Otsi, kasutades seda päringutüüpi:



Otsi ainult neid kirjetüüpe:

Ühik
Fail
Kogu

Täpsem otsing (ainult ühikud)

Anna, snd. 1913. a. Venemaal

Pealkiri

Anna, snd. 1913. a. Venemaal

Tekst

MINU LAPSEPÕLV VENEMAAL
25. okt. 1913 – 1. nov. 1920

Sündisin Petrogradis 25. oktoobril 1913. aastal. Mu esimesed mälestused pärinevad neljandast eluaastast, kuid vanemate jutu järgi mäletan ka oma esimesi eluaastaid ning mu omadki mälestused on kinnistunud mu mällu sellepärast, et perekonna albumit vaadates meenutasid vanemad elu Venemaal.

Olin sündides teine laps perekonnas. Ees ootas mänguseltsilist õde Aliide, kes oli minu sündides juba ühe aasta ja kolme kuu vanune. Isa käis tööl, kuid ema oli kodune.

Ema hoolitses meie eest. Tema oli see, kes õpetas meid mänguasjadega mängima. Mänguasju oli meil palju ja erinevaid. Meil oli mitu erinevat nukku, nukumööblit, oli nukkudelegi toidunõusid. Kuidas ema meie eest hoolitses, nii hoolitsesime meie oma nukkude eest. Kui ema valmistas meile toitu, valmistasime seda nukkudele. Kui kumbki meist haige oli, kraadis ema haige temperatuuri ja andis haigele rohtu. Siis oli ka üks nukkudest haige, keda terve laps kraadis ja talle rohtu andis.

Õues mängimiseks oli meil liivakast ja mänguasjadeks labidad, kühvlid, panged ja kärud. Meil olid ka mitmesugused topsikud, millega valmistasime liivast kooke ja kaunistasime neid lilledega.

Kui me õues mängisime, istus emagi meie juures õues ning jälgis meie mängu, kuid ikka oli tema käte vahel mingi töö, ta kas kudus või heegeldas midagi.
Olime Petrogradis selles piirkonnas ainukesed eestlased. Nii hakkasime suhtlema vene rahvustest lastega. Esialgu tutvusime tütarlastega, kes olid meist küll mõned aastad vanemad. Esialgu oli ema tõlgiks, kuid ühises tegevuses õppisime peagi ise keele niipalju selgeks, et ei vajanud enam ema abi. Varsti ühinesid meiega ka mõned poisid. Koos mängisime „Lekat“. Mida see sõna tähendab, ei tea ma tänini, aga lekaks hüüti last, kes teisi taga ajas. Kui leka kellelegi järele jõudis ja teda käega puudutas hüüdis tagaajaja: "Leka!" Nüüd muutus puudutatu lekaks ja hakkas teisi taga ajama. Koos mängisime ka peitust.

Talvel mängisime lumesõda ja ehitasime lumememme,
vedasime üksteist ka kelkudega. Mäest alla kelgutada aga me ei saanud, sest kelgumäge polnud.

1917. aasta sügisel käksid paar meie vanemat mängukaaslast juba kooli. Nüüd hakkasime meiegi kooli mängima. Õpetajateks olid koolis käivad lapsed. See oli väga huvitav mäng. Kuna koolis käivad sõbrad said meiega koos olla ainult pühapäeviti, siis argipäevadel olid õpetajateks juba suuremad lapsed meie hulgast. Olin siis küll juba viieaastane, kuid mind ei lastud kunagi olla õpetaja. Otsustasin siis: "Kui mina ei saa olla mängult õpetaja, pean saama päriselt." Saingi.

Kuna isa käis tööl, jäi tal meiega suhtlemiseks aega õhtuti pärast tööd ja pühapäeviti. Igal õhtul küsis isa meilt, kuidas päev möödus ja kas me ema sõna kuulasime. Pühapäeviti aga käisime kogu perega kesklinnas. Sageli käisime ka suveaias. See oli väga ilus koht. Peatee oli palistatud marmorist kujudega. Kõikjal olid lillepeenrad ja teede ääres pingid istumiseks, et jalgu puhata. Ühes aianurgas oli nukuteater, kus päeva jooksul korduvalt esitati nukunäidendeid. Nukud liikusid nende külge kinnitatud nööride abil. Samuti liigutati nööride abil ka nende käsi. Lava ees olid istepingid, kus vaatajad istusid. Etendus kestis umbes pool tundi. Pinkide vahel liikusid täiskasvanud klounide riietuses. Mulle meeldisid eriti need klounid.

