Suusõnaline traditsioon - Sõjad, ikaldus ja nälja-aastad

Pärimused sõdadest on väga kasinad. Kõneldakse üldiselt suurte hävitusretkede käimisest üle maa, mille kestel rahvast tapetud kui loogu ja millele järgnenud viletsuse ja nälja aastad. (Ann Lank) Ühe sõja ajal olevat tapetud peaaegu kõik inimesed maha, ainult üks naisterahvas rinnalapsega jäänud kadakapõõsa alla varju (Gustav Liiv).
Põhjasõja ajal käinud rüüstesalgad mööda maad ringi, need röövinud ja tapnud kõiki, kes aga ette sattunud (Jakob Leesmann). Inimesed olid põgenenud metsadesse ja soodesse, mõned peitsid endid koobastesse (Gustav Liiv, Jakob Leesmann). Kui mõni vene salk juhtus leidma sellise peidukoopa, siis tehtud tuli koopasuu ette ja lämmatati seesolijad suitsuga (Johannes Ederberg). Vene ratsanikke käinud väikeste salkadena Haljalas kaua aega ümber. Kui salk väikene olnud, siis julenud ka talurahvas neile vastu astuda. (Gustav Liiv)
Kõneldakse, kuidas kolm vene ratsanikku sõitnud ühel päeval Sagadi poolt tulles Vihulasse Otsa tallu. Ratsanikel olnud mõõgad käes ja hobustel tärisenud hulk hõbeehteid - naiste sõlgesid, käevõrusid, kaelakeesid jm, mis olid rahvalt röövitud. Tallu jõudes hakatud endid puhastama ja pesema, siis selgunud ka, et üks neist olnud naine. Taluperenaine haaranud siis kõrvale pandud mõõga ja löönud röövnaisel pea maha. (Gustav Pender)
Põhjasõja ajal ehitatud ka sõjatee Võsust Rakvere poole. Käsmus, kus olnud head maabumisvõimalused sügava ranna tõttu, laaditud maha suurtükke ja sõdureid. (Thomas Eintreu) Nähtavasti selle väeosa liikumiseks tehti ka uus sõjatee, mis liikus Võsult alul Esku poole, siis Villandi ja Metsiku küladest läbi Rakvere poole. Esku ja Võsu vahel asuvast soost teed läbi juhtides, kindlustatud see palkidele. (Valdek Treiberg) Hiljem olnud seda teed tulnud Rootsi sõjaväeosal kokkupõrge venelastega Vinni mõisa juures (Valdek Treiberg).
Nagu eelpool viidatud, elab rahva seas edasi pärimus sõdadele järgnenud viletsus- ja nälja-aastaist, mida põhjustanud peale sõjarüüstamise ka Jumala nuhtlus üldise viljaikalduse näol. (Johannes Ederberg)
Põhjasõja ajal olnud ka suur viljaikaldus põua tagajärjel, mis kestnud nii kaua, et jõed kuivanud ära ja järved jäänud madalaiks. (Johannes Ederberg) Ka katkud olnud sõdade harilikud kaaslased (Gustav Liiv). Ühest katkuajast räägib rahvasuu, et maa olnud laastatud ning näljast ja sõjast puutumata jäänud inimesed põgenenud katku eest uuesti metsadesse, otsides varju küünides ja koobastes. Katkupoiss (rahvasuu personifitseeritud haigus) jooksnud ringi, vits käes, ja keda korra vitsaga näpsanud, see olnud varsti külm. Ühe küüni ette, kuhu inimesed põgenenud, jõudes tahtnud Katkupoiss (tal oli kolmenurgeline müts peas) ka seal inimesi vihelda, kuid vaadanud küüni, läinud ära, öeldes: “Siin on kolm esimest emalast, ei ma siit puudu kedagi.” (Ants Ollin)
Ajaliselt pretsiseeritud teated taudidest puuduvad, räägitakse ainult eelmise episoodi laadilisi üldiseid pilte. Ka hilisemast ajast ei teata kõnelda suuremaist taudiperioodidest. Samuti on ka hilisemast ajast pärit viljaikaldusjutud umbkaudu piiritletavad.
Kõneldakse, et umbes sada aastat tagasi olnud suur viljaikaldus, kuna külm olevat vilja ära võtnud. Ikaldusele järgnenud näljahäda. (Aadu Peterson, Daniel Uukado) Ka 1846. aasta paiku olnud viljaikaldus. Sel ajal olevat Kadrina kilhekonnas Hulja mõisas jagatud inimestele vilja, mille tasuks perenaised olevat pidanud ketrama kümme naela linu. (Gustav Liiv)
„Pärisorjuse ajal, enne minu nägemist,“ kõneleb jutustaja, „olnud Liigustes suur viljaikaldus. Teolistele antud siis mõisa poolt leiba. Suur rodu leibu olnud alati pingil valmis, millele mõisa koer käinud pahatihti oma asja õiendamas, kuid sedagi leiba saadud sõimu saatel. Mõisa opman, kes olevat leivajagaja olnud, küsinud alati: “Mis sa, koer, jälle tahad?” - “Tulin teolistele leiba küsima,” vastatud alandlikult. “Kas juba otsas?” - “Otsas, härra, otsas.” Visanud siis leiva põrandale ja andnud ümmargusele leivapätsile jalaga tagant, nii et see veerenud paluja ette.“ (Ants Ollin) Ka olevat vanasti näljaaegadel söödetud vaesemate inimeste lastele mõisa viinaköögist praaka ja leivale segatud kuivatatud sõnajalgade lehti hulka (Aadu Peterson).
EKLA, f 199, m 57, 46/50 (III 2) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)