Suusõnaline traditsioon - Ajaloolised isikud - Mõisnikud

Suusõnalise traditsiooni najal on raske kõiki käsitletavaid mõisnikke määratleda kronoloogiliselt.
Kõige kaugemasse minevikku ulatuv traditsioon mõisnikkudest on mälestus Aaspere mõisnikust Johann Hastferist, kes olnud hirmus tige ja metsik mees. Ta lasknud inimeste seljast nahajutte lõigata ja harjutanud talumeestel oma mõõgaosavust ja jõu tublidust (vt ptk Hauaplaat XVIII sajandist). Tema kohta käib ka arvatavasti järgmine rahvajutt, kus räägitakse ühest kurjast Aaspere mõisniku surmast. Aaspere mõisas olnud väga vanal ajal üks kuri härra. Ühel päeval saanud teener käsu katta eriti tore lõunalaud, kuigi ei oodatud võõraid. Vahetevahel käskinud härra teenril vaadata ka ilma. Kui teener tagasi tulnud ütlusega “väga ilus,“ lausunud härra: “Siis on aega veel küll”. Mõne aja pärast küsinud teenrilt uuesti, teener vastu: “Ei enam ole nii ilus, kolm musta lindu lendas katusele ja tumedad pilved tõusevad üles.” Kohe selle järele sõitnud härrasmaja ette üks tõld ja kaks meest astunud välja: ühel olnud käes hark, teine võtnud sisse astudes taskust kammi ja tõmmanud omal läbi juuste; igal tõmbel, mida tegi, olnud veri taga. Siis kutsunud mõlemad mehed härrat kaasa, see pole aga tahtnud minna. Hargiga mees lükanud siis härrat tagant ja kammiga mees kiskunud eest. Proua hakanud paluma, et ärge viige minu härrat ära. Sellele vastuseks väänanud üks meestest härra käe ära ja visanud prouale: “Säh, mälestuseks oma härralt,” ja kadunud siis kõik. (Ants Ollin)
Arvatavasti on sama Johann Hastferi kohta kirjutatud raamat “Aapere päits”, kus olnud juttu mõisniku julmustest ja piinamistest (Helene Lillakas).
Teised Aaspere mõisnikud ei ole jätnud endast rahvale püsivamat mälestust ja alles viimastest Aaspere mõisnikkudest Dellingshausenitest kõneleb kohalik rahvas jälle.
Dellingshausenid olnud väga inimlikud ja rahvale vastutulelikud inimesed, välja arvatud Loobu omanik Nicolai Dellingshausen. (Ants Ollin) Harva olevat nad oma mõisa rahvast nuhelnud (Ann Lank).
Nicolai Dellingshausen, viimase Aaspere mõisniku Eduard Dellingshauseni isa, olnud omal ajal kihelkonnakohtunik, kellena tal tulnud ihunuhtlust määrata. Kord nõudnud, et kohtunik pidi ihunuhtlust pealt vaatama, kuid niipea, kui pekstu karjuma hakanud, pannud vana parun käed kõrvadele ja jooksnud ära oma tubadesse. (Elsa Ollin)
Ka viimane Aaspere omanik Eduard Dellingshausen, kes olnud kolm aega Eestimaa rüütelkonna peamees (Isak Lank), püüdnud rahvaga hästi läbi saada (Thomas Eintreu), suhtudes viimaste ettevõtteisse tihti hoolitsevalt ja kaasaaitavalt (Ants Ollin, Thomas Eintreu). Samuti nagu tema isa, kes Käsmu merekooli asutamisel andnud koolile prii krundi ja asutamisaastal sada rubla toetust rahas, lubades igal järgneval aastal anda koolile kümme sülda puid (Thomas Eintreu), nii tulnud ka Eduard Dellingshausen Liiguste kooli asutamisel rahvale sellega vastu, et müünud koolile krundi odavama hinnaga (Ants Ollin). Eduard Dellingshausen olnud ise ka Käsmu kooli asutamise mõtte õhutaja. (Thomas Eintreu)
Suurema osa ajast elanud Eduard Dellingshausen Tallinnas (Isak Lank) ja Peterburis keisrikoja juures (Helene Lillakas), ainult suvel käinud ta Aasperes (Isak Lank), kuid suvitanud ka siis rohkem Käsmus (Thomas Eintreu). Mõisavalitsus olnud valitseja käes (Isak Lank). Sellele vaatamata püüdnud parun maarahvaga kontakti mitte kaotada: Aasperesse tulles kõnetanud tihti sõbralikult talupoegi ja suhtunud nende vajadusisse arusaavalt (Magnus Rosenbaum).
Iseloomulisena mainitakse Eduard Dellingshauseni esinemist 1905. aastal. Kui mõisatöölised põldudel töö katkestastanud, sõitnud Ed. Dellingshausen neile ratsa järele, manitsenud neid tööle tagasi minema ja käskinud tulla oma kirjutustuppa teatama oma nõudmisi; hiljem andnudki lubatud soodustused. (Helene Lillakas) Rahva arvates jäänud ka karistussalk Aasperesse tulemata Eduard Dellingshauseni keelu tõttu. Pärastpoole küsinud ta korra talumeestelt, kas Loobu härra (tema vend Nicolai) olevat käinud Aasperes. Kui mehed vastanud eitavalt, avaldanud ta oma rahuldust, öeldes et ta oli keelanud Nicolai Dellingshausenil tulemast ärritama tema rahulikku valda. (Magnus Rosenbaum)
Selle keelu põhjuseks oli Nicolai Dellingshauseni äge esinemine karistussalkade eestvedajana ümbruskonnas.
