Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Teoorjus

Teoorjuse aega puutuv traditsioon käsitab peamiselt teoorjuse lõppajajärku, seda eriti üksikasjade esiletoomisel. Juhused vanemast ajast näivad ununevat.
Kõik kõnelejad iseloomustavad seda ajajärku muidugi kui väga rasket.
Teoorjuseaegsed kohustused mõisa vastu olid väga mitmesugused. Esmajoones korraline tegu, kus iga talu tegi vastavalt talu suurusele läbi aasta mõisale teatava arvu teopäevi. Teopäevad olid jala- ja hobusepäevad. (Ants Ollin) Peale korraliste teokohustuste olid veel abiteopäevad, või - nagu neid kohapeal nimetatakse - peremehe- ja perenaisepäevad. (Ants Ollin, Gustav Pender) Erakorraliselt loeti peremehepäevadeks näiteks külvipäevi. Sulast polevat üldse tohtinud külvama saata, kuna sulane mõisniku arvates seda tööd küllaldasel ei mõistnud, peremees kui kohapidaja pidi aga olema vilunud. (Ants Ollin)
Harilikult tulnud mõisa väljale külvama minna kõige kibedamal tööajal: vahel tuli omal külv pooleli jätta, seemnekott maha visata ja minna mõisa põllule (Ants Ollin, Taniel Uukado).
Abiteo alla kuulus samuti viljalõikus, mida tehes oma põllud varisesid ja pool vilja jäänud tihti väljale. (Johannes Ederberg) Kohati kuulunud abiteo alla ka mõisa puude lõikamine (Gustav Pender).
Perenaisepäevade hulka loeti linasugemise-, lambakaniidu- ja ketruspäevad (Ants Ollin, Abram Uukivi). Linad andis mõis, mis tulid kodus lõngaks kedrata ja kangaks teha (Abram Uukivi). Samuti antud ka vabadikunaistele koduseks ketramiseks ja kanga tegemiseks mõisast oma kolm naela linu ja valgustuseks peergusid (Ann Possu).
Abiteo alla kuulus ka vooriskäimine, mille määr igal pool ei olnud kindel ja ühesugune (Jakob Leesmann). Keskmiselt tuli vooris käia umbes 14 päeva aastas (Ants Ollin). Peamiselt käidi Tallinnas ja Narvas (Ants Ollin, Joosep Possu, Johannes Traus), vahest ka Peterburis (Joosep Possu) või Vasknarvas (Joosep Maibaum), kuid kõige enam küll Lontova sadamas - Kundas (Jüri Kilm, Johannes Traus jt).
Enamalt jaolt toimus voorimine talvel, kuid juhtus ka, et voori tuli minna kevadel halbade teedega, sest kui mõisnikul talvest vilja üle jäi, tuli see ära vedada (Joosep Maiblum). Vooris käimist raskendas tunduvalt vastavate veoriistade puudumine: tarvitusel olid ainult puujalastega reed ja puupöidadega vankrid, sagedasti ei olnud hobuselgi raudu all (Jüri Kilm).
Niisugustes oludes kestnud reis Tallinna umbes kuus päeva: kolm sinna ja kolm tagasi (Joosep Possu). Toit nii loomadele kui teomehele pidi olema kodust kaasa võetud kogu voori kestvusajaks (Ants Ollin).
Vooriti peamiselt mõisa vilja ja viina, vahel ka lambavillu. Tallinna ja Kunda veeti vili ja lambavill (Ants Ollin), kuna Narva ja Petrogradi läks mõisa viin (Taniel Uukado, Johannes Traus). Voorid ise olnud tihti väga suured. Vahest olnud terve küla või vald koos. Juhiks olnud tavaliselt mõisa kubjas ja kaasa võetud hobuste ja meeste moona jaoks olnud voori lõpus nn küüthobused, kuna päris voorilised vedanud ainult mõisa kraami. (Ants Ollin)
Vahest võinud vooris käies ka pisut teenida, kuna Rakvere kaupmehed lasknud voorilistel tuua oma kaupasid Tallinnast Rakverre, makstes toomise eest väikest tasu (Jakob Leesmann).