Õe sünnipäev oli juuli lõpus. Oma viiendaks sünnipäevaks sai õde isalt eestikeelse aabitsa. Järgmisest õhtust alates hakkas isa õele lugemist õpetama. Mäletan selgesti, kuidas see tegevus toimus: õde istus laua otsas toolil, tema ees aabits. Ema istus laua küljel ja tegi näputööd. Isa istus toolil laua küljel õe paremal käel. Mina seisin isa selja taga toolil, hoidsin käega isa kaela ümbert kinni ja vahtisin üle õla, kuidas õpetamine käis. Nii toimus see igal õhtul. Ükskord eksis aga õde ühe pikema sõna kokkulugemisel. Mina olla hüüdnud: "Liide, rumal, see on ju nii!" ja olla lugenud sõna õigesti. Kontrollimisel selgus, et pealt vaatamisega olid mulgi tähed selged ja ma oskasin lugeda. Sellest õhtust alates oli mullegi tool laua otsas õe kõrval. Nüüd oli isal ühe õpilase asemel juba kaks. Kui eesti keeles lugemine selge, tuli hakata õppima ka vene keele tähti. Kui tähed selged, läks lugemine iseenesest, oli ju lugemise tehnika selge.

Poliitilised sündmused Venemaal mõjutasid ka elamist, kuid meie, lapsed, sellest suurt aru saanud, sest kõht oli alati täis. Kuid hulluks läks olukord siis, kui algas kodusõda. Isa mobiliseeriti. Ta oli aga üle kolmekümne aasta vana ja teda rindele ei saadetud, kuid ta pandi sõjaväe haigla kööki abiliseks. Meil kodus algas aga nälg. Kauplusest enam toidukraami ei saanud. Ema käis taludes riiete ja jalanõude eest toitu hankimas. Ega sealtki palju saada olnud, kuid midagi ikka anti. Isa käis kord nädalas kodus ja tõi sealt kaasa kõrvale pandud kartulikoori ja heeringa luid, päid. Ema pesi need ära, kraapis luude küljest sinna jäänud liha ja peade küljest sai pisut suuremaid tükke. Need ajas ema läbi lihamasina, vormis pätsikesed ja keetis need panni peal väikse veega pehmeks. Need olid nii maitsvad, et me õega ütlesime, et oleks isa tooks neid kaks korda nädalas. Tööl olles jõi isa teed ja kohvi mõrult ja tõi selleks antud suhkrutükid meile koju.

Ega meie pere üksi näljas olnud. Samas olukorras olid teisedki pered. Nii katkesid meie mängud ja kokkupuuted endiste mängukaaslastega.

Paljud inimesed haigestusid katku. Nakkusohu tõttu jäime meiegi õega kodusteks. Isu mängimiseks kadus. Õnneks oli raamatuid, mida lugeda. Ema pani meid juba viie-kuue paiku õhtul voodisse. Istus meie kõrval toolil ja jutustas meile muinasjutte. Nii me uinusime tühja kõhuga.

Olukord pisut paranes, kui sõda 1920. aasta algul lõppes. Siis anti kõikidele muulastele luba kodumaale naasta. Isa alustas kohe dokumentide vormistamist, et saada luba Eestisse sõiduks. Asjaajamine toimus aga väga aeglaselt. Loa kodumaale sõiduks sai ta alles sügisel. Tähtajaks oli 1. november 1920.

