@ERAtera – täisterasid Eesti Rahvaluule Arhiivist

pühapäev, 3. 11.
Vaivara, Samokrassi k 1899:
Marras
Et inimese vaim pärast surma tegev on ja ennast pärast surma ilmutab, on kodukäijajuttude järel enam kui tuttav. Aga ka enne surma, arvab rahvas, ilmutab ennast üks olevus, keda näha ja kuulda võib. See nimetud isik on marras ehk surmakuulutaja ja eelkäija vaim.
On keegi inimene raskeste surma peal haige, siis ilmutab marras ennast sellega, et ta üht loomuvastalist tegu avaldab, millest inimesed siis ära tundku, et haigel enam elulootust ei ole ja et ta just surema peab. Mida kurjem haige inimene on olnud, seda hirmsam on ka marras, ehk jälle, mida parem inimene, seda lahkem marras. Üsna vagal inimesel ilmuda marras imeilusas valguses, mis enne surma hiilgada. Marras ilmutab oma sääl-olemist kolistamise ja müristamise läbi, mis haige tuas ja selle ümbruskonnas ilmuda.
Nii sündinud ühes kohas, et ühes peres neli venda elasid. Üks nendest jäi raskeste haigeks. Korra, see oli ühel õhtul, olivad keik tuas, kus ka palju võeraid inimesi oli, kes haiget olid vaatama tulnud. Korraga, see oli umbes kella 10 ajal, kuulevad kõik tuasolejad, et õues just seina taga haige voodi kohal otsegu suure lauaga ülevalt seina mööda alla lasti, nii suure kolinaga, et tua sein vabises. Kõik tuasolejad ehmatasid ära. Kui jälle olid toibunud, mindi vaatama, aga ei olnud midagi väljas näha, ei lauda ega muud asja, miska oleks võinud kolinad teha. Mis see siis muu oli kui marras, kes säälolemisest märku andis. Hommiku poole ööd heitis siis ka haige hinge.

Kirja pannud Friedrich Feldbach. E 38775a/6

laupäev, 2. 11.
Tarvastu, Suislepa v 1961:
Engiaig – sõs viiti keedet liha, saia ja leibä, vana viht ja siip toa pääle. Noh, eks ta sellega läits sanna. Kui ingiaig tulli, sõs olli ilma ilusa, vaikse, sii olli kaks nädält enne märti. Sis üteldi, et ingedeaig tuleb, vaatame, mis me ingedele süüa saame viiä.
Hingedeaja tarkust teadnud Juuli Sari, kirja pannud Erna ja Herbert Tampere. RKM II 142, 56 (2)

https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/hingedeaeg/item/49716

reede, 1. 11. 2024
Rõuge 1888: Õunapuudega köetud saun peab kõige magusamb olema, pihlaka ja pärna puudega kõige mõrudamb.

Kirja pannud Jaan Orav (snd 1854) Vastse-Karitsa vallast. H I 2, 573 (17). 1981. aastal Vastseliina kihelkonna välitöödel osalesid puutöötalgutel Keele ja Kirjanduse Instituudi rahvamuusikasektori töötajad. Õhtul järgnes simman. Ülemisel fotol keskel Kristjan Torop, paremal Kristi Salve. Alumisel fotol koos kohalike talgulistega esireas vasakult teine Kristi Salve, kolmas Kristjan Torop, nende kõrval Vaike Sarv ja Õie Sarv, tagareas vasakult esimene Igor Tõnurist. ERA, Foto 18049, 13262.

neljapäev, 31. 10.
Paistu 1941:
Umbes üks kilumeeter Holstre vallamaja juurest ida poole Lõhmuse riigimetsas asub veike umb järv. See järv on osalt päält kinnikasvanud ja ümberringi raba pääl kasvamas jändrikkud männid. Järve vesi on kollakat värvi ja kange männivaigu maitsega. Vana jutu järele läinud mehed kord tema sügavust mõõtma selleks kulunud mitu pikka köit üksteise otsa jatkatud ära ja raskuseks köie otsa seotud pada ja patta pantud kivid. Kui viimaks põhi leitud ja köied üles keritud siis ehmunud mehed, sest paja ja kivide asemel olnud köie otsa verine härja pää seotud. Sellest ajast hakatud seda järve Nõiajärveks kutsuma.
Jutustas Aleksander Kukk. Üles kirjutanud Johan Kala. ERA II 295, 327 (16)
Pildil Holstre nõiajärv. Foto tegi Mall Hiiemäe 2000a Paistu välitööde ajal. ERA, VF 2862. Malle tähelepaneku järgi oli järv aina enam kinni kasvamas.

kolmapäev, 30. 10.
Kihnu 1933 (arhiivi antud 1946): Kolm kord on ikka kohtu õigus.
Vanasõna „Kolm korda kohtu saadus“ variandi kirja pannud Paul Ariste. RKM II 10, 172 (52)

laupäev, 12. 10.
Koeru 1938: Üks hiir, kaks saba, pastelking ja paelad taga?
Mõistatuse kirja pannud Laine Priks. ERA II 183, 733 (2)

reede, 11. 10.
Väike-Maarja 1959: Väike-Maarja püha allikas
Väike-Maarja keskel kiriku ligidal suure hõbepaju all tiigist pisut kiriku poole oli enne allikas. Sellest said keelekastet kirikulised ning haiged ligidalt ja kaugelt. Kord joonud sealt üks tõbine ja saanud varsti terveks. Allika vett antud teistelegi haigetele ja needki saanud terveks. Seepärast hakatud allikat pühaks pidama. Sealt antud alati haigetele juua ja selle veega pestud väikesi lapsi, et halbu haigusi eemale peletada. Nüüd hakkab allikas ära kuivama ja voolab ainult kevadel ja sügisel.

Kirja pannud pärimuse- ja murdekoguja, kirjamees, kodu-uurija ja Väike-Maarja muuseumi asutaja Eduard Leppik (11.10.1924-19.05.2008), jutustanud A. Karivee. RKM II 381, 262/3 (76). Foto naistest Väike-Maarju kiriku juures tiigi ääres teinud Helmut Joonuks. ERA, Foto 19701.

neljapäev, 10. 10.
TÄNA kl 16 Kärstna mõisas jutusõõr suvistest Eesti Rahvaluule Arhiivi välitöödest Mulgimaal. Kõik on oodatud!

Tarvastu 1969:
Lossimäe kohta liigub rahvasuus legend. Siin nähtavat kuuvalgeil öil valget naisekuju liikumas. Viimane olevat viitsestaarosti imeilus uppunud tütar, kes teatud öödel tuleb lossimägedesse oma mõrtsukat otsima. Seda mitte leides, kaob kuju jälle oru tumedasse hämarusse. Üles kirjutanud Laine Vettik. RKM I 10, 363

Fotol mõisnike matusekabel Tarvastu ordulinnuse lähedal. Pildi tegi Ruut Nurk selleaasta välitööde ajal. ERA, DF 49318

kolmapäev, 9. 10.
Karksi 1938: Kui mõnel õige kergest midägi saad ja lännu jälle: Kuidas tullu, ninda lännu, ehk läits – minnu.

Vanasõna kasutamist seletanud Ann Toompalu, kirja pannud Mari Sarv. ERA II 180, 61 (36)

teisipäev, 8. 10.
Simuna 1978: Ja oma ema käest [kuulsin] kõige rohkem, neid vanaaegseid laule. Temal oli ia ääl ja siss... Meid oli üheksa last, sis iga õhta kogusime temale ümberringi, muku "emä laula ja emä laula", ja sis vehkis meile laulda. Temal oli laulusi ästi paelu ja õpetas meile vanaaegsid tantsusi juba pisiksest peale. Võiks praegu veel tantsida... näitust vingerkad ja, aifaata, ja sis kitajanka ja subbota ja padispaan ja. Ja sis Viru mage ja... Viru valts ja Viru mage.
- Mismoodi see Viru mage käis?
Viru mage käib: tüdruk ja poiss oiavad, on rinnutsi, tüdruk on vasakul pool, sis oiavad käest kinni. Tüdruk läheb tagurpidi ja poiss läheb ettepidi. Muidugi tantsusõõris. Ja sis jalgadega: taa-taa-ta-taa-ta-ta... Ai lupsadi, luusangadi - tänapäeval laulavad - aga sis nendel olid omad sõnad, aga mul ei ole ästi need peas. See oli Viru mage, see oli ästi tore! Kogu aja tuli - mies pidi koputama varbaga ja kannaga, varbaga ja kannaga: ai-ta-ta, taa-ta-ta... Ja sis, sai puol tuuri läbi, sis tantsisivad jälle ringiratast, aga kogu aja niimoodi rinnutsi. Üks rind ühele poole, teine teinepoole, mitte vastakuti. See oli Viru mage sis.

Rääkis, laulis ja tantsis Meinhard Lehtmets (1911-1991) Luusika küla Karjamõisa talus, salvestasid Anne Tael, Krisitin Liiv ja Anneli Rüütel 1978. aastal. Foto Meinhard Lehtmetsast ja tema kodust tegi Anne Tael. RKM, Mgn. II 3076 (22); ERA, Foto 12180, 12188. Salvestust saab kuulata: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-49526-37113

esmaspäev, 7. 10.
Hargla 1896:
Sõitke, laiva, jõudke, laiva,
sõudke, laiva, sinna maalõ,
kon nee kukõ kulda söövä,
kukõ kulda, kana karda,
piinüde lindu peenükest,
hanida hallista hõbedat!
Imelisest maast, kus linnud väga kallist sööki söövad, kirjutas Tahevalt laulu üles Peeter Rebbane (H III 28, 765 (31)).
1959. aastal leppisid Taheva kanad leivatükiga, mida neile pakkus TRÜ kirjanduse ja rahvaluule kateedri ekspeditsioonil Anita Rõõm ja pildistas Arno Rõõm (EKRK, Foto 417).

laupäev, 3. 08.
Paistu 1888: Üks hani, kaks kaela?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Leppik. SKS, Eisen 330 (58)

reede, 2. 08.
Krasnojarski krai 1974: Augustikuu rehkendati kõige suuremaks ussitamise (mäda) kuuks olevad. Augustikuus ilmuvad igasugused parasiidid välja, nagu pori kärbsed, saransa ussikesed, lipligad jne.

Loodusetähelepanekuid saatis arhiivile kaastööline Rosalie Ottesson (1899-1979) Ülem-Pulani (Ülem-Bulanka) Eesti asundusest. RKM II 313, 478. Esinduslikku valikut tema kirjapanekutest saab lugeda Anu Korbi koostatud väljaandest "Roosi Siberi lood" (Tartu 2015). Krasnojarski krai Manski rajoonis pildistas 2007. aastal liblikat Andreas Kalkun. ERA, DF 10113.

neljapäev, 1. 08. 2024
Setomaa 2004:
Eläsid kord kana, kass ja kikas sõbralikus peres. Töö oli jaotatud nii, et kass ja kikas käveq välistöödele, teiväq mõtsah puid, et talvel lämmi olessi, kanakõnõ kiit' kotoh süvvä. Ja korra tulõ kanakõsõlõ akna taadõ rebäne.
„Kuulõq, no nii hääd ruvvalõhna tulõ! Annaq no mulle ka maitsaq veidikese!“ – „Ei saa! Mul kass kikkaga tulõvaq esiki kodo ja nuuq sööväq. Mul ole-i kostki sullõ andaq!“ – „No annaq no veidikese! Ma pall'o tahaki-i! Tiiät, ma sõiduda sinno ümbre maja! Kolm kõrda sõida uma riikesega!“ Kanakõnõ taht' ka sõita, hää miil, ja and' sis toda ruvvaleemekest rebäsele. Ja rebäne võtt' sis rii pääle, sõit' üte kõrra ümbre maja. A tõsõ kõrra inämb es lääki ümbre maja, vaid lätt' juba mõtsa poolõ, et umma urgu viiäq. Kanakõnõ tänitäs: Kikkakõnõ! Kassikõnõ!
Minno viiäs! Tulkõq ruttu appi!!
...
Loe tervet muinasjuttu koos tõlkega looduspärimuse veebiantoloogiast: https://folklore.ee/loodus/kodu/koduloomad-ja-linnud
Jutustas Maidi Tammik. Kogusid Risto Järv, Karin Krondel ja Reeli Reinaus. ERA, MD 343 (13).

Fotol Värska Talumuuseumi (Setomaa Muuseumid) kass Kullo 2024. aastal. Pildistas Enn Kalev Tarto. ERA, DF 48964

kolmapäev, 31. 07.
Risti < Pilistvere 1895: Ei hunt hunti kisu. – Sellel vanasõnal on see tähendus, et kui talupoeg mõisniku kohtusse kaebas, siis kohtunik, mõisnik, ei tahtnud mõisnikku süüaluseks mõista.
Vanasõna seletanud Arthur Jung. H I 7, 198 (10)

teisipäev, 30. 07.
Väike-Maarja 1901: Kalevipoeg oli Riiamaa ümber künnud, oli juba korraga Äntus Äbavere mäe ligi. Ta kündis ühe käega ja teisega kiskus kuuski üles. Hobune tahtis kusetada, Kalevipoeg ei anna hobusele aega, sunnib teda taga. Hobune astub adra ees edasi ja laseb ikka sorts ja sorts. Sest siginesivad Äntu järved (mis praegu on olemas). Kalevipoeg künnab edasi ja kisub kuuska. Jumal tuleb juure ja ütleb:
«Jõudu! Mis sa teed nüüd?»
Kalevipoeg kostab:
«Koerastan kanepid.»
Kalevipoeg tegi hobuse lahti, pani sööma ja risti raudkammitsasse, heitis ise puhkama. Sel ajal tuli põrguhunt, tahtis hoost ära süüa, kihutas teda taga kuni Assamale, kus ta hobuse ära sõi, ja Assamalla luht on hobuse nahk. Kalevipoeg kihutas hunti taga, kuni põrgu ukse juures sai ta hundi ligi. Seal pidi ta hundile rusikaga virutama, aga hunt kargas eest põrgusse, kuna Kalevipoeg käe põrgu uksepiidasse raksas, kuhu ta kinni jäi ja tänapäevani ust hoiab, et kurat välja ei saa.
Jutustasid Jakob Kuusler ja Juhan Ventsel, kirja pani Juhan Elken. E 42003. Fotol Äntu Valgjärv 1948, saadud Helmut Joonuksilt. ERA, Foto 19430.

esmaspäev, 29. 07.
Kadrina 1897:
Mis mul vihmasta vigasta,
ehk mis kahju kaste'esta:
mina ei vihmala idane
ega märjala mädane.
Vili vihmala idaneb,
rohi märjala mädaneb,
kaerad kasvid kaste'ella,
Ütlen jälle uuest ümber,
uuest ümber, teista kaudu:
kus on orja odrapõldu,
Kasupoisi kaerapõldu,
vaeselapse viljavälja;
kus on tuul ju toad teinud,
vesi palgid veeretanud,
sadu seinad sammeldanud,
pilved piidad püsti pannud,
rahe aknad rajanud,
udu pannud uksed ette.
Vihma ei peljanud Liisa Kivi Hõbeda vallast, laulu pani kirja kooliõpilane, hilisem kunstnik ja kooliõpetaja Alfred Konstantin Kivi (E 34081/2 (5)).
Vihma ei kartnud ka tudengitest rahvaluulekogujad Kulla Rannu ja Kristjan Torop ning Anita Rõõm 1962. aastal Neerutis (EKRK, Foto 829).

pühapäev, 28. 07.
Väike-Maarja 1892:
Maailma loomise ajal on kurat üks püha ingel olnud, aga aegajalt on ta jumalast ikka enam ja enam ära taganenud ja temale vastu hakanud ja viimati väga nurjatumaks läinud. Siis on jumal teda taevast maha tõuganud: üks tükk langenud vette, sellest on näkk saanud, teine tükk kukkunud maa peale, sellest on meie praegune kurat saanud.
Tekkeloo kirja pannud Carl Mastberg. H II 38, 606 (41)

laupäev, 22. 06.
Kolga-Jaani 1870: Kerged silmad, kerged jalad?
Mõistatuse kirja pannud Julius Tiedemann. E 154 (220)

reede, 21. 06.
Tallinn 1939: Kui suvise pööri päeval selge ilmaga aja ääred virvendavad, siis on hea kalasaak.

Kirja pannud Eduard Kriitmäe (1886-1961). ERA II 205, 196 (20).
Manija naisi hommikul mehi kalale saatmas pildistas Ottilie-Olga Kõiva 1959. a. ERA, Foto 4527.

neljapäev, 20. 06.
Reigi 1987: Teel Kõpu poolsaarele... Nii me siis rändasime oma sihtpunkti poole - tasa ja targu nagu teod, kes oma kandami tõttu eriti kiiresti edasi ei jõua. Te eksite kui arvate, et need kotid on täis kogutud materjali. Ei, seal on lihtsalt mõned hädavajalikud pisiasjad, millest paljusid imekombel isegi tarvis läks. Tekst ja fotod Mari-Ann Remmeli 1987a ülikooli Hiiumaa välitööde kogumispäevikust. Käsikiri EKRK I 86, 76; fotod: EKRK, Foto 1429-1430.

Kõikide Tartu Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri välitööde käsikirjades sisalduvate fotodega on nüüd võimalik tutvuda arhiivi infosüsteemi Kivike vahendusel ( kivike.kirmus.ee, vajalik sisselogimine).

kolmapäev, 19. 06.
Kuusalu 1893: Sadaes suved tulevad, talved leugu vääristäies
Kolga ranna vanasõna kirja pannud Johannes Esken. H IV 6, 97 (1)

teisipäev, 18. 06.
Juuru 1929: Järlepas ühel eidel olnud kratt. Söögi ajal eit vahtind laua alla ja sosistand: us´st, us´st. Hakatud vaatama – eidel palav vorst süles, kratt toond selle talle.
Jutustas Mats Ülistom (75-a) Ärismäe küla Tõnu talust, kirja pani Rudolf Põldmäe. ERA II 19, 388 (17). Eduard Tubina (18.06.1905– 17.11.1982) esimesest sissekandest ERA külalisteraamatus 14. mail 1938 ja kõigest järgnevast on kirjutanud Hans Gunther Lock. Loe lähemalt: https://www.folklore.ee/era/nt/PF9/Lock.htm

esmaspäev, 17. 06.
Märjamaa 1921:
Oh siga, põrsas punane -
valetas vana seale,
kudas seal ernis eletakse,
rukkikõrdes kõnnitakse,
odrakõrdes oldanekse.
Siga oli liiaste lihunud:
süld oli selga, küünar külge,
vaks oli valget liha.
Tulge siga tapemaie,
ja vennad, verda võtema!
Loo sigade mitmekesisest elust kirjutas üles kooliõpetaja Mart Siedermann (EKS 47, 43 (58)). Põrsapere mõnusat elu pildistas filoloogiatudeng Loreida Raudsepp rahvaluule kogumispraktika käigus 1950. aastal (EKRK, Foto 12).

pühapäev, 14. 01.
Audru, Kõima k 1964: Taliharja päev oli tähtis asi, ei mäleta. Siis lumi sajab nii palju veel, et… ei mäleta. – lumehangedest oli. Pool lund oo veel taevas taliharjapäeval.
Taliharjapäevast meenutanud Liisa Glünkin, küsitlenud Mall Proodel (Hiiemäe). RKM II 175, 308/9 (93)

laupäev, 13. 01.
Tartu-Maarja 1889: Tõine jutt, mes ma sellest samast kaarnakivist kuulsin, on. – Kui kaarna pesa leiad, siis võta munad ja keeda ära, ja vii jälle needsamad keedetud munad sinna pessa tagasi, ja kaarna toob niisuguse kivi, kes munad tagasi tooreks teeb, et neist pojad saab. Ja kui seda kivi keaki leiab, siis võib temaga niisama haigeid terveks teha.
Tartu-Maarja kihelkonnast pärit Martin Napp saatis pärimust kaarnakivi kohta Jakob Hurdale väeteenistusest Poolas. H IIII 16, 440 (3)

reede, 12. 01.
Tatarstan, Tðeremðani raj, Mordovskoje Afonkino k 1986:
Mordvamaa pulmalisi tantsuhoos pildistas Viktor Danilov. ERA, Foto 19032

neljapäev, 11. 01.
Koeru 1961:
Seal, kus praegu asub Väinjärv, oli kunagi old üks suur veinivabrik. Kord tuld üks suur must kass vabrikusse ja kadund järsku ära. Natukese aja pärast käind kõva kärakas ja suured veinivaadid löönd lõhki. Vein hakand välja voolama. Et aga vabrik seist nõgusa koha peal, tekkind sinna järv. Nii saigi Väinjärv nime. Veel nüüdki hüüab mõni vanem inimene seda Veinjärveks.
Jutustas Elisabeth Metsmaa. Üles kirjutas Marje Kannel. RKM II 112, 371 (10)
Fotol Fotol Väinjärv õhtukumas 2003. aastal. Pildistas Mari-Ann Remmel. ERA, VF 6083
Vaata veel lugusid Maa-ameti kaardirakenduse kohapärimuse kihilt:
https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/kohaparimus

kolmapäev, 10. 01.
Suure-Jaani, Vastemõisa 1889: Aasta põle aasta vend.
Vanasõna kirja pannud Peet Johannson. H IV 3, 495 (14)

teisipäev, 9. 01.
Tartu 1988:
- Mis sul viga on siis, näpp on haige või? Sõrm on haige siit? Siit on haige sul või?
- Mhmh.
- Noh, vat siia loen siis niimoodi:
Varessele valu,
harakale haigust,
kiitsharakale kibedust,
musta linnule muu tõbi,
koera jalg kooku,
kassi jalg katki –
Mari käsi terve.
Noh, sai terveks või? Sai? Ei saand? /--/
Näed, niimoodi puhumisega saab ka terveks. See varessele valu lugemine oli jälle minu ämm… luges niimoodi. Temal oli just see. Ühtelugu meil oli kuskilt valus ja aige ja kus me kriimustasime ja pind oli ja. Aga enamasti ikka oli sõrm või varvas võis ka olla. Ja siis see „koera jalg kooku ja kassi jalg katki“ oli just, tema käest on mul saadud see.
Valusõnu loeb ja tütre sõrmele puhub 1988. aastal Tartus folklorist Mall Hiiemäe, snd. 9. jaanuaril 1937. RKM, Mgn. II 4129 (22). KUULA: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-22143-44020-91259
Karin Ribenise fotol Janika Oras, Mall Hiiemäe, Martiine Ribenis ja Aado Lintrop 1995. aasta välitöödel Mustjalas. ERA, Foto 15599.
PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!

esmaspäev, 8. 01.
Tori 1965:
Siidisulgest linnuke
lendas meie õuele,
Vat-luuli, vat-vat luuli,
lendas meie õuele.
Sealt tema lendas õunaaeda,
akkas pesa tegema.
Munes kolm muna,
audus kolm poega.
Üks oli kena kesalindu,
teine laiska laanelindu.
Kolmas siidisulgest lind,
kolmas siidisulgest lind.
Ema õpetatud laulu siidisulisest linnust laulis Ann Tilk Puista külas. Anne küsitles ja laulu lindistas Herbert Tampere, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 1106 c).
Laulu saab kuulata KIVIKEses: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-67909-58920
Anne pildistas Richard hansen (ERA, Foto 7500).

pühapäev, 7. 01.
Kaarma 1929:
Paha nuut peksab nuudiga lihapudi välja ja paneb taaripudi asemele. See oli peale kolmekuningapäeva.
Jutustanud Juhan Knuut, kirja pannud Herbert Tampere. ERA II 16, 189 (2)

https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/nuudipaev/item/44233

laupäev, 6. 01.
Martna 1968: Kolmekuningapäev, 6. I. See oli veiksem püha. Maitsti suurtest pühadest järele jäänud „märgasi“. Muidugi õhtul ka simman ei puudunud.

Kirja pannud Johannes Piirsoo.

https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kolmekuningapaev/item/44051

reede, 5. 01.
Tallinn 1984:
Leigarid 15, esinemine Estonias.
Esireas tantsivad Aare Loo, Katri Loo, Raivo Männik, Maie Toimet ja Villu Jürismaa. Tagumises reas Maire Paiste ja Georg Jüriado.
Pildistanud Teemu Tiesel (Kivikese projekt Vaike Sarve pärand). ERA, Foto 18092

neljapäev, 4. 01.
Koeru u 1924:
Väinjärve mõisa rohuaeda nelja puu vahele olevat peidetud sõja ajal suur varandus. Missugune see oli ja kelle poolt peidetud, ei teatud kõnelda. Varsti pärast selle jutu kuulmist läksin ühel sügishommikul vara endise valitsejamaja lähedalt jalgrada mööda järve poole. Leidsingi, et varanduseotsijad on öösel jalgraja kohale nelja puu vahele kaevanud sügava augu.
Üles kirjutanud Anton Pikkpärg. KKI 40, 232/3 (4)
Fotol Väinjärve mõisa häärber 2003. aastal. Pildistas Mari-Ann Remmel. ERA, VF 6079

Tekst ja foto on märgitud ka Maa-Ameti kaardirakenduse kohapärimuse kihile.
https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/kohaparimus

kolmapäev, 3. 01.
Iisaku, Tudulinna 1889:
Targemb, kes teine aasta elab, ehk targemb, kes teist kõrda tieb, ehk: targemb, kes tuleval aastal tieb. Üeldasse niesukese tüe lõppetuse juures, mis ükskõrd aastas ette tuleb, ja esimist ütlemist kua tähtsal päävadel vai pühadel.
Vanasõna „Targemb, kes teine aasta elab“ seletanud Dietrich Timotheus. H II 7, 743/4 (26)

teisipäev, 2. 01.
Räpina 1980: "Kes jaanuari kuus on sündinud":
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-61562-56697
Mängis Hillar Rõkka (snd 1938) Mägiotsa külas, salvestasid Mart Jallai ja Ellen Liiv. RKM, Mgn. II 3338 (2).

esmaspäev, 1. 01. 2024
Kaarma 1959:
Eit tegi püksid, taet tegi püksid,
enne mul olid uied püksid.
Mullu mul olid mustad püksid,
see aaste mul sinised püksid,
tuleva aasta tulipunased,
äripäeval allid püksid,
vanal aastal vanad püksid,
uiel aastal uied püksid,
pühapäeval punast püksid.
Mullustest mustadest ja tuleva aasta uutest pükstest laulis Veera Kuusk ehk Mulgu Viiu Asukülast. Laulu lindistasid Herbert Tampere ja Olli Kõiva, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 178 k).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-43080-53089
Viiut pildistas Olli Kõiva (ERA, Foto 4349).
Head uut aastat ja toredaid pükse kõigile!

pühapäev, 31. 12.
Karuse 1968:
Jõulu aegas ei käinud loomad, näärides ja kolmekuningapäeval käisid – kogu see „loomaaed“ käis koos. Karu, vahel ka kaks, kettidega kinni, jääru sokk (jäärusarved olid peas), kurg ka oli vahest. Taltsutajad olid kaasas, igaühel oli oma loom.
Jutustanud Marta Pere, kirja pannud Ottilie-Olga (Olli) Kõiva. RKM II 254, 252 (17)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/uusaasta/item/52269
Foto karust Kastre vallas Kõnnu külas on Janno Simm jäädvustanud rajakaamerga 2018. ERA, DF 44615.
Rahvaluulearhiiv ootab veel täna kaastöid kogumisvõistlusele „Kohtumised metsloomadega“!

laupäev, 30. 12.
Juuru 1889:
Kui vana-aasta õhtul viheldakse, siis üks seisab vitsaga kartsa all, ja niipea kui keegi ahju pealt ehk partsilt maha tuleb, annab see, kes all seisab, paar kibedat silakast mööda paljaid reisa ja isi ütleb: „Mida valusam, seda terasem tervis uuel aastal“.
Kirja pannud kooliõpetaja Peeter Talts. H II 16, 418 (58) https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/uusaasta/item/52598
Milline on Sinu saunalugu? Rahvaluulearhiiv ootab veel täna ja homme kaastöid kogumisvõistlusele „Minu saunalugu“!

laupäev, 30. 12.
Harjumaa 1924:
Harjumaa õpetajad tantsivad hüppetantsu. Foto autor on teadmata. ERA, Foto 1579

Näitust „Ristitantsu tantsigem, oma tantsu hoidagem“ saab meie trepigaleriis taas külastada alates 2. jaanuarist, näitus jääb avatuks kuni veebruari lõpuni 2024.

neljapäev, 28. 12.
Koeru 2004:
Varangu allikad ehapunas.
Pildistas Mari-Ann Remmel. ERA, VF 6371

kolmapäev, 27. 12.
Tori 1889:
Jõulu viimase pühal saab juba pääva tunda.
Vanasõna kirja pannud kooliõpetaja Jüri Tilk. H II 21, 319 (21)

teisipäev, 26. 12.
Kuusalu 1911:
Tabanige, uoste erra,
ruode kuldane kuningas.
Obune joi ja norsuteli,
varsa pääda püöriteli.
Siga oli suolatud künassa,
lammas aina ahju päälla.

*ruode – Herodese

Tabanite laulu kogus Kuusalu kandist Gustav Vilberg (Vilbaste). Vilbaste T 22, 377 (1). Soome kaudu Põhja-Eestisse jõudnud hobuste püha tabanipäeva tavadest lähemalt vt: https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/tabanipaev
Fotol: "Vana kiri" (pillimees Ruuben Kesleri hobune) on oma perenaise Annaga tulnud koolimajja lapsi koju sõidutama. Jõhvi kihelkond. Foto annetas arhiivile Ruuben ja Anna Kesleri kasutütar Asta Randmäe. ERA, DF 1791.

esmaspäev, 25. 12.
Põlva 1966:
Väike olli, es ma_s näe,
kui mul kuuli oma emä.
Karjas käisin leise mina,
kus oli matet minu emä.
Valgõ liivamäe sees,
suurõ no halja turba all.
Kuuli käkko kuuguvat,
mõtli no emme huiguvat,
ma lään kaiban omal emäl,
mis mul tegi võõrasemä.
Võõrasemä minno pesse
viis kõrd päiväs vitsaga.
Aie minno uiboaida,
uiboaiast vitsa ots'ma.
Uibost satte häilmit,
minu silmist pisarit.
Kõik nee silmäpisari
saiva hõbekaarika.
Kuuli käo kuuguvat,
mõtli no emme huiguvat.
Tulõ üles, emäkene,
ei või minna, tütrekene!
Suust tulõ surmahais,
kässi mant tulõ kääpähais.
Sõmmõr raskõ silmä pääl,
kivikene kulmu pääl.
Kääbäs rasse kässi pääl...
Ma tuu ojast oige vii,
lättest tuu ma lämme vii.
Kässe mant mõse kääpähaisu,
suu mant mõse surmahaisu.
Vaeslapse igatsusest ema järele laulis 86aastane Leena Kurvits Mammaste külas. Laulu lindistas Selma Lätt, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 1200 b).
Laulu saab kuulata https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-21339-48855-74484
Leenat pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 7920).

pühapäev, 26. 11.
Võnnu 1895: Liuk lauk, mulk keskel?
Mõistatuse kirja pannud Peeter Rootslane. E 21262 (38)

laupäev, 25. 11.
Karksi 1960:
Kadri ollive valgeten, sis oodeti lume.
Kirja pannud Viiu Jürken. RKM II 96, 118 (42)

https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kadripaev/item/50515

reede, 24. 11.
Tartu 1965:
Ottilie-Olga (Olli) Kõiva (6.2.1932 – 9.11.2023) kandidaadiväitekirja „Regivärsilise rahvalaulu traditsioon Kihnu saarel“ kaitsmisele 3. VI 1965. a. järgnenud koosviibimine. Olli Kõivale pannakse pähe „teaduse tanu“. Pildistas Ellen Liiv. ERA, Foto 7595

- Sind kutsuti Kihnus Paju Reedaks, see tähendab, et olid seal nagu kogukonnaliige? -- Muidugi olin omaks tunnistatud, muidu poleks mind naestõjahile – Kihnu „paabapraasnikule“ – võetud. Naised tulevad kokku, laulavad ja teevad hea laheda äraolemise, kui mehi kodus pole ja õlleankrus on veel pühadeõlut. Pidu käib kolme-neljani hommikul. Paju Reet oli minu nimi sellepärast, et Reedaks kutsutakse Kihnus kõiki Olgasid ja Paju talu oli kohe mu ööbimiskoha kõrval. Olin seal päris oma inimene. Paju Ann (Anna Loob) oli mulle kuidagi eriti lähedane. Kui ma 1959. aastal küla vahel ringi käisin, siis Paju Ann istus kivi otsas värava kõrval ja hapukurgikauss oli süles – ta oli juba märganud, et olen lapseootel, ja teadis, et ma väga tahan hapukurki. (Janika Oras, Kadri Tamm, „Olli Kõivat usutlemas“, Keel ja Kirjandus 2002, nr 2

neljapäev, 23. 11.
Kose 1910:
Gustav Luberg (paremal) etendab seltskonnaga ateljeefotol kaartide mängimist.
ERA, Foto 19840. Foto annetas Gustav Lubergi (hiljem Lumera) tütar ja arhiivi pikaaegne kaastööline Kaie Humal.

kolmapäev, 22. 11.
Palamuse 1895: Lambaid ei tohi „kahe sandi“ s.o mardi- ja kadripäeva vahel mitte niita, sest siis saab nende seas palju „santisid“.
Vanasõna „Mardi- ja kadrisandi vahel ei niideta lambaid“ variandi oma kaastöö osas „Vana usk“ kirja pannud Helene Maasen (Varik).

teisipäev, 21. 11.
Viru-Nigula 2020:
Impel-pimpel piila-paala,
Vanatoa veski Reinu Juula,
impel-pimpel põmm!

See, kelle peale sõrm näitas "põmm" pidi siis kas panti lunastama, mängust lahkuma või midagi tegema.
Kasutusel aastatel 1950-1960.

Oma lapsepõlve lugemise pani Viru Instituudi ja Eesti Rahvaluule Arhiivi ühise Virumaa liisusalmide kogumise käigus kirja Meeli Müller (snd 1952), pärit Rägavere valla Miila küla Kurestiku talust. ERA, DK 861.

esmaspäev, 20. 11.
Kihnu 1956:
Miks läksid juõdiku mehele,
lakõvassika varalõ!
Esmäspäe juõb uiõ kuuõ,
teisimpäe terve kassuka,
kesknädäli jõi temä kengäd jalast,
riede jõi temä riesi rjõnnust,
laupa jõi laia kübärä,
pühapäe jõi püksid jalast.
Siis jäi selgä sirgeli särki,
sirgeli särki, sitsivesti.
Alkoholi kuritarvitamise mõjust riidetagavaradele laulis Jaan Kiigajaan ehk Umba Juän Säärekülas, laulu helisalvestas Olli Niinemägi (Kõiva), litereeris Erna Tampere, noodistasid Sirje Kurg, M. Tammik ja Ingrid Rüütel (RKM, Mgn. II 41 a).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13233-52144-19125
See on trükitud koos noodiga Kihnu "Vanas kandles" (VII: 2, nr 1540).
Olli ja Jaani tööhoos pildistas 1959. aastal Lilia Briedis (ERA, Foto 4505).

pühapäev, 19. 11.
Täna kell 16.30 Järvamaal ettekandeõhtu Koeru kohapärimusest!
Koeru, Vao k 1922:
Viimaseks Aruküla mõisnikuks oli krahv Toll. Kodanlise Eesti valitsus oli jätnud temale mõisasüdamest umbes 30 tiinu maad, mille hulka kuulus ka viljapuuaed koos kasvuhoonega. Peale selle oli tema kasutada ka mõisahoone pool ülemist korrust.
Töötades samas majas Koeru alg- ja täienduskooli juhatajana, võisin korduvalt tähele panna, et nimi Toll (eestikeelses tõlkes „hull“) täiel määral vastas tema vaimsetele võimetele, sest ta oli, nagu rahvas ütleb, „tublisti nupust nikastanud“. Selle kohta mõned iseloomustavamad näited.
Ükskord ploomide valmimise ajal pani ta need, et teenija ploome ära ei saaks süüa, lukustatud tuppa sohvale laotatud ajalehepaberitele. Ära sõites jättiski nad senna ja paari nädala pärast tagasi tulles leidis, et ploomid olid mädanema läinud ja plüüðist sohvariide ka ära määndanud.
Teinekord, südatalvel jälle kauemaks ajaks lahkudes pistis ta kasvuhoone võtme oma taskusse. Et kasvuhoonet ei saanud kütta, tegi Külmataat oma töö ja hävitas kõik taimed peale ühe virsikupõõsa. Hävinute hulgas oli ka Eestis sel ajal kasvavatest palmidest kõige suurem, millele, et ta hoonesse ära mahuks, oli kasvuhoonesse kõrgem järk peale ehitatud.
Tolli suurt ihnsust iseloomustab see, et ta igakord ära minnes teenijale jaopärast heeringaid kätte andis, et neid liiga palju ei söödaks. Suurt rahaahnust iseloomustab juhtum, kui ostsin temalt koolile ja Koeru haridusseltsile kolm suuremat kappi. Maksmiseks juhtusid olema seekord kroonised rahatähed. Panin tähele, et kui rahahunnik juba kaunis kõrgeks kerkis, siis läksid krahvihärra hambad irevile ja mõlemast suunurgast hakkas ila tilkuma. Sellest tekkis seekord seljas olnud rohelisele kuuele lõpuks kaks ilusat rida.
Pargivahi maja asus Tollide matusepaiga – kabeli – lähedal. Kord läks pargivaht kabeli juurest mööda ja kuulis sellest hääli. Kabelisse sisse minnes selgus, et krahvihärra, kes läinud tema enda ütlemise järgi „porjadok smotretj“, oli temale määratud hauakambri pehkinud laudadele astudes oma tulevasse „rahupaika“ sisse kukkunud ja karjus seal appi. Pargivahil, kes oli vana ja väike mees, olnud tublisti tegemist, enne kui üle kuue puuda raskuse krahvimüraka suutis välja upitada. Ometi kandis see napakas mees tsaariarmee polkovniku aukraadi ja on olnud „ðtallmeister jevo velitðestva“. Aga ega ta keisrikojas ainuke tobe olnud!
Kirja pannud Anton Pikkpärg. KKI 40, 238/41 (12)
Aruküla mõisa pildistas 2003. aastal Katrina Kink. ERA VF 9185

Pühapäeval, 19. novembril kell 16.30 toimub Järvamaal Aruküla mõisas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ettekandeõhtu Koeru kohapärimusest. Ettekanded peavad Valdo Valper ja Mari-Ann Remmel, tutvustatakse Maa-ameti kohapärimuse kaardirakendusse jõudnud Koeru kihelkonna kaardipunkte.

laupäev, 18. 11.
Karuse, Tuudi 1889:
* Kes tule ääres teist inimest taga räägib, selle suu läheb kärna.
* Kes peeretamist naerab, selle suu läheb kärna. (Seesama lugu on ülepea perse naerjal.)
„Vana usku“ saatnud Jakob Hurdale 18. novembril 1889 kooliõpetaja Madis Reimann. H III 4, 483 (1-2)

reede, 17. 11.
Kuusalu, Hara k 1935:
„...Moisas olla üht meest pekstud, see kupjas akand vanduma – mees ei ole akand karjuma: Peksa, kurat, nagu kivikasukas oleks seljas!
Tehtud jutt selle pääle, akkasid teolised üheskoos tantsima, tegid pilliloo ka sellest…“
Katkend „Kivikasuka“ tekkeloost, mille Rudolf Põldmäele jutustas 76-aastane Hara küla elanik Juhannes Mooser. (ERA II 114, 587 (21))
Fotol Hara küla naised näitamas tantsu „Kivikasukas“. Naisi tantsimas pildistas Ullo Toomi 1935. aastal. ERA, Foto 1456

neljapäev, 16. 11.
Otepää 1982:
Tsiiri, tsiiri tsirgukõne,
liiri, lõõri lõokene,
piiri pääri pääsukene.
Kos su kulla pesakene?
Minu pesa pedäjan,
kuiva kuuse ossa pääl.
Jutustas Natalie Krell (pildil). Üles kirjutas ja pilti tegi Aare Väljaots.
Foto: ERA, Foto 13332, tekst: RKM II 363, 442 (1)

kolmapäev, 15. 11.
Tallinn 1937: Koer tuleb koju, kutsikas kõrval – seletasid mulle Läänemaa naised niimoodi, et see ütlus käib pilkaja ja naerja kohta, et pilkaja ja naerja on nagu haukuja koer, ja pilkaja naer ja pilkamine jääb ikka tema enese külge ja sellega ei ole pilkaja ja naer ja üksi veel haukuja koer, vaid veel koer kutsikaga. Kui tahetakse kellegi pilget ja naeru lõpetada ,siis üteldakse: „Noh, küll koer tuleb koju, kutsikas kõrval.“
Vanasõna seletanud Joseph Grünthal. ERA I 5, 703 (8)

teisipäev, 14. 11.
Tarvastu 2006: Minu noorusaastatel ei olnud müügil toonivaid ðampoone. Olin heleblond. Pärast juuste pesemist loputasin neid angervaksa leotisega. See andis ilusa tooni ja läike.
Stressipeavalu korral soovitatakse juua tass teed angervaksast ja pajukoorest 1:1. Peale tuline vesi. Lasta 10 min. seista. Enne joomist pisut jahutada.

Öeldakse aga, et parim ravimtee on jalgsi käidud tee. „Prillitoosi“ ravimtaimemängu vastuseks saatnud Eda Ingermann Suislepast. EFA I 121, 148. Arhiivile andis materjalid üle Hille Tarto.

esmaspäev, 13. 11.
Jüri 1957:
Kui ära viidi, ära viidi Anneke,
siis ära viidi Anne kerstuke,
siis tuba jäi tühjaks tüterista,
laut jäi lahjaks lehmadesta.
Ena tuba, kus mind tuodi,
ena maja, kus mind viidi!
Tuba tugede naala,
ahjud arkide varala.
Teotüdrukute laulu muistsest ajast laulis Mari Põldmäe Limu külas, teda küsitles poeg Rudolf Põldmäe, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 148 i). Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13238-47201-66978
Marit pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 3637).
Limu küla naabruses Seli külas Loovälja turismitalus toimuvad tänasest kolmapäevani Eesti ja Soome regilaulu-uurijate FILTER-andmebaasi (https://blogs.helsinki.fi/filter-project/) seminar-talgud. Rahvaluulearhiivist löövad kaasa Mari Sarv, Liina Saarlo ja Olha Petrovych.

pühapäev, 12. 11.
Setomaa, Truba k 1935:
Kuremäng
Üks mängijaist on isakurg. Igal mängijal peab olema üks ring, ainult isal ei ole. Isa käsutab: „Kured ritta!“ Kõik kured lähevad suuruse järgi ritta. Siis kargavad nad ühe jala päält teise jala pääle, ajavad pääd kummargile ja hääldavad: „Kaaa-kroo, kroks-naks! Mida isa käsutab, seda lapsed teevad, isa ainult peab seda kõige esmalt tegema. Kui isa käsutab: „Kured kohale!“, siis kõik kured jooksevad omale kohale ringidesse. Kes ringist ilma jäi, see langeb mängust välja. Endine isa määrab uue isa ja uue isa ring kustutatakse ära. Nii kestab mäng edasi. Kes teisel korral ka ringist ilma jäi, see langeb mängust välja. Nii langevad kõik välja, kuni viimaseni. See jääb võitjaks, kes viimaseks kureks jäi.

Mängukirjelduse kirja pannud Truba algkooli õpilane Aleksander Kelgumäe. ERA II 103, 443/4 (16)

https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/3195

laupäev, 11. 11.
Haljala 1936: Inimese kohta, kes liiga uhkeks läinud, öeldakse: Ei mahu enam oma naha sisse!
Ütluse kirja pannud Julius Aleksander Reepärg. ERA II 120, 572 (105)

reede, 10. 11.
Setomaa 1936:
Tants Ersava külas toimunud pulmas. Pulmalisi tantsimas pildistas Vilhelmine Säägi. ERA, Foto 655

neljapäev, 9. 11.
Simuna 1960:
Lapsed mardiballil.
Pildistas Helmut Joonuks. ERA, Foto 19581
Veel koduloo uurija ja pikaaegse Rakke keskkooli õpetaja Helmut Joonuksi fotosid saab vaadata läbi infosüsteemi Kivike: https://kivike.kirmus.ee/index.php?selectId=1468&module=407&op=1

kolmapäev, 8. 11.
Haljala 1896: Teine tuleb, tuhnib jälle.
Vanasõna kirja pannud Karl Leetberg oma kaastöö osas „Vanasõnu ja mitmesuguseid muid ütlemisi, jorutamisi ja sõnaajamisi“ H II 53, 287 (53)
Käsikirja lõpuosas „Mõned tähendused vanasõnade kohta“ (H II 53, 303) on lisatud selle kohta seletus –
s.o. Teine teeb teinekord jälle edasi, mis mina nüüd poolele jätan.

teisipäev, 7. 11.
Nõo < Hiiumaa 2022: Millist vingerpussi udu teha võib …
Kui käis jaht Hiiumaa Hirmuks kutsutud saare ainsale hundile (1957-1971), keda hiljem topisena võis näha Kassari koduloomuuseumis, koges Hiiu meeste jahikirg ka tagasilööke. Hunti oli proovitud kätte saada küll mürgitatud lambaga, küll muud moodi, kuid edutult. Järgneva loo jutustas mulle kord põline Hiiu jahimees Arvo Maivel, panen selle kirja mälu järgi.
Kange, kui mitte kõige kangem hundikütt oli toona Hiiumaal Villem Lehtsalu. Kord läks ta täiskuuööl Hellamaa ja Värssu vahel metsseajahti. Maad kattis udu, Villem märkas udu sees mingit suuremat liikumist ja lootes tabada hunti tulistas. Villemi jahikaaslane aga märkas looma selili kukkudes kuukiirtes helkimas kabjaraudu – tabatu polnud mitte hunt vaid majandi valge hobune.
Sellest tuli ka pahandus ja klaarimine. Villem olla siis väitnud, et siiski hunt oli ka mängus olnud – hobuse kõhu all.
1971. aastal sai Villem kõrge vanaduseni elanud Hiiumaa Hirmu siiski kätte. Hunt olla surnud siis südamerabandusse sellest paugust, mis Villem tulistas, suri veel enne seda hetke, kui kuul teda tabada jõudis. See viimane võib ka pilkejutt olla, kuid hobuselugu on tõsi ja seda juhtumit mäletavad Hiiumaal paljud.

Kogunud ja arhiivile saatnud Juhani Püttsepp. ERA, DK 1267, 1.

esmaspäev, 6. 11.
Sangaste 1967:
Kõo-kõokene, tammõkõnõ, alta juuri õks jõgi joosi,
päältä latvo päivä paisti,
ütte kokko_ks kummartivä,
ütte paika painutivä,
egä_ks tõinõ tõist es naara',
tõnõ tõsõ rõivit.
Hot´ mõni puu ol´l pikõp muid,
mõni haav ol´l halvõp muid,
mõni kõiv ol´l kõveräp.
Sellest, et metsapuud pole sarnased, laulis Vassilissa Kõoküla Tagula külas, pärit oli ta aga Saatse vallast Lädinä külast. Laulu kirjutasid üles Herbert ja Erna Tampere (RKM II 225, 369 (4)).
Sama laulu laulis Vassilissa koos K. Peipsi, Asta Karimõisa ja Aleksandra Vooglaga (RKM, Mgn. II 1328 c), mida saab kuulata KIVIKEses: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-22269-48124-71895
Õdesid Aleksandrat ja Vassilissat puid saagimas pildistas Herbert Tampere (ERA, Foto 8197).

pühapäev, 5. 11.
Iisaku, Tudulinna 1889: Nagu hiir kõvasi kallal. – Kui üks miski asjast jägu ei saa.
Ütlust seletanud Dietrich Timotheus. H II 7, 764 (274)

laupäev, 4. 11.
Hageri 2015:
Mul ema rääkis ka, nad olid aidas old ja üks külapoiss tuld, põrutand pirak-pirak ukse pääle, et tüdrukud, tehke uks lahti, siga ajas õuna kõrisse! Karjund seal. Ema ütles, et juba, kurat, käsi oli haagi peal, nad olid seal vist kahe tüdrukuga magand seal aidas. Et teeb haagi seestpoolt lahti, et nii isa häälega old. Aga see oli hakand rohkem rääkima seal ukse taga, siis oli saand aru, et ei, see pole isa ühti. Aga vaata, kui hea jutuga old – põrutas, et tüdrukud, tehke uks lahti, siga ajas õuna kõrisse.
Jutustanud Enn Parek Allika külast, küsitlenud Lona Päll ja Tenno Teidearu. ERA, DH 1910 (49)

reede, 3. 11.
Mustjala 1961:
Mustjala kihelkonnas Ninase külas hakatakse filmima „Ristpulkade tantsu“ Marie Harjuse esituses. Seina ääres toolil istub laulja Maria Koert.
Kogumisprotsessi pildistas Richard Hansen. ERA, Foto 5833

neljapäev, 2. 11.
Harjumaa, Saku al (Keila khk) 2010: Hingedeajal teeme matka Saku valla suurima rändrahnu juurde, mis asub mõne kilomeetri kaugusel lasteaiast. Kasutame lastevanemate abi autode osas – lapsed viiakse metsa peale lõunast magamist. Kõik on helkurvestides ja varustatud taskulampide ja küünaldega. Kaasas on ka söögipoolist, sest õhtuoodet süüakse piknikul metsas suure kivi juures.
Kivi juurde viib lühike metsarada, kus lapsed peavad ta ise üles leidma. Mõni isa või vanema vend on abiks kivi otsa ronimisel. Õpetajal on alati kaasas midagi kevadist – lasteaia kuusehekist pärit kuusekasvusiirupiga maitsestatud tee joogiks.
Peale väikest kõhutäidet vestame lugusid kividest, juurtest, ajast ja sidemest aegade vahel. Mängime ringmängu või laulame kivile ning hingedele – meie esivanematele. Tervitame valgust - Päikest. Süütame hingedele küünlad ja asetame need kivi juurde maha. Jätame need põlema (järgmisel päeval saab küünlaümbrised metsast ära tuua). Metsas läheb novembris ruttu pimedaks, lapsed saavad luupide ja lampidega uurida metsaelu ööpimeduses. Ikka on mõni lapsevanem kaasas, kellega koos on hea turvaline olla ja ülejäänud vanemad peavad oma lapsed metsast kaardi ja teekirjelduse järgi üles otsima. Päev saab otsa metsas mitte lasteaias.
Saku lasteaia Päikesekild Rukkilille rühma hingedepäeva kivimatkast kirjutas ning seda pildistas Erika Rausberg oma kaastöös Lasteaiapärimuse kogumisvõistlusele 2010 (ERA, DK 40 ja ERA, DF 6385).

kolmapäev, 1. 11. 2023
Karja 1893: Andia tüdib – milal tahja tüdib!
Vanasõna kirja pannud Carl (Karl) Allas. H I 4, 373 (6)

teisipäev, 31. 10.
Kullamaa 1966: Kolmapäev, 13. juuli
Sel päeval jõudsime lõpuks Kullamaale. ... Meie läksime üle jõe, õigemini läbi jõe, hüpates kivilt kivile, püksisääred üles kääritud.
Jõudsime Saare tallu, siin ei olnud aga peremeest kodus. Naabertalus Möldrel elas Kati Ström, 78 aastat vana ja veel õige reibas ja jutukas. Ta rääkis noorpõlveaegsest kiigelkäimisest, mängudest, laulis mängulaulugi, veidi jutustas pulmakommetest. Temalt saime ka paar rida regivärssi, nimelt laulu, mida lauldud lüpsi aegu lehmale. Muidu oli regivärssi meie teekonna vältel üsna vähe leida. Kati Strömi lugudest meeldis meile eriti üks tondijutt. Ka pajatas ta veidi Kolovere hullust krahvist ja 1905. aasta sündmustest.
Pöördusime tagasi Saare talusse, kust nüüd ka peremehe eest leidsime. Temagi rääkis meile hullust krahvist. Ta luges meile mõne laulu sõnad ja rääkis krati tegemisest.
Oli juba üsna hilja õhtu ja hakkasime otsima öömaja, sest ei tahtnud aega raisata vahepeal Märjamaale sõitmisega. Lõpuks saimegi ühte katkisesse küüni, kuhu lahke pererahvas meile vanu tekke ja kasukaid pealevõtmiseks andis. Nii veetsime ühe öö pisut romantilisemas õhkkonnas kui Märjamaa alevis, kus kooli internaat tuletas meelde ülikooli Tiigi tänava vana internaati.
Küüni katus oli küll katkine, aga öösel õnneks ei sadanud ja pesemiseks leidus vett lähedalasuvas jõekeses.

Lõik esmakursuslase Rutt Põllu Märjamaa ja Kullamaa ekspeditsioonipäevikust ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri käsikirjakogust. Kaaslasteks olid matkal Helve Rebane, Tõnu Jaanus ja Urve Brun. EKRK I 59, 227/50.

esmaspäev, 30. 10.
Kirbla 1970:
Vanasti hüüti Haeska mehi vorstiteks, Rannamõisa mehi onudeks ja Rijude mehi riibakateks. Lauldi:
Oh te Rijude riipakad
ja Kalaranna raapakad!
Sui te surete soola nälga,
talve hapu taari nälga!
Omaaegsed tülisid naabrite vahel kajastas oma kaastöös Marie Tuul Pagasilt (RKM II 248, 402 (66)).
1968. aasta ekspeditsioonil kirjutas Marielt lauluviise konservatooriumi tudeng Maret Tomson, pildistas Lilia Briedis (ERA, Foto 8459).

pühapäev, 29. 10.
Urvaste 2006:
See noorperenaine on mulle ka sellest rääkind, et pidi olema – kas pulma ajal – mingisugune pahandus juhtund ja kutsutakse Nõiamäeks. Aga üldiselt see on üks selline paik, kus hästi palju eksida võib. Mina olen eksinud, minu isa on eksinud, siis vene ajal, kui veeti piima, küla pääl oli üks, kes vedas – kolmas kord tuli talvel siia: „Juhatago no ometi ära!“ Ei oska Kuldresse minna! Mina tulin Alakõrtsi juurest sirgelt, et ma-i hakka seda haaki sisse tegema, et ma pane üle mäe kohe sinna Hinurisse välja, seal kollase maja juurde ja saan ma rutemini koju. Ja ükskord vaatan, et ma olen kuskil soo pääl. Mõtlesin, et püha jumal, et nüüd ma olen ühe ringi teinud ja nüüd ma olen siin all oma heinamaa pääl. Ja vaatan, et üks tuli on, et ma lähen selle tule pääle. Ja vaatan läbi akna, et üks naine istub petroolilambi juures ja, ja nõelub midagi. Mina koputasin akna pääle sis ja, tuli, et kes sa oled. Mina: too ja too olen, et-et aga mina ei oska koju minna. Too pani sis laternasse tule – see vana nahkhiirega, kas olete näind, nahkhiireklaas on kahelt poolt, noh, tormilaternas. Ja tõi minu sis siia, siin oli kaasik, siis ma sain aru alles, kus ma olen, enne aru ei saand.
Minu isa sõitis, poissmehena jäi hilja pääle talvel, sõitis saaniga. Vaatab, et peab olema kodus joba nüüd, ei ole, ei ole. Sunnib hobust tagant ja sõidab ja lõpuks oli löönd käega, mõtelnud, et hobune leiab tee ikka koju. Jätnud sis ohjad saani pää pääle lõdvalt ja tüki aja pärast hobune hirnunud värava taga. Siis oli järgmine päev läind vaatama – oli ümber talu sõitnud. Nii et kas siin midagi maa sees on, mingisugune maak või midagi, mis kuidagina segab, inimese loogilise mõtlemise segab ära.
Niisamuti see, kes piimavedaja oli, noh, ta on ka nüüd ammu surnud juba. Ja kutsuti Ko?u Jaaniks. Too oli jah, talvel ja tuli ja-s oli vesi silmas, ütles, et: „Ma-i mõista enäb ärä minna, et muudku ajat hobõst õnnõ ja mõtlõt, et úoo peat olõma jo õigo tii ja jälh olõt siin tagasi.“
Jutustanud Pihlõni (Pihleni) külas Väino Lindsaar Sulbi külast, salvestanud Valdo Valper. ERA, MD 780 (4)

laupäev, 28. 10.
Simuna 1940: Simunapäev. Vanarahvas usub, et rukist võib külvata kuni simunapäevani. Rukkioras kasvab kuni simunapäevani.
Kirja pannud Helmut Joonuks. ERA II 304, 43 (11)

https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/simunapaev/item/49655

reede, 27. 10.
Muhu 1938:
„Seelikusaba võttis jalge vahelt peosse, üppas kükakil varbaotste peal, käis ringi. Tantsis nagu vares.“

Noorpõlves nähtud tantsu kirjeldas ja demonstreeris Richard Viidalepale Suuremõisa II küla elanik Raissa Vaga. (ERA II 191, 283 (13); ERA, Foto 1084)

See ja hulk teisi tantsufotosid Eesti Rahvaluule Arhiivist on kuni veebruari lõpuni näha näitusel „Ristitantsu tantsigem, oma tantsu hoidagem“ ERA trepigaleriis. Näituse koostas Getter Lauk, kujundas Gabriel Mileiko.

neljapäev, 26. 10.
Puhja 1988:
Kass peab esimene olema, kes uuest majast sisse astub, käib kõik toad läbi. Kass toob majja sooja, õnne, head isu.
Jutustas Armanda Pure. Üles kirjutas Eda Kalmre. RKM II 413, 540 (58) Pildil Pauline Ilja koos kassiga. Foto saatis Iivi Ilja. ERA, DF 41788

kolmapäev, 25. 10.
ERAtera 5000!
Palamuse 1889:
Tegemisest saab terakest,
magamisest ei saa marjukest.
Vanasõna kirja pannud Helene Maasen (Varik). H III 8, 598 (9)
ERAterasid on arhiiv avaldanud tänaseks päevaks 5000. Sel puhul taasavaldasime 50 ERAtera meenetrükisena vihus „Tegemisest saab terakest“.
Fotodel lehekülg Helene Maaseni kaastööst (H III 8, 598) ning vastse vihu kaanepilt (kujundanud Siret Roots).

teisipäev, 24. 10.
Paistu < Kõpu 1970:
Kella Ritsu käsu pääle
uu-uu-uu,
oleme nüid siia jõudnud,
uu-uu-uu.
Kella Rits meid käskis tulla,
kabelisse sisse saama.
Meil on pime käia nüid,
küll on irmus pimedaga käia meil.
Kaheteiskus peame jälle,
kabelisse sisse saama.
Kella Rits meid käskis tulla.
– Millal hingesandid käisid?
– No sii on enne märti.
– Enne märti juba hakkasid käima?
– Jah.
– Pikka aega või kuidas? Ühel päeval ainult või?
– Ei. Üks õhtu käisidki.
– Üks õhtu käidi.
– Ja sis mia mäletan ingedele sis viiti, no ennemalt ikki, et viias ingedel süia kah. No neil inge sis käisiv valge rõõva oll´ sällan ja. Ikki kuuseoksad mõnel tiivades ja. Pange kinni nüüd.
– No rääkige, rääkige hingesantidest.
– Aha. Kuuseoksad olid jah. Valged linad olid ümmer ja. Sis käisid sedaviisi inged. Me käisim ka paar - Kikkal ja kus me käisim. Lähti sisse ka ja sis anti mäletan verikäkki tuudi ja. Anti, ega nägusid valla es võeta ega midagi. Üleni oli valge ja kuuseoksa oli käen, all´ad ja muud midagi. Kellalööja oli üks Rits sääl Paistul, ja sis oli see laul luuletud, et:
Kella Ritsu käsu pääle
oleme nüüd siia tulnud.
– Kas te ise kah olete veel hingesandis käinud?
– Jah, käisin, käisin, sis käisin mia olin karjas ja, õhtu läksime. Pill oli ja. Ja sis laulsid sedasi, ärmoonik mängis ka ja laulsid sedaviisi seda laulu.
– Ja kui hingesandid sisse lasti, mis nad siis tegid?
– Sedasi vehkseva nende kuuseoksega ja kõndsiva ja marssiva ja laulsiva ikki seda laulu.
– Mis tähendus sel pidi olema siis?
– Ma mitte seda ei tää. Ma olin noor ka alle ja, ma ei ole küsinud ka kellegi käest. Ingesandid iki, mäletan ilm oli ka siis udune ja pime kangesti. Vaata üteltse, et nüüd on ingeaeg. Vanad inimesed ütlevad nüüd on ingeaeg, nüid on pime ja udune. Ja sis ma olin Vanaussen tüdrukun, sis perenaine ütel ikki sedasi, et nüid ingedele peab kah nurikuga käkki viima ülesse ja tare pääle. Et ütskord ollu poisid üleval ja viit, ema oli viinu ja poisid tühjas söönu ja ütelnu, et näe kus inged on ära söönu nüid. Sedasi käisiva. Aga noh ennevanast käiti ja see on sedaviisi olnu.
– Millal viimati käidi, millal ära kadus see komme?
– Noh nüid kui venelane tuli, siis kadus ära.
– Aga kodanlikul ajal käidi?
– Jaa, sis käis. Olid küll, sandid käisid ja simmanid olid ja.
– A kes sääl hingesantides olid sis?
– Poisid ja tüdrukud mõni ka vanainimene. Ja. Ja sis oli veel kott kaalan ka, kes taht pand sinna sisse anti midagi. Ja kellel, kes es pane, es pane. Aga kott oli kaalan ka ja panti sinna.
Laulis ja jutustas 71-aastane Anna Ritson Viisu küla, Kääriksoni talust, salvestas Lilia Briedis. Salvestuselt litereeris E. Tampere. RKM, Mgn. II 1825 c.
Salvestus: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-45107-15192

esmaspäev, 23. 10.
Häädemeeste 1959:
Kõrtsinaine, Rõõdukene, sallairidi ralla,
oia oma ilust tütart, viu, viu, viu!
Ära tend lase laudil käia, sallairidi ralla!
Laudil käivad lakekoerad, viu, viu, viu,
kutsumata purjus võerad, sallairidi ralla.
Muhu küla noorte neidude pärast muretses Melania Meriloo, laulikut küsitlesid ja pildistasid Erna ja Herbert Tampere (RKM II 93, 286/7 (7); ERA, Foto 4463).

pühapäev, 22. 10.
Hageri 1937:
„Hageri“ nime tekkimine
Praeguse Hageri aleviku kohal olnud Põikmaa küla. Küla lambad käinud ühisel kesal. Ühel kõrgemal kingul olnud lambahagerik. Taani kuningas Voldemar II tahtnud ehitada kirikut Põikmaa külasse. Härjad pandud saha ette ja lastud edasi minna, et kuhu nad seisma jäävad, sinna vagu ümber ajada ja kirik ehitada. Härjad palava päevaga läinud lambahagerikku. Nüüd aetud vagu ümber ja hakatud kirikut ehitama. Kirikule pandud nimeks hageriku järele Hageri. Põikmaa küla lõhutud maha ja võetud mõisa põllu külge. Alles Katariina II ajal oli mõisnik ehitanud kiriku ümber üürikortereid.
Jutustanud Tõnis Malla, 62. a. vana, Hageri Leisu talu peremees, kirja pannud Hageri algkooli õpilane Hugo Suitsmart. ERA II 165, 466/7 (1)

laupäev, 21. 10.
Simuna 1961: Kui inimene kohe mõne uue eseme ära rikkus või määris, siis kasutati ütlust: „Anna nagu koerale vorst kaela!“
Ütluse kirja pannud Gunnar Paalberg. RKM II 112, 414/15 (20)

reede, 20. 10.
Muhu 1974: Pauline Vapperit ja Iisa Tuulikut labajalavalssi tantsimas pildistas Ene Mihkelson. ERA, Foto 10747. Labajalavalsi mängis linti 1901. a. sündinud Joosep Arumäe Pärase küla Mihkli talust, salvestasid Ingrid Rüütel ja Olav Kiis. RKM, Mgn. II 2643 c:
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-37565-78504

neljapäev, 19. 10.
Täna kl 18 Hageri kihelkonna pärimuse raamatu esitlus!
Hageri 1938:
Kernu mõisa välja peal on suur kadakas, Rootsi kuningas pand selle senna ja keerand keeru sisse, et pead nii kaua seisma, kui ma tagasi tulen. On nii keerdus kui pastlepael.
Jutustanud Kaarel Atsu, kirja pannud Rudolf Põldmäe.