Teoorjuse kõrval lasus talupoegadel veel kohustus loovutada mõisale andameid loonuses, mida ta oma maa kasutamise eest oli kohustatud rendilepingus ettenähtud suuruses mõisa viima. See kohustus oli aga väga kohaliku iseloomuga. (Juhan Nulbach) Näiteks viidi mõisa lambaid, kanu, kui kasvatati, siis ka hanesid, kanepist loomakütkeid, köisi, lõuendit, viljakotte, pütte, humalaid, peergu, mune jne. (Gustav Pender, Ants Ollin)
Peale neid otseseid kohustusi mõisa vastu oli talupojal kanda veel rida üldisi kohustusi.
Ta pidi maksma riigile pearaha. Seda maksnud küll enamasti mõisnik, kuid selle tasuks pidid talumehed tegema mõisale mitmesuguseid töid, mille väärtus ületanud alati pearaha suuruse. Kohati tuli talumeestel pearaha tasuks mõisale puid lõigata. (Magnus Rosenbaum) Maanteede sillutamine oli talumeeste teha. Tehtud teeosasid käinud sillakohtunik ühes kupjaga vastu võtmas. Kupjal olnud alati vits kaasas ja kui mõne mehe teeosa sillakohtunikule ei meeldinud, käskinud ta meest teeosa lõpul maha heita ja kubjas andis nahapeale. (Ants Ollin) Sillutamiseks tuli tööle minna kodukohast võrdlemisi kaugele, nii käisid Vihula mehed sillutamas Narva maanteed Vaeküla juures (Tanel Uukado).
Talumeeste kohustuseks oli postijaamade moonaga varustamine, mille norm olnud enamvähem kindel. Ka siin ei tulnud talumeestel moona viia alati kõige lähemasse postijaama, vaid see olenes mõisniku kaupasaamisest vastavate postijaama pidajatega. Nii viisid Liiguste küla mehed oma osa Loobu postijaama, kuna osa Vatku mehi viis oma osa Kahala postijaama. (Ants Ollin, Joosep Maiblum)
Iga talu pidi maksma teatud normi vilja igal aastal magasiaitadesse, mis seati sisse talumeestele abi andmise sihiga ikaldus- või muil õnnetusjuhtudel. Kui talumees oli magasiaidast vilja eelmisel aastal võlgu saanud, siis tuli see tal samuti järgmisel viljaloovutamisel ära tasuda. (Gustav Liiv)
Raskemaks kohustuseks, mida talumehel oli kanda riigi vastu, oli nekrutiks, nn liisupoisiks minemine. Eriti raskeks kujunes see väeteenistuse aja pikkuse tõttu. Kahekümne viieks aastaks sõjaväkke minna tähendas kogu elu kaotamist kroonule. Mineja pidi jumalaga jätma kõik senise, omamata vähemtaki lootust tagasi jõuda oma paremas eas. Sellepärast põgeneti sagedasti, olles hirmus 25-aastase teenistuse ees. (Gustav Liiv) Et aga liisupoistel pool pead lõigatud paljaks, olnud otsekohe kaugemale põgenemine raskendatud. Alul elatud mõni aeg metsades, seni kui juuksed vähegi pikemaks kasvanud ja siis katsutud jõuda üle lahe Soome (Magnus Rosenbaum), mis olnud küll kõigi põhjaranniku põgenikkude sihiks juba pärisorjuse ajast peale (Ants Ollin, Thomas Eintreu).
Metsikus olnud päris harilikuks nähteks, et väeteenistusest kõrvale hoitud. Kui tulnud liisuvõtmine, pagetud metsa ja ärajooksnute asemele võetud teised, kes pidid tihti teiste eest teenima mitu aastat, seni kui õige poiss kätte saadud. (Villem Villberg)
Kergem oli peremeestel omi poegi teenistusse minemisest ära hoida, selleks kirjutati oma poeg peremeheks, ehk kes erksam olnud, palus mõisnikku kirjutada ta poeg enda toapoisiks. Soldatiks minejad olnud ikka vallalised inimesed või poollollakad ja lontrused, kes ei viitsinud tööd teha ja kes lasksid end ära osta. Sest tihti saatsid need, kes pidid minema, ka rahatasu eest teisi enda asemele. (Villem Villberg) Kuid kõneldakse ka niisugustest juhtudest, kus soldatiks minekul olnud oma kaaluv sõna öelda ka mõisnikul ja keda mõisnik ära tahtis saata, see pidigi lõpuks minema. Tahtes kedagi soldatiks panna, lasknud ta teda harilikult mõisateol käia vähem päevi, kuna teised, kes peremeesteks jäänud, tegid oma teopäevade arvu täis. (Abram Uukivi)
Kõigi nende kohustuste kõrval, mida talumees pidi täitma mõisa ja riigi vastu, lasus talupojal veel rida koormisi kiriku heaks.
