Raekoja platsi jõepoolse kangialuse (maja nr 13 all) parempoolne sein (vastu maja nr 11) värava hingede ja hoone fassaadi vahel.
Seal on maja seinast teist värvi püstine ristkülik, millele on kirjutatud „LKV“ ning joonistatud välgu ja maanduse märgid. Keegi loov hing on püstisest kilbist kujundanud elektrikilbi. Ilmselt oli autoril meeles, et Tartus oli asutus nimega LKV ehk Lõuna Kõrgepingevõrgud, mistõttu otsustas ta selle (kõrgepingega seotud) lühendi oma kujundatud (madalpinge) „elektrikilbile“ kirjutada. Ristküliku alt tulevad seal varem olnud punased vere karva nired.

„Elektrikilbist“ allpool on varasemast säriseva süütenööriga pomm.

Hoopis huvitavam, kui mänguline elektrikilp, on see, mis seal kilbi all oli. Kahjuks on sellest kohast saadaval ainult kaks Google’i tänavavaadet. 2011. a tänavavaatel on näha ainult pomm, mis on seal praegugi. Kuid 2014. a juuli tänavavaatel on nn kilbi asemel Von Bombi šabloontehnikas maal „Parteilane peab suu“. Grafiti andmebaasis on Tartus 2013. a alguses registreeritud vähemalt neli samasugust grafitit. Raekoja platsi parteilane võiks olla valminud samal ajal (2012-2013). Indrek Haas (Von Bomb) kirjutab, et vastav šabloon valmis 2012. a ning 2024. a tegi ta sama šablooniga “Parteilane peab suu“ stencil tõmmiseid lõuendile (mõõdud 50x40 cm) tiraažiga kuni kümme eksemplari <https://vonbombltd.myportfolio.com/parteilane>.

Eriti pikantseks teeb teose ülevärvimisega hävitamise Raekoja platsi kangialuses tõik, et tollal asus selle seina taga, millel oli grafiti „Parteilane peab suu“ Reformierakonna Tartu kontor. Ilmselt ei meeldinud see kontorirahvale ja mõnel kontoritöötajal ei pidanud närvid vastu. Nood värvisid selle grafiti ise üle või lasid seda teha mõnel teisel. Ometi ei ole Reformierakond partei, vaid erakond, mille liikmed on erakonna liikmed, mitte parteilased.

Kuigi seinal olnud suure sädemega pomm erineb praegustest Von Bombi pommidest, jääb õhku kahtlus, et ka see on tema varane pomm, mille ta võis seinale värvida enne „Parteilase“ grafitit.

Von Bombi grafiti „Parteilane peab suu“ on valmistatud tuntud nõukogude plakatikunstniku Nina Vatolina (1915-2002) ja tema esimese abikaasa Nikolai Denissovi (1917-1982) ühise litograafilise propagandaplakati „Ne boltaj!“ (Ära lobise!) järgi, mis valmis ja tiražeeriti, kui teine maailmasõda oli jõudnud 1941. a. Nõukogude Liidu territooriumile. Sageli omistatakse plakat ainult Nina Vatolinale, kuigi plakati all on peenes kirjas mõlemad nimed. Plakatist tehti kohe kaks tiraaži: esimene eredamate värvidega Kaasanis ja teine tuhmide ja määrdunud värvidega Moskvas. Plakati all on suurelt „Ne boltaj!“ (Ära lobise!) ja paremas ülanurgas on pikem tekst, mille vaba tõlge võiks olla järgmine: „Olge valvsad, sest neil [sõja]päevil kuulavad ka seinad. Lobisemisest ja keelepeksust [riigi]reetmiseni pole pikk maa“.

Fotod:

1. LKV elektrikilp, millest allpool on pomm.
2. Kuvatõmmis grafiti andmebaasist nelja parteilasega <https://folklore.ee/graffiti/en/search?keys=parteilane+peab+suu>.
3. Von Bomb_Parteilane_stencil lõuendil_2024 <<https://vonbombltd.myportfolio.com/parteilane>.>.
4. Nina Vatolina ja Nikolai Denissovi Kaasanis trükitud propagandaplakati „Ne boltaj!“ (1941) <https://arthive.com/artists/73743~Nina_Nikolaevna_Vatolina/works/510361~Do_not_chat>.