Väljaande koostamisloost

Matti Kuusi juhitud Soome-Eesti ühisprojekti "Põhja-Euroopa vanasõnad" 1. etapp jõudis lõpule 1985. aastal, mil FFC-sarja 236. numbrina ilmus läänemeresoome vanasõnade võrdlev väljaanne "Proverbia septentrionalia" (edaspidi: PS). Selle eeltöödeks olid soome vanasõnade koondkartoteek Soome Kirjanduse Seltsi Rahvaluulearhiivis Helsingis, Liisa Miettise ja Pentti Leino toimetatud teaduslik antoloogia "Karjalaisia sananpolvia" (1971), suur soome vanasõnade antoloogia "Sananlaskut" (1978; koostajad Kari Laukkanen ja Pekka Hakamies) ning terve rida Eestis toimetatud läänemeresoome vanasõnade teaduslikke väljaandeid: EV I–V (1980–1988); "Vadja vanasõnad eesti, soome, karjala ja vene vastetega" (1977); "Liivi vanasõnad eesti, vadja ja läti vastetega" I–II (1981); "Vepsa vanasõnad eesti, vadja, liivi, karjala ja vene vastetega" I–II (1992).

1985. aastal polnud projekt oma kavandatud kogumahus kaugeltki lõpule viidud, kuna PS sisaldab kõigest u. 1/3 kogu läänemeresoome vanasõnade tegelikust paralleelainest. Kuid tollal juba 71-aastane Kuusi oli kindlalt otsustanud loobuda pärast PS-i ilmumist projekti juhtimisest, lõpetada oma osalus selles üldse ning naasta runode juurde, kust ta oma folkloristlikku eneseteostust oli pärast sõda alustanudki. Nimeka liidri lahkumine surus projekti pea kümneks aastaks surnudseisu ja tööd õnnestus jätkata alles aastast 1994.

Vahepeal ilmus Eestis lõpuni EV köitesari (viimane, registriköide tuli aastal 1988), läänemeresoome vanasõnaprojekti jätkamise perspektiivid olid jätkuvasti udused ning tollal I. Sarve juhitud lühivormide töörühm pööras oma pilgud mõistatuste poole. Juba 1960ndail aastail, mil EV-väljaande täiendamiseks otsiti uusi trükiallikaid, märgiti välja mitte üksnes vanasõnu, vaid kõiki lühivorme, õieti mistahes folkloorset ainest sisaldavad tiitlid. Aastail 1975–1989 kopeeriti kartoteekidesse kõik rahavaluulefondides leiduvad seni registreerimata lühivormitekstid. 80ndate lõpuaastail tehti muude tööde kõrvalt mitmesuguseid ettevalmistavaid protseduure, 90ndate algusest võeti juba kindel suund eesti mõistatuste akadeemilise publikatsiooni koostamisele ning see sai rühma põhitööks.

EM-i ja EV ettevalmistamise mikroklimaatiline üldfoon oli kardinaalselt erinev. Töö EV juures oli paljudel põhjustel pea algusest lõpuni üksainus kriisist kriisi liikumine (EV taustade ja koostamiskäigu kohta lähemalt vt. ka A. Krikmanni ja I. Sarve kirjutist koguteoses "Eesti filoloogia poolsajand Teaduste Akadeemias", Tallinn, 1997, lk. 226 jj.). EV ja EM-i tegijaskondade põhituumik oli sama ja EM-tööd alustades oli meie käsutuses kogu EV juures saadud (suuresti negatiivne, kuid seda õpetlikum) kogemuspagas. Algusest peale oli teada, millised etapid töös peab läbitama ja kui palju need umbes aega nõuavad. Erinevalt EV-st, mille esialgseks valmimisajaks oli määratud täiesti sinisilmselt kaks aastat, oli EM-väljaande tarvis võimalik garanteerida piisav ajavaru. Seetõttu pole EM koostamiskäik toonud kaasa mingeidki vähegi tõsisemaid ja põhimõttelisemaid probleeme.

Mõlemad väljaanded põhinevad tehniliselt Eesti Rahvaluule Arhiivi tüpoloogilistel žanrikartoteekidel, mille mõlema rajajaks oli Erna Normann. Kuid mõistatuste kartoteeki hakati rajama 1930ndate aastate lõpupoolel ja see viidi ka lõpule (välja arvatud tüübisisene detailkorraldus, mida tollal ei peetud vajalikukski). Normann oli siis oma parimais kolmekümnendais, ta vaim oli erk ja mälu terav ning tema poolt kartoteeki lisatud märkustest ja vahekaartidest, mis viitavad leksikaalseile või struktuurilistele sarnasustele eri mõistatuste vahel, on EM-väljaande koostajail olnud hindamatu abi. Vanasõnakartoteegi tegemine aga jäi sõjale jalgu; veel 1964. aastal, mil Kuusi hiidprojekti eeltööd algasid, oli see alles üsna pooleli ja lõpetati tegelikult alles EV-väljaande ettevalmistamise käigus. Nende publikatsioonide normaalne järjekord olekski olnud nimelt vastupidine — mõistatused enne, vanasõnad seejärel. Kuid mis ka polnuks, nüüd on nad mõlemad õnneks olemas ja nende kõrvaltulemuseks ka žanrikartoteegid, mis on ERA omade hulgas paremaid kui mitte parimad nii arhiivimaterjali täieliku esindatuse kui ka korraldustaseme poolest.

Mõistatuste väljaande ettevalmistamise rutiinsed põhiprotseduurid olid põhimõtteliselt samad, mis EV juures:

• Ettevalmistav periood, mis jäi põhiliselt aastatesse 1989–1993: uuema või vahelejäänud arhiivimaterjali, aga ka mõistatusi sisaldavate trükiallikate (eriti kooliõpikute) täiendavad otsingud, arvelevõtt, kopeerimine ning liitmine mõistatuste tüpoloogilisse koondkartoteeki jms. toimingud. 1992. a. viidi läbi ulatuslik koolipärimuse kogumise võistlus, mis tõi sisse u. 50 mahukat säilitusüksust kaasaegset materjali, sh. kümneid tuhandeid keerdküsimuste, piltmõistatuste jm. mõistatusžanri perifeeriasse kuuluva ainese kirjapanekuid, mille kopeerimine ja liitmine senise materjaliga oli üsna töömahukas.
• Tekstide rahvaehtsuse kontroll, st. varasemaist trükistest või käsikirjadest kopeeritud või omaloomingulise ainese avastamine ja eraldamine. Nagu EV, nii ka EM-i juures kujunes see tööjärk ennustatavalt kõige aeganõudvamaks, kuigi eesti mõistatuste arhiivitekstide autentsustase tervikuna on vanasõnade omast mõneti kõrgem. Autentsuskontrolli tegid R. Saukas ja A. Hussar põhiliselt aastail 1993–1996. Eesti mõistatuste ülevaates (EM III) tuleb ka mõistatustekstide rahvaehtsusest, konkreetsete saatjate kirjapanekute autentsuskvaliteedist jmt-st lähemalt juttu.
• Mõistatustüüpide seesmine korraldus. Mõlemad väljaanded esitavad oma materjali n-ö. tüübikaupa, st. koondades kokku kõik "sama vanasõna" või "sama mõistatust" esindavad tekstid. Igat vanasõna- või mõistatustüüpi esindav arhiiviaines on korraldatud ka seesmiselt (vt. sellest lähemalt ka siin alamal, lk. 16 jj.). Tüübisisene süstematiseerimine, mille tegi põhiliselt A. Krikmann, algas juba aastal 1991 ja kestis paralleelselt muude operatsioonidega 2000. aastani. Vahepeal toimunud autentsuskontroll tõi kaasa vajaduse teha ka paljude tüüpide sisekorraldusse korrektiive (R. Saukas).
• Rein Saukase hooleks jäi ka tüübipiiride täpsustamine, tüübiliidete e. kontaminatsioonide leidmine jm. viimistlustöö, tüüpide lõpliku redaktsioonilise liigenduse ning redaktsioonitähiste määramine. Need operatsioonid toimusid samuti jooksvalt pea kogu väljaande koostamisperioodi vältel.

Kuid EM-i koostamiskäik kätkes ka midagi kvalitatiivselt uut.
EV ajal oli meie tehnoloogiliste unistuste tipuks elektrikirjutusmasin. Aastail 1994–1995, seega EM-väljaande ettevalmistamisperioodi keskel jõudis IT-plahvatus Eestisse ja Tartu folkloristide üks strateegilisi töösuundi on sestpeale olnud eesti folkloori täieliku andmebaasi rajamine. Mõistatustekstide autentsuskontroll lõpetati 1996. a. oktoobris ja nüüd seisis koostajate ees täiesti praktiline küsimus: kuidas jätkata? Valida oli kahe alternatiivi vahel:
• kas asuda peatselt EM-väljaande käsikirja koostamisele, kasutades arvutit lihtsalt käsikirja enda vormistamiseks, ehk ka vajalike ümberjärjestuste, registrite jms. tegemiseks?
• või toimida riskantsemalt, kuid strateegilisemalt: rajada arvutipank, mis sisaldaks praktiliselt kogu olemasoleva info eesti mõistatuste allikmaterjali kohta (ja ühtlasi täidaks oma niši ERA juures kujunevas suures folkloori-andmebaasis), ning luua tarkvara, mis selle andmestiku põhjal vormistaks — täiesti omal jõul, korralikult ja kiiresti — EM-i käsikirja, tehes ühtlasi ka vajalikud statistikad jm.?

Teadsime, et Indrek Hein on Eesti Keele Instituudi Tallinna-poolel sõnastikutootmise juba ammuilma digitaliseerinud, nõnda et tarkvara sööb teatud viisil ettekorraldatud ja märgendatud andmemassiivi ja väljastab tehniliselt tipp-topp käsikirja. Kuid teadsime ka, et meile vajalikku tarkvara oleks riskantne n-ö. külast tellida ja exe-režiimil vmt. moel pimesi kasutada. Meil võib hiljem tekkida tahtmine mõnesid üksikasju muuta ja see tähendaks uute konsultatsioonide alustamist. Ka juhtub andmete sisestamisel paratamatult igaliiki näpuvigu ja on raske ette näha, kuidas programm võiks neile reageerida. Tarkvara häälestusaeg, mille kestel programmi autor peaks meile operatiivselt kättesaadav olema, kujuneks tõenäoliselt üsna pikaks. Ja üldse — küla asjad aetakse külmalt, nagu teada. Ja andmebaasisüsteemide juurde kuuluv tarkvara polegi üldiselt mõeldud dokumentide nüansseeritud formaatimiseks, nagu teada.

Kujutelm, mille juurde 1997. a. suveks jõudsime ja mida läbi töötama hakkasime, oli selline: andmebaasi lähtevormiks võiks olla lihtsalt Word’i fail, mis koosneb suurest kimbust tabelitest, igas tabelis andmed ühe tüübi kohta, ja vahend, mille abil tabeliandmetest toodetakse käsikiri, võiks olla lihtsalt selletarvis koostatud Word’i makro. Keegi meist ei osanud sel hetkel ette öelda, kas WordBasic kätkeb piisavalt vahendeid kõigi meie soovide rahuldamiseks või annab mingis eriti olulises asjas otsad. Paarinädalase katsetamise järel oli siiski selge, et midagi fataalset ei juhtu, Arvo Krikmann kirjutas makro ja 1997. a. sügisel algas andmetabelite sisestamine. Selle töö tegid u. pooleteise aastaga ära Anne Hussar ja Piret Voolaid. 1999. a. kevadeks oli andmebaas valmis, kuid tüübipiiride lõplik täpsustamine, vigade automatiseeritud otsimiseks vajalike lisaprogrammide kirjutamine, andmetabelite parandamine jm. viimistlustöö on nõudnud ometi küllalt palju lisaaega. Makro praegune lõppvariant kirjutab kogu EM-i käsikirja valmis u. 3 tunniga. Edaspidi on tabeleid kerge konverteerida ükskõik millisesse andmebaasi- vm. formaati.

"Eesti mõistatuste" mõned põhilised arvparameetrid

• EM kätkeb aastaist 1660–1996 pärinevat ainest.
• Väljaandes on esindatud printsiibis kõik eesti folkloorsed mõistatustüübid, arvult 2544, lisaks neile 256 puhttekstoloogilistel kaalutlustel avaldatavat mittefolkloorset mõistatust (vt. neist ka siin alamal). Tüpoloogiliste üksuste koguarv EM-is on seega 2800.
• Mõistatuste tüpoloogilises kartoteegis on kokku u. 134 120 teksti. Neist on folkloorselt ehtsateks loetud u. 81 200 teksti.
• Andmebaasis on kokku u. 94 150 rida, seega on sinna kantud u. 12 950 mittefolkloorset teksti (põhiosa neist trükistes figureerivad dubletid) ning baasist on välja jäetud u. 39 970 dubletset või omaloomingulist arhiiviteksti.
• EM-is on läbi tsiteeritud u. 32 090 teksti.