Nii kirikuõpetajale kui köstrile tuli viia andamit loonuses: kanu, mune, linu, puid jne. Peale nende kohustuste tuli maksta veel eritasu iga kirikliku toimingu - laulatuse, ristsete, matuse jne puhul. (Joosep Pervik, Gustav Liiv)
Kirikuhärrale olid suureks ja tubliks tööjõuks leerilapsed, kes õpetajale tegid kõiksugu talutöid. Leeri kestvus oli kuus nädalat, sellest ajast tuli kolm nädalat käia kevadel ja 3 sügisel. (Anna Kolberg, Jaan Alto) Leeriajast puududa ei tohtinud, ka mitte haigestumise põhjusel, sest puuduvate päevade arv tuli järgi teha, kuna võis ka nii juhtuda, et õpetajahärra üldsegi leeri lõpetada ei lasknud ja siis tuli uuesti otsast alata. (Jaan Alto, Anna Kolberg)
[Leerilaste] töö oli igasugune: peksti rehte, puhastati ja kraavitati heinamaid, lahutati sõnnikut, lõigati rukist, riisuti kirikaialt lehti, tehti aedu, veeti puid ja raiuti hagu, ühesõnaga olid leeripoisid nagu kunagi mõisatöölised (Jaan Kadapik), kõige selle juures pidi töö väga hoolikalt tehtud saama (Jüri Kilm). Tüdrukud karjatasid loomi, õmblesid ja ketrasid: ketrust tehti kas üleval kirikuhärra ruumes või seal, kus korteris oldi (Anna Kolberg, Jüri Kilm). Kogu leeriaeg tehti üks päev tööd, teine päev oldi leeris ja ikka nii, et üks osa leerilastest oli tööl, teine osa leeris (Anna Kolberg). Korteris olid leerilapsed kirikule lähemal asuvais külades. (Anna Kolberg)
Hiljem hakanud aga üks Haljala kaupmees leerilaste töökohustuste pärast protsessima ja niisugune leerikord lõpetati 1878. aastal (Villem Villberg, Jüri Kilm).
Haljala kihelkonnas olnud talukohad üldiselt väikesed, peamiselt nelja päeva kohad, kuna rannas olevad kohad on veelgi vähemad (Jakob Olev, Taniel Uukado), tavaliselt ühe päeva kohad, siiski leiduvat ka kolmetündrimaid - so kolme päeva kohti (Jüri Kilm, Anna Kolberg).
Nelja päeva koha eest käinud teomees ja vaim nii suvel kui talvel neli päeva nädalas mõisas (Taniel Uukado). Peale selle käis vaim aasta läbi nn korranädalatel mõisa sisemisi töid tegemas, karja talitamas ja lehmi lüpsmas, sulgi noppimas, missugune töö kestis nädalapäevad. Igal korranädalal olnud mõisas kolme talu vaimud korraga tööl. (Ants Puumann, Anna Kolberg)
Suviti käinud korranädalate töö alla sigade ja lammaste karjatamine ja kui vaim sellega üksi hakkama ei saanud, siis käinud temal abilisteks talu väikesed mudilased (Taniel Uukado).
