Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Raharendi ja talude ostu aeg

Teoorjuse lõpetamine tasandas teed raharendile ja talude ostule-müügile. Et aga rahvas alguses raharendi mooduse vastu tõrkus, peamiselt küll raha puudumisel, kuna teenimisvõimalused olid väga kitsad (Anna Kolberg), olles ka talude päriseks ostmise vastu umbusklikud, arenes talude raharendile siirdumine väga visalt. Teisalt olid ka mõisnikud, kes ei osanud uuele majapidamissüsteemile nii hõlpsalt üle minna, raharendi ja talude ostu arengu takistajad. (Hans Väinaste) Niisugune olukord loonud soodsa pinna segarendi arenguks, kus omatava maa eest makstud osa renti sularahas ja teine osa tasutud endiselt teoga rendilepingus ettenähtud suuruses (Mihkel Baumann).
Harilikult (tehtud) sõlmitud niisugune rendileping kuue aasta peale ja kontrahti ülesütlemine nii mõisniku kui taluniku poolt pidi sündima kuus kuud enne renditähtpäeva lõppemist. Kontrahti maksvuse ajal pidi aga talumees talu korras hoidma. (Juhan Einberg)Niisuguses rendilepingus olnud tavaliselt mõisniku poolt ette nähtud ka põldude jaotuse kord ja taluloomade arv (Mihkel Baumann).
Sel ajal aga, kui talud hakkasid rendile minema, võeti mõisa poolt ära, või nõuti rahas sisse perepõhja loomad, seemnevili ja muu raudvara: ühelt võetud hobune, teiselt härg, kolmandalt lehm, kuna see pidi kõik mõisast olema saadud, mida aga keegi talumeestest ei teadnud enam mäletavat. (Ants Puumann) Ja kui juhtunudki, et keegi talumees küsinud näidata dokumenti, mille põhjal mõisahärra seda kõike nõudnud, saadetud ta landrathi juure, et küllap seal õiendatakse (Ants Puumann).Täpsemat ülevaadet raudvara üle, mis rendile minekul tulnud talupoegadel välja maksta, saame ühest 1855. aasta rendilepingust, kus perepõhjana on ära tähendatud järgmised loomad ja põllutööriistad ühes hinnaga:
hoost 1 - 20 rubla,
härga 2 - 30 rubla
- ülekanne 50 rubla.
Otra 4 tündrit - 8 rubla,
kaeru 2 tündrit - 3 rubla,
kirvest 1 - 20 kopikat,
sirpi 1 - 30 kopikat,
vikatit 2 - 60 kopikat,
sahad 2 - 1 rubla,
puuäkked 2 - 60 kopikat,
vankrid 1- 2 rubla,
rege 1 - 50 kopikat
- kokku 66 rubla 20 kopikat.
( Haljala külas Matsi peres rendileping 1885. aastast )
Talude raharendile siirdumine ja talude müük olenes Haljala kihelkonnas väga palju mõisnikkudest ja raske on tõmmata piirjoont segarendi, raharendi ja taludeostu vahele, kuna nende lõpp ja algus igas mõisas oli erinev. Näiteks on ranna ääres enamik talukohti, peaaegu tervete külade kaupa, veel praegugi rendikohad, nüüd küll juba riigirentnikud. (Kristjan Jahkmann) Sel ajal, kui sisemaal kohati juba ammugi puhtraharendil oldi, kestis rannaäärsetes taludes edasi segarent, väljaarvatud Aaspere mõisa alla käivad Käsmu küla talud, mis kohe peale teoorjuse lõppemist läksid raharendile. Rääkimata muidugi neist, nii sisemaa kui ranna kuuendikumaa kohtade omanikkudest, kes olid pea viimase ajani mõisa palgalise tööjõu - moonakate - kõrval mõisa töötegijad. ( Thomas Eintreu)
Ainukese teadaoleva mõisana Haljala kihelkonnas on Metsiku mõis, kus otsekohe peale teoorjuse lõpetamist viidud kõik nimetatud mõisa alla kuuluvad talud üle puht raharendile. See olnud umbes 70 aastat tagasi ja olnud ühenduses Metsiku mõisa omaniku vahetamisega - parun Üxkülli tulekuga, kes otsekohe raharendi sisse seadnud. Ainult kuuendikumaa kohapidajad jäänud pea viimase ajani teotegijaiks, välja arvatud üks kuuendikumaa talu. ( Villem Villberg)
Ka talude müügiga sammunud Metsiku mõisnik teiste mõisaomanikkude esirinnas. Üxküll, kes olnud kehv mees, hakkas just eestkätt raha puudusel talusid varakult müüma, kuid siiski müünud võrdlemisi soodsail tingimusil. Esimesed talud müünud ta juba üle 60 aasta eest ja kõige viimased talud umbes 1886. aastal. (Villem Villberg, Valdek Treiberg) Metsiku küla müüdud kolmes järgus, viimane ostuaeg olnudki 1886. aastal, ühtlasi ostetud tähendatud aastal kõige enam talusid (Marie Treiberg). Esimesed taluostjad maksnud 52 - 62 rubla tiin ja said paremad kohad, kuna hilisemad ostjad maksnud kuni 120 rubla halvema maa tiinu eest (Marie Treiberg, Villem Villberg).
