafond on mingis mõttes valmismallidest koosnev "Legoland" ja teatud stereotüüpsete elementide kombinatsioon võib end pea iseeneslikult käibele lasta, nii et midagi juurde leiutada pole vajagi.]

Ka kirjandusliku algupäraga ütluste seos algautoritega võib tuhmuda ja teadmatusse langeda. Kõik teavad, et Olla või mitte olla pärineb Shakespeare'ilt. Palju vähem on teada, et Teadmine on jõud pärineb Francis Baconilt.

Ütluste ja autorite kokkuviimisel on käibele läinud palju vigu, palju valesid omistusi. Nn. lendsõnade (sks. geflügelte Worte, ingl. familiar quotations) uurimine on parömioloogia kontekstis väga oluline.

Vanasõnade ajaloo algusjärkudel ei olnud ilmselt küsimust mingist "ühisloomingust", kuid väljapakutava ütluse vastuvõtt või tagasilükkamine traditsiooni poolt oli samavõrd tähtis kui leiutamisakt ise. N-ö. esimene tsiteerija on leiutaja järel tähtsuselt järgmine.

Siin puudutatakse taas "allalangemis"-teooriat. Heusler väidab oma käsiraamatus "Altgermanische Dichtung" (1923), et germaani vanasõnades on märgata kaht ajaloolist kihistust: vanem kihistus kajastab viikingiaja meelelaadi ja stiili, uuem tegeleb majapidamisega ning ilmutab resignatsiooni ja pentsikut huumorit. St. on seega toimunud terve žanri "allalangemine" või üleminek ühe sotsiaalse kihi käest teise kätte.

Enamasti pole lootust ütluste algautoreid üles leida, kuid protsess näitab selgesti, et lähtepunktiks on üksikisik, mitte aga rühm.

On vähe vanasõnu, mida võib suure tõenäosusega tagasi viia kindlaile autoritele: Petrarcale kuulub ilmselt apoftegma Hea surm teeb au kogu elule, mis hiljem levis laialt itaalia kirjanduses ja sai endale burleskse jätku: ...hea pagemine jälle päästab elu. Benjamin Franklin on vist ütluse Kolm kolimist on hullem kui üks põlemine autor. Robespierre'ile kuulub võib-olla Omletti ei saa tea ilma mune purustamata. Abraham Lincolni oma on ehk Keset jõge hobuseid ei vahetata. Jne.

Mitmete ütluste autorsust on omistatud mitmele eri inimesele ja pole igakord teada, kas keegi neist on üldse olnud tegelikult selle autor. Tuleb ette lausa kurioosumeid — Taylor tsiteerib siin üht sellistest, mida Matti Kuusi on hiljem mõnuga korranud: salmikest Wer nicht liebt Wein, Weib und Gesang, / Der bleibt ein Narr sein Lebelang on omistatud Martin Lutherile! Pole ka mingit kindlamat põhjust uskuda, et Louis XIV oleks kunagi öelnud: Riik — see olen mina.

Tuuakse veel mitmeid näiteid üle Euroopa ja rõhutatakse üha ja üha, et üldjuhul on ütluste tegelike autorite jälile üsna võimatu jõuda.

Tõlgitud vanasõnad

1) need, mis on olnud algusest peale folkloorsed vanasõnad;
2) need, mis võlgnevad oma leviku eest tänu kirjanduslikele või religioossetele võimenditele (eelkõige Piiblile ja klassikalisele kirjandusele), kuid on ajapikku kaotanud sideme nendega ja langenud vanasõnadena vanasõnade hulka.

1) täielik omaksvõtt rahva poolt;
2) võõrvanasõna tahtlik tarvitamine;
3) juhuslik kobav tõlge.

Renessansiajal, eriti Erasmuse kogumiku "Adagiorum Collectanea" (1500) ilmumisega muutub vanasõnade laenamine keelest keelde tormiliseks.

Rahvaste juures, kellelt on säilinud vanu 16. sajandi allikaid (nagu sakslased), on võimalik jälgida vanasõnade aste-astmelise aklimatiseerumise protsessi. Üht tõlget teise järel on proovitud ja tagasi lükatud, kuni mõni vorm lõpuks saavutab üldise omaksvõtu. Karakteerne on näiteks üldtuntud riimilise ütluse Morgenstunde / hat Gold im Munde sugenemislugu ladinakeelsest vanasõnast Aurora Musis amica (Koit on muusade sõber).

1) läbitilkumine, kuri naine ja suits — see pärineb Piiblist ja on levinud kirikuladina kaudu;
2) meri, tuli ja naine — see on kreeka algupära ja levinud humanistlikke teid pidi.

Mida silm ei näe, seda süda ei kahetse
Kõik pole kuld, mis hiilgab
Anna talle toll ja ta võtab küünra
Uued luuad pühivad puhtasti
Rooma pole päevaga ehitatud
See on vilets lind, kes oma pesa ära püretab
Tao siis, kui raud on kuum

Piiblivanasõnad

Kogu kristliku perioodi vältel on Piibel, millesse on liidetud apokrüüfid — ja eriti Jeesus Siiraki Tarkuseraamat — olnud võimas paröömiline allikas. Kirikuisad on piibliütlusi ka ise suupärasemaks mugandanud. Eriti laiaks on nende levik saanud pärast Piibli või selle osade tõlkimist paljudesse Euroopa keeltesse.

Piiblivanasõnu on palju kogutud, kuid neid pole pea üldse uuritud vanasõnade ajaloo ja suulise traditsiooni arengu näidetena.

Piiblist on kogumikesse võetud kohti, mis on tundunud vanasõnadena ja vastanud autorite didaktilisele maitsele. Pole tehtud mingit probleemi sellest, millised piiblilaused on tegelikult läinud suulisse pruuki ja milliseid muutusi nad on seejuures läbi teinud.

Tegelikult võib piiblivanasõnade folkloriseerumisel täheldada mitmeid eri mugandumisastmeid. Elus koer on parem kui surnud lõvi ei ole näiteks kuigi palju muutunud. Taylor arvab, et see polegi ehk õieti saanud rahvapäraseks vanasõnaks. [See võib paika pidada Euroopa kohta. Ida rahvaste kogumikes esineb ta igatahes küll väga sagedasti.]

Abstraktselt konkreetse poole nihkumine on mugandumisel üsna tüüpiline. Piiblikoht Õp 16,18 näiteks on andnud rahvalikuma versiooni Uhkus läheb ees ja häbi tuleb järel [selle mugand eesti folklooris on Uhkus käib enne langemist].

On ütlusi, mille suhted Piibliga pole üheselt selged. Üks selliseid on Man proposes, but God disposes [eesti normaalvorm Inimene mõtleb, Jumal juhib], teine The more he has, the more he wants.

Taylor meenutab ka seda laialt viidatud seika, et Martin Luther on Piiblit tõlkides keelepärastanud originaalist kõrvale kaldudes seda Uue Testamendi kohta, mille täpne tõlge on Südame küll(as)usest suu räägib (Lk 6,45; Mt 12,34) [eesti vaste Millest süda täis, sellest suu räägib].

Piiblivanasõnade rahvapärased versioonid pärinevad tihti mitte vahetult Piiblist, vaid suulistest jutlustest ja kirikuisade vahemugandustest. Näiteks passus Õp 25,15 [eesti vorm Lihane keel murrab luise kaela].

Paljud piiblilaused on ilmselt olnud folkloorsed vanasõnad juba enne seda, kui nad pühakirja inkorporeeriti, nt. tuntud Uue Testamendi kohad Raske on astla vastu üles lüüa, Arst, aita iseennast, samuti väljendid sääski kurnama, kellegagi koos (puuda) soola ühes sööma.

Tihti on piibliütlustel paralleelid antiikkirjanduses. Näiteks ütlusel Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub [see on produktiivseim piiblivanasõna eestlastel kui ka läänemeresoome rahvastel üldse] on paralleelvorm Ovidiuselt Nad langesid püünisesse, mille olid pannud, ja folkloorsesse pruuki on läinud nad mõlemad.

Antiiksed (classical) vanasõnad

Armastus on pime
Kuipalju mehi, niipalju meeli ~mõtteid
Eksimine on inimlik
Kergelt tulnud, kergelt läinud
Hästi alatud on pooleni tehtud
Parem hilja kui mitte kunagi
Ära kannusta entusiastlikku (willing) hobust
Ära ütle enne, kui teed
Kahest kurjast vali vähem
Kaks pead on parem kui üks
Peremehe silm teeb hobuse rammusaks
Kuni elan, seni loodan
Üks pääsuke ei tee suve

Vanasõnadel, mis lähevad tagasi kreeka või ladina allikaile, pole mingit kindlat spetsiifikat, kuid metafoorseid näib nende hulgas olevat suhteliselt vähem kui maksiimivormilisi.

Võib ette tulla (rööptekkelisi) paralleelsusi antiikvanasõnade ja muusuguste vahel. Näiteks ütlus suurtest ja väikestest varastest [Eestis Väikesed vargad ripuvad võllas, suured sõidavad tõllas] on vist saksa algupära või igatahes saksa traditsioonis jõuline (Die kleinen Diebe hängt man, grosse lässt man laufen), kuid tal on ka antiikparalleele, nii Senecal Väikesi pühaduseteotusi karistatakse, suuri austatakse triumfiga, Aulus Gelliusel Suured vargad viivad väikese minema (st. poomisele?).

On märkimisväärne, et klassikalised ütlused käibivad ka vanades saksa allikates, kuid genuiinsetega segi ei lähe.

Nagu piibliütlused, nii ka klassikalised vanasõnad muganduvad suulises traditsioonis. Nii on Plautusel Kust suunast tuul, sedamööda pööratakse purje, kuid keskaegses ja uuemas traditsioonis pööratakse tavaliselt mantlit või kuube. Horatiuse Kes mere taha jooksid, muudavad taevast (st. kliimat), mitte oma vaimu järeltulijaiks võib ehk pidada saksa Fleugt ein ganss vber mer, so kompt ein gagag wider her) ja selle variante, kus hane asemel on eesel, kass, vares, hakk, loll.