Iga talu pidas sulase ja teenijatüdruku, kes käisid mõisas teol. Suuremad talud pidasid koguni kaht sulast: üks oli mõisateoline ja teine talu enda tööde jaoks. (Joosep Maiblum)Peremehele, kellel sulast polevat olnud, määranud mõis sulase. Sellise määratud sulase elu olnud sagedasti väga kibe, kuna peremees mõisa kiuste ei olevat sulasele süüa andnud. (Jakob Leesmann) Säärast vägivaldset sulaseks määramist tulnud teoorjuse lõppajajärgul siiski väga harva ette, sagedamini aga teoorjuse algpäevil ja pärisorjuse ajal, kus mõisnik oma äranägemise järele, pannud, kuhu aga tahtis, sulaseid. (Joosep Maiblum)
Ainult nn päevakoha pidajad, kellel olnud maad kasutada kõige enam üheksa tallinna vakamaad ja kes selle eest teinud mõisale tegu kolm jalapäeva nädalas, ajanud läbi sulaseta, tehes kõik tööd ise. Niisugused päevakoha pidajad asunud enamasti kuuendikumaal. Vahel koosnenud aga päevakoha pidaja maa segamini talu- ja mõisamaast. Nii koosnenud jutustaja - päevakoha omaniku - maa suuremalt osalt talumaast ja ainult kuus tessatini olnud mõisamaad. (Johannes Traus)
Ka ei saanud sulast pidada rannakülade väikesed ja vaesed kohapidajad, kes kogu teotöö olid sunnitud ära tegema oma perekonnaga. (Jaan Alto)
Talusulase palk olnud mitmesugune, olenedes peremehest. Tavaliselt koosnenud see aga priisöögist, kolmest rublast rahapalgast aastas ja mõnest riidetükist (Joosep Maiblum, Joosep , kuid palga maksmine sündinud tihti ka täiesti natuuras. (Joosep Possu) Sel puhul, kui kogu palk oli natuuras, maksti umbes 4 ½ vakka rukist, 4 ½ vakka otra, paar pükse jne. (1867 a. Kihlevere kogukonna protokolli raamat. Prot. 3/. lk 11). Talutüdruk, vaim, rahapalka ei saanud, tema lunastas palgana ainult riiet - linast, takust ja villast riiet.
Sulaste palgad tõusid uuemale ajale lähenedes järk-järgult (Juhan Nulbach) ja umbes 1900. aasta paiku olnud talusulase palk juba kuni 30 rubla aastas, peale selle saanud ta maavillasest omakootud riidest ülikonna või palitu ja püksid (Juhan Traus). Kõige kõrgemad olnud sulaste ja üldse taluteenijate palgad Ilmasõja ajal (Juhan Nulbach).
Nagu juba eespool tähendatud, olid rannaäärsete külade talud omas enamikus väikesed ja rendikohustused nende eest, olenedes mõisnikust, väga mitmekesised.
Vahepealse märkusena olgu öeldud, et Haljala kihelkonna mererand oli jaotatud mõisnikkude vahel nii, et ka sisemaal asuvail mõisnikel oli omanduseks osa randa, võimaldades mõisnikul näiteks suvitada oma maa peal. Nii kuulus Käsmu Aaspere mõisale, Altja - Sagadile, Vergi, Jorika, Pihlaspää - Vihulale, nende kohtade vahel kuulus aga metsatükke ilma küladeta Vanamõisale, Metsikule ja Essule. Idapoolne kihelkonna rand kuulus Selja mõisale. (Julius Koot)
Suuremalt jaolt olid rannaäärsed talud kolme tündrimaa suurused, mille kasutamise õiguse eest tuli teha kolm päeva tegu nii suvel kui talvel, kuid mõisa vooris tündrimaa eest käia ei tulnud (Anna Kolberg, Jakob Olev).
Talvel peksis teomees öösel rehte (Jakob Olev), päeval söötis nuumhärgi, kuna vaim tegi kõik mõisa toimetused, raiudes haodki (Anna Kolberg).
Abiteo liigid rannas olid samasugused kui siseküladeski: perenaisepäevadel käidud mõisas pesemas ja kangaid kudumas, kuna ketrust tulnud kodus teha (Jakob Olev). Juhul, kui talu pidas sulast ja tüdrukut, tegid selle töö nemad, vastasel korral aga tehti see töö oma perekonna liikmetega, kes vähegi kaela kandis, oli emale-isale abiks (Jakob Olev).
Ühe tartu vakamaa maa kasutamise eest tehti tegu üks päev nädalas ja ainult suviti, lisaks sellele muidugi abiteo päevad (Jaan Alto).
