Mul oli kaks merisiga, Nette ja Cleo. Pikkade täisnimede tõttu kutsusime neid terve perega lühendatud hüüdnimede järgi. Oma täispikad nimed Marie Antoinette ja Cleopatra said nad täiesti juhuslikult. Ma ei teadnud, mida neile nimeks panna ja küsisin oma tädilt nimevariante. Tema pakkuski välja Marie Antoinette ja Cleopatra ning need tundusid väärikad nimed väikestele merisigadele. Lugusid Nettest: ta ei kartnud kasse ja oli üldse väga rahuliku iseloomuga. Talle meeldis väga süles olla ja kaisutada. Cleo seevastu oli aktiivsem, jooksis kogu aeg ringi ja kiusas veidi Nettet ka. Kui nad koos õues olid ja ma veidi hooletu olin ja nad oma aedikust välja said, meeldis neile koos ära põgeneda ja kuskile põõsastesse peitu minna. Nettele meeldis suvel kirsse süüa.Talle ei meeldinud kohe üldse, kui tal küüsi lõigati ja seetõttu pidin ma temaga pikalt pusima, enne kui küüned lõigatud sain. Neile mõlemale meeldis igasuguseid suvalisi asju süüa. Kui ma nad oma tuppa vabalt jooksma lasin, sõid nad näiteks vihikuid või plastmassist asju, nii et ma pidin neid kogu aeg kantseldama. Suvel meeldis notsudele väga reisida, nad on käinud Soomes, Saaremaal, Haapsalus ja Kehras. Suvel olid nad puuriga õues ja said vabalt muru ja võilillelehti süüa, mis neile väga maitsesid. Kevaditi, kui esimesed võilillelehed kasvama hakkasid, tõi mu isa neid neile. Talle muidu loomad väga ei meeldi, aga võilillelehti notsudele talle tuua meeldis. Kuna merisead elasid teisel korrusel, olid nad harjunud kuulma samme trepil, kui keegi üles tuli ja neile süüa tõi. Seetõttu iga kord kui keegi trepist üles läks, hakkasid nad kõvasti piiksuma. Isegi siis, kui ma oline neile 5 minutit tagasi värsket toitu toonud.