Muidu olnud Eduard Dellingshauseni elulaad suurejooneline. Igal sügisel peetud suured jahid hulga kutsutud külalistega ja kolm kuni neli päeva aetud ratsahobustega ringi. (Isak Lank) Üldse olnud Ed. Dellingshausen külalistele vastutulelik ja armastanud külalisrohkeid pidusid korraldada (Ann Lank), olles ka ise õnnelik, kui ta sai osa võtta pidusöökidest.
Kõneldakse, kui keiser Wilhelm Saksamaalt käis oma jahtlaeva “Hohenzollerniga” Tallinnas Vene keisril külas, siis olnud ka Aaspere härra Ed. Dellingshausen jahtlaevale lõunasöögile palutud, kus temale Wilhelm olevat kinkinud kolm pudelit konjakit, mida siis parun oma viinakeldri austatud kohale olevat asetanud ja mis võib-olla viimase ajani ehk seal olnud (Isak Lank).
Erandina teistest seni nimetatud Dellingshausenitest on jätnud Nicolai Dellingshausen rahva sekka halva mälestuse.
Iseloomult olnud Nicolai Dellingshausen vastanud oma vennale, olnud tormakas, metsik ja rumaluhke: “See Loobu härra oli küll päris põrguhark.” (Gustav Taalbak) Nii mõisatööliseid kui muud talurahvast kohelnud halvasti, mis omakorda põhjustanud tema kadumist rahva viha eest peale 1905. aasta sündmusi (Jaan Vaademann). Loobul liikunud küll jutt, et Kolja (Nicolai Dellingshauseni hüüdnimi rahva seas) viidud Arhangelski, kuid tegelikult olevat ta ise pagenud Saksamaale, kus ta hiljem olevat surnud (Käsper Schnell). Ka okupatsiooni ajal ei nähtud teda enam Loobul - nii suur olnud tema hirm rahva ees (Adolf Heimberg). Nicolai Dellingshauseni iseloomustamiseks jutustatakse vahejuhtumisest Viitna kõrtsis, kuhu ta 1905. aastal karistussalga kaaslastega tulnud, seal siis vehelnud ta kõikide nina alla suure vanaaegse püstoliga ja karjunud: “Mina olen teie jumal, teie kurat, ma võin teid maha lasta ja teha kõik, mis tahan.“ (Magnus Rosenbaum) Samasuguse esinemisega olevat ta hakkama saanud ka oma kokkutulnud tööliste ees, kelle kallal ta oma suurt võimu suurel määral teostaski (Ants Ollin).
Kuigi olnud Nicolai Dellingshausen halb iseloomult, ei olevat ta kandnud kestvat viha inimeste peale, mis võrreldes Varangu Luederiga (Alexander) olnud ainsaks inimlikumaks jooneks (Jaak Vaademann).
Nicolai Dellingshausen jättis oma suguvõsast erandina jõhkrad jäljed rahva mälestusse. Apaatse isikuna puutunud ta ka rahvaga vähem kokku, nii et ta negatiivne mälestus on säilinud tänu 1905. aasta sündmusile, mil ta aktiivsemalt tegutsedes rahvaga lähemasse kontakti sattus. (Ants Ollin)
Sellevastu on üks teine mõisnikkude perekond Haljala kihelkonnas loonud enda ümber juba püsivama ja põlvest põlve edasi kanduva pahelisuse traditsiooni: see oli Varangu mõisa omanikkude von Luederite perekond.
Vanem von Lueder, kellega praegu veel elavail vanemail inimesil on olnud kokkupuutumusi, oli mõisa viimase omaniku Alexander von Luederi isa kindral Maxim von Lueder, keda rahvas enamasti kutsunud Magnuseks (Johannes Traus, Jüri Rehelem).
Ebamääraselt teatakse kõnelda isegi Maxim von Luederi isast, et see olnud rahva vastu õige karm isand (Jaan Pärk), kuid need mälestused ei ole rahva seas enam kuigi elavad.
Luederid, kes vene sõjaväes kandsid kõik kõrgemaid aukraade, tahtsid sõjaväelist distsipliini tuua ka oma mõisasse (Jaan Pärk). Nii kohelnud Maxim von Lueder talurahvast alati äärmiselt kurjalt, sõimates neid ja katsudes oma hääle tugevusega sisendada alamaisse aukartust ja hirmu (Isak Lank). Rahvas pidanud olema kui soldatid (Jaan Pärk). Ka oma teenijaskonda, kellega mõisnikel muidu alati sõbralik ja heatahtlikult allavaatav vahekord, polevat Maxim von Lueder usaldanud (Jüri Rehelem). Eriti kuri olnud Maxim von Lueder nende peale, kes lugenud ajalehti. Ajalehe tellimise ja lugemise keelanud ta kõva karistusega ära, kuid salamahti loetud ikka edasi. (Jüri Rehelem) Ka olnud Maxim von Luederil kohtuskäimised talurahvaga tavaliseks nähteks. Pühapäevadel varitsenud ta kirikusse minejaid ja kes selleks tema heinamaal olevat teerada kasutanud, neid võtnud ta kinni ja lasknud mõisa keldrisse viia, kus siis üks päev inimesi kinni hoitud. Säärase teguviisi pärast olnud tal hulk protsesse, kuna juhtunud, et nii mõnigi mees mõisniku sellise omavoli üle kaebuse sisse andis, kuid harilikult lõppenud kohtuprotsessid kuberneri käsuga omavahel ära leppida. (Jaan Alto)
Maxim von Lueder püüdnud talurahvast viimseni koormustada, pannes neile veel rendiajalgi ebaõiglasi karistusi peale, mis omakorda temale kaela toonud kohtuprotsesse (Isak Lank).