Käsmu talunikud käisid teoorjuse ajal ainult heinateol, [mis] olnud veel pealegi tükitöö. Rehte peksta ei olevat mõisnik rannamehi lasknud, kuna arvas, et nad seda ei oska teha. Talude suurus Käsmus olnud keskmiselt 9-10 tiinu, millest aga suurem osa olnud metsa- ja karjamaad. (Thomas Eintreu)
Vergi küla mehed aga pidid mõisale olma maalapikese eest peksma kümme rehte; heinateo päevi ei olnud. Kas nad ka teisi töid mõisale tegid, on teadmata. (Sophie Strikk)
Ka vabadikud, kes küla maa peal omas saunas elasid, kes olid endale küla karjamaa soodsamaist kohtadest juurides ja kütist tehes soetanud väikesed põllulapid, pidid tegema mõisale tegu. Peale selle tuli vabadikul veel talule teha päevi juhul, kui vabadik asus talu maa peal. (Ants Ollin)
Vabadikel tuli teha mõisale umbes kuus heinapäeva, tuli lõigata kaks vaiavahet ehk kaheksa vakamaad rukist ja käia kuus päeva kartuleid noppimas (Joosep Possu), kogusummas tuli vabadik-saunikul teha mõisale tegu 24 päeva aastas (Ants Puumann).
Tööd tehti mõisale tükiti ja päeviti. Tükitööna tehti heina, lõigati rukist, põllukündi, veeti ja laotati sõnnikut. (Juhan Summa) Heinateol anti ühe keskmise suurusega talu peale kolm vakamaad niita ja kuus vakamaad loogu võtta. Künni puhul tuli päevas ära künda kolm vakamaad so üks vakamaa söögivahes, kuna rukkilõikuse ajal tuli üks vakamaa rukist sirbiga ära lõigata. (Juhan summa, Ants Puumann) Sõnnikuveol tuli üks vakamaa päevas ära laotada ja selle suuruses sõnnikut vedada. (Jakob Olev)
Sügis olnud oma töörohkuselt kõige raskem, kuna päevatöö järele tuli öine rehepeksmine (Johannes Ederberg). Harilikult hakatud rehte peksma öösel kell 12, nii et koidikuks olnud juba uus rehi üleval ja alanud uuesti päevatöö (Johannes Traus, taniel Uukado). Rehte peksti vartadega, niisugune töö olnud hirmus raske ja väsitav (Taniel Uukado).
Mõisatöö tegemiseks ja oma põllu eest hoolitsemiseks oli sunnitud talunik pidama ülejõukäivalt palju tööloomi: tal tuli tingimata pidada kaht hobust, üks käis siis mõisas, teine tegi talu põllul tööd, samuti pidas talunik kaks paari härgi, üks mõisakünni jaoks, teine oma tarvis, kuna mõis ise pidas suuremalt jaolt ainult kariloomi - nuumhärgi. (Taniel Uukado)
Samuti oli talupoeg kohustatud mõisa tööle minnes kaasa võtma terve varustuse ja moona (Joosep Possu). Tol ajal tarvitusel olevad põllutööriistad oli väga primitiivsed: künniks tarvitati harkatru ja puuäkkeid, kuna raudadrad või nn saksamaa adrad tulid alles umbes 50-60 aasta eest tarvitusele (Jaan Pärk).Mõisal endal põllutööriistu polevat olnud (Elsa Ollin). Isegi vankrid ja reed pidanud talumehed tööle minnes kaasa võtma. Vankrid ja reed olid puust ühegi raudosata, isegi ilma raudnaelata. Reejalased tehti sitkest saarepuust ja määriti alt searasvaga. (Joosep Maiblum) Selliste riistadega juhtunud, teadagi, väga tihti õnnetusi ja tulnud neid alatasa uuendada: kui vähe kiiremini hobusega hakatud ajama, lennanud näiteks rattapöiad priuhti! alt minema (Taniel Uukado).
Mõisatööd raskendas ja äratas otse vastikust tehtava töö vastu see kohtlemine, mille osaliseks said teolised mõisas.