Geneetilist seost on nähtud puhuti ka seal, kus sõnades on tõesti ühist, kuid ideedes mitte: nt. Vergiliuse lause Jahe madu, oo poisid, varitseb rohus pole vist tänapäevase ütluse A snake in the grass allikaks.

Sisu pakub vanasõnade jaoks sobivamaid liigitusaluseid kui senine tavapärane distinktsioon 'õpetatud/rahvalik'. Seadusandlus, ilmastik, tervis, põllundus, laevasõit — need teemad väärivad vanasõnade juures vaatlust. [NB. Need on nimelt temaatilised regioonid, mis nt. Permjakovi liigituses on paigutatud "analüütiliste" hulka, st. tegelikult mitmes mõttes marginaalsed või perifeersed alad.] On olemas isegi härjavõitluse-teemaliste vanasõnade kogumik. Samuti on olemas rohkelt jumalavallatute, moraalivastaste jm. "pahade" vanasõnade kogumikke.

Edasi vaadatakse vanasõnade sisuplaani konkreetsete teemaringide kaupa.

Uskumused ja kombed

[Taylori näidete hulgas on palju selliseid, mis näivad olevat seotud teatud teemade või elualadega pigem geneetiliselt, kujundimotivatsiooni plaanis, mitte niivõrd "tegeliku" tähenduse poolest.]

Hea vein ei vaja põõsaid viitab seigale, et veinipoed või kõrtsid olid varem tähistatud põõsastega. Kui müts sobib, pane see pähe on viide narrimütsile. Iga preester kiidab omi reliikviaid on viide sellele, et keskajal (arhitektuuri, kirjanduse ja elu põhjal otsustades) peeti pühi reliikviaid ülitähtsateks. Mees on mees, olgu või sukkpüks (hose) peas on ehk viide mingile keskaegsele kombele või mängule või lihtsalt vaesusele.

Tõsi küll, uskumuste, müütide või ametliku religiooniga seotud vanasõnad pole kuigi sagedased. Autorid, kes neid elemente on jahtima läinud, on enam-vähem tühjade kätega tagasi tulnud.

Morgenstunde hat Gold im Munde on selle kohta tüüpiline näide. Tal pole mingit pistmist mütoloogilise kujutelmaga, et koidu suust kukub kullatükke. Vanasõnad viitavad juhtumisi ka müütidest pärit asjadele, kuid nad pole usaldusväärne infoallikas müütide uurimiseks.

Vana-kreeka vanasõnades on viited jumalatele suhteliselt sagedased, rooma omades neid välditakase. Primitiivsed rahvad ei maini samuti oma vanasõnades jumalikke olendeid pea üldsegi. Rotbard nie gut ward jts. on laialt tuntud (ja ilmselt ka tegeliku usunditaustaga), kuid katsed näha siin viiteid skandinaavia Thori punasele habemele on küsitavad.

Kurat on kristliku kosmoloogia elementidest ehk kõige sagedamini viidatav kuju, kuid viited on iikagi liiga katkendlikud loomaks tervikpilti. Kes kuradiga õhtust sööb, sel peab olema pikk lusikas, Kuhu kurat ise ei saa minna, siina saadab ta vanaeide ~oma vanaema jts. ütlevad üsna vähe rahvapäraste kuradi-kujutelmade kohta.

Ka laialt levinud ütlused samaaegse päikesepaiste ja vihmasaju kohta sisaldavad ilmselt mütoloogilisi kujutlusi, kuid need vihjed on hämarad. Nt. prantsuse Kurat naidab oma tütart või hollandi ...põrgus peetakse laata või Groningeni provintsi ...nõiad küpsetavad pannkooke. [Vrd. eesti ...nõiad vihtlevad ~saksa lapsed vihtlevad ~tondi lapsed vihtlevad ~vaesedlapsed nutavad ~hunt sööb võsas võileiba ~karu vihtleb kännu otsas jt. See Taylori näitesari on andnud Matti Kuusile inspiratsiooni monograafia "Regen bei Sonnenschein" (1957) kirjutamiseks. Kuusi globaalanalüüs ongi sihitud üksikute motiivide usunditausta ja motiivide geneesisuhete selgitamiseks.]

Taylor arvab, et mütoloogiliste vihjetega vanasõnades ei esine reeglina metafoori. [Kui pidada silmas troopide esinemust laiemalt, siis võib selle väite paikapidavuses kahelda: kurat nt. ikka ju esindab ka vanasõnades mingit personifitseeritud kurjust vmt.?]

Vanasõnadest on raske leida illustratsioone teiste mütoloogiliste olendite kohta peale kuradi, kergem on leida uskumuste kajastusi.

Nii on ütlusi, mis väljendavad umbusku punapeade ja -habemete, samuti habemega naiste suhtes. Mõnevõrra teiselaadsed on hoiatused 16. saj. saksa vanasõnas: Hüt dich vor eim roten Walhen, weissen Frantzosen, und schwartzen Teutschen. Manitsetakse ettevaatusele muudegi anomaaliate suhtes, nt. pühapäevane teereis iiri uskumuses ja vanasõnas, laia levikuga motiivid kana laulmise ja naise vilistamise kohta.

Väljend An unlicked cub (lakkumata karupoeg) põhineb uskumusel, et karu sünnitab vormitu lihakäntsaka, millele lakkumise teel tuleb vorm anda.

On pidev oht näha usundlikku tausta seal, kus seda tegelikult pole: nt. hispaania Õnnelik mees, kel esimene laps on tütar on vist pigem lihtsalt sõnakõlks kui usunditaustaga ütlus.

Vahel rüütavad uskumused ise end vormi, mida võib pidada vanasõnaliseks, kuigi pole päris selge, miks rahvas konserveerib mõned uskumused varieerumatusse vormi.

Ovidiusel leidub nt. ütlus, et õiged naised ei abiellu maikuus (Mense malas Maio nubere vulgus ait), millel on samuti eufooniliseks vormitud vasteid paljudest Euroopa nüüdiskeeltest. Või nt. itaalia vanasõnaks vormitud uskumus, et skorpioni õli või tuhk ravib skorpioni pistet (No mi morse mai scorpione, che io non mi medicassi col suo olio).

On ka vanasõnu, mis vihjavad mingile võimalikule tekketaustale, kuid see ei lase end välja selgitada.
« Sageli nimetatav paljudes keeltes tsiteeritud hiliskeskaegne Kui taevas kukub alla, siis me saame lõokesi (nt. ingl. If the sky falls, we shall have larks) kuulub kindlasti 'mitte kunagi'-tähendusega ütluste sarja, kuid ta motivatsioonitaust jääb krüptiliseks.
« Need, kes elavad klaasist majades, ei peaks loopima kive — on väidetud, et hispaania keeles tähendab klaasist maja lihtsalt akendega maja — ons see vanasõna siis hispaania päritolu?
« Mäng pole küünalt väärt — kas viitab see mingile mängule, kus küünlad olid panusteks, või pigem pidid mängurid maksma küünalde eest, millega ruumi valgustati?

Uurijatel on pidev kiusatus lugeda vanasõnadest välja endiste aegade kombeid, kuid sugugi mitte kõik sellised seletused pole õiged.
« Inglise ütlust The weakest goes to the wall (st. nõrgim läheb seina poole) on seletatud mitmel erineval viisil:
1) vanasti olid laste voodid tagaseinas, isa kui tugevaim pereliige magas ukse lähedal;
2) on mõeldud ühtainsat voodit, kus laps magas seina pool, et ta öösel kogemata maha ei veereks;
3) väidetavalt Salisbury katedraali kirikuteenri seletus: kuna kirkulöövis polnud vanasti istepinke, siis sandid ja vanurid, kes ei suutnud kogu teenistuse aega seista, istusid piki seina kulgevale kivipingile.
« Ütlus, mis käsib austada tamme vm. puud, mille all eluned, on väidetavalt islandi algupära ja tuleneb väidetavalt kombest ehitada kodasid suurte puude alla ja ümber; Taylor kahtleb selles seletuses, kuna Islandil on nii vähe suuri puid, kuid teisalt on tuntud tõik, et folkloorid kohandavad laenatud aineid pidevalt kohalikele tingimustele.

Vanasõnad ei aegu ega kao käibelt sugugi mitte ühelainsal kindlal põhjusel:
moraalne õppetund võib minetada oma tähtsuse;
kasutatud sümbol võib kaotada oma jõu;
kasutatud metafoori ümbert võib kaduda kogemustaust;
mingi oluline sõna võib keelest kaduda.

Näiteid: Must härg pole talle jala peale astunud ('ta pole veel muret tundnud'); Jumala õnnistusest sooja päikese kätte ('parimast kuhugi vähem heasse'); Elizabethi-aegne Pime mees sööb palju kärbseid viitab ilmselt 17. sajandi kulinaarsetele maneeridele, mis tänapäeval enam ei kehti.

Teisalt võivad vanasõnad säilitada iganenud sõnu ja vorme ning sõnatähendusi, mis tavakeelest kadunud:
« The exception proves the rule — praegu mõistetakse seda tähenduses 'erand kinnitab reeglit', kuid selle algne tähendus on olnud 'erand testib reeglit'. Selliseid hämarsõnu on püütud seletada, kuid etümoloogiad pole alati õiged:
« A miss is as good as a mile on püütud seostada keskaegse romansi tegelaste Amise ja Amilega.
« Saksa Nichts ist gut für die Augen näib olevat sel kujul absurd; kuid nichts-sõna rahvalik (murde-)vorm on nix ja see omab homonüümi Nix, mis tähendab tsinkoksiidi, st. silmasalvi ja annab võimaluse kalambuuriks (Nix ist gut für die või in die Augen). See vanasõna on ühtlasi käibinud kui repartee, reageering sõnale nix. Põhja-Euroopas on laialt levinud jätkuga vormid, nagu "Nix" on hea silmis, aga paha kõhus ~kukrus ~..., mis on olnud kavatsuslik kalambuur. Hiljem, kui see polnud enam efektiivne, langes ütlusel teine pool küljest.
[E. Laugaste on tähelepanu juhtinud analoogilisele kalambuurile eesti vanasõnas Peks on peremehe viljamõõt: peks tähendab harilikult peksmist, kuid ka väheldast koormat.]