Olles alaliselt rahapuuduses, pakkunud Üxküll ise kohti müüa ja Villandi küla (vastu Sagadit) müünud Palmse rikkamatele meestele, kuna oma vallast ostjaid nii palju ei leidunud (Valdek Treiberg). Üldiselt püüdnud Üxküll talusid ikka kohalikkudele peremeestele müüa, mitte aga väljast tulnutele (Villem Villberg).
Nagu eespool juba nägime, püüdnud Üxküll ka kuuendikukohti suuremaiks üksusiks liites ära müüa (vt ptk. Mõisnikud). Saunikud, kes olnud tema arvates maa kurnajad, hävitanud ta enamikus ära, jättes ainult üksikud järele ja mõisa töötegijatena hakkas tarvitama juba varakult moonakaid (Valdek Treiberg).
Kõige selle tõttu hakkas Metsiku juba varakult iseseisvaks saanud talunikkude kiht edukalt arenema. Materiaalse jõukuse kasvuga käis kaasas ka vaimline edenemine, nii et Metsikut võib pidada kõige ärksamaks nurgaks Haljala kihelkonnas. (Valdek Treiberg)
Metsiku kui ärksama külaga võiks kõrvutada ka Salatse küla. Küla ise kuulub Sagadi mõisale, aga et ta kiiluna ulatub kaugele teiste mõisate vahele ja on emamõisast eemal, siis müüs Landrath Fock selle küla talud õige varakult talunikele päriseks. (Villem Altmann) Selle tõttu said Salatse küla mehed teistest Sagadi mõisa alla kuuluvaist talunikest kõige varemalt ja peaaegu üheaegselt Metsiku meestega iseseisvaiks maapidajaiks, mis oli tõenäoliselt üks olulisemaid põhjusi ärkamisaegselegi elevusele sealnurgas (Villem Altmann).
Teistes Sagadi mõisa alla kuuluvais külades kestnud segarent aga edasi lähikaudu kuni 1890. aastani (välja arvatud külad, mis enne seda aastat olid müüdud). Alles seejärel läinud talumaa-vallamaa puhtraharendile, kuna kuuendikumaa talud olid lõpuni mõisale teotegijad, makstes ka veel raha (Kristjan Jahkmann).