Tekst ilmunud raamatus „Keerdus kadakas ja kadunud haned“ (ERA toimetused, 36). Koostanud Reeli Reinaus, kujundanud Angelika Schneider, toimetaja Helen Kästik, arhiivitöö Valdo Valper. EKM Teaduskirjastus 2023. Vt lähemalt http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=124
Raamatut „Keerdus kadakas ja kadunud haned“ esitletakse täna kl 18 Hageri rahvamajas.
Kernu kadakat pildistas raamatu kaanepildi jaoks Jüri Metssalu. ERA, DF 47457

kolmapäev, 18. 10.
Saarde, Jäärja 1894: Ära pane veskit enne jooksma, kui sul teri korvis on.
Vanasõna kirja pannud Juhan Kangur. E 13099 (132)

teisipäev, 17. 10.
Muhu 1947: Palju väravaid teedel.
Vanasti oli teedel palju väravaid. Orisaarest on Leisi 35-36 klm. Sel teel oli 42 väravat.
Ka Muhus oli neid palju. Siin Võlla ja Kuivastu piiri vahel oli 2 väravat. Ja olid oma väravavahid koa, kes lahti tegid, kui parun sõitis…

Jutustas 77-aastane Iivan Grünthal Simiste külas Luiskama talus, kirja pani Richard Viidalepp. KKI 3, 41 (1). Väravat Leisi maantee ääres Tikka teekäänul pildistas 1959. aastal Selma Lätt; väravat ja „Väravamängu“ Muhu Suuremõisa külas pildistas 1974. aastal Elmar Kivaste ning Kapi küla Rehe talu väravat Mari-Ann Remmel 2006. aastal. ERA, Foto 4420; ERA, DP 30; ERA, Foto 10837; ERA, DF 2735.

esmaspäev, 16. 10.
Kuusalu 1962:
Viidi ka mind Virve'elle,
kohe Kolju kabelisse.
Kabelis oli kaupa palju,
nurga ääres nunni palju,
altari ies oli aisu palju
ja pabi ies veel oige palju,
trepi pial sia teretus.
Papp sie akkas paukuma
ja omal moodil messuma.
Oi, oi, oi, oi, mis on kange,
köster üttel, küll on kange!
Leba Tenu, Leba Tenu leikas kella
Nogavits, Nogavits nurgast välja,
kohe jälle kukkas kätte,
Kolju Mihkel kopik sisse.
Uuemamoelise pilkelaulu laulsid Aliide Salström ja Risanda Kravtsov Tapurla külas ja lisasid selgituseks: "Virvelt polevat kalu saadud ja pidi võrgukuuris jumalat paluma. Võrgukuuris olid aga sead sees. Üks mees käis seal siiski palumas ja siis saadi jälle kalu, aga tehti ka pilkelaul". Laulu kirjutas üles Hilja Kokamägi (EKRK I 12, 95/6 (85)).
Risandat ja Aliidet võrke kokku korjamas pildistas 1969. aastal Lilia Briedis (ERA, Foto 8869).

pühapäev, 15. 10.
Kuusalu 1895: Kui mõni teisele ette viskab, et see ühtelugu töötab ja ahnitseb: „Kas ma elan tuulest?“
Ütluse kirja pannud Aleksander Ploompuu. H II 54, 288 (328)

laupäev, 14. 10.
Tallinn 1926: Kes nohiseb, sellele antagu silku, siis kaob nohin.
„Sõnalist vanavara“ teadnud Artur Kleemann Kehtnast, kirja pannud Paul Berg (Ariste). E 57124 (3)

reede, 13. 10.
Käina 1954: Üks mees, keda Heltermaal autosse kutsutud, öelnud: „Äi ma tule, ma tahan koju saada.“
Jutustas 69-aastane Antsu Priidu Kaigutsi külas, kirja pani üliõpilane Lia Lage. EKRK I 5, 499.

neljapäev, 12. 10.
Peetri 2003:
Prandi allikjärv
Pildistas Mari-Ann Remmel. ERA, VF 6211

kolmapäev, 11. 10.
Täna kl 15 muinasjutuseminar Mulgimaal Paistus!
Paistu, Holstre v 1894:
Peremehe õnn
Ennemuiste ühel peremehel mõisamaksusi maksa, aga tall ei olnud kopikatgi raha kotis.
Ta läinud mõisa herrat paluma, et ta senini ootaks, kui raha kuskilt saaks.
Suurte metsa jõuudes, kust mõisa tee läbi läks, tuli talle vana hall meheke vastu ja küsis: „Mees, mikspärast sa nii kurb oled? Mis sull viga on?“
„Mull on väga palju viga. Kes mu viga parandab?“ ütelnud peremees.
„Räägi mulle oma häda, ehk võin ma aidata,“ ütelnud vanamees.
„Ma võin küll rääkida, aga ega mull sellest midagi abi ei ole,“ ütles peremees.
Peremees jutustas ka, kudas temal maksud maksa on, aga raha ei ole.
Võeras mees kohe lahkeste: „Kudas teeme kaupa? Seitse aastat annan ma sulle aega, siis tulen sinu majasse ja ütlen seitse sõna. Kui sa iga sõna peale kohe õige vastuse annad, siis oled sa minust vaba, ei saa sa aga mitte õiget vastust anda, siis viin ma sind ära. Kui sa nüüd kõik seda lubad ja oma nimetsi sõrmest kolm tilka verd kauba kinnituseks annad, siis annan ma sulle nii palju raha, kui ial tahad.“
Mees mõtelnud kaua aega, mis teha. Viimaks ütelnud: „Olgu siis peale nii. Ma luban sulle seda ja annan kolm tilka verd, kui sa praegu mulle nii palju raha annad, kui ma ära kanda jõuuan.“
Nad tegivad kauba kindlaks ja võeras mees andis peremehele nii palju haavalehta, kui ta kanda jõuudis. Peremees ei tahtnud neid vastu võtta, et need midagi väärt ei olla.
Võeras mees aga ütelnud: „Võta vastu, mis ma sulle annan! Küll lehed rahaks saavad enne, kui mõisa jõuuad.“
Peremees võtnud nad ka vastu ja viinud mõisa. Seal vaadanud ta neid järele ja näinud, et nad kõik paberirahad olnud. Ta maksnud herrale kõik võlad ära ja raha jäänud veel väga palju üle.
Seitsmendamal aastal, kui aeg kätte jõuudnud, mill vanamees peremeest küsima pidi tulema, olnud peremees väga kurb.
Viimasel õhtul juhtunud üks sant tema talule tulema. Ta küsinud: „Peremees, mikspärast oled sina nii kurb?“
Peremees jutustanud sandile otsast otsani oma asjaloo ära.
Sant trööstinud: „Ära kurvasta ühti, mu poeg! Külap ma sind peastan. Ma heidan siia läve kõrvale magama, et kohe kuulen, kui see viia tuleb.“
Kõik heitnud magama ja sant maganud läve kõrval. Umbes kesköö ajal tulnud keegi kolinal taha ukse.
Sant küsinud: „Kes seal on?“
Tuleja ei ole muud vastanud, kui ütelnud: „Üks.“
Sant vastu: „Üks pole ühtegi.“
Tont tagant ukse: „Kaks.“
Sant seest: „Kaks kassi silma.“
Tont: „Kolm.“
Sant: „Kolm pudrupoti jalga.“
Tont: „Neli.“
Sant: „Neli lehma nisa.“
Tont: „Viis.“
Sant: „Viis mehe sõrme.“
Tont: „Kuus.“
Sant: „Kuus hobusa ambraua hauku.“
Tont: „Seitse.“
Sant: „Seitse taevasõela tähte.“
Nüüd annud tont hea hoobi, nii et maja seinad värisenud, vastu ust ja läinud oma teed. Peremees olnud vaba. Ta elanud saadud rahast, kui mõisnik kunagi.
Muinasjutu kirja pannud Jaan Leppik. E 6368/71

Täna kell 15 algab Paistu rahvamajas muinasjutuseminar „Parandades ilma ja inimesi“. Lisaks ettekannetele esitletakse seminaril Kivikese Kogukonnaportaali jõudnud Mulgi muinasjuttude valikut, Mulgi aabitsa veebiversiooni ning Piret Pääri jutuplaati „Ilmaparandamise lood“.

teisipäev, 10. 10.
Nissi 1951: Agudis üks poiss taht tüdrukut, aga see läind teisele mehele. Pruut läks siis undiks. Ükskord lastud metsas unt maha, valged kingad ja sukad old jalgas.
Jutustas 74-aastane Ann Kibuvits Märjamaa rajooni Oktoobri Võidu kolhoosis Põlli asula Oruniidu talus, kirja panid üliõpilased Maret Jäger, Virve Murumaa ja Herta Ploompuu. EKRK I 2, 148/9 (16).

esmaspäev, 9. 10.
Rannu 1968:
Olli mina väikene mehekene,
põlvekõru poisike,
  vaat luuli, vaati luuli,
  põlvekõru poisike.
Üüse mina pessin mõisarehe,
päivä kündsin mõõdumaad.
Kun mina iste, sääl ma iki,
kun mina seisin, seina märjä,
sinna tekkis tiigike,
kasvis kalajärveke,
et saaks külä karjal juvva,
et sii vai obu ojota.
Väikse teomehe nutusest elust laulis Johanna Koger Unikülas ja selgitas: "Vanaema Kadri Tiku käest opitu. Mina ollin nellä-aastane, kui vanaema ärä sures". Johannat ja tema abikaasat, pillimees August Kogerit küsitlesid ja pildistasid Herbert ja Erna Tampere (RKM II 252, 53/4 (9); ERA, Foto 8763).

pühapäev, 8. 10.
Türi, Kirna v: Ma tahan sind kiita kohe tühjas kirikus ja kuivas kõrtsis.
Ütlust naljapärast kiitmise kohta teadnud Eva Usar, kirja pannud Richard Viidalepp. ERA II 25, 320

laupäev, 7. 10.
Paide 2019:
Mina olin 5-ne, vanaema 55-ne. „Vanaema mis on TRÜKIIS?“ Vanaema avas oma „SALADUSTE LAEKA“, kus palju pärleid, rinnanõelu, märke, kõrvarõngaid. Salaja olin neid varemgi imetlenud. Üks sinkjas-rohelise kiviga ripats. – See ongi (kivi) TÜRKIIS, mitte „trükiis“. Mina jäin „TRÜKIISI“ juurde. Vanaema taipas lapse eksitust: „Näe, mul on RAMAAT!“ „Ära narri! See on raamat.“
Lõik Urve Schkiperovi kaastööst kogumisvõistlusele „Esemed meie rännakuil“. EFA I 325
Fotol küsib Urve Schkiperov mõistatusi „ERA tuleb külla“ üritustesarja Paide osalejatelt 2017. aasta novembris, pildistas Liina Saarlo (ERA, DF 35953).
Mälestame ERA kaastöölist Urve Schkiperovi (06.05.1941–28.09.2023)

reede, 6. 10.
Tallinn 1979:
- Ke see on? [Käsi lõua all, kulm kipras.]
- Mõtleja.
- Õige. Aga kes see on? [Teine käsi lõua all.]
- Ei tea.
- Teisitimõtleja.
Keeleteadlase Jüri Viikbergi (snd 1953) anekdoodikogust. RKM II 421, 198.

neljapäev, 5. 10.
Kihelkonna 1959:
Ellen Veskisaar kiigel laulik Mihkel Remmeli õues.
Pildistas Richard Hansen. ERA, Foto 3241

kolmapäev, 4. 10.
Põltsamaa 1962: Kana siblib ikka seni – kuni tera üles leab.
Kirja pannud Martin Luu, arhiivile Harjumaalt Priisle külast saadetud kaastöö osas „Kõnekäändu ja vanasõnu. Minevikust meeldetuletatud“. RKM II 148, 150 (12)

teisipäev, 3. 10.
Rõuge 1977: Aga rääkige, kui te lapsed olite ja kured lendasid taevas… Aa, jah, ku mi latse’ oli, kure’… Ja sis ku kure’ tuli siiä’, käve, meil oli siin lumbi’ kah, ja-s käve siiä konne süümä, sis mi lätsimi näet kurepõllu, kutsutas niidü pääle, no sis me lätsi kak´imi, lassi kõtuli maha, kak´i tuud haina säält: mi võta kurepõlve – ega kurg ei näe nüit – s kak´imi tuud kurepõlve-haina. Ja ku kure sis minemä lätsi sügüse, sis naksime kurele laulma: „Tsiaputru, tsiaputru!“ Nii. Ja-s kure lätsi kõik segi. Aga sis peräst sis oll´ kahju, sis ütlimi: „Handa, handa! Kurekese, handa!“ S kure lätsi jal kõik nii ilosti ja naksi minema… lõunamaale. Nii oll kurelaul.

Küsis arhiivi pikaaegne juhataja Ellen Liiv (30.09.1930-22.12.2010), kõneles 81-aaastane Minna Saar Uue-Saaluse külas. RKM, Mgn. II 2961 (20). Salvestas Mart Jallai. Kuula:
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-46374-93375

esmaspäev, 2. 10.
Karuse 1968:
Kui söödi pulma ajal, vanaeit köis ümber laudade ja laulis ikka:
Sööge aga, langud, jooge, langud,
ärge aga, langud, tasku pistke!
Ma ole oolas otsija,
kaval järelkatsuja.
Endisaegsete pulmade söögikombeid meenutas Leenu Lüllmaa Äärepere külast, teda küsitlesid ja pildistasid Herbert ja Erna Tampere (RKM II 252, 239 (13); ERA, Foto 8606).

pühapäev, 1. 10. 2023
Ambla 1894: Vanamoor nurgas, sada last süles, igal lapsel ise nimi, igal lapsel ise hääl?
Mõistatuse kirja pannud Joosep Neublau. E 9771 (15) 👈

laupäev, 30. 09.
Jüri, Lagedi k 1936:
Tüdrukud ja naised käisid koa kõrtsis, laupäe ja pühapäe. Vahest käisid nädala sees, kui olid talgud või muud pidu. Muidu käisid vanad eided kõrtsus, kepid olid käe. Me olime öösse ka seal vahest. Vanad mehed olid vahest terved päevad seal, öösse ka mürasid. Mu isa jõi ka 2–3 nädalad. Vahest naised tõid kapaga suppi ja leivakannika kiuste parast järele. Nad tegid kõiksugu nalja, laulsid ja lakkusid, vahest „laskid kuppu“ – võtsid seljali maha, ühe asja kätte, lõid parts ja parts palja kõhu peale. Siis pidi viina ostma. Vahest võitlesid kortsis. Minu vend Mart oli, suur pikk Aadu oli, ta oli õlasse. Akkasid võitlema, ta oli võit kõik Venemaad ära. Minu vend pani ta maha. Siis läksid kõrtsi, ta oli üle riigi mees, pidi välja ostma.

Jutustanud Mari Olmberg (74 a), kirja pannud Rudolf Põldmäe. ERA II 128, 141/2
Mari Olmbergi pildistas Rudolf Põldmäe. ERA, Foto 502

reede, 29. 09.
Kihnu 1973: "Kirp aknast"
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-61433-84216
Labajalaloo mängis Mihkel Mäes (1901-1973) Rootsikülast, salvestasid Mark Soosaar ja Enn Säde.
RKM, Mgn. II 3308 (3). Head mihklipäeva!

neljapäev, 28. 09.
IN MEMORIAM HENNO SEPP (10.03.1922-25.09.2023)
Pärnu 2022:
Minu lapsepõlve kodu oli täis muusikat. Ema oli see, kes laulis lapse hälli juures, köögis perele toitu valmistades või õues toimetades. Mäletan, et emal oli justkui tuhandeid laule, mis meie päevi igapäevastes toimetamistes saatsid. Julgen arvata, et oma muusikahuvi olen saanud just emalt. Kuid oma roll on siin ka minu vanaisadel. Mõlemad mehed laulsid tööd rügades. Ema poolt Taalikult pärit vanaisa oli Hollandi tüüpi veski omanik, ning igakord kui jahvatas ümberringi elavale rahvale, käis sellega kaasas lauluviis.

Tekst kevadel presidendi rahvaluule kogumispreemia pälvinud Henno Sepa kaastööst. ERA, DK 1022
Fotol Henno Sepp enda kodus. Pildistas Neeme Kahusk. ERA, DF 43498

Eesti Rahvaluule Arhiiv peab esmaspäeval lahkunud Henno Seppa hea sõnaga meeles.

kolmapäev, 27. 09.
Rakvere 1934:
Tee tööd ja palu jumalat –
nii õpetati rumalat.
Vanasõna kirja pannud Elita Siirak. ERA II 70, 527 (1)

teisipäev, 26. 09.
Kärla 1963: Rehe Kaarli Kandla külast olnd väga suur nallamees. Ühekorra küsinud naised Kaarli käest, et kuule Kaarel, kas sul on ka kõik kartulad juba üles võetud. Kaarli ütelnd: „Äh, põle ma teisi kõiki üles võtnud. Võta teised sügise kõik üles – tea, mis sa kevade sööma akkad!“
Pajatas 25-aastane Villem Rooda Sõmera sanatooriumis, salvestas arheoloog Vello Lõugas. RKM, Mgn. II 1311 a. https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-79459-34170

Õpilasi koos täiskasvanutega kartulivõtmisel septembrikuu lõpul 1958. a. Häädemeeste kihelkonnas. Kartulihunnikul korjatakse ääri üles. Taamal Tõotusemägi. Pildistanud K. Mihkelson, foto saadud arhiivi kaastöölistelt Marta Mäesalult. ERA, Foto 4660.

esmaspäev, 25. 09.
Täna virtuaalse looduspärimuse antoloogia tutvustus!
Hanila 1894:
Nimekirja neiud noored,
nüid lääme merda pühkima,
mere ääri äigama!
Pühime pühked meresse,
äigame laastud lainetesse!
Mis sääl pühkemes pööriteleb,
mere keskel keeriteleb?
Sinisekirju linnukene,
allikirju hambad suus.
Lindis üle meie oue,
lindis meie alla kopli.
Mis säält koplist tousinessa?
Kolmi põesast tousinessa.
Üks oli sinine põesas,
teine oli punane põesas,
kolmas kullakarvaline.
Hakkas ta sinist salgama,
hakkas ta punast põlgama;
hakkas kulda armastama -
pesa tegi kulla keske'elle.
Hakkas ta mune munema:
munes kuu, munes kaksi,
Paari pääva peale kuu.
Siis hakkas poegi hauduma:
haus ta kuu ja haus ta kaksi,
paari päeva peale kuu.
Siis hakkas poegi pillutama:
ühe viskas kadakast mäele,
teise kivist põllu peale,
kolmanda tähes taevuessa,
neljanda kuus taevuessa,
viienda päeva paistemassa.
Kudas seda kailla hautanessa,
kui põle kadakast mäele.
Kudas seda virret keedetakse,
kui põle kivi põllu peale.
Kudas seda ööda arvatakse,
kui põle tähti taevuessa.
Kudas seda teeda käidanessa,
kui põle kuuda taevuessa.
Kudas seda heina kuivatasse,
kui põle päeva paistemasse?
Loomislaulu kogus Virtsu vallast Aadu Reimann (H IV 5, 119/21 (7)). Hobuseid, tuulikuid ja hanemune pildistas 2012. aastal Mõisakülas Mari-Ann Remmel (ERA, DF 17631; ERA, DF 17643).

Täna kell 15 esitletakse Eesti looduspärimuse antoloogiat https://folklore.ee/loodus. Antoloogia on valminud Tartu 2024 programmi raames ning koosneb kahest läbipõimunud osast. Meie teadurid on kogunud kokku pärimusühiskonna inimene-loodus suhteid kajastava teksti-, heli-, pildi- ja videokogu. Projekti teise osana avatakse juulis 2024 Põhjamaade digikunstnike näitus “Metsavaimud masinas”. Virtuaalantoloogia koostajad: Mathilda Matjus, Taive Särg, Maarja Villandi-Reiljan, projekti eestvedajad: Taive Särg, Ave Gorðiè, Evelyn Raudsepp, Henri Hütt.

pühapäev, 24. 09.
ERA 96!
--- tahan fikseerida kolm muret, mille lahendamine annaks rahvaluule osakonna töötajatele kahtlemata helgema perspektiivi, kui seda teeksid pidulikud soovid tervise püsimiseks jms. Kõigepealt – väljaanded. Alates 1960-ndate aastate keskpaigast on kirjastusolud üha ja ikka rohkem pöördunud teadusele vajalike väljaannete tegemise kahjuks. See kõik on viimaks hakanud tegijaid endidki demoraliseerima – küll tähtaegade suvalise ületamise, küll käsikirja autoripoolse viimistlematuse, küll üllitiste reaalsest lõpetamisest loobumise mõttes. Mangu masinakirjutajaid, sandi tõlkijaid, nuru toimetamist, kombineeri paberit, oota kannatlikult trükkimist, murra pead paranduste pärast – tõesti on lihtsam jätta kõik jutuks kui alustada jälle sedasama okkalist raamatutegemise rada aina uuesti. Suuremad, rangelt teaduslikud folklooripublikatsioonid ongi Kirjandusmuuseumile jõukohased ainult koostöös Tartu Riikliku Ülikooli (MEA II, 1–3) ning Keele ja Kirjanduse Instituudiga (MEA III; „Eesti uuemad laulumängud“ I–II). „Vana kandle“, muistenditeseeria ja „Paari sammukese“ rahvaluuleköidete jätkamiseks on ülimalt hädavajalik, et teaduslikke väljaandeid käsitataks tingimusena, milleta folkloristika normaalselt eksisteerida ei saa. Siis ehk kaoks ka tegijatel nende produktiivsust pärssiv tunne, nagu oleks uutest üllitistest mõtleminegi patt.
Teiseks – noorte spetsialistide pealetulek. Me talitame põhimõtteliselt valesti, kui peame uurimistöö tulemuslikkust garanteerivaks miinimumiks vähemasti ühe asjaomase spetsialisti olemasolu. Praeguse, ajalooliselt kujunenud tööjaotuse juures koormatakse niisugune spetsialist paratamatult üle, ja kui ongi leidunud erandeid, kes on niisugusele ülesannete survele siiski vastu pidanud (näit. M. Hiiemäe), siis ei tohi unustada, et neil juhtudel maksab ühiskonnapoolse koonerdamise kinni vastava inimese ennastsalgavus. Kui me aga üksnes sellele apelleerimegi, siis on see küll kõige ebainimlikum tee ülekoormatusest vabanemiseks. Väljaannete valmimist pidurdav ülekoormus, mis surub spetsialiste folkloristikast väljagi, kaob siis, kui suudame uurijate vahel tagada loova koostöö.
Kolmandaks – rahvaluule osakonna staatus institutsionaalses mõttes. Mis see RO siis lõppude lõpuks on – kas mujal töötavate folkloristide jaoks mõeldud uurimisbaas, mille töötajad peavad ennekõike olema sisenevate uurijate teenindajad, või koht propedeutiliseks seminariks, kus õpitakse materjali tundma ja minnakse siis edasi näit. KKI rahvaluule sektoritesse sedasama materjali interpreteerima, või autonoomne uurimiskeskus oma spetsialistide, uurimissuundade ja õigustega? Ta on täitnud kõiki kolme funktsiooni, kuid ta peaks olema – ilma et see eesti rahvaluuleteadust kuidagi kahjustaks – peamiselt uurimiskeskus.

Peeter Olesk, Eesti Rahvaluule Arhiiv 60. Mõtiskelu (Keel ja Kirjandus, 1987, nr 9, lk 569).
Pildil folkloristid ERA 60. sünnipäeval 24. 09. 1987 Eesti Kirjandusmuuseumis, pildistas Aare Mikk. ERA, Foto 14411

laupäev, 23. 09.
Räpina, Mehikoorma k 1912:
:;: Suvi lõppeb, sügis tuleb. :;:
Vaharullile laulnud 30-aastane Ann Lätte, salvestanud Armas Otto Väisänen. ERA, Fon. 43 e
Kuula salvestust Kivikesest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12183-34624-24785

reede, 22. 09.
Keila 2022: Aga laulda sai meie peres küll, eriti Siberis. Üks naisterahvas, Helmi Korts mängis hästi akordeoni. Igal nädalavahetusel tulime mõnda Eesti peresse kokku ja muudkui laulsime. Meil kõigil olid kladed, kuhu sai üles kirjutatud teistelt kuuldud laulud. Ja me laulsime nii, et kohalik rahvas tuli akna taha kuulama. /--/ Esimene viis minu peas sündis 1955. aastal taigas. Ratsutasime metsapunkti ülemaga Ejeeliku jõe äärde. Sõita oli üle 30 kilomeetri, mis Kolõma mõõtmes oli söömavahe jalutuskäik. Paar meest varusid sääl metsapunkti hobustele heina ja me viisime neile süüa. See koht paikneb Idigirka ja Kolõma veelahkmel. Teisel päeval tagasi sõites hakkaski mul kõrvus helisema see viis. Selles oli midagi taigast ja mägedest… Püüdsin seda ümiseda ja vilistada, näis, et see jäi mul meelde. Järgmisel päeval ma ei mäletanud sellest mitte midagi. Nooti ma ei tundnud ei siis ega praegugi, kuigi suudan viisi numbritega üles märkida. See oskus tuli mul kümmekond aastat hiljem. /--/ Lõigud arhiivi pikaaegse kaastöölise, Vabaduse Tammepärja aumärgi kavaleri Tiit Birkani (alias Antti Kirbi, snd 1938) kaastööst „Muusika minu elus“. EFA I 434, 1/3. Täna tähistatakse Eestis vastupanuvõitluse päeva.

neljapäev, 21. 09.
Rakvere 1932/1933:
Inimese hing tulla vahel magamise ajal inimese suust välja hiire näol. Mõnikord võida inimese kehas tähele panna, kuidas hiir siis liigutab. Öeldakse, et kehas on eluhiir.
Üles kirjutanud Matthias Johann Eisen. E 8° XII, 91 (298)
Fotol hiir Tartus, Näituse tänaval (2023). Pildistas Enn Kalev Tarto. ERA, DF 44612

Esmaspäeval, 25. septembril kl 15.00 toimub Eesti Kirjandusmuuseumis veebiantoloogia "Eesti looduspärimus" esitlus.
Mitmekeelne veebiantoloogia tutvustab tekste, aga ka heli- ja videosalvestusi ning pilte Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist.
Antoloogiaga on igaühel tasuta võimalik tutvuda: https://www.folklore.ee/loodus/
Projekti meeskond: Eestvedajad: Taive Särg, Ave Gorðiè, Evelyn Raudsepp, Henri Hütt Koostajad: Mathilda Matjus, Taive Särg, Maarja Villandi-Reiljan Disain ja tehniline teostus: Ilona Kolossova Kommunikatsioonijuht: Agnes Neier (2022), Krista Ojasaar (2022), Heidi-Maarja Melts (2023) Inglise keele tõlge ja toimetamine: Adam Cullen, Kai Veispak-Rawlings, Craig Rawlings, Maarja Villandi-Reiljan, Taive Särg, Les Wilson. Võro keele toimetamine: Urmas Kalla Täname: Risto Järv, Janika Oras, Astrid Tuisk, Andreas Kalkun, Tiina Gill, Päiv Dengo

kolmapäev, 20. 09.
Pärnu 1825: Ei töe enne lõppe, kui kaks kät rinde peäle saab. – Eher hört die Arbeit nicht auf, als bis man zwei Hände auf die Brust bringt d. i. Sarge.
Vanasõna käsikirjas „Esthnische Sprüchwörter gesammelt und nach dem Alphabete geordnet von J. H. R“ kirja pannud Johann Heinrich Rosenplänter. ÕES, EK 71, 11

teisipäev, 19. 09.
Simuna 1950: Peab olema nisuke vananaiste veski kuskil: viska ühest otsast vana sisse, teisest tuleb noor välja! Aga kas mind sinna võetakse!
Paasvere vallas Kiltri talus 76-aastaselt Villem Kuhlbachilt kirja pannud tulevane folklorist Ülo Tedre (1928-2015) ja tulevane muusikaõpetaja Virve Murumaa (hilisem Vääri, 1928-2007). Fotol 22-aastased kogujad Emumäe vaatetornis. KKI 12, 168 (13). KKI, Foto 1064.

esmaspäev, 18. 09.
Karuse 1968:
Oli mul, oli mul enne ilus alli,
kuldakapja kõrvike.
Ei ta irnund einasid
ega ta karjund kaerasid -
irnus selga istujaid ja
karjus kuldakannuksid.

"Ringimängu vahelütlemise" laulu teadis Maria Vahar, teda küsitlesid Herbert ja Erna Tampere (RKM II 252, 451 (2)). Mariat koos abikaasa Priidik Vahariga kodus Mäekülas Toomasaunas pildistas Herbert Tampere (ERA, Foto 8618).

pühapäev, 17. 09.
Häädemeeste, Kägiste 1970: Toolimaik tuleb suhu. – Kauaks ühe koha pääl istuma jääd, siis öeldaks ja nõnda öeldaks ka, et juured kasvavad alla.
Ütlust seletanud Marta Mäesalu. RKM II 226, 504 (40)

laupäev, 16. 09.
Kadrina 1911:
Saunas käisivad Ranna-Virus mehed enne ja naesed pärast, omaksed ja sõbrad segamine, aga Maa-Virus käidi harilikult segamine saunas, ka võeras tüdruk ja noormees seltsis. Vist oligi see varemalt viisiks, sest rannas, kust mina pärit olen, on ka praegugi arvamine, et saunas ja merel häbeneda ei tohi. „Häda ei lase häbeneda!“ – aga randlane ütleb: ,Hädas ei tohi häbeneda!“
Saunatarkust kirja pannud Kadrina kihelkonnast Tammispea külast pärit Johannes Sõster Koerus. EKS 49, 80 (122)
Eesti Rahvaluule Arhiiv ootab ka SINU saunalugu!

reede, 15. 09.
Kuressaare 2018: Kui vana on vana? * Kui mina olin 17, mu klassiõe õde 22, mõtlesin: „Issand, kui vana! 22 – viimane taks!“ * Aga 26 - lootus uus! * Nõukogudeaegne filmistaar Ljubov Orlova ei saanudki vanemaks kui 39, aga kui ta suri, selgus, et oli 71. * Üks mu õpilane ütles kord, et tema ei tahagi vanaks elada, 40 piisaks. Mina oleksin siis juba aastaid olnud kastis ja muru all, aga kindlasti on olnud meeldivam need aastad muru peal olla. * Naudin elu kuni antakse. Hercule Poirot.

Ütlusi vananemise kohta pani kirja rahvaluulekogujate ja elulookirjutajate ringi liige Maria Peep. EFA I 319, 1.

neljapäev, 14. 09.
Koeru 2003:
Norra mõisa hobusetalli varemed peegeldumas tiigil.
Pildistas Mari-Ann Remmel. ERA, VF 6184
TÜ folkloristika praktika Järvamaal 2003

kolmapäev, 13. 09.
Tori, Riisa k 1985: Talumehe kohta, kes oma töödega alati hilines, öeldi: „Kes tüüd taga ei aja, seda ajab tüü taga.“
Vanasõna „Kes tööd taga ei aja, seda ajab nälg taga“ varianti seletanud Pärnust saadetud kirjapanekus Leida Rohtla. RKM II 385, 365 (34)

teisipäev, 12. 09.
Helme 1895: Ilm on kolme kordne, all ilmas elavad veikesed inimesed, kesk ilmas keskmised (meie), aga peal ilmas elavad nii suured inimesed, kui meie vari päeva looja mineki ajal.
Kirja pannud Jaan Soots (1880-1942) Helme valla Küti talust, hilisem kindralmajor, Tallinna linnapea, Riigikogu liige, Eesti Vabariigi sõjaminister. Hukkus Venemaal Ussollagi laagris. Rahvapärimust kogus ta oma vanaisalt Jaan Sootsilt (75 a), isalt Henrik Sootsilt (50 a), emalt Ann Sootsilt (40 a) ja „veel mõnelt vähemalt“. H I 7, 497 (73).

esmaspäev, 11. 09.
Varbla 1968:
Õit, sõit, sõit Sõeru,
kapp, kapp, kapp kaeru,
sõidame nüüd linna!
Mis linnast tuua?
Saiad toome sarvilesed,
koogid kolmekeerulesed!
Oma pojatütart sõidutas Mari Grossfeldt Helmkülas, teda küsitlesid ja pildistasid Herbert ja Erna Tampere (RKM II 252, 534 (4); ERA, Foto 8596).

pühapäev, 10. 09.
Tähtvere v, Tüki k (Nõo khk) 2014:
Lapselastega olen mänginud ka muinasjutte, kus siis laps on ühes osas, mina teises ja nukud, vahel ka muud mänguasjad asendasid tegelasi. Polnud ju kusagilt võtta seitset pöialpoissi ega Lumivalgekest, Halli Hunti ega seitset kitsetalle, aga ega siis mäng mängimata jäänud. Olen ka „Kolme põrsakese loos“ Hunt olnud ja maja „ümber puhunud“, haige vanaemana Punamütsikest oodanud või vastupidi Punamütsikesena Vanaemale külla läinud. Olen laulumänge mänginud: P. Üllaste „Kuri lumememm“, G. Ernesaks „Rongisõit“. Kui köögis on ehitatud taburettidest „rong“, siis selles püsis iga sõitja veidike paigal ja nii sain rahulikumalt toimetada. Nii tore, kui ikka vanaema ka „rongile“ kutsutakse!
Kirja pannud vanaema Maila Jürgenson. ERA, DK 139, 5
Vaata pikemalt Maila Jürgensoni kaastööd andmebaasist „Ukauka. Uusi ja vanu mänge rahvaluule arhiivist“
https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4653??

laupäev, 9. 09.
Vastseliina 1895:
Kõlbmada inemisele: Sust ei saa muud ku suurõtükü tropuss.
Ütluse kirja pannud Jaan Meister. H II 51, 671 (38)

reede, 8. 09.
Kaarma 1940: Ussi Maarjapäeval ei tohtind õmmelda see pärast et ussid teise suvel heina ajal närivad või nõelavad kuidas vanad inimesed nimetasid. Jutustas 85-aastane R. Iidlane Loona vallast, kirja pani Tiina Õunpuu. ERA II 289, 86 (28). Naisi õmbluskursustel on pildistatud Kuusalu Kolgakülas 1929. a (fotograaf teadmata, arhiivile annetanud Õilme Aasmaa). ERA, Foto 9629.

neljapäev, 7. 09.
Pühalepa 1979:
Elena Paju õpetab Ingrid Rüütlile "Hiiu valtsi"
Pildistas Mart Jallai. ERA, Foto 12488 - 12491

kolmapäev, 6. 09.
Karja, Pamma k 1940:
Kellel õnn, see elagu, kellel teris, tehku tööd.
Kedas töötegu enne toitu on, kui pole õnne.
Seletus: see ütlemine käib laiskade ja sõukste venivillamite mokka mööda. Eks ole see ikka nenda, et laisal inimesel on kõiksugu vigasi, millega ta ennast vabandab, et näätsa, ma oll aige vei mool pole selle tööga õnne mitte ja jätab siis tükkis tegemata. Meni joodik inimene teeb küll kõvad tööd, aga ükspää ütleb, et läheb õnne otsima ja siis laristab kõrtsis kõik oma raha läbi. Pärast ütleb: „Nää, mool pole õnne oln.“
Vanasõnu seletanud Miina Nurm, kirja pannud Oskar Grepp. ERA II 276, 468 (39, 40)

teisipäev, 5. 09.
Tartu 1948: "See oli küll vähi seljast villa laenamine."
Teaduste Akadeemia koosolekul Paul Ariste suust kuuldu pani kirja Richard Viidalepp. KKI 18, 109; tiitelleht KKI 18, 85.

esmaspäev, 4. 09.
Kuusalu 1934:
Mes sina tuiskad, tuulekane
ja sina reisid, rannukane,
paugud, paha ilmakane!
Minu venda on vesilla,
ode on mere orilla,
taati on mere tagaja,
ema on ella Elsingessa,
peigu laevaga lahella.
Las tuleb venda vesiltä,
ode tuleb mere orilta,
taati tuleb mere taganta,
ema tuleb ella Elsingesta,
peigu laevaga lahelta -
siis on luba tuulel tulla,
tuulel tulla, saul sadada,
pahal ilmal paugutada.
Mereimaga kauples Kati (Katarina) Kronström Kiiu-Aablast, laulu kirjutas üles üliõpilane Hilda Kartau (ERA II 85, 511/2 (7)). Katit pildistas Rudolf Põldmäe 1936. aastal (ERA, Foto 492)

pühapäev, 3. 09.
Võnnu 1926: Puust piir ja klaasist meri?
Mõistatuse kirja pannud Marta Blum. E, StK 36, 36 (36)

laupäev, 2. 09.
Väike-Maarja, Porkuni v 1931:
Minu ema õde reakis, et minu ämm (vanaema) reakind. Vanasti viheldud alati laupäe õhta. Üks teenijatüdruk läind lõppude lõpust vihtlema, õhtu ilja. Oli tuld üks all’ vanamees talle appi pesema, plekktekliga kann old käes. Küsind: „Kas tahad mind appi?“ Tüdruk öeld: „Olengi iljaks jäänd, olge ead.“ Vanamees loputanud tüdruku üleni ära. Tüdruk old omiku ruske lojus, loomakarv old peal. Vanamees öeld lõpuks veel: „Laupäeva õhta pesed verega ja pühapäeva õhta rõõsa piimaga (laupäeva õhta on nii püha, pead pühapäeva õhta pesema). Vanamees oli algjas, kodualgjas, ega ta muidu inimeste ulgas uida.
Jutustanud Leena Matiisen, kirja pannud Rudolf Põldmäe. ERA II 38, 280/1 (13)

Eesti Rahvaluule Arhiiv ootab ka SINU saunalugu!

reede, 1. 09. 2023
Valga < Sangaste 2018: Esimene koolipäev
See oli 1948. aasta esimene september. Minu kooliks oli Uniküla algkool, mis oli 4-klassiline. Koolini viis kaks teed. Lühem tee oli 3 km. See kulges osaliselt läbi metsa. Teine laiem kruusatee jäi koolist kaugemale.
Meie sõitsime seekord lühemat teed mööda. Vankri rattad kolksusid rööbastes, kust kivid olid oma pead üles upitanud. Hobune käis sammu. Vanaisa istus mõtlikult, piip suus. Mina uudistasin ümbrust, sest tagasi tuli tulla üksinda.
Peagi hakkas koolimaja paistma. See oli kollane suur talumaja klaasist verandaga maantee poole. /--/ Vanaisa sidus heki kõrval hobuse lasipuu külge. Klassiruumiks oli üks suur tuba, kus korraga olid tunnid kõigil õpilastel. Väiksem tuba selle kõrval oli kantselei ja õpetajate tuba kokku. Klassil oli kolm akent. Akende all oli kõnnitee ja selle ääres kasvasid perenaise punasesõstrapõõsad. Pool maja kuulus majaperenaisele.
Sel aastal oli koolis umbes 20 õpilast. Esimeses klassis oli kõige rohkem õpilasi, nimelt 8 last. Olin veidi nõutu, sest ma ei tundnud ühtegi last. Elasin väga üksikus kohas, kus lapsi polnud. /--/
Peagi helises esimene koolikell. Enne õpetaja tulekut hõikusid suuremad õpilased üht poissi Kondu-Londuks. Ega minagi tahtnud üksi vait olla. Siis kui mina hüüdsin, tuli just õpetaja klassi. Kõik said noomida. Mind pandi püsti seisma, sest minu hääl oli viimane.
Piinlik oli küll, kuid ma ei teadnud, kuidas koos teistega käituda. Selline inetu juhtum esimesel koolipäeval ei unune iial.
Nüüd, kui kuulen kooliahistamisest, siis arvan, et juba tol ajal oli ahistamisepisik olemas.

Mälestused kirja pannud Tõlliste valla Uniküla Piiriotsa talust pärit Ellen Polujanova (snd 1940). EFA I 280, 4/5.

neljapäev, 31. 08.
Kirbla 1969:
Johannes Liiv demonstreerib koos Juuli Kaldaga "Labajalavaltsi".
Pildistas Herbert Tampere. ERA, Foto 8788 - 8791

kolmapäev, 30. 08.
Vigala, Nurtu 1888: Laesa sõna, kui teda kästakse kedagit asja kähku teha: „Aega elada, aega surra, aega seda koa teha.“
Vanasõna „Aega elada, aega surra“ seletanud Ado Konstantin Saalist. H II 17, 297 (68)

teisipäev, 29. 08.
Tarvastu 1890:
"Ennemuste oli moor,
Wanal aeal oli waar,
Waaril oli poig,
Pojal oli punatse püksi jalan,
Nie oliwa sinist s...a,
Ja kõllast pa...a täis:
Kes nüid kige ennemb kõnelap
Ek naarap see lakub newä puhtase."
Nõnda oli sõs sie salmike wana aea karjaste waigistaja, - (kes wäega pallu lori suust välla aeas). Aga nüid om ta kadunu; ja unustuse hõlma minnu.

Karjaste vaikimismängu koos seletusega saatsid Jakob Hurdale Jaan (1856-1920) ja Andres (1877-1913) Viira Tarvastu vallast. H III 6, 557.

esmaspäev, 28. 08.
Hargla 1957:
Peiu om vanass vaibunu,
igäpoolitsess elänü.
Ärä omma lõpnu külä väitse,
lõpnud külä lõigirauva,
habõmed aienen,
lõua otsast lõigatõn.
Eaka peigmehe pardliprobleemidest laulis Marie Erep Taheval, helilindistasid Selma Lätt ja Ivar Trikkel, litereeris Erna Tampere (REM, Mgn. II 61 c).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13233-68624-39855
Mariet pildistas Hilja Kokamägi (ERA, Foto 2613).

pühapäev, 27. 08.
Häädemeeste, Orajõe 1939:
Väike küla kirik
Üks külamees kuulutanud ajalehes, et temal on suvitajatel korter välja üürida. Üks linnaproua kirjutanudki kuulutuse pääl ja küsinu kõik peenikselt järgi, kudas moodi need korteriolud on. Tahtnud väljakäigu kohast ka küsida, aga olnud nii peenike, et põle julgenud seda sõna täiesti kirjutada. Küsinud siis nõnda: „Kas v. k. k. ka on ja kudas sääl asjatoimetus on?“ Arvanud, et külamees saab isi aru. Külamees põle aga midagi aru saanud ja läinud kirikuärra juure, et tema nagu targem mees, et teab, mis see v. k. k. tähendab.
Senna külas oli hiljuti ehitadud uus väike kirik, ja kirikuärra olnud sellest kangesti sissevõetud, arvanud, mis see v. k. k. muud on, kui „väike küla kirik“.
Külamees kirjutanudki siis linnaproual vastuse, ütlenud kõik olud ära, nõnda kudas olnud ja lõppu pannud: „V. k. k. on ka olemas ja asjatoimendus on kaks korda nädalis, pühapäeval muusika saatel ja kolmapäeval ilma muusikata.“
Linnaproua hirmunud ära, et rohkem ei saagi kemmergus käia, kui kaks korda nädalis – pühapäev ja kolmapäev. Põle julgenud senna korteris tulla.
Jutustas 29-aastane Orajõe neiu Juulia Klein, kuulnud tuttavailt.
Kirja pannud Marta Mäesalu. ERA II 207, 629/30 (19)

laupäev, 26. 08.
Laiuse, Laius-Tähkvere 1937: Tema on küira kokku kiskunud justkui põlend põrsajalg.
Seda öeldakse väga vana inimese kohta, kes küiras ja kõveras kepi najal värisedes edasi liigub.
Ütlust seletanud Priidu Tammepuu. ERA II 196, 169 (897)

reede, 25. 08.
Pärnu < 1927, 2017: Erika. Irma Luha. Paul H-n. 1927. Teija 2017.
Inimesi ja grafiteid Pärnu muulil pildistas Sven Väina aastal 2017. ERA, DF 37845, 37851, ERA, DF 37873.
Täna toimub Kirjandusmuuseumis elava inimkeele uurija, pärnaka Tiit Hennoste 70. sünnipäeva konverents. PALJU ÕNNE!

neljapäev, 24. 08.
Võnnu 1986:
Kes karvane inimene, sel hea mesilaseõnn. Ülikooli metsnik üts pidas, oll karvane kui karu ja mesilase lätsive tal ka hästi edasi.
Jutustas Leo Tiirik. Üles kirjutas Mall Hiiemäe. RKM II 395, 258 (12)
Fotol mesilane Ilmatsalu alevikus (2023). Pildistas Enn Kalev Tarto. ERA, DF 47022

kolmapäev, 23. 08.
Tarvastu, Vooru v 1894: Kolm päeva enne ja peräst pärtlepäeva olevet lepp toome veli. Sel aal om kesk röätegemise aig, ja kui põllumihel ägle vahevits katsik lää, ei ole tal vaja uut vitsa otsin aiga viitä – lepp om sel aal sikke külland, et tast vahevitsa käändä või.
Vanasõna „Enne ja peräst pärtlepäeva kolm päeva ollev lepp paju poolvelle“ seletanud Andres Rull. H III 20, 165/6

teisipäev, 22. 08.
Tallinn < Keila 2013: Sõjaaastatel kujunes Keilas välja kolm omaalgatuslikku poistekampa, mis tegelesid eelkõige spordiga. /--/ Mis meid ühendas, see oli „maavõistluste“ pidamine kergejõustikus. Mõnikord ka pallimängus. Kergejõustiku alad olid: 60 m jooks, keskmaajooks (distants ümber kvartali, nii 600-800 m, kaugushüpe (hooga ja hoota), kõrgushüpe (mõnikord ka teivashüpe kodunt ärastatud pesupuu teibaks), kuulitõuge (kuulina kasutati paraja raskusega munakive). Kettaheide ja odavise jäid ära – spordivahendeid ei olnud.
Peeti punktide arvestamist protokolli kantud resultaatide alusel. Iga võistkond pidi esinema igal alal kahe osavõtjaga! Esikoht andis 6, II koht 5, III – 4 jne punkti. Ka viimaseks jäänu tõi omadele 1 punkti ja see kasvatas kambavaimu ehk kollektiivsust. Piinlik küll kõige lõpus olla, aga midagi polnud parata: „maavõistluses“ oli lõpuks iga punkt oluline.
Oli ka oma kasvatuslik mõju. Teised poisid pilkasid: „Teadagi, miks sa viimaseks jäid! Sa suitsetad ja suitsumeestel ei ole võhma... Tõmba aga edasi!“ Avalik arvamus spordipoiste hulgas hindas tervislikke eluviise ja see mõjutas rohkem kui mistahes moraali lugemine täiskasvanute poolt. Alkohol ei olnud meile kättesaadav, nii et see ahvatlus langes iseenesest ära. Jäid ainult „naised“ (suits, viin ja naised – kolm peamist patust ahvatlust), aga egas meieealised tüdrukud üle ühe põgusa huulte kokkupaneku lubanud... Juba käevangus kõndimist peeti kuidagi ebasündsaks.

Lõik Hillar Palametsa (1927-2022) kaastööst lastemängude kogumisvõistlusel. EFA I 168, 143/55. Mälestused tervikuna koos illustratsioonidega leiad andmebaasist Uka-uka:
https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4681

esmaspäev, 21. 08.
Kihnu 1956:
Tulen aga tüestä kodonesse,
võtsin ruuna rakke'estä,
valgõ märä valjastestä,
Uõtasin seüä tuõdanesse,
uõtasin jõua tuõdõnesse.
Pere-aga-nainõ paksu perse,
ei tuõn seüä, ei tuõn jõua.
Läksin aga parsil magamaie
panin aga riistad ripakile,
läbi pardõ naerakile.
Tuas oli neli nuõrta neidu,
nied aga alla uatamaiõ,
uatamaiõ, imestämaiõ.
Kas sie kõrbõn karukäppä,
või temä jälki jänesejalga,
või ond ullu undiändä.
Ei, ei, ei, ei elläd neiud,
sie põlõ ullu undiändä,
ega põlõ kõrbõn karukäppä,
ega põlõ jälki jänesejalga.
Sie ond tiopoisi tillukene,
naestõ kullerkupukene,
neidudõ põuõpullikene.
Teopoisi pettumusest ja elu tõsiasjadest laulsid Rootsikülas Ranna Elli (Elisabet Alas) ja Tungi-Mihkli Reet (Olga Sutt). Laulu helisalvestas tudengite rahvaluulepraktika ajal Olli Niinemägi, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 37 c). Ranna Ellit heina riisumas on pildistatud sama praktika raames (EKRK, Foto 206).
Elli ja Reeda laulmist saab kuulata KIVIKEsest

https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13233-50854-29685
Laul on trükitud ka Kihnu "Vanas kandles" (VII: 2, nr 1581), selle noodistasid Sirje Kurg, Meris Tammik, Ingrid Rüütel ja Edna Tuvi.

pühapäev, 20. 08.
Narva 1935:
Pane üks Eesti linnadest ümber käe
Nüüd peab pandilunastaja arvama, missugune see linn on (järelikult Võru). Saab ta selle kätte, on pant lunastatud, kui ei saa, peab midagi muud tegema.
Kirja pannud Elli Sula Narva Naiskutsekoolist lastemängude ülemaalise kogumiskonkursil 1935. ERA II 87, 63 (24)

https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1372??

laupäev, 19. 08.
Häädemeeste 1982:
Pöialt hoidma. – Peialt hoidma on kaaslaste poolt ülesnäidatud sõpruse kinnitus. Mul oli koolis hää pää, kõik õpitud salmid jäid hästi meelde, aga suure hulga inimeste ette ilmumine ja näitelaval esinemine oli mulle raske. Siis kui ma lava taga värisesin, julgustasid mind teised, et mine julgesti, me hoiame sulle peialt. See tähendas, et me oleme mõttes sulle toeks. Ja oligi kohe julgem ja parem.
Ütlust seletanud Aleksandra Kollamaa, kirja pannud Enda Kallas. RKM II 360, 336 (28)

reede, 18. 08.
Tarvastu 1891: Ku sanna keres valmis tettü, sõs pantu tuli kohe ahja, sõs pidi keres kauva seisma ja ei saanu vanapaga sääl sannan vihtu.
Kirja pannud Jaak Ungerson (1865-1903). H II 25, 608 (266).
Ootame saunalugusid!
Millised lood seostuvad saunaga, mida räägitakse saunast, mida räägitakse saunas? Mis on saunas olnud hingel?
Iga osaleja võib saata ka mitu lugu; mida rohkem, seda uhkem!
Parimatele paladele auhinnad
Kogumine kestab kuni 31. detsembrini 2023.a
HÜVA LEILI!

https://www.facebook.com/events/1425877831536079 👈

neljapäev, 17. 08.
Valjala 1942:
Karu on pooldid meesterahvas, tal on abielutamine meesterahvaga üks.
--
Karul ei oleks saba üldse vaja, ta on ju mehe moodi.
Üles kirjutanud Paul Alvre. ERA II 302, 450 (261); ERA II 302, 451 (265)
Fotol on ennast Janno Simmi rajakaamerale jäädvustanud karu Kastre vallas, Kõnnu külas. ERA, DF 44616
Ootame osalema selleaastasel kogumisvõistlusel “Kohtumised metsloomadega”.
Vastuseid ootame 2023. aasta jooksul. ??
Kogumisvõistlusele võib saata ka lisamaterjale (pilte, videosid ja helimaterjale)??
Küsitluskava ja rohkem infot leiad siit: https://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/25
#kohtumisedmetsloomadega

kolmapäev, 16. 08.
Laiuse, Laius-Tähkvere v 1937:
Tühi piip ei põleta, ega surnu perse peereta. – Seda üteldakse seokese maja kohta, kus väga suur tühjus aset võtab, kust midagi leida ei ole.
(Kõrvalt kuulaja: Minu arvates käib see ütelus magaja kohta kui ta pussu laseb.)
Vanasõnaseletusi kirja pannud Priidu Tammepuu. ERA II 196, 263 (1192)

teisipäev, 15. 08.
Karja 1889: (Ruki) Marja toob marju, Pärt pähklid peale ka.
Kirja pannud Villem Mägi (1863-1919) Purtsa küla Pölltaluse talust. EKmS 4° 5, 157 (4). Foto annetas arhiivile 1939. aastal Mihkel Männik. ERA, Foto 119.

esmaspäev, 14. 08.
Kuusalu 1960:
Käü kuo, karjukane,
vie kuo, viljukane!
Perenaine uotab piimä:
kuldalüpsiku käessä,
õbepiekeri pihussa,
vaskikappa kainelassa.
Kari ei käinud kuigi kaugel.
Kari uitas karjamaalla,
tua taga tammikussa,
mäe taga männikussa.
Lehmade ja perenaiste elust laulis Leesi külas Ann Esken, kes oli tulnud tagasi Simititsast. Laulu helisalvestasid Keele ja Kirjanduse Instituudi folkloristid Ruth Mirov, Helgi Kihno ja Loreida Raudsep (KKI, RLH 60:15 (3)). Anne pildistas Kirjandusmuuseumi fotograaf Richard Hansen (ERA, Foto 5771).
Anne laulmist saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-14279-54192-92397

pühapäev, 13. 08.
Vaivara 1889:
Luttitelle paras
Üks isä ja poig ulkuned kahekeste alati, kummalgi viiul kaindla all, ühest kõrtsist tõise ja ühest pulmast tõise. Selle ammetiga toitaned nad oma pääd ja kattaned naad oma ihu nii hästi, kui see neil iganes kõrda läks. Vana mehe teisepoole õli Mulla-Mats oma kaisu jo mõne aasta eest võtnud.
Ei iialgi õle naad tööd viitsined teha. Viiuli mängimine, tants, kaardimäng ja viinapudelist tarkuse pähävõtmine õld neie ainus töö ja rõõmus ajaviide.
Et neil ka üks kodo- vai pesapaik õleks, seeperast õstaned naad ühe taloperemehe kääst ühe vana saunalomo, ei tea, kas toobi vai poole viina eest.
Kui naad mõnikõrd kuski nüüd ei trehvaned öömaja leidma, siis tulled sinne sauna ööseks. Mitte kolmejalgset seinasängigi ei õle naad viitsined kokko lüia magamiseks. Naad kandaned suure õlepahna põrandale, maganed nende pääl. Kui vanad õled purust läksid, kannetud jälle uusi pääle. Sääl sigined luttikad ja kirbud ulgana.
Üks ööse jõudaned tõsed jälle vast kas tõisest vai kolmandest kukkest kodo, proovined väsind liikmeid pahmas puhkama panna, aga kirbud ja luttid ei lahknud neid rahu jäädä. Poiss keeland kord jo tõisi, aga sõgedad ei õle sest sugugi hoolined.
Kõrraga lõppend noore mehe kannatus, ta kargand õlepahnast üles ja ööld: „Kui teie luttid mo keeldo ei ole kuuld, siis karistan teid kibedast, et tõine kõrd seda paremast sõna kuulete!“
Ta tõmmand pitskist tule üles, torgand sasid põlema, kus luttid ja kirbud sees õlid. Nendega ühes aga mend ka vana saunalomo üürgämä. Poiss tõmmand viiuli kaindla, kargand särgi ja pükste vääl, paljapää ja paljajalu õue, akkand tantsides põleva sauna ümber viiulit mängima, ise laulnud kaasa.
[NOOT]
Vana mees akkand este oma jala- ja peavarjusid saunas õtsima, aga kui kuuld, et poig rõõmsas tujus viiuli mängib, tantsib ja laulab, siis kargand see ka paljalt, sasis päägä õue ja akkand oma viiuli pääl passi mängima, ise laulnud kaasa.
[NOOT]
Kergelt on saadud ja kergelt ta läheb ka.
Rahvas, kes seda nägid, naursid ja vahtisid kui imet ja kumma.
Rohkem mina nende elolugust seekõrd ei õle kuuld.
Muinasjutu jutustanud Jaagop Niiderman, „Vaivara k. Utrija küläst pärit. Praiga Venemaal Narva linna lähedal Lillenbachi mõisas kupjaks“. Nootidega kirja pannud Paulus Paurmann. H II 8, 348/50 (13)

laupäev, 12. 08.
Kolga-Jaani 1974: Mõnes taludes kadus lõunauni siis, kui läksid külvikured (külvikured läksid augustikuu keskpaiku). Kui tuli teisest talust keegi sinna majja, kus veel söödi neli korda, siis ütles see: „Oo või teie perenaine on ju kurgi kuulnud“.
Kirja pannud Alma Seep. RKM II 311, 375

reede, 11. 08.
Ambla 1895: All sööb, pääl sööb, mina söön ja mind süiakse
Kirja pannud Gustav Klemmer Linnape vallast. H II 54, 40 (1).

neljapäev, 10. 08.
Koeru 2003:
Eesti sügavaim allikas - Sopa allikas.
Pildistas Mari-Ann Remmel. ERA, VF 6191
TÜ folkloristika praktika Järvamaal 2003

kolmapäev, 9. 08.
Rõuge 1912: Mõni koer haugub suil valmis ja talvel aina üriseb.
Vanasõna kirja pannud Märt Siipsen. EÜS IX 155 (47)

teisipäev, 8. 08.
Kesk-Vepsa 1981: Sõnad tuulest tulnud (pea)valu vastu.