Taylor toob veel mitmeid inglise keele ajaloo kaudu seletuvaid näiteid.

Ajaloolised vanasõnad

Need on küllalt haruldased ja lühiealised: tehtava viite konnotatsioonid ja tähendus peavad olema tarvitajaskonnale selged. Ajaloosündmusest lähtuv vanasõna peab olema lausa paratamatult lühiealine, või kui ta kohanemisvõime on väga suur, suudab ta end prototüüpsest situatsioonist lahti rebida ja jätkata sellest sõltumatult oma elu.
« Ütlust Jaga ja valitse on näiteks seostatud paljude eri ajaloosündmute ja isikutega.
« Kein Geld — kein Schweizer (Pole raha — pole šveitslast) on üldiselt mõistetav kui viide Šveitsi palgasõduritele Euroopa armeedes, kuid täpsem tekketaust jääb hämaraks.

Ajaloosündmustele viitavaiks vanasõnadeks on peetud ka hulka üksikautorite aforisme, mil pole olnud traditsioonilist käivet.

Juriidilised vanasõnad (legal proverbs)

Vanasõnalist tõendusmaterjali minevikus olnud juriidiliste tavade ja vormide kohta on päris palju ning neid on ka uuritud ja tõlgendatud, kuid harva efektiivselt.

Vanasõna tabav kasutamine võib üldjuhulgi vaidluse kurssi muuta. On säilinud saksa 14. sajandi juriidiline dokument, kus soovitatakse: "Kus iganes saate vanasõna kasutada, seal kasutage, sest talupoegadele meeldib vanasõnade järgi kohut mõista."

Vanasõnadesse on kondenseeritud inimkogemus, mille kaal on tingimata suurem kui see, mis võib olla üksikisiku lausungil. Sestsamast tuleneb küll ka vanasõnatarkuse fundamentaalne puudus: vanasõnad on seotud inimese igapäevase, argise tasandi külge, sellest ülespoole nad ei suuda tõusta. Kuid neis on selget praktilist mõistust, mida seaduses endaski on raske paremini sõnastada:
Parem pääsegu kümme süüdlast kui üht süütut karistada
Seaduse äärmuslikkus on ebaõigluse äärmuslikkus
Õigus ei tee kellelegi ülekohut
Kaks ülekohtust ei tee õigust
Head seadused tulevad halbadest kommetest

Friisi vanades seadusekoodeksites esineb meetrilisi ja poolmeetrilisi kohti, et nende meeldejäämist hõlbustada. Nad kasutavad vanemale germaani luulele omast alliteratiivset värssi, kuid neid ei saa lugeda poeesiaks, neil oli puhtpraktiline mõte.

Analoogilisi alliteratiivseid mnemotehnilisi vormeleid on säilinud ka väljastpoolt juriidilist kasutusala: Land und Leute; Haus und Hof; Mann und Maus.

Ich bin dein, du bist mein on saksa armastuslüürikas ja rahvaluules locus communis, kuid see oli varem ka abiellumisrituaali juurde kuuluv vormel ja veel 16. sajandil Martin Luther teadis seda seost.

Kaks sõna kauba peale (Two words to a bargain)
Kes ei tööta, see ei söö
Leidjad [võivad olla] pidajad (Finders, keepers...)
Kerjused ei saa olla otsustajad
Esimesena tulnud, esimesena teenindatud
Üks mees pole ühtki meest
Mu kodu on mu kindlus
jt.

Ka võib tegelik juriidiline nüanss olla teistsugune, kui esmapilgul paistab: Necessity knows no law ei räägi paratamatusest mingis üldises mõttes, vaid peab silmas toimimist hädaseisundis enesekaitseks.

Caveat emptor (Ostja peab ette vaatama)
Augen auf, Kauf ist Kauf (Silmad lahti, kaup on kaup)

Pole vastuvõtjat — pole varast
Vastuvõtja on sama paha kui varas
Parem varastada hobust kui seista juures ja vaadata pealt

Ühes püütud — ühes poodud
Ühtmoodi puuakse lamba eest kui ka talle eest
Teenistus pole päritav, mis viitab feodaalseile tavadele
Kuningas ei saa teha midagi valesti

Seaduse mittetundmine ei vabanda kedagi
Vaikimine on nõusolek (Qui tacet, consentire videtur)
Üks sõna pole midagi (Ein Wort, kein Wort)
Üks mees pole mitte keegi (Ein Mann, kein Mann)

Armastuses ja sõjas on kõik lubatud
Kena vahetus pole mingi röövimine (A fair exchange is no robbery), mis tähendab muidugi jõuga pealesunnitud vahetust kellegi poolt, kes on põgenemas (nt. riiete vahetust, et ära ei tuntaks)
Einen Kuss in Ehren / kann niemand wehren

Rahvatraditsioon oli üldiselt võimetu seda keskaegset pärandit hulgaliselt endasse sulandama, sest täpne ladinakeelne vorm ei võimaldanud hästi tõlkimist ja see aines polnud ka sisuliselt lihtrahvale eriti huvipakkuv.

Üle võimete ei saa kedagi kohustada ~Võimatut ei saa nõuda
Minu kaaslase kaaslane pole minu kaaslane
Kohtu poolt tehtud otsused loetakse õigeks
Mis on algusest peale vale ~ülekohtune, see ei parane ka ajaga
Igaühele on kodu kindlaim pelgupaik
Kui seaduse põhjus lakkab olemast, lakkab ka seadus olemast
Abivalmile ei tehta ülekohut

Taylor arvab, et suur osa rahvapärasest tavaõigusest ja n-ö. juriidilistest uskumustest ei kristalliseerunud kunagi vormeliteks ja neid ei saa seetõttu ka jälgida. Näiteks järgmised tõekspidamised:
« Tunnistaja ei või tunnistada läbi klaasi nähtut (Taylor arvab siiski, et see säte ei lülitanud prillikandjaid tunnistajate hulgast välja)
« Rase naine ei saa tunnistada
« Prillikandjale antud hoop väärib rangemat karistust kui muidu

Maaslamajat ei lööda (vrd. selle kommentaari Permjakovil!)
Juturääkija on hullem kui varas
Sõprade vahel on kõik asjad lubatud
"Käed eemale" on aus mäng (Hands off is fair play)

"Blason populaire"

Inimesed on kõigil aegadel olnud altid oma naabreid nokkima ja sedalaadi vaimukusi on mäletatamatuist aegadest pillutud inimeste, külade ja maade vahel. Need fraasid eristavad pilgatava juures välja mingi valdava või päriliku joone, harilikult negatiivse. Füüsilisi omadusi eriti ei kommenteerita. Lemmikteemadeks on lollus, ahnus ja kitsidus. Torkab silma, et nt. Prantsuse provintside asukate pilkenimed viitavad sageli toidule ja söömisele, muil mail on seda rõhku vähem.

Naabripilkeid kohtab juba Piiblis, nt. kuulus ütlus Kas Naatsaretist võib midagi head tulla? (Jh 1,46).

Blason populaire'i hulgas on niihästi sõimunimesid (konnasööjad, kantpead) kui ka vanasõnalisi üksusi.

Mõned pilgetest on värsked, mõned taas igasuguse aktuaalsuse kaotanud ja tradeerivad pelgalt n-ö. inertsi mõjul: vanad kreeklased ja roomalased pidasid nt. kreetalasi suurteks valetajateks.

Enamik pilkevormeleid on vaenulikud või vähemalt ebasõbralikud, kuid on ka neutraalseid: Friisimaa ei laula. On positiivseidki, kuid need on vist tehtud mitte naabrite, vaid referentrahvuste endi poolt: Deutsche Treue; la belle France; merry England.

hispaania ütlus Inglane on joodik, prantslane on kaabakas, hollandlane on põllumees, hispaanlane on härrasmees
vist samuti hispaania ütlus Juudid raiskavad oma raha paasapühal, maurid pulmades, kristlased kohtuprotsessidel
Itaallane on tark enne kui teeb, sakslane tehes, prantslane pärast tegemist
Inglismaa on naiste paradiis, hobuste põrgu, teenrite puhastustuli

Taylor leiab reformatsiooniaja hõngu epigrammis Poola sild, Böömi munk, Švaabi nunn, Austria sõdur, Itaalia austus ja Saksa paast maksavad oa (Pons Polonius : monachus Boemicus : Suevica monialis : miles Australis : Italorum devotio et Alemanorum ieiunia : fabam valent omnia).

Üksikelemendid võivad rännates liituda ja ümber põimuda: Veneetsia võim on näiteks Euroopas üks selliseid elemente (ka saksa ahelates).

Pole selge, millised hõimupilgetest on puhtkirjanduslikud ja millised folkloorsed, kuid pärast Renessanssi on sellistel rühmakarakteristikatel olnud hea minek.

Peale naaberrahvaste ja teatud paikkondade elanike on traditsioonilisteks pilkeobjektideks olnud ka teatud elukutsete esindajad. Taylor avaldab imestust seeüle, miks just rätsepad nii läbivalt satuvad pilkealuseks, kingsepad seevastu üsna harva. Tõsi küll, eri maades pilgatakse eri elukutseid. Elukutsepilked lähtuvad üldiselt talupoeglikust suhtumisest: möldrit kahtlustatakse ebaausas mativõtmises, rätsepat selles, et ta lõikab endale vahelt jne. Kuid kõik asjad ei seletu sellega: miks näiteks rätsepale omistatakse argust? Või miks Saksas võrreldakse rätsepat kitsega?

