Ida-Virumaa kultuurilooline kaart

Tudulinn

RKM II 321, 344/50 (3)

Köstripapa

Köstripapa, Aabel Mathiesen, oli pärit Virust. Tudulinna oli kolinud ta vist ju ühes isaga, sest Aabelil oli õdesid, kes Tudulinnas abiellusid. Aabel oli köster-kooliõpetaja. Missugune haridus tal oli, ei tea, ju ta ikka lugeda ja kirjutada oskas. Elas ta kihelkonna poolt ehitatud köstrimajas, missugune tänaseni on säilinud. Kasutada olid ääremaad, nii et oli hobune ja paar lehma. Tol ajal olid Tudulinna kohad veel ostmata ja maad hariti põldude viisi. Nähtavasti olid need mitte rendi-, vaid mõisniku poolt antavad palgamaad. Rahvasuus kutsuti teda lihtsalt Köstripapaks. Kas nüüd oli ameti tõttu natukene uhkust papale külge hakanud või olid mingisugused muud põhjused, aga papal olid omad iseärasused. Näiteks laupäeval kandis ta põlvini ulatuvat särki saunast tulles. Ta istus ilma püksata maja trepi peale enne tuppa minekut, oli siis ilm missugune tahes, kas suvel või talvel. Haige papa ei olnud kunagi. Oma hobust ei andnud ta kellegile, kas puid või heinu tuua. Kui keegi söandaski küsida, siis vastas papa: “Vaata, poiga, minu ruun maksab 90 rubla ja sellepärast ei saa ma sulle teda anda!” Muidu oli papa nagu kõik teisedki lihtinimene, käis jahil, võttis napsu jne.
Tudulinna peremehed müüsid oma nuumhärjad ülesostjatele, mõisnike agentidele, vahel ka kevadeti. Kevadel sai paremat hinda kui sügisel. Ühel heal kevadel viljateo lõppemisel osteti jälle Tudulinna külast hulk härgi, kes tulid viia Tärivere kõrtsi juure, kus vastuvõtmine toimus. Et sõnnikuvedu oli lähenemas, siis pidasid mehed nõud kokku, et toovad talguviinad ka üksiti Tärivere viinavabrikust. Vabrikust sai odavamalt viina osta kui kõrtsist. Nii võttiski siis iga mees kodust viinaankru selleks kaasa. Igal talul olid oma õllevaadid ja viinaankrud olemas. Kui nüüd härjad olid ära antud ja rahad kätte saadud, läksid mehed mõisa juure viina ostma, teiste hulgas ka Köstripapa. Valitseja andis sedeli, mille järgi viinameister meestele viina välja andis, niipalju kui keegi soovis. Siis läksid mehed valitseja juure tagasi, kes siis igaühe kohta kviitungid, jarlõkid, täitis ja raha sisse kasseeris. Kui kõik olid omad arved ära klaarinud, jäivad mehed veel valitsejaga, kes oli hea jutumees ja teadis palju, vastastikku uudiseid jutustama. Valitsejal Loorentsil olid Tudulinna mehed enamikus tuttavad ja teada, et nad naljamehed on, kes alati üksteist tögavad. Muu jutu hulgas küsis Köstripapa äkki: “Mis see “jarlõk” on ja miks neid mitu tükki kirjutatakse?” Siin tuli vana Loorents mõttele natuke Tudulinna mehi vastu tögada. Ta vastas: “Vaata, need asjad on nüüd nii keeruliseks aetud, et vaata ja imesta. Ennem sai ühest kviitungist küll, aga nüüd peab 4 jarlõkit täitma. Noh, üks neist jääb siia mõisa, teine tuleb saata aktsiisile, kolmas kubermanguvalitsusele ja neljas konsistooriumile. Konsistoorium märgib omale üles viina ostja nime ja viina hulga, aga jarlõki saadab sellele õpetajale, kus inimene elab.” Keegi küsis kõrvalt: “Miks?” Loorents vastas: “Konsistoorium tahab teada, palju inimesed viina joovad, ja õpetaja peab vastama, kas mõni kirikuteenija ka palju napsu pruugib. Juba kui valitseja konsistooriumi nimetas, tõusid Köstripapa kulmukarvad poolde otsa ette. Aga selleks ajaks, kui Loorents oli oma seletuse lõpetanud, jäi papa üksisilmi maha vahtima. Pilgu aja pärast ajas enese otsustavalt sirgu ja lausus: “Mina seda viina ei võta!” Loorents vastas: “Kuidas siis nüüd saab? Jarlõkid kirjutatud ja raha makstud?!” Papa vastas kategooriliselt: “Need jarlõkid kiskuge katki ja mina viin viina vabrikusse tagasi!” Kui valitseja tahtis veel selgitada, et seda teha ikka enam ei saa, ütles papa: “Õtsekõhe, muud kedagi, kiskuge need jarlõkid lõhki ja mina viin viina tagasi!” Haaras mütsi, võttis väljast viinaankru ja viis selle ning tühjendas vabrikus ära. Sealt tagasi tulnud, istus ruuna peale ja tegi ruunale sõitu, mis muidu väga harva juhtus. Teised itsitasid veel tükk aega tagantjärele papa hirmu konsistooriumi ja õpetaja ees ja Loorentsi teravmeelset nalja. Millal papa viina eest makstud raha tagasi sai, ei tea. Talgulistele aga toodi Tudulinna kõrtsist seda kallimat viina, sest kõrtsis ei kirjutatud “jarlõkit”!
Enn Altru kogutud endisest Tudulinna vallast. Tegevus toimub tsaariajal, möödunud sajandi II poolel.

järgmine leht

GPS

006-76-579 E

065-48-243 N

Tagasi kihelkonnakaardile Tagasi üldkaardile
Ajalugu

Tudulinna