Minu seitsmendal sünnipäeval, 25. oktoobril 1920, oli mööbel, mida lubati kaasa võtta, juba pakitud ja ootas voorimeest suure plaanvankriga, et kraam jaama pagasisse viia, kuid käsipakid, mida me rongile kaasa võisime võtta oli veel pakkimata. Kui me õega ärkasime olid vanemad söögitoas ja sorteerisid raamatuid ja pabereid. Nähes, et me juba üleval oleme, kallistas isa mind ja soovis mulle sünnipäevaks õnne. Ta ütles, et tuleb nüüd loota paremat tulevikku, kuna pääseme kodumaale. Isa ulatas mulle ühe kontoriraamatu, millelt oli täiskirjutatud lehed välja lõigatud ja raamatus paarkümmend puhast lehte. Lisaks raamatule ulatas ta mulle ka pooliku pliiatsi, mis oli teravaks teritatud. Kinki üle andes ütles isa, et sellesse võime me õega kirjutada ja joonistada, et õpitud ära ei unustaks. Õde võttis raamatu, mina pliiatsi ja mõlemad läksime magamistuppa ja tõstsime kaks tooli ema tualettlaua ette. Õde kirjutas raamatu esimesele leheküljele: "Annile." Siis joonistas õde leheküljele ilusa lillekimbu. Seal oli karikakraid, ristikheina, kurekellukaid ja äraunustamislilli. Varte ümber joonistas õde paela lehviga. Alla kirjutas õde: "Palju õnne sünnipäevaks!" ning oma nime: "Aliide." Võtsin raamatu, haarasin õel käest kinni ning läksime joonistust vanematelegi näitama. Isa ja ema kallistasid meid mõlemaid. Isa kirjutas õnnitluse alla: "Papa" ja ema: "Mamma".

Praegu mõtlen, et see õe joonistatud pilt ja nimed koos õnnesooviga olid mulle piletiks õnnelikumasse ellu. Isa hoolitses selle eest, et pakitud kraam sai raudteejaama õigel ajal.

Esimese novembri hommikul lahkusime nelja pakiga kodunt. Läksime raudteejaama. Pakid andsime hoiuruumi ning läksime Petrogradiga hüvasti jätma, sest rong väljus õhtul ja meil oli terve päev tuttavate paikadega jumalagajätuks. Tuttavaid kohti oli palju. Sadamas, kuhu viimaks jõudsime, seisis suur laev "Aurora". Laeva ninas seisis üks madrus ja mängis lõõtspilli. See madrus oli kangesti isa moodi, ütlesin seda ka teistele. Madrus nägi, et me tema mängu kuulame ja naerul näoga oleme. Ta katkestas mängu, võttis enda kõrvalt ühe riidenutsaku, hüüdis mulle: "Püüa, tüdruk!" (muidugi vene keeles) ja viskas selle mulle. See osutus suureks villasest riidest nõukogude lipuks. See jäi viimaseks kingituseks Venemaalt.

Olgu aga siinkohal seletuseks öeldud, et järgmisel sügisel, kui õega Võru linnas kooli läksime, olid meil õega sellest lipust valmistatud seelikud seljas. Punase seeliku juurde valge pesu riidest pluus nägid esimesel koolipäeval päris pidulikud välja.

EESTIMAAL

1920. aasta novembri lõpuks jõudsime Võrumaale Kääpale – Mõtskülla isa vanemate tallu, mis sai meile ajutiseks elamiskohaks. Seal veetsime talvekuud. Talus elas 11 pereliiget, nende hulgas ka kaks kuueaastast last: Lonni ja Roland.

Et lumi oli maas, oli meie, laste, meelistegevuseks kelguga mäest alla sõitmine. Tegime õega seda esmakordselt.
Vahete-vahel mängisime ka lumesõda ja ehitasime lumekindlust, mille ava ees seisis meie valmistatud lumemees, kellel kiivriks peas vana kastrul ja sõjariistaks varre otsas luuakonts.

1. aprillil kolisime Võru linna, sest isa sai "Kandle" seltsi kojamehe (majahoidja) koha. Ega nüüd mängimiseks palju aega jäänud, sest meilegi jätkus jõukohast tööd.

Juunis saime endale väikese vennakese Ilmari.

Sügisel läksime õega Võru I Algkooli esimesse klassi. Kodus ei jäänud aega mängimiseks, kuid ega sellepärast mängud mängimata jäänud. Mängisime koolis. Igal nädalal oli kaks võimlemistundi. Kuni kooli lõpuni olid meil võimlemistunnid koos poistega. Tol ajal olid võimlemistunnid peamiselt mängimistunnid. Mängisime jooksumänge, pallimänge ja laulumänge.

Esimeses klassis olid ka matkimismängud. Üks nendest oli "Ehitame maja". Kahjuks sõnu ei mäleta, kuid meeles on see, et matkisime maja ehitamisega seotud töid. Kui maja valmis sai, siis seisime ning käed küünarnukist kõverdatult moodustasid maja katuse.

