mul on kodus kaks hästi paksu kassi nende nimed on Lõvi ja Aksel.Mu ema rääkis,et kui Lõvi oli veel kassipoeg,siis ta ronis mööda seina üles,siis kui mu ema magas ja ta tahtis ta üles äratada.Kui ta jõudis lakke,siis ta potsatas mu emale pähe ja mu ema ärkas ülesse.Üks päev oli ka nii,et kui ma Lõvi sülle võtsin,siis ta tegi väikese puuksu ja vaatas mind sellise näoga nagu mina oleksin seda teinud.
Kotkake(kana)-varem oli tema nimi Piiks, sest kolmest kanast oli ta kõige lärmakam, kui ta veel tibu oli, lendas ta võrkkiige pulga otsa kus me teda enam alla ei saanud.
2016. aasta jõulu laupäeval lasime kanad õue jalutama. Kui hiljem kanu tagas puuri viima hakkasime nägime, et minu kana on kadunud. Me otsisime terve ümbruskonna läbi kuid ainuke jälg temast oli paar sulge. Arvasin juba, et olen kanast ilm ning puhkesin nutma. Kuid siis näen aknast kuidas naabri hoovist tuleb muretult välja minu kana, tätsa elus ja terve.
mul on kass ja ta nimi on Kulla-Killu.Ta sai enda nime nii et mina tahtsin panna kangesti tema nimeks Killu,sest ta kriipis mind oma küüntega nagu klaasikild.Minu suur õde aga tahtis panna ta nimeks Kulla sest tal olid oranžid laigud karvadel.Niiet me tegime kaks nime üheks.
Ma mäletan et keegi leidis tema ta ema ja teised pojad metsikult elevalt talu tagant.Siis helistas ta meile et on leidnud kassipoegi ja emme võttiski meile kassi.Mina sain teada et meil on kass kui eelkoolist auto peale hüppasin ja mu suur õde ta mulle sülle poetas.Ta oli siis hästi väike ja küünistas jube palju.Nüüd on ta aga 6 aastat vana ja päris mahukas.
mul on kass Udu. Ta sai nimeks Udu, sest ta on väga karvane ja peidab ennast ära. sellest hakkasimegu teda kutsuma uduks.
Meil oli kodus aken lahti, Udu ronis akna äärele ja kukkus alla. Vanemad kuulsid kräunumist. Mina olin alles paari kuune ja ema jäi minuga tuppa, kuid isa läks tänavale vaatama. Selgus, et meie kass oli seal. Udul oli käpa luumurd. isa sõitis loomaarsti juurde kassiga. õhtuks sai ta tagasi koju. öösel tuli ta mu ema kõrvale ja pani oma haige käpa tema peopesale.
nüüd on kassiga kõik korras, aga vahel, kui me oleme perega pikemalt ära ja ta on üksinda kodus, siis ta solvub ning kui me tagasi jõuame, teeskleb ta, et lonkab oma jalga.
Minul on koer,ta on Corgi. Tema nimi on Lasse, selle nime ta sai "Bullerby latest". Lasse oli mu ema lemmiktegelane.
Corgidel on lühikesed jalad ja sellega ma seda juhtumit mäletangi- meie juurde tuli üks mees ja küsis mis koera nimi on. Kui ta vastuse sai küsis ta miks ma tema nimeks Vale ei pannud. Me ei saanud aru miks ta seda küsis, siis ta lisas, et ainult Valel on lühikesed jalad.
Mul on meie pere peale üks koer (puudel), kelle nimi on Käbi. Me uurisime erinevaid nimesi mida panna kui me ta saime. Lõpuks tuli mu ema nime peale Käbi ja see hakkas meile kõigile hakkas see nimi meeldima. Kõige paremini on mul Käbiga seoses lugu, siis kui me ta saime. See oli suvi kui me õega olime maal ja me vanemad olid linnas. Me olime perega varem kokku leppinud, et lükkame koera saamise järgmisse aastasse,aga me õega nii väga tahtsime koera ja rääkisime temast kogu aeg. Nii siis olime õega maal ja kui me vanemad õhtul tagasi tulid jooksime neile kohe vastu ja tahtsime teada mis nad linast tõid. Kui ma pakiruumi vaatasin nägin üht võre ja küsisin kas see on koera jaoks mu vanemad nõustusid. Ma ei osanud ikka aimata, et tagaistmetel ootab meid koer, kuid mu õde kuulis väikest niutsatust ja me vaatasime ette istmetele ja seal ta oli!