Mõningaid žanripiire ja suhteid

Mõistatus versus keerdküsimus

EM ei sisalda põhimõtteliselt keerdküsimusi ega muid mõistatusžanri perifeersesse ossa kuuluvaid nähtusi (liitsõnamänge, piltmõistatusi, loogilisi nuputamisülesandeid, kirjutus- ja arvutusülesandeid jne.). Kuid on küllalt palju tüpoloogilisi üksusi, milles osa teisendeid on mõistatus-, osa aga keerdküsimusvormilised. Sel juhul on toimitud nii, et kui tüübist on rohkem mõistatusvormilisi kui küsimusvormilisi autentseid üleskirjutusi, on see loetud mõistatuseks ja esitatud väljaandes, sh. ka küsimusvormiline aines; kui küsimusvormilisi on rohkem, on kogu tüüp loetud keerdküsimuseks ja EM-ist välja jäetud. Küsimusvorme ilmutavad nt. mõistatus laeva kohta: Hobu ohjata, mees piitsata, tee tolmuta? ~ Kus on hobune ohjata, mees piitsata, tee tolmuta? (EM 247); mõistatus omasuguse kohta: Meie näeme iga pääv, kuningas harva, Jumal ei iialgi? ~ Kes on, keda näeb töömees iga päev, keiser harva ja Jumal ei näe kunagi? (EM 350); mõistatus sõrmkübara kohta: Pisem kui hiirepesa, rohkem aknaid ees kui kuninga kojal? ~ Kellel on rohkem aknid kui kuninga koeal? (EM 1635) jpt. Seevastu on EM-ist välja jäetud nt. küsimus seinapragude kohta Mis tekib ilma tegemata?, kuigi tast on ka mõistatusvormilisi variante, nagu Saamata saa, tegemätä teküs, samuti küsimus tahma kohta Mis kasvab ilma kastmata?, kuigi tast on ka üleskirjutusi, nagu Vihmalda vinnüs, kastõlda kasus.

Mõistatus versus mõistatusjutt vm. narratiiv

EM ei sisalda põhimõtteliselt ka mõistatusmuinasjutte (tüüpilisemad neist nt. AT 875, 920, 921, 922, 927). Kuid mõistatusjuttude ja tavamõistatuste vahel on samuti mitmeid kokkupuuteid ja probleemjuhte.

Juttudest pärinevad mõistatused ja küsimused võivad oma algsest kontekstist irduda ja hakata käibima harilike mõistatustena, ja võib olla raske otsustada, kui säilinud või katkenud nende side oma narratiivse päriskoduga just on. Näiteks eesti registris jututüübi AT 921 juurde kuuluvaks loetud mõistukõnet lindude ja herneste kohta Kui nad tulevad, siis nad ei tule, ja kui nad ei tule, siis nad tulevad on loetud iseseisvaks mõistatuseks (vt. EM 759), jutust AT 921 pärit mõistukõnesid täi- või kirbuotsimise kohta aga ei ole (nt. Jahimees läheb metsa, need jänesed, mis maha laseb, jätab metsa, need, mis elu jäävad, toob koju (Iis) ~ Mees läheb metsa lindusid laskma, keda ta kätte saab, tapab ära, keda ta kätte ei saa, toob kodu (Lai) ~ Esa lätt mõtsa küt’mä, mis arr tapp, viskas maha, mis lindu lätt, tuu kotiga kodo (Vas v. Se) jts.).

Samuti võib seletus, mis mõistatusvormelile on lisatud, meenutada pigem narratiivi, kust motiiv pärit, kui tavalist lahendust. Nii tuleb tüübi EM 1222 redaktsioonis A₈+ ette jutust AT 927 pärit mõistukõne Muri istub puurin, vahib aknast välla: [kaks] kannav kolmandat, kolm pääd, [kaheksa] jalga, [kuus] silma, [kaks] handa, millele järgneb väga narratiivse ilmega pikk kommentaar: Üits kuningatütar olli vangi pantu ja perast taheti teda ka ära hukata. Enne surmamist annut ta kohtuülembile selle mõistatuse selle tingimisega: kui nema ära mõistas, mes sii tähendäp, sis oles võinud nad ära tappa, ja kui nad ei mõista, sis pääses kuningatütar valla. Kohtuülemba ja kuningas ei mõistnud seda ja kuningatütar pääsi vallale. Seletus: kuningatütar vahib vangiaknast välla, kaits varest võtva üte konna ja viiva ta ära (Ran).

Või näiteks mõistatusel EM 2129 (Taevaalune lehvitaja võttis valgusekuulutaja, läks maatasuja peale ja mõistis talle seal surmakohut? — Kanakull viis kuke adra peale ja murdis seal ära) on etümoloogiline seos naljandiks liigitatud AT-numbrita jutuga: hiidlased on kõrtsis öömajal; kõrtsimehe siga läheb hiidlaste kottide kallale; üks hiidlane satub sellele peale, lööb sea loogaga maha ning läheb sisse tagasi ja annab teistele mõistukõnes märku, et vaja plehku panna.

Igatahes on kõigil taolistel puhkudel püütud viidata mõistatusvormelite algkoduks olevaile juttudele, olgu siis AT-numbri või arhiiviviida kaudu.

Mõistatus versus vanasõna ~ kõnekäänd

Vanasõnadega ja kõnekäändudega on kujundi- ja motiiviparalleele samuti suhteliselt vähe, kokku ligi 180, mõlemapoolselt produktiivseimad neist on motiiv hobusest, keda tuleb sööta kui venda ja hoida kui varast (EV 1362, u. 90 var. / EM 2113, 58 var.), ning hundist ja karust, kel on vastavalt ühe/üheksa mehe jõud ja üheksa/ühe mehe mõistus (EV 1610, u. 90 var. / EM 2630, 17 var.), ning motiivid häist asjust, mis härgadega tulevad ja hobustega lähevad, ja pahust asjust, kus kiirussuhted on vastupidised (nt. EV 758, u. 35 var., EV 1758, 9 var. jt., samuti mitmed kõnekäänuvormid / EM 257, 38 var. ja EM 301, 6 var.).

Mõistatuse ja kõnekäänu või vanasõna vahelistel probleemjuhtudel on mõistatuste andmebaasi ja EM-i sisse võetud need tekstid, mis originaalis paiknevad mõistatuste hulgas.

Eesti mõistatusel on õige pisut (keerdküsimusel veidi rohkem) ühismotiive ka mõistatuslauludega, pulmakingi-nimetustega, mis kuuluvad pulmakombestikku, jpm. ainetega. Kõigil avastatud puhkudel on neilegi harvematele paralleelsustele väljaandes viidatud, kuid nad ei vaja eraldi lähemat kommentaari.

Üheainsa tekstiga esindatud tüübid

Folklooriarhiivi žanrifondi moodustavate tüpoloogiliste üksuste sagedus- või suurusjaotus selgub reeglina olevat zipfilik: suuri tüüpe on vähe, keskmisi keskmisel määral ja väikesi palju, kõige rohkem aga üheainsa üleskirjutusega esindatud tüüpe. Selliste miniüksuste staatus tundub problemaatiline: kuuluvad nad üldse folkloori hulka? Nende hulgas näibki leiduvat ühest küljest väga piiratud ulatusega lokaaltraditsiooni esindajaid, teisalt omaloomingulisi improvisatsioone, mis pole veel folkloor, vaid alles pürivad selleks saama.

