Lendva, ka lendaja, lennus esineb põhjamurdeis kohati varavedaja ehk tulihänna tähenduses, lõunamurdeis aga üldiselt nõianoolena, mis "tehakse" ja "saadetakse" võõraste loomade ja inimeste silmapilkseks surmamiseks. Paralleelnimena oli levinud rabandus, (rabadus, rabatis, rawandus, rawatus, rabatus, rabaus), ka lendva-rabandus ja äkiline. Rabanduseks kutsuti haigusi, mis rabasid inimest või looma kas nõia saadetud või iseseisva haigusehaldjana. Rabandust oskasid teha üksnes mõned nõiad, nagu ka seda arstida. Neid kutsuti rabatsiarst.

Usuti, et lendvasaatjad või rabajad võisid vahel ise lendvaks käia või liikuda ringi erilise lendvahoona. Lendvanoole saatmine ja kogukonna kahjustamine oli eriline sundus, millest oskajal oli raske vabaneda: sõnu püüti lugeda või nool saata kivi või puu külge või maa sisse. Nõidusesundus muutis oskajad kardetud isikuteks, kellest räägiti meeleldi fantaasiaküllaseid lugusid.

Lendvat peeti raskesti ravitavaks või peaaegu ravimatuks haiguseks. Olemuselt kuulub see laialt levinud vanemate haiguskujutelmade hulka, kus haigushaldjas või nõia saadetud nool või needus ja selle kaudu määratud surma mõjuvad kogukonna liikmele nõrgestavalt ja tihti surmavalt.

Teateid seesuguste - sageli loitsude ja maagiaga - saadetud haiguste kohta leiame Austraaliast Ameerikani. Kuigi usk lendva- ja rabandusesaatjatesse nõrgenes kiiresti 19. sajandil nimetati veel 20. sajandil üldisemalt äkksurma ja -haigestumise või suurte valuhoogudega haigusi rabanduseks või lendvaks.

Müütilisest haigusseletusest kauem püsisid kasutuses ka rahvameditsiini ja rahvaveterinaaria võtted, lendvat tõrjuv sõnamaagia ja palved.

Andmebaas sisaldab täielikku digitaliseeritud pärimuskorpust, mis on tüpologiseeritud ja liigitatud teemarühmadesse (neid hetkel ei kuvata), ja tüpologiseeritud lendvasõnu. Tekstide kasutamisel viidake allikale ja andmebaasile.

Mare Kõiva