Mida klass edasi, seda keerulisemaks mängud muutusid. Laulumängudest mängiti "Kes aias", "Me lähme rukist lõikama", "Peremees võtab naise". Viimast mängu mängiti ringis ja ringi sees oli algul üks poiss. Käest kinni hoides liikus ring päripäeva. Ringi sees liiguti vastupäeva. Laulu sõnad olid:
"Peremees võtab naise, ilusa priske naise,
naine võtab lapse, ilusa priske lapse.
Laps võtab amme, ilusa priske amme,
amm võtab tüdruku, ilusa priske tüdruku,
tüdruk võtab sulase, ilusa priske sulase."
Nüüd on ringi sees rida kasvanud kuueliikmeliseks
Laul jätkub: "Peremees lahkub naisest: "Jää jumalaga nüüd." Lahkuja raputab naise kätt ja läheb teiste juurde ringi. Laul jätkub. Naine lahkub lapsest: "Jää jumalaga nüüd." Laps lahkub ammest: "Jää jumalaga nüüd." Amm lahkub tüdrukust: "Jää jumalaga nüüd." Tüdruk lahkub sulasest: "Jää jumalaga nüüd." Ringi keskele on jäänud nüüd sulane üksi kõndima. Lauldakse: "Sulasest sai peremees, ilus priske peremees." Laul ja tegevus algavad otsast peale. Seda mängu mängiti veel Saksa okupatsiooni ajalgi, kuid pärast sõja lõppu seda enam ei mängitud. Peremehed ju küüditati ja sulaseid ei olnud.

Nõukogude ajal tulid uued mängud. Vanadest mängudest jäid alles siiski rahvaste pall, "Kes aias" ja veel mõned.

Lauamängudest tuntumad olid: "Ümber ilma reis", "Tsirkus", "Tampka", kabe ja male. Sportlikest mängudest tuleb nimetada võrkpalli.

Kui vend Ilmar aastaseks sai ja juba omal jalal kõndis, jäeti ta minu hoolde. Vennaga mängimine ei olnud mulle enam mäng vaid vastutusrikas töö. Käisin temaga kiikumas, pargis, kus oli lastele määratud nurk. Seal olid rippkiiged, pöördkiiged ja kiik, milleks oli posti otsa keskelt kinnitatud pikk laud. Mõlemates laua otstes pidi istuma keegi. Kui üks istuja tõukas jalgadega oma lauaotsa üles, vajus teine lauaots alla. Siis tõukas allolija jalgadega oma otsa üles, vajus järgmine ots alla.

Kui vend sai nelja-aastaseks, andis isa mulle aabitsa ja ütles, et mina pean nüüd vennale tähed selgeks õpetama ja lugemisoskuse andma. Hakkasin vennaga kooli mängima. Mina olin õpetaja ja Ilmar õpilane. See oli mullegi mäng. Kuueaastaselt oli vennal lugemine selge. Numbrite tundma õppimiseks tuli leida samuti mängulist elementi. Arvud kümneni õppisime selgeks näppe lugedes. Et viis ja viis on kümme sai Ilmarile kiiresti selgeks. Ta ise taipas ka seda, et tal on varbaid ka viis ühel jalal ja kokku kümme varvast. Ta õppis ka kirjutatuid numbreid tundma kuni kümneni. Numbrite õppimiseks sobis hästi kaupluse mängimine. Mina olin kaupmees, vend ostja. Kui isa nägi, et ma paberile numbreid kirjutan (ostmiseks oli ju raha vaja), tõi isa oma alles hoitud tsaarirublad pojale mängimiseks. Nüüd arenes arvutamisoskus kiiresti.

Nõukogude ajal kogutud mängude kirjeldused ja liisusalmid

LAULUMÄNGUD

ŠOODER
Ringmäng. Hoitakse kätest kinni, 3-4 last on ringi sees. Ringis kõnnitakse kätest kinni lauldes paremale, ringi sees olevad lapsed kõnnivad vabalt ning otsivad endale kaaslast. Lauldakse:
„Põleb tuluke, vilgub leegike,
tema valgus mulle näitab,
kus mu sõbrake."
Salmi lõppedes seisab ringi sees olija valitud lapse ette. Lauldakse refrääni:
,,Šooder! Šooder!
Sind ma oma sõbraks võtan,
kinnituseks kingin sulle pika pai."
Refrääni ajal löövad paarilised omavahel käsi kokku, teised plaksutavad kaasa. Sõbraks valitud asuvad nüüd ringi keskele ning mäng algab uuesti.