EV-s on ära toodud ka kõik "ühevariandilised" vanasõnad, mis kirja pandud hea või vähemalt rahuldava ehtsuskvaliteediga saatjate poolt, ja isegi teatud hulk küsitava folkloorsusega miniüksusi (nt. F. R. Kreutzwaldi kirjapanekute määr EV-s on kindlasti põhjendamatult suur). Mõistatuste puhul on mindud teist teed — ühevariandiliste hulk väljaandes on määratud statistilise ootuse põhjal (vt. järgnev joonis 1).

Joonis 1. Väiketüüpide hulga määramismoodus EM-is

Joonisel on kahepoolselt logaritmiline regressiooniväli, kus x on mõistatustüübi suurus (st. tüüpi esindavate autentsete tekstide arv) ja y on iga vastava x-järgu sagedus allikmaterjalis. Näeme, et see väli on suuremate x-järkude alal kiivas lehtri kujuline, vähemate x-järkude alal aga lineaarne. Jälgides, et a) avaldamisele tulevate ühevariandiliste hulk satuks lineaarse trendijoone mõttelisele pikendusele ja b) tüüpide üldarv väljaandes oleks suhteliselt ümmargune, 00-lõpuline, saadi üheliste normiks 967 (mille logaritm on 6,87 — joonisel ümbritsetud ringikesega) ja tüüpide üldarvuks 2800. Töö käigus oli meil tekkinud u. 5000 teksti suurune varia-osa, st. "üheliste rest", mille seas suur hulk arvatavalt ebafolkloorseid tekste. Kolm vilunumat koostajat (A. Hussar, A. Krikmann ja R. Saukas) vaatasid igaüks iseseisvalt selle resti läbi ja langetasid iga teksti folkloorsuse kohta oma eksperthinnangu, lähtudes üleskirjutaja üldisest rahvaehtsustasemest, teksti vormitunnustest jm-st. Seejärel need hinnangud summeeriti ja täiendavate läbirääkimiste teel viidi tüüpide üldarv väljaandes 2800-le.

Folkloorsete ja mittefolkloorsete kirjapanekute vahekord ja raja üldisemalt

Eesti vanasõnatekstides oli ebafolkloorsete tekstide (st. koopiate, individuaalloomingu, meelevaldsete mutatsioonide) osakaal läbi kõigi käsikirjaliste ja trükitekstide peaaegu 50%. Mõistatustes on see vahekord mõnevõrra parem: ehtsad tekstid moodustavad meie 2800-lises tüübivalimis u. 60% tekstide koguhulgast (ülal toodud absoluutarvud olid vastavalt 82 000 ja 134 120). Omaloomingu osakaal on mõistatustes küll märksa madalam kui vanasõnades, kuna mõistatusena näivat teksti on ilmselt palju raskem välja mõelda kui vanasõna või aforismina näivat teksti. Siiski eristuvad ka siin välja mitmed silmapaistvalt kõrge omaloomingulisusega saatjad, nagu M. J. Eisen ise, J. Saalverk (Jür), A. Kuldsaar (Jäm), C. M. Redlich (Rak), H. Stein (Tln), T. Wiedemann (peam. Kos, Jõh) jt.

EV-s sisaldus mõningane hulk küsitava ehtsusega tekste ka suuremais tüüpides. EM-is on folkloorselt ehtsate ja ebaehtsate tekstide vahel püütud teha selge 2-valentne distinktsioon. Tsiteeritakse põhimõtteliselt ainult ehtsaid tekste, ebaehtsad figureerivad pelgalt "sulgudesisese" lisana tüübitiitlite juures toodavas statistikas. Siia on lisatud aga kaks klauslit.

• Tekstoloogilistel kaalutlusetel on EM-is esitatud ka need tüpoloogilised üksused ja sõnastusvormid, mille kohta on allikate üldpildi jm. taustteadmiste põhjal üsna kindel, et nad on M. J. Eiseni või kellegi teise omalooming, st. mittefolkloorsed ebamõistatused, kuid mis on esindatud mõnes eesti mõistatuste spetsiaalväljaandes (Helle; Wied.; Mötleja; E EM, E EM²; E MM, E MM², E MM³; Metstak, Metstak² — nende lahtiseletused leiduvad trükiallikate nimistus lk. 25 jj.). Ehtsate tekstide arvuks on sel puhul muidugi kirjutatud "0".
• Teatav osa trükisõnas avaldatud enigmaatilisest autoriloomingust (eriti just mitmed O. W. Masingu ja J. Hurda poolt loodud värssmõistatused) on tekitanud sel või teisel määral nn. sekundaartraditsiooni, millest on jäänud jälgi ka käsikirjalisse arhiivimaterjali. Kui neid arhiivijälgi on loetud piisavalt tugevaks, esitatakse vastavad "autorimõistatused" ka EM-is.

St. tekst (ja loomulikult siis ka tüpoloogiline üksus, mida ta esindab) on kantud andmebaaasi ja kajastatud otse tsiteerides või kaude viidates ka EM-is, kui ta on kas

• a) folklooriteksti autentne noteering käsikirjas;
  b) folklooriteksti autentne noteering trükises;
• mistahes päritoluga teksti tsiteering mõnes eesti mõistatuste spetsiaalväljaandes;
• a) omaloominguline arhiivitekst, mis on sattunud ka mõnda spetsiaalväljaandesse;
  b) omaloominguline trükitekst, mis on sünnitanud sekundaartraditsioonilisi arhiivitekste.

Tüpoloogiline üksus ja selle kirjestruktuur

Nagu vanasõnaaines EV-s, nii ka mõistatusaines EM-is on esitatud tüpoloogiliste üksuste kaupa, st. üht ja sama mõistatust esindav aines on püütud kokku koondada ühte kirjesse. Enamjuhtudel õnnestub see hõlpsalt ja loomulikult, sest tüübipiirid ise on selged. Kuid nagu vanasõnade puhul — ja vist isegi enamail korril kui vanasõnade puhul — koonduvad mõned (harilikult eriti produktiivsed) osad empiirilisest materjalist tüpoloogilisteks jadadeks, võrkudeks, padrikuteks.

Tüpoloogiliste liidete lihtsamaks erijuhuks on nn. kontaminatsioonid, st. tekstid, mis kujutavad endast kahe (harva ka enama) tüpoloogilise algme liidet või segu. Näiteks teksti Kats kõrra sünnüs ilma, taasperi tege tüüd? on käsitatud kana või kanapoega tähendavate mõistatuste EM 50 ja 502 liitena, mille tiiteltekstideks on Edaspidi sööb, tagaspidi teeb tööd? (EM 50) ja Kaks korda sünnib, ristimata jookseb? (EM 502); teksti Külakoer kükitab, pikk piip suus, lai kabi otsas, loeb taevatähti ja vahib merepõhja on loetud kolme kaevu-mõistatuse kontaminatsiooniks, mille tüpoloogiliste algmete tiiteltekstid on Hirmuline läheb armulisele kosja, pika piibu ja laia kaabuga? (EM 233), Küläpini küksellä, lugõ taivahe tähti? (EM 892) ja Vanamees vaevas, käsipidi taevas, loeb taevatähti, merepõhjast liiva? (EM 2443).

