Browse Exhibits (1 total)
Viidipäev (15. VI)
Viidipäev on meile toodud kirikukalendri tähtpäevana keskajal koos ristiusustamisega.[1] Kuna vanas Julianuse kalendris eelnes kiriklik suve alguse päev kalendritriivi tõttu ajaliselt astronoomilisele, siis kinnistati 13. saj. pööripäev viidipäevale (sks. Veitstag). Lääne-Euroopas on selle päeva traditsioonid seotud ühtlasi Vituse kui kaitsepühakuga, ka langeb viidipäevale mõningaid jaanipäeva funktsioone (tulede tegemine, tuleviku ennustamine jms.).[2] Meil on viidipäev üsna vähe tuntud, leidub mõningaid pööripäevale omaseid uskumusi nagu lätlastelgi.[3] Wiedemannil on viidipäev kapsaistutamise päevaks[4]; rahvasuust on kirja pandud põhjendus: hiljem ei kasvataks kapsad enam päid.[5] Sama uskumus on märksa levinum suvisel pööripäeval. Karksist pärineb teade tatra külvamisest. Mõnel juhul on lehmade piimaanni vähenemise algust arvestatud viidipäevast (tavaliselt algab päevade loend jaanipäevast). Kõige pikema päeva ning pööripäeva tähenduses esitab viidipäeva J. Jung: „Sellel päeval pannakse tähele, kust poolt tuul on, siis peavat tuul kõige selle aja, kunni teise pööripäevani säält küllest puhuma. Seda pannakse igal pööripäeval tähele.“[6]
Märkused:
[1] Märtri ja kaitsepühaku Vituse mälestuspäev.
[2] HDA VIII, vg. 1540–1544; Beitl, lk. 781.
[3] Vrd. Šmits IV, lk. 2019–2020.
[4] Wiedemann, AIÄLE, lk. 361.
[5] Lätlastel, venelastel külvi lõpetuse päev. – Šmits IV, lk. 2019; Dal, lk. 885.
[6] Jung, Eesti rahwa, lk. 76.