EESTI SÕNAMÄNGUD

Andmebaas EESTI LIITSÕNAMÄNGUD on digitaalkoopia Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjalistes kogudes leiduvate sõnamängude põhjal koostatud paberkartoteegist.
Lisaks kogudele sisaldab andmebaas erinevates trükistes ilmunud liitsõnamänge.

Andmebaas sisaldab kõiki 1996. aastani kogutud liitsõnamänge. 4835 teksti jagunevad sarnaste tunnuste alusel 894 tüübiks.
Nagu korraldatud liitsõnamängude kartoteegis, nii on ka andmebaasis tüübid seatud alfabeetilisse järjekorda vastuseks oleva liitnimisõna põhiosa järgi.

Liitsõnamängude loomispõhimõtetest

Folkloori ja keele piirimaadel asuvad liitsõnamängulised mõistatusküsimused, mis hakkavad enamasti algusvormeliga Missugune? või Milline?. Küsimuse ootuspäraseks vastuseks pole aga mitte tavapäraselt neile küsisõnadele vastav omadussõna, vaid enamasti hoopiski liitnimisõna (Missugused konnad ei krooksu? Ülikonnad; Missugust vorsti ei sööda? Laiskvorsti; Missugune koor ei laula? Hapukoor).
    Teistest mõistatuste alaliikidest on liitsõnamängudel enam vormilisi kokkupuutepunkte keerdküsimustega, mis võivad samuti alata küsisõnalise vormeliga Missugune?. Erinevus seisneb aga kahe pealtnäha sarnase mõistatuse alaliigi loomispõhimõtetes. Kui keerdküsimuste (Milline on Itaalia sõdur, kui ta kukub Punasesse merre? või Millisesse klaasi on kõige parem vett valada?) puhul nõuab vastus otsest omadussõna (märg või tühja klaasi), siis liitsõnamängu harjumuspäraseks vastuseks on keeles tavamõisteteks saanud kahetüvelised liitnimisõnad kui ”külmunud” kinnismetafoorid, mille puhul kujund on ajapikku tagaplaanile jäänud ning keelekasutaja seda ei pruugigi tajuda: kapsapea, naelapea, suhkrupea, toolijalg, masinahunt, nõelasilm, sukasilm, veesilm, tassikõrv, kotisuu, jõesuu, adralusikas, maanina, laevanina, puusüda, puusärk, õunasüda, püssikirp, taevakeha, koeranael ... Lühivormispetsialisti Arvo Krikmanni järgi on liitsõnamängud enamasti omamoodi ”surnud” metafooride tuvastamise harjutused: eelduseks on, et leidub mingi predikaat (omadus, tegevus vms), mis assotsieerub sõna otsese tähendusega väga tugevasti, surnudmetafoorse tähendusega aga mitte (või ka vastupidi) (Krikmann 1997: 19). Omadussõnalist vastust eeldav küsimusvormel Missugune? või Milline? teenib justkui eesmärki viia vastaja eksiteele. Pärast paarile liitsõnamängulisele mõistatusele vastamist omandab aga vastaja kergesti struktuuriskeemi ja loomisvõtted, mistõttu edasiste õigete vastusteni jõuab ta juba oma keele- ja kujundkõnekasutuslikele kogemustele tuginedes.
    Kinnisfraasiliste žanride (st üsna muutumatu sõnastuse ja sisuga žanride) tekstuur ehk keeleline koostis võib praktiliselt välistada nende tõlkimise võimaluse (Dundes 2002: 74). Liitsõnamängud illustreerivad seda väidet ilmekalt; oma tekstuuritunnustest on nad sedavõrd sõltuvad, et levivad vaid harva ühest keelelisest kogukonnast teise. Kui liitsõnamänguteksti vaadata selle tekstuurist eraldi, saame teksti tõlkida küll, ent võõrkeeles läheb tekstuur kaduma, nagu näiteks tuntud liitsõnamängus Missugune silm ei näe? Sukasilm, mille ingliskeelne tähendus on ’Which eye can not see? Stitch’. Eesti keeles kõlab jällegi väga totra ja ebaloogilisena nt järgmine soomekeelne liitsõnamängu põhimõttel loodud tekst: Mikä kaali voi syödä jopa sinut? Shakaali (Lipponen 1995: 193), mille otsetõlkeline vaste on ’Missugune kapsas võib sinu ära süüa? Šaakal’.