Väljaanne püüab vastavate ristviidetega ära näidata iga mõistatuse kõik olulisemad tüpoloogilised sugulased üleüldse ja vajadusel osutada ka konkreetsete sõnastusvormide sarnasusele mõnede teiste sõnastusvormidega muudes tüüpides. Mõistatuste tüpoloogiaprobleemidest tuleb lähemalt juttu väljaande III köitesse paigutatud ülevaates.

Iga tüpoloogiline üksus algab tiiteltekstiga, milleks on üks tegelik allikmaterjalis ettetulev tekst. Tiitliks on püütud valida võimalikult "normaalvormiline" tekst, st. selline, mis kordub empiirikas hästi sageli või siis (kirevama variaablusega tüübi korral) koosneb elementidest, mis korduvad hästi sageli, ning mille lahendus on samuti antud mõistatusele võimalikult tüüpiline.

Mõistatustüübid on väljaandes järjestatud tiiteltekstide järgi alfabeetiliselt: alul iga tiitelteksti esimese sõna põhivormi järgi (haril. nimetav kääne või ma-infinitiiv; kohakäändelistel adverbikolmikuil, nagu taha ~ taga ~ tagant on põhivormiks loetud sees- või alalütlev kääne), seejärel iga konkreetse põhivormi piires tiitelteksti absoluutse alguse järgi. Kuna mõistatused, erinevalt vanasõnadest ei peida oma sisuliselt esmatähtsaid sõnu regulaarselt mitmesuguste nn. vormelielementide (Kes..., see...; Kui..., siis...; Kuidas..., nõnda...; Igal... oma...; Parem... kui... jts.) rüppe, tundus selline valik siin mõistlikem (vrd. vanasõnatüüpide järjestamisviisist EV I, 62).

Tüpoloogilised üksused on nummerdatud jooksvalt läbi kogu väljaande (1–2800).

Tiitelteksti järel on tema juurde kuuluv lahendus, seejärel mõttekriips, selle järel tüübi kohta käiv üldstatistika. Et lugeja saaks veidigi detailsemalt jälgida ka allikmaterjali kogunemise ajalist dünaamikat, on üleskirjutused jagatud nelja perioodi, millest kolm viimast järgivad eesti folkloori kogumise põhilisi laineid (vrd. joonis 2):

Joonis 2. Eesti mõistatuste kogumise dünaamika (1840–1990)

• varane periood, mis lõpeb aastaga 1876 (st. F. J. Wiedemanni tähtteose "Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten" ilmumisega);
• vahemik 1877–1917 e. eesti rahvaluule suurkogumise periood, mil toimusid Hurda ja Eiseni võimsad aktsioonid ja moodustus fond EÜS;
• kahe maailmasõja vaheline aeg (1918–1940), mil põhikogujaks oli Eesti Rahvaluule Arhiiv;
• 1941 kuni siiani, kus kogumistööd on kandnud peamiselt Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond (praegu taas ERA).

Sellele järgneb tüübist kirjapandud rahvaehtsate tekstide üldarv ja tüüpi esindavate tekstide kogusumma ERA mõistatuste koondkartoteegis.

Näiteks tüübi EM 1 tiitli AAM AAMI PÄÄL, VAAT VAADI PÄÄL, ANKRUKESED ÜLEVAL, ORAVASABA OTSEST VÄLLAS? Pilliroog juurde kuuluvat avaldist "4+65+24+7 = 100 (241) var." tuleb lugeda järgmiselt:

1. perioodist 4 autentset kirjapanekut; 2. perioodist 65; 3. perioodist 24; 4. perioodist 7 — kokku 100 rahvaehtsat teksti; tekstide kogusumma kartoteegis 241 (st. 141 mitteehtsat kirjapanekut).

EV-s ei korratud tiitelteksti enam tüübi sõnastusvormide loendis, vaid selle paiknemiskoht oli tähistatud joonega. EM-is kordub tiiteltekst ka sõnastusvormide loendis. Selle üldreegli juurde kuulub aga kaks klauslit.

• Kui tiiteltekst esindab mõistatuse ainsat registreeritud sõnastusvormi, siis seda ei korrata, vaid tüübikirjes tuuakse ainult selle juurde kuuluv kommentaar (vt. lähemalt järgnevas).
• Kui tiiteltekst on äärmiselt pikk — nagu nt. mõnede värssmõistatuste korral ja/või vanemais kirjapanekuis, kus tekstid on toodud koos tõlkega saksa keelde — ning kordub ka sõnastusvormide loetelus, siis esitatakse see katkendatult. Katkendatakse teksti lõpuosa, lahendus ja tiitli juurde kuuluv statistika säilitatakse. Katkenduskohas leidub sel juhul katkendamismärk ja viide redaktsioonile, kus tekst oma täiskujul leidub, nt. / - - - vt. red. A₁a₁/.

Tekstide juurde kuuluvad lahendused tuuakse samuti selles keeles ~ neis keeltes ja sellises sõnastuses, nagu nad esinevad originaal- või trükiallikais (mitte nt. sisukonspektidena, tõlgetena kirjakeelde vmt.).

Kui originaalteksti juures pole lahendust, on teksti järel nurksulgudes märkus "Lahendus puudub". Tüüpe, mille ühegi teksti juures pole toodud lahendust, on andmebaasis ja EM-is vaid paar üksikut.

