Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaas (EKFA) sisaldab ligikaudu 160 000 kõnekäänukirjet.

Vanim osa allikmaterjalist pärineb XVII ja XVIII sajandist. Enamik digitaliseeritud kõnekäänudest/fraseologismidest on siiski kogutud XIX sajandi lõpus ja XX sajandil. Materjali on kopeeritud Eesti Rahvaluule Arhiivi, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi, Eesti Keele Instituudi ja Akadeemilise Emakeele Seltsi valduses olevaist käsikirjadest ja mitmesugustest trükiallikatest.

Andmebaasis on kokku koondatud vähegi sarnase sõnastuse ja tähendusega väljendid. Mõistagi ei ole see mitte üksnes puhteestiline aines, siin on rahvusvahelise leviku ja tuntusega kõnekäände, kirjanduslikku päritolu ütlusi, piibliväljendeid, tõlkeid jne. Oluline on, et kõike seda ühendab leviku- ja kasutusala – eesti murded, suuline või kirjalik eesti keel.

Kõnekäändude pikka aega kestnud kogumine, kirjapanekute erinev tase, kõnekäändude avatus improviseerimisele jne on tinginud andmebaasi teatava ebaühtluse. Näiteks on siin küllaltki palju materjali, mille autentsuses, rahvaehtsuses on põhjust kahelda. Siia kuuluvad eesti lühivormiuurijatele juba vanasõnade ja mõistatuste korraldamisest hästi tuntud ebausaldusväärsete kogujate kirjapanekud ja nende omalooming, kogujapoolsed kõnekäänumoonded jms. Kasutajailt ootame mõistvat suhtumist ebatäpsustesse, mille korrigeerimisega koostajad ka pidevalt tegelevad.

Autentsusest olulisemgi probleem seisneb selles, kui kaugele võib minna kujundkõnenähtuste kõnekäändude hulka arvamisega, s.t küsimus on vabade ja püsiühendite eristamises, vrd aher naine – vaba metafoorne sõnaühend, kadunud poeg – kõnekäänd. Sama oluline on väljendi leksikaalse koosseisu määratlemine ehk see, millised komponendid kuuluvad väljendi koosseisu (on obligatoorsed, püsivad), millised mitte (on fakultatiivsed, muutuvad).

Mis on kõnekäänd? Kõnekäänd võib olla sõna, fraas või isegi lause. Kõnekäänud on väga heterogeenne materjal, haarates nii fraseoloogiat kitsamas mõttes – piirjuhul ühendverbe, liitsõnu vms –, kui ka pikemaid kujundlikke väljendeid – piirjuhul mitmest lausest koosnevaid dialooge vms. Osa kõnekäände kajastub konkreetse keele struktuuris ja sõnavaras, s.t kuulub puhtkeelelist püsiühendite hulka, osa eksisteerib seotudkõnelise folklooritekstina, s.t tegemist on kujundlike paladega.

Poolnaljatamisi on kõnekäänuks nimetatud kõike seda, mis ei ole ei vanasõna ega mõistatus. Ehk teisisõnu: kõnekäänd on kujundkõneüksus, mis ei anna objekti kohta üldistavat hinnangut nagu vanasõna ega ole ka tema mõistukõneline, peidetud kirjeldus nagu mõistatus. Ent sellest määratlusest ei piisa mõistmaks kõnekäänu olemust. (Probleemi kohta lähemalt vt A. Krikmann, Sissevaateid folkoori lühivormidesse I, lk 52–74, 151–171.)

Kõnekäändude eristamine teistest kujundlikest väljendusvahenditest, näiteks kas või keelelistest metafooridest, kujutab endast kujundkõneüksuste klassifitseerimist mingite tunnuste alusel. Keel kui mõtet tekstiks teisendav mehhanism saab funktsioneerida teatud semantiliste keeleüksuste kaudu. Iga keelendit saab tekstis kasutada ainult kindlates semantilistes rollides, süntaktilistes positsioonides ja morfoloogilistes vormides. Suhtlusfunktsiooni poolest on primaarne lause, mitte lausest vaiksem üksus. Kuid ka mittelauseliste kõnekäändude, näiteks liitsõna ja sõnaühendi omadusi tuleb otsida lausest lähtudes.