Kes om näe tulläžnena ka.
Nouzin blaslovjas
Päsimoi ristimoi blaslovjas.
Läksin uksest uksele,
Verajas verjahe
Vihandan nurmele,
Lagedan tütve.
(miide kartte puhuda)
Vihandas nurmes,
Lähedas püüdes,
Kuudeine patsas.
Kuudeižen patsan päs
Kuudeine taas,
Kuudeižes taazas
Kuudaine suug.
Kuudaižel suugul
Pühken necen raba božin
Sigä luku tulläžnenän,
Kevänužen tulläžnenän,
Murgnide tulläžnenän,
Keskpean tulläžnenän,
Suvi tulläžnenän,
Päivelaskvan tulläžnenän,
Pohjan tulläžnenän,
Vihrejan tulläžnenän,
Vezi tulläžnenän,
Tulläžnenän miide tulläžnenän.
Puhtastan selgijan
Raba božijan.
Sigä lukun tilläžnijaspäi
Igaks kaikeks
Kut nece tulliine
Ii voi iðtte i kuvereid da likahtäda,
Muga necida raba božija
Dolgo kuverdeid da likahtada,
Stanovi azutomi hänen nervad.
Kaik sigä näged.

A mindai emboi pole.
Necen hän kibeðtab da läžnenan puhu nimi ka.

[- Kellel on tuulest tulnud haigus- Tõusin, lõin risti ette (palusin),/ pesin ennast, lõin risti ette (palusin),/ käisin ukselt uksele, /väravalt väravale,/ rohelisele nurmele, /lagedale kohale. – Oma keeles nüüd räägin – Rohelisel nurmel/ saadan palve./ Kuldne sammas, / kuldse samba otsas/ kuldne karp,/ kuldses karbis/ kuldne sulg./ Pesen teda Jumala orja,/ viskan haiguse luku taha,/ murran haiguse,/ keskelt pooleks haiguse./ Panen haiguse/ Päikesele haiguse,/ põhja haiguse,/ rohelisele haiguse,/ veele haiguse./ Haige meie haige/ puhastan selja/ Jumala orja selja./ Võtan luku haige käest/ alati./ Kui on tuul,/ ei või pööritada ja liigutada/ sedasama Jumala orja./ Kaua pööritada ja liigutada./ Seisa, näita tema närvid./ Kõike seda näed.
- Mul ei ole rohkem. Sellest valust ja haigusest me räägime nii.]
Luges 70-aastane Lukoi Parõgina Podporožje rajooni Ladva külas, salvestas Kristi Salve. Salvestuselt litereeris ja tõlkis Alevtina Soldatova. RKM, Mgn. II 3797 (31). Kuula sõnu: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17178-43573-77386
Vaadet Ladva külakonnale pildistas 1972. aastal Marje Joalaid. KKI, Foto 1357.

esmaspäev, 7. 08.
Kihelkonna 1958:
Pühi tuba, pöimi körred,
vii need körred karjaaeda!
Siis sul kasvab kiri kari,
tihed kirja tiined lehmad,
valed kirja vassikad,
pugalikud pooled sönnid,
lammastel laugid talled,
emmistel vöödid pörssad,
obustel iirud varsad,
kassil, koeral kirjud pojad.
Nippe edukaks loomapidamiseks jagas 82aastane endine vabadik Mihkel Remmel. Laulu pani kirja Selma Lätt, Mihklit pildistas Richard Hansen (RKM II 74, 669/70 (10); ERA, Foto 3242).

pühapäev, 6. 08.
Kanepi 1896: Kikas laul kudrõs, kadrõs, kivisilla keldren?
Mõistatuse kirja pannud Gustav Loodus. H I 10, 181 (15)

laupäev, 5. 08.
Rapla 1976: Sul on jõudu kui Suurel Maril! (30-ndail aastail elas Raplas suurt kasvu naine Marie Lang, oli abiks lihunik Teichmanil, tal oli poeg, omaaegne poksija Lang.)
Ütlust seletanud Kaleph Jõulu. RKM I 13, 374 (14)

reede, 4. 08.
Tartu 2019: KINO MINU ELUS.
Oma esimese kinoelamuse sain ma arvatavasti kuskil 1950. või 51. aastal. Alustasin tollal oma kooliteed Lõuna- Eestis Kahkva seitsmeklassilises koolis. Kui ma õieti mäletan, külastas meie kooli kord nädalas kinoauto, mis siis päeval näitas meile kooliõpilastele filmi ja õhtuti täiskasvanutele. Mäletan veel, et suured inimesed jäid alati peale kino tantsima akordioni muusika saatel. Kino näitamiseks oli kinomehaanikul kaasa mingi mootor, mis töötas majast väljas ja ilmselt mingi kütusega ning tegi päris kõva müra. Kino näitamiseks oli projektsiooniaparaat, mis kuvas pildi seinale paigutatud valgele linale, või õigem on vist ekraan. Filmi näitamiseks oli mehaanikul kaasas filmikarbid lintidega, neid oli kindlasti üle kümne, või rohkem. Pildi vaatamine toimus osade kaupa, peale igat karbitäie vaatamist tehti saal valgeks ja pandi uus karbitäis filmilinti aparaati.
1940. ja aastakümneid edasi toodeti minu arvates palju sõjafilme. Kinolinal näidati Nõukogede inimeste kangelaslikkust ning suurt kodumaa ja armastust Stalinile. Enamus filme kujutas kangelasi palja käsi või siis granaadiga tanki vastu minekut kodumaa kaitseks, ikka Stalini nimel. Minu esimene kinokogemus on ka ikka sõjafilm. Mäletan, et meie hulgas oli lapsi, kes hirmunult pingi alla pugesid, nähes taplust seal seinal, siis küll õpetajad seletasid, et see on ainult seal seinal ja rahustasid lapsi. Ma ise kartsin ka väga tanke, sellest jäi mulle kauaks ajaks hirm isegi roomiktraktorite ees. Isegi täiskasvanuna ma püüdsin mitte sattuda vastamisi roomiktraktoriga, kuigi ma teadsin, et ta ei sõida mulle otsa. Aga minu ema rääkis mulle huvitava loo. See oli vast juhtunud neljakümnendate lõpus, ema oli kinos, oli tulnud üks mees oma tooliga ja istunud pingiridade ette vastu kinoekraani. Kino läks käima ja sealt oli sõitnud rong koos veduriga nagu kohe saali rahva sekka. Mees ekraani ees toolil oli püsti hüpanud, võtnud oma tooli ja karjudes, prjämo na menä, ehk, otse minu peale, minema jooksnud.

Kirja pannud rahvaluulekogujate ja elulookirjutajate ringi liige, arhiivi kaastööline Mare Hallop (snd 1943). ERA, DK 629, 13.

neljapäev, 3. 08.
Karuse 1968:
Karuse pillimees Jaan Kadakas.
Pildistas Richard Hansen. ERA, Foto 8678

kolmapäev, 2. 08.
Väike-Maarja 1968:
Poiss vali püüdma, aga neiu hoolas hoidma. – Öeldakse tütarlapse kohta, kes oma au hoiab, korralik on. Õige tegu see tütarlapsel ongi, kui ta poistega tegemist ei tee.
Las püüab pika ninaga.
Vanasõna seletanud Mihkel Priimets. RKM II 257, 654 (32)

teisipäev, 1. 08. 2023
Laiuse 1939: Kord läinud mees, nimega Sassi-August, poodi. Poes olnud kolm kotti soola. Kaupmees ütelnud: „Kui need kotid korraga vankrile viid, saad endale.“ August võttis ühe koti ambu, teised kaenla, ja viinud vankrile. Istunud peale, ning sõitnud koju.

Jutustas 40-aastane Jakop Remmelg Sadala valla Leedi asula Muraksoo talust, kirja pani Otto Remmelg. ERA II 238, 605 (17).

esmaspäev, 31. 07.
Kihelkonna 1958:
Sönk-sönk-sönk Sörve randa,
kips-kaps-kaps kalaranda!
Kalarannast kala tooma,
Sörve rannast värsket tooma,
värsket tooma ja värsket sööma!
Soovitusi suvisteks huviretkedeks jagas 70-aastane Marie Rauk Kõruse külas. Laulu pani kirja ja laulikut pildistas Ellen Veskisaar (RKM II 73, 361/2 (14); ERA, Foto 3362).

pühapäev, 30. 07.
Viljandi, Uusna 1932: Ei seisä paigal puil egä mail – kui kennigi ei kärsi kuskil paigal seistä.
Ütlust seletanud Jüri Täht. H III 25, 415 (49)

laupäev, 29. 07.
Ridala < Pühalepa 1888:
Olevipäeval keetetakse esimest korda uusi õuni (kartulid) ja tapetakse lammas ära.
Kirja pannud Gustav Tikerpuu ja Johan Kõrvne. H II 41, 198 (13)

https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/olevipaev/item/48739

reede, 28. 07.
Tartu 2022: Viljandi Folgil olin kõik neli päeva (Weekendil ainult ühe) ja juba see, et oled neli päeva festivalil, muust elust pea täiesti välja lülitatud ning eladki ainult muusikale, see on ikka hämmastav kogemus. Ma olin juba esimese päeva lõpuks nii kindel, et tahan tagasi tulla, et ostsin endale isegi festivali särgi. Tavaliselt ma nänni ei osta, nii et see oli minu kohta tõesti suur samm. Kõik kontserdid olid omamoodi lahedad, aga minu lemmikesinejaks oli kindlasti Norra folkroki bänd Gaugar, kelle esinemist käisin kahel korral vaatamas (teisel korral päris lava ees ning jah, ma olin ka üks nendest tüdrukutest, kes kenasid norra noormehi kontserdi lõpus südamekujuliselt seatud sõrmedega tänas. Ma kuulsin hiljem ühe meesterahva kommentaari, kes oli sama kontserti kusagil kaugemalt kuulanud, et ta pole elus näinud, et kontserti lõpus kerkiks õhku kätest südamete meri). Aga mis teha, nad tegid lihtsalt nii head muusikat! Ja tõele au andes, norrakate trummar seisis eelmisel õhtul ðotlaste kontserdi ajal minu kõrval ja naeratas mulle. Mitu korda! Ma tundsin ennast selle peale väga eriliselt! Kuigi tegelikust suursündmusest sain ma teada alles kuu aega hiljem. Nimelt reede öösel toimus Lõõtsavägilaste kontsert. Kui oled teist päeva päev otsa festivalil, siis pole ime, et poole üheks öösel on natuke uimane olla. Me läksime koos mu kahe sõbrannaga siis kontserti vaatama, seisime helitelgi kõrvale ja kogusime ennast natuke, et muusikasse sisse elada. Korraga sammus meie juurde keegi kena meesterahvas, ärgitas meid tantsima ning enne kui ma arugi sain, oli mind tõmmatud mu elu kõige kiiremale polka ringile. Ma olin muidugi väga meelitatud, kuigi üsna ähmis ka, aga kaaslane vaid naeratas julgustavalt ja arvas mu rütmitaju osas poetatud vabanduse peale, et kahepeale kokku saame ju kenasti hakkama. Seejärel tantsis ta mu mõlema sõbrannaga ja kadus loo lõpus öhe. Meie olime lihtsalt rõõmsad, et tantsida saime, aga hiljem, kui jutustasin sellest seigast detailsemalt oma kolmandale sõbrannale, kes oli festivalil vabatahtlik, tuli välja, et meid oli tantsitanud hoopis üks bändi Oopus liigetest! Nii et sai ühe esinejaga tantsida ja teine naeratas, see on ju peaaegu nagu kuulsus (mitte, et selle pärast festivalidel saaks käidud, aga niisugused ootamatud seigad jäävad meelde).

Lõik kogumisvõistlusel „Muusika minu elus“ parima tudengitöö preemia saanud Liisa Nurme kaastööst. ERA, DK 1045, 6/7.
2020. aastal pildistas vaadet lavale Trad! Attacki kontserdil Marleen Krause ERA, DF 38332.

neljapäev, 27. 07.
Hargla 1957:
Kiik Mõniste mõisa pargis. Kiigel Richard Hansen ja Ellen Veskisaar
Pildistas Selma Lätt. ERA, Foto 2827
Eesti Raadio ja Kirjandusmuuseumi ekspeditsioon Antsla ja Valga rajoonis 1957

kolmapäev, 26. 07.
Püha, Pihtla v 1934: Parem ise teha, kui teist käskida.
Vanasõna kirja pannud Arnold Kuusk. ERA II 79, 558 (96)

teisipäev, 25. 07.
Keila 1939: Ka kass oli jaakopipäeva loom. Silita jaakopipäe kassi. Siis Jaakop annab head leikuseilmad. Kassile anti jaakopipäe kala ja piima, ka võidleiba anti kassile. Et kass annab siis ilusa ilma.

Kirja pannud Eduard Kriitmäe Ääsmäe külast (1886-1961). ERA II 273, 275 (19). Astrid Tuisu 2015. a ümberpildistusel Laine Tiiratsi fotoalbumist sõidab 1983. aastal hobune Massa seljas kass Vaska. ERA, DF 31737.

esmaspäev, 24. 07.
Kihelkonna 1958:
Ussi uuled punased,
sisaliku silmad sinised,
mao jalad madalad.
Ussidest ma aida tegin,
madudest ma vitsad väänsin,
Ussi ajaalune,
mingu su viha virtsa sisse,
kadugu kaske alla!
Suvise marjakorjamise kõrgajal nii vajalikke ussisõnu teadis 84-aastane Miina Maaker Tammese külas. Miina teadmised pani kirja ning ketramist pildistas Ellen Veskisaar (Liiv) (RKM II 73, 313 (4); ERA, Foto 3389).

pühapäev, 23. 07.
Anseküla 1937: Maarja-mahtaleenapäev – see toob hädaleiba, jaagupipäival saab suure kaku.
Madlipäevatarkuse kirja pannud Aino Ahurand. ERA II 158, 59 (6)

https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/madlipaev/item/48527

laupäev, 22. 07.
Täna kl 12 festivalil „Aigu om!“ kohapärimuse kaardirakendus ja Rõuge kihelkond!
Rõuge, Viru k 1939:
Seesama vanapagan, kes Abrukal pähkleid otsimas käis, tahtis Krabi vallas üle Kikkajärve ehitada kivist silda, kuid see ei õnnestunud. Silda tahtis ta ehitada selleks, et ümber järve oli tülikas Lätist Eestisse tulla (sel ajal olid veel kubermangud).Vanapagan hakkas tööle kesköösel, et teda ei tülitataks. Korjates kive nurmedelt, läks kaua aega. Jõudes Kikkajärve lähedusse ühe mäe ligidale (Vorotkamägi), kuulis ta kuke laulu. Vanapagan kiirustas ja tal lõhkes püksiharu, kuhu kivid kogutud, ja kivid kukkusid kõik välja Vorotkamäele. Ka praegu on veel kivid sääl alles.
Jutustanud Emilie Luik, kirja pannud Endel Luik. ERA II 244, 251/2 (5).
Vorotka kive pildistanud Valdo Valper 2011. aastal. ERA, DF 39107
Võrumaal, Pähni külastuskeskuses tutvustatakse reedel, 21. juulil kell 12.00 festivali „Aigu om!“ eelüritusena Maa-ameti kohapärimuse kaardirakendusse jõudnud Rõuge kihelkonda. Kohapärimuse kaardi leiab leheküljelt: https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/kohaparimus

reede, 21. 07.
Täna kl 12 festivalil „Aigu om!“ kohapärimuse kaardirakendus ja Rõuge kihelkond!
Rõuge, Viru k 1939:
Seesama vanapagan, kes Abrukal pähkleid otsimas käis, tahtis Krabi vallas üle Kikkajärve ehitada kivist silda, kuid see ei õnnestunud. Silda tahtis ta ehitada selleks, et ümber järve oli tülikas Lätist Eestisse tulla (sel ajal olid veel kubermangud).Vanapagan hakkas tööle kesköösel, et teda ei tülitataks. Korjates kive nurmedelt, läks kaua aega. Jõudes Kikkajärve lähedusse ühe mäe ligidale (Vorotkamägi), kuulis ta kuke laulu. Vanapagan kiirustas ja tal lõhkes püksiharu, kuhu kivid kogutud, ja kivid kukkusid kõik välja Vorotkamäele. Ka praegu on veel kivid sääl alles.
Jutustanud Emilie Luik, kirja pannud Endel Luik. ERA II 244, 251/2 (5).
Vorotka kive pildistanud Valdo Valper 2011. aastal. ERA, DF 39107
Võrumaal, Pähni külastuskeskuses tutvustatakse reedel, 21. juulil kell 12.00 festivali „Aigu om!“ eelüritusena Maa-ameti kohapärimuse kaardirakendusse jõudnud Rõuge kihelkonda. Kohapärimuse kaardi leiab leheküljelt: https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/kohaparimus

neljapäev, 20. 07.
Simuna 1978:
Heinrich Kasemets puhub omavalmistatud pajupilli.
Pildistas Mart Jallai. ERA, Foto 12268
Järgmisel fotol Heinrich Kasemetsa valmistatud lepavile (vasakult esimene) ja pajuviled koos ülemiste pruntidega esivaates.
Pildistas Aare Mikk. ERA, Foto 12278

kolmapäev, 19. 07.
Pöide, Saareküla 1938: Arvem tuled – armsam oled. – Sagedased sõpruskülastused tüütavad.
Vanasõna seletanud Aleksei Rand. ERA II 187, 665 (105)

teisipäev, 18. 07.
Zolotaja Niva 1995: Küll mitu aastat kestab hirmus sõda.

Omski oblasti Eesti asunduses mängis akordioni Elmar Sõrmus (snd 1926), salvestasid Anu Korb ja Indrek Kaimer. Kuula pillilugu Elmari ja laulu Ida Sõrmuse (snd 1922) esituses. ERA, DAT 23 (30), 25 (70) .
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-22116-52997-97582
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-22116-53283-58676
Pildistas Anu Korb. ERA, VF 121.

esmaspäev, 17. 07.
Kihelkonna 1958:
Tammu, tammu, taadipoega,
astu jalga, emmepoega!
Emm toob sul uied püksid,
taet toob sul sarvesaiad.
Last õhutas kõndima Miina Kuus Mõisakülast, laulu kirjutas üles Olli Jõgever (RKM II 73, 441 (80)).
Miinat pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 3537).

pühapäev, 16. 07.
Emmaste 1979: Juba jänest meres. (Öeldakse siis, kui kerge tuulega laineharjad lähevad valgeks.)
Ütluse kirja pannud Jegard Kõmmus. RKM II 340, 310 (529)

laupäev, 15. 07.
Põlva rajoon, Sassi sovh (Kanepi khk, Krootuse v) 1966:
:,: Ma saisi korgõ mäe pääl, ja mäe pääl,
kai alla mere pääl’. :,:
:,: Üts´ kaunis laiv sii ojjo sääl, ja ojjo sääl,
kolm krahvi timä pääl. :,:
:,: Ja üts´ neist kolmõst krahvidõst, ja krahvidõst,
kes laivan istsõva, :,:
:,: and´ mullõ klaasist juvva, ja juvva,
sedä armuviinakõist; :,:
:,: ja peräst kihlasõrmusõ, ja sõrmusõ,
sii sõrmus kullanõ. :,:
K: Kust te seda kuulsite, seda laulu?
Vanaema käest, vanaema laulis mulle ikka neid.
K: Ja kas te teate, kas ta vanasti oli mingisugune ringmängulaul? Või teda niisamuti lauldi?
Teda lauldi niisamuti.
Kuula Kivikesest https://kivike.kirmus.ee/ERA-21335-58877-05652
Laulnud Hilda Haljaku, küsitlenud Regina Praakli. RKM, Mgn. II 1187 f

reede, 14. 07.
Kursi 1926: Karu ei söönud looma, vaid tahtis ainult verd. Kord üpanud karu ärjale turjale. Olnud suur tugev ärg, joosnud kodu, karu sellas. Karu tulnud väratini, siis lõi käpa vastu väravaposti, tõmbas enese maha ja läks tagasi metsa.
Jutustas 74-aastane Liine Jõgi Metsnuka külast, kirja pani Paul Berg. E, StK 34, 147/8 (22).

neljapäev, 13. 07.
Simuna 1978:
Üks rätsep tegi kasukat,
sõi ära aga seitse vasikat,
kui kasukas tal valmis sai,
siis seitsmes vasik pooleli jäi.
Jutustas Karl Heinpalu (pildil). Üles kirjutas Erna Tampere. RKM II 330, 331 (10)
Pildistas Edna Lips. ERA, DP 138

kolmapäev, 12. 07.
Saarde 1894: Iga aeg küsib oma tegu, kes talvel teeb, see suvel eest leiab, kes suvel teeb, see talvel eest leiab. Vanasõna kirja pannud Juhan Kangur. E 13074a

teisipäev, 11. 07.
Tartu 1956: Õhtuehal istsid noormees neiuga, juttu nemad vestsid hirmsast sõja aast...

Eduard Laugaste (1909-1994) noorpõlves Helmes kuuldud laulu viisi pani kirja Gerda Laugaste (1910-1992), sõnad ja kommentaari Eduard Laugaste. EKRK I 11, 405/9.

esmaspäev, 10. 07.
Kodavere 1948(?):
Ui-ui-ui-ui unta pallu,
tua taga tonta pallu,
minul, vaesel, vaeva pallu,
saunanaesel lapsi pallu,
talupojal tööda pallu.
Paljudest raskustest laulis Anna Lindvere, kirja pani rahvaluuletudeng Udo Mägi (KKI 9, 405 (3)).
Richard Viidalepp pildistas 1949. aastal Anna Lindveret Tartus Kirjandusmuuseumis helilindistamise aegu (KKI, Foto 2822).

pühapäev, 9. 07.
Narva 1905: „Mina teen mis ma tahan“, ütles jonni Peter, pani võid varda otsa ja hakkas vardas võid praadima.
Vellerismi kirja pannud Miina Russmann. H III 31, 268

laupäev, 8. 07.
Laiuse, Sadala k 1939:
Sauna laval ei tohi peeretada, siis läheb perse kärna.
Saunatarkuse kirja pannud Priidu Tammepuu. ERA II 253, 553 (24)

reede, 7. 07.
Läti, Lipði k. < Karula 1969:
Metsas seisis maasikas,
maasikas nii ilus.
Poiss läks metsa karjaga,
puude varju otsima.
Leidis marja vilust,
oh sa magus maasikas,
maasikas nii ilus.
Ütles poiss, ma nopin sind,
maasikas nii ilus,
kostis maasik, lase mind,
karjapoiss, ma palun sind,
paisuda veel vilus.
Oh sa magus maasikas,
maasikas nii ilus.
Poiss see noppis maasika,
maasikas nii ilus,
ei ta võtnud palumist,
marjavarre kaebamist
kuulda puude vilust.
Oh sa magus maasikas,
maasikas nii ilus.

Laulis Leena Jänes (snd 1888), salvestas Hilja Kokamägi. RKM, Mgn. II 1606 b. Marta Albertit koos tütrelastega koduküla Ðiroki lähistel metsas kitsekarjas pildistas Anu Korb 2002. a (Uljanovski obl). ERA, VF 4799.

neljapäev, 6. 07.
Tõstamaa 1964:
Erna ja Herbert Tampere kirjutavad laule Miina Reilendilt.
Pildistas Richard Hansen. ERA, Foto 7041
Laule saab kuulata infoüsteemi Kivike vahendusel. RKM, Mgn. II 989
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13164-54221-05678

kolmapäev, 5. 07.

kolmapäev, 5. 07.
Karja, Pamma k 1940:
Kuidas nägu, nenda tegu.
Seletus: Menel inimesel on kohe sõuke nägu peas, et sa tunned ää, mis tegusi see inimene veib teha. Kellel on sõuke must kuri nägu, sellel on ka sõuke ääl ja sõuksed samad teud.
Vanasõna seletanud Miina Nurm, kirja pannud Oskar Grepp. ERA II 276, 463 (19)

teisipäev, 4. 07.

teisipäev, 4. 07.
Tallinn 1892: Küll lõhun ja murran, aga siiski sa mind ei näe. Vas.: Maru tuul. Mõistatusi saatis Matthias Johann Eisenile Kristjan Pusemann. E 383 (13). Oma kodu Alttoa pulmatamme ja tormi poolt maha murtud viimast kaske vana talvetee ääres olnud alleest pildistas Mõnuvere külas (Järva-Madise khk.) Age-Li Liivak. ERA, DF 30282.

esmaspäev, 3. 07.
Karuse 1968:
Õlut me joome, teist me teeme,
kolmas käärib kammeris.
Nel'las liub linnastes,
viies virdetanni sees.
Kuues kõigub kõrre otsas,
seitsmes seeme põllu peal,
kaheksas karest küntakse,
ja üheksas üsna lõikamata,
kümnes maha külvamata.
Sõuke viis tal oo sis.
Õlut me joome, teist me teeme,
kolmas käärib kammeris ja
nel'las liub linnastes
ja viies virdetanni sies
ja kuies kõigub kõrre otsas,
seitsmes seeme põllu peal,
ja kaheksas karest küntakse
ja üheksas üsna lõikamata,
kümnes maha külvamata.
Õlle tegemisest kümnel moel ja kahel viisil laulis Viiu Kallas Kinksi külas. Laulu lindistasid Ingrid Rüütel ja Olli Kõiva, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 1473 e).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-22324-55803-46966
Viiu Kallast pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 8683).

pühapäev, 2. 07.
Otepää, Vana-Otepää 1982: Nii pikk laul, et selle ajaga [kui laulad seda], kasvab juba habe.
Ütluse kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 362, 297 (2)

laupäev, 1. 07.
Hargla, Mõniste v 1930:
Hallo. Samalt laulikult pulmalaul: „Siil, kost sa silmä’ sai’“. --
Siil, kost sa silmä’ sai’,
orrav, kost sa nõna osti.
Laulnud Pauli(i)ne Pihlak (Pehlak), salvestanud Eduard Oja. ERA, Fon. 278 c
Kuula salvestust vaharullilt: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-15280-51140-28119

reede, 30. 06.
Kambja 1888:
Tsiga tsong Tsoorumaal, harjassõ paistussõ siiä maalõ.
Hobõnõ hirn Hiiumaal, heli kuulus siiä maalõ.

Kirja pannud Jakob Simos (1865-1935) Krüüdnerist. H II 29, 797 (4, 5).

neljapäev, 29. 06.
Tartu 1934:
Vadjalane Kigoria Kuzmin sõnu hääldamas.
Pildistas Eduard Sellleke. ERA VE 11-14
Paul Ariste vadja etnograafia kogust. VE V, 161-164

kolmapäev, 28. 06.
Rakvere 1888: Kuival suvel üteldakse, et kui veel heinamaarjapäeva vihma tuleb, siis veel põua jälg paraneb.
Vanasõna kirja pannud Mart Tamm. H III 2, 666 (6)

teisipäev, 27. 06.
Hanila 1972: Seitsmemagajapää oo mõni pää piale jaani. Seitse inimest läin kiriku. Kiriku ligidal ühüs einaküines akan jalgu kinni panema, sui käidi ikka pal´lajalu. Olen na väsin, et jään magama ja magan seitse pääva. Jään kiriku minemata. Aga seda ma ei tea, mis selle pääva tähtsus oo.

Oma emalt, 1884. aastal sündinud rahvalaulikult Mari Luigelt kirja pannud arhiivi kaastööline Ida Aavekukk. RKM II 292, 524 (120). 1968. aastal pildistas Koonga külas helisalvestamist Richard Hansen, vasakult: folklorist Ottilie-Olga Kõiva, Ida Aavekukk, Mari Luik, folklorist Herbert Tampere. ERA, Foto 8700.

esmaspäev, 26. 06.
Karksi 1922:
Mistes Jaani oodetess,
  jaanike-aa
Jaanil kahja kannetess?
Sest mis Jaani oodetess -
et om nii ärjä ädätse,
piimalehma pinde'enna.
  Tule, Jaani, päästä neidä,
päästä nee ärjä ädästä,
piimalehma pinde'esta!
  Jaanikene, poisikene,
Jaan tei saani saarikunna,
kirju korvi kuusikunna,
ega päe ta päästi laastu,
ega kuu koput kõdare.
Jaanipäevaga seotud ärevust selgitas Reet Hennok Sudiste külas, laulu fonografeeris ning kirjutas üles noor filoloogiatudeng Anna Johanson (ERA, Fon. 337 g; E, StK 15, 120 (84)).
Reet Hennoki laulmist võib püüda kuulata KIVIKEsest https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-11221-37453-76436
Laulu noodistas Karl Leichter 1930. aastal (ERA III 6, 130 (7)).
Laulu sõnad ja noot on trükitud Taive Särje koostatud väljaandes "Karksi vanad rahvalaulud viisidega I" (nr 68 ja 68a).

pühapäev, 25. 06.
Ambla 1890: Kui enne jaani kuivad ilmad, siis enne jõulu kange külm.
„Vana rahva usku“ kirja pannud Karp Kuusik. H III 4, 224 (15)

https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/48211

laupäev, 24. 06.
Tarvastu, Ämmuste k 1936: Aega arvati vanasti tähtpäevade järele. Aasta oli jagatud kaheks pooleks. Jaanipäevast jõuluni ja jälle jõulust jaanipäevani.
Kirja pannud Jaak Veskemäe. ERA II 138, 163/4 (49)

https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/jaanipaev/item/47568

reede, 23. 06.
Hargla 1936:
Jaan tul'l pikä põldu müüdä,
liiga, liiga,
Jaan tul'l kulta kondu müüdä,
liiga, liiga.
Ligi tõi ta liiaõnne,
  liiga, liiga,
kaasa tõie karjaõnne.
  liiga, liiga.
Jaan tõi pikä piimapütü,
  liiga, liiga,
Jaan tõi korge koorekirnu,
  liiga, liiga,
madaliku võiupunna,
  liiga, liiga.
Jaan tõi rüä rüpügä,
  liiga, liiga,
kaara tõie kaindlen,
  liiga, liiga,
kesva tõie kindan.
  liiga, liiga
Laulis Hargla rahvalaulik Liisken ehk Liis Peltser (snd 1857) Taheva vallast, salvestasid Herbert Tampere ja August Pulst. ERA, Pl. 24 B 3. Arhailist salvestust saad kuulata inosüsteemist Kivike: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-11303-48644-11035
Liiskenit pildistas 1935. aastal Harglas Ullo Toomi ja 1936. aastal Peeter Parikas. ERA, Foto 818 ja 1454.

neljapäev, 22. 06.
Kihelkonna 1958:
Leida Tõkkmann ja Aleksander Niitsoo
Pildistas Richard Hansen. ERA, Foto 3213
Kuula ka Pulmakokkade valtsi Aleksander Niitsoo esituses. RKM, Mgn. II 121 g
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13237-53897-78312

kolmapäev, 21. 06.
Anna 1956: Mida kibedam higi suvel, seda magusam leib talvel.
Vanasõna kirja pannud Asta Kagovere. RKM II 50, 5 (41)

teisipäev, 20. 06.
Laiuse 1879: Laiuse mäe peal näitab minu meelest nagu kokkulangenud ja täisuhutud Kalevipoja kaev olema, heake lai, madal, mätline ja vesine org, keskpaik on sile ja samblaga kaetud. Olgu kevade vesi kõrgem, sammal keskpaigas seisab ikke vee peal.
Kord läinud lehm pulliga allikasse ja vajunud põhja. Pandud siis väike pada pika nööri otsa, kivi patta, ja lastud allikasse, aga ei põhja all ühtigi. Aga sest ei ole veel küll, et ta sügavus teadmata on.
Ükskord põuasel suvel olevat kolm leske naist Viljandimaalt Siniallikat rookimas käinud. Selle järele hakanud vihma sadama, nii et jõed tõusnuvad. Kui sadu õige liiale läinud, maetud allikas kinni, siis jäänud sadu ka üle. Nõnna rääkis mulle üks vana taadike, ütles ennast ka samblahunnikut näinud allika jeare peal. Peavad veel meiegi ajal mõned noored neiud seal vahest silmi pesema, jo nad seda ikke tervise või ilu pärast teevad, sest muidu puhastamise pärast ei oleks just tarvis sinna minna pesema.

Kirja pannud Eesti Kirjameeste Seltsi ja Jakob Hurda kaastööline Mihkel Kolluk (1853-1932), Ellakverest pärit Kolluka talu peremees – ärgas kirjamees, seltside liige, põlluviljakultuuride katsetaja. EKmS 8° 2, 701/3. Teel Laiuse Siniallikale, pildistas Kanni Labi 11.6.2009. ERA, DF 6886.

esmaspäev, 19. 06.
Hanila 1968:
Humalas aga uikab metsas,
käbi köhib põõsaesse.
Tule nüüd väl'la, noorimeesi,
vii mind kotiga koduje.
Pane mind tõrre ääre peale,
sealt ma veeren veerendikku,
puken õlle pootsikusse.
Ää ma võtan meeste meeled,
poiste uiud otsa iesta,
tüdrikute tühad toiud.
Mehed panen mütsata mürama,
naised tantsima tanuta,
poisid poole põlveni.
Õlle tegemisest ja selle tulemustest laulis Mari Luik, laulu helisalvestasid Olli Kõiva ja Herbert Tampere, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 1428 d).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-21348-52050-04219
Mari Luike pildistas Ingrid Rüütel (ERA, Foto 8504).

pühapäev, 18. 06.
Tartu 1927: Merde mahub, kätte ei mahu?
Mõistatuse kirja pannud Karl Vindi. ARS 1, 897 (9)

laupäev, 17. 06.
Asundused, Siber, Krasnojarski krai, Ülem-Bulanka k 1970:
Meil Ülem-Bulan on nii kokku põlmitud, kõik on omavahel omad. Meil Ülem-Bulanis inimeste vahel võõrsust ei ole. Nad käivad tihtilugu üheteise juures kutsumata aega viitmas ja juttu ajamas. Kui pere mõtleb mingisugust pidu oma peres korraldada, siis muidugi selle vasta valmistavad kas kaks või kolm päeva enne pidupäeva. Pidule kutsutakse inimesi pidupäeva hommikul, öeldakse kellaaeg ära, mis kellaaeg piad pidule ilmuma. Ei ilmu, saadetakse veelkord kedagi järele. Siis pead otsekohe ütlema, kas lähed pidule või ei. Nii et pererahvas teab, on sind siis vaja pidule oodata või ei. Keda pidule on kutsutud, pead ühe kutsega tulema, mitut kutset ära oota.
Kirja pannud Rosalie Ottesson. RKM II 271, 428/9

reede, 16. 06.
Vastseliina 1977: Malle. Reinlender.
Kuula: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-46312-62757
Esitasid Aino Värte (54-aastane, kannel), Arno Värte (62-aastane, viiul), Leonhard Puiestee (74-aastane, viiul) Uue-Saaluse külas Vanakao talus. Salvestasid Erna Tampere ja Mart Jallai. Pildistas Mart Jallai. RKM, Mgn. II 2949 (3). ERA, Foto 11743.

neljapäev, 15. 06.
Kuressaare l 2022:
Evald Trei oli mees, kes kogu aeg mõtles ja leiutas . Ta valmistas ise omale vajalikud töövahendid. Ta oli kuldsete kätega treial. Ta oskas teha hästi treimistöid, paljudes Saaremaa kodudes on tema valmistatud trepipulgad, lauad, lillepostamendid, pähklitangid. Tema valmistatud treimistööd on leidnud koha ka mandril ja tema töid on viidud ka kingituseks teistesse riikidesse. Evaldil oli kirg ja hasart kalastamise ja pillimängu vastu . Ta mängis akordionit. Tol ajal oli raha vähe. Ettevõtlik abielupaar (abikaasa Urve) pidas oma kodus lehma ja müüsid kohalikele inimestele piima. Piimaraha pandi kõrvale ja selle eest osteti perre akordion. Evald mängis akordionit kuulmise järgi, nooti ta ei tundnud. Tema lood olid tema looming.
Tekst Liane Trei kogumisvõistlusele "Muusika minu elus" saadetud kaastööst. ERA, DK 1013
Fotol Evald Trei (1929-2006) akordioniga omakasvatatud tomatite keskel. ERA, DF 44863

kolmapäev, 14. 06.
Viljandi 1894:
Kes mees ühes, sie mees teises.
Vanasõna kirja pannud Johan Evert. H III 21, 53 (4)

teisipäev, 13. 06.
Novorossiisk < Suhhum-Kalee as. 1898:
See olli 1879 aastal kui ma Pärnu kihelkonna kooli lõpetanud ja kodu vanemate juures elades esimesi Eesti rahva elu avaldusi sooja südamega ligi vaatasin, osalt ka ligi tegin. Ma heitsin Pärnu põllumeeste s. liikmeks, olin tegev basaarides Aleksandri kooli heaks - kirjutasin vanu laulusid ja nii edasi, kuni senator Mannassini revideerimiseni mill ma vägevate poolt kõige suguseltsiga karistud sain ja Eestimaale sellga pöörsin 1883/84 talvel.
Ma ollin noor ei uskund et ülekohtul nii suur eesõigus maailmas on. Ma akkasin mere meheks ja mõtlesin sellel teel midagi paremale pulgale saada -, olen ka saanud, aga mitte oma noore põlve lootuste kaudu. Praegu olen steuermann kauge sõidu üle ju võin ennast ilusti toita, aga – „mu armas, kallis maa!“ - on kauge minust.
Olen kaugele kõrvale läinud sellest mis ma tahtsin Teile ütelda.
See oli: Ma võtsin eesti elust sooja südamega osa, kirjutasin vana vara nimelt peale 1500 sõna vanu laulusid Pärnu kihelkonnast Surju vallast. Et aga vana vara korjaja Dr. Hurt mu paleuse mehe Jakobsoniga tülitsesivad - siis ma ei usaldanud laulusid mitte tema kätte saata vaid kui asja talitusel Tartu pool käisin - andsin nad herra. D. Weske kätte, kes sell ajal „Eesti rahva laulusid“ vihkudes välla andis. Omas teises vihus lubas ta minu korjandusest mõnd tarvitada - aga ma ei ole kodu maa ligi olnud - ei tea ka tema teist vihku.
Nüid aga tean ajalehtede kaudu, et Dr Weske on surnud - Hurti ei usalda ma ja sellepärast ollin täna päävani kahe vahel mis oma vanavaraga teha keda ma muist ammu olen üles tähendanud, muist nüid iljuti.
Talu nimedest ei ole meite valdas midagi kirjutada, sest need on kõik ispaanlaste või praeguse amerika riigikeste järele aasta 50 eest ümmer tehtud, näit: Hudson, Missuri, Kentuki, Arnauss ja nii edasi keda rahvas muist ära eestitavad nagu Delaweer on Tõllavare; Kalifornia on Kaalevormiks - pag. 36778 - saanud. Metsade soo ning heina maade nimetused on veel vanad Eesti nimed: Kilgi mets, Leiina laan Muda soo, Aaviksoo, Tõrvahaugu mägi Kikijõgi Vaskjõgi, Angjõe, Tammeurg, Rooksma oja Maasiksella mägi ja mõni talu Tilga, Vaskje, Kivissella, Ilvese, Peedu, Peltsi, Juhkama, Veera ja Surjupära. Kes kodumaal asub võiks vana inimeste käest endisid talude nimed välja küsida ja kirrja panna.
Oma laulude korjandusest panen ühe siia üles, mida ma Dr. Weske kätte toimetasin, mis mull aga hästi meeles on:
Õhtu jõuab õnnekaasa
Videviku virve kaasa.

Väga kahju on, et vana vara ühel meelel ei korjata. Saada ühe kätte või teise kätte kelle kätte see parem on saata, kes hoolsam või targem on? Kes seda teab? Herra E. olete mull noorespõlves nähtud ja tuntud, sell põhjusel võtke mu saadetus Teie vastu sõeluda.

Новороссййскъ пороходъ "Новороссййскъ"
Михкелсонъ

Kutaissi kubermangu Suhhum-Kalee eesti asundusest pärit meremehe Mihkel Mihkelsoni (1860-1904) kirjapanekute kaaskiri Matthias Johann Eisenile. E 36776/8. Asunduste pärimust leiab rohkesti kogukonnaportaalist:

https://kivike.kirmus.ee/index.php?id=49&module=415&op=11

esmaspäev, 12. 06.
Kodavere 1938:
Mina aga memme kiidutüto,
mina aga memme kiidutüto!
Siad süödin, niid suretin.
Mina aga memme kiidutüto!
Obu joedin, sii uputin.
Mina aga memme kiidutüto!
Lehmäd lüpsin, piimä pilsin.
Mina aga memme kiidutüto!
Lapse süödin, silmä pissin.
Mina aga memme kiidutüto!
Naljalaulu hellitatud memmetütrest laulis Anna Lindvere heliplaadile Tallinnas Riigi Ringhäälingus, teda salvestasid Herbert Tampere ja August Pulst (ERA, Pl 91 B2).
Laulu saab kuulata ning sõnu koos noodistusega vaadata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-11340-60197-94552
Laul on trükitud ka Kodavere "Vanas kandles" (XI, nr 626).
Umbes heliplaadistamise aegu on Anna Lindveret (keskel) pildistatud koos tütre (paremal) ja seltskonna suvitajatega Peipsi kaldal (ERA, DF 1794). Foto jõudis arhiivi Leili Savastveri perekonna fotoalbumist.

pühapäev, 11. 06.
Karja, Linnuse k 1938. Väga varajast aega määratakse sõnaga: „Kolm koitu enne seasõitu.“
Ütlust seletanud Kaljo Lepp. ERA II 201, 140 (94)

laupäev, 10. 06.
Milline on SINU saunalugu?
Karksi 1931:
Ma kirjutaks siin meeleldi oma lapsepõlve aegsest saunaskäimisest. See tuleb isegi mulle vahest nii muinasaegne, nii uskumata ette. Ei mäleta täpselt, kui vana ma olin, kui saunaskäimist mäletama hakkan, igatahes alla kümne aasta. Saun, kus meie käisime, oli arvata 2 ½ × 2 ½ sülda suur. Ühes seinas oli kõrge poolümmargustest palkest lava vihtlemise tarvis. Ühes nurgas oli suur telliskiviahi maakividest kerisega lõunuviskamisejaoks. Põrand oli seesama maa, kus peale see saun oli ükskord ehitud. Vöörus ehk riietuseruum oli lepahagudest üles säetud, rohkem mooduasi kui tuulevari.
Selles saunas käisivad endid pesemas 16 perekonda. Iga perekond, kes sauna läks, võttis kahe pangiga kuuma vett ligi, külma vee jaoks oli juhtumisi ehk mõni viinud toobri (tuure), kus siis igaüks pidi ka oma jaoks külma vett viima. Kui laval ära käidi, hakati pesema, see oli üks tülikas töö. Selleks tehti ühe nõu sisse paras vesi valmis, siis terve pere kükitas ümberringi pead pesema. Mõnikord oli saun puupüsti inimesi täis, mehi, naisi, lapsi, noori ja vanu, nii et selle ringi jaoks oli nii väha ruumi. Talvel oli see toiming iseäranis tülikas. Oli ju eelmise saunapäeva vesi põrandal jääks külmand, nii tuli peseda pooleni sääreni külma vee sees jääpõhja peal. Suvel pesti sauna ees muru peal, kust veike vihmavee ojatire mööda jooksis, seal siis ka loputati üle endid. Pesemise matsalka aset täitis kaseviht. Sellel tõmmati seepi peale ja pesti pere kordamööda puhtaks. Kui oli vahest niisugune juhus, et mõnel ihu sügeli, siis kasteti viht sauna koldes tuha sisse ja pesti sellega, tõmmati veel seepi üle, mindi laval ja vihuti kuuma lõunuga, siis oli ka sügelis kadunud. Muud niisugust paha haigust ei tuntudki kui sügelisi. Neid ikka oli mõnedel, enamasti neil, kellel lapsed koolis käisid. Olid ju sügelised sel ajal harilik koolilaste haigus. Kui saunalaval mindi, visati enne lava istekohalt ikka veega üle, niisama valvati ka selle ette, et tõise loputamisevesi ei tulnud peale.
Kirja pannud Mari Sarv. ERA II 33, 447/52 (1)
Mari Sarve pildistanud 1938. aastal Peeter Parikas. ERA, Foto 871
Saada ka oma saunalugu Eesti Rahvaluule Arhiivile keskkonnas rahvalood.ee

reede, 9. 06.
Simuna 1950: Kalevipoeg olnd kange mies: pea löödud maha, siis läind veel paar kilomeetrit, pea kaindlas. Ta pidas vanast sõda. Seda olen ka kuulnd, kuda ta Peipsi loigust läbi tuli, kaksteistkümme tosinat laudu sellas. Kust ta nad tõi, seda ma ei tea. Tõi tehasest või sõjanõudest. Ta olla võidelnd vanakuradiga koa, kui laudu tõi. Läinuvad vastakute peksma. Kalevipoeg löönd ikka lapilauaga. Need läind katki. Siis keegi öelnd selja tagant, eks see üks inime ikka olnd, öelnd: „Vennas, löö ikka servilauda!“ Siis akand servilauda lööma ja saand siis võidu.
Kalevi juukse, nisuke taim kasvab küll meie einamal. Kasvab pika varre otsas, üks küünar pikk. Meil üütasse villapea ehk Kalevipoja juuks. Tema on valge, just puuvilla sarnane. Teda kasvab nii palju, et kohe. Loom ei taha teda easte.

Jutustas 76-aastane Villem Kuhlbach Paasvere valla Kiltri talust, kirja panid Ülo Tedre ja Virve Murumaa. KKI 12, 169/70 (15-16). Foto Mari-Ann Remmel 2012, Karuse khk., Metsküla. ERA, DF 17694.

neljapäev, 8. 06.
Simuna 1978:
Eduard Suuman endavalmistatud lepapasunaga.
Pildistas Mart Jallai. ERA, DP 106 ; ERA, DP 109

kolmapäev, 7. 06.
Koeru 1938: Mis lind sa oled kui oma sulgi ei jõua kanda (öeldi sellel inimesele, kes pani raskeks palju riideid korraga selga panna).
Vanasõna seletanud Laine Priks. ERA II 183, 653 (2)

teisipäev, 6. 06.
Häädemeeste 1935: Mängijad jooksevad kividele. Seda mängu kutsutakse kivitäpsuks. Üks jääbki kividest maha ja see on täps. Kui ta plaksutab, peavad vahetama kohti kividelolijad. Nüüd (kividelt maasoleku ajal) jookseb täps ja puutub ühte ning ütleb: "Täps!" Nüüd jääb see täpsuks.

Kirja pannud Kabli algkooli õpilane Liidia Kohv (snd 1921). ERA II 95, 490 (21). Muhu saarel Külasema külas pildistas ahvatlevaid kive ja lapsi 1947. aastal Elmar Kivaste. ERA, Foto 10827. Õuemänge eri aegadest leiad:
https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/exhibits/show/ouemangud/jooksumang

esmaspäev, 5. 06.
Muhu 1958:
Esmaspe ennast ehita,
ek-kee,
teisipäe teole minema,
kessiku kirves käiata,
neljapäe nuga kõhuta,
riede riistad kokku panna,
laupa lõunast saab jälle lahti,
ek-ke, ek-ke-ke-kee!
Teomehe nädalapäevadest laulis Pauline Vapper Suuremõisa külas, laulu lindistas Aino Strutzkin Eesti Raadio ekspeditsioonil (RKM, Mgn. II 305 c).
Laulu ja selle kommentaare saab kuulata KIVIKEses: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-49016-35653https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-49016-35653
Laul koos noodiga on avaldatud Eesti rahvamuusika antoloogias (https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/070-Teomehe-nadalapaevad).
Pauline Vapperi foto saadi Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil 1975. aastal, foto autor ja täpne tegemise aeg pole teada (ERA, Foto 11361).

pühapäev, 4. 06.
Pärnu 1992:
A-B-C,
üks kits läks üle vee.
Kandis kaasas palju prahti,
sina oled mängust lahti!
Liisusalmi kirja pannud Lele Aak Sauga Põhikoolist koolipärimuse kogumisvõistlusel 1992. RKM, KP 43, 279 (2) https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/6401

laupäev, 3. 06.
Häädemeeste, Arumetsa 1963:
„Julgete mõtete maailmas“ – see omaaegne raadiosaate nimetus on muutunud kõnekäänuks. „Ta tegi seda julgete mõtete maailmas“ või „Ta oli siis julgete mõtete maailmas“ ütlevad mõned sii, kui keegi joobnud peaga „vägitegusid toime paneb“. Kuulsin esmalt 1962.a. lõpul.
Ütlust seletanud Marta Mäesalu. RKM II 166, 60 (70)

reede, 2. 06.
Karuse 2012: Metsküla kool.
Matsalu ja Vilsandi rahvuspargi mälumaastike projekti 2012-2017 raames peatusid ERA kohapärimuse-kogujad tänavuses aasta koolis Metskülas. Pille Vahtmäe fotod: Metsküla algkooli laste liblikakogu; Laste seinamaalingud Metsküla kooli kõrvalhoonel; Looduslikest vahenditest valmistatud maskid; Kägikõrtsi veskiase Metskülas; Valdo Valper õpetab Kaisa Kulasalule kooli trepil GPS-seadet kasutama; Näärikivid Metskülas Matsalu lahe ääres. ERA, DF 11548, 11558, 11564, 11571, 11586, 11606, 11664.

neljapäev, 1. 06. 2023
Tatarstan, Tšeremšani raj, Mordovskoje Afonkino k 1977:
Viktor Danilov ja ersa-mordva laulikud.
Pildistas Mart Jallai. ERA, Foto 11769

kolmapäev, 31. 05.
Kärla 1962:
Tavaliselt on öeldud ikka: „Küla saunad köetaks korda.“
Niiviisi öeldavat veel praeguselgi ajal.
Ta mäletab seda vanasõna olevat kasutatud näit. sellistel puhkudel, kui mõni oli külas õlut teinud. Kui teisel peremehel ei olnud õlut, läks ta selle juurde, kellel oli ja ütles: „Küla saunad köetaks korda.“
See tähendas, et praegu ma joon küll sinu õlut, aga teine kord, kui mina teen õlut, saab jälle minu käest.“
Küsimusele, kas seda vanasõna on tarvitatud ka kättetasumise jm. vihjena, arvas Al. Kohu, et „jah, selles mõttes võidi kah öelda küll, et teine annab teisele kere peale.“

Vanasõna selgitusi Aleksander Kohult kirja pannud Vello Lõugas. RKM II 170, 79/81 (74)

teisipäev, 30. 05.
Berlin < Käina 1911: Üles, Üles, hellad vennad!
„Kas näe, tulevad aga jälle va prügi korjama!“ kuulen ju mõne maamehe Eesti otsekohesusega nurisevat, „ teine asi, kui mõni politika- või rahvamees vaeva näeb, et oma rahva kulturalist ja majanduslist olukorda paremale järjele upitada: seal kas müts maha!“ –
Jah, nii ta on, tuleme ikka jälle; ei pane me seal ka suurematgi imeks, on ju korjajate töö ränk, ja tulist vaimustust tarvis, et mitte käsa rüppe lasta vajuda. Teame aga, et kui mitte nüüd, siis iialgi.
Kui meie silmad kaugemale ümberringi laseme käia, igalpool musikalaadal näeme, missugune nõudmine algupäraliste iseloomuliste rahvaviiside järele on. Saksa keisergi käskis suure hulga Saksa rahvalaulusid parematest meistritest koguda, välja viilida, polerida, ja meestekoori kogus väljaanda. Nagu imelik algollus radium, nii seisab ka rahvalaulu kurs praegu kõrgemal tippul. „Ärimehed, tarvitage juhtumist, mis ainult ükskord tuleb! Ulatage aga seia ome määrdinud koltenud rublalisi, ka Eesti kunst on spekulatsion, mis 100% dividenda annab. – Ja sina, armas sannamees, mis sa oma palehigis teenitud krossi just kõrtsi pead tassima: kas oli meie esivanematel aega, letti taga aidu-raidu lällutada? Ega nad siis poleks võinud meile niisuguse päranduse luules ja laulus järel jätta, mille peale suuremadki rahvad praegu kadedad on! Meie argipäevased huvid, meie sipelgataolised mured saavad järeltuleva soole, kes meie kalmukünka peal tallama saavad, - täiesti ükskõik olema, kui meil mitte neile midagit paremat, jäädavat edasi anda ei ole. Kaevakem välja seda talendi, Eesti viisi! –
Küll ei ole rahvalulud isienesest veel mitte kunst; küll on aga naad juured, mille peal asudes meie helikunst, see õrn taimeke, see oras ikka õrgemale tõuseb, kaugelt minevikust toovad laulud tervitusi, kunst kannab neid tulevikusse. Meie rahva esimesed vaimuavaldused ulatavad senna valda, kus diamantahelatega kaljuseina külges meie algalgus kinnineetud rippub. Praegu vaikivad meil rahvaviisid: nagu kirikukella viimse helina sumin läbi õhu veel väriseb vaiksel pühapäeva homikul, kus udu mööda aasasid heljub, nii ootame nagu midagit. Paneme naad uueste kõlama, ja läbi udu tungib võimuga Päike! – R. Tobias

Rudolf Tobiase (29.05.1873-29.10.1918) üleskutse viisikogumisele, mida korraldas Oskar Kallas Eesti Üliõpilaste Seltsi egiidi all aastail 1904-1916. EFAM EÜS, M 2: 3, 61/4. Üleskutse ilmus viisikogumise seitsmendas aruandes. Nimekaardile kirjutatud kaaskirjas vabandab ja selgitab Tobias „hiljaksjäämist“.

esmaspäev, 29. 05.
Tori 1960:
Kuku, kuku, käokene,
kuku, kuku,
kus sii kägu kukunessa.
Kägu kaju vinna otsas.
Mis selle käo käte peal?
Laps on käo käte peal.
Mis selle lapse rinna peal?
Sõlg on lapse rinna peal.
Mis selle sõle sõlme peal?
Sõrmus sõle sõlme peal.
Millest sõrmus tehtuneksa?
Sõjamiiste sõrmeluista,
kangemiiste kaelaluista.
Käo kukkumisest ja luust sõrmusest laulis Liisa Kümmel Ore külas, laulu helilindistas Herbert Tampere, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 519 c).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-54115-70114
Liisa Kümmelit on pildistatud kodus, Kellame talu õuel tegutsemas umbes 1950. aastal (ERA, Foto 13604)

pühapäev, 28. 05.
Puhja 1973: Kui ma laps olli, sis sääl Järvakülas orus, karjamaade pääl peeti suvistepühade ajal palli. Pill mängis ja tantsiti, lauldi. Esimese püha õhtul kuni teise hommikuni.
Suvistepühast jutustanud Liine Ratik, kirja pannud Erna Tampere, küsitlenud Herbert Tampere. RKM II 307, 57 (1)

laupäev, 27. 05.
Keila, Vanamõisa k < Hageri, Haiba k 1939:
Haiba mõisnik tahtnud laadalt nuumhärgi osta ja toond selleks pangalt suurema summa raha. Mõni päev enne laata varastanud kutsar ja toapoiss härra raha ära. Mõisnik teadis, et seal lähedal elab kuulus nõid, senini polnud ta nõidust uskunud, kuid nüüd tahtis ta proovida. Ta käskinudki talitajat eite mõisa tulla. Eit toodudki mõisa. Härra öölnud: „24 tunni jooksul pead minu raha välja tooma, kui sa nõid oled, ja kui sa ei tea, siis peksan su selja nii pehmeks kui kõhu!“
Eit viidud alla keldri, kuhu ükski ta ligi ei pääse, mõisnik viib ise talle sinna süüa. Seal pidi ta välja mõtlema, kus raha on. Eit oli aga lihtne talueit ja ei teadnud nõidusest midagi, ainult mõne viguriga oli kuulsaks saand. Nüüd oli ta keldris päris püsti hädas ja hoigas ühte lugu: „Oo, seljake, oo, kõhuke, mis te oome saate!“
Seda hüüdu kuulnud aga toapoiss, sest ta oli läind keldri lukuaugust piiluma hirmuga, et kas saaks eidele kuidagi rääkida, et ta neid välja ei annaks. Siis kuulnudki toapoiss seda hüüdu jällegi: „Oo, seljake, oo, kõhuke, mis te oome saate!“
„Ää teab, korat, kõik,“ ütles toapoiss kutsarile, „sa oled ju Kõhu külast ja mina Selja vallast.“
Nüüd läksid mehed nõida paluma, et see neid välja ei annaks. Eit öölnud: „Oo pojad, mis ma teid välja annan. Ma tian seda küll, et teie vargad olete, aga ma praegu veel ei tea, kus raha on? Kui teie ütlete, kus raha, siis pole mul mingit häda teie nimesi ütelda.“
Toapoiss ja kutsar juhatasid, et raha on härrastemaja taga sirelipõõsa all. 24 tundi oli täis, härra küsis: „Kas tead nüüd, kus on raha?“
„Tean küll, lase aga välja.“ Eit nuusutand, käind vastu tuult ringi ja kraapind sirelipõõsa alt raha ülesse. Tasuks saand nõid mõisnikult viissada rubla. Sellest ajast saadik saanud vanaeit nii kuulsaks nõiaks, et ükski pole seal kantis julgenud enam varastada. Nii tekkisidki tolleaegsed nõiad.
Jutustanud Mart Lessep, kirja pannud Uno Kurell. ERA II 226, 290/3 (14)

reede, 26. 05.
Karksi 1970:
Kiri küüt, kiri küüt, tsoh, tsoh,
too piits, too piits, plaks, plaks,
:;: tüdruk, tüdruk, laisk, laisk. :;:

- Kas veel mõni lind laulis kudagi?
- Oh laulava mitu tükki ega linnu kiilt ei oska jo. Selle linnu kiilt ma oskan.
- Ainult selle keelt?
- Jah. Selle kiilt ma oskan, sii om selle... ööbiku puulvelle.
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-44612-03967

Ööbiku poolvenna keeles laulis Helene Jõgi (snd 1889) Karksi-Nuias, salvestasid Ingrid Rüütel ja Olli Kõiva. RKM, Mgn. II 1768 e.

neljapäev, 25. 05.
Rannu 1968:
Katekümne viies mai (vana järgi) olli linateo emäpäiv. Selle päevä ümbre kõigub.
Jutustas Emilie Koger. Kogus Erna Tampere. RKM II 252, 73 (19)
Fotol linapõld Setomaal, 1937. Pildistas Valeria Egorov. ERA, Foto 762
Lähemalt saab lugeda urbanipäevaga seotud teate kohta Eesti rahvakalendri veebiväljaandest:
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/urbanipaev/item/47234

kolmapäev, 24. 05.
Kursi 1889: Mida enam sa kassi silitad, seda kõrgemale kass saba tõstab.