BUGI
Ringmäng. Salmide ajal tehakse sõnadele vastavaid liigutusi.
"Nüüd tõsta ette vasak jalg ja siis taha vasak jalg, jälle ette vasak jalg ja siis seda raputa.
Meie tantsime kõik bugi."
Tehakse kohapeal neli tantsusammu.
"Ringis keerutame end ja siis plaksutame koos: kaks, kolm, neli."
Käed püsti keerutatakse end ja plaksutatakse.
Refrään:
"Bugi, bugi, juhhei!"
Kätest kinni liigutakse ringi keskele kokku, käed hetkeks kobarasse üles.
"Bugi, bugi, juhhei!"
Sammutakse tagurpidi tagasi, "Juhhei" ajal käed üles.
"Bugi, bugi, juhhei!"
Liigutakse jälle ringi keskele, käed üles.
"Seda tantsime kõik lõbusasti koos."
Liigutakse tagurpidi tagasi.
2. Nüüd tõsta ette parem jalg
3. Nüüd tõsta ette vasak käsi
4. Nüüd tõsta ette parem käsi
5. Nüüd tõmba ette vasak kõrv
6. Nüüd tõmba ette parem kõrv
7. Nüüd pööra ette oma pea
8. Nüüd pööra ette oma selg
9. Ja lõpuks ette hüppa sa


LAPADUU

Liigutakse ringis kätest kinni.
"Tantsime kõik lapaduud, lapaduud, lapaduud.
Tantsime kõik lapaduud, lapaduud, juhhei!
Liigutakse paremale, juhhei ajal – seis.
Teine salm sama, liigutakse vasakule.
Mängujuht küsib: "Kas käed olid?"
Mängijad: "Jaa!"
Mängujuht: "Kas õlad olid?"
Mängijad: "Ei!"
Nüüd asetatakse käed naabri õlgadele ning liigutakse jälle laulu saatel nii nagu ennegi. Nimetada võib näiteks: juukseid, õlgu, põlvi, varbaid jne.

RITS - RATS RUNDIBUMM
Mängijad liiguvad ringis kellaosuti suunas, hüpeldes liugplaksudega, 3-4
mängijat on ringi sees lauldes :
"Rits-rats rundibumm, rundibumm, rundibumm.
Rits-rats rundibumm, rundibumm, bumm."
Jäädakse seisma. Ringi sees olija jääb sõbra ette seisma. Paarilised panevad käed puusa, tehakse kohapeal käärhüppeid, teised plaksutavad. Lauldakse:
"Selle mängu soome lapsed meile tõid, selle mängu soome lapsed meile tõid!"
Refrääni ajal paarilised keerutavad teineteise ümber ning kummardavad.
Refrään:
"Tantsi, tantsi, keeruta, ole viisakas ja kummarda!
Tantsi, tantsi, keeruta, ole viisakas ja kummarda!"
Refrääni lõppedes vahetavad paarilised kohad ning mäng algab uuesti.

KAKS SAMMU SISSEPOOLE
Paarilised seisavad ringjoonel vastamisi, käed kätes.
"Kaks sammu sissepoole."
Kaks kõrvalsammu ringi keskele.
"Kaks sammu väljapoole."
Kaks kõrvalsammu tagasi, tegevus kordub.
"Plaks ja parem käsi, plaks ja vasak käsi, plaks ja parem käsi."
Tehakse vastavalt üks püstiplaks ja sõbraga üks parem või vasak plaks "vahetus."
Kõik mängijad sammuvad edasi uue mängija juurde. Laulumäng hakkab otsast peale.