Mitmetes eesti mõistatustes on poeetilist lisaväärtust taotletud sel teel, et lahendus on peidetud teksti endasse, st. tekst ja lahendus kokku kasvatatud; sel juhul on lahendusena käsitatud vastavat osa tekstist, mida korratakse lahenduse positsioonis nurksulgudes. Näiteks:

• Üks hiir, kaks saba, pastelking ja paelad taga? [Pastelking ja paelad taga]
• Punane pullike, jõhvist lõake, ise kuremarjaterake? [Kuremarjaterake]
• Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline, ise nagu sibul? [Sibul]

Kui taolistel puhkudel on lahendus kummatigi korratud juba originaalis endas, siis nurksulge ei kasutata:

• Keeletu, meeletu, ise ilmamaa margapuu? No margapuu ta ongi, aga igaüks ei saand aru

Iga variaablust ilmutav tüüp on korraldatud tekstide geograafilise leviku ning leksikaalsete, süntaktiliste jm. tunnuste järgi nn. redaktsioonideks ja allredaktsioonideks. Nagu vanasõnade akadeemilises väljaandeski (vrd. EV I, 69), pole siingi kehtestatud tüübi seesmiseks süstematiseerimiseks mingit kindlat tunnuste hierarhiat, kuna empiirikas ettetulevad situatsioonid (ainehulgad, variaabluspildid, levikupildid jne.) on kirevalt eriilmelised. Iga tüübi aines on püütud lihtsalt liigendada sellisel viisil, nagu see ennast loomulikemal viisil liigendama kutsub või liigendada laseb. Suurema tüübi variaabluspilt moodustab vaid üsna harva mingite tunnusekombinatsioonide enam-vähem ühtlaselt jaguneva maatriksi. Palju tavalisemalt nähtub ka üksiktüübis, nagu žanri- vm. suuremas fondis üldisemaltki, ebaühtlane, zipfilik jaotumus: ühelt poolt tsenter e. väike hulk domineerivaid, paljukorduvaid sõnastusvorme, teisalt perifeeria e. suur hulk juhuslikke, reeglina ühekordse esinemusega variante, pluss tihtipeale keskmise suuruse ja sagedusnivooga vaheala.

Iga tüübi allikmaterjalis ilmnevad sõnastusvormid esitatakse füüsiliselt jadana, kuid see jada on organiseeritud ka hierarhiliseks redaktsioonide ja allredaktsioonide süsteemiks, mis on tähistatud 4-astmeliste tähistega: 1) suurtäht; 2) suurtähe numbriline indeks; 3) väiketäht; 4) väiketähe numbriline indeks. Näiteks: A või A₇ või A₇c või A₇c₃ või ka üldse ilma suurtähtedeta, nt. c või c₃ vmt. Suurtähtedega on tehtud tüübi varieerumispildis kõige olulisemad eristused, väiketähe indeksitega kõige ebaolulisemad, vahepealsetega vahepealsed (kõik tasandid ei pea tüübis tingimata esinema). Singulaarseid rühmatähiseid (nagu A, millele ei järgne B, või A₁, millele ei järgne A₂ vmt.) ei kasutata. Kui tüübi esitus moodustab üheainsa redaktsiooni, jäetakse selle tähis üldse kirjutamata.

Kui EV-s ümardati suuremad sagedusnäidud nii tüübi üldstatistikas kui ka redaktsioonide statistikas 5-lise täpsusega astakuteks ("u. 25 var.", "u. 130 var." vmt.) ning lubati sagedushinnangutes muid intervallilisi jt. ebamäärasusi ("1 v. 2 var.", "5 kuni 9 var.", "vähemalt 12 var." vmt.), siis EM-is on püütud kõik sagedusandmed tuua ühelise täpsusega.

Iga mõistatustüübi allikmaterjalist tsiteeritakse vajalikuks peetud hulk sõnastusvorme ja üksiktekste.

EV-s fikseeriti selle või teise tasandi redaktsioonidena ning tsiteeriti läbi kõik rahvaehtsaiks peetavad tekstid, mis erinesid üksteisest veidigi sõnastuselt, lisaks kajastati väljaandes ka teatud osa murdelisest variaablusest. Kuna EM-i omanik on ühtlasi eesti mõistatuste täieliku andmebaasi omanik ja kasutaja, on alamastme redaktsioonide formeerimise põhimõte siin paiguti leebem ning paberväljaandes endas esitatavate tekstide valik mõneti hõredam. Signaaliks selle kohta on 2 erimärki, mis paiknevad redaktsioonitähise lõpul:

• * -märk (nt. E*, K₁a₂* vms.) tähendab seda, et antud redaktsioon on formeeritud üldnormist lõdvemate kriteeriumide järgi ja siin esineb sõnastuse mõningat varieerumist ning tihedama ja/või kirevama ja/või "poeetiliselt tühisema" variaabluspildiga juhtudel ei pea kogu mikrovariaablus tsiteeritavais tekstides kajastuma;
• + -märk (nt. U+, N₈+ vms.) tähistab juhte, kus tüübi, redaktsioonide grupi või mõne suurema redaktsiooni (harva ka allredaktsiooni) lõpul tekib "riismete efekt": nt. kui rühmad N₁ kuni N₇ on formeeritud mingite enam-vähem selgete ja suhteliselt produktiivsete erinevuste järgi ja lisaks jääb küllalt palju üksiktekste, mis vastavad kõik N-redaktsiooni üldtunnus(t)ele, kuid mitte seniste allredaktsioonide (N₁...N₇) tunnustele; taoline plussmärgiga segasumma-redaktsioon paikneb tihti just mõne majuskeltähise viimase numbrilise indeksi järel.

Tsiteerimisele tulevate tekstide valik tervikuna on juhendunud u. sellistest kriteeriumidest:

• on püütud tsiteerida eelkõige väga heade kogujate poolt kirjapandud (st. tagatult folkloorset, heas murdekeeles) materjali; see tõik laseb teisalt küll paista kogujate ringi mõnevõrra ahtamana (ja ka aine päritolukohtade jagunemist mõnevõrra ebaühtlasemana), kui see tegelikult on;
• on taotletud, et ka lahenduste variaablus oleks tsiteeritavais tekstides võimalikult ammendavalt esindatud;
• võimaluse korral on tsiteerimiseks valitud tekst, mille puhul ei tekkinud redigeerimisprobleeme.

Redaktsioonilise üksuse kirje oma maksimaalkujul esitab järgmised andmed järgmises järjekorras:

• Tsiteeritav(ad) tekst(id) koos lahendustega: neid on tavaliselt üksainus, kuid sõnastuslikult varieeruvate *- ja +-redaktsioonide ja/või erinevate lahenduste ja/või rohkete murdevariantide korral ka enam (mõnel erandjuhul kuni 19).
• (Iga) teksti järel tuuakse uuelt realt tema juurde kuuluvad muud põhiandmed:
  • folkloorse teksti korral üleskirjutamiskoha (haril. kihelkonna) lühend (valdu, külasid jm. täpsemaid määranguid osutamata) ja üleskirjutamise aeg (haril. aastaarv, või siis sellest ebatäpsem ajamääratlus, nt. "1894/1901", "enne 1907", "1920ndad" vmt. või dateerimata teksti korral "dat-ta") ning seejärel sulgudes üleskirjutaja(te) nimi/nimed või anonüümse üleskirjutaja korral lühend "anon";
  • mittefolkloorse käsikirjateksti kohta, mis on sattunud olema alliktekstiks mõnes olulisemas mõistatuste väljaandes, antakse üleskirjutaja nimi, seejärel sulgudes teksti kirjapaneku aastaarv vm. ajamäärang, siis kooloni järel täpsustus tema mittefolkloorse kvaliteedi kohta — tavaliselt "omaloominguline tekst", või ka "soome mst tõlge" vmt.;
  • mittefolkloorse trükiteksti kohta, mis on sattunud olema alliktekstiks mõnes olulisemas mõistatuste väljaandes või tekitanud mainitaval hulgal folkloorset sekundaartraditsiooni, antakse teksti üleskirjutaja (või trükise autori) nimi, seejärel sulgudes trükise allikalühend ning taas kooloni järel lähem kvalifikatsioon, nt. "omaloominguline tekst", "tundmatust trükisest pärinev omaloominguline tekst", "vene mst tõlge" vmt.
• Kui redaktsiooni esindab üksainus folkloorne tekst, ta ei tule ette ka trükiallikais, ei ole kontaminatsiooniline ega vaja võrdlemist mujal paiknevate tekstidega, siis piirdubki kommentaar sellega. Kui mõni neist nõuetest on täitmata, siis lisatakse tsiteeritava(te) teksti(de) järel redaktsiooni kohta käiv üldkommentaar:
  • kui rahvaehtsaid tekste on 2 või enam, tuuakse andmed nende geograafilise päritolu kohta, st. kihelkonna- vm. lühendite loend tavapärases järjekorras: Virumaa, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaaremaa, Pärnumaa, Viljandimaa, Tartumaa, Võrumaa, Setumaa ja keelesaared (vt. nimelühend alljärgnevas lk. 46); kui loendis oleva kohalühendi ees on arv, tähendab see antud kohast noteeritud ehtsate tekstide (1-st suuremat) hulka antud redaktsioonis; loendi järel mõttekriipsuga eraldatult näidatakse ehtsate tekstide üldarv selles redaktsioonis (nt. "Võn, 3Ote, 2Plv — 6 var." tähendab: ‘seda redaktsiooni esindab 1 Võnnu, 3 Otepää ja 2 Põlva teksti — kokku 6’); ebaehtsad tekstid on kartoteegis koondatud iga vastava tüübi lõppu eraldi vahekaardi taha, redaktsiooniti neid laiali ei jaotata ja statistikat nende kohta ei tooda;
  • kui redaktsioonis esineb (lisaks või ainult) ka trükitekste, tuuakse neid kätkevate allikalühendite loend kronoloogilises järjekorras; lõviosa trükitekstidest on millegi varasema koopiad, kuid vahel kohtab ka neis folklooritekstide autentseid (mittedubletseid) kirjapanekuid, nt. Oskar Kalda raamatuis "Lutsi maarahvas" ja "Kraasna maarahvas", samuti 19. sajandi lõpukümnendite ajakirjades ilmunud lühivormisarjades vm. — seetõttu võib trükiallikalühendite ees esineda kaht tüüpi lisamärke:
    • -märk (nt. "• Helle 372 (133)", "• LMr 131 (158)" vms.) osutab folkloorselt usaldatavaile trükitekstidele;
    ° -märk (nt. "° Maarah. Nädalal. nr. 21 ja 23 (1821) 168 ja 184", "° EPost. Lisal. nr. 11 ja 12 (1871) 66 ja 72 (12)" vms.) viitab redaktsioonis tsiteeritud omaloominguliste tekstide esmaesinemusele trükistes.
  • kui tekst on kontaminatsiooniline, st. esindab ühtaegu kaht või enamat tüübialget, viidatakse ta juurest (kõigile) kohtadele, kus ta dubleerituna figureerib. Näiteks viide "Kontam.: = 1197J 2490P" tüübi EM 206 redaktsiooni H juures tähendab, et tekst on tüübiliitena dubleeritud ka tüübi EM 1197 redaktsioonina J ning tüübi EM 2490 redaktsioonina P;
  • redaktsiooni lõpus tuuakse märgendiga "Vrd." kõik vajalikuks peetud viited samastele või sarnastele sõnaühenditele, kujunditele, motiividele, ka eufonismidele — alul teistes mõistatustüüpides, seejärel (uuelt realt) eesti folkloori muudes žanrides, uskumustes ja kombestikus, "Kalevipojas", piiblis jne.
    Samasuguseid võrdlusi nagu ühe konkreetse redaktsiooni kohta (vt. p. 4 ülal) võidakse teha ka terve mõistatustüübi kohta; sel juhul paiknevad need tüübikirje lõpus.
• Kui tüübis tervikuna on vaid üks tekst, mis on tsiteeritud tiitlis, siis seda "redaktsioonitasandil" enam ei korrata ja tiitli all tuuakse vaid teda puudutav kommentaar (vt. p. 2 ja 3 ülal).

Tekstide redigeerimise põhimõtted

Tekstide üldisim redigeerimispõhimõte EM-is (nii andmebaasis kui ka paberväljaandes endas) on sama, mis EV-s: püüda oletada, millist hääldusvormi tekst silmas peab, ning anda see hääldusvorm edasi põhiliselt tänapäeva kirjakeele graafiliste vahendite kaudu, kusjuures interpunktsioon korrastatakse kõikjal kirjakeele reeglitele vastavaks.

Konkreetsemad üksikküsimused on lahendatud järgmiselt:

• Vana kirjaviisi ei säilitata (ning erinevalt EV-st ei tooda EM-is ka aastast 1800 varasemate trükitekstide fotokoopiaid). Mõningat küsitavust võib esineda järgsilbi o/u tarvitamisel, kus vana kirjaviis ja mõeldav (praeguseks ehk juba kadunud) murdetaust võivad olla sattunud ülestikku. "Arhailine o" on erandjuhtudel säilitatud ka poeetilise iseärasusena, nt. vanemais mõistatussalmides (eriti O. W. Masingul, J. Hurdal jt. esinevas mo-sõnas, mis võib neilt pärineva mõjutusena olla kandunud ka hilisemaisse käsikirjatekstidesse).
• Kaasaegset foneetilist transkriptsiooni, samuti foneetilise kirjaviisi varasemaid vorme (nt. F. J. Wiedemannil) ja kirjapanijate "idiolektseid" lisamärke ei säilitata.
• Kirjapanijate foneetiliste täpsustustega, mis jäävad kirjakeelemärkide piiridesse, toimitakse vastavalt otstarbele:
  • kui need kajastavad arvatavaid tegelikke mittekirjakeelseid hääldusvorme, siis nad säilitatakse (nt. leides, et peel, heel edastavad saarte murde kõrgenenud ä-d sama täpsusega kui pääl, hääl);
  • kui nad on liiased (nt. rannikumurde 3. väldet markeerivad lisatähed puoole, harkki) või desorienteerivad (nt. lõunaeesti kõrgenenud pikkade vokaalide märkimine diftongiliste kirjakujudega mies, ruogu, rüökvä), siis nad asendatakse või annulleeritakse (st. kirjutatakse puole, harki; miis, ruugu, rüükvä);
• Foneetilistest lisamärkidest kasutatakse ainult apostroofi, mis tähistab kolme eri hääldusseika, mille vahel pole reaalset segiminekuohtu:
  • palatalisatsiooni — selle märkimine on viidud hädavajaliku miinimumini ja piirdub põhiliselt võru-setu mittegeminaatsete konsonantidega (lag’a, kuh’a, hal’as, kar’us, as’a jts., mis originaalis on tihti esindatud vormidega lagä, kuhä, haläs, karüs, asä), ning mõnede geminaatide mitte-i-eelsete positsioonidega, eelkõige tagavokaalses naabruses (pal’las, väl’las, vil’la);
  • võru-setu sõnalõpulist larüngaalklusiili (ar’, puja’ vmt.);
  • kahe vokaali vahele jäävat silbipiiri (vatsa’alle, keske’ela).
• Võru-setu enkliitiline eitus seotakse eelneva sõnaga sidekriipsu abil (olõ-õi, lää-äi).
• Sõnaalguline h säilitatakse või lisatakse "grafeemina" kõikjal, kus vastav tüvi esineb h-algulisena ka kirjakeeles (nt. hobune, harva jne., olgu siis originaalis kirjutatud kuidas tahes).
• Erinevalt EV-st, kus originaalis esinevad vormid süia, müia, lüia jts. viidi kirjakeelsetele kujudele süüa, müüa, lüüa, on EM-is need vormid säilitatud (kuid nt. süija, müija jts. ilma j-täheta).
• Kirde-Eesti rannikumurde "soomepärane" k, p, t 2. silbi alul on erandina säilitatud, kui see esineb foneetilist transkriptsiooni pruukivais tekstides. Niisiis, rannikumurde sõnavormidest, nagu itemet, jäätä, mita, mukulas, muoti, naka, pitelin, sapa, siku jts. ei tule välja lugeda geminaate.
• Lõviosa eesti folklooritekste on kirja pandud 19. sajandi lõpukümnendeil ja 20. sajandi algupoolel, mil eesti murded on olnud kiire taandumise faasis. Pealegi on see lõviosa kirja pandud mitte kutseliste folkloristide, vaid nn. kohalike korrespondentide poolt, kelle kirjaoskus — eriti 19. sajandil — oli üsna erinev. Hurt rõhutas küll oma saatjaid instrueerides korduvalt, et folklooritekstid pandaks kirja nimelt murde-, mitte kirjakeeles; siiski on võimalik, et mõned kirjutajad ise on kaldunud asendama murdelisi vorme prestiižikamate kirjakeelsetega. Seetõttu on puhuti olnud raske otsustada, millised vormijooned on tekstidesse tekkinud "meelega", millised aga "kogemata". Ilmsed kirjavead (st. juhud, kus kirjapandu ei anna õigesti edasi silmaspeetud hääldusvormi) on korrigeeritud, kuid poolkirjakeelseid tekste pole hakatud puhtasse murdesse tagasi tõlkima. Kui ühe ja sama teksti piires nähtub ebaühtlust sama tüve, sufiksi või lõpu ortograafias, on need enamasti ühtlustatud — sel juhul murdelisema vormi kasuks.
• Kui tekstides või lahendustes tuleb ette numbri(te)ga kirjutatud arve või mõnede sõnade lühendusi või katkendusi, on need asendatud või täiendatud nurksulgudes täheliste avaldiste, st. sõnade või sõnaosadega, nt. Kurat 3 jalaga → Kurat [kolme] jalaga; 7 cm alla naba → [Seitse sentimeetrit] alla naba; Paadiga sõitm. → Paadiga sõitm[ine]; talla kui vana l- → talla kui vana l[itsi] vmt.
• Kui tekstis esinev sõnavorm on tundunud mingis mõttes küsitav, kuid me pole söandanud seda mõneks muuks vormiks redigeerida ega ka teksti tervikuna defektseks lugeda ja tsiteerimata jätta, siis on kahtlase sõnavormi järel lisatud nurksulgudes tähis "[sic!]".

Lisaks tuleks kommenteerida redigeerimisprobleeme, mis tulenevad kahest mõistatustele omasest eriseigast.

• Me mõtisklesime näiteks nende sõnade esitusviisi üle, mida sõnaraamatuis tavatsetakse tähistada märgendiga vulg. EV-s on mõned alaliigid seesugustest esitatud katkendatult. Mõistatustes on nende esinemissagedus aga nii suur ning nad tulevad tihti ette mitmesuguste eufooniliste vinjettide koosseisus, et katkendused segaksid paljudel puhkudel tõsiselt tekstide lugemist. Seetõttu on need sõnad väljaandes toodud sellisel kujul, nagu nad esinevad originaaliski.
• Eesti mõistatustekstid sisaldavad hulganisti reduplikatiivseid jm. onomatopoeetilisi osiseid, nn. kvaasisõnu e. laaliaid, sh. kvaasinimesid (vt. neist lähemalt ka mõistatuste ülevaates EM III kd.). Suure ja väikese algustähe tarvitamine taoliste nimeimitatsioonide juures on olnud samuti paras pähkel.
  Näiteks tüübis EM 13 on kord Ait alleri mäel... ja Alk alari mäel... (kas need simuleerivad kohanimesid Alleri ja Alari ?), kord Ilt altari mäele..., Ait allari peal... vmt. (mis on juba ilmsed kvaasisõnad).
  Või nt. eesti arhiivi suurimas mõistatustüübis EM 200, mis kirjeldab inimest (Hark all, paun peal,...) personifitseeritakse täide (so. "loomade" või "sigade") väljaajamiseks kasutatavat peaharja või nuga mitmesuguste pärisnimeliste isikutena, nagu Vaigu-Peeter, Pigi-Peeter, Must-Ants, Tibu-Toomas, — kas nende poeetiliste nimede esikomponendid peaks kirjutatama suure või väikese algustähega? Teistes variantides väidetakse "loomi" endid kuuluvat kellelegi pärisnimelistele isikutele, nimetades neid Tsitsi-Andri sigadeks, Intsu-Antsu sigadeks ja Oina-Antsu põrsasteks — need simulatsioonid meenutavad "päris-pärisnimesid" juba mõnevõrra rohkem.
  Terve sari eesti mõistatusi algab tekstiga kokkukasvanud alliteratiivsete mõistatamisvormelitega, nagu Mõista, mõista mõlle-rõlle ~ Mõista, mõista mõõlu ~ Mõista, mõista mõnne-sõnne jts. (vt. eriti vahemikus EM 1328–1367) — kas osiseid mõlle-rõlle, mõõlu, mõnne-sõnne peaks käsitama ütetena ja eraldama nad komadega? ja kui nad on ütted, siis kas neid tuleks ehk pidada kvaasi-pärisnimedeks nagu eelmises näites toodud ühendeidki?