Veel enne segarendile minekut hakanud parun kõigilt perepõhja raudvara tagasi nõudma, hinnates raudvara kogusummas umbes 62 rubla peale. See raha tulnud mõisa ükskõik kuidas ära maksta; mõned vedanud selle raha eest mõisale 40 sülda puid. (Ants Puumann)
Segarendi ajal tulnud mõisale teha kõiksugu päevi: heinapäevi, sõnnikuveopäevi, vooripäevi, korranädalaid, peale selle tuli tasuda muidugi oma rahasumma ja viia andameid veel loonuseski: vilja, mune, lambaid jne. (Villem Altmann) Mõnel talul tulnud abiteona teha 15 vooripäeva mõisale, talvel raiuda 12 sülda puid ja ära vedada mereranda, 3 vaiavahet sõnnikulaotust, 12 heinapäeva, 2 vaiavahet lõikust, mõnel oli ka kartulinoppimispäevi. (Kristjan Jahkmann) Tööle tuli mõisa minna siis, kui käsk antud, kes teha ei jaksanud, selle eest lasknud küll mõnd teist teha, kuid esimene pidi selle ära tasuma. (Kristjan Jahkmann) Teisalt kuuleme segarendi kohustuste määra üle järgmist: kõigepealt tulnud rahas maksta 50 kuni 70 rubla, siis 3 kuli rukist (10 puuda kulis), 3 kuli otra, 3 kuli kaeru. Need viljad tuli talvel vooripäevadel viia Lontova sadamasse (Kunda) sel juhul, kui mõis nad ära müüs. Kõigele sellele lisaks tulnud viia mõisa 2 hane, 3 kana, 30 muna, lõigata 4 vakamaad rukist, 4 vakamaad otra, teha 12 heinapäeva, 3 nelja vakamaa sõnnikuveo- ja lahutamispäeva, 6 vooripäeva, tulnud teha 5 piimapütti, 5 loomakütket, 20 naela villu kangaks kududa ja vanutatult mõisa viia, 2,5 naela pidi perenaine linu peeneks lõngaks tegema ja „pealekauba“ mõisa viima, samuti ka 3 viljakotti. (Ants Puumann)
Umbes 1980-ndate aastate paiku läinud talud täiesti raharendile, mis kestis kuni kõigi talude lõplikult päriseks müümiseni (Kristjan Jahkmann, Ants Puumann). Raharendi ajal andis mõis oma heinamaid taludele kasutamiseks ja selle tasuks tulnud mõisale rukist lõigata (Gustav Veinmann).
Talude päriseks müümisega aga Sagadi omanik viivitas. Landrath Fock, olles aastatelt vana, olnud ka meelsuselt vana ja tahtnud, et asjad oma endist rada käiksid ja areneksid. Selle pärast alanudki ta talude müügiga Sagadis alles 1908.aastal (1911?). (Gustav Veinmann, Hans Väinaste)
Nagu eelpool märgitud, pidi ta [Landrath Fock] aga Salatse küla siiski juba varemalt müüma (1877. aastal), kuna see asus liig kaugel mõisast teiste mõisate vahel. Salatse müügilepingud olid sõlmitud juba 1876. aastal. Müügitingimused olnud küllalt soodsad võrreldes hilisemate hindadega, nii makstud keskmise headusega maa tiinu eest 70 rubla. Sellegipärast polevat aga talunikel enestel jätkunud oma jõust isegi esimese sissemaksu (300 rubla) tasumiseks, seda siis laenatud sugulastelt ja tuttavatelt. Talude ostmiseks võetud laenu mõinikkude krediitkassast. (Villem Altmann)
1887. aastal, kümme aastat hiljem kui Salatse küla, müünud Landrath samal kauguse põhjusel veel Kosta küla talud (Ants Puumann, Villem Altmann). Ka selle küla müünud Landrath ühe korraga. Ülejäänud talude müük järgnes aga alles, nagu juba öeldud, 1908. aastal. Alul müünud mõisnik Sagadi ja Lauri küla, hiljem üksikuid rannaküla talusid. (Kristjan Jahkmann)
Vana Fock, nii omapärane nagu ta ikka olnud, tahtnud ka talude müügi puhul, et terve küla talud ostetaks korraga, kuid sellejuures ei lasknud ta ühtki väljastpoolt tulnud meest talule ligi - kõik talud pidid saama oma küla meestele (Hans Väinaste).