Alexander von Lueder olevat oma isalt Magnuselt pärinud kõik pahelised iseloomujooned, ka surres ei olnud ta lahti saanud oma õelusest ja tigedusest. (Ants Ollin, Johannes Traus)
Iseloomult olnud Alexander von Lueder väga äkiline, mis sagedasti paisunud hüsteerikaks ja omandanud drastilised jooned (Karl Kirschbaum, Isak Lank). Sõim, tappa ja puua lubamised olnud Alexander von Luederi poolt niivõrd igapäevaseks nähtuseks, et kohalik rahvas sellega ära harjunud ja ei osutanud sellele mingit tähelepanu, teades, et neil polnud mingit kaugemat tagajärge (Jüri Pehelem, Isak Lank ja teised). Ta karjunud alati, sõimanud igatüht, kes temale vastumeelt olnud, kuid tihti ka sõimu enda ja halva tuju pärast esimest vastutulijat (Jaan Pärk).
Korra läinud Selja kooliõpetaja Karl Kirschbaum Varangu mõisa, eemalt tulnud vastu Alexander von Lueder ja hüüdnud juba kaugelt: “Eest ära, lurjus, ma olema siitmõisa härra!” (Karl Kirschbaum) Nii kohelnud ta kõiki vastutulijaid - ja paraku, kui keegi ei olevat saanud nii ruttu eest ära või mütsi peast, siis ajanud hobusega kohe selga (Ann Lank, Johannes Traus). Nähtavasti samal põhjusel olevat ta hobusega taga ajanud ka Trausi 8-aastast poega, kuna viimane ei olevat saanud küllalt kähku teretamiseks mütsi peast (Johannes Traus, Anton Eskel).
Asjaajamine Alexander Luederiga olnud inimestele alati vastumeelt, kuna see lõppenud tihti Luederi poolt mingi hüsteerilise väljaastumisega: revolvri näitamisega, mis tal alati olnud käepärast ja mille ta siis lauale tassinud (Jaan Park, Johannes traus, Jaan Alto jne), lubades maha lasta, või mingi drastilise võttega. Nii jutustab Isak Lank, kelle isa juba Maxim Luederiga kohut käinud rendiaegsete kohustuste pärast ja millest jutustajal hiljem Alexander von Luederiga tüli tulnud koha päriseks ostmisel. Koha ostmisel nõudnud Alexander von Lueder protsentide ettemaksmist, kuid jutustaja ei olevat seda nõuet täitnud ja ajanud sellega noore Luederi vihale: “Sinu isa käis kohut vana kindraliga, kas sina tahad minuga kohut käia.” Vastusega ei olevat ka jutustaja võlgu jäänud, öeldes: “Kui minu isa ja teie isa olid nii lollid, et käisid kohut, ega siis meie seda pruugi!” Siis karanud alles Alexander von Luederi hing täis: “Või minu isa oli loll, või kindral oli loll!” kisendanud ta ja tõusnud selle peale kähku istmelt, löönud saterkuue sabad üles, kükitanud siis selga Lankile vastu pöörates ja lausunud: “Vahi mu perset!” ja läinud toast minema. (Isak Lank)
Säärase käitumisega olevat hakkama saanud ka vana kindral Maxim: temagi tõstnud jumalagajätuks oma saterkuue sabad üles (Ann Lank).
Edasi jutustab Isak Lank ühest teisest kokkupõrkest Alexander von Luederiga. Ühel läbisõidul näinud Alexander von Lueder Lanki vasikat mõisa kesal. Ja kui siis jutustaja läinud hiljem mõisa viinavabrikusse viidud kartulite eest raha tooma, ei lubanud Alexander von Lueder raha hoopiski maksta, kuna saada olev kolm rubla pidi jääma trahvirahaks vasika tehtud kurja eest. Jutustaja ei olevat sellega rahule jäänud ja lubanud maksta omalt poolt ainult ühe rubla trahvi, mille peale Lueder hakanud märatsema ja lubanud vastast maha lasta. Huiganudki oma poja Nicolai tuppa, see tulnud, püss käes ja käinud siis jutustaja ümber sõjaka näoga ringi. “Kuid kaugemale see asi läinud, oma kartuliraha sain ikka kätte!” tähendab loo jutustaja. (Isak Lank)
Oma sõimus tarvitanud Alexander von Lueder rahva vastu äärmiselt valimatuid sõnu. Harilikumaks pöördeks olnud temal järgmine väljendus, mida Luederi karakteristikas ei jäta vahele ükski kihelkonna vanem elanik: “Mina olema siitmõisa härra, aga sina olema Maarja valla roju ja Sibi valla siga!” (Johannes Traus, Jaan Pärk, Isak Lank ja teised)
Luederi anormaalne hüsteerilisus ilmnenud ka tema käitumises 1905. aastal.
Niipea, kui 1905. aasta liikumise laine ulatunud Haljalani, lasknud Lueder suures ärevuses tuua mõisa ühe kasti püsse, väikene suurtükk seatud Varangu sillale üles ja rahva hirmutamiseks lasknud kuulipildujast paugutada (Jüri Rehelem).
Perekonna olevat ta mõisast ära saatnud ja, olles ise tublisti sündmustest hirmul, pannud ta mõisateenijad härrasmaja juurde vahti (Jüri Rehelem). Hiljem läinud ta Loobule mustasajale vastu, võttes kaasa oma relvastatud käsilased: teenri, tallipoisi, sepa ja sepapoisi, õpetades neile enne püssi käsitsemise selgeks (Jüri Rehelem). Ise käinud kroonuriietes ringi ja et oleks kergem joosta, lasknud isegi sineli teha lühemaks (Jüri Rehelem).
Ka ei jätnud Lueder hiljem karistussalka toomata ja Varangu inimesi hirmutamata. (Jüri Rehelem, Juhan Nulbach)
1905. aastal saanud paljud Luederi läbi kannatada (vt ptk 1905. aasta ja karistussalkade tegevus), ka need, kes varem tema viha alla olid sattunud (Aadu Peterson). Peale 1905. aastat, kui rahvas oli juba ammugi taltsaks tehtud, küsinud Lueder aina mehi kohates: “Noh, kas sina tunned seda laulu - mõisad põlevad, saksad surevad...” (Juhan Nulbach).
