Simmu ja Pipa, kaks tegusat siiami kassi.
Vaatasime noortele kassidele näkku ja mõtlesime, mis nimi pähe tuleb.
11 aastat hiljem kinnitan, et paremaid otsuseid poleks saanud teha, nimed sobivad kassidele ideaalselt.
Simmuga seoses on meeles üks õhtupoolik mõned aastad tagasi, kui minu õde Karmen temaga välja jalutama läks. Simmut ehmatas võõras koer ning ta ronis umbes 5-korruselise kortermaja kõrguse tamme otsa. Ise ta sealt alla ei saanud ja päästma tuli 4-meheline päästebrigaad suure tuletõrjeautoga. Kõik neli ronisid järjekorras puu otsa ning andsid kassi käest kätte, kuni ta lõpuks meieni jõudis.
Pärast seda pole me Simmuga enam väljas käinud. Parem ongi.
Mul on koer nimega Pipa. Tema me saime endale sellega kui me läksime "koera vaatama". Läksime me siis emaga külla ühele tema töökaaslasele kelle koeral oli kutsikad. See koer oli väga pisike kellel olid pojad, mis tõttu olid need pojad ka väga väga pisikesed ja armsad. Siis me olime seal töökaaslase juures, istusime ja sõime kuni ta küsis et kas me ei tahaks ühte koera endale. Mina tahtsin teda kõige rohkem ja minu ema oli ka nõus pika palumise peale ja nii saimegi me endale koera.