Vanasõna kirja pannud Tõnu Riomar. H II 27, 132 (56)

teisipäev, 23. 05.
Valjala 1935: Kiiged ehitati suvistepühade eel. Kiige ehitamisest võtsid osa külanoored, enamasti poisid. Kiige materjal toodi mõisa metsast: sambad, tugiteibad jne. Neid käidi toomas öösel. Et puude raiumisel tehtud müra ei kostaks ära, selleks lauldi ja mängiti lõõtsmoonikat. Kiiged ehitati külast eemale metsa äärde. Kiige juures oli ka mängu- ja tantsuplats. Kiiged ehitati kahe istelauaga ja kuue aisaga. Kiigel aeti üle õrre, nii et kiik pöörleb õrre ümber. Kes seda rohkem kordi võis teha, sellest peeti lugu. On juhtumusi olnud, kus on kiigega üle saja korra üle õrre aetud. Kiigel lauldi [---] tantsuga ringmängulaule ja ka muid laule.

Kirja pani Kuressaare tööstuskooli õpilane August Vilsaar (Villsaar, 1917-1988), arhiivile saatis õpetaja Theodor Kaljo. ERA II 93, 306 (114a).
Saaremaal Kärla kirikukülas ühe istelauaga kiigel kiikuvaid poisse pildistas 1958. aastal Rudolf Põldmäe. ERA, Foto 3500.

esmaspäev, 22. 05.
Harju-Jaani 1957:
Mis see kiige kriunueksi?
Kiige kriunub kinda'aida,
aluslauad andisida,
pealispuud punaseid paelu.
Oot-oot, kiige, noo-noo, kiige,
las mu venda võtab naise,
siis saab kiige kinda'aida,
aluslauad andisida,
pealispuu punaseid paelu.
Kiikumisest ja kiige soovidest laulis Anette Karu Raasikult, laulu helilindistas Rudolf Põldmäe, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 157 a).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13238-58419-72860
Anettet pildistas tema koduväravas Richard Hansen (ERA, Foto 3649).

pühapäev, 21. 05.
Võnnu 1889: Väike valge kerkuge, lävve pole koskilgi?
Mõistatuse kirja pannud Taavid Lätti. H II 29, 767 (84)

laupäev, 20. 05.
Saarde 1913/8: Nii laisk inimene, et ei joua veikest sõrme ka liigutada.
Kõnekäänd vihust „Vanavara. Saarde kihelkonnast korjatud ja kirjutatud aastal 1913 ja 1914, 1915, 1916, 1917, 1918. Korjanud ja kirjutanud J. P. Sõggel“ (Jaak Sõggel). ERA II 146, 417 (728)

reede, 19. 05.
Tartu < Iisaku 2022: Küsitluskavas leidub kirjakoht, kus uuritakse, kas muusika kuulamisega võib seostuda mingi lõhn. - Ei, seda küll mitte, kuid keskkoolis laulis üks hea häälega klassiõde, häält tajusin värvilisena punastes toonides. Tema hääl mõjus pohlapunasena, ja see oli ilmselgelt ilus. Igatahes võib-olla võrrelda saaks madarapunasega. Lillakaspunane hääl oleks kriiskav, kime, ruugepunane aga ebapuhas. Hiljem, aastatega, seda värvilisust enam ei tajunud.
Küsimus muusikaelamuse saamisest ja muusika mõjust on minu jaoks liigagi isiklik. Erilisi elamusi, mil muusika mõjus tugevalt, pole vähe. Muusika saab olla ja on rahustav, erutav, lohutav, innustav, rõõmustav, virgutav, uinutav, heldimapanev, ekstaatiline, ülev...

Lõik folklorist Mall Hiiemäe (snd 1937) vastustest küsimustikule "Muusika minu elus". EFA I 476, 20/1.

neljapäev, 18. 05.
Urvaste 1967:
Meil ol´l üt´s vanainimene, kui ma väiko olli. Mul õde ol´l väiksemb, temä võt't õe oma manu ja lugi tol latsõlõ kõiki linnu keeli. Tä ol´l eluaig kar´an käünü.
Pääsuke lauld:
Võti pulka, võti kiilu,
lätsi poele putru keetmä,
panni villa müürü pääle,
sattõ tullõ tsärr!
Hütt laul nii: Hütt töö, töö, töö, töö!

Jutustas Ann Kasak. Kogusid Erna ja Herbert Tampere. RKM II 225, 123 (23)
Pildistas Herbert Tampere. ERA, Foto 8184

kolmapäev, 17. 05.
Vigala 1896: Mine sauna vihata ehk linna rahata.
Vanasõna kirja pannud Hans Laipmann (Laikmaa). H II 54, 585 (10)

teisipäev, 16. 05.
Räpina 1980: Sääse laul:
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-61652-40537

Esitas Adeele Puksa (74-a.) Laane külas, pärit Luuküla Eesti asundusest Oudova rajoonist. Salvestas Mall Hiiemäe. RKM, Mgn. II 3351 (6). Fotol Adeele Puksa koos tütre Hele ja tütrelapsega. Arhiivile annetas Hele Kuut. ERA, DF 36547.

esmaspäev, 15. 05.
Kihnu 1952:
Eit oli ella oidemaiõ,
viis sind põlle sees põllale,
pani aga parmaste vahele,
sületäüte keske’elle,
et ei viernüd vihmauogu,
et ei satnud sadu piäle.
Ohakad pani oidemaiõ,
kibuvitsad kiigutama.
Eit oli ella oidemaiõ,
sina olid kuri karjumaiõ.
Ema hoolt tuletasid pruudile meelde Kihnu pulmalaulikud Suigu Mari, Tungi-Mihkli Reet, Kraavi Reet jt, kirja panid üliõpilased Leili Märtman ja Ottilie Niinemägi (EKRK I 3, 305 (13)).
Kihnu pulmalaulikuid (vasakult: Kraavi Reet, Merase Liisi, Paju Ann, Suigu Mari, Tälle Madli) pildistas pulmade filmimise käigus 1954. aastal J. Mikk (ERA, Foto 2499).

pühapäev, 14. 05.
Tartu 2009:
Emadepäeva tähistamine, lapsed istuvad ümber laua ja teevad paberist kaunistusi, Tartu Mänguasjamuuseum.
Pildistanud Evelin Sarapuu; arhiivile üle andnud Piret Voolaid. ERA, DF 6463

laupäev, 13. 05.
Viljandi, Uusna v 1894: Tuhkamats nõuab renti (uni tükib pääle)
Ütlust seletanud Hermann Nigul (Niggol). H III 20, 642 (53)

reede, 12. 05.
Helme < Kanepi 1960: Valss "Toomepuu":
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17180-43814-57975
Mängis Erni Kasesalu, salvestas Aino Strutzkin. RKM, Mgn. ER 5 (2). Foto Erni Kasesalust Otepää rajooni isetegevusülevaatusel millalgi 1950. aastatel pärineb Aime Lehiste fotoalbumist. Arhiivile vahendas Juhan Uppin. ERA, DF 40932.

neljapäev, 11. 05.
Vadjamaa, Luuditsa k 1972:
Foto on tehtud Kiko-onu maja otseina ääres. Perenaise selja taga rihenneüz-i (eeskoja) aken. See rihenneüz on ilma on ilma küttekoldeta, kuid suur ja avar. Siin on suvel peremehe magamisase, laud akna all ja selle kõrval toidukapp.
Esimeses reas Üllar Ende, Aivo Lõhmus, Ivar Sinimets. Teises reas: Paul Ariste, Jelena Georgijeva, Kiko Georgijev (Kiko-onu). Aivo Lõhmusel on kaelas ilvese hammas. Kiko-onu jutustas midagi lõbusat. Sellepärast on tal endal kaval nägu ja teised on naerusui.
Pildistas Tõnis Kask. ERA, VE 364. Tekst Paul Ariste vadja kogust VE XV, 134

kolmapäev, 10. 05.
Rõuge 1902: Ära vana hobust enne ära tapa, kui varss veab.
Vanasõna kirja pannud Oskar Leegen. E 43708 (28)

teisipäev, 9. 05.
Karula 1939: Valga-Võru maantee Rebasemõisa ja Köstri talu piiril teel asub sild, mida kutsutakse Kuningasillaks. Ta on saanud oma nime Vene-Rootsi sõja ajal järgmiselt: Vene väed on rootsi kuningat ühes väikse ratsasalgaga taga ajanud. Kui nad silla kohale on jõudnud lasknud kuningas ratsasalgal tema hobusega edasi sõita, ise aga pugenud silla alla peitu. Kui Vene väed sillast juba kaugel olnud tulnud kuningas silla alt välja ja rutanud talumeeste juure, kes teda talumehe riides on viinud Rootsi vägede juurde tagasi. Sealt on saanud sild oma nime ja ka silla juures olev mägi, mida kutsutakse Kuningasillamäeks.

Jutustanud 47-aastane Reinhold Turm , kirja pannud Leontiine Turm Karula valla Üstemäe talust, pärit Urvaste kihelkonnast Antslast Kärna talust. ERA II 243, 444/5 (11).
Kuningasilda pildistas 1957. aasta juulis T. Luikme. ERA, Foto 3151.

esmaspäev, 8. 05.
Tori 1924:
Oli mul üks ainus venda,
oli üksi, maksis kaksi,
sõitis seitme me' seasse,
kandis kümne me' kübara,
üheksama ülikonna.
Kuub temal oli kuldatoime,
kasukas oli kardatoime,
särk oli särjesoome toime,
kübar kui kuu taevas.
Kus ta hooste keeretelle,
sinna keeretas kiriku,
kus ta hoosta tantsiteles,
sinna tantsitas tänava.
Sõit's aga tema Saksamaale,
sealt tõi saksiku emanda:
põll tal künnab, händ äästab,
perse pillub piparida,
mööda põllu piinarida,
saba raputab rahada.
Imelisest vennast ja veel imepärasemast vennanaisest kirjutas Johan Oidermann (E 54330/1 (39)).
Teadmata ajal ja tundmatu fotograafi tehtud foto tundmatust laulukoorist, kus rahvaluulekoguja Johan Oidermann seisab kolmandas reas vasakult esimesena, jõudis arhiivi 1963. aastal Pärnumaa ekspeditsiooni käigus Richard Hanseni ümbervõttena (ERA, Foto 6626).

pühapäev, 7. 05.
Jõelähtme 1940: Pisikene puukene, kogu pere perssevaht?
Mõistatuse kirja pannud Tõnu Võimula. ERA II 283, 156 (61)

laupäev, 6. 05.
Kose, Alavere 1992:
Emmemariizu floore,
emmerii, emmeraa,
tðiki-tðambo,
tðiki-tðambo
van du vrii.
(Ma ei tea, kas ma sõnad õigesti kirjutasin, aga käib ka.) Niisiis asume mängu juurde. Seista ringis, käed mõlemale poole välja sirutada. Üks käsi teise lapse käe peale, teine käe all. Parem käsi ikka peale. Ja siis läheb mänguks. Üks alustab, lööb teise lapse käe pihta, teine jälle järgmisele ja nii kaua, kuni salm otsa saab. Kui tuleb salmi lõpp „van du vrii“, siis peab olema ettevaatlik, eriti „vrii“ koha peal. Seal ei tohi ennast lüüa lasta. Pead käe eest ära võtma. Kui saad aga löögi käe pihta, oled mängust väljas. Siis algab laul uuesti ja mäng algab ka uuesti, ainult ilma selleta, kes välja läks.
(Mängukirjeldus koolipärimuse kogumisvõistluselt Alavere põhikoolist 1992.)
RKM, KP 41, 489/90 (2)

reede, 5. 05.
Tartumaa 1957: Lehekuu külm täidab salved.
Kirja pannud Ottilie Niinemägi. RKM II 68, 287 (53).

https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mai

neljapäev, 4. 05.
Urvaste 1957: Rootsi kuninga istutatud tamm Tamme-Lauri, Urvaste koolimaja ligiduses.
Pildistanud Richard Hansen. ERA, Foto 3070

kolmapäev, 3. 05.
Ridala 1911:
Ennem saab veike maasika maast, kui suur tähe taevast.
Vanasõna teadnud Maria Kreek, kirja pannud Cyrillus Kreek ja Johannes Muda. EÜS VIII 353 (32)

teisipäev, 2. 05.
Tallinn 2022: Tartu Ülikooli Naiskoori Tallinna Vilistlaskoor Lubinokad asutati 19. detsembril 1979. aastal ja sai tänavu 43 aastat vanaks. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi kogumisvõistlusest Muusika minu elus võtame osa üheskoos. Esimene osa kogust on küsitluskavast inspireeritud meenutused ja mälestused laulja oma muusikalisest minevikust - lapsepõlvest alates - ja laulmisest meie 43-aastases kooris. /--/ Andmeid lauljate sünniaegade kohta saab koorilauljate nimekirjast. Peaaegu igal esmaspäevasel proovivaheajal laulame kellelegi sünnipäevalaulu ja ulatame lilled ning maiustame.
Seesama koori nimestik avab meie koori rikkaliku elukutselise tausta. Dirigent sai hääleharjutuste ajal anda ülesande: nüüd laulavad apteekrid, nüüd filoloogid, loodusteadlased või aiapidajad, õpetajad, Tallinna "mägede" elanikud ... Mõni sai mitmel korral püsti tõusta. Meil on väga huvitav mitmekülgne koosseis. Kui tekib probleem, on ikka keegi, kes selles/oma valdkonnas teistest paremini orienteerub ja kellelt saab nõu küsida. Varasemate koorireisida ajal, kui polnud niiväga vaja bussis tooli külge rihmutatud olla, kutsuti kõik järgemööda mikrofoni juurde oma ametit või harrastusi tutvustama. Meeleldi kuulasime ka Maie või Nelly anekdoote või Piia luuletuste ettelugemist. Iga etteastumine tõi lauluõe ja tema eriala palju lähedasemaks. Eks selles ole ka saladus, miks näiteks reisile või laululaagrisse minnes pole eriti oluline, kellega ühte tuppa ööbima satud – kõik on omad.

Lõik Pille Kippari kaaskirjast TÜ Naiskoori Tallinna vilistlaskoori kaastööle, lehekülg rohkest lisamaterjalist ning foto koorist Tallinna botaanikaaias laulmas. ERA, DK 1017, 2; 1020, 23; ERA, DF 43014.
Pille Kippar pälvis EV Presidendi rahvaluule kogumispreemia 2023 rahvaluule-ainese kogumise eest kõrgkoolides aastatel 1973–2004 ning koori „Lubinokad“ liikmete väljapaistva kaastöö organiseerimise eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus“.

esmaspäev, 1. 05. 2023
Mustjala 1959:
Oleks sii minu olemine,
teiseks sii mu tegem(ne,
küll mina teeksin, mis mina tiiksin:
paneksin saksad santima,
talupojad tantsima,
ruuad rukki leikama,
härrad rehte rabama.
Olen mina keinud, olen mina näinud,
seda imet ma pole näinud:
siga sii laulis penni peel,
kukk sii töngus aidassa.
Igasugustest tahtmistest ja imelistest nähtustest laulis Ann Anis Vanakubja külas. Laulu helilindistas Herbert Tampere, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 227 h).
Laulu saab kuulata KIVIKEses: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-47179-15050
Anne pildistas Herbert Tampere (ERA, Foto 4001).

pühapäev, 30. 04.
Räpina 1952: Mai laupäeval tehti kah tuld, tehti ainult maha, ei olnud nii suurejooneline pühitsemine kui jaanipäeval. Maipidustusi nimetati – mai saatmine.
Kirja pannud Selma Lätt. RKM II 28, 369 (22)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mai/item/47165

laupäev, 29. 04.
Ridala, Saardu k 2012:
Alliku talu saun Ridala kihelkonnas Saardu külas (projekt Matsalu ja Vilsandi rahvusparkide mälumaastikud). Pildistanud Mari-Ann Remmel. ERA, DF 17235
Saada meile oma saunalugu: https://rahvalood.ee/lood/minu-saunalugu/
Aasta 2023 on Eestis kuulutatud sauna-aastaks ning selle puhul ootab Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv saunalugusid. Eestlasi on nimetatud saunarahvaks, kelle saunatraditsioon ulatub aastasadade tagusesse aega. Millised lood seostuvad saunaga, mida räägitakse saunast, mida räägitakse saunas?
Ootame kirjapanekuid teemal „Minu saunalugu“ portaalis rahvalood.ee. Vastuseid ootame 2023. aasta jooksul.

reede, 28. 04.
Pärnu 2022: Oma esimese nuppakordioni viini häälestusega ostsin sõjaväes 1942. aastal, täpsemalt Toroschinos Austria raudteelaselt Bruno Klingebielilt. See oli nii hea pill, et igast tõmbest tekkis kananahk ihule. Pillil oli nii puhas hääl, selge kõlaga. Hiljem, ükskõik, mis pühadega tegemist oli, teati selle pilli erilisest häälest ja kutsuti ikka mind mängima. Kandsin seda pill endaga kaasas ning mängisin sõjaväes sellega kuni 23.09.1944. Tol päeval jäin oma pillist küll ilma, kuid ohvitser, kelle kätte see läks, lubas mulle, et kui saan vabaks ja ta üles leian, saan selle tagasi. Kui see päev kätte jõudis ning olin saanud loa linnas liikumiseks, jalutasin mööda Riia maanteed, kui kuulsin korraga oma akordioni heli. Loomulikult oli minu suurimaks sooviks oma pill tagasi saada. Andsin endast ohvitserile märku ning viimane täitis oma lubaduse. Sellest hetkest oli see pill minuga kuni arreteerimiseni, kui kõik asjad konfiskeeriti. Enne seda jõudis akordion käia kaasas sõjaväes, Venemaal kuuligi saada ning lõbustada rahvast Kroonlinnas. /--/
Kuigi pärast vahistamist jäin oma akordionist ilma, saatsid erinevad pillid mind ka vangilaagrites. Akordion oli see, mis päästis minu elu. Kaheksa ja pool aastat Siberi seitsmes vangilaagris lohutas just pill minu kui muusiku hinge, tõstis masendusest ega lasknud lootusel langeda.
Näiteks üks seik meenub seoses 30. detsembriga 1947. aastal, kui vangilaagris otsiti meest, kes oskaks bajaani mängida. Nimelt oli vaja, et aastavahetusel keegi pidustustel suuretele ülemustele pilli mängiks. Kuna mina seda oskasin, siis võttis üks konvoisõdur mu endaga kaasa. Ühiselt alustasime kuni seitsme kilomeetri pikkust rännakut mööda taiga metsateed. Kohapeal sain kätte kolmerealise bajaani ning mängisin terve pidu. Pärast peo lõppu kutsuti mind kõrgete ülemuste poolt mänguga jätkama. Seda kuni pooleteiseks tunniks ning tasuks mängu eest kolm pätsi leiba. Lisaks olin saanud süüa ka mängimise pauside ajal ohvitseride poolt pakutuna. Nii nagu tol korral, eks olen ka hiljem tundnud seda, et peost osavõtjad suhtuvad pillimeestesse väga hästi. Ikka pakutakse süüa ja juua. Seda aga nii, et tuleb viisakalt joogist keelduda põhjusel, et tuleb veel autoga sõitma minna. Tegelikult pole mul kunagi sõidukit olnud. Kõik see aga jätab endasse tunde, kuidas peoõhtutel on alati pillimees ja pidulised kui üks rahvas.
Lõik EV Presidendi rahvaluule kogumispreemia 2023 pälvinud Henno Sepa (snd. 1922) võistlustööst „Muusika minu elus“, mis pärjati ka ühega võistluse kolmest peapreemiast. ERA, DK 1022, 5/8. Piltidel: Henno Sepp 1944. a. saksofoni mängimas, vasakul sõber, kelle käes on tema nuppakordion, ning 21.04.2023 preemia üleandmisel Eesti Kirjandusmuuseumis suupilli mängimas. Foto Alar Madisson. ERA, DF 44779.

neljapäev, 27. 04.
Ootame osalema selleaastasel kogumisvõistlusel “Kohtumised metsloomadega”. Vastuseid ootame 2023. aasta jooksul.
Kogumisvõistlusele võib saata ka lisamaterjale (pilte, videosid ja helimaterjale)
Küsitluskava ja rohkem infot leiad siit: https://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/25
Võnnu, Kõnnu k 2016:
Kõrvukrätsu poeg
Pildistas Janno Simm. ERA, DF 44614

kolmapäev, 26. 04.
Kuusalu 1892: Kes kaik pühäd pidab, se kaik näljäd nägeb.
Vanasõna kirja pannud Hans Lohk. H II 34, 765 (5)

teisipäev, 25. 04.
Tallinn 2022: Minu esimesed mälestused enda laulmisest pärinevad aastast 1942, kui elasime Haljala lähedal Aukülas. Olin siis kuuene. Aukülas oli kombeks kõiksugustel seltskondlikel olengutel ja jootudel, nagu sünnipäevad, pulmad leeripeod, talgud, peied jm. palju laulda. Ilmselt tõstis see tuju ja andis koosolemisele vajalikku vunki juurde.
Lõik kogumisvõistlusel "Muusika minu elus" peapreemia pälvinud Heinz Valgu töö algusleheküljelt. Tihe kirjutis jäädvustab ühe ajastu - Eesti Vabariigi langemisest kuni taasiseseisvumiseni - muusikakogemusi isikliku vaatenurga kaudu, tutvustades eri keskkondi ja muusikastiile sel kombel, et ühe inimese lugu kõneleb rahva lugu (EFA I 425, 1). Pildil algkooliaegse lauliku tiitellehed: EFA, AK 1336.
Heinz Valk pälvis EV Presidendi rahvaluule kogumispreemia 2023 kaastööde eest Eesti Rahvaluule Arhiivile aastail 2006-2015 ning särava töö eest 2022. aasta kogumisvõistlusel „Muusika minu elus“

esmaspäev, 24. 04.
Tori 1965:
Uit-tuit-tuit-tul'l,
ja kus mede Lull?
Üle veski mäe,
sääl külapoiste käe, käe, käe.
Uit-tuit-tuit-tul'l
ja kus mede Lull?
Üle veski mäe
sääl külapoiste käe, käe, käe.
***
Uit-tuit-tuit-tul'l
ja kus mede Lull?
Üle veski mäe
sääl külapoiste käe, käe, käe.
Meie poeg tule väl'la
ja anna rutta süia,
et lullilugu võin lüia
ja jälle karjas käia.
Ullalla, ullalla, ullallalaa.
Labajalgse torupilliloo üle arutasid ja laulsid kahepeale Linda Tilk ja Liisa Toom Rätsepa külast. Laulu helisalvestas Herbert Tampere, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 1111 c).
Laulu ja vestlust saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-21326-54967-78232
Laulikuid pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 7495; ERA, Foto 7505)

pühapäev, 23. 04.
Mihkli 1938: Vaat kebade on ikka nimetud pööripäe. Pööripäeva õieti kebade ei ond, aga jüripäevast peeti ja algas kõik töö ja tegevus. Vanadrahvas öelsid, et jüri siduda ja mihkel laska lahti; see oli nii, et jüripäevast akkas töö ja mihklepäevaks oli suurem töö tehtud kõik.
Kirja pannud Vello Eenveer. ERA II 251, 471/2 (39)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/juripaev

laupäev, 22. 04.
Haljala, Altja k 1973:
Vaade Altja neeme Suurkivile ja võrgumajale merelt. Fotograaf teadmata, arhiivile toonud Anne Kurepalu. ERA, DF 38838.
10.05.1972. Peaaegu kõik Altja inimesed olid neemes ja aitasid otsida ning meelde tuletada kunagiste võrgukuuride asukohti. Oli hulk arutamist nende asukohtade ja väljanägemise üle. Oli väga kasulik päev. Mulle tundus, et külarahvale oli just võrgukuuride taastamine väga oluline. See oli olnud nende noorepõlve aegadega seotud, siit oli palju mälestusi. Siin „kivistati“ (osa ütles „kivestati“) õhtul võrgud, mis merre viidi ja hommikul mindi võrke nõudma.
Kojujäänud pereliikmed tulid „kalavastale“ nagu siin öeldi. Neem oli kogu küla tööelu keskpunkt. See võimalus võeti neilt nõukogude võimu tulekuga, kui ametikalurite paadid viidi Vergi saarele sadamasse, kus need olid piirivalvuri valvsa silma all okastraadiga piiratud aias. Ülejäänud paatidele puuriti põhja augud, et neid enam kasutada ei saaks. Räägiti, kuidas vihmaste ilmadega käidi mõisa võrgumajas tantsimas kuna sellel oli ainsana kuuridest laudpõrand. Kuuri nurkadesse oli visatud tantsimise ajaks angervaksa, mis lõhnas hästi. Õnneks oli meie töömehel Karl Väinsalul alles 1927. aastal tehtud foto võrgukuuridest mere poolt. Sellel oli hästi näha mõisa paadikuuri nurgakivi, mis oli veel alles. Sellest kivist hakati meelde tuletama oma perede võrgukuuride asukohti ning suurust. Kunagine vabeaed, kus võrke kuivatati, asus esimese võrgumaja ja Neemela vahel ning oli võsasse kasvanud. Ranna ääres jõe kaldal oli kunagine laevaehitusplats, üks kolmest Altja külas. Meie töömehe Paul Tenimäe mälestuse järgi olevat selles kohas ehitatud valmis 9 kahemastilist kaljast, millega veeti küttepuid linnadesse, Kundast tsementi ja Võsult telliseid. Esimene seal ehitatud laev oli Rjurik, aastail 1896–1897. Talveks veeti laevad talgutega randa ja kevadel taas merre.
Samas suubub merre Altja jõgi. Talvel olid mehed saaginud jõel jääd, mille vedasid hobustega seltsimaja jääkeldrisse, mille asukoht jõe kaldas on senini näha. Laiakari rannas oli pöördkiik. Laiakari oli kõrgem rand Mustoja küla poole piki randa minnes.
Neemes oleva Suurkivi najal oli enne sõda metallredel, mille kaudu sai kivi peale ronida. Kui kord kivi otsa ronisin, nägin seal puurimise auke. Kuulsin külarahvalt, et seda kivi oli tahetud lasta tükkideks, kui ehitati teed Vergi saare ja küla vahele (1933–1934) ning siin randades palju kive lõhati ning viidi teetammi täiteks. Altja mehed olid öelnud, et kui seda kivi hakatakse lõhkuma, siis nemad ronivad kivi peale ja lastagu neid tükkis selle kiviga õhku. Suurkivi oli kaluritele üks oluline meremärk kui mindi võrke laskma. Teine märk oli mingi kaldal kasvav puu või ehitus. Nii jäi Altja Suurkivi ranna lähedale vette, aga Vergi Titekivi jäi uue teetammi alla. Selle peale ütlesid Altja inimesed, et nüüd peavad Vergi omad käima tittesid Altjalt Suurkivi tagant toomas, sest see kivi oli ka neemeotsa peredel tittede saamiseks.
Järgmistel päevadel kirjutasin kokku infot võrgukuuride kohta.
Katkend Anne Kurepalu kaastööst „Minu 21 aastat Lahemaa Rahvuspargi teenistuses“. Kirjutatud 1972–2000 oma töömärkmikesse talletatu põhjal aastal 2020–2021. ERA, DK 1023 (9/10).
Anne Kurepalu, EV Presidendi rahvaluule kogumispreemia laureaat 2023. aastal pälvis preemia järjekindla Lahemaa elu ning pärimuse jäädvustamise eest aastail 1972–2022 ning väljapaistvate kaastööde eest 2013–2022. Eesti Rahvaluule Arhiivi kaastööline sai temast 2013. aastal seoses lastemängude kogumisvõistlusega.

reede, 21. 04.

neljapäev, 20. 04.
Henno Sepp mängib ja laulab Antslas oma kälimehele "Ei emal oli tarvis seda teada"
Foto saatis Henno Sepp kogumisvõistlusele "Muusika minu elus". ERA, Foto 19351

kolmapäev, 19. 04.
Tõstamaa 1893: Jagajale jäevad ikka sõrmed.
Vanasõna kirja pannud Johan Öövel. H II 41, 748 (28)

teisipäev, 18. 04.
Kodavere 2022: Olen sõjaaja laps, aga sõda mäletan vähe. Olin ütelnud: „Nennuk, madin, Elle pelgab.“ Minu isa oli puutöömees. Ta tegi meie talumaja eestoas regesid, vankreid, lookasid ja käis neid laatadel müümas. /--/ Kord tuli mulle külla üks naaberküla tüdruk. Isa hööveldas ja laulis. Tüdruk arvas, et mu isa on purjus. /--/ Minu lapsepõlves rippusid tagatoas seinal vanaisa Joosep Rosina viiul, kitarr ja mandoliine. Nüüdseks kõik kadunud. Kapi otsas on 4 akordioni, üks käsitööna tehtud, ja fanfaar. Olen mitmel pildil pilliga, et äkki oskan. Aga sellel ajal oli raske saada muusikalist haridust. „Lutika Viiu" mängin ikka ära.
Elle Pintsoni (snd 1942) võistlustööst „Muusika minu elus“. ERA, DK 1012. Koduaias Ranna külas 1940. aastate lõpus. Elle Pintson vasakul mandoliiniga. „Õde ostis Tartu Ped. Instituudi stipi eest fotoaparaadi Ljubitel. Film lasti ilmutada. Pildid tegime sahvris ise, valgustasime taskulambiga, ilmutasime ja kinnitasime.“ ERA, DF 42228.

esmaspäev, 17. 04.
Tõstamaa 1964:
Tänä te süöte seda siiga,
mis oli miidi mõrdas käun.
Omiku ujus meressa,
lõuna laksus lainde keskel,
õhtal kiis katalessa.
Käesoleva aasta kala elust ja saatusest laulis Tõhela küla pulmalaulik, 70-aastane Elisabet Piiskop, laulu lindistas Herbert Tampere, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 997 a).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-21311-56269-89420
17-aastase Elisabeti foto jõudis arhiivi Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonilt Richard Hanseni ümbervõttena (ERA, Foto 7105).

pühapäev, 19. 03.
Väike-Maarja 1888: Ilustaja ihu sees?
Mõistatuse kirja pannud Jakob Koit. SKS, Eisen 41 (45)

laupäev, 18. 03.
Tarvastu 1896:
Pukats
Pukats ollu Kurel sulane. Põdenu mõne nädäli ja nakanu joba tervese saama. Ollu kevade veemineki aig; sann ollu üle oea ja viit Pukats sanna vihtma. Nõndapia, ku tõise sanna mant mäele minnu ja Pukats ütsinda sanna jäänu, pistän kaits poisikest sissi ja üits ütelnu tõisele: „Mats, viska lõunu!“ Kohe ollu ka pangitäis vett keressel. Ütelnu tõine jälle: „Mats, too lavalt maha,“ – ollu Pukats kohe maha tood. Ütelnu: „Mats, aa puru!“ – ollu kohe tõine sanna lae pääl ja aanu Pukatsile läbi lae puru kaala. Ütelnu: „Mats, vii lavale!“ ja kohe ollu Pukats jälle lavale viit.
Sedaviisi tembutanu pääle, – lavale ja lavalt maha, aanu puru selgä ja vett keressale; lugenu selle manu aga esi kikk patu Pukatsile ette, mis ta vähägi tennu, kudas kirsi otsast emäle kirsiluid selgä pildunu ja pailu muid. Pukats tahtan amet selgä aada, aga tõine ütelnu: „Mats, ärä lase!“ ja oli ratsun ame käest ärä, et ei ole enämb aru-otsa konnigi ollu. Üits tullu mäeld alla sanna poole, aga tõine ütelnu tõisele: „Mats, tee tagasi!“ ja Mats lugenud: „Tiks, toks, tõisipidi“ ja tuleja jäänu seisma – ollu, nagu oles midägi maha unetanud, käändän ümmer ja minnu mäele tagasi, nemä aga tennu oma tempu edesi.
Tüki aa peräst tullu Pukatsi naine ja saanu joba purde pääle, aga tõine ütelnu jälle tõisele: „Mats, tee tagasi!“ Mats lugenu oma „tiks, toks, tõisipidi“ ja ka naine minnu tagasi. Viimäte tullu peremees ja tõine ütelnu tõisele: „Mats, vana esi tuleb, nüid ei avita enamb kedägi, lääme ärä!“ ja kadunu nagu uttu. Peremees tullu alla; sann ollu kuuma lõunu täis ja Pukats ikken ku ull laits! Aet tõisele sõss rõõva selgä ja viit ärä mäele.
Jutustanud Lampson, kirja pannud Feldfebel (J. Tõllasson). H II 55, 341/3 (2)

esmaspäev, 17. 04.
Tõstamaa 1964:
Tänä te süöte seda siiga,
mis oli miidi mõrdas käun.
Omiku ujus meressa,
lõuna laksus lainde keskel,
õhtal kiis katalessa.
Käesoleva aasta kala elust ja saatusest laulis Tõhela küla pulmalaulik, 70-aastane Elisabet Piiskop, laulu lindistas Herbert Tampere, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 997 a).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-21311-56269-89420
17-aastase Elisabeti foto jõudis arhiivi Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonilt Richard Hanseni ümbervõttena (ERA, Foto 7105).

reede, 17. 03.
Karula 1920: Käädripäeval keriti lõngu, et ussid suvel laialt ei käiks. ERM 147, 93/5 (9).
Mall Hiiemäe kommentaar Eesti rahvakalendri veebiväljaandes: Kerimine. Ussid on siis keras, ei käi laialt. Sama uskumus ka lätlastel. Eestlastel madisepäeval just ei tohi kerida – ussid on siis maja juures keras. Paar teadet.
Jutustanud 67-aastane Juhan Klasmann Karula vallas Konnumäel, kirja pannud Pallase kunstiõpilane, tulevane teatri- ja maalikunstnik Voldemar Haas, kes töötas õpingute ajal Eesti Rahva Muuseumis ning käis 1920. aastal kogumismatadel Karulas, Harglas, Tõstamaal ja Kihnus. Neil matkadel koguti nii ainelist kui vaimset vanavara ning „saak“ jaotati kaheks: aineline vanavara on Eesti Rahva Muuseumis, rahvaluulekirjapanekud Eesti Rahvaluule Arhiivis ERMi-nimelises käsikirjaseerias. Kogumispäevikuid on arhiveeritud osalt ERMis, osalt ERAs. Nüüdseks on ERAs asuv kogu digiteeringutena kättesaadav infosüsteemis Kivike – nagu ka muud kultuuripärandi massdigiteerimisprojekti 2018–2023 tulemusena veebi jõudnud käsikirjakogud ajavahemikust 1860–1940.

https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13047-84254-30115
vt ka https://www.muis.ee/museaalview/612889

Postituses lehed ERM 147, 1 ja ERM 147, 19.

pühapäev, 26. 02.
Ambla 1894: Jäska tansib välja peal, jäska jälga ei tunnegi?
Mõistatuse kirja pannud Joosep Neublau. E 9770 (3)

laupäev, 25. 02.
Kuusalu 1895: Kui keegi kuskilt tahab läbi minna, kus teised tükiks ees: „Andke ruumile maad.“ Ütluse kirja pannud Aleksander Ploompuu. H II 54, 251 (110)

reede, 24. 02.
Tartu 1944:
Eesti Rahvaluule Arhiiv tähistamas iseseisvuspäeva sõja ajal. Tartu, Vanemuise 46. Fotol Selma Lätt, Erna Normann ja Lucie (Luutsia) Vallaste.
ERA, Foto 18433

neljapäev, 23. 02.
Haljala, Altja k 1973:
Altja rahvas tuli soola-leivale.
Fotod Lahemaa rahvuspargi ajaloost koos lisamaterjalidega andis rahvaluulearhiivile üle rahvuspargi pikaaegne töötaja Anne Kurepalu. ERA, DF 38702 - 38703

kolmapäev, 22. 02.
Viljandi 1894: Abe mehe au, nina mehe nägu.
Vanasõna kirja pannud Johan Evert. H III 21, 55 (36)

teisipäev, 21. 02.
Kuusalu 1960:
Liu-lau laskejalle…
Kuula: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-22153-43283-10926
Vastlalaulu laulis ning mere ääres tulede tegemisest, supist ja muudest Pärispea rannarahva vastlakommetest rääkis Madleena Sandström (snd 1879), salvestasid Loreida Raudsep, Ruth Mirov ja Helgi Kihno. KKI, RLH 60:18 (15).
Kümnekelgusõitu Kassitoomel pildistas 2001. aastal Ergo-Hart Västrik. ERA, VF 3999.

esmaspäev, 20. 02.
Mustjala 1958:
Mis sa, sitik, sirised,
porikärbes, porised!
Sul pole äälta ägiseda
ega rinda rögiseda!
Pane ägi ääledeks,
vana regi rindadeks,
siis sul äälta ägiseda
ja on rinda rögiseda!
Mis sa augud, all rants,
mis sa pureled, punane lits,
ammuks tulid ramba kallalt,
vare tagant varsa kallalt,
ambad (sul) alles verised,
löuad lihalahjused!
Valimiseelsesse aega nii sobiva "Võidulaulu" laulis Ann Kallas Võhmast, üles kirjutas Erna Tampere (RKM II 75, 162/3 (3)).
Laul on avaldatud Vana kandle V, Mustjala köites (nr 496).
Anne laulmas ja Ernat kirjutamas pildistas Herbert Tampere (ERA, Foto 3436).

pühapäev, 19. 02.
Hageri 1940:
Katkust ja katkunaisest
Katk on käinud vana naise näul. Vana naine on tulnud tuppa enameste õhtul. Keda ta on leidnud toas magamas, selle peale oli puhunud ja see inimene oli kohe surnud. Need inimesed, kes sel ajal üleval parsil istusid, neisse ta seekord ei ole puutund. Need, kes ei maga, need on näinud, et on vana naine olnud. Päeval on vana naine tuppa tulnud ja varsti on ta jälle ära kadunud, on otsitud ja vaadatud kõik nurgad läbi, aga külainimest ei olegi leida. Aga tuppa laua peale on pandud ilusaid asju, kas mõni ilus paar kindaid või vöö ehk jälle väga ilustatud tubakakott. See inimene, kes nende järele on kätt sirutanud, et neid ligemalt vaadata, see inimene oli kohe surnud.
Nii see vana katkunaine möllas kõige rohkem Adila ja Hageri kirikuvaldas. Ainult need mõned inimesed jäid elama, kes metsates maa sees koobastes elasid. Koopad olid sügava metsa sees tublist maa alla kaevatud, ei pääsenud külm ega katk nende kallale. Toiduvara oli neil seal enne sõda kokku viidud. Küll käisid peale sõda metsa ääri mööda inimesi metsast välja meelitamas oma ilusa sõjasarvega, sarvehääl olla nõnda kiilanud. Esimene sarvehääl hüüdnud: „Tere, hellut, tellut, tellut!“ Teine jälle vastu hüidnud: „Pugu, jagu, jenk, pugu, jagu, jenk!“ Siis veel käidud metsa ääri mööda ja hõisatud tugevaste: „Kaie, Maie, metsast välja, juba pergel vene viis!“
Ega mõisnikud katku ei ole surnud, sellepärast on arvatud, et katk on parunite töö. Aga 1711. aastal hakkas katk vähenema. Orjadel tuli raskem põli (niisama ka peremeestel), neid vaevas raske öötöö ja killavoorid. Orjad pidasid nõu ühel meelel kokku, vastu ei hakand, põgenesid rabadesse ja metsa oma nädalase leivakotiga. Toogu raba ligidal oli üks kirikuvalla talu, üksik talu metsadest ja soodest ümber piiratud. Talu oli sel ajal inimestest tühi, vist katku läbi surnud. Orjad käisid seal öökortelis. Korraga tuli teadus, et üheksa orja on surnud katku sinna tühja talusse. Siis pandi talle nimeks Orjakatk. Sellest ajast on see nimi praegu Orjakatku talu.
Mitut katku-, sõja juttu,
kuulsin isa-ema kottu.
Mis aas poisi kõdisema,
luu ja liha värisema.

„Eesti rahva vanad pärlid“ kirja pannud“ Hans Mesikäpp. ERA II 283, 209/11 (1)

laupäev, 18. 02.
Pilistvere 1892: Kui keegi teise häda naerab, siis saab üteltud temale: „Põle viga, ega kelk soo peale jäe.“
Ütluse kirja pannud J. Järv. H III 14, 693 (4)

reede, 17. 02.
Käina, Hanikatsi laid 1956: Saadan ära oma kodusaarelt kogutud jutud. Jutustajaks on kohalik elanik, kes on kuulnud käesolevad jutud oma isalt ja vanaisalt, kes olid ise vanasti mõisa rentnikud. Salakaubavedu mäletab ka osalt jutustaja ise, suuremalt osalt on aga kuulnud vanematelt. Juttu on nendes kohamuistendites ja juttudes konkreetsetest kohtadest ja tuntud inimestest, osalt ka kohalikest. RKM II 60, 197.

Täna sai Eesti Rahvaluule Arhiiv kirja 1956. aasta saadetise kaaskirja autorilt Marju Hanikat-Venskilt (snd 1938): Austatud Kirjandusmuuseum. 1956. aastal saatsin teile Priidu Hanikatsi lugusid. Teie vastuse leidsin kodust mõni aasta tagasi, kus leidsin, et soovisite minu elulugu. Kuidagi selle kokku kirjutasin, sest ei tahtnud mitte võlgu jääda. Lõik eluloost: Minu ema Saara oli pärit Hannikatsi laiult ja töötas Haapsalus rootslaste perekonnas majateenijana. /--/ 1942. aastal algas sõda ja Rootsi valitsus kutsus kõik rootslased ära nii Haapsalust kui ka Vormsilt. Nii tuli meil sealt lahkuda Hiiumaale… Seal võis küll raske olla, sest ma ei osanud sõnagi eesti keelt. Tuligi jälle ette sõit Hanikatsi laiule. Seal olid siis minu vanaisa, vanaema ja nende tütar Roode. Olin siis nelja aastane, kuid mäletan, kuidas läksime tuppa, mänguasju pandi maha, istusin nende keskel ja nägin siis toas ema. Siis räägiti võõras keeles, millest ma muidugi aru ei saanud. Siis ema ütles rootsi keeles, et tuleb mind vahest vaatama ja läinud ta oligi. Tagasi mõeldes ei taipa küll, kuidas ma kahe aastaga eesti keele selgeks sain. Arvan, et õppisin vanaisa-vanaema abiga, kes olid kurttummad. Näd rääkisid häälega kui ka keha keeles, s.t kätega ennast väljendades. Naabrid olid kõik kuuljad…

pühapäev, 29. 01.
Tõstamaa 1890: Küinra pitkune, küinra laiune, sülla sügavune, sada paari härgi ei jõua ära vedada?
Mõistatuse kirja pannud Mart Kirikall. H II 19, 807 ja 814 (163)

laupäev, 28. 01.
Tartu 1925:
Karuse kirik
Ehituse ajal lagunenud Karuse kiriku müürid ikka ära. Viimaks tulnud keegi tütarlaps Maret ehitajate juurde ja palunud teda sisse müürida. Arvanud ise, et siis müürid püsivad. Tehtud nii, tüdruk müüritud sisse, müürid ei lagunenud enam. Sisse müüritud Mareti järele hakatud kirikut hüüdma Mareti kirikuks.
Pea antud kirikule veel teine nimi – Karuse kirik – ümberkaudu elutsevate karude pärast. Karud teinud kihelkonna elanikele palju kurja. Igal aastal karusepäeval palutud kirikus, et Jumal kaitseks kogudust karude eest.
14/4 25
EÜSis kellegilt kuulnud.
Kirja pannud Matthias Johann Eisen. E XIII, 16 (85)

reede, 27. 01.
Ambla < Juuru 1939: Silmaauk.
Juuru kihelkonnas Järlepa vallas Kunila talu piiril asub nii nimetatud Silmaauk. Üle augu käis purre, kolm palki kõrvuti ja lasipuud kõrval. Ennevanasti olla sinna uppunud paar härgi ja mõisa vaim (tüdruk). Härjad on olnud värvilt punased. Aeg-ajalt peab see vaim ja härjad välja tulema ja ehaajal mõisa põllul kündma. Kui aga mõni inimene ligi läheb, siis kaovad nad jälle ära Silmaauku. Vanarahvas kartis seda auku ja hirmutasid sellega oma lapsi. Praegugi on see auk alles ning kannab Silma-augu nime.

Jutustanud 54-aastane Pauline Kunila Tapa linnas (pärit Järlepa valla Kunila külast Männiku talust), kirja pannud Tapa linna algkooli õpilane Heino Kunila. ERA II 219, 371/3 (1).

neljapäev, 26. 01.
Saarde 1934: Paviljon Allikukivi allikal.

1896. aastal kirjutas allika kohta Anton Suurkask nii:
Pärnumaal Saarde kihelk. Voltvedi ehk Hallikukivi vabriku orus Pärnu postmaantee ääres jookseb üks väga heamaitselise veega hallikas, kust kõik
vabriku rahvas endale joogivee toovad. Rahvajutt selle hallika kohta on nõnda.
Vanal ajal jooksnud iga uue aasta öösel säält hallikast maitsevat viina vee asemel. Vidanud seda siis säält kõik ümberkaudsed inimesed. Kui aga
Hallikukivi vabrik sinna vee kaldale ehitatud, hakanud ka need sakslased – vabrikutöölised, kes seda hallika saladust kuulda saanud, säält viina tooma.
Mõned kannud uue aasta öösel säält nõnda palju viina kodu, et aasta läbi porujommitada saanud. Viimaks ei ole vabriku töölised talumehi säält enam
lasknud viina vedada, mille läbi palju tülisid uue aasta öösel hallika juures tõusnud. Kui ühel uue aasta öösel veel vabriku töölised ise üksteisega hirmsaste viina võtmise juures tülisse läinud ja nugadega
veristanud, siis kadunud selsamal öösel viin järsku hallikast ära ega ole teda ühelgi uue aasta ööl kuni siia-ajani enam saadud.

E 29422/3

Paviljoni Allikukivi allikal pildistanud Gustav Ränk. ERA, Foto 1295 (omaaegne koopia ERMi kogust)

Täna Akadeemilises Rahvaluule Seltsis aastaraamatu „Paar sammukest“ XXVII numbri „Pühad allikad“ trükiversiooni esitlus!

kolmapäev, 25. 01.
Emmaste, Harju k 1939: Töötegija töö äi lõpe ja märaobuse söömine äi lõpe ka.
Vanasõna teadnud Liisu Salundi, kirja pannud Enda Ennist. ERA II 254, 225 (3)

teisipäev, 24. 01.
Märjamaa 1948: Kui siil või jänes vasta tulevad, siis pööra kohe tagasi, siis ead loota ei ole.

67-aastaselt Mai (Mari) Lauterilt Velise vallas Kirna külas Möldri talus kirja pannud Vaina Kukk. KKI 9, 295 (166). Elo Liivi „Eurojänest“ pildistas 2011. aasta veebruaris Tartu Raekoja platsil Helje Laas. ERA, DF 38546.

esmaspäev, 23. 01.
Lüganuse 1923:
Varesele valu,
harakale aigust,
kotkale koibi,
lendavaid siibi,
minu sõrm terve,
sinu jalg katki!
Sõrmeparandamise sõnu teadis Lüganuse kõrgema algkooli õpilane Voldemar Soosar, arhiivile vahendas neid kooliõpetaja A. Einhorn (A 1623 (6)).
Varese valusõnad on trükitud Vana Kandle IX, Lüganuse kihelkonna köites (nr 1292).
Kaljukotkast pildistati aga Iisakus Murakasoo metsas 1935. aastal (ERA, Foto 2059)

kolmapäev, 30. 11.
Põltsamaa, Kaavere k 1981:
[Andresepäeval] oli niisugune komme, mina ka proovisin ükskord. Kaeraterad võtad tingimata paremasse kätte ja pead parema külje peale heitma. Ja just see kõige magusam moment, kui magama jääd, pead need terad üle teise külje viskama ja ütlema: „Andres, armuke, tule mind vaatama!“ Keda siis unes nägid, see pidi siis see Andres olema.
Aga mina virgusin üles, terad kõik külje all. Eks ma old magama jäänud. Ei saand ma sealt midagi. Teise tüdrukuga koos tegime, ma ei tea, kuidas temal see läks.

Andresepäeva tarkust teadnud ja tarvitada proovinud Laine Narits (1931), kirja pannud Mall Hiiemäe. RKM II 359, 288/9 (13)

teisipäev, 29. 11.
Krasnojarski krai 1991: /Sõjas peiu kaotanud piigast laulsid koos (kahehäälselt) Miina (snd 1927) ja Mihkel Pavlov (snd 1925) Ülem-Suetuki eesti asunduses. Viienda salmi refrääni alustanud, hüüdis Miina rahvaluulekogujaile Anu Korbile ja Astrid Tuisule: "Laulge ka!" Kuula salvestust:
http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/siberilaulud/eestlased/ee-02-04.html

Armas piiga, ära nuta,
ära ennast kurvasta.
:,: Trai-riide-ral-lal-laa,
ära ennast kurvasta. :,:

Sest sinu peig on sõtta läinud
verevainu valama.
:,: Trai-riide-ral-lal-laa,
verevainu valama. :,:

Ühel õhtul kuulis piiga
kambris saapa krõbinat.
:,: Trai-riide-ral-lal-laa,
kambris saapa krõbinat. :,:

Selle piale tuli varsti
kirjakandja postiljon.
:,: Trai-riide-ral-lal-laa,
kirjakandja postiljon. :,:

Kiri oli kinni pantud
süsimusta lapiga.
:,: Trai-rii [Miina:] "Laulge ka!" de-ral-lal-laa,
süsimusta lapiga. :,:

Piiga luges kirja läbi,
langes vuodi kummuli.
:,: Trai-riide-ral-lal-laa,
langes vuodi kummuli. :,:

Oh sina, surm, sa tige rüövel,
riisusid minu kallima.
:,: Trai-riide-ral-lal-laa,
riisusid minu kallima. :,:

Riisud ära nuore ilu,
katad külma mulla all.
:,: Trai-riide-ral-lal-laa,
katad külma mulla all. :,:

RKM, Mgn. II 4365 (24).

Täna ja homme on Eesti Kirjandusmuusuemis 12. traditsioonilise laulu konverents "Meeleheitest lootusesse - kooslaulmise mõju ja tähendused" (https://www.folklore.ee/regilaul/konverents2022/)

esmaspäev, 28. 11.
Järva-Madise 1927:
Üks mull ütleb: laala, laala!
Teene ütleb: laala, laala!
Enam on vaeva laulijalla,
kui on reiepeksijalla.
Reie peksan rõemulagi,
laed nied lüön laululagi.
Luo laalan, teist muretsen,
Sõna ütlen, kaks ma mõtlen.
Lauliku raskest elust laulis Ann Graurok Sääskülas, kirja pani TÜ filosoofiateaduskonna üliõpilane Marie Priidemann (AES, MT 49, 14/5 (5)).
Folkloristide murelikke ja pisut rõõmsamaid ilmeid 1965. aastal Tammsaare muuseumis endisaegse etnograafilise miljööga kohtudes pildistas Mall Proodel (ERA, Foto 7345)

pühapäev, 27. 11.
Jõhvi l 2016: Mina olen küll kodus pannud advendiküünla, ja ikka elav tuli peab olema, mitte elektriküünlad ei ole, vaid keraamilisel alusel, madalad küünlad, sellised on.
Advendiaja algusest tähistamisest rääkinud Astrid Niinepuu, kirja pannud Mall Hiiemäe. EFA I 209, 369 (2)

laupäev, 26. 11.
Võnnu 1995: Aksel Tähnase juures 23.02.1995. Aksel Tähnas kandlega ja Pille Karras klaveri taga. ERA, DF 5548
Ootame osalema selleaastasel kogumisvõistlusel “Muusika minu elus”. Vastamise tähtaeg on 31. detsember 2022.
Vaata kogumisvõistluse kohta lähemalt https://www.kirmus.ee/et/tegevus/uritused/kogumisvoistlused
Küsitluskava leiad siit https://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/23

reede, 25. 11.
Valjala 1973: Kalamehed ütlevad: kadripäevast võib lutsumõrra jõge panna, siis algab lutsupüük. Ööd on kadripäeva aegu pimed. Luts on röövkala, ta läheb mõrda ainult pimedal ööl.
Kirja pannud arhiivi kaastööline Orest Koel Pahavalla külast. RKM II 300, 36/7 (5).
http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kadripaev/

neljapäev, 24. 11.
Karksi 1883:
Kadri ei otsi orstikesta
Ega kae kakukesta
Kadri vingub villesida
Kadri tahab takusida
Nuutsib linanuustakiid
Kadri tahab pooli punda
Pooli punda nappi nakla
Kadri kibe ketramaie
Oolik okki sõkkumaie
Kadri taht vaprest vaevapalka
Katkend Joosep Hurda kogutud kadrilaulust. H II 5, 237/44 (37)

Pildil ketrajasant kadrietendusel Tartu 40. lastepäevakodus 1985. aastal.
Foto saatis Lille Teedumäe. ERA, VF 8618

kolmapäev, 23. 11.
Rapla, Pühatu k 1937: Kui inimene näeb päikese, kuu ja tähe korraga taevast paistvat, siis selle inimese soovid lähvad kõik täide.
Tarkust teadnud Olga Arjakse, kirja pannud Emilie Poom. ERA II 148, 298 (45)

teisipäev, 22. 11.
Mustjala 1949: Kui inime üle külmakiȠa jälgede läheb, pidi jääma keeletuks või iȠetuks. Selle vastu pidi aitama külmkiȠa peenahk. Seda pidi mere äärest leidma. KülmakiȠa jälg pidi palju suurem olema kui inimese jälg, sellepärast äi oska neid näha, on üks siin, teine seel nagu Suure Tõllu jäljedki.