Erand kinnitab reeglit

Mõningal juhul võib esineda liitsõnamängulise mõistatuse algusvormelina ka nt küsisõna Kelle? (Kelle keppi ei taha keegi kanda? Sandi keppi). Säärasel juhul pole vastuse näol grammatiliselt tegemist kokkukirjutatud liitsõnaga, vaid hoopis possessiivses suhtes referentse sõnaühendiga, mille tähendus on siiski sama mis mittereferentsel liitsõnalgi. Stereotüüpset Missugune? või Milline?-algulist malli rikuvad ka küsimused, mis algavad alalütleva algusvormeliga Kellel? või Millel? ning eeldavad vastajalt verbi olema laiendina omaja väljendamiseks alalütlevat käänet (nt. Kellel on jalad all, aga siiski ei kõnni? või Millel on jalad all, aga siiski ei kõnni? Sängil, pingil, toolil, laual). Niisugusel juhul ei saagi grammatiliselt korrektset vastust liitsõnana anda, ent tähenduselt väljendab vastus samaväärset kujundit. Mõnikord on ka alalütlevale vormile seletuseks liitsõnaline kinnismetafoor juurde lisatud: Kel on kõige rohkem kapju? Varsal, varsakabjad.
    Erandvormidena võib liitsõna põhisõna rolli asuda ka lihtsõna (sagedamini võõrsõna) lõpuosa ning siis on küsimuses ja vastuses tegemist eritähenduslike mõistetega, mitte aga liitsõnaliste metafooridega: Milline miin ei lõhke? Vitamiin; Missugune vits jookseb metsas ringi? Kurvits; Missugune vits sünnib süüa? Kõrvits; Millise vormiga ei tehta kooke? Platvormiga; Missugune tuhvel ei passi jalga? Kartuhvel; Missugune tross püüab kalu? Albatross; Missugune tall ei põle? Kristall; Missugust takti ei lööda? Kontakti ei lööda, vaid luuakse; Missugune serv on söödav? Konserv. Millise sendi eest ei saa midagi osta? Presendi eest. Missugused pullid ei ela? Ampullid. Missugune press on puu? Tsüpress. Millist potti süüakse? Kompotti.
    Harvadel juhtudel piisab sõnamängulise mõistatuse loomisel tähendusfunktsiooni muutmiseks küsimuses esitatud põhisõnale vaid ühe-kahe tähe ette lisamisest: Missugusest alevist saab pükse? Kalevist; Missuguse toobriga ei saa vett kanda? Oktoobriga; Missuguses tallis ei hoita hobuseid? Metallis; Missuguse prilliga ei näe? Aprilliga; Missugune peet ei kasva? Tapeet; Missugust peeti ei sööda? Tapeeti. Milliseid rotte sööb inimene? Sprotte.
    Rahvaluule omaselt levivad liitsõnamängud enam suulises traditsioonis. Just see ongi põhjus, miks teinekord kirjalikus vormis ei pruugi liitsõna põhiosa küsimuses ja vastuses täht-tähelt kattuda: Missugune peet on muusikamees? Trompet; Missugune patt on kõige tähtsam maa peal? Dorpat; Missugune kook ei kõrbe? Pedagoog; Millist tilli kardavad lapsed kõige rohkem? Krokodilli; Missugune koi räägib? Papagoi; Missugused krahvid ei sure? Paragrahvid. Suulises esituses on sellistel homonüümidel kirja- ja häälduspildi väike erinevus vaevumärgatav.
    Liitsõnamängu küsimus konstrueeritakse liitsõna põhiosa traditsioonilise funktsiooni järgi. Vastuseks on liitsõna, kus põhisõna esmane funktsioon nihkub tagaplaanile. Vastaja juhtimiseks sõna otseselt tähenduselt metafoorse juurde kasutatakse küsimuses tavapäraselt (ent mitte alati) eitavat verbivormi. Jaatava verbivormi puhul eeldatatakse samuti, et põhisõnal tegelikult küsimuses esitatud funktsioon puudub (Missugune vorst elab? Vedelvorst) või väga sageli väljendatakse karitiivsust ilmaütleva käände kaudu (Missugune jalg on ilma kehata? Sõnajalg; Missugune kael on ilma peata? Pudelikael; Missugused kuningad on ilma maata? Kaardikuningad; Missugune maa on ilma mereta? Järvamaa; Missugune meri on ilma veeta? Liivameri).
    Niisiis rajanevad näiteks põhisõnaga suu loodud liitsõnamängud suu reaalsetel funktsioonidel ja suu abiga võimalikuks saavatel tegevustel, mida õige vastusena oodataval liitsõnal ei ole:
    Missugune suu ei räägi? (Suu toel räägitakse.) Kotisuu.
    Missugune suu ei tee häält? (Suu abiga tekitatakse häält.) Kotisuu.
    Missugused suud ei laula? (Suuga lauldakse.) Kotisuud.
    Kelle suu on keeleta? (Suus asub keel.) Koti suu.
    Millises suus pole hambaid? (Suus asuvad hambad.) Ahjusuus, kotisuus.
    Liitsõna viimase moodustusosa ehk põhisõna järgi prototüüpsemad eesti liitsõnamängud on loodud somaatiliste metafooridega.