Ja veel okupatsiooniajal osatanud Lueder talurahvast: “Ootate ikka küll uut õigust, aga ega England ei joua, ei joua!” (Johannes Traus)
Üht 1905. aastal nuhelda saanud Varangu meest, Johannes Trausi, parastanud ta hiljem: “Noh, sina Maarja valla siga, komitee asutanud, 75 hoopi naha peale saanud!” (Johannes Traus)
See ebaloomulik järelparastamine ja oma võimu rõhutamine igal juhul ilmnenud Luederis alaliselt ja aitas küll kõige vähem kaasa tema autoriteedi tõusule, rahvas nägi temas pigemini narri, kel küll võim kiusamiseks, kuid keda ometi kartmise asemel ennem tagaselja naerdi (Jaan Pärk, Juhan Nulbach).
1917. aasta revolutsiooni ajal olnud ta [Lueder] paos ja ilmunud uuesti Varangule ühes Saksa okupatsiooniga. Sealt peale on ta elanud Varangul oma surmani, saades oma poja Nicolai kaudu, kes võttis osa Eesti Vabadussõjast, normaaltalu mõisa südames. Alexander Lueder suri paar aastat tagasi ja on maetud Luederite perekonna erasurnuaiale. (Jüri Rehelem)
Alexander Luederi poeg Nicolai näidanud endas pea samasuguseid iseloomujooni (Johannes Traus), kuna ta aga mõisaomanikuna pole saanud avalduda, siis puuduvad tema kohta ka lähemad teated. Kõneldakse, et mingisuguse süüteo eest olevat ta Eesti valitsuse ajal üheks aastaks vangi mõistetud, kuid veel enne karistustähtaja möödumist olevat ta surnud haiglas. (Johannes Traus)

Üle minnes Sagadi mõisnikkude, Fockide perekonna traditsiooni juurde, tuleks kõigepealt peatuda mõne sõnaga rahva seas liikuval legendaarsel jutul Fockide nimesaamise loost.
Nimelt räägib kohalik vanarahvas, et Fockide esiisad olevat pärit Rootsist, kus nad olnud vokitreialid. Siia tulles saanud nad ka oma ametikohase nime. (Olgu tähendatud, et rahvas hääldab Focki nime Vokina!). (Villem Altman)
Fockidest on säilunud kõige elavamana rahvamälestustes Landrath Paul Eduard v. Fock (sündinud 1798. aastal ja surnud 1884. aastal) (hauaristilt). Tema isast Gideonist ei mäleta kohalik rahvas enam midagi, Paul Eduard aga on jäänud meelde eeskätt oma erandliku iseloomu ja sellest sõltuvate mõisaelu ümberkorralduste tõttu.
Vanapoisina esindanud ta [Landrath Paul Eduard v. Fock] peaaegu põikpäiselt iseärakku tüüpi, kes jaganud muidugi kõigi mõisnikkudega rahva isanda seisundit ja väljaastumisi, kuid erines neist omapärase suhtumisega oma valla rahvasse (Julius Koort, Gustav Veinmann). Isandana hoidnud raudset distsipliini ja nõudnud temale tingimatut austust ja alistumist (Julius Koot). Vanaks saades istunud ta iga päev kandetoolis härrasmaja sissesõidutrepil ja jälginud sealt mõisatööliste tegevust. Juba kaugelt pidid möödaminejad teda teretama ja kui seda pole tähelepanematuses tehtud, lasknud mehe oma ette kutsuda ja käratanud siis: “Kas sul on müts pealakke kinni kasvanud või?” Ka olnud tal igaks juhuks alati vits kaasa võetud (Julius Koot).
Vaatamata sellele isandlikule kohtlemisele, polevat ta siiski olnud ülekohtune tolle aja käsituse järele (Villem Altmann). Oma otsuseis olnud ta küll jonnakalt põikpäine, kuid nende otsuste eneste tegemisel lähtunud ta isesugusest oma mõisa rahva eelistamisest ja nende eest hoolitsemise tahtest (Gustav Veinmann). Ta mõisaelu korraldustööd juhtinud alaliselt püüd eraldada oma mõisaala päriselanikke teiste mõsate omadest (Julius Koot). Võõrsilt Sagadisse tulla tahtjaid lükanud ta alati järsult tagasi ja polevat ka heameelega näinud, kui keegi oma inimene tahtnud asuda mujale või mujalt naist võtta (Julius Koot). Sel separalistlikul püüdel - ilmset vaheseina tõmmata Sagadi põliste elanikkude ja väljaspoolsete vahel - avaldanud ka pisemais asjus. Nii olnud Esku surnuaiale, mis kuulus Fockile, matmine oma inimesile vaba, kui aga mõni uus tulnud, tahtnud sinna matta, pidanud ta saama selleks iga kord mõisahärra isikliku loa, mille andmisel ta polevat toiminud sugugi heldekäeliselt (Julius Koot). Selle eraldamispüüde üheks sihiks näib olevat olnud iseäralik soov kasvatada oma mõisa rahvast mingiks musterrahvaks, kes töös tubli ja sõnakuulelik oma härrale (Gustav Veinmann, Julius Koot). Püüdes teha seda iseenesestmõistetavaks traditsiooniks, oli arusaadav ta umbusaldus võõraste vastu, kes võisid tuua ka võõrast vaimu tema mõisasse. See kasvatuskavatsus hoidis teda muidugi ka lähedases kontaktis rahvaga. Nii käinud ta iga aasta isiklikult iga rentniku koduse elu ja majapidamisega tutvumas ja suhtunud nende muredesse ja vajadusisse hoolitsevalt (Villem Altmann). Seda hoolitsust liiga kaugele minemast keelanud aga ta loomulik ihnsus: vaevalt andnud ta valla ehitamiseks puid oma metsast ja seadgi kaugemaist metsadest (Villem Altmann).
