Mul on koer Päntu. Tema oli maal vanaema koer, aga kui vanaema läks teise ilma edasi, võtsime me koera linna. Vaeseke oli seitse aastat ketis olnud ja tal läks natuke aega, enne kui linnakommetega harjus. Näiteks oli ta harjunud haukuma maal keti otsas iga möödasõitva auto peale ja linnas vabana ta kasutas võimalust ja tahtis pea igat autot lausa rattast hammustada. Ühe korra on Päntut lubatud selle eest maha lüüa ja ühe korra jäi käpaga žiguli ratta alla. Žigulis oli kena vanapaar, kes tundis siirast huvi koera käekäigu vastu. Õnneks ei olnud hullu midagi viga.