Lood ei ole looja loodud
ega sõnad sepa tehtud,
värsid vabrikus valatud!
Lood on nõnda, kui ma laulan,
sõnad nõnda, kui ma säädan,
viisid nõnda, kui ma võtan.
               ERlA 159.

Regilaulu kujund on mõistatus. Me ei valda regilaulukeelt, sest see kuulub teise kultuurikihti ja aega. Regilaulud on tänapäeval kättesaadavad kirjapanekute, harvem helisalvestustena. Sellistena kujutavad need vaid osa laulude omaaegsest tervikust – (arhiivi)tekstidena on regilaulud killud minevikust. Ometi on nad just sel kujul olemas kui uus tervik nüüdiskultuuri jaoks, ja just sellistena on neil praeguses ajas oma tähendus. Pelgalt asjaolu, et nad on olemas, muudab nad jätkuvalt aktuaalseks, sealhulgas ka uurija jaoks.

“Regilaulu poeetika” käsitleb regilaulu kujundit, nagu seda uuriti 20. sajandi II poolel folkloristika filoloogilise suuna esindajate poolt. Valdavalt puudutab see kujundidetaile: korduskujundid (nagu näiteks hääliku-, sõna-, lause-, mõttekordused), mis omakorda võivad olla täpsed või varieeritud kordused; sõnakujundid¹ (näiteks epiteet, metafoor, võrdlus), kus ülekanne toimub sõna tasandil; stereotüüpsed väljendid (nagu alliteratsiooni- või parallelismivormelid, stereotüüpsed pöördumised ja algusvormelid). Mõistega regilaulu kujund rõhutatakse laulu esteetilis-kunstilist laadi, kuivõrd alates 19. sajandist tajutakse regilaulu luulena. Samas ei ole regilaulu loomine samastatav autoriluule loomisprotsessiga. Seetõttu ei ole regilaulu kujundist kõnelemisel mitte alati otstarbekas rõhutada selle poeetilisust. Olulisem on otsida sellele regilaulule iseloomulikku maailmanägemise ülekande laadi. Niisamuti tuleb regilaulu poeetilisuses näha rahvaluulele spetsiifilisi jooni, hoolimata sellest, et uurimisel kasutatakse kirjandusteaduslikke meetodeid ja terminoloogiat.²

Regilaulu kujund on Eestis läbi kahe sajandi olnud järjepidevalt uuritav teema, kord esiplaanil, kord varjatum. 1990-ndate aastate algust võib pidada teatud kriisiajaks pärast rahvalaulu kujundimaailma aktiivse käsitlemise etappi: 20. sajandi II poolt iseloomustavad arvukad regilaulu kujundi täppisuurimused. Ehkki tegemist on lõpuleviidud uurimistöödega, aktualiseeruvad neis käsitletud teemad ja esitatud väited aja möödudes uuesti. Teaduse loomuliku arengu käigus muutuvad küll rõhuasetused,³ kuid regilaulu kujundi uurimise järjepidevus on loonud uuteks uuringuteks toeka pinnase. Teisest küljest äratab eelnev töö regilauluteema juurde asujais aukartust – olemasolevat pagasit on kõigepealt vaja tundma õppida.

Käesolev õppevahend pakub ühe võimaluse sisse elada regilauludesse ja nende uurimisse. Siin antakse ülevaade küll 1950–80-ndate aastate regilaulu kujundi detailiuuringutest, kuid käsitlus on suunatud eelkõige tulevikku. Tõstatatud on enam küsimusi ja probleeme, kui antud lõplikke vastuseid.

Elektrooniline õppevahend võimaldab iseseisvalt läbida “Regilaulu poeetika” kursuse 1-3 ainepunkti ulatuses, kui õppejõu juhendamisel koostatakse vastav individuaalplaan. Ainepunktide arv sõltub valitud töö mahust. Käsitlus koosneb teoreetilistest selgitustest, näidetest (sh heli- ja fotonäited), ülesannetest, kordamisküsimustest ja olulisema kirjanduse tutvustamisest. 

¹ Sõnakujundi kõrval kasutatakse samatähenduslikku mõistet kõnekujund.

² Eriti ilmneb see regilaulu stereotüüpsuse uurimisel: ühelt poolt on regilaulu sõnastus silmahakkavalt varieeruv (mis näitab lauliku individuaalsust), teiselt poolt on aga regilaulule omased vormelid küllalt selgelt piiritletavad.

³ Nõukogude perioodi regilaulu kujundi uurimise eesmärk oli leida laulude tüübiseosed, tänapäeva uurijaid huvitab laulu loomemeetod.