Kohtuskäimisi ja protsessimisi olnud Sagadi Fockil harva. Kõneldakse kui ainsast juhtumist kellegi Madis Mühlbachi kohtuskäimisest härraga, kes tahtnud teda ta kohalt ära ajada. Protsess kestnud küll mitu aastat, kuid lõppenud taluniku kaotusega, kes pidanud kohalt ikkagi lahkuma. (Villem Villberg)
Üldiselt olnud Fockid isikutena vähe silmapaistvad ja rahvas iseloomustab neid kui uniseid inimesi, ainult Landrathile antakse siingi esikoht, väites, et ta olnud tark oma laiaulatuslikkude teadmiste poolest ja arukas omas kõnes (Gustav Veinmann, Johannes Ederberg).
Üheks paheliseks eemaletõukavaks jooneks, millest kõneldakse, on aga vana Landrathi jus primare noctis õiguse rohke kasutamine (Villem Villberg). Selle õiguse kasutamisega ühenduses leelutas üks vanake alljärgneva vemmalvärsi, kuid on teadmata ja väga kaheldav, kas need värsid on loodud kohaliku rahva poolt ja käivad just nimetatud Landrathi kohta:
Vanaaegne mõisahärra
rahvast piinas tuhatvõrra.
Mees, kes oli naise võtnud,
pidi esmalt mõisa viima.
Härra võttas uudsemati,
kooris värske mandipoti. (Gustav Pender)
Ka olnud Landrath Fock üksikute teenijatega intiimvahekorras, missugune vahekord lõppenud ikka talumehele mehele panekuga; tähendatakse, et Landrathi järeltulijaid olevat õige rohkesti Sagadi rahva seas (Gustav Veinmann).
Peale Sagadi mõisa omanud Fockide sugukond ka Kavastu mõisa. Hiljem läinud aga Kavastu mõis kaasavara näol Maydelli kätte, nimelt saanud üks vigane preili Fockide soost abielludes omale Kavastu kaasavaraks. Maydellide käes olnud mõis kaks põlve. (Johannes Ederberg)
Viimane Kavastu omanik Gotlieb Maydell olnud kange saksastaja, isegi tööjõu, sulased toonud ta Saksamaalt, kuna maarahvast ei olevat pidanud küllalt tööosavaiks (Johannes Ederberg). Kohtadele pannud uued saksapärased nimed ja mõisa asutanud saksa kooli, kus õpetajaks olnud Saksamaalt toodud umbsakslane, kes siis õpetamise juures oma pilliroost kepi tarvitamises kitsi pole olnud ja hoope jaganud lastele enam kui õpetust. Vastuabinõuna kandnud lapsed kasukaid või paksemaid vammuseid harilikkude riiete all. (Johannes Ederberg) Kooliskäimine olnud vabatahtlik (Johannes Ederberg).
Ka naise olevat Gotlieb Maydell toonud Saksamaalt, kasutades selleks, nagu rahvas kõneleb, pettusteed: nimetanud end väga rikkaks meheks, kuna tõelikult olnud mõis üsna halval järjel. Naise pettumus olnud Kavastusse jõudes väga suur, ta tahtnud kohe tagasi sõita ja oma pettumust ei olevat ta salanud kellegi ees, mille tõttu see asi tuttavaks saanud ka rahvale. (Johannes Ederberg)
Imporditud saksa tööjõuga tahtnud ta [Maydell] oma mõisa korda seada Preisimaa mõisate eeskujul. Olles aga ise ebapraktiline ja pisut kergeusklik, jäänud ta oma ettevõttega varsti pankrotti. (Jakob Leesmann)
Põllutöö korraldussüsteemis viinud [Maydell] läbi rea uuendusi. Mõisa põldude suurendamiseks lammutanud mõisa lähedal oleva Rasivere küla, võttes maa oma kätte. (Johannes Ederberg) Ka lasknud ta rukist vikatitega maha niita ja põllule laiali laotada, kuid sagedasti juhtunud vihm peale tulema ja hävitanud vilja, mille tagajärjeks olnud see, et talviti laenatud mõisasse leiba väljastpoolt (Johannes Ederberg, Jakob Leesmann).
Ka oma Saksamaalt toodud töölistega ei olnud tal õnne: siinseis oludes olnud need väga oskamatud ja lasknud isegi mõisa karja välja surra (Jakob Leesmann).
Tööaja pikkus olnud samuti kindlaks määratud: töötati hommikul kella kuuest õhtul kella kuueni (Johannes Ederberg).
Ebaõnnestunud uuenduskatsete tõttu tekkinud mõisa majanduslikku ülekoormatust lisandanud veel Maydelli üle jõu käiv eluviis (Jakob Leesmann). Enda ja oma külaliste lõbustuseks lasknud ta ehitada eri mänguplatse mõisa juurde, nii keeglivälja mõisalähedasse metsa ja harrastanud üldse kulukaid meelelahutusi (Johannes Ederberg).
Pankroti lähenedes püüdnud ta end küll veel vee peal hoida talude päriseks müümisega, kuid 1869. aastal läks mõis müügi teel siiski Tallinna kaupmehe Kochi kätte (Jakob Leesmann).
