Suusõnaline traditsioon - Asustamisküsimus, sisse- ja väljaränne

Ülevaadet Haljala kihelkonna asustamisest rahvapärimuste najal on raske saada. Vanemasse aega ulatuvad teated selle küsimuse kohta puudutavad ainult üksikjuhte; kõige vanemad neist ulatuvad tagasi Põhjasõjani.
Nii jutustab Treibergide perekonna ajalugu järgmist. Peale Põhjasõda, kui rahvas hakanud laastatud maal ringi liikuma paremate elamistingimuste otsimise eesmärgiga, tulnud Metsikule Tartumaalt pärit mees nimega Jüri ehk nn Tartu-Jüri. Metsikul asunud Jüri elama praegusesse Saali, endisesse Jüri-Jaani nimelisse tallu (Tartu-Jüri poja Jaani järele hüütud vanasti praegust Saali talu Jüri-Jaani taluks). Jüri pojal Jaanil olnud kaksteist poega, neist vanema poja nimi olnud Mihkel, kes endale priinimede andmisajal saanud pärisnimeks Treiberg. Teised Jaani pojad saanud nimedeks: Lillenberg, Rosenberg, Villanberg, Villberg jne, misnimelisi perekondi veel praegugi Metsiku külas elab. (Valdek Treiberg)
Sisserännanutena nimetatakse ka rootslasi, nii olevat vanarahva jutu järele Käsmu küla rootslaste asutatud, millest tingitud mõningad säilinud rootsipärased pärisnimed nagu Kristenbrun. Ühtlasi peetakse Käsmu küla vanemaks kui Võsu küla. Rootslaste sisserändamist olevat soodustanud sügavale maasse ulatuv laht, mis oli kohane sadamaks. (Thomas Eintreu)
Samuti kõneleb Ants Ollin oma esivanemaist, et nad olevat tulnud Rootsist ja asunud elama praegusesse Ama külasse. Pereisa nimi olnud Olaf, mille järele talu hakatud hüüdma Olli taluks; pärisnimede andmisel saanudki perekonnanimeks Ollin. (Ants Ollin)
Kõneldakse ka juhtumeist, kus pärisorjuse ajal mõisnik endaga pärisorje kaasa toonud (Jaan Alto) või neid vahetanud koerte vastu (Juhan Nulbach). Nii kõnelebki Jaan Alto oma isast, kes olevat tulnud ühes uue mõisniku Borgiga Läänemaalt (Jaan Alto), kuna Aasu küla Läti-Jaagu ja Läti-Mardi talu esivanemad olevat Lätimaalt vahetatud koerte vastu (Juhan Nulbach).
Ka Juhan Nulbach teab kõnelda oma esivanemaist kui sisserännanuist, kes juba väga vanal ajal olevat tulnud Kuusalu kihelkonnast Kõnnu vallast Haljala kihelkonda.
Ühenduses mõisa moderniseerimisega toonud XIX sajandi keskel Kavastu parun Maydell rea saksa ja poola töölisperekondi Kavastusse. (Jakob Leesmann, Johannes Ederberg)

Suuremaid muudatusi elanikkonnas põhjustas väljarändamine, mis algas XIX sajandi viimaseil aastakümneil ja kestis vahelduva elevusega kuni Ilmasõjani.
Raske majanduslik olukord ja pea üldine viletsus sundis välja rändama mitte ainult teenijaid ja vabadikke (Ants Ollin), vaid ka taluperemehi (Hans Väinaste). Väike, vähe tulu toov koht ja kõrge rent olid tegurid, mis panid talunikke otsima paremaid kohti alul Lõuna-Venemaal (Hans Väinaste) ja hiljem Siberis (Jaan Alto). Kaasa mõjus ka sõjaväekohustuse koorem, millest välja rännates loodeti vabaneda (Juhan Nulbach).
Suusõnaline traditsioon mainib väljarändamiste algusena 1870. aasta ümbrust, selle kõrval leidus aga Kihlevere kogukonna protokolliraamatus märkus väljarändamiste kohta juba 1868 aastast (Kihlevere kogukonna protokolliraamat a. 1872, lk 74).
