Otsi, kasutades seda päringutüüpi:



Otsi ainult neid kirjetüüpe:

Ühik
Fail
Kogu

Täpsem otsing (ainult ühikud)

Kivikel

Pealkiri

Kivikel

Tekst

Mängjet või olla’ katõst alostõh kon egah arvuh. Mängust tarvitadas sõrmõotsa suuru’ ja häste ilust viit höörikot kivikeist, „kivikot“. Mängitäs suvel moro pääl ja talvõl tareh põrmandohe laotõt pehme rõiva pääl. Mängjä’ istusõ’ kõik püürä maalõ, nii et keskpaika jääse tühi plats ja mäng algas. Kõkõ inne otsustadas mängu alostaja. Tuud tetäs niimoodu: Üts mängjä võt kõik kivigo’ hüvvä pekko. Üleültse mängitäs kõike neid kivimänga hüä käega’, vaehtõpääl õnnõ mõnõh mänguh tulõ appe ka’ kuri käsi. A muido pandasõ’ kurja kätte kivigo’ õnnõ. Ku mängvä’ suuremba tütarlatsõ’ vai poiskõsõ’, sis nuu pandva’ viil nii, õt tohi-i kur´a käega hüäkäe peoh säädä ka. A vaehtõpääl harino mängjä mängvä ka kur´a käega, sis piät kõik mängjä ka kur´a käega mängmä ja hüä käsi täüt kura käe asõnd. Kur´aga mängitäs nigo hüägage’, muidoge saa-i nii ruttu ja lät sagõhõmpa hukka. Ja viskas nää’ kõõ üles. Tuu ao seeh, ku kivi’ üleväh omma’, käänd tä käesällä päälepoole, nii õt kivigo’ alla satõh satase’ käesällä pääle ja jääsi’ sinnä’. Nuu’, mis käesälä pääle jäivä’, viskas tä sällägä’ ülest ja käänd siis ruttu peo ülespoole ja püüd nuu’ ülesvisado’ kivi’ pekko. Nuu, mis tä pekko sai, loetasõ’ ar. Nii tege kõrrast ega mängjä ja kiä kõkõ rohkõmp kivve pekko sai, tuu alostas mängu. I Mäng on „ütsi“. Mängjä, kel tul’ alostada’, võt kõik viis kivikest hüvvä kätte ja viskas nää’ sis kõik maaha. Sis võt tä maalõvisatõist kivvest üte kivigo hüvvä pekko, a tõõsõ’ jäävä’ maale samma paika, kohe nimä’ sattõva’. Noid õi tohi käega tõiste paika säädä’. Sis viskas mängjä tuu üte kivigo, minka tä maast võtt, üles ja haard tuu ao seeh, ku kivi üleväh om, maaholõvest kivekest ja püüd sis tuu üles visado kivigo tuu maast võõdõdo kivigo kõrvalõ pekko. Nii saa tuuhtõ pekko kats kivikot. Üte kivigo pand tä ar kurja pekko, nii õt hüä käe pekko jääse jäl’ üts kivik. Tuu üte viskas tä jäl üles ja haard üte maaholõva kivigo. Nii tege tä niikavan, kon’ kõik kivigo’ omma’ kur´a käe peoh ja maah olõ-i’ üttege’. A kiviket õi tohi’ mängjä mängo aigo üttege’ maalõ sata laskõ’. Ku kivik maale satas, sis om tuul mängjäl „hukah“ ja kivigo läävä’ tä kur´al käel olõva mängjä kätte. Tuu alostas ütsist pääle ja mäng nikavan, kon hukka lätt ja sis lätt mängukõrd jäl’ kõrrast peripäivä üte mängjä käest tõõsõ kätte. Ku kõrd saa läbi, ja kivigo’ saava’ jäl tuu mängjä kätte, kiä alost´, sis nakkas tuu tuud mängo, kua aigo täl hukka läts, jäl’ vahtsõlt otsast pääle mängmä ja mäng nikavan, kon hukka lätt. Ku täl tuusama mängu aigo jäl’ hukka lätt, sis tä tõõsõ kõrra aigo ka jäl’ nakkas tuudsamma mängo otsast pääle mängmä. Nii tegevä’ ka kõik tõõsõ’ mängjä’. II Mäng on „katsi“. Mängjä, kiä ütsi ar mäng’ ja hukka lää-i’, tuu nakkas mängmä katsi. Tä võt jäl’ kõik kivigo’ pekko ja viskas sis maalõ. Vali sis noide seest üte kivigo ja viskas tuu üles, sis haardõh tuu ao seeh, ku kivik üleväh, maast kattõ kivikest kõrraga ja püüd sis ka tuu üles visado kivigo noide katõ maast võõdõdo kivigo mano pekko, nii õt hüä käe pekko saa kolm kivikot. Kats kivikot pand tä ar kurja pekko, a üte viskas tä jäl’ üles ja haard maast ka nuu’ kats viimäst kivvi ar’. Ku tä s´oo mängu ar’ mäng´, nii õt hukka õi lää’, sis nakkas tä mängmä III mängo – „kolmi“. Tuud mängitäs pia niisama ku katsige’, õnnõ niipallo om tõist, ku’ õt mängjä piät edimätse voori aigo, ku tä kivigo üles viskas, maast üte kivigo võtma, a tõõsõ viskamise aigo piät tä kolm kivigot kõrraga’ võtma, nii õt maalõ jää-i üttegi’. IV Mäng om „viitkutskõt“. Mängjä, kiä kolmi ar mäng´ ilma hukka minemälda’, nakkas tuud mängmä. Tä võtt kõik viis kivigot hüvvä pekko ja viskas näist üte üles ja tuu ao seeh, ku tuu üleväh, pand tä kõik nelli peoholõvat kivvi maalõ ja püüd sis tuu kivigo üles visada jäl sinnäsamma pekko tagase. Siis viskas tä jäl’ tuu üte kivigo üles ja tuu ao seeh, ku tuu üleväh, haard tä jäl’ maast kõik nelli kivvi kõrraga’ pekko ja püüd sis ka tuu üles visado kivigo noide nellä mano pekko. Sis viskas tä jäl’ nisama nigu innege’, üte kivi üles ja pand tõõsõ nelli maalõ, õt peräst jäl üles võtta. Nii tege tä viis kõrda. Ku täl ütege kõrra aigo hukka lää-i’, s.t. ütege kõrra aigo ütske kivi maaha õi sata – vai ku tä maast haard neljä kivvi, a saa-i’ kõike kätte ja mõni jääse maalõ –, sis om ka’ niisama hukah ja tuu säädüs mass ega mängu aigo. Ku täl hukka lää-i’, sis nakkas tä viiedät mängu mängmä. A ku täl hukka lätt, olguke õt kas vai viiedä voori aigo, sis nakkas mängjä, ku’ kõrd timä kätte tulõ, õks edimätsest kõrrast pääle ja mäng, ku hukka lää-i’, kõik viis kõrda läbi. V Mäng om „katõkiviga“. Ku viitkutskõt ar’ mängit, sis nakkas mängjä timmä mängmä. Tä võt hüvvä kätte kats kivikot. Viskas sis üte üles ja tuu ao seeh, ku tuu üleväh om, pand tä tõõsõ maalõ ja püüd sis ülesvisado kivigo’ jäl’ pekko tagase. Viskas tuu sis jäl’ peost üles ja võt maast tuu ao seeh sinnä pant kivigo ja püüd sis ka üles visado kivigo maast võõdõdo kõrvale pekko. Nii mäng´ tä viis kõrda. Kui täl sõs mängu aigo hukka lää-i’, sis tä alostas VI mängo – „trikso“. Mängjä võtt kõik kivigo’ pekko ja viskas maalõ. Vali sis noide seest üte kivigo ja viskas tuu ülest. Tuu ao seeh ku tuu üleväh, haard tä maast üte kivigo ja püüd sis ka tuu üles visado kivigo tuu maast võõdõdo kivigo mano pekko, a nii, õt tuu satase’ tuu maast võõdõdo kivigo pääle ja triksahasi’. A ku tä satas pekko, nii et triksaha-i’, sis om hukah ja kõrd lät tõõsõ mängjä kätte. Ku mängjäl mõlõmba’ kivigo hüä käe peoh, sis pand tä üte ar kurja pekko ja tõõsõ viskas jäl’ üles ja haard maast üte kivi. Ja nii korjas tä, koni kõik kivi’ omma’ maast ar korädo’ kurja pekko. A õga kivigo aigo, miä tä maast võtt, piät üles visat kivik triksahamma, a ku tä ütege kivigo aigo triksaha-i’, sis om hukah. VII Mäng om „ilmo“. Mängjä, kiä trikso ar mänge hukka minemäldä’, nakkas timmä mängmä. Timmä mängitäs pia nisama ku triksoge’, a õnnege vastasossa. Nimelt õi tohi’ siin mitte ülesvisat kivik, ku tä maastvõõdõdõ kivi mano satas, mitte toolõ külge putto’ ja triksahtada’, vait timä piät sadama tuu kõrvalõ ja „ilmahtamma“. A ku tä