Kochisse olevat alul teised mõisnikud suhtunud halvakspanevalt ja põlastavalt (Johannes Ederberg). Seda suhtumist illustreeritakse Varangu Luederi käitumisega: korra sõitnud Kavastu Koch Varangu Luederile külla; Lueder olevat selle hiljem järgmiselt edasi jutustanud: “Vaatan õige, kes külla sõidab ja tõllast astub välja Tallinna kaupmees - aga hää kartulikauba sain temaga!” (Johannes Ederberg) Koch oma rikkusega olevat upitanud varsti üles ka oma austuse ja jõudnud koguni nii kaugele, et saanud lõpuks omale naiseks paruness Üxkülli Hildebrandi, kes olnud Metsiku Üxkülli perekonnast (Jakob Leesmann).
Üxküllid olnud Metsiku mõisa omanikkudeks juba teoorjuse ajast peale, kuna varemini, nagu mäletatakse, kuulunud Metsiku mõis kord Vihula ja kord isegi Sagadi omanikkudele. (Villem Villberg)
Metsiku viimasest omanikust Üxküllist, kes olnud kihelkonna kohtuhärra (Magnus Rosenbaum), on säilinud ümberkaudu küllalt mälestusi.
Iseloomult olnud Üxküll äärmiselt kõrk ja iseteadev, kui selge pea ja targa mõistusega mees (Valdek Treiberg); olnud talle aga põhiliselt omane mõisniku toredus ja uhkus (Villem Treiberg). Sellele vaatamata olnud Üxküll loomult õiglane (Valdek Treiberg) ja rahva vastu hea, kuigi vihastudes kärkinud oma tugeva häälega nii, et seinad põrunud ja aknaklaasid klirisenud (Juhan Summa).
Olles ise väljaõppinud advokaat (Juhan Summa, Magnus Rosenbaum), koostanud Üexküll isiklikult eestikeelseid rendilepingutekste, mis juriidiliselt olnud alati äärmiselt täpsed (Valdek Treiberg).
Üxküll ei olevat sallinud ka seda, kui inimene otsekohe ei olevat saanud ennast ja oma mõtteid väljendada või kuidagi kogelenud (Valdek Treiberg). Nii kõneldakse, et keegi talumees olevat läinud Üxküllilt paluma sangalaudu. Üxküll ei olevat aga seda sõna teadnud ja arvanud, et see tähendab sängi ja kuna mõisnik ei olnud kohustatud talu sisustamiseks midagi andma, vaid ainult eluhoone tarbeid, saanud Üxküll hirmus vihaseks ja käratanud: “Või teie, koerad, tahate veel sängid ka minu käest!” Mees katsunud, et minema saanud, kuna teine hakkajam mees, kes ka parajasti seal olnud, seletanud mõisnikule ära, et ega mees ei olevat sängi jaoks laudu tahtnud, vaid ukseluugi - sanga jaoks. Siis lasknud Üxküll mehe uuesti kutsuda ja praganud, et ta õieti ei oskavat asja ära seletada, kuid mehele andnud sangalauad ikkagi. (Valdek Treiberg)
Üldiselt olnud Üxküll asjade seletamisel ja selgitamisel väga kannatlik; ta seletanud asju ikka mitu korda, kui keegi aru ei olevat saanud, aga kui juhtunud teine kord minema ja jälle ei teatud, siis sõimanud hirmsal kombel naha läbi ja tihtipeale määranud viis rubla trahvi või seitse päeva aresti (Magnus Rosenbaum).
Üxküllil olnud peale Metsiku mõisa veel mitu teist mõisat Väike-Maarja pool. Sellele vaatamata olnud ta kehvavõitu mõisnik, milleks polevat vähe kaasa aidanud ta ebaõnnestunud abielu lugu. Naine põgenenud juba pulmaööl tema juurest ära kellegi teisega, olnud väljamaal ja kuhjanud seal prassimistega suured võlad Üxkülli kaela, mille tasumine teinud Metsiku härra kehvaks. Kuna mõisate omad sissetulekud ei suutnud selliste väljaminekutega pidada enam sammu, hakanud Üxküll aegsasti müüma talukohti päriseks. Olles suuremad talud müünud, pakkunud isegi kuuendikukohti, lubades neid ühendada suuremaiks üksuseiks. Niisugune olukord mõjustanud soodustavalt kohaliku rahva arenemist. (Valdek Treiberg)
Üheks rahva seas laiemalt tuttavaks mõisnikkude perekonnaks Haljala kihelkonnas on veel Vanamõisa omaniku von Brevernite perekond.
Mälestused von Brevernitest on lahkuminevad: kõneldakse, et nad olnud väga uhked iseloomult, kuid mitte eriti hullud rahva vastu. Tulnud kuulata sõna ja kui vastu hakatud, saadud ihunuhtlust. Eriti armulised olnud nad oma vanemaile teenijaile, kellele kingitud talukohti ja töövõimetusel antud armuleiba. (Johannes Tambik)
Kuid teisalt kõneldakse, et von Brevernid olnud väga halvad nii oma teenijatele kui ka talurahvale (Gustav Pender).
Viimase Vanamõisa omaniku Ants von Breverni vanaisa olnud rahva vastu hirmus karm. Eriti südametult suhtunud ta ühesse oma teenijasse, kelle ta oli vahetanud linnukoera vastu. Seda Aadamit peksnud ta kõige rohkem ja kasutanud teda alati oma viha kustutamise objektiks.
Korra Vanamõisa ja Võle vahelise sillaehituse juures kutsunud ta Aadami töötajate ridadest välja ja tuupinud mehe üsna vigaseks. Kuid Aadami eest maksnud ükskord Auküla poisid kätte. (Gustav Pender)
Vanahärra käinud ikka harilikult öösiti mõisa põlluveertel vaatamas, kas tema maa peal ei ole söömas taluloomi. Ühel niisugusel korral võtnud siis Auküla poisid mõisniku kinni ja peksnud ta põllukividega poolvigaseks nii, et teda põllult kätel ära kantud. Sellest peksust jäänud ta oma elu lõpuni jalutuks. Kuid veel raugaeas lasknud ta ennast tihti väljale kanda, kamandanud teolised ritta ja lasknud siis end reast mööda kanda, jagades igaühele oma äranägemise järele hoope ja kes siis julenud ennast kõrvale pöörata, sellele käratanud: “Sa lurjus ära liiguta, et pean ennast pöörama sinu pärast!” (Gustav Pender)
Ka Julius von Brevern, Ants von Breveni isa olnud küllalt toores. Ta olnud viimane haagikohtunik ja jaganud ihunuhtlust õige ohtralt.