Külmkingast (Ƞ tähistab n ja g kokkuhääldust ehk ninahäälikut) jutustas 42-aastane Oskar Köster Tagaranna külas (pärit Abula külast), kirja pani üliõpilane Ellen Hiob (hilisem Niit, 1928-2016). KKI 10, 452 (10).
Oskar Looritsa tekstist inspireeritud plastiktrükis teose "Külmking" lõi 11-aastane Haapsalu kunstikooli õpilane Moonika Teemus 1991. a. Juhendaja õpetaja Mare Topp. Arhiivi jõudsid teosed Tiiu Jaago vahendusel. EFA I 338, 8. Teiste õpilaste samateemalised tööd leiad Kivikesest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-20303-53653-68256

esmaspäev, 21. 11.
Karja 1937:
Ma ei taha tohmakaid
ja oma külast küürakaid.
Ma otsin ilmast uhkemaid
ja kihelkonnast kenamaid.
Sest see vald on vaeseks läinud,
valdas vanu tüdrukuid
ja külas pailu küürakaid.
Ikka paremaist paremate lootusrikkast otsimisest laulis Jaan Maripuu, kirja pani Aadu Toomessalu (ERA II 168, 155 (12)). Kadunud loomade kelli kuulatavaid karjapoisse pildistas 1943. aastal Oskar Grepp (ERA, Foto 1959).

pühapäev, 20. 11.
Väike-Maarja 1890: Valgem kui piim, külmem kui jägi, pehmem kui sai?
Mõistatuse kirja pannud Karl Voldemar Lurich. H II 12, 15 (47)

laupäev, 19. 11.
Põltsamaa 1979: Umbes 1978, ma ei mäleta täpselt, kuna tuli see partei ja valitsuse käsk, et lehmi kunstlikult seemendada. Siis jäi tohutu palju lehmi ahtraks ja ma järgmisel aastal kirjutasin laulusõnad "Lehma mured". Selle lauluga läksime vabariiklikule ülevaatusele. Kohe järgmine aasta peale selle partei käsu. Paremal Eduard Einmann – nagu karjabrigadiri asemel, Raivo on lüpsja põllega, rahvas naeris tohutult.
Jutustas Eduard Einmann. ERA, DF 4609

reede, 18. 11.
Kullamaa 1961: Kartulid pandi metsa, küla kartulid koos, õlga läks vahele ka. Keegi ei varastand. Vargust oli üldse vähe. Sonniaugu pere Jaan on varastand ühe laudast lamba ära, viidi rukkilõikuse ajal hobuse kõrval, aisa kõrval rukkilõikajate vahelt läbi. Ikka üks hoop temale, teine hobusele, aeti niimoodi inimeste vahelt läbi. Ta oli muud ka varastand, aga lamba varguse pealt saadi kätte. Sooniste sovhoosi juurest see sirge tee, nimetatakse Kitsaks tänavaks, sealt viidi edasitagasi. Hõigati ise ka, et näe, kus varas läheb.

Jutustanud 68-aastane Maria Lehtsaar Laukna küla Urge hiie talus, kirja pannud Richard ja Marta Viidalepp. KKI 37, 134/5 (20). Maria Lehtsaart öövalvuri kaitseriistaga - pärast sõda on küla vahel öösiti peetud valvet - pildistas Richard Viidalepp. KKI, Foto 2498.

neljapäev, 17. 11.
Pärnu, Uulu k 1963:
Pillimees Mihkel Mäger Uulust helilindistamisel.
Pildistas Lilia Briedis. ERA, Foto 6886
Hilja Kokamäe ja Lilia Briedise välitööd Pärnu linnas ja selle ümbruses 1963
Kuula ka labajalavalssi Mihkel Mägeri esituses. RKM, Mgn. II 961 e
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-21307-41554-96865

kolmapäev, 16. 11.
Kolga-Jaani, Vissuvere k 1931: Enne ristimist ei jäeta last üksi, vaid pannasse talle raamat ligi, sest muidu viivad pahad vaemud või vanapagan lapse ära (või lapse mõistuse ära).
Jutustanud Rõõt Grauberg, kirja pannud Johannes Grauberg. ERA II 42, 167 (3)

teisipäev, 15. 11.
Halliste 1892: Kui esimene lumi öösi tuleb, siis on wargadel hää õnn.

Kaarli vallas kirja pannud Jaak Sõggel (1871-1963). H II 43, 224 (16).

esmaspäev, 14. 11.
Tartu 1921:
Kuulen muida kukkuvada,
muude lapsi laalevada,
tüterid ilutsevada.
Mulle istukse igava,
mulle astukse aleda,
tuleb tuska tüterile.
Kellel istutan igava,
kellel astutan haleda,
kellel kurdan kurvad meeled,
kellel haiged alatsen,
kellel viiad veeretellen,
Kivileni, kannuleni,
paelini paksuleni.
Kivi lääb kiriku poole,
paas läheb papi väilja poole.
Mina lähen nuttes nurme poole,
haletast halutahaje.
Kõik on kurvad nurme nurgad,
haletad halutagused
minu kulla kurtessana
ja aine alatessaana.
"Vaese lapse laulu" pani J. J. Joosepilt kirja M. Kuldsepp (EKS b 1 (15)).
Märtna pettäid vana kalme kohal Rasina vallas Viisli külas pildistas 1966. a. Mall Proodel (ERA, Foto 7722).

pühapäev, 30. 10.
Võnnu 1895: Ise kui püts, pea kui pang?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Rootslane. E 21260 (3)

laupäev, 29. 10.
Tartu 1957-1960: Sanatoorse kooli aeg. Daam akordioniga on muusikaõpetaja Aino Kadastik, kes pani kõik esinema, nii orkestri kui ka ansamblid.
Milliseid mälestusi on Sul jäänud kooli muusikatundidest?
Ootame osalema selleaastasel kogumisvõistlusel "Muusika minu elus". Vastamise tähtaeg on 31. detsember 2022.
Vaata kogumisvõistluse kohta lähemalt https://www.kirmus.ee/et/tegevus/uritused/kogumisvoistlused
Küsitluskava leiad siit https://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/23
Foto on arhiivile saatnud Ene Raudkats kogumisvõistluse "Minu maastikud" raames 2015. aastal. ERA, Foto 18706

teisipäev, 15. 11.
Halliste 1892: Kui esimene lumi öösi tuleb, siis on wargadel hää õnn.

Kaarli vallas kirja pannud Jaak Sõggel (1871-1963). H II 43, 224 (16).

esmaspäev, 14. 11.
Tartu 1921:
Kuulen muida kukkuvada,
muude lapsi laalevada,
tüterid ilutsevada.
Mulle istukse igava,
mulle astukse aleda,
tuleb tuska tüterile.
Kellel istutan igava,
kellel astutan haleda,
kellel kurdan kurvad meeled,
kellel haiged alatsen,
kellel viiad veeretellen,
Kivileni, kannuleni,
paelini paksuleni.
Kivi lääb kiriku poole,
paas läheb papi väilja poole.
Mina lähen nuttes nurme poole,
haletast halutahaje.
Kõik on kurvad nurme nurgad,
haletad halutagused
minu kulla kurtessana
ja aine alatessaana.
"Vaese lapse laulu" pani J. J. Joosepilt kirja M. Kuldsepp (EKS b 1 (15)).
Märtna pettäid vana kalme kohal Rasina vallas Viisli külas pildistas 1966. a. Mall Proodel (ERA, Foto 7722).

reede, 28. 10.
Suure-Jaani < Tori 1972: Tohera küla pillimeestest
Enamus Tohera taludest olid sajandivahetusel lasterikkad. Nii oli lapsi Kaupmel 11, Altperes 8, Vardisaares 4, Kiviaial 6, kooliõpetajal Martsonil 6, Pöördel 3, Tohkil 3, Tehvril 6, Riiuojal , Koplil 3, Poe Peedil 7. /--/
Kõik Altpere lapsed olid väga musikaalsed. Antoni, Mihkli, Kustavi ja Jüri kohta öeldakse, et mänginud peaaegu iga pilli, mida kätte võtnud. 1905.-1910. aasta paiku mängisid vennad Mihkel, Kustav ja Anton rahvapidudel sageli kolmekesi. Sel puhul mängis Anton viiulit, Mihkel kannelt ja Kustav mandoliinet. Kui aga oli vaja üksinda mängida, siis Anton mängis viiulit või kannelt, Mihkel kannelt, Kustav - mida juhtus. Kandlemängu harrastasid nad kõik.
Pärnu I laulupeol 1900. aastal käisid Altpere lastest Anton ja Liisa. Anton käinud selle tee jala maha, leivakott olnud kaasas.
Vendade-pillimeeste repertuaaris olid marupolkad, valsid, perekonnavalss, reinlender jne. "Kui Altpere mehed kolmekesi pilli lõid, läksid päris võõrad tüdrukud ka särtsu täis. Kustas tõmbas mandoliinet kuradi toredasti." (Mihkli abikaasa Maria Tohver, 1972. a.) /--/
Rahvapillimehena vendadest kõige populaarsem oli Anton Tohver. /--/
Anton Tohveri iseärasuseks oli suur optimism. Ta väikese talu põllud kannatasid liigvee all ja olid raske savimullaga. Aga igal suvel ütles ta, et vili on ilus, ja igal sügisel, et saak on hea, aga kevadeti oli tal nii mõnelgi aastal leivamurega tegemist. Sellel perioodil, mida mina mäletan, sai Anton inimestega hästi läbi. Seltskonnas armastas ta peale pillimängu ka naljalugusid kõnelda. Ei kurtnud ta isegi puujala üle. Jala oli ta kaotanud 1902. a. rehepeksu ajal. Pastlanöörid olid lahti läinud ja jala trumlisse kiskunud. Terve elu tuli käia puujala nagisedes ja kolksudes. Kandle- ega viiulimängu see ei takistanud.
Arhiivi jaoks Lepakose talus kirja pannud Leida Lepajõe (1928-1993), Kustav Tohveri tütar. RKM I 11, 113, 116/7, 123, 127. Onu Antonit koduakna all kannelt mängimas pildistas Leida Lepajõe 1960. aastal. RKM I 113, 126.
Anton Tohveri (1884-1965) kandlelugusid salvestasid 1963. aastal Herbert Tampere ja Ingrid Rüütel, neid saab kuulata Kivikesest:
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-21305-53883-80256
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-21305-56780-89419
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-21305-53864-02175

neljapäev, 27. 10.
Setomaa 1936:
Jahvatamine.
Pildistas Richard Viidalepp. ERA, Foto 378
Laulumängus viskavad "möldrid" pingile pikali ning matkivad vilja jahvatamist veskis

kolmapäev, 26. 10.
Iisaku 1957/60: Vana hobune sööb ka kaeru. - Öeldakse õigustuseks vana inimese kohta, kes noorte vallatusi teeb.
Vanasõna koos selgitusega kirja pannud Mall Proodel (Hiiemäe). RKM II 61, 559 (299)

teisipäev, 25. 10.
Halliste 1894: Kui hengajal* mõistatakse, sündida kevadel kirjud loomad. (Loomadel kirjud pojad.)
*hingedeajal

Kirja pannud Jaan Riiet. H III 19, 828 (342). Välitöödel Krasnojarski krai Ülem-Suetuki Eesti asunduses tegi 2013. aasta kevadel pilti Anu Korb. ERA, DF 14878.

esmaspäev, 24. 10.
Vaivara 1928:
Ani ütel kanale,
eks mei lähe munima.
Jalg oli lühüd ja lumi sükev,
ei saand külä kiigule.

77-aastaselt Leena Veskilt Udria külas kirja pannud üliõpilane Eduard Roos (1903-1979), hilisem kirjandusteadlane, keeleteadlane ja nimeuurija. AES, MT 58, 3. Rohuaia talu hanesid ja kanu pildistas 2012. a Kirbla kihelkonna Lautna külas Pille Vahtmäe. ERA, DF 11721

pühapäev, 23. 10.

laupäev, 22. 10.

reede, 21. 10.

neljapäev, 20. 10.

kolmapäev, 19. 10.

teisipäev, 18. 10.

esmaspäev, 17. 10.

pühapäev, 16. 10.

laupäev, 15. 10.

reede, 14. 10.

neljapäev, 13. 10.

kolmapäev, 12. 10.

teisipäev, 11. 10.

esmaspäev, 10. 10.

pühapäev, 9. 10.

laupäev, 8. 10.

reede, 7. 10.

neljapäev, 6. 10.

kolmapäev, 5. 10.

teisipäev, 4. 10.

esmaspäev, 3. 10.

pühapäev, 2. 10.

laupäev, 1. 10.

reede, 30. 09.

neljapäev, 29. 09.

kolmapäev, 28. 09.

teisipäev, 27. 09.

esmaspäev, 26. 09.

pühapäev, 25. 09.

laupäev, 24. 09.

reede, 23. 09.

neljapäev, 22. 09.

kolmapäev, 21. 09.

teisipäev, 20. 09.

esmaspäev, 19. 09.

pühapäev, 18. 09.
Setomaa, Vilo v 1933: Tulõ ku tuul, mürrä ku härg, satas maalõ sällüle?
Mõistatuse kirja pannud Nikolai Oinas. S 66677 (68)

laupäev, 17. 09.
Viljandi, Uusna 1949: See om kui higitammi tegija - laisa ja igava töötegija kohta.
Ütlust selgitanud Johan Kala. RKM II 13, 480 (167)

reede, 16. 09.
Torma 1965: Mäng takjanuppudega.
Meenutatud 20. VIII 1965. a.
Tormas korjasid lapsed takjanuppe ja pildusid üksteisele riietesse ja juustesse. Püüti ikka nii kiiresti ja palju visata, et teine ei jõdnud neid kohe ära korjata. Posid viskasid takjanuppe ikka tütarlaste juustesse. Kõnekäänd: sa oled "nagu takjas" mu küljes. Öeldi siis, kui keegi teist liigselt tülitas või oma seltskonda peale surus.

Lapsepõlve Lullikatkul meenutas arhiivi kaastööline, Tallinna 38. Algkooli õpetaja Rein Koppel (1929-1966). RKM II 204, 556 (14).

neljapäev, 15. 09.
Viljandi, Mustapali k 1970:
Üks vanem inimene Tarvastust käis siin tööl abiks. Viskas sirpi üle pää ja ütles:
Lõpe, lõpe, põllukene,
lees-lees-lees!
Oli seliti maas veere juures ja üle pää viskas. Paar-kolm korda viskas. Siis kui viimane peotäis põllu pealt oli lõpetud, siis tehti seda nalja. Meie olime siis plikakesed, ei tea, mis see võis ka tähendada.
Jutustas Mari Mallene. RKM II 273, 305 (13)
Fotol Mari Mallene meenutab regivärsse. Noodistab Ingrid Rüütel. Pildistas Ottilie-Olga Kõiva. ERA, Foto 9399

pühapäev, 14. 08.
Karula 1889: Karvane kurat nulgan, kivine keres kõtu all?
Mõistatuse kirja pannud Ernst Kornel. H III 10, 657 (47)

laupäev, 13. 08.
Laiuse, Sadala k 1939: Käsi on aadamakahvel. Söömise juures, kui võetakse toitu käega, öeldakse: „Ma võtan õige aadamakahvliga“. Ehk: „Võta aadamakahvliga.“
Ütlust selgitanud Priidu Tammepuu. ERA II 253, 550 (8)

reede, 12. 08.
Tarvastu 1893: Sisalik nõklab sis magajat inemest, kui ta enne tall ütessä kõrda om kieru ümmer ärä käenu.

Kirja pannud viinameistri abiline Hans Kosesson Tarvastust (snd. 1870 või 1872). H I 5, 313 (16).

neljapäev, 11. 08.
Karula, Patupera k 1967:
Tere’, tere’, tetre!
Kos sa läät, kokre?
Ma lää parmu peie.
Kes parmu ärä tap’p?
Sikk sõk’k sõraga,
lammas labaluuga,
kits kiiverkondiga,
obu umbravvaga.
Vastukõne: vastamisi loeti katekesi.
Esitas laulja-jutustaja Olga Antsov (pildil). RKM II 225, 359/60 (8)
Pildistas Herbert Tampere. ERA, Foto 8369
Kirjandusmuuseumi ekspeditsioon Võrumaale 12.06.1967-08.07.1967

kolmapäev, 10. 08.
Kuusalu, Kolgaküla 1967:
Laurentsiuse kivi Kuusalus
Kuusalu kiriku lähedal heinamaal asetseb kivi, millele on raiutud sisse rist ja käärid.
Väga vanal ajal, aastaarvu ei ole teada, olevat paganad seal võtnud kinni Roomast tuleva püha Laurentsiuse. Paganad lõiganud teda kääridega puruks ja siis sellel kivil ära põletanud.
Laurentsiuse luud ja riided aga olevat kristlased müürinud Kuusalu kiriku alusmüürisse.
Kuusalu kirikus pühitsetakse aga tänapäevani selle mälestuseks Lauritsa päeva igal aastal 10. augustil. See ei ole muinasjutt.
Jutustanud August Soomere, kirja pannud Õilme Aasmaa. RKM II 233, 579 (19)

teisipäev, 9. 08.
Algavad ERA välitööd Karulas!
Karula 1973:
Mis mul viga elada
ja vana raha raisata.
Poole punda linnu müia,
sada marki raha sai.
Oi kuvvas luvvas joodu riida,
:,: naine lõppi liiva päälõ,
hoppen kuuli kuiva päälõ.:,:
:,: Mul oll pallu tüüdä tetä
kirik küttä, kellä lüvvä.:,:
Ai kuvvas luvvas joodu riida,
:,: naine lõppi liiva päälõ,
hoppen kuuli kuiva päälõ.:,:
Sööge kallu, sööge kallu,
sööge suuri sudakit,
sinnu ullu turakut,
mina seitse aastat armastin.
Ai kuvvas luvvas joodu riida,
:,: naine lõppi liiva päälõ,
hoppen kuuli kuiva päälõ.:,:

Laulis Agnes Latik (55-a) Väheru külast, salvestasid Kristi Salve ja Ingrid Rüütel 1973. aasta välitöödel. RKM, Mgn. II 2394 a. Kuula salvestust: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-60443-97716
Fotodel lauljad ja pillimehed Karl ja Minna Tamm Iigaste külast, kandlemängija Ferdinand Sommer Ala külast, heliinsener Olav Kiis valmistumas lindistamiseks, väsinud rahvaluulekogujad Karulas bussi ootamas. Pildistasid Ingrid Rüütel ja Lilia Briedis. ERA, Foto 10478, 10530, 10521, 10524.

Alates tänasest on Eesti Rahvaluule Arhiiv taas välitöödel Karula kihelkonnas. Kogumistöö keskmes on andmed ja mälestused kunagistest laulikutest ja pillimeestest, muusikaline eneseväljendus, meelelahutus, ajaviitmine ja mängimine alates sõjajärgseist aastakümneist kuni 21. sajandi lusti ja mänguni.

esmaspäev, 8. 08.
Urvaste, Vana-Antsla v 1910:
Ärä katõ karjakõnõ:
jäle' lätsi' järve poolõ,
tiiraa' ranna poolõ.
Ai ma hullu otsimaie,
noorõst nõrgast nõudemaie.
Es saa hullust otsijat,
noorõst nõrgast nõudijat.
Lätsi esi otsima.
Kari tull' vasta karaten,
kiri vasta kirelden.
Kos sa ollid, karjakõnõ?
Olli küla orassen,
tõsõ talo tatrekun.
Karjase sekeldustest laulis Toomas Uibopuu Patuperä külas. Laulu pani kirja arstiüliõpilane Rudolf Tamm (EÜS VII 1009 (56)). Kaks aastat hiljem jäädvustas soome üliõpilane Armas Otto Väisänen Toomas Uibopuud nii fonograafirullile kui fotoplaadile (ERA, Foto 913).

pühapäev, 7. 08.
Karuse 1968: Augustikuus asub kirp mere ääres kivi otsas (neid on nii palju). Jutustanud Villemiine Vain (65-a) Karuse külast, kirja pannud Kristi Salve. KKI 8, 122 (13). Kirburaputamise tantsu tantsivad Eesti Vabaõhumuuseumis Sassi-Jaani talu õuel Leigarid, pildistas Margit Sondberg aastal 2011. ERA, DF 9381.

laupäev, 6. 08.
Tarvastu 1892:
Raha raiskamise kohta (joomisen):
* taskud tühendämä
* läbi löömä
* kõrtsimehe roesse viskama
* kanda taga löömä
* juku poole saatma
* pika katusse alla viimä
* sarvikule ohverdama
* igävesen tulen ärä palutama
* pudelisuust sissi pistmä
* rahakõtti tiiskusese ajama
* panka panema
* va „kõllatse“ iest ärä ohverdama
* kõllane pisuhänd ärä kandan
* pika maja seinä ala visanu
Ütlusi kirja pannud Hans Kosesson. H I 3, 349/50 (11–24)

reede, 5. 08.
Põltsamaa 1981:
Keskpäeva palavuses Dagestanis
ma lamasin kord kummuli liiva sees.
Haav auras sügav, surmavalu rinnus,
:,: kust veri allikana välja kees.:,:

Ma lamasin seal orus kuival liival,
minu ümber kolletasid kaljuvööd,
ma nägin und, et tuled särasivad
:,: meie laulupidul kallil kodumaal.:,:

Ja neiud kandsid lillepärgi juukstes
ja juttu tegid oma armsamail.
Üks neiu istus vagusi toanurgas,
:,: ei läinud õdedega hõiskama.:,:

Tema mõtteid vangistasid murepaelad
ja jumal teab, mida ise mõtles ta:
ta nägi vaimus Dagestani orgu,
:,: kus südi sõdur sõdis surmaga.:,:
MH: Kust see on õpitud?
ET: No mina ei ole kuskilt no... no kui ma kuskil käisin tantsudel või pidudel ja.. Ennem me käisime koos, noh - tüdrukud, kui maal kasvasime ikke. Ja siis alati reheõhtatel istusime koos ja laulsime. Kis kuskilt oli uuema laulu kuulnd, see tõi jälle ja laulsime niimodi üksühe-tesele. Meid oli oma niuke rühm tüdrukuid. Nüüd on neid juba palju surnud ja ei olegi enam neid alles. Niiet. Õieti mina olen veel nendest.
MH: Koos laulsite...
ET: Koos laulsime jah ja kus keegi jällegi oli kuskilt pidult käinud või kuskil olemistel ja... jälle kuskilt kuulnud uue ja jälle laulis ette teistele ja, ja niimodi siis õppisime pähe kohe sõnad jälle ja.
MH: Kas poisid ka vahest laulsid?
ET: Laulsid küll. Ennemalt laulsid. Noored laulsid, istusid koos kohe õhtuti ja laulsid. Palju laule. Ilusaid laule laulsivad veel.

Erna Türn (snd 1917) Umbusi külast (pärit Neanurme k-st) laulis ja rääkis laulude õppimisest ning noorte kooskäimistest Mall Hiiemäele, salvestas ja pildistas Einar Sinijärv. RKM, Mgn. II 3436 (21, 6). ERA, Foto 13014.
Kuula:
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-62645-31034

OOTAME KAASTÖID kogumisvõistlusele „Muusika minu elus“!
Küsimustik: folklore.ee/era/kysitlus/muusika2022.pdf
Kaastöö võib saata arhiivile
1) kogumisportaali Kratt kaudu: http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/23
2) e-kirja teel kratt@folklore.ee
3) paberkandjal aadressil Tartu, Vanemuise 42, Eesti Kirjandusmuuseum „Muusika minu elus“

neljapäev, 4. 08. Järva-Jaani, Valasti k 1965:
Karjatse pasunad olid, kui laps olin, siis nägin. Loomad olid sellega arjund, tulid kokku, et nüüd akkame kodust tulema või õhtul koju minema.
Pasun oli u. meeter pikk, puust, peenikesed vitsad pial, natuke kõver, üks ots peenike, teine laiem.
Oobet-krahv, Oobet-krahv karjavaht!
Niisugune oli see pasunalugu. Karjase nimi oli Oobet, õigati krahv.

Jutustas Magda Kärner. RKM II 197, 12/13 (6)
Fotol Selma Lätt laule lindistamas Magda Kärnerilt.
Pildistas Richard Hansen. ERA, Foto 7464
Kirjandusmuuseumi ja KKI ekspeditsioon Paide ja Harju rajoonis 07.06.1965-03.07.1965

Kuula ka helisäilikut RKM, Mgn. II 1036: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13167-33684-40385

kolmapäev, 3. 08.
Hageri, Pihali k 1929:
Lohu mõisa toapoisi naine joond tublisti viina. Ta käind ikka Seli kõrtsis purjutamas. Ühel õhtul ta tulnud jälle Seli kõrtsist. Teomehed olnud tee ääres, need hakand naist hurjutama, et viina surma sa viimakski sured. Naine ohand isegi ja kahetsend oma elu.
Sellest minutist saadik naine jäänd kadunuks. Arvatud, et oma mees ta tappis.
Kahekümnekahe aasta pärast turbalõikajad leidnud Rabivere Suurejärve äärest rabast inimese kondid. Arvatud, et see oligi toapoisi naise surmakoht. Kuid Seli mõisa koplis kuuldud oigamist: „Vaeh, vaeh!“ Seal nähtud ka verist konti, mis seda häält teind. Kuid ma arvan, et see soiguja on rabakana.
Jutustanud Mikk Piikman, kirja pannud Rudolf Põldmäe. ERA II 20, 187/8 (2)

teisipäev, 2. 08.
Kirbla 1970: Augustikuus on igas kohes kirpa, aga meres kivi peal ei ole.

Kirja pannud Marie Tuul (snd 1894) Kloostri asula Möldre talust. RKM II 248, 379 (47). Mariest sai arhiivi kaastööline pärast folkloristide külaskäiku 1968. aastal. Fotol konservatooriumi üliõpilane Maret Rähn Marie Tuulelt laule kirja panemas. Pildistas Lilia Briedis. ERA, Foto 8459

esmaspäev, 1. 08. 2022
Karja 1959:
Üks jutt oli, mida ema rääkis:
Kus sa lähed nirgikene?
Ma lähen metsa raiuma.
Kui see puu su peale kukub?
Eks ma jooksen juure alla.
Mis sa sääl siis ära sööd?
Eks ikka aavikala.
Kui see roo su kurku läheb?
Eks ma määrin vöiga.
Kust sa selle vöi vötad?
Alli leedi lehma käest.
Kus see all leet lehm sul on?
Jöe ääres karjamaal.
Süöb seal kasteeina.
rüüpab suuga vett peale.
Ahellugemise nirgi elust luges Anna Aus Pöitse külas ja kinnitas: "Ma olen seda oma lastele ka lugend!". Annat küsitles ja pildistas Olli Kõiva (RKM II 87, 361/2 (7); ERA, Foto 4384).

pühapäev, 31. 07.
Täna kl 13 raamatu „Viljandimaa laule ja lugusid“ esitlus!
Viljandi, Uusna k 1970:
:,: Sest mitu’ga meest on põrgus käind
ja põrgu au ja ilu näind. :,:
:,: Ep ole kurat laita mees,
tal kaunis kena süda sees. :,:
:,: Tal kõht oli ees kui taaritõr´s
ja saba taga nii ku par´s. :,:
:,: Pang pangi järel viina jõi
ja pal´lajalu tantsu lõi. :,:
:,: Sääl olli nii suur tantsusaal
kui Vil´landi kreis Liivimaal. :,:
Sääl mängis sada ärmoorikud
ja tantsis nurkas noorikud.
:,: Sääl mängis sada ärmoonikud
ja nurka viidi noorikud. :,:
Sääl nurkas põhud liikusid
ja siis ah-haa …
Laulnud Hans (Ants) Kalam, salvetanud Ottilie Kõiva, Ellen Liiv ja Ingrid Rüütel. RKM, Mgn II 1758 a. Ants Kalamit pildistas Ellen Liiv. ERA, Foto 9444
Ingrid Rüütli raamatu „Viljandimaa laule ja lugusid“ toimetasid Asta Niinemets, Edna Tuvi ja Lauri Õunapuu, murdekeelt toimetas Alli Laande, noodistas Enda Tuvi, kujundas ja küljendas Krista Saare. Tartu, EKM Teaduskirjastus 2022. Raamatut esitletakse täna kl 13 XXIX Viljandi Pärimusmuusika festivalil „Juured ja ladvad“ Pärimusmuusika aida väikeses saalis.

laupäev, 30. 07.
Ootame kaastöid kogumisvõistlusele „Muusika minu elus“!
Viljandi 2008:
Publik XVI Viljandi Folgil Kaevumäel.
Foto: Aado Lintrop. ERA, DF 3604

Küsimustik: folklore.ee/era/kysitlus/muusika2022.pdf
Kaastöö võib saata arhiivile
1) kogumisportaali Kratt kaudu: http://kratt.folklore.ee/ctrl/et/Kysitluskavad/andmed/23
2) e-kirja teel kratt@folklore.ee
3) paberkandjal aadressil Tartu, Vanemuise 42, Eesti Kirjandusmuuseum „Muusika minu elus“

reede, 29. 07.
Kärla 1888: Olevipäevast sündida lumepilved taevasse.
Kaarma õpetajate seminari õpetajale Theodor Undritzile saatis ilma jm loodusnähtustega seotud kalendripärimust seminari kasvandik Jakob Jõgi (1867-1933), hilisem kooliõpetaja Kärlas. H IV 2, 284 (18). Olevipäeva kohta lähemalt: https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/olevipaev.
Pilv tõenäolise hiiemäe kohal Kirbla kihelkonnas Säära-Jaani kivi juures. Foto Mari-Ann Remmel 2012. ERA, DF 16905.

neljapäev, 28. 07.

kolmapäev, 27. 07.

teisipäev, 26. 07.

esmaspäev, 25. 07.

pühapäev, 24. 07.

laupäev, 23. 07.

reede, 22. 07.

neljapäev, 21. 07.

kolmapäev, 20. 07.

teisipäev, 19. 07.

esmaspäev, 18. 07.

pühapäev, 17. 07.

laupäev, 16. 07.

reede, 15. 07.

neljapäev, 14. 07.

kolmapäev, 13. 07.

teisipäev, 12. 07.

esmaspäev, 11. 07.

pühapäev, 10. 07.

laupäev, 9. 07.

reede, 8. 07.

neljapäev, 7. 07.

kolmapäev, 6. 07.

teisipäev, 5. 07.

esmaspäev, 4. 07.

pühapäev, 3. 07.

laupäev, 2. 07.

reede, 1. 07.

neljapäev, 30. 06.

kolmapäev, 29. 06.

teisipäev, 28. 06.

esmaspäev, 27. 06.

pühapäev, 26. 06.
Audru 1888: Mo liha mo seest väänetud ja paljas nahk mul jäetud, mul augud selga torgitud, mo suu on vilta lõigatud, ma vingun toorelt laste käes ja kortsun kokku kuiva käes?
Mõistatuse kirja pannud Paula Jagor. H I 2, 32 (1)

laupäev, 25. 06.
Rõuge, Soe k 1943: Tahab tüdruk mehele minna, siis peab tegema niisugust kuntsi. Üks peretütar hakkas leiba ahju panema. Pani leiva labidale valmis, ise ütles: „Jaanile!“ Siis käänas selja ahju poole, võttis leiva labidaga kätte, ajas jalad laiali ja pani leiva jalgu vahelt ahju. Seda pidi ta hästi viskama, et ta hästi ahju läheks. Viimast pätsi visates ütles:
„Alt hanna armukaraskit,
läbi reie lämmind leiba,
kukkel Jaanile!“
Kui kukle viskamine hästi läheb, siis saab sel aastal mehele.
Jutustanud Alide Raudsepp, kirja pannud Luutsia Vallaste. ERA II 308, 306/7 (8)

reede, 24. 06.
Vastseliina 1972: Kaera-Jaan ja Siturais.
Eesti ja läti variandi mängib 72-aastane Alfred Hollo Tsiistre külast, salvestasid Kristi Salve ja Igor Tõnurist. RKM, Mgn. II 3618 (21, 22).
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17178-36542-81137;
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17178-36541-82068
Fotod: Vasakul Jaan Luunja, paremal Jaan Matson ehk Kaera Jaan (1858-1921), kes oli oli 20. sajandi algul külasepp Ahja vallas Lääniste külas ja hiljem elu lõpuni Iruste külas, u 1915. a Võnnus Suitsu laadal; "Leigarid" esitamas Vabaõhumuuseumis Iraani šahhile ja šahhinnale "Kaera-Jaani", foto O. Vihand 1972; Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambli põhirühm SIVO festivalil Hollandis „Kaera-Jaani” tantsimas, foto Ivo Kruusamägi 2010. ERA, Foto 8955, 10446; ERA, DF 26584.

neljapäev, 23. 06.

kolmapäev, 22. 06.

teisipäev, 21. 06.

esmaspäev, 20. 06.

pühapäev, 19. 06.

laupäev, 18. 06.

reede, 17. 06.

neljapäev, 16. 06.

kolmapäev, 15. 06.

teisipäev, 14. 06.

esmaspäev, 13. 06.

pühapäev, 12. 06.

laupäev, 11. 06.

reede, 10. 06.

neljapäev, 9. 06.

kolmapäev, 8. 06.

teisipäev, 7. 06.

esmaspäev, 6. 06.

pühapäev, 5. 06.

laupäev, 4. 06.

reede, 3. 06.

neljapäev, 2. 06.

kolmapäev, 1. 06.

teisipäev, 31. 05.

esmaspäev, 30. 05.

pühapäev, 29. 05.

laupäev, 28. 05.

reede, 27. 05.

neljapäev, 26. 05.

kolmapäev, 25. 05.

teisipäev, 24. 05.

esmaspäev, 23. 05.

pühapäev, 22. 05.

laupäev, 21. 05.

reede, 20. 05.

neljapäev, 19. 05.

kolmapäev, 18. 05.

teisipäev, 17. 05.

esmaspäev, 16. 05.

pühapäev, 15. 05.
Jõhvi, Ohakvere k 1988:
Pitt
Jooksumäng. Loetakse laste vahel kas "Valget tuvi" või ka niisugust: "Otu-totu, Toomas-totu, piu-pau-puhh!" Sina oled see. Kellele langes viimane sõna, see pidi hakkama teisi taga ajama, teised jooksid laiali. Tagaajaja pidi käega ühte puudutama ja hüüdma "pitt." Siis see, keda puudutati, hakkas teisi taga ajama.
Mängukirjelduse kirja pannud Elga Valter. RKM II 415, 51/2 (22)
Rohkem mängukirjeldusi Elga Valterilt portaalist Uka-uka: https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/exhibits/show/virumaa/elga-valteri-mangud

laupäev, 14. 05.
Väike-Maarja 1893:
K: Mispärast pigistab kukk silmad kinni, kui ta laulab?
V: Sellepärast et ta peast oma laulu mõistab.
Mõistatuse (keerdküsimuse) kirja pannud Karl Mastberg. H II 38, 594 (5)

reede, 13. 05.
Tartu < Tallinn 2021: Eurovisiooni lauluvõistlus
Meie peres on väga olulisel kohal ka Eurovisiooni lauluvõistlus. Ei mäleta mina ühtegi aastat, kus me ei oleks suurema seltskonnaga kogunenud, katnud lookas snäkilaua ning vaadanud seda mitmetunnist sädelust ja bravuuri täis šõud. Tavaliselt käis sinna juurde lavašõu ja riietuste arvustamine, Marko Reikopi üleliigsete kommentaaride üle ilkumine ja lõpuks ka enda pingeridade võrdlemine. See kujunes aastatega lausa mänguks, kus kogusime punkte, kes kui õigesti enda valiku tulemuste järgi sai ja võitjatele olid tihti ka magusad auhinnad. Tegemist oli toreda põhjusega leida aega sõpradega koos olemiseks.
2020. aastal ei olnud meil lookas lauda, pingerida ega diivanitäit sõpru. Polnud ka šõud. Täiesti mõistetav. Lauluvõistlus oli vaid muusikavideote vaatamine ning ausalt öeldes ei pakkunud väga pinget. Sellest oli kahju, vaadates, et meie oma Uku nii pikalt oli üritanud Eurovisioonile saada ja nüüd vaip ta jalge alt niimoodi tõmmati. Üks vahva õhtu oleks veidikenegi teinud seda isoleerivat kevadet lõbusamaks, kuid nõnda ta läks. 2021. aasta Eurovisioon oli juba oluliselt meeleolukam. Kui oli teada, et võistlus siiski toimub, leidsime perega, et eelmine aasta eest tuleb seekord midagi vahvat teha. Jah, sõpru me külla ei kutsunud, sest viiruseoht oli endiselt suur, kuid olime leidlikumad seekord. Leppisime kokku, et katame kõik oma kodudes väikese laua, paneme arvutist käima ka Zoomi kõne, et saaksime natukenegi vana Eurovisiooniõhtu tunnet taastada ning tegime veebis ka oma pingereavõistluse. Loomulikult ei andnud see välja sama, mis kambakesi koos ühes toas olemine, kuid olen tänulik veebivõimalustele, mis aitavad veidikenegi tuua inimesi lähemale ja veeta aega koos. Ootan pikisilmi järgmise aasta Eurovisiooni, mis tuleb jälle erinev, sest mitmed meist on suure Eesti peal laiali, kuid tean, et sellest tuleb tore sündmus!
Lõik Brigitta Tikku kaastööst "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal". ERA, DK 923, 2/3.

neljapäev, 12. 05.
Häädemeeste, Rannametsa k 1959:
Pillimees Siime Hendrikson ja perenaine Antoniina Hendrikson.
Eesti Raadio ja Kirjandusmuuseumi ekspeditsioon 21.07.1959-31.07.1959
Pildistas Herbert Tampere. ERA, Foto 4473; ERA, Foto 4480; ERA, Foto 4483
Kuula ka helisäilikut RKM, Mgn. II 517: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13160-30420-09609

kolmapäev, 11. 05.
Iisaku 1974: Parem üks varblane peos kui kümme katusel. – Parem on täita väike osa oma eesmärkidest, ülesannetest, kui kõik õhku rippuma jätta.
Vanasõna selgitanud Edur Maasik. RKM II 310, 493 (9)

teisipäev, 10. 05.
Järva-Jaani 1935: Osavõtjaid on ükskõik kui palju lapsi. Lapsed seatakse ritta ja üks loeb:
„Iisik, siisik, sikker makker,
kulter kalter, pagana valter,
tiller nipper poiss!“
Selle salmiga loetakse kõik lapsed läbi. Kui öeldakse viimane sõna „poiss“, siis läheb see välja, kellele öeldakse „poiss“. Kes viimaseks jääb, hakkab teisi taga ajama. Teised jooksevad kivilt kivile ja see viimane ajab taga. Kui ta saab ühe kinni, enne kui see on kivil, lööb sellele matsu ja ise jookseb ruttu kivile. Nüüd hakkab kinnipüütu ise teisi taga ajama ja nii läheb see mäng edasi.
Kirja pannud Võhmuta algkooli õpilane Ilse Nääga (snd 1919). ERA II 89, 389/90 (2). Palju õuemänge ERA mängude andmebaasis: https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/ukauka https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1495

esmaspäev, 9. 05.
Kihnu 1962:
Sõit-sõit-sõit sõbralõ,
üle oja onilõ,
läbi laane langulõ,
tüki maad tädile,
viis versta vennäle!
Viis süldä rege taga,
kuus kuiva palki piäl,
Miki palgi otsa piäl!
Nii laulis Tälle Madli (Melanie Elias) Mõisakülas oma väikesele pojatütre pojale Mikile, teda jala peal sõidutades. Olli Kõiva pani laulu kirja (EKRK I 44, 266 (14)) ning pildistas Tälle Madlit ja Mikit (ERA, Foto 6322).
Laul on trükitud koos noodiga Kihnu "Vana kandle" 2. köites (nr 1174).

pühapäev, 24. 04.
Jõhvi 1889: Ma kannan koormad üle vee, käin ühest äärest tõise?
Mõistatuse kirja pannud Paulus Paurmann. H II 8, 440 (100)

laupäev, 23. 04.
Karja 1959: Ma olen kuulnud küll, et jürituld tehti. Pöldudel ja mere ääres tehti; minu noores eas oli jürituli. Pole suuremat tuld olnd. Noored tantsisid, kessel oli ölut.
Kirja pannud Selma Lätt. RKM II 86, 554 (6)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/juripaev/item/46540

reede, 22. 04.
Maarja-Magdaleena 2021: Jüripäeva oleme perega oma majas (Maarja-Magdaleenas) tähistanud omaalgatuslikult majaümbruse prahi koristamise ja jüritule tegemisega. See tava pärineb Virumaalt lapsepõlvekodust. Seal oli ettevõtmisel praktiline otstarve: tuli süüdati kohta, kuhu sai kapsalava, tuhk segati maa sisse, kapsa- ja kaalikaseemned külvati sinna peale. Täpselt õigel päeval või jüripäeva eelõhtul siiski tuletegemist ette võtta oluline pole olnud ja kaugeltki igal kevadel pole meil jürituld tehtud. Oleneb ilmast ja lõkkematerjali olemasolust. Kord - nii umbes 15 aasta eest olid tuld tegemas kolm põlvkonda ja üks koer. Plaanitsesime mängida Püha Jüri võitlust lohemaoga, jagasime rolle, otsisime rekvisiite, katsetasime stseene. Ettevõtmine oli sedavõrd lõbus ja nalja sai palju, et päris etenduseni ei jõutudki.
Mall Hiiemäe kaastööst "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal". EFA I 396, 2/3. Jürituld pildistas 2011. aastal Kuremaal Ene Raudkats. ERA, DF 35859.

neljapäev, 21. 04.
ühalepa u. 1956:
Perekond Kõmmuse lapsed Heltermaal.
ERA, Foto 18676
Kõmmuste perekonnaloost räägib ka raamat: Jegard Kõmmus, Hiiumaa meremees jutustab, II. Uurimusi ja mälestusi Hiiumaa mereloost. Koostanud ja toimetanud Helen Kõmmus. Tartu, EKM Teaduskirjastus 2021. Vt lähemalt http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=116

kolmapäev, 20. 04.
Häädemeeste 1966: Lapse sündimisest öeldi nõnda: „Kui palju lapsi kellegil on loodud, niipalju neid tuleb.“ Meid oli küll palju lapsi, no meil oli talu, leivapuudust ei olnud. Siin Jaagupsoni Endrekul oli väike maa ja pailu lapsi, vana Endrek ütles iga kord: „Kui tuleb laps, tuleb ka leib.“ Sii ütlemine „Annab jumal varsakest, annab ka kaerakest“ oli alati kuulda.
Vanasõna selgitanud Elisabet Kallas, kirja pannud Marta Mäesalu. RKM II 221, 493 (53)

teisipäev, 19. 04.
Setomaa 1935: Vanast olli kõõ suur tii veereh kõrdsi ja rahvas käve kõõ sinnä puhkama ja üüsest. Vanast oll siih Utsä mäe otsah ka kõrts ja üts potimiis tütrikõsõga lätsi sinnä kõrtsi üüsest. Kõrdsih tapõti tuu potimiis ar ja tütär näk ja kai koes timmä pandas ja näk' õt tarõ ala hiideti.
Tütrükõsõ panni ummi lastõ mano sängü magama ja panni musta kolbagu ummilõ latsilõ päähä ja valgõ kolbagu tütrükõsõlõ tütrükõnõ märke ar'ki õt no märgise õks midä tetä ja täl inäp üüse uni õs tulõ. Uma lats tiijäõs midägi pelädä ja jäi kovastõ magama. Tütrükõnõ vaeld ar kolbagu, pand uma valgõ kolbagu ummilõ latsilõ a' esi pand musta kolbagu päähä ja läts ar saina viirde magama inne oll veere pääl. Nimä üüse kai kual valgõ kolbak pääh ja tapi tuu ar mõtli õt tütrükõnõ. Ni hiidi tuu ka ar tarõ ala, tiijakis õt uma lats.
Hummogult varra tull jo rahvas kõrdsi mano ja sisse ni tuu tütrükõnõ pagõsi jo ruttu rahva sisse ar ja kõnõli õt mu esä tapõti siih ar ja minno ka taheti ar tappa ma õnnõ pässe ar käest. Nää tapi potimehe ar ja jäi kõik kraam näile, raha ni hopõn kõik.
Kaeti tarõ ala kohe potimiis hiideti ni sääl oll pallö jo tapõtuisi S´is anti kohtuhe näide pääle ja mõistõti kõrdsi elänigu kõik surma. Ja tuust aost häädü ka kõrts ar Utsä mäe otsast ja selle olõi no kõrtsi inäp.
Jutustanud Odö Hunt Vilo valla Lõtina külas, kirja pannud Samuel Sommeri kaastööline, suurkoguja Aino Oinas-Tammeorg (1914-1999). S 107808/10 (34). Vaata käsikirja Kivikesest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-22103-56844-59625

Samuel Sommeri (1872-1940) seto vanavarakogu (S) on nüüd tervikuna kättesaadav infosüsteemis Kivike. Esialgu on võimalik materjale otsida isikute (kogujate ja esitajate) ning kohanimede järgi, detailne folklooripalade kaupa andmesisestus ootab veel tegemist. Head uurimist! kivike.kirmus.ee

esmaspäev, 18. 04.
Harju-Jaani 1911:
Sinisirgu linnukene,
sinisirgu, märgakaela
tousis üles Sirgu soosta,
Sirgu soosta, märgamaasta.
Lendas ära Riialinna,
tahtis ära Tallilinna.
Otsis ta pesaaseta,
Ei leidnud pesaaseta.
Lendas meie koppelisse.
Meie koplis oli kolmi põesast:
üks oli puu-punane põesas,
teine oli puu-sinine põesas,
kolmas oli kullakarvaline.
Ää põlgas sinise põesa,
ää põlgas punase põesa,
võttis kulla arma'aksi.
Akkas ta pesa tegema:
tegi kuu, tegi kaksi,
paari päivi piale kuuda.
Siis akkas ta mune munema:
munes kuu, munes kaksi,
paari päivi piale kuuda.
Akkas poegi audumaie:
audus kuu, audus kaksi,
paari päivi piale kuuda.
Akkas poegi lennutama:
lendas kuu, lendas kaksi,
paari päivi piale kuuda.
Akkas poegi arvamaie:
arvas kuu, arvas kaksi,
paari päivi piale kuuda.
Ühe pani täheks taeva'asse,
Teise pani päevaks piale ilma,
Kolmanda kuu sulaseks.
Linnust ja tema munadest laulis Liisu Kuuse Kehra külas, kirja pani Gustav Vilberg (EÜS VIII 2282/3 (22)).
Siniseid, punaseid ja kullakarvalisi lihavõttemune pildistas 2022. aasta ülestõusmispühadel Kehra külas Signe Leito (ERA, DF 38973).

pühapäev, 3. 04.
Märjamaa 1967:
* võttis maski eest – näitas oma tõelist olemust.
Nii kaua kui ta isa käest ühte-teist sai, oli ta isa vastu hea, aga kui isa raha otsa sai – võttis ta maski eest.
Ütlust selgitanud Juhan Nurme. RKM II 238, 410 (46)

laupäev, 2. 04.
Setomaa, Suure-Rõsna k 1938:
Naistõ tsõõri laul
Jauha’ õks kull´a sa kivikene,
veerü’ õks kivi sa vitsakõnõ,
kivi õks ommõ tuud Kiiovasta,
kivi- õks -poolõ’ jo Poolamaalta.
Jauha’ õks till´o sa kivikene,
veerü’ õks kivi sa vitsakõnõ,
pereh taht õks leibä jo peenokõista,
latsõ’ õks leibä jo ladusada.
Näitsikele õks jo jämehebä’,
sulasilõ õks jo sorõhõba’,
uma õks pereh taht peenokõista.
Naase’ saisva tsõõri muudo ja ütskõik määne nui keset naise, õgal naasel käsi nuia küleh ja kässiga liigutasõ’ ümbre tsõõre ja siss laulva’ sedä laulo. Soo laul om naisil hallõ laul.
(Kirotõd laul, laulmise perrä.)
Jutust. üts vana naane (sant), keeldus nime ütlemäst, vana ummbõs 65 a.
Kirja pannud Vassili Aalik. ERA II 204, 73 (4)
https://folklore.ee/regilaul/andmebaas/

reede, 1. 04. 2022
Tallinn 1986: Leiti põhjus, miks USA "Challenger" hukkus, põhjuseks oli keravälk.
Tohoh!
Jah. Aga keravälgu komandör sai veel postuumselt Nõukogude Liidu kangelaseks.
*
Haiglas ajavad 2 meest juttu. Što s vami, potšemu võ v bolnitse? - Ja iz-za radiatsii. A võ? - Ja iz-za informatsii.

Jüri Viikbergi anekdoodikogust. RKM II 422, 380.

neljapäev, 31. 03.
Võnnu 1965:
Osvald Padar (lõõtspillimängija) on ka jahimees.
Kirjandusmuuseumi ja Eesti Raadio ekspeditsioon Põlva ja Võru rajoonis 1965
Pildistas Herbert Tampere. ERA, Foto 7549

kolmapäev, 30. 03.
Karja 1940:
Sitikas pole liha ja lammas laululind. – Seletus: Meni inimene tahab sõuksest asjast midagi teha, millest pooliski seda asja teha äi saa. Siis ikka öötakse nenda.
Vanasõna selgitanud Oskar Grepp. ERA II 276, 483 (108)

teisipäev, 29. 03.
Hersoni oblast 1957: Багачебі вітер гроші несе, а бідному полового очі засипаϵ.
/Rikkale toob tuul raha, aga vaese silma puistab aganaid./

Ukraina vanasõnu ja kõnekäände koos tõlgetega vene keelde saatis Henitšeski linnast ERA kaastöölisele Emilie Poomile V. Budzinski. RKM, Mitmed rahvad 1, 101 (13).

esmaspäev, 28. 03.
Jämaja 1960:
Mis sina, sitik, sirised
ning, porikarbes, porised,
sul pöle äälta ägiseda
ega rindu rögiseda!
Vana ägi on sul ääleks,
törs mauks, saabas kurguks,
rattarumm sul sitaauguks!
Pulmaliste pilkelaulu laulis Marie Martinfeld Kaunispe külas. Teda küsitles, helilindistas ning pildistas Herbert Tampere (RKM, Mgn. II 344 b; ERA, Foto 4920). Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-49060-84939
Jääb üle ainult soovida, et võitlemiseks kasutataks rohkem laulu jõudu!

pühapäev, 27. 03.
Karuse 1889: Koerad ja sead ei söö, inimesed söövad?
Mõistatuse kirja pannud Friedrich Põld. H II 17, 902 (58)

laupäev, 26. 03.
Tartu/Tallinn 1976:
K: KOLOS?
V: Kiievis hakati tegema uut viina KOLOS. (Kossõgin, otolkni Leonida, on sumaštšedšij.)
Lühendmõistatuse kirja pannud Jüri Viikberg. RKM II 420, 256
https://www.folklore.ee/Lyhendid/

reede, 25. 03.
Kambja, Tartu 2018: Saabus aasta 1949. Ei mäleta täpset aega, kui sain kutse ilmuda TRÜ kaadrite osakonda. Seal ootas mind kuri üllatus. Üks naine, Kurg vist oli ta nimi, teatas, et olen oma TRÜ sisseastumise ankeedis märkimata jätnud, et mul on isa väljasaadetud. Ütlesin, et mulle pole keegi teatanud tema väljasaatmisest ja seepärast on see seal ka märkimata. Naine laua taga muigas irooniliselt ja rohkem juttu meil ei olnudki. Sai selgeks, et mu elulugu on võetud uurimise alla.
Oma käigust kaadrite osakonda rääkisin ka oma sõpradele ülikooli näiteringist. Guido Arro teadis öelda, et arstiteaduskond on saanud uue Vill'i nimelise partorgi. Uus partorg olevat väga aktiivne ja huvitatud eriti üliõpilaste päritolust. Jäin äraootavale seisukohale. Kirjutuslaua klaasi alla tekkis paber minu elu motoga: "Ükskõik, mis ka ei juhtuks, hoia püsti pea ja kui pettud, ütle, kes teab, milleks seegi hea on!" See moto aitas mul edasi elada. Õppetöö ja isetegevus ülikoolis jätkus endistviisi.
24. veebruaril olid näiteringlased järjekordselt koos abielus olevate Bochmanite juures. Bobi pidas oma sünnipäeva ja selle varjus pidasime ka Eesti Vabariigi 31. aastapäeva. Me lihtsalt ei saanud seda unustada. Pidutsesime täiega! Paari päeva pärast sai Bobi kutse kaadrite osakonda, kus ta pidi tõestama passi ettenäitamisega, et tema sünnipäev tõesti on 24. veebruar.
Jõudis kätte 24. märts. Olin korteris oma tädi juures, kes elas Hommiku ja Näituse tänava nurgal, vastu omaaegset Tartu Näituse aeda raudtee ääres. Eesti ajal peeti seal iga-aastasi põllumajandusnäitusi. Sinna hakkasid kogunema veomasinad. Sündmus tekitas omajagu ärevust. Ilm oli kevadiselt vihmane, sadas ka lumelobjakut ja teed olid põhjatud. Käisime täditütrega uurimas autojuhtidelt kogunemise põhjust. Nendelt kuulsime, et olevat käsk antud ja oodatavat Venemaalt rongisaabumist seemneviljaga, mis mõeldud kolhoosidele kevadkülviks. See võis tõesti nii ka olla. Siiski oli rahvas ärevil ja valvel. Kartsime halvimat. Olin mures ema pärast, kuid puudus võimalus tema hoiatamiseks. Jälgisime näitusteaias toimuvat. Õhtul kogunes autode juurde ka muid asjamehi ja tühjad masinad lahkusid igas suunas. Nüüd polnud enam kahtlustki, et seemnevilja asemel hakatakse hoopis inimesi vedama.
Igaks juhuks lahkusin ka mina kodust kursusekaaslaste Bochmanite juurde, kuhu kogunes veel teisi näiteringlasi. Pimeduse saabudes hakkas kostma üha suurenevat autode müra, mis tookordses linnapildis sugugi tavaline polnud. Bochmanid elasid kohe ülikooli peasissekäigu vastas olevas majas. Korteri aknad olid suunatud maja siseõue ja tänaval toimuvat ei näinud.
Guido ja Bobi läksid tänavale olukorda uurima. Tulid aga varsti tagasi teatega, et käib tõesti küüditamine ja autod sõidavad ka Ülikooli tänava vangla juurde. Bobi läks ja lukustas alumisel korrusel tänavale viiva ukse. Koosolijatest olin küll mina ainuke, kellel küüditamist põhjust karta. Muretsesin oma ema ja venna pärast, kes viibisid maal teadmatuses.
Kella kolme paiku kuulsime, et klopitakse maja välisuksele, mille Bobi oli lukustanud. Keegi ust avama ei läinud ka alumise korruse korteritest. Siis läks uksele tagumine järjest tugevamaks, kuni see raginal maha löödi. Nüüd oli selge, küüditajad on kellelegi järele tulnud. Esimesel korrusel peatuti korraks, kuid varsti ruttasid sammud kõrgemale. Nüüd teadsime, et meie uks viimane ja sellele alustatigi kolkimist, kõik vaatasid ehmunult minule. Ütlesin, et avage ja ärge laske enda ust ka sisse lüüa. Pealegi oli selle ukse ülemine osa klaasist. Bobi avas ukse. Kolm meest tormasid tuppa. Üks mees oli sõduri vormispüssiga venelane, teised eestlased. Nõuti kõigepealt passide ettenäitamist. Passid kontrollitud. Siis selgus, et küüditama oli tuldud ühte peret, kes elas selles korteris varem ja oli lahkunud juba mitu aastat tagasi eelmise küüditamise ajal.
Väsitavast päevast ja üleelamistest olime lõpuks uinunud ja ärkasime kella 9 paiku järjekordse kloppimise peale, nüüd juba meie uksele. Koputaja oli üks Bobi kursusekaaslane, kes oli näinud lõhutud välisust ja tuli uurima juhtunut.
Lahkusin minagi, et minna koju ja teada saada, kas mind on seal otsimas käidud. Väljudes purustatud uksest, nägin, et ülikooli peahooone trepil oli valves 2 püssimeest. Tänavad olid rahvast tulvil. Näis nagu majadest olid kõik inimesed tänavale tulnud. Otsustasin kojuminekuga oodata ja astusin sisse Ülikooli tänava nurgal olevasse Ateeni kohvikusse. Kohvikuski oli rahvast tavapärasest rohkem. Leidsin vaba laua, võtsin menüü ja tellisin tassi kohvi. Kohvikus olijatel kellelgi ei näinud täna ruttu olevat ei tööle ega loengutele. Jutt käis öiste sündmuste teemal. Siis aga ilmusid kohviku uksele 3 vormikandjat sõjaväelast. Tundus nagu oleks kedagi otsitud. Laudkondades vaikis jutt. Lõpuks sisenejad siirdusid minu selja taga asuvasse vaba lauda. Hetke möödudes tajusin aga, kuidas sellest lauast keegi tõusis ja lähenes minu lauale. Tundsin, kuidas venelase raske käsi langes minu õlale... Olin kindel, et tuleb käsk kaasatulekuks. Venelane aga ütles: "razrešite" ja võttis minu laual oleva menüü ja läks tagasi oma lauda. Kuulsin vaid kuidas tagumises lauas naerdi selle etteaste üle. Kohvikus valitses haudvaikus. Kuidas nad küll nautisid meie hirmu!
Kohv joodud, suundusin Riia mnt mööda kodu poole. Märkasin julgeoleku "halli maja" juures rohkem liikumist kui tavaliselt. Linnas jätkus nende inimeste tagaajamine, keda öösel kätte polnud saadud. Läksin raudteejaama kaudu üle rööbaste meie aiamaalt aeda, julgemata kohe sisenenda. Rõõm oli suur, kui nägin oma ema väljumas meie puukuurist. Ta oli saabunud hommikupoole ööd jalgsi maalt. Õhtul oli tedagi hoiatatud, et öösel on midagi toimumas ja tuli mind hoiatama.
Esialgu ei teatud midagi, keda viidi või keda otsimas käidi. Ema läks ka maale tagasi, kuid ettevaatuse pärast varjasime edasi. Paljudel tudenigtel pered küüditati. Nüüd aeti pereliikmeist tudengeid ka taga. Kaadrite osakonnast oli võetud tagaotsitavate üliõpilaste fotod. Järelhaarangud kestsid nädala ringis. Loengusaalid olid pooltühjad. Samaaegselt kontrolliti ka kohalolijaid. Paari päeva pärast tuli ema maalt uudistega, et need pered, kelle mehed olid 1944. a. arreteeritud, ei olnduki küüditatavate nimekirjas. Meie külast küüditati Kiviojade pere, kus peremees veel alles ja siiani kolhoosi astunud ei olnud!
Aegamööda kadusid tänavatelt kahtlased autod ja TRÜ loengusaalide uste tagant kinnivõtjad. Sel korral läks üle 20 000 inimese teele Siberi poole. Tulemused olid hiilgavad. Valitsus plaksutas käsi. Talurahvas astus "vabatahtlikult" kolhoosidesse. Järjest rohkem hakkasid täituma auditooriumid, kuigi read olid hõredamaks jäänud. Üksikuid tudengite ärakadumisi juhtus edaspidigi. Mind aga eksmatrikuleeriti ülikoolist 1949. a. lõpus, kuna õiget põhjust ei leitud, märgiti käskkirjas distsipliini rikkujaks. Samas käskkirjas oli veel kümmekond tudengit arstiteaduskonnast.