siske satas nii pekko, õt triksahas, sis om tuul mängjäl hukah ja mäng lät tõõsõ kätte. VIII Mäng om „ütte pekko“. Mängjä võt kivigo’ pekko ja viskas nää’ sis maalõ. Noist maalõvisatõist kivikest vali ta üte ja viskas tuu üles ja haard eis sis, ku tuu üleväh, maast üte kivigo ja nüüd siis ka tuu üles visado kivigo tuu maast võõdõdõ kivigo mano pekko. Nii saa täl pekko kats kivikest. Üts kivik jääse niisama pekko, a tõõsõ viskas tä jäl üles, haard tuu ao seeh, ku tä üleväh, tuusama käega’ maast üte kivigo ja püüd sis ka tuu üles visado kivigo maast võetuise kivikedõ mano, nii õt tuuhtõ pekko saa jo kolm kivikot. Sis viskas tä jäl’ noist kolmõst üte üles ja nii korjas tä nikavan, kon kõik kivigo’ omma’ üteh hüah peoh. Ku täl hukka õi lää’, sis tä nakkas mängmä. IX mängo „kattõ kätte“. Tää viskas kõik kivigo peost maaha ja vali noidõ hulgast üte kivigo. Tuu üte viskas tä üles ja haard sis, ku kivi üleväh om, maaholõvest kivikest üte ja püüd sis ka tuu üles visado kivigo maast võõdõda mano pekko. Nii saa hüä käe pekko kats kivikot. Sis viskas tä hüä käega’ nuu’ mõlõmba kivigo üles ja haard sis tuu ao seeh, kunni kats kivvi üleväh, tuusama käega’ maast üte kivigo. Sis püüd tä ülesvisat kats kivvi katõ käega’, üte kivigo ütte, tõõsõ tõistõ pekko. Nii saa hüvvä pekko kats ja kurja üts kivik. A ku tä kõik kolm kivikest ütte pekko püüd, sis om täl hukah. Nuu’ kats kivikot hüäh käeh viskas tä sis jäl’ üles ja maast piät üte kivi ar haardma; nüüd tä püüd nää’ jäl, üte ütte, tõõsõ tõistõ pekko, nii õt mõlõmbahe pekko saa kats kivikot. Hüäst käest viskas ta jäl’ mõlõmba kivigo’ üles ja haard sis maast ar’ ka viimädse kivigo, püüdes eis’ kats ülesvisatot kivikot jäl, üte ütte ja tõõsõ tõistõ pekko. Nii saa sis kurja pekko kolm ja hüvvä kats kivikot. Noist kolmõst kivikost kur´ah käeh viskas tä kats üles ja püüd üte hüvvä pekko, a’ tõõsõ jäl’ kurja pekko tagase. Nii jäi kurja pekko viil kats kivikot. Nuu’ viskas ka tä mõlõmba’ üles ja nüüd üte hüvvä pekko, a’ tõõsõ jäl’ kurja tagase. Tuu üte kur´ah peoh viskas tä jäl üles ja püüd sis ka’ hüvvä pekko. Nii saa sinnä’ kõik viis kivikot. A’ ku tä, olguke kas vai perämätse kiviga ülesvisatõh timmä hüvvä pekko püüdä saa-i’ ja tä maalõ satas, sis om täl hukah ja tõõsõ korra aigo nakkas tä setä mängo jäl otsast pääle. A ku täl hukka õs lää, sis tulõ X mäng – „kõike kivvega“ ja tää nakkas timmä mängmä. Tä viskas hüäh käeh olõva’ kivi’ kõik maalõ ja vali noist üte. Tuu üte viskas tä üles ja haard tuu ao seeh, ku kivik üleväh, haard tä maast üte kivigo ja püüd sis ka tuu üles visado kivigo tuu maast võõdõdo kivigo mano pekko. Nuu’ kats kivikot viskas tä mõlõmba’ jäl’ üles ja haardõh maast jäl’ üte kivigo, püüd nää mõlõmba’ maast võõdõdo kivigo mano hüvvä pekko. Nii saa sinnä kolm kivikot. Nuu’ kolm viskas tä kõik jäl üles ja haard maast jäl’ üte kivigo ja püüd sis ka nuu’ kolm ülesvisatot kivikot sinnä maastvõedo kivigo mano pekko, nii õt sinnä’ saa nelli kivikot. Sis viskas tä kõik nelli üles ja haardõh maast perämätse kivigo, püüd tä kõik nelli sinnä’ samma pekko tagase. Nii saava kõik viis kivvi hüvvä pekko. XI Mäng