Mul on jänes. Mina panin talle nime Josephine juba ammu enne, kui olin temaga esmalt kohtunud. Küll aga on temal päris mitu hüüdnime, mille järgi me teda kutsume. Kõige rohkem kasutatud on tugeva inglise aktsendiga Joe. Veel on tugeva prantsuse aktsendiga Jose. Vahel on ta lihtsalt Jänes. Ta on äärmiselt pöörane. Vanaema juures on meil sees terve hunnik taimi. Läksime vanaema ja vanaisaga korraks mõneks tunniks ära (Joe oli vanaema ja vanaisa juures, sest vanemad olid reisil). Kui tagasi tulime, oli puuripealne lahti ja jänes kadunud. Me olime šokeerunud, sest ta pidi seda ikka väga tugevasti lükkama, see on kõrgel ka. Leidsime ta varsti taimede juurest, kust ta oli ikka korraliku hävingu teinud. Arvasime, et orhideed teevad talle halba, aga tal läks õnneks ainult kõht lahti.
Varem oli mul ka veel üks jänes. Tema nimi oli Tuti. Kuna mina valisin jänese, sai tema nime valida, seepärast ongi nimi niivõrd ebaoriginaalne. Olime lihtsalt perega Horteses ja siis me läöksime jääe mu emale pinda käima, et ostame looma (Horteses müüakse jäneseid). Teadsime, et nagunii ei saa, aga küsisime ikka. Lugu lõppes sellega, et järgmine päev oli meil jänes majas, sest vanemad olid lugenud, et loom qaitab stessi maandada. Kahjuks elas ta meie juures vaid 3,5 kuud ja siis ootamatult minu silme all suri. See oli õudseim kogemus mu elus ja ma elasin seda veel aastaid üle. Vaheöl siiamaani teda meenutades nutan. Õnneks on mul nüüd uus ja sama tore jänkuke kodus.