Ajas vastupidavad

Liitsõnamängu põhimõttel loodud mõistatused on suhteliselt vanad, varasemad neist pärinevad 19. sajandi keskpaiku ilmunud ajalehtede ja kalendrite lisadest ning esinevad seal traditsiooniliste mõistatuste hulgas. Küllaltki palju leidub liitsõnamänge juba eesti folkloristikas väljapaistvat rolli etendanud kahe suurmehe – Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni – kogutud rahvaluulematerjali seas. Eiseni koostatud on ka hulk varasemaid eesti mõistatuste väljaandeid ”Eesti rahva mõistatused” (1890; 2. trükk ”Eesti mõistatused”, 1913), ”Mõista, mis see on” (1904), ”Mõista, mõista, mis see on. Mõistatused, keerulised küsimised ja mõistatuse-jutud” (1913; 2. trükk 1920; 3. trükk 1994), kus muude mõistatuste alaliikide kõrval kohtame ka liitsõnamängulisi mõistatusi.
    Varasemale liitsõnamänguainesele on omased murdeline keelepruuk ja nüüdisajal juba kasutusest taandunud liitnimisõnalised eriterminid, nagu näiteks adrakurg, -hõlm, -kast, villahunt, vokijalg, kaevukass, kaevukook, seebikivi, külakubjas, suhkrupea, süllapuu, tollipuu. Viimased on tänaseks välja vahetanud uuemal ajal tuntud liitsõnad kosmoselaev, autoküünal, telefoniliin, rakett jpt. Iseseisev mõiste liitsõnamängud on selle omalaadse mõistatuste alaliigi kohta eesti rahvaluule arhiiviterminoloogias kasutusele võetud suhteliselt hilja, alles viimastel aastakümnetel.
    Tänapäeval võib liitsõnamänge nagu enamikku mõistatusainest pidada koolipärimuseks, mille laiemaks harrastajaskonnaks eelkõige lapsed ja õpilased. Täiskasvanudki mäletavad neid oma lapsepõlvest ning kasutavad seoses lastega. Nagu laiemalt mõistatuste, nii on ka liitsõnamängude ülesandeks tänapäeval esmalt pakkuda meelelahutust ja mõnusat ajaveetmist, ent vähem oluline pole sealjuures taibu teritamine ja keeleliste võimete proovilepanek. Arhiivi laekunud liitsõnamängurepertuaari hulgas hakkab laialtlevinud tüüpide ehk geneetiliselt seotud samasisuliste variantide kogumite seas silma väga palju improvisatsioonilisi omaloomingulisi ühe tekstivariandiga tüüpe, mis on traditsiooniliste põhjal välja kasvanud. Laste puhul on igasugune omalooming loovuse ilming ning miks mitte innustada neid just uusi liitsõnamänge välja mõtlema, arendades sealjuures märkamatult nende keelevaistu!