Oma mälestused pani kirja arhiivi kaastööline Maie Erik (snd 1928). EFA I 314, 1/3. Fotol Maie Erik 1997. a. Suure-Ärmike talu hävinenud hoonete juures: tänaseni kasvavad kaks paplit, mis on mulda torgatud 1936. a. koos isaga, kes koju tagasi ei jõudnud. ERA, VF 8257.

neljapäev, 24. 03.
Rannu 1969:
Pillimees Aleksander Zirk.
Pildistas Herbert Tampere. ERA, Foto 8776; ERA, Foto 8778; ERA, Foto 8774; ERA, Foto 8779.
Suupilli- ja kandlemäng RKM, Mgn. II 1525.
Kuula: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17176-38009-23530

kolmapäev, 23. 03.
Mustjala, Küdema k 1928:
Kotermann
Jüri Rüüs oli Riiast korra tulnd oma laivaga Saaremaale. Riiast välja tulles olnd ilm kena – paras tuul olnd ning selge ka. Teel hakkand järsku uduseks minema ning tormiseks ka. Viimaks olnd udu nönda paks, et midagid pole ede näind ning torm olnd ka üsna kange, nönda et ankrubel olemisest pole midagid välja tulnd. Pidand umbropsu ikka edasi minema. Niipalju saand ikka merest aru, et laev kusagil Jaagarahu lähedal olnud. Jaagarahu juures see kardetav laevade hukkaminemise koht ongid. Jürne vend olnd sedakord roovratta juures. Vana Jüri Rüüs magand ise all kajutis. Külap ta vist purjus oli – oli va kange joomamees ning käis pooled omad reisid purjus peega. Noh, vana Jüri oli all magand – äkist raputand teda üks õige tugevasti. Jüri teind silmad lahti ning näind: üks lühikene poisikese pitkune mihejupp olnd ta koi ees ning ütlend: „Mis sa siin magad – su kondid kolisevad varsti rahude kaelas.“
Jüri ajand enese üles, äga väike hall mehike olnd kadund. Jürne uni olnd kadund – ajand enda koist välja ning läind üles laiva ninase. Ja kohe kuulnud, et hirmus terava mürin olnd laiva eest üsna ligidalt kuulda. See olnd lainemurd rahu kaelas. Jüri kisendand vennale, et see roovi pööraks ja nönda pääsend vaevalt veel hukatusest – rahu kivid jäänd möned süllad laiva külje alt kaugele Saaremaa poole. Hoomiguks läind ilm paremaks ning saand kenasti Kihelkonna ala maale. Äga muidu oleksid rahu otsa laivaga puruks läind.
Jutustanud Jaan Vaher, kirja pannud Mihkel Tooms. ERA II 8, 447/51

teisipäev, 22. 03.
Tartu 1973: Mezuzah. Palve saatana ja muu kurja vastu.
Juudi palve leitud ERA fonoteegiruumist, selgituse kirjutas prof. Paul Ariste.
Mingil põhjusel või pigem ehk kogemata on üsna paksule nahale kirjutatud palve 1973. aastal nummerdatud ja arhiveeritud tagurpidi. Siin pööratud jalgele ja lisatud tiitelleht.
RKM, Mitmed rahvad 1, 231/2.

esmaspäev, 21. 03.
Häädemeeste 1961:
Iiu'ga, tiiu tiile minna,
põle aga särki selga panna,
pukit aga, pukit aga pulma minna,
põle aga pastlaid jalga panna!
Tahtmiste ja võimaluste tantsulisest vastuolust laulis Emilie Kallas Kura külast, magnetofoonis Herbert Tampere, litereeris Erna Tampere (RKM, Mgn. II 530 j). Laulu saab kuulata ka KIVIKEses: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-54131-53708
Emiliet pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 5712).

pühapäev, 20. 03.
Torma 1971: Kevadisel pööripäeval pani randlane tähele, kust poolt tuul puhub. Oli tuul järvest, läks kala Venemaa randa. Metsatuul aga tõi suveks kala oma randa. Sama kõneldi kevadel ka Peipsi jää kohta. Ajas tuul kevadel kõrged jäämäed randa, mis sulasid vahel suvistepühadeni, jäi kala ka meie randa. Läks jää, läksid ka kalad.
Kirja pannud Olli (Olga) Tomson-Peda. RKM II 281, 546 (26)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/kevadine-pooripaev/item/45277

laupäev, 19. 03.
Setomaa, Mäe v 1937:
Kost Pühä-Maarja kerik Petserehe om saanu’
Vot ko Pühä-Maarja latsõkõist takah kiusate – tiiät eiske tuud, ko kirämiis olõt – sis pagõse tä Kiiovast maa-alotset uuse piti Petserehe. Petserest tä ka pagõsi edese viil – Pihkvahe? Koh kotsõl uus maa pääle vällä tull, sinnä ehitedi Pühä-Maarja kerik. Tuud peete niivõrt pühäst – tuud Pühä-Maarja tulõket – et sinnä’ kerik ehitedi.
Jutustanud Natö (Natalie) Palm, kirja pannud Nikolai Sõrmus. ERA II 155, 481 (258)
http://galerii.kirmus.ee/koobas/index.php?module=300&op=2&id=02705

reede, 18. 03.
Kose 1940: Tige kui pull, kuri kui kurat, salalik nagu surmakivi.

Kirja pannud Gustav Sommer (1916-2001). ERA II 292, 238 (6).

neljapäev, 17. 03.
Vadjamaa, Rajo k 1978:
Inimesekujuline hirmutis Rajo küla kartulipõllul. Niisugust hirmutist metssead kartvat. Metssigadele on jahikeeld. Neid võivad lubadega küttida üksnes sõjaväe jahiseltsid. Kahju, mida sead teevad, on üsna suur. Vadjalaste aladele on metssead ilmunud peamiselt pärast Teist maailmasõda.
Paul Ariste vadja ekspeditsioon 06.-15.07.1978
Pildistanud Heiki Pärdi. ERA, VE 494

kolmapäev, 16. 03.
Jõhvi 1889: Kui jälle isa teinekord juhtub metsa minema, lapsed jooksevad tema ümber kokku, kui ta nüüd tubakast piibu sisse topib, mis veel toas tossama tahab panna, enne kui ära läheb. Lapsed küsivad: „Isa ae, isa, mis sa tood meile metsast?“ Isa kostab: „Olge head lapsed, siis toon teile kasejuustu ja tetreleiba.“ Lapsed rõemustavad isa lubamise üle, aga ei teagi vaesekesed, et isa nendele selle lubamisega muud miski ei too kui vitsu.
Kirja pannud Paulus Paurmann. H II 8, 64/5 (2)

teisipäev, 15. 03.
Setomaa 1925:
Lätsi’ õks kokko kuniga’,
vinne sõda vihtlõmma,
olli õks imel kol’ poiga,
kol’ kaokandjat.
Kõik ar viidi’ Vinnemaalõ,
kol’ kutsti’ kunigilõ.
Sääl õks mu puja’ poodõti’,
sääl latsõ’ laotõdi’:
sai õks mul poig Poolamaalõ,
vali poig Varsavahe,
kolmas aeti Austrimaalõ.
Imel oll´ õks mul pall´o ikku,
vii võrra silmävett.
Näi õks ar tuu päävä,
tuu ao arvõli,
tulli-ks nä kodo kunigilt,
viirdü’ kodo Vinne sõast.
Nii sai sis õks imel miil hüä,
kado-hüa kasvatajal,
kui päiväkene nõsõs,
astus üles ao viir,
kui õks näi poigõ tulõvat,
kanno kodo kalduvat.
Olli’ näil viil ola’ ohkõsõ’,
olli’ piha’ peenokõsõ’,
olg oll´ püssä näil orjunu,
piht mõõka pitsünü.
Ime sis kütt´ sanna kündlist,
haud´ viha verdest.
Poig veeri mul viha havvutulõ,
sai sanna kütetüle,
mõsk´ sääl õks piha pitsünü,
haud´ ola’ orjunu’.
Haari’ õks ma Jumalat pallõlda,
haari Mariat manida:
kodo tulli õks mul kol’ poiga,
kaldu’ kodo mu kanasõ’!
Olli õks mõni aokõnõ,
pääsko mõni pääväkene,
tuu sai ikk mul ikõtus,
tuu murõh murõhtõdus,
kua’ õks kulssi’ poja’ kunigit,
teene’ vele’ Vinne sõah.
A veid´o sai õks mul pojel kotoh olla’,
kasinahe kastõrah!
Sis tulli’ siiä poisi’ punadsõ’,
kaldu’ siiä kammunisti’;
eski viil tull´ Eesti sõda,
viirdü’ vele’ Eesti veerest,
kaldu siiä Kaitsõliit.
Oo, siih kolga kurja rahvast,
veere rahvast vihasat,
torni õks naa’ tulõnäütäjä’,
rahva silmi raketit!
Kolka õks kurastõ kõnõli,
veere rahvas vihasahe:
ütli õks nä’ poigõ mul punatsõs,
kammunistõs kanasit!
Tulli’ sis neläl hobõsõl,
veerti viiel vereväl,
viidi sis õks mu puja’ tappa’,
viidi hummõn näid hukada’.
Viijä’ õks olli’ esi Eesti sõda,
vaali perrä Valgõ sõda.
Ime, ma õks kulla sis kumardi,
pall´o palssi ja painudi:
„Olõ-i õks mul puja’ punadsõ’,
imekana’ kammunisti’!
Mara’ õks mi üteh magasi,
kulla’ kõik kotoh olli’,
saa-s õks mu puja’ kohegi,
kana’ kohe kalduda!“
Kullõ-s kiäki ime kiildmist,
mara maama palvit.
Pidi õks ma, ime, ikma jäämä,
kasvataja kahitsama,
et õks viidi Eesti sõalõ,
kannõti kalõvatsilõ.
Sääl küsüti sõatähti,
tokomänte tuumatõdi:
„Kas teil õks omma’ sõatähe’,
toodu’ siiä dokumendi’?“
Mehe’ õks mul kuuli’ meelestäni,
puja kuuli’ poolõstani:
„Omma’ õks meil üteh sõatähe’,
omma’ toodu’ tokumändi’!“
Üle õks sis kaeti sõatähe’,
tokomändi’ tuumatõdi.
Viidi õks nä, tsirgu’, söömaldä,
viidi’, lõo’, lõunõlda,
kinni olli’ õks nä üte üükese,
pääle poolõ pääväkest.
Jäie’ õks puja’ tapmalda’,
jäie’ õks hummõn hukkamalda’.
Olõ-s õks puja’ mul punadsõ’,
olõ-s kana’ kammunista’,
selle õks jäi’ puja’ tapmalda’,
kana’ hummõn hukkamalda’.
Olõ-s õks õigõ’ rahva raisuh jutu’,
kolga rahva kura’ jutu’!
Oo, õks uma Eesti sõda,
kallis sõda kalõvanõ –
otsõ õks vällä õigõ otsa,
tõtõ tõõsõla kõrrala.
Lätsi’ mul puja’ Eesti sõtta,
kats poiga Kaitsõliitu.
Üts mul poig oll´ kodo jäänü’,
kana jäänü’ kastõrahe,
üts õks meil jäigi hoolõpitäj,
vaha-vannu ravitsaja.
Oo, õks poissa punatsit,
kalgi poissa kammunistõ!
Teie’ õks nää’ kodo hoiuhavva,
moro pääle kaitsõkraavi,
väe nä meil väele sei’,
piimä võti’ peidopaigast.
Sis mi näi õks suurõ nälä,
näi pall´o pahandust.
„Tulõ’ sa õks siiä, ime,
kallu’, latsõ kasvataja,“
ütli’ õks poisi’ nuu’ punatsõ’,
kai’ kalõ’ kammunisti’,
„Panõ’ õks sa pää paku pääle,
hius hellä hirre pääle –
täämbä õks su siiä tapa,
hummõn sinno siiä hukka!
Mille õks sul puja’ Eesti sõah,
kats poiga Kaitsõliiduh?“
Jäti’ õks küll ime tapmalda,
vana naase vaivamalda,
veie’ nää’ puja punatsehe,
perämätse verevihe.
Ime õks, ma iki ilmaväega,
kado-väega kahitsõli,
iki ma silmä’ ilosa’,
pohe palgõ’ punadsõ’:
„Kohe õks mul poig tapõti,
vaga veri valõti?
Saa-i kävvu’ kääpäle,
ime sõudu’ sõmõralõ.
Susi õks sääl k´au kääpäle,
ilves sõud sõmõralõ.
Ime õks tiiä-i hingekene,
mõista-i meelega mõtõlda.“
Halv mul silmildä ellä’,
vanal ilma valgusõlda.
Hot´ olõ naane nal´alinõ,
ineminõ ilolinõ,
tuli õks ütel´: olõ’ tuim,
sain ütel´: olõ’ sala!
Mara, ma ütli meelestäni,
poolõ meele poolõstani:
„Olõt sa tuli, olõ’ tuim,
olõt sa sain, olõ’ sala!
Olõ-i õks ma tuima suku,
olõ-i kalgõ kamandut.“
Kua’ õks olli’ puja’ Eesti sõah,
katsi poiga Kaitseliiduh,
olli’ õks nä saanu’ Irboskahe,
mõnõs aos Movglinna.
Sääl sai’ õks punadsõ’ poodõtus,
kammunisti’ kakutus.
Puja’ tulli’ sis kodo Eesti sõast,
kaldu’ kodo kalõvatsõst.
Iih olli’ mehil sis medali’,
iih olli’ rinnaristi’.
Ütte õks sai sis Eesti rahva,
Taara-jumala tarkusõlõ.
Sis sai mi siiä rahu,
kõigil meil miil hüa.
Sai õks Eesti õigus üleb,
sai kohus korgõp.
Kutsti meid sis pühä Petserahe,
mara umma mastõrahe.
Sääl omma’ õks Marija’ maanu’,
omma’ Risti’ ringutõlnu’.
Meid ka õks kutsuti laulõma,
sinnä kulla kul´atama,
seto laulu laulma,
umma leelot leelotama.
Sinnä oll´ tulnu’ kunigas,
mitu miist ministrit.
Mõista-s õks mi laulda’ ministrilõ,
kuulutõlla’ kunigilõ:
olõ-i õks mi koolih op´nu’,
Võõnuh sõnnu võtnu’,
ulli’ õks mi laula umast suust,
mara umist mõttist.
Sõjalaulu laulis Natalja Aasa Napi külas, kirja pani Vassili Kalle. E, StK 33, 110/9 (2). Foto Natalja Aasast on ERA fotokogus algselt kirjeldusega „Tundmatu setu lauluema“. ERA, Foto 1908.

esmaspäev, 14. 03.
Kose 1888:
Lõpetuseks on keele kohta siin veel tähendada, et Kose kih[elkonna] naabruses Juuru kihelkonnas paaris vallas Kaius ja Kuimetsas vanemad inimesed koguni teisel välja rääkimise viisil kõnelevad, kui seda siin ümber kaudu kuskil kuulda ei ole; ka lapsed pidada nii kaua nõnda rääkima, kui koolis hakkavad käima, kus siis muidugi uuemal ajal nooremate hulgas vanematest päritud keele loomus unustatud saab. Siiski on tähendatud valdade keel jälle ka teineteisest pisut lahus, mille üle ka nende vana muinas ülelus otsust annab, ja misläbi neil teist moodi keel on, kui ümerkaudu terves Juuru kih[elkonnas] ja lähemates naabrikihelkondades. Vanad inimesed arvata, et ennemuiste „keelte jägamiste“ ajal olla tähendatud vallad viimased olnud omale keele õigusi pärandama, kus neile „keelte koti“ põhjast olla lõpeks antud, säältki saanud Kuimetsa vald veel koti sopikestest. Ümberkaudse elanikkudele teeb aga nende keele loomus sagedaste üsna rõõmulikku nalja, sest et see nii mõnusaste „krõbinal“ käia, kusjuures ka hääle mõnu ja toon teine on kui muudel, nõnda et igaüks Kuimetsa meest tema keelest ära tunneb, üteldes: „See on ju Kuimetsa mees, sest ta räägib seda keelt!“
Selleks tähendan siia ühe laulu Kuimetsa keele loomu järel ülesse, mis rahva suus leida on:
Kui me lähmä kõrtsist väljä,
siis me nääme seitse naljä,
maad ja metsäd ümber käiväd,
kapsä-ajäd kummuli.
Tüdrük lüpsäb härgä turjäst,
lehm see künnäb väljäl kurjäst,
varss see vahib viljäsalves.
Kass läks karjamaale söömä,
koer see kukub kuuse otsäs,
kägu haugub hange otsäs.
Kanä tõi kaksi tallekesi,
Lammäs läks laudile munele,
Sigä laulis penni peäle,
Kukk tegi töngu kopelis.
Need olid uhked pulmälised
Krõbinäd kindäs, krabinäd kandäs.
Tähelepanekuid keelemurrete erinevustest, nonde algupärast ja kadumisest tegi Harmi vallakooli õpetaja Aleksander Gustav Eriksohn (H II 3, 439/42).
Rõõmsat Võrtsjärveäärset seatalitajat Endel Lellepit koos põrsaga on jäädvustatud 1969. aastal, foto vahendas arhiivile Kaie Humal (ERA, DF 7505).

kolmapäev, 23. 02.
Ambla, Tapa 1893:
Kuda kodukäija hundile lubati
Surnud vanaema ära, aga pärast hakanud kodu käima. Päeva ajal mänginud ta kassi näul laste hulgas, aga öösse hakanud tükka tegema. Teinud suurt müra, et teised tuasolejad pole magada saanud. Talvel kui külm aeg olnud, teinud ta öösse ukse lahti, nii et külm tuppa tulnud; suvel kui tuba kangesti palav, pannud jälle ukse kinni. Kui tuli tuas olnud, siis pole midagi teinud. Toodud kukk ja pandud öösseti tuppa redelipulgale magama. Mitmel ööl pole kodukäija enam käinud.
Ühel kangesti külmal ööl tulnud ta jällegi. Tuasolejad maganud rahulikult ja tuba olnud pime. Kodukäija tulnud tuppa, jätnud ukse lahti ja hakanud ise redelid mööda ahjule ronima. Kukk, kes kodukäijad kuuvalgel näinud, teinud kurrr! ja kodukäija kukkunud poolest redelist tagasi. Hakanud uuesti ülesse ronima. Jälle seesama palk. Nüüd aga võtnud kodukäija kuke kõrist kinni, et see enam kuristada ei saaks, ja roninud siis ahjule. Seal võtnud suure keriksekivi ja viskanud sellega oma õde, kes nurgas maganud. Pimedas pole aga heaste trehvanud, vaid visanud kivi mürtsatates vastu seina. Magaja ärkanud ülesse ja saanud kohe aru, kust kivi tuli. Ta pannud tule põlema, läinud siis ka ahjule, koputanud pahema jala kannaga kolm kord vastu ahju lage ja ütelnud: „Hundile, hundile, vana häbemata!“
Nüüd aga paiskanud kodu-käija selle, kes teda hundile lubas, ahjult põrmandale, kuna ta ise kui valge aur lahtisest uksest välja tormas. Valge kogu tõttas väljale, kus ka varsti huntide ulumist kuulda oli, ja pärast seda polnud teda enam näha ega kuulda.
Kirja pannud Otto Hintzenberg. E 7968e/7968f (3)

teisipäev, 22. 02.
Karula/Urvaste 1976: Peetripääväl hallika helisemä.
Ajaarvamisi pani kirja arhiivi kaastööline ja rahvalaulik Anna Pärsimägi (1887-1984).
Põrgulätet e Vehiku lätet e Põrguallikat Urvaste kihlekonna Visela külas pildistas Uno Veri 1964. a. ERA, DF 36786. Talvise peetripäeva kohta lähemalt: https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/talvine-peetripaev

esmaspäev, 21. 02.
Kärla 1959:
Piu-piu-piu, pättpoega,
külatütar on nottnina,
meie laps on kena laps!
Marie Laur võttis Sauvere külas lapse sülle ja hakkas talle piu tegema. Laulu helisalvestas ja sukakudumist pildistas Herbert Tampere (RKM, Mgn. II 174 c; ERA, Foto 4012). Laulu saab kuulata KIVIKEsest:
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13297-38752-17757

pühapäev, 20. 02.
Kolga-Jaani 1870: Tuba tutvaid täis, üks ei tunne ühte, teine teist?
Mõistatuse kirja pannud Julius Tiedemann. E 137 (79)

laupäev, 19. 02.
Suure-Jaani 1894:
„Jalga ja teed!“ hüüdvad vanad inimesed ükstõisele, nagu „head teed“ öeldakse.
Ütluse kirja pannud Ernst Saabas. H II 49, 453 (58)

reede, 18. 02.
Tartu 2021: Koroonaaja esimest puhkust aprillikuus mäletan ka üsna eredalt. Mäletan seda vanemate silmis olevat hirmu, et nad ei tea, mis edasi saama hakkab ja kuidas köike tuleb vötta päev päeva haaval. Alguses oli plaanis puhkuseks ära sõita soojale-soojale maale, kuid mõtlesin hoopis vanemaid külastada. Enne seda käisin muidugi testimas. Seekordne puhkus oli väga aktiivne – üks suurematsorti puude lõhkumine ja ladumine. Vanematel oli meel väga rõõmus. Me oleme muidu ka väga suured loodusesviibijad, kuid mäletan, et käisime palju erinevatel matkaradadel asendusena näiteks ujula külastusele. Puhkus lõpes kevadlõkke tegemisega. /--/
Jõulud
2020. aasta jöulude puhul mäletan kuidas Saaremaale vanaema juurde ma sõita ei julgenud. Suuremat olemist ei olnud. Aga oli üks suuremat sorti muutus - otsustasin nendel jöuludel saata lähedastele postkaarte neile meeldetuletuseks, et hoolin ja pean meeles, kuigi me ei kohtunud.
Vana-aasta õhtu
Tavaliselt on ikka olnud suurem istumine ja aasta ära saatmine söprade seltsis. 2020 aastat ära saates seda aga polnud. Mina seisin küll naabripoisiga kurikuulsa Jõgeva voore otsas ja vaatasin ilutulestikku, kuid tekitasin endale uue traditsiooni, millest kuulsin tuttava nõia käest - kirjutada paberilehele kõik asjad millest tahad lahti lasta ja vanasse aastasse jätta, see kokku voltida ja kolme tee ristis põlema panna. Paberi teisele poole võis kirjutada ka uueks aastaks uusi soove. Tegin ka seda. Mäletan kurbust sel õhtul, et üsna üksinda olen.
Lõigud Maarja Basihhina kaastööst "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal". Autori fotod. ERA, DK 877, 1/2. ERA, DF 38233-38236.
OOTAME TEIE KAASTÖID KOGUMISVÕISTLUSELE, PARIMAILE AUHINNAD! Postitamistähtaeg 24. veebruar.
https://www.folklore.ee/era/kysitlus/kalender2021.pdf

neljapäev, 17. 02.
Halliste 1961:
Abjalane läinud Tartumaale kohta ostme, tartlane küsinud: "Kust sa oled?" Abjalane vastanud: "Ma ole Mulgilt." Ta oli Abja mõisa moonakakohalt Mulgilt. Sellepärast tartlane arvas, et kõik, kes musta kuube kannavad, on mulgid.
RKM II 102, 111 (1)
Jaan Lossmann ("Sakala"), 95 a. v. jutustab tartlastest ja mulkidest.
Pildistas Herbert Tampere. ERA, Foto 5774.

kolmapäev, 16. 02.
Äksi, Vedu v 1888:
Hallitõbesõnad
ABRA CATABRA
ABRA CATABR
ABRA CATAB
ABRA CATA
ABRA CAT
ABRA CA
ABRA C
ABRA
ABR
AB
A
Neid sõnu peab võileivaga ehk postipaberiga, mis roosi karva on, inimesele antama.
Kirja pannud Joosep Järveots. H I 3, 534 (1)

teisipäev, 15. 02.
Kolga-Jaani 1974: Tere hea laps Mall Hiiemäe! Teil oli soov kuulda minu eluloost. Ei selles ole midagi hiilgavad ega tähtsad. Isa oli mul Mihkel Anni, sün. 1859. a Leie külas Viilu talus. Koolis käinud kaks talvet Lätkalu külakoolis, aga lugeda ja kirjutata mõistis nii, et ajalehte "Olevik" luges 1889. a. Ema oli Tiiu (sün. Bergmann) sün. 1864. a. Kooli käinud Soosaare külakooli 2 talvet. Isa oli selle aegne kõne ja laulu mees, pani surnuid kirstu ja matuse päe saatis palve ja lauluga surnu kodust ära. Ja pulmades oli seeaeg kombeks pruut isakodust ära saata palvega ja pühakirja lugemisega ja see oli siis jälle tema ülesanne. Isa oli ka veel pulma kaasitaja (ema rääkis nii), mina ei mäleta rohkem kui üht pulma, kus isa kaasitas, see oli Viilu Kata, Ellen Liivi tädi pulmas. Peiu poolt pulma naised kaasitasid, et vähe veimi saanud, et veimevakk kerge. Isa vastas: Oleks mina enne seda teadnud, et teil palju paljaida, palju paljaid perseida... /--/.
Ema rääkis alati, et mina oleva sündides suure häälega, ja vana inime, kes selle toimingu juures abis olnud, et: sest lapsest saab laulu inime. Käisin Lätkalu külakoolis 2 talvet, siis edasi kihelkonna kooli. 17 a. käisin leeris Kolga-Jaani kirikus õpetaja Villem Reimanni aeg, see oli 1911. a. Siis varsti hakkasin isa kelku vedama. Juba köstrekoolis võeti mind näitemängu tegema. /--/ Siis kui sain tüdruku ikka, siis olin laulukooris ja näitemängudes jne. On need Kitzbergi teosed pea kõik läbi tehtud, kõik need "Püve talud", "Kauka jumal", "Tuulte pöörises", "Vastu vett" jne. Leies siis oli viimane lavatükk "Neetud talu". Seda tegime Saare rihaall Virtsjärve kaldal.
Ütlen ka seda, et kaks korda elus olen rikas olnud. Kui olin 20 a, siis oli minul isatalu osajagu 1000 rub. kulda. Kui kukkus Vene riik, siis 1917 läks ka minu kuld. Siis elasime ja tegime tööd ja hoitsime kokku ja 1927. aastal ostsime maja Tartu Soola t. 22 (praegune turu plats), mis hävis tules 1944. a. Sellest ei jäänud midagi järele.
Abiellusin 1934. a. Oli hea ja ilus elu. Olin ju vanatüdruk, kui mehel läksin. Laul ütleb, et 9 korda mõõda, aga mina mõõtsin vist küll 90nd korda. Ja tõesti meil oli ilus elu. Alati mõistsime teine teist. On meeles see, kui peale majapõlemist läksime Tartu, varemes oli veel tuld ja suitsu, mina istusin sinna tuha peale ja nutsin kui laps suure häälega ja ütlesin: siin on siis minu noorepõlve vaev tuhahunnikus. Ta tõstis mu sealt üles, surus vasta rinda ja ütles: ära nuta, küll me elame ka ilma oma majata. Aasta otsa elasime veel Tartus kellegi tuttava kaasüürilisena ja siis tuli vist saatuse soovil see, et kutsuti meid Leige tagasi. Oli üks talu majantada ja 4 veikest vaestlast kasvatata. Isa jäi sõtta kadunuks ja ema suri angiinasse. Laste vanadus oli 10 a, 8 a, 6 a ja poeg 1-aastane. Oli siis küll raskusi laste kasvatamisega, aga üle saime. Haridust said ka nii palju kui jõudsime.

Rahvalaulik ja arhiivi kaastööline Alma Seep (28.05.1894-24.07.1975) saatis omakäelise elulookirjelduse Mall Hiiemäe palvel. Sama 1974. aasta 17. juunil käis Alma Seep arhiivis külas, teda pildistas Elmar Kivaste. RKM II 311, 389/93. ERA, Foto 10717.

esmaspäev, 14. 02.
Kihnu 1959:
Emä viis põllõs põllu piäle,
pani parmastõ vahelõ.
Käo pani kiigutama.
suviljennu liigutama.
Põllutööde ja lastekasvatuse ühendamise tavasid tutvustas Koti Liisi (Elisabet Kott) Manijal ja selgitas lähemalt: "Kui rukki lõigati, siis pandi lapsed põllale vilja vahele magama. Viljaparmad pandi varju. Siis naljaks lauldi seda ka. Karisid, karisid, kui laulsid, siis akkasid kuulama ja jäid magama." Liisi teadmised pani kirja ja pildistas tema kodurannas Olli Kõiva (RKM II 56, 500/1 (29)).
Olli Kõivat (pildil keskel) tema Kihnu kogumisretkede alguses Pärnus 1954. aastal pildistas Johannes Mikk (ERA, Foto 17313).

pühapäev, 13. 02.
Kullamaa, Rõuma k 1922:
Ühel naisel valutanud kõrvad. Teda õpetatud, et suitseta Kirikukella oheliku narmastega, siis saavad kõrvad terveks. Kirikuskäija unustanud aga kirikukella oheliku küljest narmad toomata, näppinud kodus köie küljest narmid ja annud naisele. Naine suitsetanud kõrvu ja kõrvad saanud terveks.
Jutustanud R. Peekmann, kirja pannud Aleksander Tiitsmann. E, StK 12, 68 (6)

laupäev, 12. 02.
Karula, Kaagjärve v 1938:
Linnade nimesid:
Narva – Sitsilinn,
Viljandi – Kamalinn,
Pärnu – Räimelinn,
Tõrva – Täitalinn (täita – kasetõrv),
Tallinn – Kilulinn,
Võru – Rõngalinn.
Rahvapäraseid linnanimetusi teadnud Karl Simmul, kirja pannud Johannes Raidla. ERA II 202, 509 (38)

reede, 11. 02.
OOTAME TEIE FOTOSID ja KIRJELDUSI VIIMASTE AASTATE TÄHTPÄEVADEST, PIDUDEST, (ÄRAJÄÄNUD?) SÜNDMUSTEST!
Põlva 2021: Kahjuks jäigi minu 2021. aasta sünnipäev koroona aega. Olingi haige ja keegi ei saanud tulla. Hommikul olid naabrid ukse taga ja ma vastasin, et ma ei saa neid sisse lasta, et olen viiruses. Nad küsisid, et missuguses, ma vastasin, et ikka selles kõige kuulsamas. Siis nad jätsid lilled ukse taha. Oli kuidagi imelik tunne, aga pidin sellega leppima. Aus peab olema. Ise ei taha ju kedagi nakatada. Esimene kogemus, kuidas haigena sünnipäeva tähistada. Peab mainima, et lähikondsed, naabrid ja tuttavad, olid väga lahked, pakkusid igati abi, pidevalt küsiti, mida vaja oleks. Järeldasin, et inimesed on ikkagi head ja lahked, vähemalt minu tutvusringkonnast.
Sünnipäeval viibisin tihti Facebooki kontol ja lugesin õnnitlusi. Vastasin neile ja tundsin rõõmu. Vaat see on tõesti traditsioon muutuvas ajas. Praegusel ajal nii vajalik, ikka teeb rõõmu, kui kirjutatakse ja soovitakse head. Varem ka õnnitleti Facebooki ja emaili kaudu, kuid see oli nii loomulik ja ei osanudki midagi väga mõelda. Siis veel kiruti, et oh, mis need neti õnnitlused ka on, kuid nüüd läksid nad väga hinda. Igal asjal mitu külge. Praegusel ajal on lausa vajalik arvuti teel suhelda.
Nüüd aga tundsin tõesti, et olen arvutiga suur sõber. Ta on ikkagi varuväljapääs maailma ja sõprade juurde, kui teisiti enam ei saa. Olgugi, et vahel kirutakse, et mis virtuaalmaailm ja pole päris ja nii, kuid nüüd, koroona ajal on ta suureks abiks.
"87 sõpra postitasid sünnipäeva puhul sinu ajajoonele." (See on ju tore, reaalsele sünnipäevale ei tule kunagi niipalju külalisi.) Rõõmustasin koos oma Facebookiga... Muidu oleks üksi kodus istunud ja ehk telekat vaadanud.
Mina muudkui vastasin neile ja saatsin teele tänu kõigile õnnitlejatele. Oli tegevust ja omaette rõõmustamist. Telefonikõned olid ka pikemad kui tavalisel sünnipäeval.
Lõik Urve Varese kaastööst "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal". Fotol lilleõis koroonahaigele emale, 28.08.2021, poeg tõi ukse taha. ERA, DK 867, 10/12.
KOGUMISVÕISTLUS KESTAB veebrari lõpuni! Küsimustik: https://www.folklore.ee/era/kysitlus/kalender2021.pdf

neljapäev, 10. 02.
Halliste 1961:
Mia esi ennast koolitin, käisin Mukul rentnikul karjan ja talvel koolin. Sääl käisive peretütre koorin laulman, kui ma kuulin , siis jäi mul kohe meele.
RKM II 102, 177 (1).
Laulja Anna Soots, 66 a.
Pildistas Herbert Tampere. ERA, Foto 5797.

kolmapäev, 9. 02.
Pühalepa, Kerema k 1924:
Kord elanud üks kange mees, Nigulas nimi. See olnud nii vägev, et keelanud tulekahju ära. Kord põlenud tema naabruses maja. Nigulas läinud ka sinna, ei hakanud aga tuld kustutama ehk asju majast välja taluma ühtid, vaid tõmmanud kepiga joone ümber maja. Ise ütelnud: „Siit, tuli, sa enam mööda ei lähe!“ ja näe imet – kõrvalised hooned jäänud kõik terveks.
Teinekord olnud jälle tulekahju. Nigulas jõudnud ennem sinna – ei olnud veel kuigi palju põlenud. Nigulas hakanud kätega tuld nagu tagasi tõrjuma, ise ütelnud: „Pole, pole sul tulla änam ühtid, sinu ase on seel!" Tuli kustunudki ära.
Jutustanud Anna Peial, kirja pannud Salme Kaev. ERA I 3, 374/5 (15)

teisipäev, 8. 02.
Suure-Jaani 1973: Jutt P tähega. Kildu koolipoisid kahekümnendail aastail. Paar pisikest poisi põnni palusid pühabasel päeval peale paasapühi: pai papa pane pisikesele puust paadile punasest purpurist purjed peale! Papa pani pisikesele puust paadile punasest purpurist purjed peale. Poisid peitsid paadi põhja paar pudelit piiritust. Piiritus plahvatas põlema. Poisid pistsid punuma Pirita poole. Paadi põhi põlenud.
Kirja pannud kaastööline Jaan Joandi (1910-1986). RKM II 302, 50.

esmaspäev, 7. 02.
Kolga-Jaani 1961:
Varesele valu,
ja arakale aigus,
musta linnule muu tõbi.
Kivi külge, kännu külge,
aalse aiateiba külgi,
meie lapse käsi - või jalg, noh, mis siis juhtub olema -
tervess, tervess!
Laps kasvab pikass, paksuss, suuress!
Rahvaluulearhiivi kaastööline Alma Seep Leie külast teadis, mida peab haiget saanud lapsele lugema, ning jagas kogujatele Ellen Liivile ja Olli Kõivale täpsemaid juhendeid haigusesõnade kasutamise kohta (RKM, Mgn. II 437 e).
Sõnu ja kasutusjuhendit saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-51956-10023
Alma Seepi pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 5204).

pühapäev, 6. 02.
Pärnu 1930:
K: Millal on meremees vana?
V: Meremees on siis vana, kui tal lumi keele all enam ära ei sula.
Keerdküsimuse meremees Pruuselt (54 a vana, „suur naljahammas ja hää jutustaja“) kirja pannud Leida Lepp. ERA II 21, 623 (7)

laupäev, 5. 02.
Iisaku, Tudulinna k 1889: „Kuera kaelas vorst ehk sinul ükski asi.“ – Niesukesele, kellel ükski asi kuigi kaua ei seisa.
Ütlust selgitanud Dietrich Timotheus. H II 7, 754 (149)

reede, 4. 02.
Kodavere 1937: Kuldmuna viäreb hõbepanni piäl?

Mõistatuse ütles Herbert Tamperele Mustvees elanud Anna Lindvere (1879-1955, pärit Ranna valla Sääritsa külast). ERA II 172, 97 (54). Fotol Kodavere laulik Anna Lindvere (ees keskel) ja tema tütar Marie (paremal) seltskonnaga Peipsi ääres Kallastel 1930. aastate lõpus. Foto annetas Leili Savastver. ERA, DF 1794.

neljapäev, 3. 02.
Tartu 1935:
ERA töötaja Menda Ehrenberg.
Pildistanud Richard Viidalepp. ERA, Foto 231.
Klaasnegatiiv on digiteeritud Rahvusarhiivi korraldatud "Koordineeritud fotopärandi digiteerimise projekt „Eesti fotopärand (klaas- ja filminegatiivid) 1900-1960“ 2021" raames.

kolmapäev, 2. 02.
Pärnu l < Tartumaa 1896:
Unes juhatatud raha
Korra juhatud Holstre valla metsavahile unes, et tema tua trepi all olevat üks haud, keda mööda trepp alla ühte saali minevat, mingu ta treppi mööda alla. Säält saavat ta raha leidma, aga hirmu ei tohtivat tal olla. Mees tõusnud keskööl üles, leidnud kergesti oma maja ukse alt trepi ja läinud treppi mööda alla. Trepi lõpul tulnud talle üks rauduks vastu, mees põrutanud jalaga ukse lahti. Uksest läbi minnes jõudnud ta suure tuledega valgustud koopasarnasesse saali. Kesk saali olnud laud. Laua ümber istunud mitmet moodi isandaid, mõnel olnud saba taga, mõnel hobuse kabjad, mõnel kassi pea. Kõik tõstnud metsavahti nähes koledat, ulgivat häält, keksind oma koha peal ja purtsanud tuld üksteisele vastu silmi, nii et saal suitsu täis läinud. Metsavaht olnud julge mees, võtnud raha, mis laua pääl hõbevaagna pääl olnud, ära ja tulnud treppi mööda jälle üles. Kodus lugenud ta raha üle, olnud kolmsada kuldraha. Teisel päeval oli ta tahtnud järele vaadata, kus ta öösel oli käinud, aga kõige kaevamise peale ei leidnud ta sealt ei treppi, ei saali.
Kirja pannud Johann Kukrus. E 27295/6 (10)

teisipäev, 1. 02. 2022
Otepää 1895: Susi olev kah küingle* kuul näiläne, sis käändev tema nõna vasta tuult, söövet tuult ja vannu rii pörissit.*
*küünla *vitstest võru, millega ais ree külge seoti

Kirja pannud ja oma kunagisele õpetajale Jakob Hurdale saatnud Palupera rätsep Joosep Silde (1860-1942, pärit Rõngu kihelkonna Aakre mõisa Põhu külast).
H III 22, 96 (15).

esmaspäev, 31. 01.
Pöide 1961:
Vares see vaakus vahtre otsas,
munad nie kukkusid mulgu alla,
Luule sai pika pölle täie,
Elga laia laki täie.
Munad nied olid otse saanud,
ema sie oli ilma jäänud.
Aliide Kaasik Kõiguste külas laulis siirdevormilist laulu varese munadest ja arvas, et laulu viimased read olid ise juurde tehtud. Laulikut küsitles Olli Kõiva, helisalvestas ja pildistas Ingrid Rüütel (RKM, Mgn. II 459 a; ERA, Foto 5907).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12283-51567-40032

pühapäev, 30. 01.
Rõuge 1895:
Kange tuisk
„Sina lontrus talumees, sina ei mõista tuppa astutes oma mütsi peast maha võtta!“ käratseb pereemand talumehega, kellel kübara kõrvad kange tuisu pärast alt lõua kinni seotud.
„Ma mõtlesin, et väljas üksi tuiskab, toas tuiskab niisamuti, tahan kübara paela veel pingumale sikutada,“ vastas talumees tasakesi.
Kirja pannud Märt Siipsen. E 20653 (20)

laupäev, 29. 01.
Häädemeeste, Kabli k 1933: Katsu oma jalakannad kaotada – katsu minema saada.
Ütlust selgitanud Marta Martinson (Mäesalu). ERA II 60, 527 (38)

reede, 28. 01.
Pöide 1975-1978: Selliste pommpätakatega keidi vanasti külma ja pakasega talvel suures metsas. Pättaka tallad olid jämeda pättaka lõngaga nõelutud ja talla alt tõrvaga tõrvatud. Lamba nahast, sisemine vooder. Pättaka paelte kinnitus aasad.

Joonistanud ja kirjutanud Aleksander Tustit (1910-1989) Laimjala valla Kurdla külast. RKM II 341, 600.

neljapäev, 27. 01.
Muhu 1954:
Täna töötame paarikaupa. Läheme Heldi Tammega Kansi (Kantsi) külla Jekaterina Kõrstsmiku "Mardi Kata" juurde. Ta on tore vanake, lõbus ja tugeva huumorimeelega, kuigi on juba 88 aastat vana. Nagu seletas ta võõrastütar, armastavat ta väga laulda - istub,koob sukka ja ikka ümiseb omaette. Tänagi on ta nõus kohe laulma, sattub hoogu ja laulab vahet pidamata pea-aegu terve söögivahe.
Päeviku tekst Olli Kõiva EKRK I 6, 409. Pilt ERA, Foto 3626. Pildistanud Heldi Tamm.

kolmapäev, 26. 01.
Laiuse, Kaasikutaga k 1936
Hiigla konn
Vanasti elanud Virumaal hiigla konn. Konn läinud igapäev kakskümmend viis penikoormat ja söönud ära kõik inimesed, rohu ja puud. Kuningas võtnud nõuks minna Soome targa juurde nõu küsima, kuidas saada konna ära hävitada.
Tark võtnud oma raamatud välja, vaadanud ja öelnud, et on võimalus konna ära ävitada, kuid see on raskusega seotud. Kuid tuleb otsida Soalomoni sõrmust. Aga kust seda saame? Selleks tuleb õppida* linnu keeled. Selleks pead jääma kolmeks päevaks minu juurde.
Kuningas oli selles nõus targa juurde õppima jääda linnu keeli.
Teisel hommikul võttis tark ussi pea ja käskis selle kuningal ära süia. Kuningas täitis käsku tõrkumata, sest tal oli kahju kuningriigi hävinemisest.
Ussi pea ära süies tundis kuningas, et ilm on kui teiseks muutunud. Kuningas sai kõigist linnu keeledest aru, mis linnud isekeskis rääkisid.
Targa juurest ära tulles jõudis ta ühte metsa. Väsinult eitis ta ühe puu alla puhkama. Sinna puu otsa lendas kaks kaarnat ja hakkasid isekeskis jutustama.
Teine lind ütleb teisele: „See mees otsib Soalomoni sõrmust, kes siin puu all magab.“
Esimene ütles teisele: „Aga kus ta seda saab?“
Teine vastas: „Miks ta ei saa?! Siin metsas on üks siniallikas, kus põrguneitsi käib iga vana kuu reede silmi pesemas.“
Esimene vastas: „Kas meie lähme seda imet vaatama?“
Esimene päev lendasid linnud ringi, kuningas ei lasknud neid silmist. Kuid õhtuks tulit linnud jälle selle puu otsa magama.
Nii möödusid paar päeva.
Kolmandal päeval lendlesid linnud järjekindlalt edasi: kuid kuningas jõudis neile suure vaevaga järele.
Linnud jäid kolmandaks päevaks jälle puu otsa seisma. Toitu otsides seal ümbruskonnas tulid nad jälle selle puu otsa öökortelisse.
Umbes kella kaheteistkümne ajal, kui vana kuu täiesti ülesse oli tõusnud, nägi kuningas põrguneitsit silmi pesevat ja ise rääkivat: „Nõnda kui vana kuu kahaneb, nõnda minu nägu kasvagu.“
Kuningas tõusis püsti, et põrguneitsit paremini vaadelda. Põrguneitsi silmas midagi kahtlast puu all. Ta astus puule lähemale ja ütles kuningale: Tule minuga kaasa,“ kuid kuningas tõrkus minemast.
Kuid lind puu otsast ütles: „Mine!“ – „Kuid ära verd anna!“ kostis teine lind.
Kuningas läks põrguneitsiga kaasas; põrgu jõudes näitas põrguneitsi kõiki oma varanduisi. Kuid viimaks võttis väikese karbikese ja ütles: „Seda ma küll ei näita!“
Kuid kuningas pärima: „Näidake ikka** seda karbikest.“
Viimaks avas põrguneitsi karbi, vottis säält sormuse välja ja pani esime(s)se sõrme. Kohe muutus müir nende vahele. Kui põrguneitsi andis talle noa, et teda torgata, kuid müir oli vahel ja kuningas ei saanud talle viga teha.
Siis pani teisi sõrme. Siis oli nende vahel järv. Pani kolmandasse sõrme – muutus linnuks ja lendas minema.
Tagasi tulles palus kuningas ka sormust oma sõrme proovida: kas see võib tõsi olla.
Põrguneitsi pahaaimamata andis sõrmuse kuninga sõrme.
Kuningas pani esimese sõrme – oli müir nende vahel; ja põrguneitsi torkis teda, kuid ei saanud talle viga teha.
Pani teisi sõrme – oli järv nende vahel.
Pani kolmandasse sõrme – muutus linnuks ja lendas Soome targa juurde.
Tark õppis kolm päeva Soalomoni sõrmuse kirju. Siis andis kuningale õpetuse konna hävituse kohta: „Lase raudhobune teha ja temast oda läbi panna ja soome sepalt raudahelad osta, mis üheksasada*** puuda kaaluvad. See peaks hiiglast kinni pidama.“
Soalomoni sõrmuse jõuga tuleb hobune konnale kurku ajada ja ahelatega hobune moa külge kinnitada.
Kuningas läks kodu; tegi targa õpetuse järgi: ajas Soalomoni sõrmuse jõuga raudhobuse konnale kurku. Ise libises ta hobuse seljast maha.
Konn vajutas lõuad kokku, mille tagajärjel odad tungisid ta lõualuudest läbi ning jäi kinni ja lõppis välja.
Möödus aasta. Hiiglase jäänused hakkasid haisma, mille tagajärjel palju inimesi sai surma.
Kuningas läks Soome targa juurde nõu küsima. Tark andis nõu: konna jäänused maha matta.
Kuningas moondus end tuviks ja hakkas kodu poole lendama. Kuid teel lendas põrguneitsi kulli näol vastu.
Enne, kui kuningas sai sõrmust vahetada, oli kull ta turjal ja viis ta põrgusse.
Põrguneitsi kostis: „Sina, keda ma kõige rohkem armastasin, varastasid minu kõige kallima varanduse. Pean selle trahviks sind seitsme raudahelaga seina külge panema. Süia ei pea sa saama ja nälga sa ei pea surema. Ja igavesti pead sa seal olema kinni.“
Möödunud mõned aastad; kuid kuningas ei tulnud kodumaale tagasi. Viimaks märkas kuninganna, et tema mehega oli midagi kahtlast juhtunud ja läks Soome targa juurde nõu küsima.
Soome tark arvas kohe, et ta mehega on midagi juhtunud; et põrguneitsi on teda varitsenud ja ära viinud. Muud keegi teda päästa ei või.
Tark läks põrgusse, päästis mehe lahti, kellest oli ainult luu ja nahk järele jäänud.
Põrguneitsi tahtis Soalomoni sõrmuse jõul vastu hakata, aga tark oli Soalomoni sõrmuse kirjadest ära õppinud, nii et põrguneitsi ei saanud talle viga teha. Ja pani ahelatega põrguneitsi ahelasse.
Tulid koju ja tark õpetas et ta ei tohi palju süia, sest ta pole seitse aastat süünud.
Kuningas läks kodu ja elab praegu, kui pole surnud.

* Üleskirjutajal oli: hõppima; kuna jutustaja ise sõnade alul ei rõhuta „h“ häälikut ka seal, kus see peaks olema kirjakeeles.
** Jälle oli kirjutaja S. G-mi üleskirjutises: „hikka.“
*** Üleskirjutajal on see arv kaunis segaselt kirjutatud (900), võib arvata ka kakssada.

Jutustanud Ants Grünbaum, kirja pannud Selma Grünbaum, arhiivi saatnud ja märkused lisanud Priidu Tammepuu. ERA II 208, 331/7 (18)

teisipäev, 25. 01.
Saaremaa 1893: Paavlipäävast prago merese, tõnisepäävast tõuk härja selga.

Jakob Hurdale saatnud Carl Allas (1839-1910), Karja kihelkonna kooliõpetaja ja köster. H IV 103 (216). Paavlipäevast lähemalt: https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/paavlipaev

esmaspäev, 24. 01.
Kuusalu 1960:
Ei ole luba tuulel tulla,
tuulel tulla, lainel lassa,
lainel lassa, saul sadada.
Mul on vendani vesillä,
ode on mere onilla,
taati on mere tagana,
emä on hella Helsingessa.
Kui tuleb vendani vesildä,
emä tuleb hella Helsingesta,
taati tuleb mere taganda -
siis on luba tuulel tulla,
tuulel tulla, lainel lassa!
Mereilma manitses Salme Hirrend Juminda külas, teda küsitlesid Keele ja Kirjanduse Instituudi folkloristid Ruth Mirov ja Loreida Raudsep, helisalvestas Helgi Kihno (KKI, RLH 60:16 (3)).
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-22023-46799-14480
Laulikut ja rahvaluulekogujat ja Salme Hirrendit pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 5766).
Õnnitleme Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna kolleege tähtpäeva puhul!

pühapäev, 23. 01.
Hargla, Vastse-Roosa k 1934: Väike, väike oinake, sada kasukat seljas, kes seda puhastab, see valusaid pisaraid valab?
Läti mõistatuse oma emalt kirja pannud Olga Lipstok. ERA II 83, 169 (24)

laupäev, 22. 01.
Jõhvi, Päite 1893:
Saba vaid puudub, muidu valmis koer. – Üks niisike inimene, kes teisi ei pea millegi rahu, vaid alandi pilkab, naurab ja tõistest süüd otsib.
Ütlust selgitanud Paulus Paurmann. H II 46, 80 (27)

reede, 21. 01.
Kirbla 1936: Näkineiu, ütlevad jah -- Kui see postimees uppus ära, siis olla nähtud, et üks valge neiu pesnd end kivi otsas. Meie va saanavana rääkis, et üks olla soigunud seal võekas, seal üks põõsas. Ütlesid, et sinna olla üks inime maetud. Kui pidi olema matmise sõnadest ilma jäänd, et siis pidi soiguma.
Jutustas Ann Junts (82-a) Mõisima k, Saariku talust, küsitles Richard Viidalepp (23.01.1904-03.06.1986). ERA II 195, 325 (3). ERA, Foto 258.

neljapäev, 20. 01.
Viru-Jaagupi 1960:
05. juuli
Täna suundusime meie - Peet Lepik ja Paul-Erik Rummo - kogumisretkele ilma U. Kolgita, kuna meie jõududele saabus täiendus ning rühmad formeeriti ümber.
Esimene käik oli juba vana tuttava juurde. /--/ Esialgu ei paistnud jutust asja tulevat - tervis oli järsku halvemaks läinud, nii et Puu Jaagup oli isegi kavatsenud end üles puua. Kuid pikapeale läks tuju paremaks ja tuli mitu toredat lugu. /--/
Peale selle esitas ta meile tervikliku ja ilma liigsete kõrvalepõigeteta (mis talle muidu omased on) pikantse sõnastusega naljandi. Üritasime seda võtta ka helilindile, kuid P. J. soovis mikrofoni kindlasti oma käes hoida, jutustamise ajal aga ilmselt unustas selle olemasolu ja žestikuleeris nii elavalt, et nähtavasti katkes ühendus. Igatahes pidime hiljem läbikuulamisel kahetsusega nentima, et tore lugu polnud lindile jäänud. /--/
10. juuli
Läksime jällegi Puu Jaagupi juurde, kes täna ei tahtnud kuidagi hoogu sattuda. Provotseerisime teda rääkima mitmetest asjadest, mis oleks võimaldanud liialdamist. Pikapeale hakkaski P. J. hoogu sattuma... Juttu saatis nagu ikka elav miimika ja žestikulatsioon, mida U. Kolk jäädvustas fotoaparaadiga. Palusime tal uuesti rääkida loo, mida viimati asjatult püüdsime lindile võtta, kuid nüüd kordamisel tuli naljand välja märksa kahvatum.
Kui hakkasime juba ära tulema, küsisime veel igaks juhuks vanapagana kohta. See oli õnnelik küsimus! Puu Jaagup pajatas kohe mitu vanapagana juttu, sealjuures neid väga humoristlikult ning eht "puujaaguplikult" kommenteerides. Osa neist saime lindile, siis lõppes lint otsa.
Lõike tudengite Paul-Erik Rummo ja Peet Lepiku kogumispäevikust. EKRK I 32, 34/56. Udo Kolgi fotodel rahvaluulekogujad Ene-Reet Ennuse, Viive Hindrikson, Ivi Hinn, Paul-Erik Rummo ja Peet Lepik ning Puu-Jaagup mikrofoni ees jutuhoos. EKRK, Foto 532, 540, 541. Kirjapanekuid, fotosid ja seda, mis hoolimata raskustest õnnestus salvestada, saab näha ja kuulata failihoidla kaudu: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13303-73142-18477
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13303-73142-18477
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12082-53289-41620
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12082-53890-14289
http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-12106-37395-17314

kolmapäev, 19. 01.
Karksi 1890:
Ku küläst kassi tuuas, sis viitävet kassi iist tahilik nõgel, sis olevet kass ninda tuline ku nõgel.
Kirja pannud Jaak Hünerson. H II 23, 330 (3)

teisipäev, 18. 01.
Kärdla l. 1954:
Kärdla nimi:
See on ruutsi keelest tulnud. Chärdal - armas org.
Hiiumaa nimeseletusi kogusid tudengid Endel Priidel ja Hillar Kala Hermann Karjamaalt. EKRK I 5, 64.

esmaspäev, 17. 01.
Pärnu < Karuse 1936:
Mina aga kiitsin kirjut koera -
ta tõi kuusi kutsikast.
Kaks panin soosse urtadesse,
kaks panin rakki randadesse,
kaks panin arusse agijast.
Urdad sulpsid sooda kauda,
agijad kauda aruda,
rakid ranna nootu kaudu.
Isi mina kõntsin teeda kauda,
õbepüssi oli õlale,
al´las mõõka alla õlma.
Siis sai liiga lindusida,
ja sai palju partisida,
ülearu sai anesid.
Linnu eest sain liiga raha,
pardi eest sain palju raha,
ane eest aljast õbedad;
ei see mahtund mõisa aita,
ei tal leitud linnast paika.
Ma läksin nuttesse kojuje.
Eit tuli vastu, taat tuli vastu,
eit tuli vastu väravas ja
taat tuli vastu tänavas.
Nemad minult küsimaie:
"Mis sina nutad, poega noori,
õhkad, õrna õlekoori?"
Mina aga eidel vastamaie,
mina aga taadil vastamaie:
"Mis mina nutan, eidekene,
või mis nutan, taadikene?
Mina aga kiitsi kirjut koera -
ta tõi kuusi kutsikast.
Kaks panin soosse urtadesse,
kaks panin rakki raudadesse,
kaks panin arusse agijast.
Urdad sulpsid sooda kauda,
agijad kauda aruda,
rakid ranna noota kauda.
Isi ma kõntsin teeda kauda,
õbepüssi oli õlale,
allas mõõka alla õlma.
Siis sai liiga lindusida,
ja sai palju partisida,
ülearu sai anesid.
Linnu eest sain liiga raha,
pardi eest sain palju raha,
ane eest aljast õbedad;
ei see mahtund mõisa aita,
ei tal leitud linnast paika."
Eit aga mulle vastamaie,
taat aga mulle vastamaie:
"Ole vaid, ole vaid, poega noori,
ära sina nuta sellepärast,
selle sita süi pärast:
osta obu, võta naine,
osta obu varsudesta,
võta naine neidudesta,
küll siis mahub mõisa aita
ja tal leitaks linnast paika!"
Eduka jahimehe raskustest saagi turustamisel laulis Tõnis Pärnpuu, Karuselt Tuhu külast pärit mees, kes 1936. aastal elas Pärnus vanadekodus. Laulu pani kirja Richard Viidalepp, kes laulikut ka pildistas (ERA II 195, 81/4 (5), ERA, Foto 249).

pühapäev, 16. 01.
Jüri, Kurna v 1897: Kui keegi joomisega ehk muudmoodi oma raha ära raiskab, sii üeldakse temale: „Anna parem see raha sandile, sant õnnistab sind ometi!“
Kirja pannud Jaan Saalverk. H II 58, 195/6 (38)

laupäev, 15. 01.
Audru 1964: Kui pime on, siis öeldakse: „Tõmma tikk põlema, näed, kas elekter põleb!“
Ütluse Aavo Pässilt kirja pannud Mall Proodel (Hiiemäe).

reede, 14. 01.
Setomaa 1938: Vahtsõaestaga hummogu tuldas üles sis tuvvas kaost külmä värsket vett, pandas laulatus sõlg sisse ja sõlõ seest mõsk kõik pereh suud, üldäs sis Jummal and tervüst tuu aastaga.
Kõnelnud 1892. a sündinud Nasta Karulaan Vilo valla Tagamäe külast, kirja pannud Samuel Sommeri ja ERA kaastööline, suurkoguja Asta Oinas-Tammeorg (1914-1999). ERA II 173, 702 (7).
Ülemisel fotol Anna Tammeorg paremal Kossolka 6-klassilise kooli lõpuklassis Vana-Irboskas 1928 koos õpetajate ja teiste õpilastega: esireas õp. Lember, koolijuhataja Berenstrauch (Pärnaste) ja õp. Kärblane, tagareas Peeter Papp ja Mihkel Vihur. Foto Alli/Aleksandra Leetna (Podrätšikov) kodualbumist. Alumisel pildil Anna Tammeorg valge rätikuga koos teiste Samuel Sommeri kaastööliste ja vanavarakoguga 1934. Tema kõrval Oskar Loorits ja laulik Anne Vabarna. ERA, DF 27427, ERA, Foto 1875.
Hääd "vana" uut aastat!

neljapäev, 13. 01.
Vadjamaa, Jõgõperä k 1972:
Nat'u Lukina Jõgõperä külast, sündinud Luuditsas. Ta on väga temperamentne ja kiiresti vahelduva tujuga. See foto on tehtud tema maja külgmise akna ees. Tal kasvas aias õige mitmesuguseid lilli ja taimi, mis olid hästi hoolitsetud. Kõige enam oli jorjeneid ja tokkroose. Ta on vaene inimene, kuid õu, maja, aed ja toad on tal alati hästi korras ning puhtad, nagu enamikul vadjalastel.
Paul Ariste vadja ekspeditsioon 04.07-11.07.1972
Pildistanud Tõnis Kask. ERA, VE 368

kolmapäev, 12. 01.
Viru-Nigula, Kohala k 1903:
Püha-Jüri kutsikad
Kord lähend üks mees metsa ja eksind ära ega ole oskand kojo minna. Ühest kohast teise käies tulnud temale kari huntisi vastu ja kippusid mehe kallale. Mees huntisi urjutama: „Tohoh!“ ja „Ur-joh!“.
Ei hundid ooli, tulevad ligemale.
Viimast ööld mees: „Püha-Jüri kutsikad! Püha-Jüri, Püha-Jüri, kannusta, kannusta!“
Nüüd hundid tõstand pead püsti, lõuad laieli, ja lähend siis menema. Nii pääsend mees nende küüsist menema.
Kirja pannud Gustav Johann Jürjev (Kallus). E 44306

teisipäev, 11. 01.
Poolamaa < Tarvastu 1890: Mitu Kuud või Päevä taevan nägema = ülearu paelu käsuandjit või otsalisi olema.