om „kivvevaeldus“. Mängjä, kiä kõike kivvega ar mänge ja hukka õs lää’, nakkas timmä mängmä. Tä viskas kõik viis kivvi hüäst peost maaha ja vali hindälle maasolõvest üte kivigo. Tuu üte viskas tä üles ja tuu ao seeh, ku tuu üleväh om, haard tä maast üte kivigo ja püüd sis ka tuu üles visado kivigo sinnä’ maast võõdõdo mano pekko. Sis viskas tä noist katõst kivist üte jäl’ üles ja tuu ao seeh, ku’ tuu üleväh om, pand tä rutto tuu tõõsõ kivigo maalõ ja võtt maast vahtsõ pekko ja püüd sõs ka tuu üles visado kivigo tuu maast võõdõdo mano pekko, nii õt sinnä’ saasõ õks kats kivikot. Üte viskas tä jäl’ ningu innege’ üles ja tuu ao seeh, kon’ tuu üleväh, pand tä tuu tõõsõ kivigo peost rutto maalõ ja võt maast pekko vahtsõ ja nüüd sis ka tuu üles-visado kivigo tuu maastvõõdõdo kivigo mano. Nii om sääl jäl’ kats kivikot. A ku tä peost vana kivigo maalõ pand, sis piät tä vahtsõlt pekko võtma tuu kivigo, miä viil peoh olõ-i olno’, a’ ku tä pekko haard tuu kivigo, mis om peoh jo olno’, sis om täl hukah. Ku kats kõrda ar’ jo vaeldõt, sis viskas tä katõst peoh olõvast kivikost jäl’ üte üles, tõõsõ pand maaha ja võt sis maast pekko jäl üte kivigo, perämätse, miä olõ-i peoh olno, püüd sis ka tuu üles visado kiviko pekko tagase maast võõdõdo kivigo mano. Sis saa hüvvä pekko nigu innege’ jäl’ kats kivikest. Üte noist viskas tä jäl’ üles ja tuu ao seeh pand ta tõõsõ maalõ, tõmmatõh tuuga ka maaholõvet tõise kivikot kuumballõ ja püüd sis ülesvisado kivigo ka jälke’ pekko tagase. Sis viskas tä tuu üte kivigo jäl’ üles ja tuu ao seeh, ku tuu üleväh, haard tä kõik maaholõva’ nelli kivikot pekko ja püüd sis ka’ tuu üles visado kivigo noidõ nelä kivigo mano pekko. Tä piät kõik nelli kivikot pekko haardma, a ku täl mõni maale jääse, sis om täl hukah ja mängu kõrd lät tõõsõ mängjä kätte. XII Mäng om „pekkopillo’“ ja mängjä, ku tä kivvevaelduist ar’ mänge hukka minemäldä’, nakkas timmä mängmä. Tä viskas kõik viis kivikot peost maalõ, vali noide hulgast üte kivigo ja viskas tuu ülest. Haard sis tuu ao seeh, ku tuu üleväh, maast üte kivigo ja pand tuu ruttu kurja pekko ja püüd sis tuu ülesvisado kivigo jäl’ hüä käe pekko tagase. Viskas tuu üte hüäst käest jäl’ üles ja tuu ao seeh, ku tuu üleväh, võt tä jäl’ nisandõ maast üte kivigo ja pand kur´a käe pekko ja püüd tuu üte sis jälki hüvvä kätte tagase. Nii mäng tä viil kats kõrda ja sis omma kõik nelli kivikot kur´ah peoh, üts kivik õnnõ jääse hüvvä pekko. Sis, ku täl hukka õs lää, nakkas tä mängmä XIII-ndat mängo „kuktuist“. Tä viskas üte kivigo, mis täl hüäh käeh om, üles ja tuu ao seeh, ku tuu üleväh, pand tä rutto kõik nelli kur´ah peoh olõvat kivikot kõrraga’ hüvvä pekko ja püüd sis tuu ülesvisado kivigo kurja pekko. Viskas sis tuu üte kivigo jäl’ kur´a käega üles ja pand nuu nelli kivikot hüäst käest jäl’ kurja kätte ja püüd sis tuu ülesvisado kivigo hüvvä pekko. Nii tege tä kokko viis kõrda. Kui tä viis kõrda ar’ tunnõ; sis om täl nelli kivikot kur´ah peoh ja üts hüäh. Ku täl sõs mängo aigo hukka õs lää, sis alostas tä XIV-dat mängu, mink nimi om „peost maalõ“. Tä viskas kivigo, miä täl hüäh käeh om, üles ja nikavan’, kon’ tuu üleväh om, võtt tä kur´ast peost näpovaihõllõ säedö kivigo ja pand tuu maaha ja püüd sis ülesvisado kivigo jäl’ hüvvä pekko tagase. Sis viskas tä hüä käega tuu üte kivi jäl’ nisama üles ja võtt hüä käega’ kur´ast käest näpo vaihõllõ säedö kivigo ja pand sis tuu maaha. Sis püüd tä ülesvisado kivigo jäl’ hüvvä pekko tagase. Niimuudo tege tä kokku nelli kõrda ja sis piät kõik nelli kivikot maah olõma, a üts, viies, tuu om hüäh käeh. Sis viskäs tä tuu üte kivigo hüäst käest üles ja tuu ao seeh, ku tuu üleväh om, haard tä maast kõrraga’ nelli kivikot ja püüd sis ka tuu üles visado viiedä noide maast võõdõtuistõ mano pekko. XV Mäng om „käesälä päält“. Mängjä, kiä „peost maalõ“ ar’ mänge hukka minemädä’, nakkas timmä mängmä. Tä võtt kõik viis kivikot hüvvä pekko ja viskas nä kõik sis üles, käändeh sis käe nii, õt käesälg om ülespoolõ ja kivigo, ku nää’ maalõ satasõ’, satasõge’ käesälä pääle. Nuu, mis käesälä pääle jäävä’, viskas tä käesäläga jäl’ üles ja käändeh peo ülespoolõ, püüd tä kõik nuu pekko. A ku täl käesälä pääle saa-i’ üttege’ kivikot, vai kui saage’, a mõni satas käesälä päält pekko visatõh maalõ, sis om täl hukah. A edimält,ku tä kivikut käesälä pääle viskas, sis õi ole tähtsüist, mito sinnä saa õnnõ, kas vai ütsainus, vait kui saa õnnõ. Sis pand tä nuu’ kivigo’, miä käesälä päält pekko sai, pääle üte kõik ar kurja pekko. Tuu üte viskas tä hüä käega’ üles ja tuu ao seeh, ku tuu üleväh, haard tä maaholõvest kivikest üte pekko ja püüd sis ka tuu üles visado kivigo maastvõõdõdõ mano pekko. Sis saa hüvvä pekko kats kivikot. Neist pand tä üte ar’ kurja pekko, a tõõsõ viskas tä jäl’ niisandõ ku innege üles ja nii korjas tä nikavah’ kon’ kõik kivigo’ saava’ kurja pekko ja maaha jää-i’ üttege’. Ku mängjäl s´oo mängu aigo hukka õs lää’, sis tä nakkas mängmä XVI-ndat ja perämäist mängo „altkäe“. Tä võtt kõik kivigo’ hüvvä pekko. A kur´a käe pand tä maaha, sõrme’ ja päka otsa’ maalõ toetõh, nii õt sõrme ja päka vaihõllõ jääse vahe. Sis nakkas tä hüä käega’ kur´a käe alt kivikot ütsi läbi veerätämmä. Kivigo’ õi tohi peo ala jäiä, nää’ piät peo alt tõõsõlõ poole viirdämmä. A ku ütske kivik peo ala jääs, sis om tuul mängjäl hukah. A ku kõik kivigo ilusahe peo alt läbi viirdäse’, sis näutäs mängjä hüä käe puul ollõv mängjä noist viiest maah olõvast kivikost üte ja mängjä võtt tuu hüvvä pekko. Viskas sis tuu üles ja haard tuu ao seeh, ku tä üleväh, kõik maah olõva’ nelli kivvi pekko ja püüd sis ka tuu üles visado kivigo noidõ maast võõdõtuistõ mano pekko. Kui täl kõik kivigo’ pekko saiva’ ja üttege maaha õs jää’, sis om täl üts mäng läbi ja tä nakkas tõist mängmä ütsist alostõh. A ku täl mõni kivik maalõ jäi, sis om täl hukah ja tä jääse uutma tõist korda, õt sis jäl’ altpeo veerätämmä naada. Kiä kõgõ rohkõmp kõrdo jõud mänge’, tuu om kõkõ paremp mängjä. Setä mängo mängvä’ rohkõmp kooli- ja karälatsõ’ ja inambäste tütärlatsõ’, a vaehtõpääl mängvä’ siske ka poiskõsõ’. Timmä mängite ka jo vanaste.

Täisviide

ERA II 108, 469/85 (12) < Setu, Järvesuu v., Podmotsa k., Varigo t. – Aleksei Tubli (1937)

Maakond

Koguja

Kihelkond

Setu, Järvesuu v