Kuuendikukohti Sagadis üldse ei müüdud. Nii Esku külas, mis kuulub Sagadi mõisa alla ja mis koosneb ainult viiest talust, olnud kõik mõisa kuuendikukohad. (Päris Eskul on kaks talu ja Teppelväljal kolm talu.) Need kohad teinud juba teoorjuse ajal mõisale viis teopäeva ja ainult kuuendal nädalapäeval võinud nad omi põlde harida, milleks mõis hobusegi andnud, juhul kui talul hobune puudunud. Ajal kui talud rendile läksid (umbes 35 aastat tagasi) ja mõis endale moonamehi võttis, jäänd need teomeeste kohad endiselt teorendile, kuid siis nad ei olevat enam iga päev väljas käinud; nad teinud vähendatud tegu oma maalapi kasutamise eest. Osa teomehi läinud siis ka mõisa moonakaiks (neid olnud Sagadi mõisal üle kahekümne), kuid siiski eelistatud jääda kohapidajaiks, kuna tuntud end teotegijana olevat vabamas olukorras kui mõisa moonamehena. Oma põllutöö ja mõisateo kõrvalt teeniti metsaveoga raha. (Gustav Veinmann)
Rannakülas Altjal, mis varem kuulunud ka Sagadi mõisa alla, on praegu veel kõik kohad müümata ja riigirendikohad. Segarent kestnud seal samuti õige kaua aega. Kui siis lõpuks vallamaal asuvad talud läinud raharendile, jäänud Altjal asuvad kuuendikukohad endiselt teorendile. (Juhan Summa)
Vihula mõisale kuuluvad talud läinud otsekohe peale sellekohase ( uue) seaduse maksmahakkamise rendile. Alul muidugi segarendile (kus tuli pool tasuda rahas ja pool teos), mis kestnud õige kaua, ligikaudu 1892. aastani. (Taniel Uukado)
Aja jooksul tõusnud rendi hind ja kui alguses olnud 26-tiinulise maa rendihinnaks 60 rubla, siis tõusnud ta vähehaaval 80 rubla peale. Renti tõstetud sedamööda, kuidas kasvanud talumeeste jõukus. Niipea, kui nähtud, et paremini elad, tõstetud renti ja 1884-1890 aasta rendilepingust näeme, et sama 26-tiinulise maa rent on juba 147 rubla. Sellest tuli tegu teha järgmiselt: 1,5 vaiavahet rukkilõikust - 8 rubla.; 1,5 vaiavahet suvivilja lõikust - 10 rubla.; 15 heinapäeva - 11 rubla., kokku 29 rubla. (Taniel Uukdo rendileping)
Peale selle oli kirikõpetajale ette nähtud oma osa: 10 ¼ toopi rukist; 10 ¼ toopi otra ja 10 ¼ toopi kaeru, 1 nael linu, 34 naela heinu, 2 jalga puid, 1 kana, 1 kubu peergu, 1 jalapäev ja 1 1/3 hobuse tööpäeva. Siis oli ette nähtud veel postimoona jaoks 5 tsetverti kaeru ja 235 naela heinu, mis tulnud ära viia Rakveresse ja lõppeks teede sillutamist 250 sülda. Nii tulnud talude segarendile minnes nende rentijail oma maa eest mõisale endiselt tegu teha; tuli teha oma ettekirjutatud heinapäevad (umbes 12), rehepeksmised kogu sügise vältel kuni varajase talveni, sõnnikuvedu ja laotamine (1 vaiavahe = 4 vakamaad), külvipäevad (2 põldu seemendati sügisel ja 2 põldu kevadel). (Taniel Uukado)
Vihula mõisa kuuendikukohad olid nagu mujalgi kogu aeg segarendil. Kuuendikukoha eest, mille suurus olnud 42 tiinu, makstud 66 rubla rahas ja peale selle tehti 18 heinapäeva suvel ja 29 vooripäeva (talvel) jne, kuna taluteenija käinud 3 nädalat mõisas korranädalail ja suvel käinud talutüdruk karjas. (Abram Uukivi)
Puht raharendile läinud Vihulale kuuluvate külade talud Vihula mõisniku kindral Schuberti tulekuga umbes 1892. aastal. Raharendile minnes tasunud mõned talumehed oma rendi puude vedamisega; vahel teeniti sellega nii palju, et suveti kokkuvõtmisel saadud mõisast veel raha peale. (Taniel Uukado)
Talude müük Vihulas oli hiline, alles 20 aasta ees müüdi esimesed talud. Põhjusi, miks siin talusid varem müüma ei hakatud, ei teata. (Taniel Uukado, Magnus Rosenbaum) Küll aga soovinud Vihula omanik, et talud ostetaks külade kaupa korraga. (Johannes Hammer)Talude ostjaid tuli ka väljastpoolt, teistest valdadest, kuid siiski oma kihelkonna piiridest (Sagadist ja Varangult). (Abram Uukivi)