Mede keel on nii puhas, ei ole tal keanakut ega veanakut sehes
Eile õli, õstsin ja õksendasin, täna õstaks — ei õle
Ole sa sõnniks mu lehma juures
jpt.]

Taylor nimetab siinkohal ka asju, mida eesti keeles tavatsetakse kutsuda nimetusega kiirkõned (ingl. tongue-twisters, vn. скороговорки, st. vormeleid, mida on raske õigesti hääldada, eriti kiiresti, ja toob näiteid mitmest keelest, sh. böömi
Strč brk skrz krk, a krk skrz brk ('torka ork läbi kõri ja kõri läbi orgi') — lääneslaavi keeltes on teatavasti palju konsonantühendeid, mis pakuvad võimalusi hääldamisraskuste tekitamiseks.
Kiirkõned ei käibi küll õieti mingite keelepilgetena, vaid koosnevad tavaliselt kombinatsioonidest, mida lapsel on raske hääldada.

Ilmavanasõnad

Taylor nendib, et neid on raske eristada usundilisest ja kombeloolisest ainest. Tunnus võiks olla see, et vanasõnastunud vormelitel on teatav kindlakskujunenenud vorm (sh. riim vm. kõlatunnused): The first cock of hay / Frights the cuckoo away

Ilmavanasõnadele on tunnuslik metafoori puudumine. Teisalt kasutavad vanasõnad muidugi ilmastikualaseid metafoore, kuid nood ei esine ilmavanasõnades: Pimedaim tund on just enne koitu jts.

Mere ja meresõiduga seotud ütlusi on üllatavalt vähe.

Enamik ilmavanasõnu kätkeb endas ühtlasi ilmaendeid (nt. kevade algust vaadatakse rändlindude saabumise või taimede kasvu järgi). Teised annavad juhtnööre viljade külvamiseks loodusmärkide järgi. Kolmandad teevad endeid pikema perioodi taha. Taylor leiab, et üldiselt on need ended kas nii küsitavad või nii triviaalsed, et meteoroloogilist väärtust nad ei oma.

1) vanasõnu, mis tegelevad lihtsalt viljadega, tormide ja selge ilmaga, st. ilmaennustamisega loodusmärkide järgi;
2) vanasõnu, kus rolli mängivad kalendritähtpäevad; viimased saavad tekkida alles sel etapil, kui inimestel on juba üldine teadmus kalendrist kui sellisest. Kalendriaines üldiselt ei ole eriti vana, pärinedes hiliskeskajast või veel hilisemast perioodist.

Taylor märgib siin ka seda tõika, mille üle folkloristid on üldiseltki imestanud: kalendrivormelid võivad kanduda regioonidesse, kus nad ilmselt ei pea paika, kuid see pole nende folkloorsele olemasolule letaalne. Vahel võivad sellised siis ka reeta oma tegelikku sünnikohta.

Rohelised jõulud — valged lihavõtted [ka meie traditsioonis olemas] sai väidetavasti tekkida vaid kuskil, kus lihavõtteaegne lumi on vähemalt põhimõtteliselt võimalik (enamikus Euroopa osades see nii ei ole). Ju siis on ses ütluses sisalduv kontrast olnud nii jõuline, et on võimaldanud meteoroloogilised tõsiasjad unustada, sh. sisuline kontrast: ülemääraselt soe ilm tasakaalustub hilisema külmaga.

Ilmavanasõnad võivad vahel aidata ka endid dateerida — nt. kui pakutavad määrangud on praeguse kalendri järgi vigased, kuid vana kalendri järgi oleksid enam-väham õiged:
« kui inglise, saksa ja prantsuse vanasõnad seostavad pikimat päeva ja lühimat ööd Püha Barnabas' päevaga (11. juuni), siis võiks arvata, et ütlus tekkis 15. sajandil, mil kalender oli õigest ajast 10 päeva taga;
« või kui saksa vanasõna paneb pikima öö lutsiapäeva kohale (13. detsember), siis võiks selle tekkeaeg olla u. a. 1350, mil Julianuse kalender oli õigest ajast 8 päeva taga [ütlus Lutsapää öö on nii pitk, et kotkas kukub puust maha on olemas ka eesti traditsioonis].

Osas kohtades on küll neil puhkudel ka päevi järele korrigeritud: flaamlastel on näiteks luutsiapäev asendunud toomapäevaga (21. dets.).

1) loodusmärk;
2) selle ilmumise aeg;
3) ilm;
4) selle ilmumise aeg.

Vaid vähesed vanasõnad panevad ilmamärgi ilmumise ajaks 1. jaanuari. Sellised peavad siis olema pärit ajast, mil 1. jaanuar oli tõesti juba aasta algus, st. 16. saj. lõpust, mitte varem.

Faktorid, mis juhivad ilmavanasõnade kujunemist, pole kuigi selged. Mõned sellistest Taylor söandab nimetada:

1. Temperatuuriäärmuste tasandumine: külm talv balansseeritakse sooja suvega, rohelised jõulud valge lihavõttega jne.

2. Etümoloogilised kalambuurid: nt. Venes Jelenapäeva (18. aug.) seostamine linaga (vn. лен); lutsiapäeva ühendamine valgusega (lux). Vahel tehakse ilmavanasõnu muude vanasõnade riimimallide järgi: saksa Heute rot, morgen tot (algselt sõduri kohta) on andnud tuletisena ilmavanasõna Morgen rot, abend tot.

3. Mõnedes ilmavanasõnades on nähtud maagia jälgi, kuid enamik neist on leiutatud Taylori arvates kolme viimase sajandi jooksul, mil maagia oli minetanud oma autoriteedi.

On olemas VÄGA lokaalsetele ilmamärkidele viitavaid vanasõnu ja just neis võib ehk enimal määral leiduda ka tõetera.

Meditsiinilised vanasõnad

Nood tegelevad tervise ja tervishoiuga ja on nagu ilmavanasõnadki segunenud uskumuste ja kombestikuga. Näiteid:
After dinner rest a while, / after supper walk a mile pärineb vanast ladinakeelsest meditsiinikäsiraamatust, millest ilmus üle 150 trüki ja mis võis seega traditsiooni mõjustada;
Plenus venter non studet libenter on pärit samast käsiraamatust.

Rahvusvaheliselt tuntud meditsiiniütlusi on üsna vähe. Keegi pole õieti uurinud seda, kui paikapidavad on meditsiinilised vanasõnad tänapäeva arstiteaduse valgusel. Ka parömioloogilisest vaatenurgast pole võimalik teha üldistusi nende ajaloo, vormi, tüüpiliste joonte, temaatika jm. kohta.

On olemas nt. magamisreegleid: soovitatakse magada mitte liiga kaua (6–7 tundi), minna vara magama ja tõusta vara üles jne.

An apple a day keeps the doctor away;
väidetakse, et eluajas sööb inimene külimitutäie sodi ära;
on muna- ja kalasöömise reegleid, nt. Kala tahab (kolm korda) ujuda.

Uphill spare me, / Downhill forbear me, / Plain way ~level ground spare me not, / Nor let me drink when I am hot
[Eestis on hobuse kohtlemisest küll üsna palju ütlusi — vt. nt. "Vanasõnaraamat": rühmad 98–102].

Inimeste füüsiline eripära pole samuti vanasõnaloomet palju toitnud, isegi naabripilked ei pööra füüsisele suuremat tähelepanu. Rohkemal määral on vanasõnu füüsilise külje kohta ehk romaani rahvastel. Ennustatakse nt. psüühilisi omadusi füüsiliste põhjal: Lange Nase, spitzes Kinn; / Da sitzt der Teufel leibhaft drin.
Taylor kordab siingi: vanasõnades nähtub universaalne umbusk punapeade suhtes — kas ehk seetõttu, et Piiblis oli Juudal punane habe? Eriti lõunapoolsemais maades on ka habeme puudumine või vilets karvakasv kahtlasena tundunud. Traditsiooniline stereotüüp (tihti seksuaalsete vihjetega) on ütlused nina pikkuse ja suu suuruse kohta.

Konventsionaalsed fraasid

Need on ütlused teatud kindlate situatsioonide puhul. Tihti sisaldavad sellised metafoori, kuid selle ülesandeks on kirjeldada situatsiooni, mitte anda eetilisi või moraalseid õppetunde.
« Roomlaste Eesel Aisopose august (Asinus de Aesopi puteo) on etümoloogiliselt hämar, tarvitatakse teda igatahes soovimatu, kärarikka inimese kohta.
« Ingel lendas läbi toa on saksa algupäraga fraas, mida öeldakse siis, kui seltskonnas tekib äkiline vaikus. Leitnant maksab oma võlga (Ein Leutnant bezahlt seine Schulden) on tarvitatud samas situatsioonis, kuid tekketaustalt täiesti hämar. Hollandlased ütlevad selle puhul Pastor läheb mööda (De domine gaat voorbi).

I have other fish to fry — st. 'ma ei saa pakutud ülesannet enda peale võtta';
His eyes are bigger than his stomach — ütlus liigselt ahnitseja kohta;
You're the doctor — st. 'Teie olete kompetentsem ja peate otsustama';
It's as broad as it's long — 'pole põhjust üht alternatiivi teisele eelistada';
What's yours is mine and what's mine is my own — ütlus egoistliku lapse kohta;
Take while the taking is good — puhuks, kui keegi kõhkleb pakutavat vastu võtmast.