Liitsõnamängude andmebaasi tehnilisest teostusest

Liitsõnamängude tekstid sisestati Excel-tabelisse. PHP- ja HTML-keeles loodi veebileheküljed (kujundus CSS-keeles), millel said tekstid kasutajale nähtavaks.
    Andmeid hoitakse andmebaasisüsteemis PostGreSQL, mille poole kasutaja pöördub veebilehitseja perl-keelse skripti, nn otsimismasina abil.
    Tänu otsimismasinale võib kasutaja andmebaasist genereerida kõiki liitsõnamänge vastavalt järgmistele atribuutidele: küsimus, vastus, arhiiviviide, koguja, kogumiskoht ehk topograafia, kogumisaeg ehk dateering ning märksõna.
    Atribuut küsimus. Vaadeldes liitsõnamängu vormielementidena küsimuspoolt ja vastuspooolt, asuvad need ka andmebaasi otsimismasinas eraldi. Küsimuse-väljast leiab küsimuseteksti.
    Atribuut vastuse toel saab sorteerida liitsõnamänge mingi kindla vastusetekstis sisalduva kirje kaudu.
    Atribuut arhiiviviide võimaldab leida teksti nii teadaoleva unikaalse arhiiviviite järgi, aga ka saada ülevaate ühe köite piires leiduvast materjalist, mis paberkartoteegi põhjal kujuneks väga töömahukas protsessiks.
    Atribuut koguja annab võimaluse genereerida korraga ühe koguja kõiki tekste, mida paraku on võimatu teostada pelgalt paberkartoteegiga töötades. Lühend L koguja väljas näitab, et tegemist on kirjandusest (literatuur) pärineva tekstiga ning kogujat märkida pole võimalik.
    Atribuut koht märgib kogumistopograafiat ja on sisestatud kaht momenti arvesse võttes: kõigepealt on ära märgitud informandi kodukihelkond ja täpsustatud teadaolev kodupaik. Et liitsõnamängude kogumisel on uuemal ajal kogujateks enamikul juhtudest kooliõpilased, siis oli oluline ära näidata ka kool, tihtilugu moodustuvad lokaalredaktsioonidki just ühest ja samast koolist üles kirjutatud materjali piires. Enamasti jääb kool kodukihelkonna piiresse, aga alati ei pruugi see nii olla (Haapsalu Sanatoorne Internaatkool, Nõo Reaalgümnaasium on koolid, kus õpib lapsi üle Eesti). Kodukoht ja kooli asukoht on teineteisest semikooloniga eraldatud.
Kogumiskohaks märgitud 0 või kogumiskoha ette märgitud 0 tähendab järgmist:
1. Tegemist kirjandusest pärineva üleskirjutusega ning üleskirjutamise kohta pole trükises määratletud.
2. 0 on märgitud ka selliste tekstide kogumistopograafia ette, mis tavamõistatuste autentsuskartoteegi põhjal on juba ilmunud kirjanduse põhjalised mahakirjutused.
3. Olen jõudumööda (st ebasüsteemselt) 0 ette kirjutanud ka muul viisil mõistatuste autentsuskartoteegi põhjal ebaehtsatele tekstidele. Siia hulka kuuluvad näiteks ühe koguja topeltüleskirjutused (nt saadetised korraga M. J. Eisenile ja J. Hurdale, mille puhul üks saadetud materjalidest on taandatud), samuti kui kahe koguja materjal langeb ühte. Need on konkreetsed juhused, mida sai pärismõistatuste akadeemilise väljaande koostamisel välja selgitada ja mille kohta on lühivormide töörühma töötajad Anne Hussar ja Rein Saukas koostanud autentsuskartoteegi.
    Atribuut dateering võimaldab otsida liitsõnamänge kogumisaastat aluseks võttes.
    Atribuudi märksõna märkimine oli vajalik paberkartoteegi süstematiseermisjärgus. See moodustub liitsõnamängu vastuseks oleva liitnimisõna põhiosast, mille kohta mõistatus käib. Niisiis on teksti Milliseid pükse ei panda jalga. Argpükse märksõna püksid. Sama märksõna kannavad kõik sõnamängud, mille loomispõhimõtteks pükse sisaldav liitsõna. Nt Milline püks ei kuiva? Vesipüks; Missugused püksid kasvavad nurmel? Kikkapüksid.
Nii paberkartoteegis kui ka andmebaasis asuvad liitsõnamängud märksõna järgi tähestikuliselt, alustades sõnaga aas (Missugune aas ei kasvata rohtu? Ukseaas.) ja lõpetades sõnaga ümbrik (Missugune ümbrik ei ole tehtud paberist? Portselannõude põletamiseks tarvilik saviümbrik).

Kasutatud kirjandus

Dundes 2002 = Dundes, A. Kes on rahvas? Valik esseid folkloristikast. Tallinn.
Krikmann 1997 = Krikmann, A. Sissevaateid folkloori lühivormidesse I. Põhimõisteid, žanrisuhteid, üldprobleeme. Tartu.
Lipponen 1995 = Lipponen, U. Jauhot suuhun. Arvoitusvitsejä ja kompakysymyksiä. SKS, Helsinki.

Samal teemal ilmunud

P. Voolaid, Kotisuu ei räägi. Liitsõnamänge. Tallinn : Eesti Kirjandusmuuseum, 2002.
P. Voolaid, Liitsõnamängud - põnev nähtus folkloori ja keele piirimailt. - Oma keel 2, Tallinn : Emakeele Selts, 2004, lk 27-34