Mõisniku põllutulundusliku hariduse hulka kuulus ka orja peksmise äraõppimine. Nii kõneldake, et Vihulas olnud teoorjuse ajal üks noormees põlluvirtsahvti õppimas. Kõik olnud tal juba selge ja nähtud, kuid orja peksmist polnud ta veel näinud ega ka ära õppinud. Siis võeti üks süütu mees ja viidud talli, kuna noorhärra pidi pealt vaatama, kuidas toimus peksmine, et harjuda pildi ja hääletega. (Ants Ollin)
Tuntuimaks peksupaigaks oli mõisa tall, kus asus nn peksupink (Anna Kolberg, Taniel Uukado), kuid sirakaid saadi igal pool (Magnus Rosenbaum).
Veel teoorjuse algpäevil võis peksa saada päris jumalamuidu, kasvõi mõisniku hea või halva tuju pärast. Nii olnud Vatku mõisa renthärra Mohrenschildti ajal peksasaamine päris lihtne asi: ühe künni ajal tulnud äkki mõisast teade, et härra tahtvat kõigile peksa anda. Et keegi ennast selles süüdlaseks ei pidanud, siis räägiti kokku, et kui keegi mõisa poolt tuleb, andku märku sõnadega: “Meri mustab.” Nii ka tehtud ja kui mõisnik kupjaga kohale jõudnud, olnud põllul veel ainult üks mees, kes oli lootnud oma süütuse ja härra armu peale. Kuid härra käsutanud selle teolise pikali ja ei võtnud kuulda mingisuguseid palveid. Järgmisel päeval aga kutsutud sama teoline, kelle nahk põllul kuumaks köeti, mõisa ja renthärra, olles väga lahke, andnud valu kannatanule kolm rubla, kiites teda tubliks, kuna kõik ülejäänud olevat koerad. (Ants Ollin)
Kuid hiljem, kui kadusid peksupäevad ja peksa võis saada veel ainult kohtu kaudu, nüpeldasid kupjad ja kiltrid teomehi ja vaime siiski edasi (Abram Uukivi). Kupjal oli alati käes umbes kolme jala pikkune ja väikese sõrme jämedune vemmal, millega ta siis töö ajal tõmbas (Joosep Possu).
Kupja käest võis peksa saada igal väiksemal kui eksimusel - või selleks ei tarvitsenudki eksida (Anna Kolberg). Kui teoline mõisa hiljaks jäi või õigel ajal tööle ei asunud, tõmbas kubjas või kilter oma äranägemise järele viis kuni viisteist hoopi teolisele otse sealsamas selga (Ants puumann, Magnus Rosenbaum), hilinemisel jäänud peksust ilma ainult see, kes tuli kaugemalt (Jaan Alto).
Kupjalt võis nahapeale saada ka siis, kui tööd tema arvates küllalt hästi ega virgalt ei tehtud (Jüri Kilm). Nii saanud üks teomees, kes kupja arvates head kündi ei teinud, kümme hoopi, kuid kubjas andnud omalt poolt üheteistkümnenda hoobi pealekauba. Selle ülearuse hoobi andnud aga teoline püsti karates kupjale tagasi. (Juhan Einberg)
Kupjale ei tohtinud teoline ühtki sõna vastu lausuda, sest selle eest saadud jälle omad hoobid kätte (Juhan Einberg), või jälle tuli selle eest teisipäeval minna haagrechti juurde Rakveresse (Jakob Leesmann). Ja haagrechtis sai peksa tublisti - kuni oma kolmkümmend särakat. Üks mees, keegi Blum, kes olnud pühapäeval - kirikupäeval - pisut lustakamas tujus ja teinud kabeli ukse juures õpetaja jutluse ajal vähe laulu, sai haagrechtis kolm korda iga kahe nädala tagant oma kolmkümmend hoopi ära. (Jüri Kilm)
Kubjas, kelle käes omal ajal olid mõisas pea täielised politsei õigused, sai oma ameti eest mõisalt palka ja tasu olnud päris hea. Varem makstud kõik viljas, kuid hiljem antud palka ka rahas kuni sada kümme rubla aastas ja peale selle veel osa viljas: kaksteist vakka rukist, kaksteist otra, kakskümmend naela villu ja kupja lehma ülalpidamine. (Aadu Peterson)
EKLA, f 199, m 57, 122/41 (III.4.b) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)