Veel näiteid:
« Kuulus lause Tehke mu sõnade, aga mitte mu tegude järgi omab Taylori väitel paralleele Liviusel ja Uues Testamendis (Mt 23,3).
« Kui ei taheta reeta info allikat, öeldakse Inglismaal Väike lind rääkis mulle, mandri-Euroopas aga Mu väike sõrm ~pöial ütles mulle.
« Ära küsi mult küsimusi, ja ma ei räägi sulle valesid läheb käiku puhkudel, kui ebamugavaid küsimusi küsitakse.
« Laialt rahvusvaheline vormel peaparandamise kohta on Selle koera karv, kes hammustas ~Suitsuta selle koera karvadega, kes... (koera asemel võib olla ka kass või hunt). [Taylor näeb siin järjekordset näidet analoogia- ja vastandlikkussuhtes olevate elementide asendamise kohta, kuid on väidetud ka, et koerakarvadega suitsutamine on olnud mõnedel rahvastel tegelik maagiline protseduur.]
« Konventsionaalfraaside hulka kuuluvad ka mõistukõned lapse sündmise kohta, sh. kure-vormelid, nagu saksa Kurg on ema jalga hammustanud (Der Storch hat der Mutter ins Bein gebiessen). Taylor arvab, et (toone)kure-kujund ei saa olla leiutatud Inglismaal, kus toonekurgi on harva näha, kuid ei püüa seost kurega lähemalt lahti seletada. Etümoloogialt hämaraks jäävad ka samasisulised väljendid petersellivoodi ja kapsavoodi.

Vanasõnalised ettekuulutused (prophecies)

Tuntuim neist on vast Austria on viimane asi maailmas (ladina k. algusvokaalide järgi järjestatult: Austria Erit In Orbe Ultima.
Mõned seesugustest võivad olla keskaegsete või hilisemate tegelike prohvetluste fragmendid, kuid tekketaustad on pahatihti hämarad.
Teine näide: saksa salm, mis ennustab Esimese maailmasõja teket (võib-olla takkajärgi-omistus):
1911 ein Flutjahr, / 1912 ein gut Jahr, / 1913 ein Blutjahr.

Kuigi vormikindlus on vanasõnadele üldomane, pole vanasõnade vormi ja stiili uurimisel seni nimetamisväärseid tulemusi saavutatud.

Juba sõnavara pakub vanasõnade juures huvi: mõned sõnad on siin reliktsed, teised jälle neologismid. Üldiselt aga piiravad vanasõnad oma sõnavalikut lihtsaimate ja ilmseimate ainetega.

Huvipakkuv, aga seni kaunis läbiuurimata on ka küsimus sellest, kuivõrd vanasõnade stiil võiks olla tarvitajate sotsiaalse tausta peegeldajaks.

Kõnefiguurid, nagu kontrast ja metafoor, samuti vanasõnale iseloomulikud lausetüübid — need on retooriliselt ülimalt huvipakkuvad.

Vanasõnade meetrumi uurimused on reeglina klammerdunud klassikalise meetrumisüsteemi külge ega ole suutnud vanasõnale olulisi jooni välja tuua.

Vanasõnad konformeeruvad üldiselt selle keele kõnerütmiga, milles nad on üles kirjutatud, kuid ka laenatud vanasõnades on võimalik jälgida laenude aste-astmelist muganemist uue keele rütmiga.

Alliteratsiooni on peetud vanasõna kõrge ea tunnuseks, sest varane germaani värss oli tõesti alliteratiivne, kuid see tunnus pole usaldusväärne. Alliteratsioonisundused kehtivad tänini ja pole kerge uut ja vana alliteratsiooni eristada: Many men, many minds on näiteks klassikaline, mitte vanagermaani vanasõna. Alliteratsiooni kohtab nii lastevärssides kui ka kõrges ja peenes kõnepruugis.

Keskaegsed ladinakeelsed vanasõnad on tüüpiliselt nn. Leoni heksameetris ja see on sundinud sisse tooma üleliigseid sõnu, et rütmireegleid täita.

Vanasõnades tuleb ette arhailisi sõnu, murdesõnu ja neologisme.

Ein Kaufmann ist kein Schenkmann — Schenkmann on poeetiline vabadus, tavaliselt liitub Mann noomenitele, mitte verbidele;
Vorrat ist beßer als Nachrat — viimane sõna ei ole normaalne, vaid analoogiamoodustis Vorrat-sõna järgi;
Er stammt nicht aus Schenkendorf, sondern aus Greifswald (greifen = 'haarama').

Kõnekujundite uurimine vanasõnades on samuti takerdunud selle taha, et on rakendatud klassikalisi retoorikareegleid ja jaotusi.

1) nood, kus idee eelnes kujundile: Kes elavad klaasist majades, ärgu loopigu kive;
2) nood, kus kujund eelnes ideele: Uus luud pühib puhta toa;
3) nood, kus idee ja kujund on kujuteldavad samaaegsetena: Vaga vesi, sügav põhi.

Tõde tahab välja
Valel on lühikese jalad
Seintel on kõrvad
Nälg murrab kivimüürid
Nälg on parim kokk

Many men, many minds
Like master, like man
The more he has, the more he wants
Nothing venture, nothing win

Pikim tee ringi on lühim tee koju
Keerukamad juhud on nt.:
Inimene mõtleb, Jumal juhib
Säästa vitsa ja riku last

Homerosel leidub Uni on surma vend,
Apuleiusel Vaesus on kõigi kunstide ilmutaja (sellest ingl. Necessity is the mother of invention).

Tõde sünnitab vihkamist, jõukus uhkust, ohutus ohtu, familiaarsus lugupidamatust
Pahed on vooruste naabrid (pärineb vist Senecalt)

Tagasihoidlikkus on vooruse ema, mis Itaalias on saanud parodeeriva arenduse Tagasihoidlikkus on eeslite ema;
Heinrich Bebelil, kes on esimese ladinakeelse saksa vanasõnade kogumiku Proverbia Germanica (1508) autor, leidub Tõde on aja tütar;
Angelo Poliziano, itaalia humanist, on üles kirjutanud Öö on mõtete ema.

Kaastunne on armastuse sugulane
Tänamatus on uhkuse tütar
Usinus on hea õnne ema
Jõudeolek on nälja ema ja varguse vend
Laisklemine on kõigi pahede ema
Kogemus on tarkuse ema
Teadmatus on kiindumuse ema
Kurbus on naeru õde
Usaldamatus on ohutuse ema (prantsuse)
Õnn on õnne ema (alamsaksa)

Kus on hirm, seal on tagasihoidlikkus
Kus on sõpru, seal on jõukust

Kus on rist, seal on valgus
Kus on halb õnn, seal on halb usk

Kus suitsu, seal tuld [on Gyula Paczolay andmeil Euroopa levinuim vanasõna]
Where there's a will, there's a way

Kuidas peremees, nõnda teener (esineb juba Petroniusel)
Kuipalju inimesi, niipalju arvamusi
Kuidas mees, nõnda jutt

Taylor arvab, et kaasaegsed keeled pole leidnud endas kuigi häid vahendeid selliste ladina vormelipaarikute tõlkimiseks ja säilitamiseks laenudena. [Minu kogemus läänemeresoome vanasõnadega ei kinnita seda küll mingil määral.]

Sa ei saa öelda, kui pole proovinud
Sa võid viia hobuse vee äärde, kuid ei saa sundida teda jooma

ld. Homo proponit, Deus disponit
ingl. Man proposes, God disposes
sks. Der Mensch denkt und Gott lenkt
hol. De mensch wikt, maar God beschickt
rts. Menniskan spår och Gud rår

Dum spiro, spero ® While there's life, there's hope
Praemonitus, praemunitus ® Forewarned, forearmed
Ladina kuulus Amore, more, ore, re / firmantur amicitiae on pigem lihtsalt retooriline leiutis kui vanasõna.

Ebatavaline, võõrapärane, hämar idioom on harilikult ülesaamatu lisakoormus ja põhjustab ütluse peatset kadu. Võõraid ja ebatavalisi vorme on kerge ära tunda, meile igapäevaste ja tuttavate vanasõnade omi märksa raskem. [Vrd. Juri Lotmani poolt mainitud tõika: "Omal kultuuril näib puuduvat spetsiifika."]

Dialoogilised vanasõnad

Lühidialoogivormilised vanasõnad on isetabane liik vanasõnu, mis meile [Lääne inimestele? eurooplastele?] on täiesti võõrad. Paar levinumat näidet:
« Kreeklastel, venelastel ja ruteenidel on dialoog: Kui magus on piim! — Kus sa seda nägid? — Mu onu nägi, kui teine mees jõi seda teisel pool jõge.
« Ma püüdsin karu. — Too ta siia! — Ta ei tule. — Tule siis ise! — Ta ei lase.
« Jaanalinnu nimi mitmetes Ida keeltes on bukvaalselt "kaamel-lind" ja Idas on väga levinud lühidialoogiline üksus jaanalinnust: Jaanalinnule öeldi: Kanna koormat! — Ma ei saa, ma olen lind. — Öeldi: Lenda siis! — Ma ei saa, ma olen kaamel.
« Hunt toodi kooli ja talle loeti ette: A, B, C, ja ta kordas järele: Lambad, kitsed, talled
« Kes sul silma välja lõi? — Minu vend. — Sestap siis hoop läks nii sügavale.

Mitmeilgi dialoogvanasõnadel on õnnestunud ka Euroopa traditsiooni jõuda, kuid võõrapärase dialoogivormi kadumise hinnaga:
« Laisale öeldi: Täna on pühapäev. Laisk vastas: Homme ja ülehomme kah ® mittedialoogiline Laisal on palju pühapäevi [tuntud ka Eestis]
« Eeslilt küsiti: Kuhu lähed? — Pulma: kas puid või vett vedama ® prantsuse Eesel, kes kutsuti pulma, pidi puid või vett tooma

Vahe Euroopa ja Ida vanasõna-stereotüübi vahel on seega pigem vormis kui sisus: kui Lääne-Euroopa rahvatarkus summeerib situatsiooni üldistatud didaktiliseks tähelepanekuks, siis Idas armastatakse konkreetsemat vormi: see, mis Euroopas on maksiim, on Idas anekdoot.

Vihma käest räästa alla on araablastel vormis Ta pages vihma eest ja istus räästatilke alla
Pada sõimab katelt -ütlusel on samuti lühimonoloogiline araabia vaste.