Unenäoseletusi saatis Jakob Hurdale Tarvastust pärit soldat Andres Rull (1869-1911) kroonuteenistusest Suwalki kubermangust. H III 16, 367 (23).

esmaspäev, 10. 01.
Häädemeeste 1909:
Läksin mina metsa kõndimaie:
leidsin põdra põllu päälta,
karu kaeranurme siista.
Ma saaks sarved omalegi!
Ma viiks sarved sepa kätte,
sepp teeks mulle tutu-lutu,
valaks mulle vaskelutu.
Siis mina üüaks õitsel minnes,
koidu ajal kodu tulles.
Rootsi kuningas kuulataks,
Rootsi rahvas mõtelisse:
oleks sii lutu meie maale,
siis ei murtaks mullikida,
kistaks ei kitsetalleksida.
Põdrasarvedest tehtud vägevast pillist laulis Liisu Eisenschmidt Tahkuranna vallas. Laulu kirjutasid üles üliõpilased Artur Martin ja Eduard Juhanson (EÜS VI 577 (175)).
Liisu Eisenschmidti ja tema mehe stuudiofoto vahendas arhiivile Marta Mäesalu (ERA, Foto 2746).

pühapäev, 9. 01.
Tartu 2017:
Minu 1902. a sündinud isa perekonnanimi on sünnitunnistusel Prodel, aga seda nime on alati hääldatud Proodel. Minu vend ja mina oleme Eesti ajal sündinud ja saime perekonnanimeks Proodel, nõukogudeaegsed lapsed said sünnitunnistused ja passid Prodeli nimega. Kuna vanemad oleksid eelistanud Proodeli nimekuju, arvestasime nende sooviga: kalmistul on vendade ühisel hauaplatsil nii Prodel kui Proodel.
Abiellumisel ei tahtnud ma sugugi perekonnanime Proodel vahetada Hiiemäe vastu, põhjuseks see, et olin eelmise nimega trükisõnas tuntuks saanud. 1970. aastal polnud kombeks, et abielus ollakse eri perekonnanimega. Elu kestel on ette tulnud mõlemat – omaaegse nimega tuttava taasleidmist ja kiitust ilusa perenime puhul.

Folklorist Mall Hiiemäe vastustest rahvaluulearhiivi 2017. aasta küsitluskavale „Imelik nimi“. EFA I 225, 10 (31, 32)
Fotol Mall Hiiemäe oma 80. sünnipäeva tähistamisel Eesti Kirjandusmuuseumis 2017. aastal, pildistanud Alar Madisson. ERA, DF 35493

laupäev, 8. 01.
Türi 1930: Vanaaegne lamp. Kaali või suure kardule sisse tehti auk, pandi rasv sisse, üks lõngaots ka – ja põles. Lamp oligi valmis.
Jutustanud Liisa Schutting, kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 24, 642 (27)

reede, 7. 01.
Mustjala 1939: Kolmekuningapääva järge oli nuudipää, siis paha nuut keis kihapulki ja vikkisi otsimas*, et õlut otsas oo. Poisid ja mehed tegid ennast „nuudiks“, panid koti ühele kaela ja ajasid kihapunnisi ja vikkisi peele. Vahel olid õlenuudid ümber kere, vahel [e]s ole ühtid.

*"Nuutidega pühi välja ajamas“.
* keis – käis; kiha – õllenõu; punnisi – siin: õllenõu pruntisid; vikkisi – õllevaadi pulki; ajasid peele – nõudsid
Mustjala nuudipäevakommetest rääkis Kaljo Lepale 1869. a sündinud Maria Lepp Järise külast. ERA II 255, 236/7 (4).
Rohkem nuudipäevast: https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/nuudipaev

neljapäev, 6. 01.
Setomaa, Petseri l :
Petseri kloostri õues vana veekaev, kus toimub kolmekuningapäeval (6. jaan.) Jordani-teenistus.
Pildistanud V. Säägi. ERA, Foto 1743

kolmapäev, 5. 01.
Vändra 1889:
Arjaga ussa, neid olla õige väha; arva olla neid inimesi, kis teda näha saab, aga maha lüia ei tohe teda keegi; see olla usside kuningas. Kord olla üks karjapoiss ussi peadpidi mätta sees näind. Ta akand teda materdama, uss pöörnd aga pea mätta seest väl'la ja vilistand õige eledaste. Siis alles näind poiss, et ussil suur punane ari peas olnd ja ästi ilus. Vile järele olla aga ussa igast kül'lest nii rohkeste kokko tulnd ja unik iga silmapilguga suuremaks kasund. Poiss saand suure vaevaga kuhaaja peale ronida, ja sealt viimaks kuha otsa, ussiunik olnd aga tubli einasao suurdune.
Kirja pannud Toomas Tetsmann. H II 20, 799/800

teisipäev, 4. 01.
Tarvastu 1890: Ku varessa vasdu tuuld mahan seisäve, lääb sulale - viäve na kõrrgese puu lattva, lääb külmäle. Ilmaenne Hurda ja Eiseni kaastöölise, mölder J. Tõllassoni (pseudonüüm Feldfebel) "edimesest vanavara kimbust". H II 25, 465 (57).

esmaspäev, 3. 01.
Palamuse 1892 :
Noh, olgu otsa, jäägu jälle!
Olgu otsa hommeneksi,
tulevaksi reede'eksi,
jõulu pikista pühista,
nääri õnne õhta'asta!
Sobiva lõpetuse pikkadele pühadele kirjutas Helene Maasen Kaareperest (E 52103).
Näärivana lahkumist Tartu linnast on pildistanud Aare Mikk 1979. aastal (ERA, Foto 13618).

pühapäev, 2. 01.
Peetri 1928:
All orus kasvas tamm,
siilik tamm ja sealik tamm,
tammel kaksteist oksa,
igas oksas neli pesa,
igas pesas seitse muna?
Mõistatuse esitanud Kata Krosing (snd Viidebaum), kirja pannud Richard Viidebaum (Viidalepp). ERA II 7, 366 (23)

laupäev, 1. 01. 2022
Kuusalu 1901: Uue aasta esimesel päeval ei tohi mitte raha välja anda, sest siis peab kogu see aasta seda tegema; niisamuti ei tohi kallilt midagi osta, sest siis läheb kõik sel aastal kalliks.
Kirja pannud Aleksander Ploompuu. E 41890 (37–38)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/uusaasta/item/52232

reede, 31. 12.
Rakvere 1889: Moistata uue aasta ööse möistatusi, siis ei kau so sokid-kindad ära.
Õpetuse kirja pannud Simuna kihelkonna Moora mõisas Salutaguse külas sündinud Villem Pender (1856-1940). H II 11, 79 (8).

Kodune uusaastapidu külalistega 1964. aastal, maskis pillimees Uuno Kiviaid. Foto Helgi Suluste (1932-2015) tööst "Ranna-Kodavere ümbruse looduslike annetega pillimehi XX saj." ERA, DF 1860.

neljapäev, 30. 12.
Karuse, Saastna k 1968:
Näärikivid.
"Saastnas isa rääkis. Seal oln kaks iigla jurakast kivi, kõrgemad kui meri. Üks näärilauba ööse irmus torm. Meri oln kinni. Torm lõhkun, kaks suurt kivi oln ommiku randas, öeltse näärikivi. Kivi tõuseb nagu jääga tükkis, võib kes teab kui kaugele viia. Siin kah vana mere põhi."
Kohapärimust Karuse Näärikividest jutustanud Jaan Kiigemäe. RKM II 254, 109 (6)
Pildistanud Lilia Briedis. ERA, Foto 8422

kolmapäev, 29. 12.
Põltsamaa 1897: Ega ilu kõhtu täida! (Ilu ei täida kõhtu, aga ilu on armas – igaühe silmale näha ja sellepärasat armastab ilu igaüks).
Vanasõna selgitanud Martin Luu. H II 59, 582 (32)

teisipäev, 28. 12.
Kuusalu 2017: Talvel oli meil populaarseks mänguks luuremäng, ja seda siis suuskadel. Arvatavasti oli see mäng koolist tulnud. Jagasime omad meeskonnad, kus üks pool peitis metsa kirjakesi, mida teine pool asus otsima, kirjas olid juhised edasiseks tegutsemiseks. Korralikke suuski meil küll polnud, kuid olime õnnelikud nendegi üle. Mäletan, et suusakeppe ei jagunud, olid siis vahest juba katki läinud, või polnud neid üldse nii palju ostetud. Siin tuli abiks lepavõsa, kust parajad kepid sai hangitud. Selline mäng andis tükiks ajaks õues tegevust.

Lapsepõlvemänge kirjeldas Aino Katvel (snd 1955) Juminda külast. ERA, DK 486, 3/4 (5.1).

esmaspäev, 27. 12.
Lääne-Nigula < Martna < Ridala 1938:
Okut-sokut, suured sarved,
teise pere kitsel keerus sarved.
Oot'-oot', oot'- oot' tuuravingas,
seisa sirbilinnukene,
sõni, kui pühin püssikest,
arin all´ast rauakest.
Akkam' uuest otsast peale,
vahest vana järje peale.
Jälle, jälle jänesse jäll´ed,
otsekohe on orava jäll´ed,
siin on sirku seisatand
ja kivi otsas kükitand.
Ilma otsa ja ääreta jahimehelaulu luges mitmel pool Läänemaal elanud Liisa Alliksoo, kirja pani Enda Ennist (ERA II 188, 258/9 (126)).
Lääne Liisi (Eliise-Emmeliine Juntsi, vasakul) vestlust jõulusokuga on Martnas pildistatud 1963. või 1964. aastal, foto vahendas arhiivile
Siim Klaassen (ERA, DF 36116).

pühapäev, 26. 12. Kuusalu 1973:
Tabanipäev oli old jõulu teisel pühal. Ja siis mehed käisid viina norimas. Kasuk oli pahempidi seljas.
Tabanine poisikene,
Tabani uoste erra,
suurte ruodude sulane.
Obu oli soolassa künässa,
siält tous üles üppamaie,
mäe pääle mängimaie.
Taban oli takusta tehtud,
koera karvust on koodet,
undinahast ommeletud.
Tabanisandid käivad, vanaema selit. Mardilaulu viisi järele niisamuti [lauldi].
Kirja pannud Eha Viluoja. KKI 63, 106/7 (23)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/tabanipaev/item/5219

laupäev, 25. 12.
Karksi 1969: Miul suiti ilusti pää siles ja panti vastane leit selga, ema võtt lauluraamatu, miu põlve pääle ja lauldseme „Ma tulen taevast ülevelt“, „Need inglid taevast tulevad“ ja veel palju jõululaule, mia mõisti juba palju varemaltki mitu salmi lugeda ja laulmine ja viisipidamine oli selge. Vanaema (isa poolt) õpes mulle mitu laulu ja lugusid.

Kirja pannud arhiivi kaastööline Marie Helimets (1891-1975). RKM II 267, 519/20 (1). Fotol laulab Marie Helimets 1960. aastal rahvaluulekogujatele, salvestab Elve-Viiu Jürken, pildistas Õile Hansen. ERA, Foto 4739.

Kuidas mööduvad teie pühad tänavu ja millised olid need varem? Küsimustik: https://www.folklore.ee/era/kysitlus/

reede, 24. 12.
Kullamaa, Väike-Kalju k 1937: Jõululauba õhtuks pidi iga laps salmi ütlema. Siis irmutadi lapsi, et: „Kui sa seda salmi mette kätte ei saa, siis viiakse sind sigade lauta.“
Jutustanud Jüri Varblane, kirja pannud Vello Eenveer. ERA II 139, 412 (22)
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/joulud/item/51472

neljapäev, 23. 12.
Viljandi, Tänassilma k 1936:
"Kassinooda vedamine. Jõulumäng. Kes tugevam oli ja teist enda järel edasi tiris, oli võitja."
Mängukirjelduse kirja pannud Kluni Järv. ERA II 95, 400 (3)
Taga seisab jutustaja Mari Mölter.
Pildistanud L. Köögardal. ERA, Foto 1188

kolmapäev, 22. 12.
Viru-Jaagupi, Võhu k 2015:
Advent. Seda pole mina kunagi tähistanud. Lapselastel olen küll näinud advendikalendreid. Suuremad avavad aknakese iga päev, väiksem tegi korraga kalendri tühjaks. Ka olid neil sussid või kingad ööseks aknalauale pandud. Ainult et kui kõige väiksem öösel pissil käis, leidis teistele pandud maiustuse ning pistis muidugi põske, millest hommikul palju tüli tõusis. Kui laps pole olnud sõnakuulelik, siis on tema suss hommikul tühi. Või kui suss pole aknalaual, vaid vedeleb kuskil mujal. Mäletan, et üks lapselaps väiksena väga kartis päkapikke.
Kirja pannud Anu Soon. EFA I 209, 48

teisipäev, 21. 12.
Keila 1948: Toomapäev. Sel päeval läksid mehed Äesmal ja Ruilas, see on Keila ja Hageri kihelkonna rajadel veel 1903. aastal tahmase näuga kõrtsi Toomast valgeks jooma. Toomapäev oli rehepappide päev. Äesmal ja ka Ruilas mõisades olla rehepappidele kingitust antud sel päeval minu vanemate jutu järgi.

Rääkis 60-aastane Villem Reintam, kirja pani Eduard Kriitmäe. RKM II 34, 199/200 (21).
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/toomapaev

esmaspäev, 20. 12.
Valga l < Paistu 1895:
Veli, hella vellekene,
lätsin läbi kolme metsa,
läbi kolme kurja metsa:
üits oli metsa õunapuine,
tõine mõtsa hiunapuine,
kolmas kurja kuusemõtsa.
Hiunap'mõtsa lõigas hilpu,
õunap'mõtsa lõigas õlma,
kuusemõtsa lõigas kurku.
Teekonda läbi ohtliku metsa kirjeldas raudteeametnik Hans Lensin (H II 56, 1055 (3)).
Jõuluvana teekond Sooru lasteaia peole oli hoopiski ohutu, selle püüdis pildile Piret Voolaid 2005. aastal (ERA, DF 6344).

pühapäev, 19. 12.
Tartu-Maarja 1889: Inimene ihualasti, särk põues?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Tootsi. H III 9, 471 (14)

laupäev, 18. 12.
Palamuse 2018: Olen sündinud 1929. a. ja minu umbes 4.–5. eluaasta mälestused vanaemade ja emade riietusest on niisugused: jakk pikkade käistega, undruk, põll. Jakk oli suvel õhemast riidest, kirju, eest nööbitav. Undruk (seelik) oli pikk, ligemale maani, aga nii, et rohus serv märjaks ei saaks. Üteldi ülespidi kiiderkonti. Põll kahe taskuga, vööni, pikkus poole sääreni. Rätt oli õues alati peas, kui toas liiga soe oli, võeti ära. Emade riietus oli tollal juba teistsugune. Nad kandsid põhiliselt kleiti poole sääreni. Põlled olid õhukesest riidest rinnaesise ja traksidega. Taskuid ikka 2. Rätti kanti küll, aga suvel seoti see kukla taha kinni. Nii võis laps juba kaugelt näha, kes tuli: ema või vanaema.
Mul oli lapsepõlves sellist õnne, mida harva juhtub, mul oli kaks vanaema. Kui üks igavikku läks, tuli teine, ja mõlemad suurepärased. Lahked, tasased, teadsid jutte ja laule. Mis peaasi - tegelesid minuga ega olnud kurjad, silmad rõõmsad, laps juba ei eksi. Kui nad vahel ka haiged olid, siis olid nukrad.
Emapoolne vanaema Loviisa (s. 1870?) Kriisa (neiuna Reiman) - teda mäletan algusest peale. Tal oli pehme hääl, soojad käed ja „marjad silmas“ - silmahaigus, mida ma tänaseni ei tea, aga siis räägiti. Vanaisa keetis talle pruuni pudeliga leivategemise ajal ahjus kukli sees rohtu. Ka praegu ma ei tea, mis seal sees oli. Teisel päeval pani vanaema seda silmadele, heitis voodi, kattis silmnäo käterätiga, ohkas, ega rääkinud. Võtsin pingi, tassisin voodi juurde, istusin sinna ja lugesin talle tasakesi seda, mida ta mulle õpetanud. Ta ei vastanud, ainult pigistas kergelt mu kätt. See oli tugevaim side, mida mul elus üldse on olnud. Ei ühtki sõna.

Vanaisa Jaan Kriisa on sündinud 1866 Kavastu-Koosal. Ta suri 97-aastaselt, seljataga mitmekesine ja keeruline elukäik nii esivanemate kui tööde poolest. Töötanud Narvas ka vabrikus, Vaiatu mõisas rehepapina. Lõpuks ka Rääbisel, Torma lähedal talus, kui see vendade vahel ära jagati. Neid oli 7 venda ja kaks õde. Talu nimi oli Aoveski, asus Metsanurga külas.
Ta oli väheldase kasvuga, aga sirge samm kiire, kerge, kõndides hoidis pead püsti. Sõnadega ta kedagi ei riivanud, aga ennast oskas kaitsta küll. Lauluhäält polnud üldse. Luges ja kirjutas ainult hädavaevu, aga elus tuli toime küll. Pealehakkamine oli hea ja sellest tol ajal piisas. Oma peres ka hoidis lapsi, neid oli kaks: minu ema Marta ja vend Elmar.
Kui vanaisa oli teistega tipsutanud (ta polnud viinamees), siis oli tal lause mida tarvitas ainult sel korral: „Mis naisel muret, kui pudrujahu puudus, küsi minu käest!“ Sellist lauset pole ma kunagi kuulnud. Tal oli veel üks sõna teretuseks. Kui tuli hommikul tervitada, siis ütles ta selge häälega: „No tromkust, tromkust!“
Vanaisal oli ka sõrmelugemise mäng, millest ma kaua aru ei saanud. Ta küsis: „Mitu sõrme sul on?“ Ma oskasin tol ajal kümneni lugeda, lugesin sõrmed ära. No kümme! Vanaisa pani sõrmed vaheliti, asetas nad lauale või rinnale ja ütles mulle: „No loe, kui palju mul on!“ Lugesin, sain 9. Lugesin veelkord, ikka 9. Lugesin veelkord ja ütlesin: Sul on 9 sõrme. „Sa tüdruk ei oska lugeda.“ No ma lugesin veelkord. Mis 9 see 9. „Võib-olla kah,“ ütles vanaisa ja tegi minekut, pannes käed tasku. Ta kasutas seda vigurit, kui tahtis minust lahti saada. Lihtne lugu, peitis ühe „Pika Peetri“ teiste alla.

Katked Ellen Randoja (16.02.1929 - 09.12.2021) kaastööst "Minu vanaema lugu". EFA I 281, 10/5. ERA kaastööline sai Ellen Randojast 2009. aastal, kui ornitoloogid valisid aasta linnuks kodukaku ning kutsusid loodushuvilisi oma tähelepanekutest teatama. Ellen, kes selle linnuliigi huikamised Imukveres karjalapsena oli meelde jätnud, saatiski oma meenutused Palamuselt teele. Sealt alates tulid temalt saadetised arhiivi igal aastal, tihti koos joonistuste või erilise puiduspoon-tehnikas kunstiga. 2011. aastal pälvis Ellen Randoja EV Presidendi rahvaluule kogumispreemia kaastööde eest, mis sisaldasid Põhja-Tartumaa vanemat pärimust.

reede, 17. 12.
Kihnu 2021: Sünnipäevi vanasti ei peetud, aga nüüd on juubelid moes. Nüüd peetakse kõikide väikeste ja koolilaste sünnipäevi.
Tänavu kuulsin, et hakati pidama poissmeeste ja tüdrukute õhtut ennem nende pulmi. Seda siin varem ei olnud kui nüüd 2021. a.

Rosaali Karjami tööst "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal". EFA I 391, 9. Ootame teie kaastöid! https://www.folklore.ee/era/kysitlus/kalender2021.pdf

neljapäev, 16. 12.
Vadjamaa, Rajo k 1966:
Kõige omapärasem ja mitmekülgsem vadjalane Oudekki Figurova. Tema on külaboheemlane. Ta on nõnda kokku kasvanud loodusega, tal on alati kodus taltsutatud vareseid, harakaid, siile. Et külarahvas tunneks ära tema linnud, on neile kaela seotud punased paelad. Varesed on nii ära hellitatud, et nad ei taha leiba saada. Võõrastele varesed kraaksuvad, ega lase enestele täiesti ligi tulla. Kui võõral on käes midagi söödavat, haaravad nad selle lennult kinni.
Paul Ariste vadja ekspeditsioon 06.07-14.07.1966
Pildistanud Tõnu Seilenthal. ERA, VE 178

kolmapäev, 15. 12.
Reigi 1896:
Ussi välja kutsuja
Ükskord leinud kolm hiiglast [hiidlast] ühe padrikust mööda, üks ütelnud: „Küll siin võib neid va „põõsaaluseid“ olla.“
Teine kohe: „Eks võib, ja vaata, kui palju neid siin on.“
Mees pannud kaks sõrme suhu ja vilistanud kolm korda ja varsti olnud mets sihinat ja sahinat täis, tulnud meeste ümber, pead püsti ja kahisenud. Teistel meestel leind juba hädaks ja tahtnud lippama panna, aga kus sa lähed, nii kaugele kui silmad ulatab vaadata, on ussisi nähja ja tulevad aga metsast veel juure. Mees pomisenud mõned võõrad sõnad ja ussid pööranud metsa tagasi, pole mehed enam tahtnud ussisi näha.
Kirja pannud J. Johannes. E 27694

teisipäev, 14. 12.
Pühalepa 1962: Kui seinad on majas seest seenetanud, siis on sandi silmaga naine sisse vaadanud. Seenetust nimetatakse ka krati sitaks = mustuseks. Sandi silmaga = kõõrd silmne nõid.

Kirja pannud Miralde Kaevand Soonlepa külast. RKM II 147, 631 (44). Linnuse rekonstruktsiooni seenetanud seina Latgales pildistas 2004. aastal Liina Saarlo. ERA, DF 830.

esmaspäev, 13. 12.
Käina 1937:
Tule, tule tursuke,
merepõhja põrsuke!
Tule mu kuldse koogu otsa,
hakka mu hõbeõnge otsa.
Tule mu lotja lodistama,
tule mu paati padistama.
Sõnu kala mutule (õngele) luges Anna Kaev Ühtri külast, üles kirjutas Elfriede Tänavsuu, Hiiumaa Harju rühma kodutütar (ERA II 147, 593/4 (22)).
Käina kalameeste räimemõrra vesiseid pildistas Pärnus Aleksander Määr 1938. aastal (ERA, Foto 1329).

pühapäev, 12. 12.
Emmaste, Sõru k 1941:
Sel kevadel enam muidu merele kalastama ei lubatud, kui pidi kaluri tõend ette näidata olema. Sõru ranna kalapaadid koguti kõik kokku ühte punkti, traataiaga piiratud sadamakohta pritsaalasse, vene keeles pritšal, kus kaldale ülesveetud paadid olid maasse kaevatud postide külge kettidega lukustatud. Paate valvas paarimeheline piirivalve vahipost, kes kontrollis ka mereleminevate kalurite merelubasid ehk propuskeid.
Mootorpaatidel, mis sügavamalt vees istusid ning selle tõttu pritsaalasse ei ujunud, neid oli paar tükki, lubati peatuda Sõru sadamas, kuid iga kord, kui nende peremehed merele läksid, pidid nad pritsaalast läbi tulema, kus nende propuskeid kontrolliti. Kord läks üks mootorpaat pritsaalas sees käimata sealt mööda merele ja piirivalvur hakkas püssist hoiatuspauke õhku laskma. Paat tuli siis tagasi.
Mõnikord hakkasid vanemad keelt oskavad kalurid piirivalvuritega juttu puhuma ja küsisid, miks nad nii ranget kontrolli peavad, mida nad kardavad. Need olid enamasti noored ajateenijad poisid, käsutäitjad, ning nad jäid vastusega kimbatusse. Mõni neist siiski söandas ütelda, et kardavad Saksa salakuulajaid, kuid sellest ei tohtivat rääkida.
Ametlikult olid suhted kahe riigi vahel küll normaalsed, kuid see oli enam-vähem teada, et varem või hiljem saavad neist vaenlased, ning see sundiski vastastikku valvsusele. Saksamaa oli juba ligi kaks aastat sõdinud, tal oli kõike vaja ja ta sai kaubalepingute alusel ka Vene riigi poolt nii mõndagi. Laev laeva järel veeti ka meie sadamatest teravilja Saksamaale ning sealt saadi mõningal määral masinaid ja seadmeid vastu. Ka Tohvri baasi toodi sel kevadel Saksamaalt üks suur aurukatel, lokomobiil, mis kandis Mannheimi masinatehase silti, samuti elektrimootoreid, dünamoid ja muid elektriseadmeid.
Patarei oli kuulu järgi valmis, kuid kahurite kohaletoomist ei näinud meist keegi. Sel kevadel seisis küll oma paar päeva üks suur pardakraanadega laev patarei kohal merel ankrul ning nagu hiljem selgus, sellelt laevalt need torud ka maale toimetati. Seda, et torud on tõesti kohal ja paigale pandud, andsid need ise teada, kuna juba juunikuu algul, seega enne sõda, tegid kahurid oma proovilasud ära.

Kirja pannud Jegard Kõmmus. RKM I 6, 233–239

Tekst ilmunud: Jegard Kõmmus, Hiiumaa meremees jutustab, II. Uurimusi ja mälestusi Hiiumaa mereloost. Koostanud ja toimetanud Helen Kõmmus. Tartu, EKM Teaduskirjastus 2021. Vt lähemalt http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=116

laupäev, 11. 12.
Jüri 1898:
Katk Pahkla Kalmu talus
Vanaste olnud suurte sõdade järel Eestimaal kange suur katk. Katk käinud vahel ka inimese näul mööda maad ringi.
Kord tulnud ta ühel laupäeva õhtul naisterahva näul Pahkla Kalmu talusse. Pererahvas hakanud vihtlema ja kutsunud võera naisterahva ka vihtlema. Vihtlemise ajal näinud nad, et tal teine jalg olnud inimese jalg ja teine veise jalg. Pärast antud talle õhtust süüa, toodud õled tuppa, tehtud talle aset ja antud öömaja. Seal talus jäenud kõik inimesed ja loomad elusse, kuna teistes taludes kõik ära surnud.
Jutustanud Hans Veidenberg, kirja pannud Jaan Saalverk. H II 65, 603 (6)

reede, 10. 12.
OOTAME PILTE, KIRJAPANEKUID JA SALVESTUSI KAASAEGSETEST JÕULUDEST!
Tallinn < Kihelkonna 1959:
- Seda laulu laulsid köik meie kandi mehed, Kuusnömme mehed, mustad Kuusnömme mehed. Kes praegu seda veel laulavad, näiteks on kindlasti, seda teab Mihkel Rand, Kuusnömme külas, möisa Mihkel.
- Aga millal niisugust laulu lauldi?
- No päämiselt ikka pühade ajal, jöulu ajal. - No meil akkasid need jöulud ju pihta - jöulud tegelikult kestsid paar nädalat. Kui mehed töölt tulid sügisel ära detsembri löpul ... detsembri algul tulid ära, siis vaevalt nad kodus otsekohe mingisugust suuremat tööd tegema akkasid, vaid läks kohe ölleteoks lahti ...
Aadu Hint (1910-1989) rääkis Olli Kõivale, mis laule laulsid Kuusnõmme mehed jõulu ajal, millised olid jõulukombed, kuidas tema ema vastas elusündmustele ja küsimustele laulusalmidega, jne, jne. RKM, Mgn. II 172 b ja c. Kogupikkuses saab kuulata:
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-43079-28350
https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-43070-28839
Ootame materjali nii teie tänavuste kui varasemate jõulude kohta 21. sajandi algusest alates. Abistav küsimustik: https://www.folklore.ee/era/kysitlus/kalender2021.pdf

neljapäev, 9. 12.
Vadjamaa, Kõrvõttula k 1966:
Kõrvõttula küla kuulus kupolo kaivo (jaanikaev) küla taga orus. Selle kaevu juures peeti jaanituld alles mõni aastakümme tagasi. Jaaniööl viidi kaevu võra (ohvriand) ja pesti haigeid kohti kaevu veega. Ohvrit viidi muulgi ajal. Kaevus on hea vesi. Sealt tuuakse praegu joogivett. Kaev on tegelikult allikas, millele on ehitatud rakked ümber. Pildil on näha Jüri Kivimäe, kes seab korda fotoaparaati.
Paul Ariste vadja ekspeditsioon 06.07-14.07.1966
Pildistanud Tõnu Seilenthal. ERA, VE 169

kolmapäev, 8. 12.
Rakvere 1892: Kõik ei olä kuld, mis iilgab, ega kõik muld, mis mustab.
Vanasõna kirja pannud Juhan Lilienbach. H II 46, 445 (5)

teisipäev, 7. 12.
Iisaku 1955: Tee liba, maa suga, metsa kukk, mere lukk?
Mõistatuse ütles 67-aastane Adeele Veski Varesmetsa külast, kirja panid Loreida Raudsep ja Helgi Kihno. KKI 20, 69 (9).

esmaspäev, 6. 12.
Risti 1875:
Tere tihkadi, neo nehkadi,
alt sahkadi, mao nahkadi,
Liivakõrtsu Kaie kõhunahkadi!
Hiidlase hing, maamehe king,
soomlase sukk, saarlase särk,
muhulase müts on üks!
Üks on üks-üks!
Labajalalaulu etnograafilistest iseärasustest kirjutas üles kooliõpetaja ja kirjamees Gustav Johannes Treumann (H I 4, 162 (59)).
Viru-Nigula talumeest Soome "saaremeestele" kartulikotti vankrilt võtmas on pildistatud Mahu sadamas
1934. aastal, foto vahendas arhiivile Elmar-Raimund Ruben (ERA, Foto 17963).
Hyvää itsenäisyyspäivää!

pühapäev, 5. 12.
Puhja 1889: Valge kask katab musta meest?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Loskit. H II 30, 51 (39)

laupäev, 4. 12.
Pärnu-Jaagupi al 1985:
Kus on mu kiiver? Kus on mu suusad? Kus on mu lumeprillid?
Kirja pannud Pärnu-Jaagupi Keskkooli IX kl õpilane. RKM II 386, 338 (48)

reede, 3. 12.
Halliste 1894: Kui vahest talvel ilm väga pahaselt tuiskab, siis olla vanapagan oma sellidega lume angedes jooksmas.
Kirja pannud Jaak Sõggel. H III 19, 265 (151).

neljapäev, 2. 12.
Kodavere, Ranna k 1954:
Rannamõisa tamm.
Pildistanud Herbert Tampere. ERA, Foto 2483

kolmapäev, 1. 12. 2021
Kanepi, Krootuse 1896:
Vanast elänü kats sõsard, tõnõ tõsõn paigan. Tõsõlõ sõsarõllõ käünüvä puugi ja tõsõlõ ei ole käünü. Ütskõrd kutsnu tuu sõsar, kelle puuk käünü, uma tõsõ sõsarõ hindä poolõ küllä ja sõsar lännü kah. Külän keedet sagõhõd tatrikusuurma putru; küläline kaenu, et pudõr kiis paan ja piimä ei tuu kiäki viil sisse, ei mindä viil lehmigi nüsmä. Sõs tulnu pernaane ja hõiganu: „Kattä, tuu piimä kah pudru sisse!“ Sõs tulnu Kattä ku kohisõs kua korsnast sisse ja valanu ku tsorisõs piimä poolõ patta ja lännü esi jälki ku kohisõs kua korsnast vällä.
Ku pudõr valmis saanu, sõs kutsut külälist kah süümä, a tuu ei olõ lännü ja ülnü, et täl väegä kõtt valtas ja tiä ei saa midägi süvvä ja lännü ärä kodo.
Kirja pannud Gustav Loodus. H I 7, 632 (2)

teisipäev, 30. 11.
Tartu < Tõstamaa 2015: Minu maastikud on Pärnumaa lepavõsa-metsad - kivised karjamaad - nüüdseks ka palju võsastunud põllumaid. Kadunud on armsad kiviaedadega piiratud põllu-ja karjamaad. Meenub, kui paljude aastate vältel bussiga Tartust Pärnu poole sõitmist oli – ja juba Kilingi-Nõmme kandis läbi tollaste busside kas akende või uste kaudu – tungis bussi lepametsa iseloomulik lõhn – mul oli kohe väga hea tunne. … Seesama lepametsane maastik on tasane maastik – siin oled kasvanud tasasel maal. See on minu õige maastik. /--/
Minu maastik on Tõstamaa tasane maa - koduse Tõhela järve, soolaikudega Võlla raba servas, kunagiste Läänemere veteväljade rannajoonte muudatuste – rannavallide, liivaluidetega mere rannas. /--/ Järv on madal, järve keskel kasvab tihe põhja-lõuna suunaline pillirooviirg. Igal oma head õngitsemiskohad teada (ka võrgupüügi kohad). Ikka ahven, särg, haug, linask (kohalikus keelepruugis on linask “kingsepp”). Pea igas peres püüti kala. Paadid kaldas oma maa kohal (nüüd on see ala kujundatud turistide tarvis). Meilgi oli oma paat, kala püüdis isa, samuti vennad. Meenub üks varahommikune õngelkäik oma pere väikeste poistega, neil oli veel üks väike sõber linnast kaasas. Mul tuli igaks juhuks kaasa minna. Aerutasin roogudesse – ja jäime üksisilmi igaüks oma õngekorki passima. Üks poistest ütles - võta oma punane rätik peast ära – sellepärast kalad ei näkka! Võtsingi. Nüüd küsisin kalatundjalt – kas kalad näevad? Vastus oli – kui pärast rätiku äravõtmist näkkasid – siis näevad. Vastus oli poolik. Kalu saime küll. See oli üks imeline hommik – udu järve kohal, päike upitas end järjest kõrgemale – siis ei olnud ümbrus veel metsarägastikku kasvanud ja vaade järve pealt – koolimajale, kirikule, meiereile – oli teistsugune kui kodupoolt vaates. /--/
Minu kodune maastik jätkub ümbrusse ükskõik mis suunas. Läheks kord ida poole Võlla raba suunas. /--/ Külatee teeb Saratopi kohal käänaku…
Katked ERA kaastöölise Vaike Hangu (26.08.1932 - 21.11.2021) tööst „Minu maastikud“ (ERA, DK 342, 1/2, 7). Vana tee Saratopi kohal. Foto Vaike Hang, detsember 2005 (ERA, DF 30461). 2018. aastal pälvis Vaike Hang Eesti Vabariigi Presidendi rahvaluule kogumispreemia pea 40 aasta jooksul täpse ja hooliva sulega kirja pandud kaastööde eest.

esmaspäev, 29. 11.
Kihelkonna 1958:
Mina'p täna mette muidagida,
muidagida, kedagida,
ma tänan ikka pereisa,
pereisa, pereema,
kes on ea ölle teinud
ja need kolm on kokku pannud.
Esiteks vetta vedelat
ja teiseks maged magusad
ja kolmandaks viha umalad.
Vaat see vötab meeled meeste peest,
pooled, meeled poiste peest,
naistel vötab natukese
ja tüdrukutel tükkis ära.
Pühadeajale kohaseks meeldetuletuseks laulis Eduard Sulg Oju külas õlle võludest ja kõrvalmõjudest, laulu kogus Ellen Veskisaar (RKM, Mgn. II 112 c) ning litereeris Erna Tampere. Õlletarkusi saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-13237-48723-90196
Eduard Sulge pildistas Richard Hansen Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil Kingissepa rajooni 1958. aasta juulis (ERA, Foto 3164).

pühapäev, 28. 11.
Rakvere, Sõmeru as 1994: Advendiküünal, see süüdatakse koolis ka. Põleb üks küünal, kaks küünalt, kolm küünalt. Kuipalju see lastele peale läheb, on iseasi. Süüdatakse ja viiakse ära iga nädala algul ja siis on ka kogunemine. Üks õpetaja on selle peal, kes seda teeb. Ja kui advent algab, siis ühel hommikul öeldakse, et rahupühad hakkavad ja peate olema head lapsed ja. Ligi 300 last on seal Aluvere põhikoolis praegu, kus nii tehakse.

laupäev, 27. 11.
Rapla, Kaerepere k 1935:
Talvel kogus suurem hulk lapsi kokku ja hakkasid lumesõda pidama või jälle lumest loomi, lumememme ja -kantse tegema. Kui tehti lumepõder, sellele pandi jääpurikaid katuseräästast sarvedeks pähe. Mida rohkem oli tegijaid, seda toredam sai lumest tehtud asi.
Talviseid mänge meenutanud Anton Romulus, kirja pannud Valtu algkooli õpilane Erna Lepik.
https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/1671

reede, 26. 11.
Setomaa, Värska 1993:
Leiko juht Veera Hirsik. Pildistanud Raija Hirsch 1993, Vaike Sarve kogust. ERA, DF 787. Teisel fotol Veera Hirsik jagamas mälestusi Lummo Kati laululaagri vestlusõhtul Nedsäjä külamajas 1.08.2019, pildistanud Meel Valk. ERA, DF 37708.

Meie hulgast on lahkunud üks väga oluline seto laulukultuuri hoidja ja edasikandja Veera Hirsik. Veera oli sündinud 18. oktoobril 1927. aastal Vedernika külas. Ta töötas aastakümneid Värska Keskkoolis matemaatikaõpetaja ja õppealajuhatajana. Koolitöö kõrval hakkas Veera juhendama noorte seto koore ning 1976. aasta sügisest Värska naiskoori Leiko. Koor reisis maailma suurlinnades (Moskva, Pariis, Berliin, New York jne) ja tutvustas kõikjal oma imelisel moel seto laulu ja kultuuri. Oleme tänulikud Veerale, kes jagas alati oma teadmisi ning abistas lahkelt folkloriste ja seto kultuuri huvilisi.

neljapäev, 25. 11.
Häädemeeste 1953:
Grupp "Kadrisid".
Pildistanud Aleksander Jaaksoo. ERA, Foto 2768

kolmapäev, 24. 11.
Paistu, Sultsi al 1942:
Minevaasta ma võti kapstid ja näe, et küll säält maa seest tuleb pailu uiske vällä ja sis lätsive mineme nigu köüs. Mäe päält, see kõrdsimehe naine ütel, et see olli vainuköüds. Temä ütel, et mia ole vainukövve oma sõrmege ärä lahuten ja ku sääl man mõne värsikse ärä loed, sis nee om arsti sõna.
See om õigus küll, meil olli poisike haige, näe läits selle kõrdsinaise manu, see kaie oma käege ja näe, olliki valu lännu.
Vaenuköiest jutustanud Mari Pikas, kirja pannud Selma Lätt.

teisipäev, 23. 11.
Tartu 1929: Kord yks vend Kuramaal tapnud teise salaja looma laudas, kus ykski inimene pole näind. Vaene vend saand veel nii palju öelda, et Jumal ja veiseloom olgu mulle tunnistajaks! Läind mõni aeg mööda. Elus olev vend myynd härja kellelegi teisele. Härg pole sääl seisnud, vaid hakand koju kippuma. Kodu kraapind lauda yhes kohas ja möirand. Hakatud siis vaatama, mis sääl on, ja saadud kätte tapet venna laip. - Nii on! Jumal ei jäta midagi ilmsiks tulemata. - Vana sõber Jakobson. Tartu 1929.

Juudi folkloori pani kirja ERA töötaja, tudeng Paul Ariste (1905-1990), hilisem keeleteadlane ja professor. ERA, Juudi 1, 180 (3).

esmaspäev, 22. 11.
Hargla 1957:
Mi õks neiu noorekõnõ,
noorekõnõ, nõrgakõnõ,
niiku uibu ossakõnõ,
vislapuunõ vitsakõnõ.
Kaige määrän märsikene,
tsiapaha pööräkene,
võtt´ mi virga viituuja,
rutulitse ruuakiitja.
Ma mõtli õks päävä paistema,
kuu kulda kallutamma.
Nuu mi neiu anuma' aiasaibõin,
kanni' kuakaardõin.
Neiu anumate puhtusest laulis Minna Kokk Mõnistest, teda küsitlesid ja helisalvestasid Herbert Tampere ja Olli Kõiva (RKM, Mgn. II 73 b). Laulu litereeris Erna Tampere.
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-41883-79056
Kuna toona elektrit talumajapidamistesse ei jagunud, korraldati magnetofoonimine Saru saeveskis saetööde vaheajaks. Muusika- ja tehnikahuvilist publikut pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 3022).

pühapäev, 21. 11.
Kodavere 1966: Kahe sandi vahel ei tõstnud lambaid niita (pügada) – mardi ja kadri vahel, siis hakkama lambad luukama. Kirja pannud Mari Villemson. RKM II 218, 52 (31) https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/mardipaev/item/50305

laupäev, 20. 11.
Narva 1896: Kõhna inimese kohta öeldakse: „Ta on kehast kitsas nagu Kerbu Indrek.“ Ütluse kirja pannud Johannes Sirdnak. E 27843 (3)

reede, 19. 11.
Iisaku 1962: Enne tüdrukud käisid talvel ehal, suprikul ehk supretkal. Kui noored olime, sõime õhtut ja pidasime videvikku. Vara oli lampi põlema panna, kõik olid pikali ja vaiksed, mõni isegi magas. Ja siis läksime küla peale. Pandi lamp põlema ja hakati ketrama. Tüdrukud läksid vokkide ja muude tööriistadega külla, kus oli teisi tüdrukuid ja suured ruumid. Pärast tulid poisid ka, siis visati töö nurka, läks tants lahti. See hakkas sügise enne jõulu novembris.

Jutustanud Johanna (59-a.) ja Johannes (63-a.) Anijärv Kauksi külas, kirja pannud Erna ja Herbert Tampere. RKM II 142, 423/4 (17).

neljapäev, 18. 11.
Anseküla 1937:
Kingsepa silma sorkimine.
Pildistanud Aino Ahurand. ERA, Foto 903

kolmapäev, 17. 11.
Püha, Loona k 1948: Kui vanajumal ilma loos, siis ta viskand ülalt taevast paelajupi maha. Üks jäänud merese, teine maale. Paelajupp kukkunud sedaviiti pooleks. Sellest poolest, mis kuivale jähi, sigisid ussid, teisest poolest tulid annerjad.
Jutustanud Mari Liiv, kirja pannud Ester Liiv. RKM II 24, 438 (12)

teisipäev, 16. 11.
Häädemeeste 1962: /Häälest./ - Ääle asi on nõnda: üks üidja ääl on kõrbes olnu - üitkem, üitkem rõõmuga, isa ääl on kuulda teile nüid ja sellega te auda lääte - loodusest, taevalautusest on see esimene ääl, esimene sõna tulnu, see üidja ääl on esimese sõna toonu.
Mina noor ollin, laps, veel ei rääkinu, siluti pääd, öeldi: pilvetaat tuleb, toob ääle sul, rääkima õpetab sind. Vanad inimesed ütlesid nõnda väikse lastel.
/Märkus: Veera Tähendus ei teadnud midagi öelda soojuse, valguse, õhurõhu, elastsuse ega aineehituse kohta./

Rahvapäraseid arusaamu füüsikalistest nähtustest küsis 1873. aastal sündinud Veera Tähenduselt Kägiste külas ERA kaastööline Marta Mäesalu. RKM II 147, 57/8 (39).

esmaspäev, 15. 11.
Jüri 1957:
Tien aga tüöda, näen aga vaeva,
pühin igi otsa iesta,
kiänan vetta varrukasta.
Mis minu palgaks paisati?
Siga seitsme põrssaga,
sie minu palgaks paisati.
Ei mina võtnud, ega mina tahtnud.
Tegin aga tüöda, nägin vaeva,
pühin igi otsa iesta,
kiänan vetta varrukasta.
Mis minu palgaks paisati?
Lammas laugu tallega.
Ei mina võtnud, ega mina tahtnud.
Tegin aga tüöda, nägin vaeva,
pühin igi otsa iesta,
kiänan vetta varrukasta.
Mis minu palgaks paisati?
Kirik kihelkonnaga,
sie minu palgaks paisati.
Ei mina võtnud, ega mina tahtnud.
Tegin aga tüöda, nägin vaeva,
pühin igi otsa iesta,
kiänan vetta varrukasta.
Mis minu palgaks paisati?
Nuori miesi, kena miesi,
sie minu palgaks paisati.
Seda mina võtsin, seda mina tahtsin.
Raske töö tegijale väärilisest palgast laulis Mari Põldmäe Vaskjala külast, lindistas tema poeg, folklorist ja kirjandusteadlane Rudolf Põldmäe (RKM, Mgn. II 138 b). Laulu saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-43008-65521.
Laulu lindistamist pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 3656).

pühapäev, 14. 11.
Äksi 1894: Aita puussa, puu mäessa, soome lukud ees, linna lipakad sees?
Mõistatuse kirja pannud Jaan Johannes Millert. H II 50, 696 (17)

laupäev, 13. 11.
Kursi 1889: „Nüid on koeral kont suus“ – üteldakse, kui keegi üht ja seda sama asja mitu korda korutab ja ise selle juures naerab. Ütlust selgitanud Tõnu Riomar. H II 27, 143 (41)

reede, 12. 11.
OOTAME TEIE KAASTÖID!
Haapsalu 2021: Oma ümmargust sünnipäeva (novembrikuu lõpupoole) oleksin tahtnud tähistada mõnes puhkekeskuses või peomajas, koos elava muusika ja tantsu-lauluga, kuid vaadates järjest kasvavaid koroonanumbreid sai selgeks, et suuremat pidu pole mõistlik organiseerida. Ka olid paljud peopaigad oma uksed sulgenud. Normaalsetes oludes oleksin teinud ka väikese tähistamise oma töökohal, kuid maskiballi korraldama ei hakanud ja muid võimalusi polnudki. Seega jäi ära. Aga neid, kes mulle Facebooki kaudu õnne soovisid või sünnipäeva puhul helistasid, oli kordades rohkem kui tavalistel aastatel. Telefonikõnede vastuvõtmine muutis kohati keeruliseks isegi järgmise päeva peoks ettevalmistuste tegemise. Mitmed inimesed leidsid õnnitlemisvõimaluse kullerpostiga lillede saatmises.
Lapsed ja lapselapsed küsisid juba varakult, kus ma oma sünnipäeva pean. Arvata võib, et see viirus kestab vähemalt uue kevadeni või koguni suveni välja ja ma pole nõus olema oma lastest-lastelastest enam kui pool aastat eemal ainult hirmu tõttu, et äkki mõni toob koroona kaasa. Mullu kevadel täitsin tõesti kõiki viiruse tõkestamiseks kehtestatud reegleid ja elasin seda pea kahe kuu pikkust isoleeritust väga üle. Nüüd otsustasin, et laste peredega suhtlemist ei lõpeta, tulgu mis tuleb. Riiklikult ei püütud nüüd ka perekondlikku suhtlust samal viisil takistada, nagu seda tehti esimesel koroonakevadel. Kui 2020. aasta kevadel korrati meedias järjepanu, et ärge minge oma vanavanematele külla, ärge kutsuge neid oma lapsi hoidma jne, siis uue viiruslaine harjal oli sellest loobutud.
Andsin omastele teada, et sünnipäeva tähistan Haapsalu kodus laupäevasel päeval. Ja tõesti, olid kohal kõik mu kõige lähemad.
Anu Korb (snd 1950), lõik kaastööst "Suhtlemine sugulastega ja perekondlikud tähtpäevad koroonapiirangute järel ning koroona teise laine taustal".
OODATUD ON KÕIK 21. SAJANDI KALENDRI- JA PEREKONDLIKE TÄHTPÄEVADE KIRJELDUSED, FOTOD JM MATERJALID!
https://www.folklore.ee/era/kysitlus/kalender2021.pdf

neljapäev, 11. 11.
Kodavere, Alatskivi v 1997:
Alatskivi Punane Allikas.
Pildistanud Liina Saarlo. ERA, VF 2759

kolmapäev, 10. 11.
Tallinn 1939:
Pumbatoru Sagadi mõisas
Sagadi mõisa lähedal oli vana pumbatoru, mõisniku poolt maha jäetud. Mõisa moonakad nägid seda toru iga päev. Ühel päeval nägi üks mõisa moonakas, et toru seest tuli välja rott. Moonakas palus mõisahärralt seda pumbatoru endale, mis seal mitmed aastad seisnud oli. Mõisahärra oli selle asjaga kaunis kergesti nõus, sest toru oli igaks asjaks kõlbmatu. Moonakas pani hobuse rakke ja läks ära tooma. Kui moonakas toru vankrile tõstis, nägi, et toru oli kulda ja hõbedat täis ja kindlasti olid rotid tassinud. Moonakas läks linna ja müüs kulla ja hõbeda ära. Saadud rahaga ostis omale Sagadi mõisa lähedale talu, kus elab tänapäevani. Teised moonakad käinud ka kaevamas, kuid pole midagi leidnud. Isegi mõisahärra olnud kade, et lubanud toru moonakale ja ise jäänud ilma, kuid enam ei olnud midagi teha.
Jutustanud August Randma, kirja pannud Loreida Kempman. ERA II 222, 239/40 (9)

teisipäev, 9. 11.
Kanepi 1981:
Luikadi-luikadi, lumme satas,
kits käis karjas, kampsun seljas.
Oots-kaljulaa, oi oots-kaljulaa.
- Lugesid lapsele, laulsid?
- Jah, laulsin niisammuti, jah.
Laulis Bertha Ilver (67-a.) Piigaste külas, salvestasid Ellen Liiv ja Heikki Silvet. RKM, Mgn. II 3492 (13). https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17177-63016-13513
Junkru lahte maanduvat kühmnokk-luike pildistas 2013. a. Saaremaal Pille Vahtmäe. ERA, DF 15020.

esmaspäev, 8. 11.
Hargla 1957:
Mitu ossa uibon om,
vis-vas-veereli,
hoi marja, hoi marja,
pikk pilli hainamaale?
Kolm ossa uibun om.
Mitu ubinat ossan om?
Kolm ubinat ossan om.
Üt's om kullat' kullaga,
tõnõ hõbõt' hõbõga,
kolmas vaset' vasega.
See mis kullat' kullaga,
see saab minu emale.
See, mis hõbet' hõbega,
see saab minu esäle.
See, mis vaset' vasega,
see saab minu sõsarale.
Imelistest õuntest laulis Mõnistes Pauline Pihlak. Laulu helilindistas Herbert Tampere (RKM, Mgn. II 83 a), litereeris Erna Tampere.
Laulu saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-41908-81571
Pauline Pihlakut, Herbert Tamperet ja Olli Kõivat helilindistamise hoos pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 3038).

pühapäev, 7. 11.
Kuusalu, Loksa al 1992:
„Jääkarude“ mängu mängitakse nii: valitakse 2 või enam paaris „jääkaru“ – isad ja emad. Teised on jääkaru lapsed. Isad ja emad võtavad kätest kinni ja püüavad lahtiseid karusid. Kui keegi on kinni võetud, siis viivad vanad karud noored karud oma mängupessa.
RKM, KP 4, 231 (9)
(Mängukirjeldus kirja pandud Loksa I keskkoolis 1992. a. koolipärimuse kogumisvõistlusel.)
Kuusalu, Loksa al 1992:
„Jääkarude“ mängu mängitakse nii: valitakse 2 või enam paaris „jääkaru“ – isad ja emad. Teised on jääkaru lapsed. Isad ja emad võtavad kätest kinni ja püüavad lahtiseid karusid. Kui keegi on kinni võetud, siis viivad vanad karud noored karud oma mängupessa.
RKM, KP 4, 231 (9)
(Mängukirjeldus kirja pandud Loksa I keskkoolis 1992. a. koolipärimuse kogumisvõistlusel.)
https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4919 https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/4919

laupäev, 6. 11.
Suure-Jaani 1890: Hingedeaeg magavad jänesed ühes pesas.
Kirja pannud Valga õpetajate seminari seminarist Martin Kraut (1868-1922) Vastemõisa vallast. H II 26, 771 (42).
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/hingedeaeg

reede, 5. 11.
Räpina, Tuudipalo 1940:
Pois tege esäle süümises molde
Meil vanno inemiise põlõtas väega söögi man. Valava toito lavva pääle. Ei mõistova puhtahe ja ilosahe süvvä. Tihti pandas näid erätarrõ süümä, ehk lastas jäll peräh tõise ütsikolt süvvä.
Üts poig läts kogone nii jõhkras esä vasta, et tegi perüs puust mollikõsõ esä jaos, kohe sis tallõ söök sisse valate ja ette ante. Kausist söömisega vanal käe värisevä ja timä tegi mito kausse joba katske.
Ütskõrd nakas väikene pojapoig ka ütele pakuotsalõ tsömpo sisse kaivma. Esä küsse poja käest. „Mis asja sa tast tiit kah.“
Poig ütel: „Tii väikest molde, kost sis sullõ süvvä naka andma, kui sina vanas läät.“
Sis tull pojalõ ka mõistus päähä, et nii halvastõ ei või essä kohelda,olgugi et ta mõnõ kausi katske tege ehk nii viisakalt ei söö kui praegutsõ noorõ. Ja kui timä vanas lätt, tege timä poig tallõ niisamatõ, kui timä umalõ esäle. Tollõst silmäpilgust võtiva esä ütte lauda söömä ja es nurisõva inämb kunage esä kohmakusõ ja saamatusõ üle.
Muinasjutu jutustanud Johan Sõrmus, kirja pannud Daniel Lepson. ERA II 262, 611/2 (106)
Vaata rohkem Räpina kihelkonna muinasjutte uuest kogukonnaportaalist Kivikeses. http://kivike.kirmus.ee/index.php?id=63&module=415&op=11

neljapäev, 4. 11.
Jüri, Nabala v, Järve t 1934:
Ussikivi.
Pildistanud Tõnu Võimula (Wiedemann). ERA, Foto 150

kolmapäev, 3. 11.
Kullamaa, Rõuma k 1929:
Rabandis olnd sedasi, et üks vanamees saatnd ikka rabandist ja tuulispaska. Metsas või niisuguses kohjas ikka magand nagu surnu kohe. Siis räägiti, et keera nii pea sinna, kus perse, siis jääb surnuks. Karjased olnd lammus, pöörand ümmer mehe. Tulnd porikärbes, otsind suuauku – ei leia. Noh, poisid pöörand tagasi. Kui siis vanamees hüpand üles. Ja poistel na suur valu sees, et pand karima. Viimaks vanamees tulnd, löönd kumbagit poissi kolm korda jalaga, siis kadund valu ära.
Jutustanud Mari Valkjärv, kirja pannud Herbert Tampere. ERA II 16, 479/80 (6)

teisipäev, 2. 11.
Märjamaa 1909: Kui see, mis surma meile hirmsana ilmuda laseb, mitteolemise mõte oleks, siis peaksime meie samasuguse hirmuga selle aja peale mõtlema, kui meid veel ei olnud. Sest see on ümberlükkamata kindel, et mitteolemine pärast surma teistsugune ei või olla, kui see enne sündimist oli, järelikult mitte kaebamise väärilisem.
Koos laulude ja joonistustega ERA kaastöölisele Emilie Poomile saatnud raamatute illustraator ja karikaturist, kunstnikuna iseõppinud Hans Möldermann, snd 1876, srn 1914 tuberkuloosi, maetud Märjamaa kiriku juurde. ERA II 148, 373/4.

esmaspäev, 1. 11. 2021
Urvaste 1957:
Tsõe, tsõe tsõdsõlõ,
läbi lepä lellale,
tiid müüdä tädile,
üle oja onule.
Unu and ubinit,
lell and leibä,
tsõdsõ and sõira,
ristimä ritsikit.
Laste hüpitamise laulu luges Juuli Sööt Tsooru külast, lindistasid Herbert Tampere ja Olli Niinemägi (RKM, Mgn II 97 a ). Laulu saab kuulata KIVIKEsest: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-41939-55540
Toona ei jagunud elektrit veel igasse talumajapidamisse, laulikuid viidi helilindistamisele kolhoosikeskusesse või mõnda käitisesse. Tsooru laulikuid Juuli Sööti ja Rosalie Partsu tuuakse lindistamiselt tagasi autoga. Roolis on Olli Niinemägi, kõrvalistmel Ellen Veskioja, fotografeeris Richard Hansen (ERA, Foto 3131).

pühapäev, 31. 10.
Rakvere 2016: Halloweeni tähistatakse kõvasti. Meedia mõjul see levis kiiresti. Lasteaedades tähistatakse. Ma läksin tööle Rakveresse, siis mina valmistasin ette, mida koolis tunnis teha, et mida me teeme, aga oli hoopis üritus. Nii et koolides on samamoodi – peetakse seda halloweeni. Nii seda öeldaksegi, teist nimetust sel ei ole. Joonistatakse nõidu, tehakse kostüümipidu, mõnel pool on naljakaid toite tehtud. Ja disko – disko peab olema! Kus siis ilma diskota saab, ja see on üsna popp. Mõnel on näomaalingud. Mõned teevad kodus, või klassijuhataja ostab värvid. Jooksevad ringi ka küll. Igas vanuses on neid. Vanad põlastavad, noored pidutsevad. Mida sest saavad: teha lollusi, mida muul ajal ei saa. Püütakse olla võimalikult õudsam või kelmikam – ülemeelikum. Nõidadeks sobib teha küll halloweeni õhtul. Kui võrrelda nõidadega volbriööl, siis nõidade pidu volbriööl on ikka nunnu nõidade pidu, aga nüüd on möll lahti.
Jutustanud Kristen Suokass, kirja pannud Mall Hiiemäe. EFA I 209, 403/4 (2)

laupäev, 30. 10.
Peetri, Nurmsi k 1932: Kui naised tõusid kella kolmest, vokid vurasid ees, et jalad surnd juba, siis, kui omiku loomad söödetud, oldi natuke otseti – magati koiduund – ja õhtu, kui pimedaks läks ja loomad õhtust söödetud, peeti videvikku, enne kui tuli üles võeti.
Jutustanud Jaan Viidebaum, kirja pannud Richard Viidalepp. ERA II 298, 41 (1)

reede, 29. 10.
OOTAME VÄGA TEIE KAASTÖID!
Tartu < Kodavere 2021: Kuna ajad ja võimalused olid piiratud, siis minu arvates hakati leidma varasemast enam võimalusi, et üksteisega päriselt kokku saada. Väärtust hakati leidma inimestes ja koosoldud ajas. Mina igatahes mõtlesin igal korral nii, et kui ma nüüd ei lähe või ei võta sellest üritusest osa, siis ma hakkan seda veel kahetsema. Ei teadnud ju iial ette, millal võis olukord minna veelgi hullemaks. Eriti tore oli minu meelest see, et hakkasime perega üles otsima oma kaugeid sugulasi, kellega polnud aastaid suhelnud. Saimegi päriselt kokku ja mõtlesime, miks me varem üksteisega ei suhelnud.
Tuli leida alternatiive. Nii ka näiteks minu pere kombineeris erinevaid üritusi omavahel. Kui sünnipäev ja mõni muu kalendritähtpäev oli langenud umbes samasse kuusse, siis tähistasimegi neid mõlemaid korraga. Nii tundusid kaks sündmust koos isegi suurema mõjuga ja jäid erilisemalt meelde. Varem võis juhtuda ka nii, et kalendritähtpäevi ei jõudnud igapäeva virvarris üldsegi tähistada.
Pidasime minu õe sünnipäeva maal distantsi hoides, sest ta tuli linnast maale külla. Sõime õues mitu meetrit vahet hoides torti ja kuulasime kõlaritest muusikat. Need, kes ei julgenud välja tulla, võtsid sünnipäevast osa akna ääres olles.
Lõik Agnes Lea (snd 2000) tänavuse kogumisvõistluse tööst "Tähtpäevad ja muutuvad tavad koroonakriisi ajal" ERA, DK 839, 1/3.
OOTAME VÄGA TEIE KAASTÖID! (tähtaeg 9. 01.2022). Keda koroona-teema ära on tüüdanud, saab kirjutada, saata fotosid jne mistahes tähtpäevade ja sündmuste tähistamisest 21. sajandi algusest siiani. Abistav küsimustik: https://www.folklore.ee/era/kysitlus/kalender2021.pdf

neljapäev, 28. 10.
Lüganuse, Savala k 1927:
Savala küla rahvaarst Jaan Isküll oma maja juures.
ERA, Foto 6910

kolmapäev, 27. 10.
Tõstamaa 1964: Siga aige oli mul, lassi pudeli viina tuua, aasi talle ulga viina veel ja ema ütsi veel, et „Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi!“ Ja omiku oli siga aa naal püsti – anna süia! Kui palavik oo või, ikke oo viin loomel rohuse.
Vanasõna kasutamisest jutustanud Katarina Jõe, kirja pannud Arvo Krikmann. RKM II 178, 195 (33)

teisipäev, 26. 10.
Iisaku 1936: Midruskipäeval, s. o. kolm nädalat peale mihklipäeva, peavad Kurus kolm päeva pidu, teevad mitu toitu, panevad lauale ja käivad ise ümber laua ja kutsuvad surnuid sööma, ütlevad, et sööge aga nüüd ja sööge aga nüüd. Kui arvavad, et surnud on ju söönud, siis hakkavad ise sööma. Midruskiks keedetakse ka kuivi soolaherneid.
Pärniku küla Sepa talus (Tudulinna v.) elanud 64-aastaselt Juuli Matsolt kirja pannud arhiivi kaastööline Helene Neumann (hiljem Vilja, 1907-1966). ERA II 122, 292 (8 I).
https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/midrusk

esmaspäev, 25. 10.
Ilmunud on Peetri kihelkonna "Vana kannel"!
Mina lauliku soosta,
keelepeksija peresta -
laulik oli minu isani,
laulik oli minu emani,
laulik mu väike vennanaene,
laulik oli lapsekiigutaja,
laulik mu'st enesestki saabki.
Nii laulis 1911. aastal Esna külas 45-aastane taluperenaine Pauline Arme, laulu kirjutasid üles Voldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna (EÜS VIII 573 (87) ja EÜS VIII 486 (31)).
1942. aastal pildistas laulikut Richard Viidalepp (ERA, Foto 1931).
Laul on avaldatud värskelt trükivalgust näinud "Vana kandle" XIV, Peetri köites (nr 576). Köite koostasid Ottilie Kõiva ning Janika Oras, toimetas Kanni Labi. Vt lähemalt EKM Teaduskirjastuse lehelt, http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=115

pühapäev, 24. 10.
Tori 1963: Kolm miist läksid pähklikoorega merele sõudma: üks oli pime, teine oli jalutu ja kolmas oli alasti; üks jänes läks sedasama tiid müüda; pime nägi kõige enne, jalutu püidis kinni ja alasti püstis tasku – mis see tähendab?
Mõistatuse kirja pannud Erna ja Herbert Tampere. RKM II 157, 210 (16)

laupäev, 23. 10.
Setomaa, Meremäe v 1937:
Kümme õiget ja kümme valet
Mängija, kel on pant välja lunastada, läheb välja ja toob väljast kümme õiget ja kümme valet. Näide. Vale: Taevas põleb; mees kukkus taevast; puud õitsevad; linnud laulavad jne. Õige: Lumi on maas; ilm on külm; tuul puhub jne.
Mängukirjelduse kirja pannud Paul Toomemägi. ERA II 108, 371 (12)
https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/exhibits/show/koroonamangud/item/3228

reede, 22. 10.
Rootsi, Handen 1980: Lõpuks lisan kaks leierkastimehe laulu, ka kuuldud 30datel aastatel Tartus. Saksa omad needki (vähemalt viisid), kuid sõnadel on minu arvates teatav šarm.