ÜKSINDA KÕNNIN MA
Mängijad on ringis kätest kinni, mõned lapsed on ringi sees.
"Üksinda kõnnin ma, ei saa muret peita,
südames vaev ja piin, kuidas sõpra leida.
Küsin siit, küsin sealt, kas on keegi näinud,
et minu armas sõbrake siit on mööda läinud."
Liigutakse kõnnisammudega paremale, ringi seesolijad liiguvad vabalt, salmi lõpus jäävad sõbra ette seisma.
"Keeruta ringi sa, hoolega sind vaatan."
Ringisolija teeb käega õhus ringe, sõber keerutab ennast kohapeal.
"Ei, ei, ei sind tunne ma, lähen veelkord otsima.":,:
Lehvitab sõbrale. Laul ja tegevus kordub algusest peale kuni sõnani: vaatan.
:,: "Jah, jah, jah sind tunnen ma, lähme koos nüüd tantsima." :,:
Sõbraga galopptants ringi sees, teised plaksutavad. Kohavahetus.
ME LÄHME RUKIST LÕIKAMA
Mängijaid on paaritu arv, paarid liiguvad ringis kätest kinni, üksik on ringi
keskel.
"Me lähme rukist lõikama, kes hakkab vihke köitma?
Kas armas sõber tahad sa ka meie seltsi heita?"
Liigutakse kõnnisammudega vastupäeva.
"Mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma."
Liigutakse üksikult läbisegi ning otsitakse uut kaaslast.
"Mina leidsin ja sina leidsid, kes hooletu, jääb ilma!"
Liigutakse uue paarilisega käest kinni, üksik jääb ringi keskele.

SÕPRA OTSIMAS.
Paarilised liiguvad ringis kätest kinni, üks laps on üksikult ringi sees.
"On kadunud mu sõbrake, kust võiksin teda leida?
Siin lookleb väike metsatee, ehk siin ta ennast peidab?"
Liigutakse kõndides vastupäeva, paariskäsi rütmis pendeldades.
"Me kõik nüüd sõpra otsime ja hoolsalt ringi vaatame."
Kõikide käed rinnal vaheliti, otsitakse läbisegi uut sõpra.
"Kes oma sõbra kätte saab, see rõõmsalt metsas jalutab."
Uue paarilisega minnakse ringjoonele, üksik jääb ringi keskele.

KOSJAD TULID SAAREST
Mängijad liiguvad ringis kätest kinni, mõned mängijad on ringi keskel,
pael, rätik või vöö kaelas.
:,:"Meil kosjad tulid saarest, tsum-valle-rille-raa.
Sealt põhjamaa kaarest, tsum-valle-rille-raa.":,:
Liigutakse kõnnisammudega paremale.
:,:"Ma sulle kosjad köidan, tsum-valle-rille-raa.":,:
Lapsed liiguvad ringis edasi, ringi sees olev mängija paneb vöö kellelegi kaela ning läheb ringi sisse tagasi.
:,: "Ja sind omaks võtan, tsum-valle-rille-raa.":,:
Liikumine ringis jätkub, keskel olev mängija valib endale kaaslase, kellel pole vööd kaelas ning lähevad koos ringi keskele.
:,: "Ja siis on lõbus olla, tsum-valle-rille-raa.":,:
Lapsed ringis jäävad seisma, hakkavad plaksutama, ringi sees olevad paarilised tantsivad galoppi ühele poole ja siis tagasi.
:,: "Ja pulmad võivad tulla, tsum-valle-rille-raa.":,:
Ringjoonel olevad lapsed jätkavad plaksutamist rütmis, ringi sees olevad lapsed löövad ühe plaksu, võtavad paremkäevangu, teevad ühe ringi; kordamine – plaks, vasakkäevang, pöörlemine teistpidi ning lähevad kõik ringjoonele. Ringi sisse tulevad need lapsed, kellel on vööd kaelas.

ÕUNAKE
"Aias kõnnib Tiinake,
Tiinake kui õunake.
Tipa-tapa, Tiinake,
otsi üles õunake!"
Liigutakse ringis kätest kinni, ringi sees on üks laps.
"Veere, veere, õunake, veere hästi kaugele. Veere, veere, õunake."
ring jääb seisma, käed tõstetakse üles, sees olev laps hakkab käte alt sisse-välja käima
„Poe peitu põõsasse!"
ning lükkab kellegi ringi sisse.


LIISUSALMID

Tii-tii tihane, vaa-vaa varblane,
lendas üle oaaia, kargas üle kapsaaia,
üle metsa, üle metsa, vurr!

Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Mitu seppa peavad seda parandama,
seda ütle sina,
vana tatinina.

Trips, traps, trull, sina oled kull!

Entel-tentel, trika-trei,
Uhti-kaaru kommerei.
Täna laulame kõik nii.
Sina oled mängust prii!

A, B, C, üks kits läks üle vee.
Kandis kaasas palju prahti.
Sina oled mängust lahti!

Punaste pükstega politsei,
ütles mulle idi damoi,
mina ei mõistnud seda keelt,
pöörasin selja ja näitasin keelt.

Entel-tentel, trika trei,
uhtsii kaaru kommerei,
iits-tiits, sibulatamm,
kriska!

Maamees, töömees, keiser, sant, sina oled elevant!
Keiser, kuningas, talupoeg, sant, sina oled spekulant!


MÄNGUD TOAS JA ÕUES

PIMESIKK
Liisusalmi abil leitakse esimene pimesikk, määratakse mänguala piirid. Märguande peale hakkab teisi seotud silmadega otsima. Kelle kätte saab, see on järgmine pimesikk.

TAGUMINE PAAR VÄLJA!
Lapsed seisavad paarikaupa kolonnis, püüdja seisab kõige ees, seljaga teiste poole ja hüüab: "Üks, kaks, kolm, tagumine paar välja!" Viimane paar laseb kätest lahti ning jooksevad ette, üks ühelt, teine teiselt poolt. Nende ülesandeks on rivi ees jälle paariks saada, püüdja püüab neid takistada. Õnnestumise korral saab temast ja kinnipüütust uus paar, üksijäänust püüdja.

HANED-LUIGED TULGE KOJU!
Üks laps on perenaine, üks on hunt, ülejäänud on haned-luiged. Maha märgitakse kaks piiri. Ühe piiri taga seisab perenaine, hunt on kahe piiri vahel, mängijad on teise piiri taga. Perenaine hüüab: ,,Haned-luiged, tulge koju!" Mängijad vastavad: ,,Ei saa tulla, hunt on ees!" Perenaine: "Tulge ikka, lennates!" Mängijad püüavad hundist mööda joosta, hunt aga üritab kedagi tabada. Kelle hunt kätte saab, on uus hunt.

PEITUSEMÄNG ehk TRIHVAA
Liisusalmi abil määratakse otsija ning pannakse paika ka mänguala piirid, eriti õuealal mängides. Otsija loeb kokkulepitud arvuni numbreid ning hüüab: "Tulen!" ja asub teisi otsima. Peitjad püüavad end mängust lahti lüüa, puudutades seina, öeldes: "Mina, trihvaa, lahti!" Otsija aga nähes peidus olevat last hüüab: "Mart, trihvaa, kinni!" Uueks otsijaks saab see laps, kes leiti esimesena.

TELEFON
Lapsed istuvad reas üksteise kõrval. Esimene laps ütleb sosistades teisele kas mõne sõna või sõnapaari. See laps edastab kuuldu sosistades järgmisele lapsele. Rea viimane laps ütleb kõvasti välja, mida ta kuulis. Rea algusse läheb see laps, kes edastas vale teate.

TIBU-TIBU
Mängijad istuvad üksteise kõrval. Mängujuht seisab mängijate ees, hoides kahe pihu vahel kokkulepitud väikest eset (näiteks nööp või münt). Ta hakkab oma kinniseid pihke teiste pihkude vahelt läbi tõmbama, poetades salaja eseme kellegi pihku. Kui mängujuht on kõik pihud läbi käinud, siis astub ta eemale ning hüüab: "Tibu-tibu, tõuse üles!" See mängija, kelle käes on asjake, püüab kähku tõusta ja mängujuhi juurde joosta. Mängijate ülesandeks on oma kaaslast jälgida ning takistada tal põgenemast. Tibust saab uus mängujuht, aga see mängija, kes ei suutnud põgenejat takistada, langeb mängust välja.

