Minu lemmikloom on koer. Ta nimi on Deisy.See nimi lihtsalt kummitas peas, seepärast valisimegi selle. Deisy on olnud alati väga armastav ja hooliv. Ta hoiab väga omasid. Talle meeldib hommikuti voodis laiutada ja kui tahta teda liigutada, näitab ta kohe oma hambaid ja teeb sellist urisemise taolist häält. See on tema puhul väga naljakas.
Mina olen oma lemmik loomale nime saanud ühest huvitavast filmst. Nimi väga sobis talle kuna tuli alati meie juurde kui kutsusime ja varem oli meile ka öeldud, et olevat sobinud nimi ka tema värvus läheb nimega hästi kokku.
Meil oli koer nimega Bella, väiksena vaatasin laste saadet tweenie põngerjad ja seal oli tegelane nimega Bella.
Meil on kass nimega Tupsu, üks hommik ta lihtsalt oli meie ukse ees külmunud ja näljane ning me lasime ta sisse. Ema kutsus teda Tupsuks, sest ta oli väga väike. Hiljem proovisime leida tema omaniku, aga kui keegi ei tulnud jäigi kass meile ja sai nime Tupsu.
Mul on yorkshire terjer'i tõugu koer, ta nimi on Karlsson. Ta nimi paberite peal on Karlsson My Best Freind. Kui me hakkasime talle Karlssonist lühemat nime mõtlema, siis ei tlud sellest väga midagi välja. Ja kuna me ei mõelnud lühemat nime välja siis jäig Karlsson, aga praeguhüüame teda ka lühemalt "Kassu" .
Üks mitte just kõige toredam lugu(vähemlt mitte minu jaoks) oli see kui ta üks hommik nagu kuulsin, kuidas keegi meie koduuksele koputas. Ma lolli peaga ei võtnud Kassut sülle, sest ma muidu teadsin et ta võib ukse vahelt plehku panna. Ma siis tegin ukse lahti et vaadata kes seal on, ukse taga polnud kedagi. Aga Kassu jooksis ukse vahelt välja. Ta jäi trepi peal seisma ja ma hakkasin teda tagsi tuppa kutsma, aga ta ei tulud. Nägin kuidas ta õue jooksis, Läksin ruttu tuppa ja panin hommikumantli selga ja viskasin endle saamad jalga(isegi lukke ei saanud kinni panna) ta jooksis korteri ees murupltsi peal ringi ja ma proovisin teda tagasi kutsuda. Siis tahakkas eemale jookma ja ma jooksin siis talle järgi. Ma nii väga kardsin et ta jookseb autotee peale, aga seda ta õneks ei teinud. Ta jooksis ühe teise inimses majaplatsi peal rigi ja ma proovisin teda kätte saada, kui ta lõpuks ühe lillepeenra juures jalga tõstis, võsin tal kaelast kinni, ja krabasin ta sülle. Ta siples küll, aga ma hoidsin vimalikult kõvsti kinni.
1C Mul on koer. Me proovisime ema ja õega temale nime leida ning seejärel tulin juhuslikult üles nimega Steffy, kõigile see sobis.
Ta võib olla vahel päris tüütu, kuna ta haugub iga inimese või elusolendi peale, keda ta näeb või kuuleb, niisiis käsime tal tihti vait olla, aga meid ümbritsev ühiskond pole veel nii palju arenenud, et koerad tunneksid inimkeelt. Vaatamata sellele on ta üks päris armas kutsikas.