Dialoogivormi rohkusest hoolimata on valdav enamus kreeka ja araabia vanasõnu ikkagi samasuguses vormis nagu Euroopa omadki.

[Vt. dialoogilistest vanasõnadest ka Pentti Leino kirjutist "Pienfolkloren dialogimuotteja" (Kalevalaseuran Vuosikirja 49, Helsinki, 1969, lk. 124–170).]

Epigrammilised (epigrammatic) vanasõnad

Lapsed ja narrid räägivad tõtt
Time and tide ('meretõus') wait no man

Selline ühend asjust, mil esmapilgul pole midagi ühist, vajutab vanasõna sügavamalt meie meelde. Epigrammiliste vanasõnade hulgas on ka rahvapäraseid, kuid vormitüüp, mis algab ühistunnusega asjade arvu nimetamisega, on ingliskeelsele traditsioonile võõras või laenuline. See tekkis pärast Renessanssi ja näib pärinevat Itaaliast ning näib olevat suure populaarsuse saavutanud 16. sajandil. Kuid tuleb ette ka vanu üksusi, nagu Piiblist pärit väga laia levikuga Kolm asja ajavad mehe majast välja: suits, läbitilkuv katus ja riiakas naine (Taylor annab alamal lühiülevaate selle ütluse ajaloost, mille vältel ta on jõudnud joosta läbi paljude kirjanduslike ja rahvapäraste allikate).

Taylor leiab, et tervikuna on see vormitüüp jäänud kunstlikuks ja pole rahvapärases pruugis kinnistunud.

[Loogilisest ja retoorilisest vaatevinklist, aga ka läänemeresoomelisest vaatevinklist on see vormitüüp väga huvipakkuv. Ühest küljest esindab ta kindlasti parallelismi-ilminguid, ja läänemeresoome vanasõnades on orientatsioon parallelismile väga tugev. Kuid kõrvutatavate asjade hulk läänemeresoome aines on enamasti kaks ja sellest ülespoole minnakse harva. Ma pole pädev otsustama, millistes keeltes kolme asja stamp on kõige populaarsem, igatahes leidub K. Fr. W. Wanderi saksa vanasõnade mammutväljaandes "Deutsches Sprichwörter-Lexikon" (Leipzig, 1867–1880) u. 570 Drei Dinge -algulist lauset, u. 140 Vier Dinge -algulist, u. 100 Zwei Dinge -algulist ja u. 30 Fünf Dinge -algulist.]

Taylor ütleb ka ise, et seda vormi on harrastatud eriti rohkelt just Saksas ja Saksamaaga külgnevais germaani maades, ning viitab ka Wanderile, kuid möönab taas, et lausete rohkusest hoolimata jätab x Dinge -vorm siingi kunstliku mulje.

On ka näide sellest, kuidas "kolme asja" vormi on võtnud üksus, mis algselt pärineb valmist: see on Kolm asja on omas käitumises püsivamad kui teised — kahtlus, tuul ja truudus: kahtlus ei lahku iial kohast, kuhu ta on tulnud; tuul ei lähe iial siina, kust ta ei pääse välja; truudus ei tule iial sinna tagasi, kust ta on lahkunud, mis pärineb Petrarca valmist, kus tuli, tuul, vesi ja kahtlus rändavad ja lahkudes annavad märke, mille järgi neid ära tunda.

[Ja ühtlasi on siin suurepärane näide selle kohta, kuidas koomika ja retoorika kohtuvad punktis "teravmeelsus" ning koovad ühte ja samasse koesse kokku asju, mil ei näi olevat sisuliselt midagi ühist, kasutades selleks väliselt formaalseid vahendeid, antud juhul nt. tulemise ja lahkumise mõisteid.]

Rahvuslikud ja rassilised (racial) jooned

Vist mitte miski pole olnud senises vanasõnauurimises nii kestav ja tarmukas kui püüe otsida vanasõnadest teatavate rahvuslike või rassiliste mentaliteetide kajastusi. Kuid nende otsingute senised tulemused on tühised. Kindlasti peaks sedalaadi katsetele eelnema üksikute vanasõnade ajaloo ja leviku faktide ulatuslik uurimine.

Isegi talvisele ööle järgneb päev
Elu armastuseta (on nagu) aasta ilma suveta
Päike paistab isegi väiksesse tuppa
Kesksuvine öö on lühike, kuid paneb palju kätkisid kiikuma

Kuid just selliseid regionaalseid ütlusi näib olevat üldse väga vähe kogutud.

NB! Kui nt. ütlus Kurat pole nii must, kui teda maalitakse on tuntud KA Rootsis, ei tähenda see veel, et see tõekspidamine oleks TÜÜPILISELT rootsilik.

[Mõistega "tüüpiliselt omane rahvale x" seondub küll järgmine paradoks. Ilmselt peab rahvusvahelises ulatuses paika Matti Kuusi hüpotees, et vanasõnavarast eristub välja omamoodi kullafond, kuhu kuuluvad üksused pole mitte ainult tuntud suurel hulgal eri rahvastel, vaid satuvad populaarsete (sagedaste, produktiivsete) hulka ka enamikul üksikrahvastest, kes neid tunnevad. Teisiti öeldes, suuris piires kehtib veider seaduspära: "tüüpiliselt eestiline" = "tüüpiliselt soomeline" = "tüüpiliselt veneline" = ... = "tüüpiliselt rahvusvaheline". Ehk teisalt: aines, mis on käibel AINULT Eestis ~Soomes ~Venes ~..., ja mitte kuskil mujal, kuulub valdavalt jõuetusse, ebaproduktiivsesse ainekihti. Ehk edasi: kui kõigest hoolimata hellitada lootust rahvusmentaliteetide uurimiseks vanasõnade põhjal, siis tuleks ilmselt "tüüpiliselt eestilise ~soomelise ~...-na" käsitada (ja kasutada) just viimast ainekihti. Kuid rahvaid, kel see ainekiht oleks esindatud vaatlusteks piisava hulga üleskirjutustega (või kelle allikad üldse võimaldaksid sagedusvahekordi eritleda), ei ole maailmas kuigi palju.]

On rikkalikult näiteid väärast metoodikast, mida mentaliteediuurimustes alatasa on kasutatud: võetakse ette mingi hulk jooni, mis autori arvates on mingile rahvale omased, ja hakatakse neile vanasõnadest tõendusmaterjali otsima.

Taylor rõhutab: on ilmne, et järeldused, mis saadakse laia rahvusvahelise levikuga vanasõnade põhjal, erinevad järeldustest, mis saadakse ühe kindla maa vm. paikkonna (ja ainult selle) ainet uurides. Ju tõesti on Vana-Kreeka vanasõnades rohkesti mütoloogiapõhjalisi ütlusi, Rooma omades seevastu märksa enam praktilist meelt ja kainust. Kuid üldiselt pole vanasõnad rahvus- või rassikarakterite määratlemiseks ei kerge ega usaldusvääne vahend. Kui, siis ehk annaks blason populaire selles plaanis enamat lootust [kuigi on karta, et seegi vaatlus upuks lõppkokkuvõttes siiski stereotüüpiasse, ja Taylor on sellele ka ise eespool osutanud].

Francis Bacon on tõesti öelnud: "The genius, wit, and spirit of a nation are discovered in its proverbs", ja paljud on seda hiljem järele korranud. Kuid rahvusvahelised vanasõnad võiksid näidata rahvuslikke jooni vaid eeldusel, et me mööname, et tükikese rahvusvahelise vara omaksvõtt [st. valiku tegemine] ise tähendab rahvuskarakteristiku defineerimist. Me peame arvestama, et suur hulk vanasõnu põhineb fundamentaalseil inimjoontel, mis küünivad väljapoole rahvuslikku. [Vrd. ka märkus ülal!]

Erasmus ütles küll, et vanasõnad on nagu viinamarjad, mida ei saa viljelda muudel muldadel kui neil, kus nad on kasvanud. Kuid me peaksime siis enne teadma, mis mullad need sellised on ja mis neid viinamarjadega seob.

Kui meil oleks rohkesti uurimusi üksikute konkreetsete vanasõnade kohta, võiks olla lootust määratleda mingite spetsiifiliselt saksapäraste või spetsiifiliselt prantsuspäraste vanasõnade rühmi. Kuid selgi juhul võiks selguda, et me ikkagi ei saa kätte silmatorkavaid psühholoogilisi või stilistilisi erinevusi. Taylor arvab pessimistlikult, et see mäng ei tasu küünlaid.

Ka võiksime me leida vanasõnadest midagi selle kohta, mis eristab ühe ajastu vaimu teise omast, kuid siingi on oht saada pigem seda, mida otsime, kui midagi faktilist ja objektiivset. Ajastute eristamine tundub siiski lootustandvamana kui rahvuste eristamine.

Andreas Heusler on leidnud näiteks, et vanagermaani vanasõna on rahulik, enesekindel, mehelik ja umbusklik, saatus valitseb ta eetilisi ideid; kaaasegsed ütlused seevastu sõltuvad lihtsatest igapäevasündmustest ning näitavad kõhklevat ja lahtiütlevat meelelaadi, mis on segatud lahkuse ja veiderdamisega (whimsicality).

Võiks ka olla huvitav teada saada, kas nt. teineteisele vasturääkivad vanasõnad esindavad eri kultuuriepohhe või markeerivad lihtsalt vanasõnadele omast kesktee-põhimõtet.

Eetilised jooned

Vanasõnade eetika silmatorkavaim joon on kinnitumine kesktee põhimõtte külge, ning selles on ka nende olemasolu põhjus. Vanasõnad ei jutlusta märterlikkust ega kaabaklust. Vanasõnade filosoofia on n-ö. üldinimlikku laadi. Kesktee on, tõsi küll, markeeritud vasturääkivustega.