MOORAMAA KUNINGAS
Üks mängija valitakse kuningaks, kes seisab või istub ringi sees. Ringist veidi eemale tõmmatakse joon. Teised mängijad lepivad eemal kokku ühe töö, lähevad siis ringile lähemale ning ütlevad: ,,Tere, Mooramaa kuningas!" Kuningas: "Kes te olete?" Mängijad:,,Mooramaa mehed." Kuningas: ,,Mida te oskate?" Mängijad: "Mooramaa tööd." Kuningas: ,,Näidake!" Mängijad matkivad kokkulepitud töö tegemist (näiteks: õmblemist, puude saagimist vms) Mooramaa kuningas peab ära arvama, mida mehed teevad. Õigesti arvates püüab ta kedagi kätte saada, kui ta aga saab enne joont kellegi kätte, saab sellest uus Mooramaa kuningas.

VETTE – KALDALE
Lapsed seisavad "kaldal" joone taga, joone ees on vesi. Mängujuht annab erinevaid käsklusi: "Vette!" või , "Kaldale!" Lapsed peavad vastavalt sellele tegutsema. Kes eksib, langeb mängust välja.
TÄIDAN, TÄIDAN LAEVA
Mäng palliga. Lapsed seisavad või istuvad ringis. Mängujuht on palliga ringi keskel ning viskab ringis olijatele läbisegamini palli öeldes: "Täidan, täidan laeva (näiteks: A-ga)." Püüdja viskab palli tagasi öeldes: "Täidan, täidan laeva...(näiteks: autoga)." Kui püüdja väga kaua mõtleb, annab pandi.

MÄDAMUNA
Mängujuht asub palliga ringi keskel, teised mängijad seisavad ringi taga üks jalg ringi sees. Mängujuht viskab palli õhku hüüdes ühe lapse nime, kes peab palli kinni püüdma, teised jooksevad ringist eemale. Kui pall käes, hüüab püüdja: "Stopp!" ja kõik peavad peatuma. Püüdja valib välja ühe mängija, kellele ta võib lähemale minna kolme pika ja kolme väikese sammuga ning püüab palli visata mängija pihta. Kui palliomanik ei taba või visatu püüab palli kinni, siis saab viskajast mädamuna ja ta jääb edasi viskajaks, kui aga saab pihta, on uus viskaja pihtasaaja.

KEKS
Joonistada asfaldile ruudustik: kaks üksikut ruutu, siis kaks ruutu kõrvuti, üks üksik ruut, kaks ruutu kõrvuti, üksik ruut, lõpuks kaks ruutu kõrvuti. Ruutudesse numbrid ühest kümneni. Mängija viskab kivikese esimesse ruutu, siis hüppab ta ruudustiku läbi: üksik ruut ühe jalaga, kaks ruutu kahe jalaga. Hüppama peab täpselt ruutudesse. Kui hüppamine või kivikese viskamine ebaõnnestub, läheb järg teisele mängijale. Mängitakse, kuni kivi on visatud kõikidesse ruutudesse ja tagasi.

NALJAMÄNG "VANAISA VANAD PÜKSID".
Mängijad istuvad reas või ringis toolidel. Üks mängija on juhi rollis ning hakkab igasuguseid küsimusi küsima. Näiteks: "Mis sa täna sõid? Mis sa täna selga panid?" jne. Vastaja vastab iga küsimuse peale: "Vanaisa vanad püksid." Naerma ei tohi hakata, kui see siiski juhtub, tuleb anda pant. Pärast mängu on pantide lunastamine. Iga pandi saaja peab täitma mingi ülesande.
Nüüdisaja lapsed ei tea, mis on liisusalmid. Ka mõistatusi, vanasõnu ning kõnekäände kasutatakse koolides vähem kui 10-15 aastat tagasi. Varasemates õpikutes kui ka töövihikutes olid nad olemas.
Ka mänge mängivad tänapäeva lapsed vähem. Mängitakse "Peitust", "Telefoni", "Tagaajamist", "Võidujooksu" ning kehalise tundides vana head „Rahvastepalli". Ka lauamängudest ei ole lapsed eriti huvitatud. Nüüd on ju kaasaegsed mängud arvutites ning nutitelefonides. Vanad head laulumängud on tänu muusikaõpetajatele ning huvijuhtidele käibel.

Täisviide

EFA I 169, 128/145 < Võru l. < Venemaa, Petrograd – Anna Rinne, snd. 1913. a. (2013).

Kihelkond

välismaa, Võru linn

Koguja

Mälestustes kirjeldatud aastakümnend

Koguja sünniaeg

1913

Koguja sugu