Korra lasknud ta oma mõisa mehi ja tallipoisse nuhelda, kuna need olid külastanud mõisatüdrukuid, juhuslikult aga sattunud ta neile peale ja kirjutanud kõikide nimed üles. Nuheldavate seas olnud ka keegi Aadam Taali ja kui kord tema kätte jõudis, visanud peksja, kes olnud pekstava vend, vitsa käest ja öelnud: “Mina oma venda ei löö!” Selleks ajaks jõudnud ka Taalide kolmas vend Gustav kohale, haaranud Julius von Brevernil rinnust kinni ja visanud tallist välja: “Või sina lahkad siin veel inimesi oma tallis, kui Rakvereski enam ei lahata.” - “Kus püss, tooge püss!” hüüdnud von Brevern, mille peale püss sinna toodud. Gustav Taal olevat tõmmanud selle peale rinna paljaks: “Kui julged, siis on nii parem, lase aga!” Muidugi jäänud asi sinnapaika. (Gustav Pender)
Hiljem saanud Julius von Brevern rannameestelt armetult peksa. Ta sõitnud uhkelt nelja hobusega ja kolm randlast tulnud temale vastu. Julius von Brevern hüüdnud: „Kõrvale!“ Kuna randlased ei olevat kohe läinud, siis tõusnud mõisnik püsti ja virutanud ühele neist kepiga vastu õlga. Rannamehed karanud selle peale kõik korraga von Brevernile kallale, kaks hoidnud kinni, kuna kolmas löönud kaikaga. Julius von Breverni vigastused olnud nii suured, et teda väljamaale viidud ravima, kuid väljamaalt tagasi tulles põrunud ta ühel õnnetul ratsasõidul ja jäänud sellest jalutuks nii, et teda kanti kanderaamil elu lõpuni nagu tema isagi. (Gustav Pender)
Niisugusena on püsinud mälestus Brevernite sugukonna vanemaist esindajaist.
Viimase järeltulija, Hans von Breverni kohta, kes on veel praegugi mõisasüdame omanik, on traditsioon aga kõige laialdasem, eeskätt tänu Hans Breverni lähedasele läbikäimisele lihtrahvaga, millest sõltus tema laialdane populaarsus. Küllalt on aidanud selleks populaarsuseks kaasa ka Hans von Breverni iseloomu omapärasus.
Hans von Brevern olnud loomu poolest väga kaval. Ta saanud hakkama igasugustes olukordades ja tulnud õnnelikult välja ka kõige keerulisemaist ja hädaohtlikumaist oludest. (Gustav Pender)
Mõisatöölistesse ja talurahvasse suhtumisel olevat ta olnud lojaalne. Ärevail revolutsiooniaegadel, kui teised ümberkaudsed mõisnikud kodukohast ära sõitsid ja linnades varju otsisid, püsis Vanamõisa Ants, nagu teda rahvas nimetab, oma mõisas ja kohandanud end imeteldava oskusega muutunud olukorrale. (Gustav Pender) Enamlaste ajal olnud ta enamlasile truu sõber, sõitnud nendega kaasa isegi rekviseerimisretkeile, mida hõlbustanud eriti ta talupoeglikult kohmakas ja igast peenutsusest vaba kuju (Isak Lank). See maamehelikkus välises kohtlemises ja kogu isikus on aluseks mõnelegi koomilisele loole, mida kohapeal tema kohta jutustatakse.
Oma haridusega polevat Vanamõisa Ants võinud just uhkustada. Kooliskäimine olevat tal laiskuse tõttu pooleli jäänud juba üsna alguses, nii et isegi kirjutamisoskus jäänud tal puudulikuks. Igasuguseisse kirjatähtedesse, rääkimata raamatuist, suhtunud ta äärmiselt umbusklikult. (Julius Koot)
Kord olevat üks moonamees läinud mõisa vilja järele, milleks Ants andnud moonamehele sedeli aidamehe jaoks kaasa. Aidamees polevat suurt aru saanud algelisist kraakjalgadest sedelil, kuid andnud vilja moonamehe suusõnalise seletuse peale siiski kätte. Hiljem läinud aidamees härra juurde ja ulatanud talle sama sedeli öeldes: “Leidsin selle tähe, kas teie, härra, ei oleks nii hea ja ei loeks, mis seal seisab?” Ants uurinud pisut aega sedelit ja lausunud: “Kurat teab, aga ei mina ei tea, mis sinna kirjutatud on,” millele aidamees vastanud: “Teie, armuline härra, ju ise kirjutasite selle moonamehele, kes tuli vilja saama.” Sõnalausumata kiskunud Ants selle järele sedeli puruks. (Julius Koot)
Maarahvas kohelnud Vanamõisa Antsu üldse kui naljakat tüüpi, mida illustreerib järgmine väga levinud lugu. Korra sõitnud üks Antsu-nimeline talupoeg kaunis lõbusas tujus Rakverest kodu poole, teel ajanud ta Vanamõisa Antsust mööda ja hüüdnud kohakuti jõudes viimasele: „No tere ka, Vanamõisa Ants, näe, kaks Antsu nüüd jälle kokku juhtunud.“ Muidugi vihastunud Vanamõisa pärishärra, kuid kättemaksutarve polevat olnud ta hingeliseks vajaduseks ja nii jäänud sellised familiaarsused talupoegade poolt alati tõsisemate tagajärgedeta, kindlustades Vanamõisa Antsu populaarsust. (Isak Lank)