Minu kassi nimi on Artur, ta sai selle nime, siis kui mina, mu ema ja mu väike õde sõitsime talle loomatarbeid ostma. Teel poodi mõtlesime kõik kordamööda nimesid ja lõpuks pakkusin mina välja Artur, seejärel ütles mu ema, et see nimi sobib perfektselt ja see kõlas nagu kass Arturi kook.
mul on koer .Tema nimi on Ronni .Tal ei ole just mingi konkreetne lugu kust ta on oma nime saanud,aga pidime koera nimetama "R" tähega ja suur osa nime oli kinni ja kui ma pakkusin nime "Ronni" siis see paljudele meeldis.Üks lugu on ,et me olime suvekodus ja me lasime koera jalutama , läksime enda asju tegema . Hiljem märkasime,et koera ei ole ja läksime seda otsima me otsisime 3 tundi . olime kurvad,mina nutsin ,ema püüdis mind rahuldada . pärast leidsime me teda naabri koera juures.Niimoodi leidis ta endale sõpra .Hiljem läksime naabritele külla ja koer mängis teise koeraga
Mul on kass nimega Ronja. Nime sai ta filmist " Röövlitütar Ronja". Temaga on alati pajandust. Kas ta siis ei taha õuest tuppa tulla või on ta jälle toonud paar hiirt voodi ette. Aga ta on ka minu parim sõber. Kui olen haige tuleb ta minu kaissu ja kui olen rõõmus kriimustab ta mind ja palju muud.
Santo - elasin kunagi Itaalias. Mu vanemad meenutasid, et kusagil nägid nad maalingut mustast koerast (nii nagu meie koergi) ning teda hüüti Santoks (Püha).
Mul on kass ja ta nimi on Miisu. Kui ma olin väike ja me kassi võtsime, siis tahtsin ma kindlalt, et ta nimi oleks Miisu, kuna tahtsin, et ta oleks tüdruk, kuid hiljem pidin leppima, et ta on siiski poiss. Nimi Miisu jäi talle siiski külge.
Lemmikloom on ŠveitsI valge lambakoer, kelle nimeks pandi Surflier. Seda nime oli väga raske hääldada ja sujuvalt hakkas mu pere koera Sufiks kutsuma. Algul ei sallinud ma seda nime üldse, kuid nüüd leian, et see on parim nimi tema iseloomu ja olekuga.
Mul on taksikoer Pitsu, see nimi tuli, sest olin just "Kevadet" vaadanud, kui ta sain. Veel on kass Mitsu/Miisu, kutsume teda nii, kuidas juhtub. Ta on lihtsalt nii klassikaline ilus valge pehme kass, et ükski teine nimi ei sobi, ja Mitsu läheb Pitsuga riimi ja see kõlab hästi. Mäletan, kui me kassi varjupaigast võtsime, käisime seal isaga kahekesi. Ta oli kõige ilusam ja sõbralikum kass seal! Kõik töötajad ka kinnitasid meie arvamust.
Mul on neljaastane taksikoer Sofi. Ma ei tea täpselt miks ma talle Sofi nimeks panin, aga kuidagi istus hästi. Kui mu vanem õde teada sai, et ma taksikutsikale Sofi nimeks panen, oli ta väga nördinud, sest tal oli plaanis oma tütrele Sofi nimeks panna. Sofi ka just F tähega, sest tema pesakond oli F pesakond. Ennem oli ta nimi Fatima, aga me tahtsime ära vahetada, sest see oleks muidu Dimkaks muutunud.
Mul oli merisiga Roosi, kes sai nime oma punaste silmade järgi. Ta oli väga rahuliku loomuga. Ükskord istus ta mu tädil süles pikka aega rahulikult, kui ta enda sülle võtsin, nägin, et ta oli terve hunniku junne mu tädi pükstele teinud. Teine merisiga kutsusime Karvapalliks, sest ta oli karvane rosett merisiga.
mul on kaks kassi ja koer. kassidel olid nimed juba pandud, kuna nad on tõuloomad. aga me natuke tegime need suupärasemaks. minu ühele kassile meeldib surnut mängida, et süüa saada. koeraga oli nii, et alguses mu ema lihtsalt mõtles koerast. siis hakkas ta mulle erinevate kutsikate pilte ja kuulutusi. siis läksime vaatama ja nii ta läks. nime sai ta nii, et ema tahtis panna ühe nime mina pakkuin teise ja issi sai ka ühe. mu koeral on kolm nime, aga me kutsume teda selle nime järgi mille mina mõtlesin