Vihulale kuuluvad rannakülad nagu Mustoja, Pihlaspää, Jorika (välja arvatud Vergi) talud jäid täiesti müümata ja on veel praegugi riigi renditalud (Sophie Strikk). Talukohad neis rannakülades olevat kõik enamvähem ühesuurused, umbes 18-19 tiinu suured (Andres Strikk). Rannaküla talukohad olevat segarendile läinud otsekohe peale kruntidesse jagamist umbes 1882. aastast peale ja raharendile mindud üle alles 1900. aastate paiku, kuid jällegi ainult need kohad, mis asunud vallamaal, mitte aga kuuendikumaal. (Anna Kolberg)
Vergi külas olvat kindral Schubert mõned talud müünud otsekohe peale 1905. aastat. (Sophie Strikk)
Karula mõisale kuuluvad külad oma taludega olnud väga kaua segarendil. Veel umbes 34 aastat tagasi teinud üksikud Karula külamehed-rentnikud mõisale tegu. (Aadu Peterson)Segarent kadunud alles Karula mõisa uue mõisniku Nodbecki kätte minekuga (Aadu Peterson). Sel ajal, kui talud viidi üle puht raharendile ja mõis moonakatega tööle hakkas, hävitatud igal pool vabadikukohad mõisa maa pealt ära; suur osa endiseid vabadikke läksid siis mõisa moonakaiks, kes aga olid jõukamad, ostnud mujal kohakesed või rännanud Venemaale. (Juhan Einberg)
Rannakülas Vainopääl, mis kuulunud Karula mõisa alla, kestnud segarent ligikaudu 1900. aastani ja läks siis raharendile üle (Aleksander Topro). Samuti ka Karulale kuuluvas Eisma külas kestnud segarent hilisajani. Need rannas olevad talud jäänudki Nodbeckist müümata, viimasel ajal on mõned ostnud juba riigilt. (Gustav Lichtermann)
Ka talude müük algas Karulas hilja. Alles 1907. aastal ostetud esimesed talud ja järgnevail aastail olnud talude müük juba elavam. Nodbeck olnud väga halb mees, ikka uhkustanud, et tema üldse talusid müüma ei hakkagi - aga ega polnudki tema teha. (Juhan Einberg) Talumeestele, kes olid 1905. aastal kirjutanud alla palvekirjale, kus nõutud rendihinna alandamist, ei lubanud ta üldse talusid müüa, kuid lõppeks müüs ikkagi (Aadu Peterson). Raske olnud ikka küll talusid päriseks osta, kuna otsekohe tulnud sissemaksuna käsiraha tasuda, mis polnud tolle aja kohta sugugi väikene ja kui seda raha polnud, ei saadud üldse taluostjate nimekirja enda nime üles panna. Tavaliselt hangitud see raha ikka mõnelt rikkamalt sugulaselt, siis olnud ka inimesed palju paremad. (Juhan Einberg)
Ka Selja mõisnik Girard de Soucantou hakkas mõisale kuuluvaid talusid väga hilja müüma. Esimesed talud müüdi alles 1910. aastal. (Karl Kirschbaum)
Selja mõisale kuuluvad talud püsisid kogu aeg renditaludena. Alguses olid segarendil ja hiljem raharendil. (Anna Kolberg) Kohati olnud Selja mõisale kuuluvad rannatalud kuni viimase ajani teorendil. Veel 1901. aastal pidanud Karepa küla talunik Jaan Alto oma vanemate talu eest üks päev mõisas käima, kus antud teha kõiksugu talutöid. Oma talu maalapikese (1 tartu vakamaa) eest tuli tal niita 8 vakamaad heina, 4 vakamaad rukist lõigata, 4 vakamaad otra lõigata (niites 6 vakamaad) ja teha 10 kartulinoppimispäeva. Talu rendi suurus olenenud talu heinamaa suurusest ja mida suurem see oli, seda suurem oli tegu. (Jaan Alto) Talu renti tõstetud alatasa ja kui umbes 40 aasta eest hakkas rannas suvitajaid käima, siis tõstetud rent ülejõukäivalt suureks (Jakob Olev). Millal Selja mõisa alla käivates külades segarent, mis alganud 65 aastat tagasi (Jüri Kilm), lakkas ja maad andis raharendile, ei läinud korda kindlaks teha.
