Kunagi mitte nii ammu keegi ei pidanud küülikuid lemmikloomana kodus. Kui likvideeriti „farm“, siis ehk jäeti mõni isane küülik laste palvel alles, kes elas oma puuris siis loomuliku surmani.
Me pidasime ka mitu aastat küülikuid. Kui kasvas majas kassipoeg, tikkus see alati küülikupoegadega mängima. Aga viimased ei hoolinud niisugusest maadlusmängust. Jooksid nurka ja lõid jalaga vastu maad.
Teatud vanuses oli küülikutel mood haigestuda. Nina ja tagumik märg, silmad tuhmid istusid küürus nurgas ja ootasid surma. Pesakonnast olid niisugused eraldatud. Igasugune arstimine andis vähe tulemust.
Istus meilgi üks niisugune õnnetu pliidi kõrval kaltsul. Samas oli ka kassi söögimaja. Kui küülikupoeg nägi kassi söömas, puges talle nii ligidale kui sai. Ikkagi „tuttav“, karvane olevus. Kass hakkas ka söögikordade vahel käima jänkut soojendamas. Ja küülik hakkaski paranema. Õppis „ema“ kõrval piima lakkuma ja keedetud räimi sööma. Sügiseks oli „kasulaps“ täiesti oma pesakonnas teiste suurune ja teda ära tunda oli võimatu, kuna kõik võtsid toitu ka peost.
Tõime nad siis ühekaupa kööki. „Võõrad“ tõmbasid kõrvad peadligi ja litsusid kere vastu põrandat. „Tagaotsitav“ tõusis tagajalgadele istuma, nuusutas õhku ning läks otseteed kassi söögiriistade juurde. Lõi paar korda rõõmsalt kepsu, nii et köögipõrand sai jänku herneid täis.
Teine, ja veidi pikem lugu küüliku ja kassi suhetest.
Sügiseti, kui kasvuhoone jäi tühjaks, sai talveks sinna emaküüliku eluase. Põrand tuli katta vanade uste, laudade ja traatvõrguga, et „vang“ ei saaks ennast välja kaevata. Nurka suur kuhi põhku, mis varsti uuristati urge täis.
Sügiseti ilmuvad asulates ka noored kassid, kes on suvel suureks kasvanud ja enam lastele ei sobi mängimiseks. Siis viiakse teise asulasse, ehk seal leiab uue kodu. Eks türilased tee samuti.
Nii ilmuski meie puuriidale katuse all ilus must kass. Ta oli väga kodune. Tahtis enne sööki silitamist, lõi siis nurru. Meil kodus oli kass ja nii jäigi „tulnukas“ puuriidale elama. Kui ilm muutus talvisemaks, lipsas kass ka kasvuhoonesse. Oli huvitav, kuidas „perenaine“ võtab külalise vastu. Teadsime hästi, et võõra küülikuga oleks kakluseks läinud. Siin vist küülik aimas kiskjat, lõi jalaga vastu maad, ning puges urgu. Kohe tuli aga pea teisest urust nähtavale. Kass jättis jänku rahule ja jätsimegi kassi kasvuhoonesse elama.
Mõne aja pärast leidsime kassi ja jänese koos pikutamas põhu sees. Kui jänese raskesse ahjupottkivisse panime kaeru ja kartulit, tuli kass nuusutama. Kassi söögituba oli kummuli keeratud kastil. (Jänku tassis kõik kergemad nõud minema ja kaevas kummuli.) Ja kui kassi taldrikutele sai piima ja keedetud räimi, tuli küülik, ajas end kasti najale püsti ning nuusutas kõike põhjalikult. See harjumus jäigi neil alatiseks.
Kass ei olnud veel pooleaastanegi ja mäng oli tema peamine tegevus. Riputasime talle mänguasju nööriga „lakke“ ja lömmis ping-pongi pallid vedelesid ka põrandal. Aga kass arvas, et elus asi on ikka kõige parem asi. Kui jänes põhus krabistas, hiilis kass uru juurde. Nii kui jänes sai urust välja, hüppas kass talle kaela ja katsus pikali keerata. See aga enamasti ei õnnestunud. Jänku aga oli „tähelepanust“ liigutatud. Kargas kõrgele õhku, vibutas rõõmsalt tagajalgu (see ongi küüliku hea tuju tundemärk).
Paistab, et sarnane mäng rahuldas mõlemat poolt. Vahel kass tukkus päikesepaistel, aga jänesel hakkas igav. Siis ta kapsas kassi ümber, kuni „kogemata“ astus talle peale. Kass oli silmapilk selili ja kõditas jänkut kõhu alt. Viimane kadus kohe urgu, et ilmudes uuesti alustada harjumuspärast mängu.
See kiisu oli ka osav hiirekütt. Jäneste laualt pudeneb alati raasukesi, mis meelitavad hiiri. Nii jõudiski kätte märtsikuu. Oli vaja kasvuhoone vabastada elanikest. Päike võis siis hakata mulda soojendama.
Meie tuttava sugulane töötas Aravetel. Seal oli laos palju hiiri. Meie kiisu viidigi sinna „tööle“. Jänkumaa kolis oma puuri katuse alla.
Siiani oli kõik väga lihtlabane lugu ja ei vääriks üldse tähelepanu. Kas vähe on koduloomade vahel sõprust. Siberis näiteks käisid taigas karjas lehm, siga, lammas ja koer. Nad ju talve veetsid üksi laudas.
Meie jänes aga keeldus isajänesega sõbrustamast. Käitus täpselt nii, nagu seda teevad tiined loomad.
Ja kui saigi kuu aega täis puuris elamisest, algas siis kõva pesa tegemine. Katkuti ka kõhualune paljaks, nagu see peabki olema. Ainult pojad jäid sünnitamata.
Edasi kulges küülikukasvatamine harilikku rada pidi. Eks teadlased kommenteeri.