Esimeste väljarändajate sihiks olnud Samaara ja Krimm (Ants Ollin, Ants Puumann, Johannes Tambik), kuna Kaukasusse suundunud alles hilisemad väljarändajad; Kaukasusse rändajate sihikeskuseks olnud Suhhum. (Ants Ollin, Johannes Tambik)
Väljarändamised eeskätt Kaukasusse võtnud kohati otse hulgalise iseloomu: 1870. aastal “suure väljarändamise” ajal korjunud suur suur voor minejaid Annikverest, Liigustest ja Sagadist; voori juhiks olnud keegi Toomas Kolk Sagadist, kes olevat juba varem Kaukasuses käinud. (Ants Ollin, Ants Puumann, Gustav Pender, Kristjan Jahkmann)
Läbi saamisega olnud väljarändajail palju tegemist, sest kuigi avalikult ei olevat takistatud, ei andnud ametnikud nii kergesti passe välja ja rahvas lugenud seda mõisnikkude tegevuseks. (Ants Ollin)
Mõned väljarännanuist, leides, et tingimused polnud Veneski palju paremad, tulnud tagasi (Johannes Tambik). Nii tulnud Ants Ollini sulane, kes kogu oma perega, naise ja lastega oli Suhhumi läinud, ühe talve järel tagasi (Ants Ollin).
Samuti tulnud tagasi ka soldatiealised väljarändajad, kes Haljalas levinud kuulduste järele läinud lootusega vabaneda sõjaväekohustusest. Kaukasuses selgunud ometi selle kuulduse alusetus. (Juhan Nulbach)
Juhan Nulbach, kes Kaukasusse rändajatega kaasa läinud ja seal ühe aasta veetnud, jutustas peale selle väljarändajate elukorraldusest Kaukasuses järgmist: “Kaukasuse eestlaste olukord oli väga mitmesugune. Mõned väljarännanud perekonnad elasid päris hästi. Stavropoli lähedal oli kolm eesti küla, ühe küla nimi oli Altmäe. Eriti jõukas elamine oli Lieventhali külas Novorossiiski lähedal. Ka Kaukasuse mäestikus, kus elas seitse eesti perekonda, elati jõukalt. Peamiselt elatuti jahist ja mesilaste pidamisest. Karjakasvatus oli neil riigimetsades vaba ja sügisel korjati metsast turule viimiseks marju, mida oli ääretu palju. Mäestikus elas ka üks perekond sakslasi, kuid need olid eestistunud.” (Juhan Nulbach)
1906.-1910. aastate vahel rännanud mitmed perekonnad ka Siberisse, kellest ainult üksikuid tulnud tagasi (Johannes Tambik, Jaan Alto, Johannes Traus).
Nagu kogutud suusõnalistest andmetest selgub, olnud suuremad väljarändamisajad just 1906. ja 1910. aasta, kuid “ükshaaval rännati kuni Ilmasõjani, igaüks läks, kui kuulis, et sääl koht on saada.” (Johannes Traus) “Ka mina käisin Siberis selle suure rändamise ajal, millest on üks kakskümmend viis aastat tagasi, paremat kohta otsimas; naine maksis tol ajal rahas renti ja kui tagasi tulin, sain Siiraki (Girard de Soucanton) käest sõimata. Sõimas mind tund aega, et miks ma oma minekust temale ette ei olevat teatanud.” (Jaan Alto) “Sel ajal, so kakskümmend viis aastat tagasi läks Varangult kolm perekonda Siberisse ja sinna nad jäidki.” (Jüri Rehelem)
„Viimasel ajal, siis kui jälle suur Siberisse minek päevakorral oli, läksid Venemaale väga üksikud, mõned neist tulid ka tagasi. Siit Aavidu külast läks tol korral ainult üks ja seegi tuli tagasi.” (Johannes Tambik)
Üksikuid väljarändajaid olevat ka Soome läinud, kus ostetud talukohti, kuid nii minejate arv kui ka aeg on teadmata (Hans Väinaste).
EKLA, f 199, m 57, 40/5 (III 1) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)