Mittelauseline kõnekäänd toimib süntaktiliselt lause moodustajana, fraasina, näiteks nimisõnafraasina (soss-sepp, kahe pere koer, kadunud poeg), verbifraasina (kintsu kaapima, kannab keelt, pistis punuma), hulgasõnafraasina (nael sülti, viies vesi taari peal) jne. Kõnekäänd kui fraas on eksotsentrilise struktuuriga, s.t see ei ole ekvivalentne ei fraasi põhja ega laienditega. Nii süntaktilist kui ka semantilist funktsiooni saab kanda ainult fraas kui tervik. Fraasi moodustavaid komponente ei saa lausest, kõnekäänust välja jätta, ilma et ei kannataks lause, kõnekäänu sisu ja/või süntaktiline struktuur, vrd Ta on kahe pere koer, *Ta on koer, *Ta on kahe pere. Küll aga on võimalik asendamine, vrd Ta on kahe pere koer, Ta on mitme pere koer, Ta on kahe talu koer, Ta on mitme talu koer.
Kõnekäändude vormilise mitmekesisuse tõttu kehtib tunnus – kõnekäänd on fraas - vaid žanri tuumse osa kohta. Kõnekäändude perifeerne osa, mitmesugused kõnevormelid, soovid, tervitamised, situatsioonide kommentaarid jms on kas vaeg-, elliptilised ja täislaused või mitmest lausest koosnevad üksused. Seega sisaldab kõnekäänd kui klass eri tasandi üksusi: ühelt poolt fraase, millel on sõnaga sarnased tunnused, ja teiselt poolt lauseid, millel on teksti tunnused. Kui vaadelda keelt mitte staatilise süsteemina, vaid kui ajaloolise protsessi tulemust ning samas ka edasise arengu lähteseisundit, siis saab mõistetavaks, et mistahes ebamäärasused keeles (ka rohkem või vähem perifeersetena tunduvad kõnekäänud) on täiesti loomulikud.

Kõnekäänud, eriti lausest väiksemad üksused on altid muutuma ja teisenema. Mõnikord käibivad nad keeles õige erineval kujul ning sarnaselt sõnaga on neid hõlpus laenata, suupäraseks kohendada, juurde tekitada, üle tarvitada, käibest maha kanda ja unarusse jätta ning taas avastada ja tarvitusele võtta, s.t nad toimivad pigem keeleüksusena kui folklooritekstina. Vanasõnade ja mõistatuste puhul see tavaliselt nii ei ole.

Loogika tasandil on kõnekäänd üksikjuhu iseloomustus – see on kõnekäänu kõige üldisem semantiline tunnus. Kõnekäändude sisu mõistmiseks tuleb aga pöörduda pragmaatika poole. Pragmaatilisest aspektist on kõnekäänd teade – sellega teatatakse midagi millegi kohta, lähtudes seejuures millegi omadusest, sellest, milline see miski on, või mil viisil, kuidas miski toimub. Sellised omadused kajastavad olendi, eseme või nähtuse kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid karakteristikuid, ruumilisi, ajalisi tunnuseid, määra, viisi, kohta, põhjust, hulka, mõõtu jne. Kui kõnekäänd täidab nominatiivset funktsiooni, tähistab kedagi või midagi (s.h situatsiooni), siis teeb ta seda lähtuvalt objekti tunnustest ja sisaldab üldjuhul ekspressiivsust, hinnangut, teenides teatud suhtluseesmärki. Kuna kõnekäänd on, nagu öeldud, eksotsentrilise struktuuriga, kujuneb tema tähendus süntaktilise struktuuri, semantiliste rollide ja semantiliste teisenduste koosmõjul. Näiteks väljendiga kärnane lammas ei märgita mitte lihtsalt inimest, vaid sellist, kes on ‘moraalses mõttes hälbinud’. Konkreetne mõiste ’füüsilises mõttes mittetavaline, mitte niisugune nagu teised’, s.t kärnane, kärnadega kaetud on transformeeritud mõtteliseks, abstraktseks; semantilise teisenduse juhtrollis on atribuut. Struktuurikomponent lammas ei seostu selles ütluses tavalise prototüüpse lamba (kartlik olend) kaudu inimesega, vaid selles aktualiseerub üksnes stereotüüp ’inimene on loom’ ning semantiliselt määravaks osutub hoopis põhisõna semantiliselt teisenenud täiend. See on põhjendatav ka grammatiliselt, sest atributiivse tarindi täiendkomponendi ülesanne seisnebki nähtuse sisu sügavamas avamises.