Vanasõnade teine tunnusjoon on skeptitsism. Formaalset õpetust ei peeta mikski, ent Jumalasse suhtutakse respektiga. Tühja näilikkust ja välist toretsemist mõistetakse hukka, kuigi mööndakse, et sel võib tihti olla edu.

Obstsöönsed vanasõnad

Selliseid pole palju, kuid võib möönda, et maitsed muutuvad koos ajaga.

John Ray on oma kogumiku "A Collection of English Proverbs" 2. tr. (1678) eessõnas öelnud, et ta ei kiida küll roppusi heaks, kuid halbu sõnu kätkevate ütluste väljajätmine oleks suurem viga kui nende sissevõtmine. Pealegi kompenseerivad vanasõnad oma halba sõnavara kasulike mõtetega, mis selle taga.

Keelemaitse muutusi on raske jälgida ja veelgi raskem seletada, kuivõrd need korreleeruvad mentaliteedi muutustega. Näib küll, et ajalooline üldtendents võiks olla purifikatoorne, st. roppusest puhastuv. Õieti teame me avameelselt roppudest ja erootilistest vanasõnadest väga vähe [suurelt osalt kindlasti ka seetõttu, et kogujad ja kogumike koostajad on seesugused lõppkokkuvõttes ikkagi enam-vähem välja tsenseerinud].

1) uskumused, mis on saanud kinnistunud vormi, nt. ended teatud kehaosade suuruse ja proportsiooni kohta;
2) eetilised või moraalsed tähelepanekud himude ja kirgede kohta.

Vanasõnad ja kirjandus

Kirjandusteostes on vanasõnade kasutamise viis ja määr eri ajastuil erinev. Kuid kõigil aegadel on vanasõnad tähendanud palju enam lihtrahvale kui õpetatuile. On tendents, et vanasõnu on rohkem neis teostes, mis on adresseeritud rahvale või iseloomustavad lihtrahvast.

Juba antiikklassikuil on vanasõnade kasutamise määr erinev: nt. Aristophanes, Theophrastus, Lucianus, Plautus kasutavad neid kergesti ja loomulikult. Kristus kasutab vanasõnu väga altilt, nagu ka kirikuisad oma rahvalikumais kirjutistes. Keskaja kirjanduses on vanasõnad üsna sagedased. Didaktiline kirjandus pruugib vanasõnu meeleldi. Aga ka satiir ja apelleerimine põhiemotsioonide poole stimuleerib vanasõnade tarvitamist. Samuti on vanasõnad huumori tekitamise vahendiks. Lope de Vega tarvitab vanasõnu vabalt. Cervantesel tilgub Sancho Panzalt pidevalt vanasõnu ja Shakespeare paneb neid ka rohkem lihtrahva suhu. Dickensil on vanasõnu rohkem, Thackerayl vähem.

Eri ajastuil on vanasõnadesse suhtutud erinevalt. Enne Erasmuse tähtteost "Adagiorum Collectanea" (1500) oli suhtumine ennekõike didaktitsistlik. Loodusrahvaste vanasõnadel on tihti usundlikke seoseid. Erasmus äratas huvi vanasõnade vastu n-ö. nende endi pärast ja kahel järgmisel sajandil tõlgiti vanasõnu rohkesti keelest keelde, koostati neist suuri kogumikke ja kirjutati neist kõikvõimalikke väitekirju. 18. sajandil tuli langus, kuna ratsionalistlik mõttelaad leidis vanasõnades vähe imeteldavat. 19. sajandil toimus uus tõus seoses rahvuslike ja rassiliste liikumistega ning huvi tekkega rahva ja ta eneseväljendamise viiside vastu (Herder!). Keskajal ja hiljemgi on vanasõnu kasutatud samuti võõrkeele- ja retoorikaõpikutes.

Taylor juhib tähelepanu illusioonile, mida oleme samuti juba mitmes seoses nimetanud. See on usk, et uusi vanasõnu on võimalik omatahtsi leiutada, kuna ollakse nendega hästi tuttav ja arvatakse suutvat nende vormi jäljendada. Need katsed on aga pea alati ebaõnnestunud. Juba mainitud K. Fr. W. Wander näiteks avaldas mitu köidet "originaalvanasõnu", mis sündisid surnult ega jõudnud kuhugi. See Wanderi harrastus on heitnud mõningat kahtlusevarju ka tema "Leksikonile", sest ta ei näita seal sugugi mitte alati toodud tekstide allikaid. Ka näib Wander olevat tõlkinud teistest keeltest vanasõnu, mis saksa traditsioonis tegelikult puuduvad.

"Kirjanduslikud" vanasõnad on üldiselt igav peatükk nii kirjandusloos kui ka vanasõnade ajaloos.

Eri nähtus on muidugi aforismide ja "embleemide" kogumikud. Pärast Renessanssi läksid väga moodi ka gravüürid mitmesuguste värsi- või vanasõnavormis allkirjadega; eriti palju on neid harrastatud saksa ja hollandi rahvaraamatuis. Aforistlikku loomingut on palju harrastanud Goethe, Edward Fitzgerald jpt.

Tähtis kirjanduslik monument on Saalomoni "Proverbia" (eesti k. "Õpetussõnad") Vanas Testamendis. Siit on palju ütlusi kandunud ka Euroopa rahvaste suulisse traditsiooni [nii ka Eestis: "Õpetussõnad" on Siiraki apokrüüfi järel teine oma panuselt eesti suulisse vanasõnafondi]. Legendi järgi on Saalomon pidanud vaimukusvõistlusi Seeba kuninganna vm. inimestega, kuid nende legendide taust on hämar, laialt levisid need igatahes küll keskajal ja neil legendidel on omakorda veel kaks haru — narratiivne ja paröömiline.

Taylor meenutab taas seika, et vanasõnadele on omane vormistereotüüpia, mis laseb olemasolevate mallide järgi teha uusi ütlusi või liita neile uusi jätke:

kui kästakse nt. kiita ilma ~päeva õhtul, siis selle külge või kõrvale võib kasvada analooge, mis soovitavad kiita naist hommikul, kiita laulu, kui see on lõpul, kiita tuld õhtul, kiita külalist hommikul jne.

Taylor meenutab ka omapärast kirjandusžanri, millel oli väga hea minek 15. sajandi Saksamaal ja veidi hiljem — so. priaamel (sks. Priamel). Selle täpset loomu on raske määratleda, kuid tehnika on selles, et akumuleeritakse kokku palju eri asju ja lõpuks pannakse neile kõigile mingi ühisnimetaja ja seega muudetakse kogu ütlus justkui epigrammiks. 'Kiida kedagi/midagi millalgi'-vormiga vanasõnad on siis Taylori meelest tüüpiline priaameli-aines. Priaamel ei saanud distinktseks ja püsivaks kirjandusvormiks, ehk just seetõttu, et ta seisis nii lähedal improvisatsioonile, et ei suutnud oma identiteeti leida.

On püütud luua kirjandusteoseid, mis õieti koosnevadki igal viisil konteksti kumuleeritud vanasõnadest — nt. Adrien de Montluc'ile omistatud teost "Vanasõnade komöödia" (1609?...1632?), mis tõlgiti saksa keelde 1644. Ühe analoogilise kompositsiooni on kirjutanud ka Cervantes.

Nimetatakse ka vanasõnade kasutamist kujutavas kunstis, sh. Pieter Breugheli ~Bruegeli ~... (sen.) maali "Madalmaade vanasõnad" [vt. ka Alan Dundesi ja Claudia Stibbe uurimust sellest maalist: "The Art of Mixing Metaphors" (Helsinki, 1981; FFC 230)].

François Villon'il on "Vanasõnade ballaad" jne. jne.

Eriti 19. sajandi teisel poolel läksid moodi nn. dramaatilised vanasõnad, kus publikut juhitakse aste-astmelt ära arvama vanasõna, mis kehastab näidendi tuuma või eesmärki.

Cвои люди — сочтемся
Не в свои сани не садись
Не так живи, как хочется
Бедность не порок
Старый друг лучше новых двух
Не всё коту масленица
Праздничный сон — до обеда
Свои собаки грызутся, чужая не приставай
За чем пойдешъ, то и найдешь
Грех да беда на кого не живет
Не было ни гроша, да вдруг алтын
На всякого мудреца довольно простоты
Правда — хорошо, а счастье лучше
jm.]

Vanasõnalised fraasid (proverbial phrases)

[Mispoolest kõik järgnevas vaadeldavad ütluseliigid on just proverbial, kas neil on vasted, mis ei ole proverbial, ja kui on, siis mis nad endast kujutavad — seda kõike Taylor ei ütle.]

Taylor ütleb aga nende kohta, et nad on sama jäiga v. kindlakskujunenud loomuga nagu vanasõnad, välja arvatud grammatiline vorm. Vanasõnaline fraas võib varieeruda aja-, isiku- vm. tunnust pidi: Ta tirib kastaneid tulest välja ~Ma tirin... ~Ta tiris... jne.