Tänu oma kohanemisoskusele on Hans von Brevern veel praegugi mõisasüdame omanik, kuhu on asutanud piima konserveerimise vabriku. Igatahes majanduslik ettevõtlikkus olnud tal alati küllalt arenenud. (Gustav Pender)
Edasi sain iseloomustusi veel Selja mõisa hilisemate omanikkude Girardide kohta. Varasemaist Selja mõisnikest von Rennenkampfidest öeldakse vaid niipalju, et nad olnud rahva seas heas kuulsuses, kuid elanud enamasti väljaspool ja seepärast näinud neid rahvas õige harva. Mõisas juhtinud asju valitsejad, kes käskimisoskuses polevat jäänud milleski taha pärismõisnikele, või rentnikud, kes oma isikutega pole just silma paistnud. (Anna Kolberg)
1867. aasta paiku omandas Selja mõisa senise Kunda mõisa omanik Girard de Soucanton. Sel Prantsusmaalt sisserännanud perekonnal puudunud varem aadli tiitel, kuid olles väga rikas, ostnud vana Girard (mõeldud on vist Selja mõisa ostjat) omale suure summa eest paruni tiitli. (Jaan Alto)
Kuid ka Girardid pole ise elanud Seljal, vaid pidanud seal valitsejaid, kellest üks, junkur Hager, olnud kõige kauem. (Anna Kolberg) Rahvaga vähe kokku puutudes pole Girardidest säilunud Selja ümberkaudse rahva seas kuigi selget pilti. Isikuomadusilt üsna tavalised surelikud, polevat neil puudunud siiski mõisnikule omane uhkus ja väljapaistmispüüd. (Jaan Alto)
Lähemalt teavad neist kõnelda Selja ranna elanikud, kus Girardid tavaliselt suvitanud. Nii Karepa kui ka Rutja külad rannas kuulunud Giradidele, või, nagu rahvas neid nime raskepärasuse pärast nimetab, Siirak Sukaantunile. (Jaan Alto)
Juba umbes neljakümne aasta eest ehitanud vana parun Siirak Karepa randa suvemaja Dormini, kus suvitanud enamasti vanaproua ja see suvila veel praegugi kuulub Girardidele (Jaan Alto). Ka noor Siirak ehitanud endale suvila, mis on umbkaudu kolmkümmend viis aastat vana ja kuulub praegu Raudsepale. (Jaan Alto) Neis suvilais suvitatud väga suurejooneliselt. Pea iga päev käinud hulk külalisi ja nende ülimuslik häälekõma polevat suvilate ümbrusest kunagi vaikinud. (Jaan Alto, Jüri Kilm)
Üldiselt iseloomustatakse noort Girardi kui ehitushimulist peremeest. Tema lasknud ka ehitada Toolse randa sadama. Andnud ise metsa, vald pidanud puud kokku vedama ja kohalikud meremehed raiunud palgid kastideks, mille üldpind olnud kuus sülda. Samuti ehitanud ta Rutjale väikese sadamasilla oma lustjahi jaoks. (Jaan Alto) Siirak omanud ka mootorpaati, kuid paat olnud väga suur ja mootor nõrk, nii et korra jäädud isegi selle mootoriga keset merd seisma (Jaan Alto).
Ka palktee Karepa randa olevat lasknud Girard ehitada, kuna teed olnud seevõrra liivased, et liikumine neil olnud äärmiselt raske (Jaan Alto).
Teiste kohalikkude mõisnikkude iseloomustus on väga raskendatud täpsemate andmete puudumisel. Nende kohta saadud üksikud laused on niivõrd üldist laadi, et nende kaudu üldpildi saamine teatud mõisniku kohta on peaaegu võimatu.
Nii tähendatakse: Kandle mõisnikkudeks olnud Trittoffid kolm põlve (Jaan Pärk). Põlvnenud Trittoffid vanast polkovnikute perekonnast, kes on Venemaalt sisse rännanud (Liisa Luht).
Inimeste vastu olnud Trittoffid head (Liisa Luht).
Trittoffide käest läinud Kandle mõis Dehnide kätte (Liisa Luht), kes enam kaugeltki nii head ega mõistlikud härrad pole olnud [kui Trittoffid]. Vana Dehn pannud oma sissetulekute suurendamise püüuga talupoegadele väga suured kohustused peale ja rendiaegu ajanud maksu nii suureks, et üksikud olid sunnitud oma kohtadelt lahkuma (Joosep Possu).
Peale Kandle mõisa kuulunud Dehnidele ka Veltsi mõis. Sealne vanahärra ei olevat nii hull olnud: ainult üks kord lükanud teolist kepiga, kuna see vedanud rukkivihku järel, nii kõneleb jutustaja. (Joosep Maiblum)
Üksikuid katkendlikke märkmeid sain ka Karula mõisnikkude kohta.
Varem olnud Karula mõisnikuks von Essen, see olnud hirmus uhke ja auahne mees, kelle ees tulnud alati seista paljapäi, kuna ta juba eemalt käsutanud: „Mütsid maha!“ Von Esseni järele läinud Karula mõis Nottbeckile, kes olnud samuti uhke (Juhan Einberg) ja rahva vastu äärmiselt halb, vahekord olnud 1905. aastal õige terav (Gustav Topro).
Nottbeckile kuulunud ka Annikvere mõis, kus ta ise alaliselt elanud, kuna Karulas peetud valitsejat. Hakanud küll Karulasse uut härrastehoonet ehitama, kuid ehitus jäänud pooleli. (vanaproua Topro)
EKLA, f 199, m 57, 52/87 (III 3 a) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)