Küsimus:
Seni kui jagad mul tõsilist nime,
vanadus tundmata, võeras mul on.
Kui seda muudad sa, usk'mata ime,
kaub mult kevadin' kaunistus' õnn.
Armastus' asemel põlgamin' astub,
Hoolimat' järgeste ümber m'ug käid,
Kunni mu vaevalin' elu kord kustub,
Kellel küll algus veel oli täis päävasi häid.
Pöörad mind ümber, siis kõigidel leiad
Olemast mind, kell elu on sees.
Kus m'ust on puudus, sääl paistavad hauad
Kiikumas kirgeste silmade ees.
Alati olen ma ametis tegev,
Üksi siis mitte kui uinutab öö,
Sagedast' olen ka otsata vägev,
Suur on mu näituse põhjendust' töö.
Järgeste olen truu abimees,
Et sa ei pöörle' saa häda sees.
Mõista, mis see on?
Vastus:
Uus ja suu.
Arhiiviviide:
E NS 34 ja 75 (3)
Koguja:
L
Koht:
0
Dateering:
1876
Märksona:
Uus, suu