Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Teoorjus - Karistused ja talup. kohtlemine mõisas

Jutustaja mäletab teoorjuseaegset peksmist, milleks teomeeste järelvaatajal – kubjal – olnud vaba voli. Sellest pole aga sageli jatkunud, kutsutud mõisatalli, kus mõisnik lasnud oma äranägemise järele peksta. Peksetav pidanud kõhuli peksupinglie heitma, selg paljas. Üks mees istunud jalgadele, teine turjale, vahimees olnud peksja. Harilik löökide arv olnud 25–40, Lehtse mõisas antud aga alati 5 hoopi peale, mis hästi harva löödud ja mille juures härra iga löögi järele sõnanud: „Varuks sulle, varuks sulle.”
Kui mõisapeks pole aidanud ja eksimised kordunud, siis saadetud haakrechti [haagrehi] juure. Haagikohtunikuks olnud keegi ümbruskonna mõisnikkudest 3 a. järjest, siis alanud teine haagikohtuniku aeg või läinud mõnele teisele mõisnikule üle.
Jutustaja mäletab juhtu haagikohtu tegevusest, mil keegi Jüri Wait teekäijalt raha röövimise eest haagikohtus nii puruks pekstud, et vallakohus pole saanud oma määratud karistust – 30 hoopi – täide viia, lepitud noomitusega.
EKLA, f 199, m 47, 62 (III-5b) < Ambla khk., Ambla v., Ojaküla, Jaarsemetsa t. - Berta Tomasson < Juhan Wõrk, 76 a. (1930)

Tallinuhtlus sündinud pajuvitstest kimpudega, mis mõnes mõisas enne soolvees leotatud.
EKLA, f 199, m 47, 63 (III-5b) < Ambla khk., Lehtse v., Põrnu - Berta Tomasson < Leena Kukepall, 71 a. (1930)

Ambla kihelk. mõisatest olnud kõige ebainimlikum olukord Lehtse mõisas, mille omanikud liiga isevalitsejad. Viimase Huene isa läinud korra teomeestega metsa saepakke tooma. Olnud sügav lumi ja väga külm, teomehed teinud tule üles. Härra seda nähes riidlema: „Kes andis luba tuld teha, te ajate metsa põlema!” Karistuseks lasknud mehi peksta ja mitte üksi teenitud süü eest vaid ka varuks.
EKLA, f 199, m 47, 63 (III-5b) < Ambla khk., Lehtse v., Pruunakõrve k., Äpliku t. - Berta Tomasson < Joosep Freymann, 56 a. (1930)

Jutustaja puutunud noores eas kokku Jäneda mõisa vana kärner-aidamehega Limbergiga, kellel teoorjuse ajal ülesandeks olnud iga söömavaheajal mõisamäelt sarapuukeppe tuua – järgmiseks peksuks.
EKLA, f 199, m 47, 63 (III-5b) < Ambla khk., Ambla v., Jäneda - Berta Tomasson < August Lubi, 52 a. (1930)

Kodukari õigust olevat mõisnikud tarvitanud väga ohtrasti. Peksa saada olnud väga kerge: juhtunud vaid mõni tööriist puuduma, olnud hobune kehv või põldudel kiviääred rohtunud – kohe antud peksa. Kui nuhtlemise juures härra viibinud, siis pekstud veriseks. Tapa mõisa teoline Juhan Neisveldt, kes sageli peksa saanud, palunud nädala jagu peksu ette, pole aga antud.
Tapa mõisnik kindral v. Fock lasnud sageli kutsaril Juhan Bachmannil hobused ette rakendada ja sõitnud põllule kündjaid vaatama. Lasnud sõita mööda vagusid, kui mõni kõvem jõnk juhtunud olema, peatanud hobused, kutsunud kubja ja selle kaudu vastava kündja, kellele kaasasoleva linakärisega mööda pääd tõmmanud, et maa küllalt hästi küntud pole.
Kord peksnud kutsarit nõnda, et see olnud verine, ei olevat saanud tükil ajal pükse kanda, käinud palitus.
EKLA, f 199, m 47, 63/4 (III-5b) < Ambla khk., Tapa k., Kõrtsi t. - Berta Tomasson < Juhan Tipner, 75 a. (1930)

Peksa pole saanud kogukonna talitaja, vallakirjutaja ja kohtumees; samuti pole kodukariõigust olnud mõisnikul kroonumõisa talupoegade üle.
EKLA, f 199, m 47, 64 (III-5b) < Ambla khk., Ambla v. - Berta Tomasson < August Lubi, 52 a., Paul Graup, 52 a. (1930)

Teede korratu tegemise eest kogutud jutustaja isa ajal peremehed mõisa nahatäie saamiseks. Kes parajal ajal putku pannud, jäänud karistusest ilma.
EKLA, f 199, m 47, 64/5 (III-5b) < Ambla khk., Ambla v., Jäneda - Berta Tomasson < August Lubi, 52 a. (1930)