Kõnekäänuliste lausete eripäraks on see, et nad ei täida üsna sageli lause tüübiomaseid, vaid sekundaarseid ülesandeid. Näiteks küsilausega Kas sa klaassepa poeg oled? on vormistatud pahameelevarjundiga väide, et keegi on ütlejal valguse ees. Üldjuhul ei eelda kõnekäänulised küsilaused vastust, nad on retoorilised. Käsklauses Lase käia! sisaldub heakskiitev, lauses Mine metsa! – kerget pahameelt väljendav suhtumine. Jussiivne käsklause Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde! väljendab kohustuslikkuse varjundiga väidet, et inimesel on õigem teha seda, mida ta teha oskab. Soovlause põhiülesanne on näidata, et kõneleja peab sündmuse teostumist küll vajalikuks ja positiivseks, kuid ei taotle selle teostamist. Soov väljendab üksnes suhtumist sündmusse, mis kõneleja teadmist mööda võib, kuid ei pea juhtuma. Soovi väljendavad kõnekäänud on lisaks täiskäsklausetele (Olgu muld sulle kerge!) sageli verbita vaeglaused (Jõudu tööle! Jätku leiba ~ leivale!), elliptilised käsklaused (Õnne kui tõrva!). Negatiivne suhtumine kellessegi vormistatakse üldjuhul irreaalse soovina (Et sul vihmavari kõhus lahti läheks!). Hüüdlause näitab, et miski on ütleja seisukohalt ootamatu ja üllatav. Erinevalt soovist ei sisalda hüüutähendus vajalikkus- ega tegelikkushinnangut. Hüüd annab üksnes emotiivse hinnangu millelegi, mille tegelikkushinnang on ette antud. Hüüdlauselise kõnekäänu koostiselemendid on desemantiseerunud (Põrgu päralt! Sa sinine sitikas! Välk ja pauk! Sa heldene aeg!).

Eesti kõnekäändude ja fraseologismide andmebaasi struktuur on järgmine.

TÜÜP = näiteks nagu hane jalad.
Kõnekäänutüübi moodustavad ühe ja sama kõnekäänu kõik sõnastusvormid; kogu tüüp on nimetatud kõige iseloomulikuma, sagedasema vormi järgi. Eesti kõnekäändude tüpoloogia põhikriteeriumiteks on võetud M. Kuusi järgi idee- ja tuumasamasus, s.t kõnekäänu variantideks peetakse semantiliselt ja leksikaalselt (võimalikult) lähedasi sõnastusvorme – sisuliselt ja vormiliselt lähedased sõnastused moodustavad tüübi. Kõnekäändude lühiduse tõttu on tüüpide piirid eriti hägusad, vrd pole ivagi hamba alla saanud, pole veel mitte iva suhe pistnd, ei olõ viil jumala üvvä suuhtõ saanu, ei ole iva-marja hamba alla saanud, põle veel amma alla saand ei iva ega marja, miu suhu ei ole mitte iva marja ka saanu, ei olnud iva marja kah näinud; ei ole veel üvvä ei marja maitsanu; ei ole veel marjagi hamba pääle panden, ei ole veel marja suhu saanud, mette marja maitsend; olõ-õi terräge hamba pääle panda, en süönd terägi, põle mitte teragi süüa, mitte teragi ei jäetud, mitte üts jumala tera, põle mette tangogi suho saand, mitte taevalist tangu suhu pista, mitte jumala tangu, ei antant mulle mitte tanku terägi ampa pääle, pole veel tilka-tangu sohe saand, mitte raasukestki, põle leevaraasukest amma alla suand, võttis ära viimase kui teraraasukese.

