Asjalised mälestised - Surnuaiad

Nimetatud kabelite juures asuvad ka surnuaiad: Eskus, Käsmus ja Pihlaspeal kabeli ümber, Vainopeal kabelist vähe eemal mererannas. Neist on Pihlaspea surnuaed väga vana, Vainopeal sama vana kui praegune kabel, Eskus ja Käsmus samuti. (Martin Nurm)
Iselaadne on Esku surnuaed, mis kuulus Sagadi mõisnikule. Maetud on sinna reas: platse päriseks ei müüdud ja matta võis ainult mõisniku loal. Ristid pidid olema kõik ühesugused. (Julius Koot)
Eriti raskendatud olnud matmine võõrast vallast pärit inimesele sel ajal, kui Sagadi mõisa omanikuks oli Landroth Paul Eduard von Fock, kes olnud vaenulik kõigi mitte oma mõisa inimeste vastu. (Gustav Veinmann)
Haljala kiriku ümber asub samuti vana surnuaed, mida kasutati matmiseks 1825. aastani, mil asutati uus surnuaed Kakumäele, Haljala-Tatruse vahelise tee kõrvale, üks kilomeeter Haljala kirikust eemal.
XVIII sajandi keskpaiku maeti veel nii mõisnikud kui talupojad kiriku koori alla: oli kaks avalikku matusruumi - üks sakslasile ja teine talurahvale (konvendi protokoll 1. oktoobrist 1756).
Peale avalikkude matmispaikade on Haljala kiriku juures kaks erasurnukabelit: üks aastast 1805 von Brevernite suguvõsa päralt, teine aastast 1884 kindral Schuberti (Vihula omaniku) mälestuseks pärijate poolt ehitatud ja hiljem kihelkonnale kingitud (Martin Nurm). Mõlemad kabelid on kiviehitused.
Peale ülaltähendatud erasurnukabelite ja matmispaikade oleks nimetada veel v. Luederite suguvõsale kuuluv kivikabel ühes ümbritseva matmiskohaga, mis asub Varangu mõisast pisut eemal jõe kaldal.
EKLA, f 199, m 57, 8/10 (I d)< Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)