Kass nimega muta, sai nime vanaema käest. Oli kass kiti, kes sai kaa nime vanaema käest. Olis rotid Ruta ja Riinu, Saba ja Naba, neile mõtlesin ise nimed välja. Ühel oli valge saba, teisel naba juures valge laik. Ruta ja Riinu olid lihtsalt nimed, mis mulle siis meeldisid.
Mul on kaks kassi ja üks koer. Koera tõime me varjupaigast pärast eelmise koera surma. Uue koera nimi on Bella ning see nimi tuli koos temaga varjupaigast kaasa. Koer oli algusaastatel väga rahutu ning kohati võõrastega agressiivne, ka mina olen temalt ühe korra hammustada saanud. Meenub ka üks juhtub, kus suvel tuli üks võõras mees meie hoovile, kuid koer oli lahti (st. polnud ei toas ega ketis) ning Bella tõmbas sellel mehel püksid ribadeks. Rohkem pole võõraid kutsumata külalisi meie õuele sattunud. Üks kass on vanem ja tema nimi on Ruudi, tema on meie eelmise kassi Kitty poeg, kes nüüdseks on juba surnud. Kitty oli meil juba minu lapsepõlvest peale ning mina ei mäleta aega ilma temata. Ruudi nimi aga tuli kuidagi iseeneslikult. Tegelikult kutsume me vanemat kassi majas erinevat moode. Nimevalikud on järgmised: Ruudi, Rudolf (kui ta pahandust on teinud), Kotik, Ruta, Ruts jne. See kass on tüüpiline laisk kaslane, kes päevad läbi magab ja sööb. Teine kass on Irma, tema on noorem. Tegelikult on ta isane kass, aga nime panemisel arvamsime, et ta on emane ning see nimi jäigi temaga. Irmale pani nime minu vanaema. Kassi saamise lugu on aga huvitav. Nimelt toodi ta meile kassipojana ühel küllaltki külmal talvepäeval kastiga koridori. Otsustasime ta endale jätta.