VÄLJEND = kõnekäänu sõnastusvorm, näiteks jälad just'kut ane-lestad.
SISU = kõnekäänu sõnastusvorm nii iseseisvalt kui ka kontekstis, samuti kommentaarid, tähendus jms, näiteks ‘hanelest’ Jälad just'kut ane-lestad (Öeldakse lapse kohta kelle jalad on külmetamisest punased.).
ARHIIV = teksti arhiivinumber, näiteks RKM II 340, 305 (478).
AEG = kogumisaeg, näiteks 1979.
KOHT = kogumiskoht, näiteks Emmaste.
KOGUJA = kirjasaatja, näiteks J. Kõmmus.
KEELEJUHT = informant.

Samal teemal ilmunud
Katre Õim, Asta Õim, Anne Hussar, Anneli Baran 2003. Kõnekäändude kartoteek andmebaasiks. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 4–23.
Katre Õim, Asta Õim, Anne Hussar, Anneli Baran 2004. Compilation of the Database of Estonian Phrases.- Folklore 35, pp 35–73.
Õim, Katre 2003. Võrdluste struktuurist ja kujundisemantikast. – Reetor 2. Toim A. Krikmann. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 211 lk.
Baran, Anneli 2003. Fraseoloogilise materjali analüüsivõimalustest. Reetor 1. Uurimusi folkloori lühivormidest. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 9–51.
Õim, Asta 2004, Sõna ‘õhk’ semantika. – Emakeele Seltsi Aastaraamat nr 49, lk 125–135.
Õim, Asta 2003. ‘Armastus’ ja ‘õnn’ eestlaste maailmapildis. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 849–858.
Õim, Asta 2002. ‘Hing’ keeles ja meeles. – Emakeele Seltsi Aastaraamat nr 47, lk 126–139.
Õim, Asta 2001. Isikunimetused eesti fraseoloogias. – Keel ja Kirjandus, nr 8, lk 554-562.
Õim, Katre 2002. Võrdluste metafoorsusest/metonüümilisusest. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 475–488.
Baran, Anneli 2004. Fraseoloogilistest liitnimisõnadest. – (Mäetagused, ilmumas).
Õim, Asta 2002. Leksikaalsete sünonüümide sisulisest küljest. Nime murre. Pühendusteos Valdek Palli 75. sünnipäevaks 30. juunil 2002. Eesti Keele Instituudi toimetised 11. Toim. Marja Kallasmaa, Margit Langemets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 292–315.
Õim, Katre 2004. Mõistega ‘kiiresti’ seotud võrdluste sünonüümiasuhetest. – Emakeele Seltsi Aastaraamat nr 49, lk 136–148.
Õim, Katre 2002. Rõhusõnadest eesti võrdlustes. – Nime murre. Pühendusteos Valdek Palli 75. sünnipäevaks 30. juunil 2002. Eesti Keele Instituudi toimetised 11. Toim M. Kallasmaa, M. Langemets. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 316–328.
Baran, Anneli 2002. Fraseologismi süntaktilisest struktuurist. – Lemmeleht. Pro folkloristica IX. Tartu, , lk 5–16.
Baran, Anneli 2002. Valetab nagu vana valge hobune. Loomkujundist kõnekäändudes valge hobuse näitel. – Oma keel nr. 2, lk 36–41.
Hussar, Anne 2003. Mis sest terest tolku on? – Oma Keel nr 2, lk 22–28.
Hussar, Anne 2002. Kas kellaga siga nägid? – Oma Keel nr 1, lk 15–20.

Vaata ka
Baran, Anneli 2003. Aja või konnale püksid jalga. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Baran, Anneli 2002. Mis sa soiud, võta soodat! Sajatusi, osatusi. Tallinn.
Hussar, Anne 2002. Tere, tere, teid ma tunnen. Soove, tervitusi, tänamisi. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Hussar, Anne 2002. Mis see loll seal lakas teeb? Tõrjeid ja tögamisi. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Õim, Katre 2002. Nagu lehmaehmatis. Rahvalikke võrdlusi. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Õim, Asta, Katre Õim 2003. Kole mees, aga konna ei söö. Kõnekäände mitmest vallast. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.