Hirm peksu eest olnud nii suur, et mõisahärrat eemaltki nähes mindud väljal olles viljarõugu alla pakku.
Koigis pekstud kasevitstega, mida hobusekoormaga kohale veetud ja silgusoolvees leotatud.
EKLA, f 199, m 47, 65 (III-5b) < Ambla khk., Nõmküla v., Loodevälja k. - Berta Tomasson < Juuli Veebeck, 72 a. (1930)

Kui peksja vähegi inimene olnud, siis saanud peksupink rohkem peksa kui süüdlane. Mõisniku juuresolekul seda viisi küll tarvitada ei ole võidud, sest siis saanud peksja ka oma osa.
EKLA, f 199, m 47, 65 (III-5b) < Ambla khk., Nõmküla v., Alupere k. < Virumaa - Berta Tomasson < Emilie Münther, 76 a. (1930)

Peksu ajal pole keegi hommikul mõisa minnes kindel võinud olla, et ta õhtul terve nahaga tagasi tuleb. Peksa pole saanud mitte üksi süüdlased, vaid ka süütad. Korra pekstud kedagi nii, et soolekimp olnud väljas – süüdistatud mõisa rohtaias vargil käimises. Peksetav katsunud küll oma süütust tõendada, pole aga midagi aidanud, härra ise murdnud käed ragisedes pingi alla. Hiljem selgunud küll mehe süütus, kuid mees olnud juba peksu tagajärjel surnud.
Kui pole teomees jõudnud künnitükiga õhtuks valmis, kutsutud pühapäevaks mõisa, saanud kubjalt oma 20–50 hoopi, aidamees ja härra vaadanud pealt.
Tõmmanud toapoiss hobuse viivuks kõrtsi räästa alla vihma varju või parandanud teel katkenud juhivitsa – seega määratud ajast vähe hilinedes – saanud 20 hoopi. Et toapoiss karistuse vaikselt oigamata ning karjatamata vastu võtnud, see vihastanud härrat, saatnud toapoisi mõisast hoopis minema.
Juhtunud metsavaht nägema, et teomehe hobune viljas või teda salaja väljal söödetud, saadetud teomees metsavahi kaebtusel haagikohtuniku juure, kus antud oma 80 hoopi. Haagikohtus pole aga siiski nii puruks pekstud, pekstud rohkem pingiservi.
EKLA, f 199, m 47, 65/6 (III-5b) < Ambla khk., Nõmküla v., Naistevälja k. vstm. - Berta Tomasson < Leenu Tamjärv, 90 a. (1930)

Enne haakrechti [haagikohust] pekstud kirikupostis (kiriku värava taga).
EKLA, f 199, m 47, 66 (III-5b) < Ambla khk., Ambla v., Räsna k., Lepiku t. - Berta Tomasson < Hans Winter, 87 ½ a. (1930)

Kui päevatõusuks pole mõisa jõutud, saadud otsekohe mõisaväraval vahimehelt peksa. Kui kartulivaol juhtunud kartul maha jääma, saadud kepiga kubjalt. „Sinu sugu kaob ilmast, kuid minu elab ikka,” öelnud korra jutustaja isa, kui kubjalt kartulivaol peksa saanud.
EKLA, f 199, m 47, 66/7 (III-5b) < Ambla khk., Ambla v., Linnapää k. - Berta Tomasson < Ann Luts, 73 ½ a. (1930)

Ka mõisaproua pole armulikum olnud, kui ketrus, kangas või mõni muu prouale tehtud töö küllalt hää pole olnud, võtnud proua kinga jalast ja peksnud sellega asjaosalisele vastu pääd ja nägu.
Peksu ajal härrat nähes läinud „nahk hirmust märjaks”.
EKLA, f 199, m 47, 67 (III-5b) < Ambla khk., Ambla v., Linnapää k. - Berta Tomasson < Leenu Gehard, 83 a. (1930)

Karistuse osaliseks pole saanud üksi elavad, vaid sageli ka surnud. Sellest järgmine lugu, mis sündinud jutustaja isa ajal: valitseja andnud kubjale käsu üht saunikut tööle saata. Kubjas leides mehe voodist, öelnud valitsejale, et saunik on haige. Valitseja pole aga uskunud, läinud ise sauna, sugenud mehel kere täis ja öelnud välja tulles: „Mis haige, ma talle andsin hää keretäie”. Kubjas läinud uuesti vaatama – mees olnud külm ja kange, olnud juba öösel surnud; sai peksa pääle surma.
EKLA, f 199, m 47, 67 (III-5b) < Ambla khk., Ambla v., Linnapää k. - Berta Tomasson < Lowiisa Berendsen, 78 a. (1930)