Minu esimesed lemmikloomad olid kaks liivahiirt, kellele ma panin nimeks Nupsu ja Tupsu (vahet me neil ei teinud). Ilmselt valisin need nimed lihtsalt seetõttu, et mulle kohutavalt meeldis kõik roosamanna ja nunnu ning sellised olid ka need nimed. Liivahiired olid ülivahvad tegelased. Tõime neile lisaks poetoidule vahel õuest kirsi- ja õunapuuoksi, mida närida. Vaarikaid sõid nad kahe käpa vahel. Esimesel päeval peale nende ostmist jäi üks neist liivakaussi magama. Hiired ei hammustanud meid kunagi ja olid üldse väga rahulikud, aga vahel võis keegi võõras neid häirides kerge hammustuse saada. Minu kass Mirju (9-aastane) sai nime sellest, et olin päeval, kui me ta saime, kuulnud sõpra ütlemas sõna kirju-mirju. Kuna kass on mustvalge, tundus mulle, et see on igati vahva nimi (siiani meeldib see mulle väga, sest see on klassikalistest kassinimedest erinev). Pärast tuli välja, et Eestis on veel vähemalt kaks samanimelist kassi. Mirju on hästi uudishimuliku ja ülemeeliku iseloomuga kass, kellele meeldib nii süles olla, magada kui ennastunustavalt mängida. Temaga seoses on mul sadu lõbusaid lugusid. Ühel korral väikese kassipojana kukkus ta kardinapuult jahtunud kissellikannu (jäi terveks) ning suutis kogu köögi ning iseenda katta paksu roosa vedelikuga (roosa ei tulnud tema valgelt kaelalt isegi peale pesu veel pool aastat maha). Teisel korral põgenes paaniliselt, kui iminappadega ämblik ta käpa külge jäi. Ta kardab mitmeid putukaid ning vaatab akendel pigem sisse kui välja. Kuna Mirju kasvas koos minuga üles, siis oli ta pidevalt minu juures, kui mängisin. Lapsena võisin veeta tunde mõeldes välja põnevaid ja keerulisi lugusid ning neid läbi mängides. Tavaliselt jutustasin ma lugu valju häälega ning samal ajal riietasin nukke. Kass elas neisse mängudesse sisse ning ronis nukuvooditesse, ajas ümber põrandale reastatud sadu Polly Pocket nukkude kingi ning oli üliõnnelik, kui sai nukupudinatega mängida. Lisaks sellele on Mirjul oskus (siis, kui ta viitsib) toa teise otsa visatud pabernutsakut ära tuua ja ta on väiksena vannis oma saba taga ajanud. Peale seda, kui olime ühel suvel neli nädalat temast eemal ning tema elas üksi korteris (talle toodi iga päev süüa ja hoolitseti tema eest) oli ta meie naasedes nii rõõmus, et ei suutnud paigalgi olla, tormas nurrudes mööda tube ringi, ronis iga kapi otsa ning ei suutnud otsustada, kas nühib, tuleb sülle või jookseb veelkord õnnest ringi. See oli kõige suurem rõõm, mida olen iial ühegi looma poolt näinud. Mirjust on veel palju-palju lugusid, ent need tulid mul esimesena meelde.
Mul on kass Donna, kellele pani nime ta esimene omanik, mu õde, ja kelle järgi mina nimetasin meie koera. Koer Donna - punane iiri setter - oli meil enne kass Donnat ja temaga meenub lugusid küll. Koera saime me umbes 8 aastat tagasi varjupaigast ja sel ajal elasin ma veel Võru lähedal asuvas Väimela alevikus ning käisin koolis naaberalevikus nimega Parksepa. Kuna vanaema elas meil Tartus, sai tema juures tihti bussiga käidud. Kui võtsime koera, hakkasime ka teda bussiga vanaema juurde vedama, eriti jõulude ja aastavahetuse ajaks. Kogunesime terve perega (või need, kes said tulla) - mina, ema, 10 aastat vanem vend pruudiga ja 11 aastat vanem õde - ning pidasime vanaema 2-toalises korteris jõule ja saatsime ära vana-aasta. Alati lõppes see kogunemine mingit sorti tüliga, sest vanaemale polnud iialgi midagi meeltmööda. Alles siis, kui maru lahti läks, jättis ta virisemise. Donna pidas end aga ilusti üleval, nii bussis kui ka vanaema juures. Tihti sõitsin ma temaga üksi, ilma emata. Tema oli päris palju tööl.
Donnale ei meeldinud, nagu väga paljudele koertele, kõvad helid, nagu äike ja ilutulestik. Vanaema juures tal suuremat häda polnud, kuna olime ise tavaliselt südaööl üleval ja tal oli siis kindlam tunne, aga mäletan üht lugu, kui olime kahekesi Väimelas ja öösel müristas äike. Mõni kord puges ta äikese ajal pimedasse esikusse peitu, aga see kord oli minu juures voodi jalutsis, kus oligi tema magamiskoht. Ta oli juba pikemalt rahutu ja ühel hetkel hüppas ta voodist välja ning jäi minu päitsi kõrvale seisma ja vaatas mulle otsa. Ma ei saanud aru, mis ta tahtis. Paitasin ja rääkisin temaga, kuid ta seisis ikka minu ees ja vaatas mulle pimedas otsa, justkui tahaks midagi öelda. Mõtlesin, et äkki tahab õhku - avan akna. Liigutasin end voodis üles ja tema hüppas kärmelt mulle kõrvale ja tõmbas end seal samas, kohe minu padja juures, kerra. Mõistsin - ta tahtis mulle kaissu tulla! Kallistasin teda kõvasti ja sättisin talle oma tekki peale. Ta oli nii suur, aga me mahtusime ära küll. Üritasin teda rääkides ja paitades lohutada ja ta jäigi peagi rahulikuks. Tundsin siis tema vastu ülimat hellust ja armastust - ta tahtis minu kaissu! mõtelge. Äike tegi õues veel veidi häält, kuid lakkas mõne aja pärast ja asendus ühtlase vihmagasajuga aknal. See oli ainus kord, kui ta nii moodi talitas. Olin tollal ehk 12-aastane.