Torm möllas mere pääl
ja kõlas lainte hääl
üks neiuke kaljusel mäel
ta ootas kallimat sääl.

Ta vaatles elumerd
ja süda tal voolas verd
ta ihu hing oli kurb
ta kartis et peigmees on surn’d

Siis torm lõi vahul vee
tõi mehe kaldale.
Teda tundis neiukene –
ta peigmees oli see.

Ja vaikis meri tuul
ja kõlas neiu huul
ja paistsid tähed ja kuu
kui neiu and’s peiul suu.

Arhiivile saatnud helilooja Eduard Tubin (1905-1982). RKM I 14, 201/2.

neljapäev, 21. 10.
Setomaa, Väiko-Nedsäjä k 1914:
Kärnä Ankki, Seto kandlemängija.
Pildistanud Armas Otto Väisänen. ERA, Foto 70

kolmapäev, 20. 10.
Vastseliina 1925:
Viruskundrast
Viruskundra asupaik olla ikkagi ahju all ehk peal olnud. Kord läinud kaks linaropsijat sooja rehte magama, aga õhtul öölnud enne oma seltsilisele: „Õhtul sai küll nii kõht täis söödud, kas mine vai viruskundraga maadlema.“ Vaevalt läinud silmad kinni, kui viruskundra tulnudki ahju alt välja, ööldes: „Lähme nüüd maadlema!“ Ise olnud küll väikene, must karvane pehme isik, kuid hirmus kõva. Võtnud ka mehe küüntega rinnust (kurgu alt) kinni ja tahtnud vägisi ahju ajada. Suure vaevaga jõudis mees seni vastu panna, kuni teist magajat mees jalaga sai üles liigutada ja siis olnudki ta kadunud.
Teine mees saand kord metsas, ühel vihmasel päeval viruskundraga kokku, kes öölnud: „Lähme maadlema.“ Mees olnud purjus ja võtnud kutse julgelt vastu, ööldes: „Issand Jumal, aita siis!“ Viruskundra vastu: „Oh! Miks sa kolmekeske tuled?“ Mees aga visanud viruskundra pikale maha, muud ei jäänud järele kui sinine löga.
Kirja pannud Jaan Sandra. E 55466c (I, Ia)

teisipäev, 19. 10.
Valga 2014: Kodust eemalolek on minu jaoks raske. Tunnen puudust oma lähedastest, oma voodist, oma toidust. Olen töö tõttu pidanud olema pikkadel komandeeringutel mööda Venemaad ja Moskvat. /--/ Abikaasa ja tütar olid mulle alati salaja talismani kaasa pannud, kui läksin reisile. Alles rongis või lennukis avastasin ning soe kodutunne täitis südame. (Need olid lihtsad asjad: kastanimuna, tammetõru, pesunakk, võti jm.) /--/
Minu kodutunne tuleb minu oma majast, aiast, lähedastest, naabritest, oma tänava inimestest. Minu elu jooksul olnud kolmest väga toredast sõbrast: koer Miki, koer Sammy ja koer Charly. Viimane koer oli mu pere liige 18 aastat. Kõik nad puhkavad minu aias kase ja jasmiinipõõsa all. /--/ Töölt tulles ei läinud kohe tuppa, vaid tulin aeda, istusin ja vaatasin, kui ilus on meil iga aastaaeg. Ja kui tuju oli kurb, siis aiatööd tehes ununes kõik.
Tea Kink (snd 1940), lõigud kaastööst "Millest tunnen oma kodu?" EFA I 175, 130/7. Esivanemate pojengid ja Charly. ERA, VF 7841, 7844.

esmaspäev, 18. 10.
Haapsalu < Ridala 1911:
Olin mina enne ärra poiss,
pärast sain sundija sulaseks.
Sundijal olid suured ruunad,
suured ruunad ja laiad lakad.
Mina laiska poisike,
need tahtsid so'ale sugeda,
raudaarjale arida.
Toodi mulle käsku toa juurest:
sina laiska poisike...
Toast sain ma tulist piitsa,
roobi alt sain raudarooska.
Oleks mu ema enne tea'nd,
ja taat võind ammu arvata,
et m'ust sündis süialune,
ja m'ust kasvis kangekaelne;
ennem visand mind meresse,
kui mind võttis sülesse.
Laisa sulase kurvast saatusest laulis 91-aastane Mihkel Luisk, kes oli pärit Saanika külast ja oli "7 aastaselt orjama hakanud". Mihkli laulud ja eluloo panid kirja Cyrillus Kreek ja Johannes Muda (EÜS VIII 337 (6)). Mihkel Luisku pildistas kooliõpetaja Pääbo 1912. aastal (EÜS VIII 310-311).

pühapäev, 17. 10.
Kuusalu, Viinistu 1916: Igal kuusepuul olla tüves, juurika juures, puu südame ümber, kolm vaigulist lülirõngast, üks suurem kui teine ja nõnda üksteise sees seisavad. Need, kes tahtvad kas väikest kalapüügipaati või suuremat alust ehitama hakata, peavad põhjapuu valimise juures hästi ettevaatlikud olema, sest et selle küljes paadi peal sõitjate inimeste õnn ja õnnetus seisavad. Kui nimetatud lülijooned mitte kindlaste rõnga kombel koos ei seisa, vaid tükikaupa lahus on, siis on niisugune puu tarvitamiseks kohane ja selle peale võib kartmata paati ehitada, aga kui need jooned ühes tükis rõnga moodi koos seisavad, siis saab sellest valmistatud paat inimestele, kes tema peal sõidavad, varem ehk hiljem uppumise surma tooma. Selles asjas ei ole mitte vanaaja ebausuga tegemist, vaid see on läbiproovitud tõeasi, mida veel praegugi tähele saab pandud.
Kord rääkis keegi vanataat, et tema noores põlves ükskord metsa läinud võrgupaadi põhjapuud tooma. Kui ta sellega koju jõudnud, tulnud äi seda puud vaatama ja öeldes, et selle puu peale ei sünni paati ehitada, võtnud ta kirve kätte ning raiunud puu otsast tüki maha, sel kombel puud ehituse jaoks kõlbmataks tehes. Siis saatnud nooremehe jälle uueste metsa teist puud tooma, mis siis ka kõlbuline juhtunud, mille peale paat ehitatud.
Kirja pannud Salomon Lilhein. E 50081/2 (1)

laupäev, 16. 10.
Rapla/Märjamaa 1938: Joodikud esimese klaasi joovad terviseks, teise – teise jala jaoks; kolmas selleks, et kolm on iga ohu peale hea. Neljas – maja seisab nelja seina peal; Viies – Vene kirikul on viis sibulaga torni; Seitsmes – taevasõelas seitse tähte. On teisigi nimetusi, kõike pole kuulnud. Kirja pannud Emilie Poom. ERA II 200, 434 (7)

reede, 15. 10.
Kihnu 1986: Lapsed kõige rohkem mängisid nipskid. Nipskid, siis kolmesamu, terevaad, matskid, tagumist puari, pesäpetlemist, peopanemist, poppi, kurni, kjetsu, moavõitmist, uopi. Ma ei tea, rohkem vist ei olnud või.
Mänge loetles arhiivi kaastööline Sinaida Saar (Kaerametsa Siina) Lemsi küla Kaerametsa talust, küsitles Ingrid Rüütel. RKM, Mgn. II 4008 (27).
Ingrid Rüütlit ja Sinaida Saart tema koduõues pildistas 1987. aastal Pirkko-Liisa Rausmaa. ERA, Foto 14327.

neljapäev, 14. 10.
Tallinn 2013:
Sügis Kalamaja pargis.
Pildistanud Tuuli Reinsoo. ERA, DF 29118
Projekt: Kogumisvõistlus 'Minu maastikud' 2015. https://kivike.kirmus.ee/index.php?selectId=390&module=407

kolmapäev, 13. 10.
Vigala 1894: Kes kolm kord tagaspidi issameied lueb, saab kõigest kiusatusest (kurjast vaimust) lahti.
Õpetuse kirja pannud Matthias Johann Eisen. E 10179 (9)

teisipäev, 12. 10.
Käina 1938: Meil keib sii kalapüik aastaringi, vahe on ainult kevadel jääminekuga ja sügisel tulekuga. Suured püigiajad on küll kevadel mai ja juunikuu ja sügisel oktoober ja november.

Anna Suusterilt (snd 1863) Luguse küla Tausta talus kirja pannud Enda Ennist. ERA II 188, 275 (42). Käinast püügile sõitnud kalurite räimemõrra vesised Pärnus Saarnas. Foto Aleksander Määr 1938. ERA, Foto 1329.

esmaspäev, 11. 10.
Häädemeeste 1909:
Änam oli mede väike Liisu
kui oli külas kümme naista!
pisikene lüpsis lehmad,
tillukene saatis karja.
Suur läks nurka suikuma,
lai läks laudil magama
Änam oli mede väike Liisu:
turu pealt tõi tubaka,
Viljandist tõi vihalehed.
Tulli kodu, kattis lauda,
sealt läks kastis ise auda.
Siirdevormilise laulu käbedast ja virgast väikesest Liisust luges Mari Jürgens 1909. aastal Treimanis. Laulu pani kirja Eduard Juhanson (EÜS VI 466 (47)), kes Pärnumaal rahvalaule kogus koos Peterburi konservatooriumi tudengist viisikirjutaja Artur Martiniga.
Samal aastal on 50-aastast Mari Jürgensit pildistatud tema laulatusekleidis. Fotograaf, nagu ka kahe noormehe isikud on teadmata. Foto on arhiivile saadud Marta Mäesalult 1961. aastal, ümber pildistas Eduard Selleke (ERA, Foto 5189).

pühapäev, 10. 10.
Väike-Maarja 1890: Suurt maja võib kanda, aga liivatera ei kanna?
Mõistatuse kirja pannud Anna Elken. H II 11, 522 (74)

laupäev, 9. 10.
Iisaku, Väike-Pungerja k 1973:
Kes armas?
Oli sellal ka lastel üks armastatud mäng. Iseäranis agarad olid seda tegema tüdrukud. Võeti nina kahe sõrme vahele ja küsiti siis: „Kes armas?“
Vastused olid mitmesugused, nagu: „Isa, ema, teistre pere tema; kerkukell ja raudlabidas.“ Kui küsija juhtus olema just teistre pere tema, siis oli asi hää, ja nina lasti ilma näpistamata lahti. Enamasti aga püüti anda kõveraid vastuseid, nagu: „Prussakaga (rosina-) sai, kirp ja täi“; „Papi joru, orelitoru, sina puhusid lõõtsa“; „Kupumari, seakari“; „Vana Ann, kohvikann, rasvapann, sina lakkusid rasvast panni.“ Siis võisid kindel olla, et näpistati õige kõvasti nina ja kui veel see oli aeglane või pika mõtlemisega – enda kaitseks midagi ette võtta –, siis oli päris vesi silmas kohe. ---
Tähtis oli just riimis vastamine ja ruttu, siis võisid kindel olla, et pääsesid näpitsa vahelt kergesti. Olid aga saamatu ja pika mõtlemisega, siis just säärastega püütigi tempe teha.
Kirja pannud Oskar Surva. RKM II 297, 446/7 (3)

reede, 8. 10.
Halliste 1894: Peavalu vastu tuleb pea kinni siduda ja juhatavalt lugeda: "Valu siule, valu miule, valu mingu valelikule." Sellejärel kaob valu. H III 19, 480 (6).

Kirja pannud Jaak Sõggel (1871-1963), kes kogus rahvaluulet J. Hurdale, M. J. Eisenile, Eesti Rahva Muuseumile ja Eesti Rahvaluule Arhiivile, andmeid arheoloogiliste leidude ja kalmete kohta Jaan Jungile ning kohanimesid Fr. Kuhlbarsile. ERA, Foto 102.

neljapäev, 7. 10.
Tartu 2006:
Juubilar Paul Hagu pidamas ettekannet „Setu meestelaulu võlust“. Akadeemilise Rahvaluule Seltsi pidulik kõnekoosolek 5. oktoobril 2006.
Pildistanud Alar Madisson. ERA, DF 1710

kolmapäev, 6. 10.
Rõuge 1946:
Arm ei salli ilma kärä,
kadedust ei kannata.
Vaikuse ta valib ärä,
õite hulgas ilmub ta.
Eduard Roodilt kirja pannud Grigori Kaljuvee. RKM II 12, 525 (3)

teisipäev, 5. 10.
Karja 1939: Minu vend Sander rääkis, et ta üsna paar korda vaimudega või sõukste imelikkude asjadega olle kogu puutun. Kui ta veel pisike poiss oln, käin nad teiste poistega seltsis Purtsa maalinnade ligidal karjas. Nad oln üsna mütmekesta ja nee inimesed elavad änamasti kõik veel, kes siis ta seltsis olid. Noh, siis aeti loomad ikka kole vara välja, ikka enne pääva. Oln ühekorra sügise umbes augusti või septembri kuus, kui nad jälle ulgakesta läin Purtsa maalinnade sisse karja. See paik on ligi kaks võrsta külast eemal; maalinna ümber on soine maa. Ühte jägu maalinnast sääl nimetakse Vana Valge mägedeks, see on suured kõrged ja järsud liivamääd. Oln vara oomiku enne päävatõusu ja sõuke kerge uduvine oln igal pool maas. Nad oln natuke maad Vana Valge mägedest eemal.
Äkist nad näin, kudas Vana Valge mägede ümber nagu oleks akkan suurt udutolmu kerima ja ruttu oln kõik määd udu sihes. Siis kõige kõrgema künka pääl oln järsku imeilus vene kirik näha kespaika kõige paksemad udupilve. Kõik tornid ja kuplid ja tored uksed paistu nii selgelt poistele silma. Poisid akkan siis ligemale minema, et vaadata, kust see ilus vene kirik Vana Valde mägede otsa on saan, aga kui nad mää ligemale olid jõudu, oli udu jälle kadun ja kirik ka. Paljast valge liiv oli veel igal pool. Kirik oli kui maa alla vajun. Pärast, kui nad sellest teistele külas olid tõõnäul rääkin, ütlen vana Raki Toomas – oli metsavaht Tõrise külas: „Miks te pole midagid asja, kas või villast mütsi ennem mää pääle viskan: oleksite säält kiriku varandusest midagid omale saan!“
Oleks Sander seda näin üksi, oleks see mõni udukojutis silmade ees olla, aga sääl oli neli-viis poissi, kes kõik kirikut nägid ja paergugid täädvad seda tõõndada.

Jutustanud 48-aastane Joosep Kallas Leisi valla Parasmetsa küla Härma talust (pärit Purtsa külast), kirja pannud Olev Jõgi. ERA II 231, 693/7 (13).
1959. aastal pildistas Purtsa küla poisse maalinnal Olli Kõiva. ERA, Foto 4364.

esmaspäev, 4. 10.
Tõstamaa 1965:
Mis aisu teie ajate,
mis vingu teie viate,
andke sii aru minule
ja pange sii paber laua peale.
Õlle-aga-aisu te ajate,
viina-aga-vingu te viate.
Kes teid käskis kosja tulla.
Pagan teid palus panti anma.
Teiti aga peig käis kükaksil,
kükaksil ja käpaksil.
Kükaksil küla tanavas,
käpaksil meie väravas.
Neidu, tule aga minule,
mul aga kodu kukk ja kana!
Me käisime välläs vuatamas
ja ulu alla ulkumas.
Sii põlnd seas seda obust,
ega põlnd saajas seda vankert,
kis viib meie memmetütre
talub aga meie taadi taime.
Ajumehe all oli ammuta,
kosilase kõrv oli kõrvuta.
Ja peigme' täkk oli täide söödud,
saba oli saereste näritud,
lakk oli lammaste imetud,
Koitet olid kodarad
ja suitsetet olid sugarad.
ja aisa-aga-otsad olid allitan.
Vares aga vaakus vainu peal
ja kiitsakas aga üppas katusel.
Ootas aga kõrvi kõngevad
ja alli ajaääre minevat.
Ku väljast aga tuppa astsime,
siis suurt aga imet nägime,
ja ajumees oli ahjus magan,
kosilane oli koldes magan,
peigu pikka parandal,
ja peiupoisid pia all.
Neiuke ja nooruke,
ja nüüd sa lähed joostes joodikule,
silma nähjes näljatsele.
Sii joob ärjad joob obused,
sii joob kuued, joob kasukad.
Lamba järelt tallekese,
lehma-aga-vatsast joob vasika.
Enne võin olla, mis võin olla,
enne kui läksid selle poisile.
Me kuulsime külast seda juttu,
et teiti peigu tõbine.
See käin Virus vihtlemas
ja Soomes sooni sirutamas,
Narvas aga naba kergitamas.
Pika laulu kosilase mahategemiseks ja pruudi lohutamiseks laulis tuntud Tõhela pulmalaulik Liina Irdt (RKM, Mgn II 1102b). Laulu saab kuulata KIVIKEsest, sellele järgneb pikem jutuajamine omaaegseist pulmakommetest, laulikut küsitleb Herbert Tampere. http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-67902-09717
Liina Irdti on pildistatud neiupõlves, 20-aastasena ühes oma isa Juri Kuruliga 1910. aastal. 74-aastasena pildistas teda Richard Hansen (ERA, Foto 7565 ja 7034).

pühapäev, 3. 10.
Nõo, Tamsa k 1940:
Nõos, Meeril Kooba talus olnud vanasti 65 aastat tagasi suur pere. Sääl olnud leivamõhk praeguse sigade molli sarnane. Leivamõhke pantud alati vakk jahu. Leiba kastetud kahekesi. Tollel leivamõhel olnud ka kaas, mis pantud pääle kastmist pääle. Leivamõhk seisnud harilikult rehetares soojas nurgas.
Iga leib, mis rehe ahju pantud, olnud oma puud raske (s.o 20 naela).
Kui naised leiba kastsid, siis olnud rätt kõvasti ümber pää kinni köidetud.
Naine es tohi üte käega leiba murda, sii olli patt.
Enne leiva katkilõikamist tetti risti mõlemale otsale, et tont leiba ära ei viiks.
Tüdrukule anti alati leiva ots, sis kasvava talle suure rinna.
Ilma tanuta es tohi naine üle läve astu – tuu olli patt.
Jutustanud Miina Terav, kirja pannud Oskar Sild. ERA II 295, 471/3 (12)

laupäev, 2. 10.
Tori 1888:
Valjusti, ruttu jooksmise asemel öeldakse ka:
Jalgele tuld andma,
Jalgele valu andma,
Jalgele kihu tegema,
Jalad ala tegema,
Jalgadele nõuu andma.
Tubliste lõikama,
Kihutama,
Tuhatnelja jooksma,
Tiivad hõlma alla võtma.
Ütlusi kirja pannud Jaan Volmerson. H II 21, 980 (52)

reede, 1. 10. 2021
Ambla 1938: "Surka". Polkamasurka esitab 48-aastane Julius Helenurm, Rahvusringhäälingu stuudios salvestasid Herbert Tampere ja August Pulst. ERA, Pl. 90 B2.
Head rahvusvahelist muusikapäeva! https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-11340-48890-90889

neljapäev, 30. 09.
Järva-Madise, Oeti k 1965:
Rahvaluulekogumine Jaan Kase ja Aliide Kase juures, kirjutab Erna Tampere. Pildistanud Herbert Tampere. ERA, Foto 7476.

Rebane söönd kala ja karu küsind, et anna temale ka.
Rebane, et: „Püüa ise!“
„Kudas sa püüad?“
„Noh, sabaga! Pista saba auku ja kui tunned, et kala otsas, tõmba saba väll´a! Ongi kala käes.“
Olnd juba külm aeg, karu istund ulka aega, saba augus, akkand vedima – saba kinni. Saba oli külmetand nii kinni, et tõmband saba ära ja sest saadik ongi karu ilma sabata.
Vanast olnd karul ka saba.

Erna Tampere kirjapanek Jaan Kaselt 1965. RKM II 194, 234/5 (23)
Tekst ilmunud: „Karu püüab kala“ (Loomamuinasjutud. Eesti muinasjutud, II). Koostanud ja toimetanud Inge Annom, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan. Tartu, EKM Teaduskirjastus 2020. Vt lähemalt http://www.folklore.ee/kirjastus/?raamat=112

kolmapäev, 29. 09.
Setomaa, Mikitamäe k 1949: Haug oll kala papp. Havvõ pää seeh omma rist(i). Sis ko kala lätsivä riihtsähe (riih(i)ts – mõrd), sis haug lõik väidsega kõik riihidsä katske ja sei eis kallo, lask kala vällä.
Ja jummal lõik täl väidse katske. Sis inäp saa-as lõiko, sis saiva inemise jo... rahvas saiva jo kallo kätte. Havvõl ommake väidse katske, kats väist om pää seeh.
Jutustanud Irina Pino, kirja pannud Veera Pino. RKM II 51, 200 (50)

teisipäev, 28. 09.
Räpina 1932: Muiste olnud jänesel talvel külm. Jänes õhanud: Kui tuleb suvi, ehitan enesele maja. Tulnud suvi. Jänes arvanud. Mis maja mul vaja. Iga põõsa all mu maja.

Loomamuinasjutu kirja pannud Matthias Johann Eisen, kellel on täna 164. sünniaastapäev. E 8° X, 31 (152). Eisenit oma kogude juures pildistas Eduard Selleke samuti 1932. aastal. ERA, Foto 1369.

esmaspäev, 27. 09.
Hargla 1957:
Iki, iki ma vaene,
kukukuu-pillillil-vaak-vaak-vaa.
Iki alan marjaaian,
kes minu sinna kaema tull´?
Sinisiiba sirgukene.
Küsütelli, nõvvõtelli;
"Mis sa iks iked noorikuke?
Kas sa iks iked ehtemid,
vai kas tõisi rõivõhid?" -
"Ei ma ikõ ehtemid,
ei ka tõisi rõivõhid,
ma ike õnnist elukeist,
kallist kasu põlvõkeist,
mis olli ellen esäkotun,
veeretellen velle majan.
Juus mul pikkä nii kui pirdu,
vanik lag´a nii kui lauda.
Juus mul jäie esäkodu,
vanik velle vaja otsa.
Nooriku koduigatsusest ja linnu lohutamisest laulis Marie Erep Hargla alevis. Kirjandusmuuseumi ja Eesti Raadio ühisekspeditsioonil küsitles laulikut Selma Lätt (RKM II 110/1 (6)), helisalvestas Ivar Trikkel (RKM, Mgn. II 61 e). Laulu saab kuulata KIVIKEses: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-17174-41866-98143
Mariet pildistas Richard Hansen (ERA, Foto 3132).

pühapäev, 26. 09.
Laiuse 1890: Emand ehib mäe peal, punased pärlid kaelas?
Mõistatuse kirja pannud August Sommer. H III 9, 83 (14)

laupäev, 25. 09.
Kuusalu 1896: Kui keegi kellegile mõnda head teeb ja see seda kellegile ei räägi: „See just nagu susi, sööb ja salgab.“
Kirja pannud Aleksander Ploompuu. H II 57, 403 (23)

reede, 24. 09.
ERA 94!
Evakueerimisele eelnes ERA kõigi kogude hoolikas sissepakkimine. Selleks aitasime ise valmistada sobivas suuruses kaste (45 X 55 X 25 sm). Need vooderdati pakkimispaberiga. Köited ja mapid asetati niiviisi, et seljakirjad jäid pealepoole, nii oli kastide sisu kergesti kontrollitav. Fonograafirullid ja muud põrutamist kartvad esemed pakiti eriti hoolikalt sisse puitvillaga. Kastidesse pandi kõik ERA varad: rahvaluule originaalid, koopiad, kartoteekide sisu koos sahtlitega, registrid, käsiraamatukogu, raamatuladu, aparaadid. Kõik kastid signeeriti ja nummerdati, nende kohta peeti ranget arvestust. Otstarbekas pakkimine, nagu hiljem selgus, kergendas oluliselt transportimist. Kõiki kaste tuli evakueerimise ja reevakueerimise käigus palju kordi tõsta ja laadida. Pakkimise kestel kaaluti läbi ka võimalused kogude hoidmiseks Tartus mõnes muus hoones. Kõne all oli ülikooli peahoone kelder, mis oli võlvitud laega; ruumi oli seal enam kui küllalt, aknadki kergesti kinnimüüritavad. Takistus tuli aga hoopis mujalt: selgus, et nimetatud kelder oli reserveeritud varjendiks saksa sõjaväelastele.
Tartus tegutses siis eriline kultuurivarade evakueerimise komisjon (allus haridusdirektooriumile), kes selgitas välja kohad, kuhu varasid võiks varjule viia. Enamasti tulid kõne alla vanad mõisahooned, kus leidus kuiv kelder. Komisjon oli mõnevõrra abiks ka transpordi korraldamisel. ---
Juba 1943. a. lõpul ja 1944. a. algul evakueeriti osa ERA põhikogusid (Andersoni kogu, ERA albumite kogu ja mõned väiksemad kogud), koopiaid (rahvalaulude I koopia jm.) ja mööblit Aru mõisa (Elva lähedal). Sinna viidi ka osa arhiivraamatukogu ja käsikirju. Valvuriks oli Arul Kirjandusmuuseumi endine direktor M. Lepik ja tema asetäitjaks H. Tampere, kelle alaliseks asukohaks oli Tartu.
Pilistverre viidi kõige tähtsamad käsikirjalised originaalkogud (Hurda, Eiseni, ERA, EÜS-i kogu, vanad kogud, fonogrammid ja heliplaadid), osa registreist ja vähesel määral uskumuste-kommete koopiaid. Nende kõige väärtuslikumate varade valvamise võttis autor enda peale. Oli kavatsus hooldada neid pidevalt, mitte kuhugi maha jätta, vaid pärast rindejoone üleminekut jälle Tartu tagasi toimetada. ---
Pilistveres olime oludele ja võimalustele juba kohanenud. Kevadel [1944] peenardele külvatud oad, herned ja muud aedviljad tõotasid korralikku saaki, olid hangitud ja valmis saetud küttepuud. Oleks olnud mõeldav sealsamas ära oodata rindejoone üleminek ja nõukogude korra taastamine. Kuid Pilistvere kirikut oli siiski algusest peale kasutatud kui ajutist tähtsamate rahvaluulevarade hoiupaika. Ülekolimine püsis enam-vähem pidevalt päevakorral. Selles asjas peeti sageli telefonikõnesid Tartu ülikooliga ning Tallinnas asuva muinsuskaitseinspektoriga. --
Oli veel üks asi, mis muret tegi. Pilistvere kirikus olid evakueeritud varad kõigile nähtavad. Kirstud ja kastid olid küll suletud, kuid just see erutas inimeste uudishimu: mis seal sees küll võiks olla? Oli karta, et segastel päevadel võib niisugune uudishimu muutuda aktiivseks kahjustamiseks.
Kui ümbruskonna teedel sagenesid sõjapõgenike voorid ja kui neid suurte gruppidena Pilistverregi kogunes, sai selgeks, et üldise korralageduse päevad on kätte jõudmas, ja et kui Pilistverest midagi edasi viia, nagu oli kavatsetud, siis tuleb seda teha võimalikult kohe, enne kui hilja on.
Kõnelusest muinsuskaitseinspektoriga selgus, et Pilistverre toodud kultuurivaradest kõige tähtsam osa on kavatsetud edasi viia Läänemaale – sihtpunktiks Palivere jaam. Viia raudteel. Asja tuleb ajada omal algatusel. Tallinnast saadetakse kohale paar meest, kes aitavad korraldada ja laadida.

Richard Viidalepp, Rahvaluulekogude evakueerimine ja reevakueerimine 1944. aastal. (Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed, VI, lk 171–175. Tallinn, 1969).
Evakueeritud varade vedu Palivere jaamast Liivi algkooli. Foto: Richard Viidalepp (1944). ERA, Foto 2101

neljapäev, 23. 09.
Rõuge 1977:
Kandlemees Bernhard Säde, fotograaf Mart Jallai.
ERA, Foto 11708

kolmapäev, 22. 09.
Kihelkonna, Atla k 1937:
Üks Hiiumaa mies rääkis. Tal olnd kaks hobust üüsse metses. Läind kangesti tormiks. Homigul ta hakkes tüdrugel ütleme, et vaja hobeseid vaadata. No saand nad sinna, sis kaks ütlemata ilusad sinihalli täkku hoind seda mära. Aga kohe läind merese ja sinna nad kadund. Teise aasta mära tõi varsa. Siis see hiidlane ütles, et nüid on see juba 50-aastane, aga et nüid ei ole enam nii vali sõidu pääle.
Jutustanud Peeter Kokk, kirja pannud Linda Köögardal. ERA II 164, 397 (10a)

teisipäev, 21. 09.
Palamuse 1888: Kadaka ja pihlaka marju ei tohi suust välja sülitada, Jeesus olla ka neid söönud ja ristid otsa teinud.
Kirja pannud Helene Maasen (1869-1933) Luualt. H III 8, 394 (21). Foto Age-Li Liivak 2014: Rikkalik pihlakasaak Jüri-Jaagul. Pihlaka kaitseomadusi ei jõua üles lugedagi. Üks pulk võiks igaühel taskus, autos või toas olla. Oli eriliselt pihlakarikas aasta. ERA, DF 30328.

esmaspäev, 20. 09.
Muhu 1898:
Nägin mina, nägin mina, vennikene,
nägin mina ulluste unessa:
nägin mina merda künnetavad,
mere ääri äästatavad,
linu peale tehtavad.
Lina aga kasvis kui üks linti,
pupar otsa kuldanuppu.
Siis hüüdsin neiud noppima,
puna-aga-põsed põimima,
valgedpead valitsema.
Ise mina varjult vaatama,
kivi takka, kännu takka,
mau-aga-liste mätta takka,
põlviliste põesa takka.
Mis neidu minu nimela,
ehk pärge minu päralta?
Kellel, ellad, kellel, vennad,
kellel keerud kingapaelad,
süsimustad silmakulmud,
lumivalgemad juuksed -
see neidu minu nimela,
see pärge minu päralta!
Mere põhja kündmisest ja linakoristusest kogunenud elutarkustest laulis "Reegi pere eit" Liiva külas Kristjan Rauale (H II 65, 133 (1)).
Linatalgulisi Pöides Uuemõisa vallas Reinu asunduses pildistas 1932. aastal Johann Julius Klekner (ERA, Foto 1147).

pühapäev, 19. 09.
Tartu-Maarja, Kavastu 1893: Enne om viil mitu maru maa pääl ja mitu tuult taivan. (Üteldi sellele, kes midagi lubas hulga aja pärast tehä.)
Ütlust selgitanud Johann Mägi. H II 51, 32 (12)

laupäev, 18. 09.
Lasva v, Pikakannu k (Rõuge khk) 2007: Mängu alustamise salme: „1, 2, 3, tuba segi on. 4, 5, 6, kus on meie luud? Numbrid 7, 8, tuba ära korista. 9 ja 10, tuba segi jälle.“
Ja veel üks: „Üki, kaki, kommi, nommi, vanamees hüppas üle pommi. Pommis käis üks kõva pauk, vanamees vaatas – pükstes auk. Hiired kõdistasid naba, sina oled mängust vaba.“
Mängukirjeldus Pikakannu põhikoolist koolipärimuse kogumisvõistlusel 2007. EFA, KP 58, 93 (6B)
https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/6472

reede, 17. 09.
Võnnu 1937: Minu isa Jaan Taaneli p. Moodis oskas ka hobuste suud rookida. Ta olevat seda toimingut näinud mõisas Kuristal, sepal, ja muretsenud ka omale need "arsti riistad": p. 1.A. "Suurookimise pintsli": kahe sentimeetri paksune ümargune 1,5 jala pikkune raudvarb, millel ühes otsas oli pikergune lõhe taoline auk ja sellesse olid läbi pistetud sea harjased ja siis lõhe haamriga kokku köödud. Teises otsas oli 2,5 tolli pikkune ja 1,5 tolli laiune kühvlitaoline labidas, mille ääred ühelt poolt üles murretud, ääred nüridad (võnnu keeles "nührä") ja need ääred siledad, mitte hambulised.
p. 2. B. "Hobuse suu lahti hoidmise look". See look oli tehtud toorest vintskest paindusvast toome ehk kadaka, koorimata ümargusest ühe tolli jämedusest tüvikust, et ei murduks. Look piab olema nii suur, et ulatab üle hobuse nina (nõna), kuni alla poole alumist hambarida, nii kaugele, et kui hobuse suu nii laiali tõmmatakse, et hambade igemete juurest ülevalt ja alt vahe on 1, 1/4 tolli. Siis seotakse kõva nööti, ehk traadiga, ehk kinnitatakse tsälkudesse naeldadega kaks ristpulka. Nüüd on see hobuse suu lahti hoidmise look valmis.
See pannakse hobusele hammaste vahele nagu minu viletsast joonisest näha ja nüüd võetakse suupuhastuse raud ja labida otsaga hõerutakse hobusel hammaste küljest senne kasvanud hamba kivi ära ja nüritatakse ka teravaid hammaste lõik servi, mille pärast hobune ei saa süia. Siis käänetakse suu raual teine ots, aetakse see "pürst" hobusele kurku ja puhastatakse ka kurku senna kleepunud kõntsast.
Kirja pannud ja joonistanud Jaan Moodis (1877-1952) Kurista valla Suitsuotsa küla Kubja talust, Kastre-Võnnu vallakirjutaja abi, kohtu-uurija sekretär-tõlk, põllumees, aednik, Jakob Hurda, Matthias Johann Eiseni, ERMi ja ERA kaastööline ning murdekoguja. ERA II 150, 272/5.

neljapäev, 16. 09.
Ridala, Kiideva 2012:
Matsalu ja Vilsandi rahvusparkide mälumaastikud. Jüri Metssalu pildistab autost Neitsiliiva rada roostikus.
Pildistanud Mari-Ann Remmel. ERA, DF 17053

kolmapäev, 15. 09.
Käina, Hanikati saar (Hanikatsi laid) 1956:
Saarnagu mees olnd Kõrglaidus hülgepüüul. Heinakuhja eeres söönd seel. Näind, et merest tulnd hall veisekari ja vehene poiss olnd järel. Veised läind ühe jooniga üle maa, teise küljest merre. Poiss pöörnd veiste järelt ära, tulnd vanamehe juure. Vanamees olnd nii hermus, teind ennast magama, ise vaatnd silmanurgast: poiss tulnd vanamehe juure, soskind kepiga leivakannigud. Läind siis veiste järel merre ka.
Jutustanud Priidu Hanikat, kirja pannud Marju Hanikat. RKM II 60, 217/8 (18)

teisipäev, 14. 09.
Haljala 1923:
Entel, tentel tärkel mentel,
Nutsu nissi wanker wissi
Suken köönits loos.

Liisusalmi üles kirjutanud Leopold Viikholm, kes elas Vihula vallas Mustoja külas ning õppis Vihula algkoolis. A 3472.

Viru Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi koostööprojekti raames sisestati ja avati kasutajatele Virumaa liisusalme ja mänge, nendega saab tutvuda leheküljel:
https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/exhibits/show/virumaa.
Projekti toetas Virumaa pärimuskultuuri programm.

esmaspäev, 13. 09.
Manija 1959:
Emä viis põllõs põllu piäle,
pani parmastõ vahelõ.
Käo pani kiigutama,
suviljennu liigutama.
Kui rukki lõigati, siis pandi lapsed põllale vilja vahele magama. Viljaparmad pandi varju. Siis naljaks lauldi seda ka. Karisid, karisid, kui laulsid, siis akkasid kuulama ja jäid magama.
Lõikusaegset lasteuinutamistarkust jagas Elisabet Kott ehk Koti Liisi Manija saarelt Karjamaa talust, kirja pani Olli Kõiva (RKM II 56, 500/1 (29)). Laul on trükitud "Vana kandle" Kihnu köite teises osas (VII: 2, nr 1160). Olli Kõiva pildistas Koti Liisit tema kodu õuel 1959. aasta septembris (ERA, Foto 4519).

pühapäev, 12. 09.
Vändra 1897: Neli teevad timpa-tampa, viies viuh?
Mõistatuse kirja pannud Ernst Tetsmann. H II 58, 525 (39)

laupäev, 11. 09.
Jõhvi 1893:
See on vast üks putrupada.
See on vast üks putruveski.
See on vast üks paberiveski.
See on vast üks plarasuu.
- Inimene, kes liiga palju alate lobiseb.
See on suure suuga.
See on laia suuga.
Selle suul ei õlle pakktaba ees.
Selle juttul ei ole äärt ega otsa.
- Palju lobisejad.
Ütlusi kirja pannud Paulus Paurmann. H II 46, 83 (43)

reede, 10. 09.
Väike-Maarja 1931: Mihklikuu sees antakse huntidele talvemoon kätte – ikka loomadest, inimestest ei ole antud.
Rääkinud Anu Kikerpuu (73-a.) Porkuni valla Nurmetu külast, kirja pannud Rudolf Põldmäe. ERA II 38, 364 (39).
Palmse verstakivi nn. Huntkivi (Kadrina khk.) pildistas Helmut Joonuks. ERA, Foto 13106.

neljapäev, 9. 09.
Jüri, Nabala k 1930:
Nabala pasunakoor jalgratastega umbes 1930. aastal.
ERA, DF 31322

kolmapäev, 8. 09.
Lüganuse, Varja k 1930: Hülged on vaaraod, vanal ajal öeldi seda. Vanal ajal hülged on inimesed olnud. Kui Mooses Israli rahvaga Punasest merest läbi läksid, siis uppusid vaaraod, siis neist oli tuld hülged. Sellepärast hülge praegust karjub kive peal: „Vaaroo, vaaroo!“
Siis, kui tormi on tulemas, siis nad kisendavad kive otsas.
Jutustanud Otto Olli, kirja pannud Rudolf Põldmäe. ERA II 28, 231 (8)

teisipäev, 7. 09.
Kodavere 1954:
Laskem seda raha käia ühe käest teise kätte,
see on ia, see on ia, et sa raha kätte'i saa!

Mängulaulu esitas Sohvi Sepp (1871-1959) Torila küla Kulli talus, noodistas Herbert Tampere. RKM II 57, 399.

esmaspäev, 6. 09.
Rõngu < Tarvastu 1896:
Olli mul üits ainus velle,
ainus velle, armas velle,
seegi sepasse sugeni.
Tegi küla kirveida,
valas valla vall´eida,
teopoiste pandelida,
noorte meeste mõõgapäida,
nurme näidista nugeji.
Küla es kita kirveida,
vald es kita valjeida,
nooremeeste mõõgapäida,
nurme näidiste nugeji.
Jäta maha sepatööda,
aja ahju alaskipakku!
Lõhu lõhki lõõtsalavva,
pihi pista katuksesse,
tangi sa taski vajuta!
Ebaõnnestunud sepatööst laulis Suislepa vallast pärit Leena Undritz, laulu pani kirja Rõngu koolmeister Paul Carl Undritz (H II 59, 756/7 (7)).
Elva rajooni Stalini kolhoosi seppa Julius Luike tööhoos pildistas Richard Viidalepp 1950. aastal (KKI, Foto 2116).

pühapäev, 5. 09.
Rapla raj (Vigala khk), Velise kn, Asunduse k 1964:
Vanasti olid vaielnud luuvalu ja ämblik, kumbal rohkem tööd on ja kumbal raskem. Ja siis akand omale kohtasi valima, et kuskohta neil mõistlikum minna on.
Luuvalu valind omale talupoja. Talupoeg teeb rasket tööd ja tema kondid on alati aiged. Ämblik valind omale jälle mõisniku elumaja. Sial on muidugi ia: palju tubasi ja ega sial keegi sega.
Mõne aja pärast jälle kokku said, siis akkasid rääkima, kummal parem on elada. Luuvalu kurtis, et temal ei ole mingi elu: talupoeg teeb rasked tööd, ei ooli sellest, et rahu tema ei saa. Ämblik kurtnud jälle, et ta ei saa saksamajas rahu. Kuskile poole akkab võrku kuduma, teenijad kohe on arja ja lapiga järgi. Ajab minema.
Siis vahetasid ümber endi osad ja töökohad. Luuvalu läks saksamajja ja ämblik taluoonesse. Saksamajas oli luuvalul ia elada. Läks vanaärra jala sisse. Vanaärra istus toolil, jalg oli tabureti pial, padja pial. Siis tal oli ia mõnus olla ju.
Ämblik oli talumajas, võis niipalju võrke kududa, kui jõudis ja tahtis. Sial ei segand teda keegi.
Jutustanud Mari Rumma, kirja pannud Vilma Metstak. EKRK I 53, 302/4 (3)

laupäev, 4. 09.
Vändra, Aluste k 1936: Laulab Pööravere puunootidelt. – [---] Öeldakse nende kohta, kel puudub lauluhääl, kuid siiski vahel laulujoru ajavad. Pööravere on üks küla, mis on kuulus selle poolest, et sealt igal laupäeval Vändra turule palju seapõrsaid tuuakse.
Ütlust selgitanud Ernst Tammsoo. ERA II 140, 210 (217)

reede, 3. 09.
Kodavere 1938: Murumuna kui ärä mädäneb, one ämmäpuss. Nõgi siden, kui assud piäle käib kui tolm. Paab vere kinni, pantse uava piäle sedä nõge.

79-aastaselt Leena Priksilt Alliku valla Assikvere külas Rätsepa talus kirja pannud Aili Univere. ERA II 266, 358 (204).
Foto saatis kogumisvõistlusele "Minu maastikud" Maila Jürgenson: Omapäraseks maastikuosaks on meie aias saanud murumunad. Neid oleks rohkem ja suuremaidki, aga muruniitmine rikub nende kasvamist. Siiski septembris saavad murumunad ennast jälle ritta seada ja nagu poisikesed värava poole „astuma hakata” . Tartu-Maarja khk., Tähtvere v., Tüki k., Rehemaa t. - Maila Jürgenson (13.09.2015). ERA, DF 30198.

neljapäev, 2. 09.
Põlva, Kauksi k 1966:
Jutustaja ning rahvaluulekoguja Gustav Juurikson. Pildistanud Ottilie-Olga Kõiva (1966). ERA, Foto 7756

Torupillimees hundiaugus
Mooste vallas Määrästu külas elas Määrstü Andö, kes oli parim toropillimees meie vallas, kes oli ka ühtlasi viimane pillimees.
Ühel sügispoolsel laupäeva õhtul läks Andö Kauksi kõrtsi mängima, kuhu teda oli kutsutud. Teerada mööda Kaaru küla mõtsmaad mööda eksis Andö teelt ja kukkus Kaaru küla meeste kaevatud hundiauku.
Kaks hunti olid juba ees. Vaene mees kohkus rängasti, aga hundid talle kurja ei teinud. Et august pääseda, hakkas mees huikama. Ka hundid uulusid kaasa. Aga keegi ei tulnud abi andma. Et hääl oli juba ärä karjutud, arvas mees, et: „Kui ma torupilli mängin, vast mõni Kaaru küla mees kõrtsist tuleb ja kuuleb.“
Huntidele oli väga pilliheli meeldinud, nad pandsid kõhuli Andö ette pead käppadel ja nii möödus öö.
Hommikul tuldi vaatama, kas on hunti augus ja tuli päästmine. Kui nöör Andö keha ümber oli seotud, siis hundid teda hauast välja ei lasknud, vaid võtsid tema palitust kinni ja tirisid tagasi.
Nüüd oli hää nõu kallis ja Andö pidi silmuse hundile kaela pistma, et nii hunt ülespoodult välja sai. Esimene hunt vaatas küll irevile hambaga silmust, aga Andö surus silmuse hundi kaela. Ja kui järg tuli teise kätte, siis see juba ajas kaela õieti ja ootas, mil temalegi õnn osaks saab august välja pääseda. Ja ta pääseski. Oh sa rumal susi, sa usaldad inimese lahkust ülearu!
Kuuldud väga paljude vanade käest pikka aega.

Gustav Juuriksoni kirjapanek aastast 1967. RKM II 250, 131/3 (10)

kolmapäev, 1. 09. 2021
Rõuge 1895: „Kuuluta head, valge lind, kuuluta head!“ (Seda öeldakse rongale, kes kraaksudes üle pea lendab. Ära lausu musta, tuleb õnnetus.)
Õpetussõnu jaganud Märt Siipsen. E 19544 (49)

teisipäev, 31. 08.
Setomaa 1938: Rollapäiv om pääle iljapäävä. Naatas rükä külbmä. Koh ker´koh palvust peeti, sinnä viidi rüki. Panti pühäse ala. Poolõ anti papilõ, poolõ tuu kodo, heit edimätses põllu pääle.

Kõnelnud Matro Müürüorg (snd 1868) Vilo valla Radaja külast (pärit Parkanova külast), kirja pannud Ello Kirss. ERA II 194, 282 (19). Seto rollapäevast lähemalt: http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/rollapaev

esmaspäev, 30. 08.
Kuusalu < Karuse 1911:
Lõõri, lõõri lõuke,
kus sinu kulda pesake?
Metsas kuiva kuuse otsas.
Kus see kuiv on ise saand?
Kirves raius kuuse ära.
Kus see kerves ise sai?
Kirves viidi sepa kätte.
Kus see sepp siis ise sai?
Sepp oli soudnud Saksamaale.
Kus see Saksamaa on saanud?
Saksamaa on ära põlend.
Lastelaulu lõokesest, kuivast kuusest ja põlenud Saksamaast kirjutasid üliõpilased Karl Viljak ja Gustav Vilberg Kiiu vallas Kullamäe külas elanud, aga Karuse kihelkonnast Nehatu külast pärit Mihkel Pikbergilt (EÜS VIII 1386 (92)).
Nehatu algkooli õpilaste ringmängu pildistas Johannes Simson 1932. aastal (ERA, Foto 1156).

pühapäev, 29. 08.
Iisaku, Tudulinna 1889:
On üks künanärija. - ehk: On üks laastulakkuja. Ihnsa inimese kõhta.
Kirja pannud Dietrich Timotheus. H II 7, 762 (248–249)

laupäev, 28. 08.
Karja, Pamma k 1943:
Mamma ütles, ma ei hooli...
(Laul olevad kompineeritud ühe teate järele Kaarma siminaari õpilaste poolt ja teise teate järele ühe Valjala kihelkonna mehe poolt kellegi talutütre (kust ja kes, ei teata) peale, kelle „oolimata“ ema „teistele näitamiseks“ linna kooli pannud ja kes linnas „ülekäte läin“ alva sõpruse mõjutusel.)
Mamma ütles, ma ei hooli,
ma viin Manni linna kooli.
Manni viidi linna kooli,
kõige esmalt pealinna (?)
Kui ta linna ligi jõudis,
kaagikari tal vastu jõudis.
Kaagid ütlesid tere, traastu,
Manni võttis tere vastu.
XXXXX XXXXX XXXXX,
XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX.
XXXXX XXXXX XXXXX,
XXXXX XXXXX XXXXX.
XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX,
XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX.
XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX,
XXXXX XXXXX XXXXX XXXXX.
Kirja pannud Oskar Grepp. ERA II 304, 532/3 (22). Tsenseeritud arhiivikäsikiri.
Loe ERA rahvaluulekogude tsenseerimisest Kaisa Langeri äsjakaitstud doktoritööst „Estonian folklore collections in the context of Late Stalinist folkloristics“ (Eesti rahvaluulekogud hilisstalinistliku folkloristika kontekstis). http://hdl.handle.net/10062/73045

reede, 27. 08.
Häädemeeste 1938: Kellel nas'teinimesel kõva, sirge selg, sii oleva väga vali, kange, türnik, aga kellel selg natuke edetsipidi, sii oleva paras ää inimene. Märkus: Türnik öeldakse validaloomulise inimese kohta, kes igatipidi kange ja prange.
Liisa Räägult (snd. 1856. a) Kabli külas kirja pannud Marta Mäesalu. ERA II 202, 145 (109)

neljapäev, 26. 08.
Viljandi 2008:
„Viljandi naisrühm Leola.“ (2.02.2008)
ERA, DF 26821
Kivike: http://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-18028-58520-16859
Projekt: Teatetants 2011 https://kivike.kirmus.ee/index.php?selectId=107&module=407

kolmapäev, 25. 08.
Tõstamaa 1893: Küll see koer käugsatab, kelle pihta kaigas käib. – Kui teist pilgatakse hulga seas ja kui see ise vasta hakkab rääkima.
Vanasõna selgitanud Gustav Anniko. H III 13, 200 (9)

teisipäev, 24. 08.

Vastseliina 1895: Pärtlipääväl (24. august) minevät pääsläse är järve, mõnõ kalamehe olõvat talvõl kallu püüden terve rea pääsläisi löüdnü ütstõõsõ hannan kinni.
Kirja pannud Jaan Meister (1860-1912) Haanja vallast. H II 51, 651 (59). Foto Age-Li Liivak 22.08.2002. ERA, DF 30432.

esmaspäev, 23. 08.
Kihnu 1884:
Ma võtsin omale kuldse naese,
õbõdase kaasakese.
Viisin teda mere vilule,
panin teda paadi sisse.
Sõudsin lahke laeva piale,
Purjutasin suure mere -
kuu alla, Kuramaa alla,
pääva alla, Pärnu alla.
Kuldse naisega merele minemisest laulis Madli Vesik, kirja pani kooliõpetaja Juhan Korits (H II 41, 605 (13)).
Laul on trükitud "Vana kandle" Kihnu köite 2. osas (nr 1552).
Kihnu naisi paati tühjendamas pildistas Johannes Mikk 1954. aastal (ERA, Foto 17400).

pühapäev, 22. 08.
Kose 1941: Pikka ja kitsast jooksvat põldu kutsutakse me pool: just nagu koera keel.
Ütluse kirja pannud Gustav Sommer. ERA II 304, 202 (4)

laupäev, 21. 08.
Tallinn < Kullamaa, Kolovere v 1940:
Oitke eest ää, Ohtla poisid,
karake kõrva, Kal´lu poisid,
Kolovere poisid tulevad,
niikui lehte lepatukk,
al´last lehte aava tukk,
männeoksast männatukk.
kuuseoksast kuusetukk.

Laulnud Mai Johanson, kirja pannud Vello Eenveer. ERA II 291, 122 (41)

reede, 20. 08.
Torma 1991: Pole veel kunagi nö. järelekspeditsioonil olnud. Üksinda, rataste ja nelja lapsega. Jajaa.
Ent 19. augustil on olukord hoopis segane. Venemaal on riigivõim vahetunud ning telekas kordab, et lindistamine ja filmimine on rangelt keelatud. Olen üsna veendunud, et see on Gorba lavastus, kuid mine tea.
Igatahes peale seda, kui 20. augusti ööl olen pikalt kuulanud, kuidas tanketid sõidavad Tallinna suunas, võtame kursi Lohusuu peale. Augusti lõpp ja teel on palju sõjaväemasinaid. Sellele lisavad värvi kodused etteheited - sõjaolukorras ei ole küll hea, et pere on laiali. Paneme jalgrattaid korda, pakime toitu välja, teeme tiiru Lohusuu poodi ja järve äärde. Peatuspaigaks on Lagedil asuv ülikooli spordiveteranide suvekodu. Praegu on peale meie majas vaid komandant Roman. Kuulame raadiost ärevaid uudiseid. Peipsi on soe ja mõnus ja kinnikasvanud. /--/ Libisen mööda hulguste ja mittetöötavate tüüpide majadest ja jõuan Valter Vainu juurde. Laome puid ja vahetama vaimukusi. Olen üsna kindel, et olen ühe omaaegse vembumehe pool. "Elu pole küll enam peri," nagu Valter ütleb, kuid jutud on hääd. /--/ Ratas lausa lendab Lagedi suunas. Kui vähe on tarvis folkloristil õnneks - üks tõeliselt kaunis jutt ja sa oledki tiivuline olend. /--/
31. august - sõidame terve päeva tagasi Tartusse. Maabume üsna sürrealistlikku meeleollu - Tartus käib Eesti sitemate bändide kontsert. Ja veel eile ujusime vaikses Peipsis ja sõime noori valgeid murumune otse tee kõrvalt. Jajah.

Katked Mare Kõiva välitööpäevikust. RKM II 448, 649/65. Ilmunud väljaandes "Rahva ja luule vahel. Kogumispäevikuid aastaist 1978-1996" (koostanud Mari-Ann Remmel, Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 1997).

neljapäev, 19. 08.
Pärnu 2009:
Segarahvatantsurühm Jõõpre Vallatud Hansapäevadel (2009)
ERA, DF 19821
Kivike: https://kivike.kirmus.ee/meta/ERA-14350-46053-74236
Projekt: Teatetants 2011 https://kivike.kirmus.ee/index.php?selectId=151&module=407

kolmapäev, 18. 08.
Häädemeeste 1933: Mees sõdib sõnaga, härg sarvega.
Vanasõna kirja pannud Marta Martinson (Mäesalu). ERA II 59, 19 (123)

teisipäev, 17. 08.
Kambja 1985: Karjased kasteti märjaks, et nad magama ei jääks karja juures. Vahest läks asi nii hulluks, et terve pere oli märg. Kui kodu tulid, sähmeti vesi nii kaela, et ei näinudki.

Jutustanud Leida Sild (64-a.) Pangodi külast, kirja pannud Merrit Kiho. RKM II 392, 313 (2).

esmaspäev, 16. 08.
Ambla 1893:
Otsast ma ee alutan,
väravast ma võtan välja.
Põllukene, pikakene,
väljakene, laiakene,
enne mina sind ei jäta!
Ehk mina põimin põlviliste,
leikan neljarõõmakille,
korjan kahekäpakille.
Põimitud põduri põllud,
virgu põldu põimimata.
Nüüd sain kokku kullapõllu,
lademesse välja laia,
kokku kuivalla ajalla,
heledalla ilmadella,
palavalla päävadella.
Ei jäänd tukka tuule lüia,
salku ei sadude lüia,
raasukest rahel rabada.
Nüüd saab välja karja käia,
orgo saab hooste joosta,
lage lammaste laduda,
põldu pöörda põrsukesta.
Edukast viljalõikusest laulis Mai Lingert Tapa külast, kirja pani J. Ekemann (E 7745/6 (28)).
Mart Tompi sirbiga vilja lõikamas pildistas Salu talus 1966. aastal Richard Viidalepp (KKI, Foto 2815).