Ka põhiprobleemid on vanasõnadega ühised: ajalugu, üksiküksuste levik, päritolu, tähendus.

silmi avama
näljane kui karu
valusat kohta puudutama
(kellelgi) on silmad (ka) selja taga
äädikat täis olema (= 'high-spirited')

olema okkaks ihus ~(kellegi) külgedele (<4Ms 33,55)
liiva peale ehitama (<Mt 7,26)
oma käsi (millestki) puhtaks pesema (<Ps 72,13)
tuliseid süsi oma pea peale koguma (Rm 12,20)
pärle sigade ette loopima (<Mt 7,6), mille saatus on eriti huvitav: Hollandis on nt. roose sigade ette puistama — vast on siin segunenud ladina margarita ('pärl') ja prantsuse marguérite ('lill, maarjalill')
hädast voorust tegema on vist Püha Hieronymuse (ladinakeelse Vulgata-nimelise piibliversiooni looja) oma
kahe tooli vahele istuma oli tuttav juba Senecale

kadedusest lõhkema
kuuma ja külma puhuma
lõviosa saama
Gordioni sõlm, mille saksa vorm lahti siduma, leevendama (lösen) on originaalipärasem kui inglise läbi lõikama (cut) [Gordion on linn Väike-Aasias, legendi järgi kuningas Gordiose rajatud. Gordiosel oli Zeusile pühendatud sõjavanker, mille ikkepuu oli erilise keeruka sõlmega tiisli külge kinnitatud. Oraakli enda järgi pidi selle avaja saama võimu maailma üle. Aleksander Suur jõudis oma retkel 334. a. e.m.a. Gordioni ja talle olevat tehtud ettepanek sõlm avada. Aleksander olevat selle mõõgaga läbi raiunud.]

vale ~vasaku jalaga voodist tõusma
jääd murdma ~jää murdus
praepannilt tulle hüppama
kuulama, kuidas rohi kasvab
kaarikut hobuse ette rakendama

Huvitavad on ütluse siga ~põrsast kotis ostma variandid. Keskajal oli juttu lihtsalt (millegi) kotis ostmisest. Kass (jänese substituut) kinnistub siia üsna vara. Inglise ja saksa siga või põrsas on justkui hilisem ja ilmub allikaisse 17. sajandil.

Ütlus nahka müüma, enne kui karu on püütud on pärit ühest valmist, mille Laurentius Abstemius lükkis oma Aisopose valmide kogumikku (1495).

(kedagi) ümber sõrme mässima
oma südant välja valama ~puistama?
oma sarve puhuma

teab, kumma külje peal leival või on
tunneb end nagu kala kuival
võtab kirsist kaks suutäit (= 'on väga valiv')

piinapingile tõmbama
läbi kadalipu jooksma (to run the gauntlet)
kruvisid (sõrmedele) panema

« Pühakskuulutamisest ja kanoniseerimisest:
kuradi advokaat olema
inglite poolel olema

kellelgi on äss varrukas
kaarte lauale laotama
to call his bluff (= 'väljakutset vastu võtma')

valele hobusele mängima

vale puu all haukuma
lõksu langema
koos jänesega hoidma ja koos koertega jahti pidama ~jooksma (on väga levinud ka Idas)

maas, aga mitte väljas (down but not out)
löök allapoole vööd

(kellegagi) ühes paadis olema
oma mõla sisse panema (= 'vahele sekkuma')

õlga ratta külge panema
härjal sarvist haarama
sarvi sisse tõmbama
nagu hane ~pardi selga vesi

riiulile panema
käib kui kellavärk
omaenda rasvas praadima
(nagu) nõelte peal olema
nõela heinakuhjast otsima

prügimäele viskama
naelapea pihta tabama
üks kruvi on lõtv

viimased pintslitõmbed
tooni ~värvi muutma

bilanssi kokku lööma
(millestki) kapitali tegema
jutupood ~-laat
arvesse võtma

uut lehekülge pöörama
(kellelegi) loengut lugema
ridade vahelt lugema

rahupiipu tegema
sõjakirvest maha matma ~üles kaevama
sõjateele asuma

1) ütluse iga;
2) ta rahvapärasuse astet;
3) seda, millistes sotsiaalseis sfäärides ta käibis.

Elizabethi-aegne to lead apes in the hell (ahve põrgusse juhtima) (= 'vanatüdruk olema)
to be at sixes and sevens
to cast sheep's eyes on [vrd. ka jutuvormelina AT 1006 ja 1685]
to get by hook or by crook

Harilikult küll ei ulatu raskeltseletuvate fraaside levik laiemale ühe keeleala piirest.

tolmu silma puistama esineb antiikklassikas ja viitab ilmselt gladiaatorite võitlustrikile;
korvi saama on uusajal tuntud eelkõige saksa ütlusena, kuid võib pärineda ühest keskaegsest legendist Vergiliuse kohta.

õnnetähe all sündinud viitab vist astroloogilistele kujutelmadele;
seitsmendas taevas olema viitab vist vanemale kosmoloogiale;
krokodillipisarad tuleb vanast uskumusest, et krokodillid meelitavad ettevaatamatuid inimesi oma võimusesse, imiteerides nutvat last;
keegi kõnnib mu haual ~surm käis üle haua on viide laialt tuntud uskumusele ja seda kasutatakse, kui äkiline värin üle keha jookseb.

enda taga laevu põletama (seine Schiffe hinter sich brennen) on saksa fraas, milles on nähtud viidet Cortezi Mehhiko-retkele a. 1519, kuid see on kahtlane, kuna leidub palju varasemaid paralleele; inglise to burn his bridges behind him seisab selle saksa idioomiga mingis seletamatus seoses.

kaks lindu sama kiviga tapma ~kaks kärbest ühe hoobiga lööma vmt.

kastaneid tulest välja tooma on üks narratiivse põhjaga fraase, kusjuures Araabias on kastanite asemel vähid, Itaalias ja Hollandis võivad olla hoopis maod jne.

Ja nagu vanasõnu, nii on ka fraase, mida tarvitatakse vaid üheainsa kindla situatsiooni kohta. Purjusolekut märkivad parafraasid on hea näide seesuguste kohta. Taylorile tundub, et selliseid fraase on saksa keeles ohtramalt kui inglise või prantsuse keeles, kuid hoiatab, et see oleks ebakindel pind hakata tegema järeldusi asjaomaste rahvaste karskusastmete kohta.

Vellerismid

Eks me näe, ütles pime ja jooksis vastu posti
Igal jampsil on kord lõpp, ütles rebane, kui nahka võeti
Mida kõike inimesed raha eest valmis ei tee, ütles vanamutt, kui neegrit nägi
Proovi vähemalt, ütles Perliini oma eidele, kui käskis tal mööda nurka üles ronida]

Vellerismide seost Dickensiga on korduvalt mainitud juba enne Hauptigi ja muidugi ei alga see traditsioon Inglismaal Dickensist, vaid on palju vanem — vellerisme leidub juba Geoffrey Chauceril. Veelgi enam: vellerismide näiteid võib tuua juba kreeka ja ladina kirjandusest. Quintilianus nt. tsiteerib vellerismi See pole meie koorem, ütles härg sadulat vaadates. Keskajal on vellerism täiesti varjusurmas ja elustub alles 16. sajandil (Friedrich Seiler teab küll tsiteerida paari keskaegset ladinakeelset vellerismi, nt. Parem midagi kui mitte midagi, ütles hunt, kui täi alla neelas). Nii ei söandaks oletada Euroopa uuema vellerismitraditsiooni otsest põlvnemist klassikalistest vellerismidest.

1) nende autorid olid Lõuna-Saksamaalt, kus vellerismid kindlasti polnudki tuntud;
2) vellerismid oma obstsöönse huumori ja moraalitusega ei sobinud kokku selle tõsimeelse didaktikaga, mida neis kogumikes harrastati.

Nagu paljud muudki vanasõnaliigid, on ka vellerismid Taylori meelest hämarad ja rasked jälgida. Pole ülevaadet nende levikustki väljaspool klassikalisi, keskaegseid ja saksa allikaid. Kuid kindel on see, et neid on tuntud Põhja-Saksas, Lõuna-Saksas mitte. Kindlasti olid ja on nad väga populaarsed ka Skandinaavias. Kuidas on nende tuntusega mujal, pole teada.

Üks väheseid keskajast teadaolevaid vellerisme on Palju isandaid, ütles konn äkkele, kui iga pii teda ümber pööras (sellega on ilmses geneesiseoses ka võrdlus nagu konn äkke all); teine näide on Meie, õunad, ujume, ütles hobukastan ja ujus koos õuntega allavoolu.

Igal oma maitse, ütles farmer ja suudles lehma
Nägus, aga mitte toretsev, ütles ahv, kui oma saba siniseks värvis

Selliseid asju juhtub merel tihti, ütles hüljes, kui talle silma lasti (noteeringuid juba 12. saj. lõpult)
Abilised oleksid head, kui nad ainult nii palju ei sööks, ütles vanaeit (juba 15. saj. kogumikus)
Varsti tuleb lumi, poisid, ütlesid soomlased ja panid suusad müüki

Vellerism kujutab stseeni nii elavalt, et see kerkib meile selgesti silma ette, kuigi me ehk ei tabagi alati kõiki taustu.

Gustav Cederschiöld on seletanud lahti mitmete rootsi vellerismide tekketaustad ja see viitab sellele, et rootslaste retooriline fantaasia üldse kaldub vellerismivormi suunas.

Ma karistan oma naist heade sõnadega ~jumalasõnaga, ütles talupoeg ja viskas talle piibli vastu pead
See on kõva tubakas, ütles kurat, kui kütt talle püssiga suhu laskis
Jäid päeva võrra hiljaks, ütles lesk sulasele, kes end talle peielauas meheks pakkus: ta oli lubanud end juba kirstutegijale

1) need, kus saatelause sisaldab peale ütleja veel muidki stsenaarseid elemente;
2) need, mille saatelauses on ainult ütleja (esindavad vist varasemat arengustaadiumi).

Sarnane tahab sarnase juurde, ütles kurat kaevurile
Eksimine on inimlik, ütles perenaine ja raputas jahvatatud pipart kohvisse
Palju kisa, vähe villa, ütles kurat, kui siga pügas

Taylor kurdab, et nendegi kohta on raske koguda piisavalt allikmaterjali, selleks et nende ajalugu, stiili jm. uurida.

vait kui hiir
vaba kui õhk
kuiv kui kont
raske kui kalju
paks kui siga
raske kui tina
selge kui kristall

sama vähe šansse kui lumepallil põrgus

Mõned võrdlused pakuvad tõlgendusprobleeme:
surnud kui uksenael
jahe kui kurk (cucumber)

punane kui veri
valge kui lumi
roheline kui rohi (tähendab uuemas pruugis ka 'kogenematu')

Mõnede, nt. värvivõrdluste varieerumist oleks huvitav jälgida:
valge kui lumi ~kriit ~luik ~hõbe jne.