Varangu mõisale kuuluvad talud jäid renditaludeks kogu aeg kuni 1910. aastani, mil hakatud müüma alles esimesi talusid. (Karl Kirschbaum)
Alul olid talud segarendil. Millal õieti puhtteoorjuselt segarendile Varangul üle mindi, pole täpselt teada. Segarent aga kestnud veel peale maade kruntiajamist (peale 1881. aastat) paar aastat edasi ja lõppenud umbes 1884. aastal. (Jaan Pärk) Siis jäänud segarendile edasi ainut mõisa kuuendikumaal elavad päevakoha pidajad talupojad. (Johannes Traus)
Hiljem, kui mõis oli sunnitud palgalisele tööjõule üle minema, hävitanud Varangu Lueder vabadikukohad ära. Üksi Pehka külas hävitanud ta eluvõimalused 18 saunikul, kelle seisukord tehtud nii kibedaks, et neil muud päääseteed järele ei olevat jäänud, kui minna peremehe juurde sulaseks, linna või mõisa moonakas. (Johannes Traus)
Raharent, mis segarenti asendanud, olnud tema sisseseadmispäevil veel väljakannatatav, kui tõusnud alatasa ja olnud enne Ilmasõda jõudnud juba 300-350 rublani aastas, missugust summat olnud talupoegadel tasuda raske. Tihti viidus rendi tasumiseks hobuseid mõisa. (Johannes Traus) Kõige raskem aeg olnud just 1890. aastal: rent neil kohtadel, mis vähegi asjad, olnud suur, kuid teenimisvõimalused väga kehvad. Kartuli, mille müügist peamiselt raha saadud, tündrihind olnud naeruväärt väikene - 50 kuni 55 kopikat. (Johannes Traus, Ants Ollin)
Varangu kui majoraatmõis hakkas talusid hilja müüma: alles Ilmasõja eel (Johannes Traus). 1910. aastal olnud ostjaid üldiselt vähe, rohkem juba 1912. ja 1913. aastal. (Anton Eskel) Müügihind küla sees olnud kuni 250 rubla tiin, praakmaid võinud aga saada 125 rubla eest. (Jaan Pärk)
Tatrusel, mis oli Varangu karjamõis ja kus mõõdetud krundid 1880. aastal, müünud v. Lueder üksikuid talusid juba 1881. aastal, kuid suurem müük olnud samuti 1910. aastal. (Isak Lank)
Millal Kandle mõisa alla kuuluvad talud rendile läksid, on andmete puudumisel raske öelda. Alguses olnud segarent, millele järgnenud raharent. Juba segarendi ajal tõstnud Kandle mõisnik kogu aeg rendiraha ja samuti ka teo suurust. (Joosep Possu)
Raharent kestnud kuni Kandle uue mõisniku Dehni tulekuni, kes siis umbes 1890. aasta paiku müünud esimesed talukohad (Ann Possu). Laialdasem talude päriseks ostmine olnud aga 1910. aastal (Liina Luht).
Kavastu mõisa alla kuulunud talupojad saanud teoorjuse lõppedes ja rendilepinguile üle minnes tunda ka niisugust rendiaega, kus pool talu eest nõutavat renti makstud viljaga ja teine osa teoga (Jakob Leesmann). Alles hiljem mindud üle segarendile. Siis makstud osa renti rahas ja teine osa endiselt teoga. Teos tulnud 8 vakamaad igat vilja lõigata, sama palju heina niita ja teha 10 kartuli noppimise päeva. (Jakob Leesmann) Kuid seda mõisatööd olnud siis juba palju parem teha, sest väljavahid ei olnud enam nii agarad kui varem: võidud ka vahel mõningaid kõrrepäid maha jätta (Johannes Ederberg).
Millal raharent sisse seati, ei ole teada. Talude müük alanud aga Kavastus juba selle mõisa omaniku parun Maydelli ajal, kes ennast sel teel tahtnud pankrotist päästa, müües juba enne 1869. aastat kaks talukohta: Mälla ja Antsu talud. (Jakob Leesmann) Hoogsam talude müük olnud mõisnik Kochi ajal umbes 35 aastat tagasi. Talude ost sündinud hiljem peamiselt Põllupanga abiga. (Johannes Ederberg)
Ka Aaspere mõis hakanud talusid müüma alles 1893. aasta paiku, kohati kestnud sel ajal veel raharent ühes abiteoga edasi (Magnus Rosenbaum). Võipere küla talud (kokku 28 talu) müüdud tol ajal ühekorraga. Maa hind polnud just väga kõrge: ligikaudu 73 rubla tiin. (Isak Lank)
Segarendile läinud Aasperele kuuluvad talud arvatavasti kohe peale teoorjuse lõpetamist. Sel ajal, kui talumaal asuvad talupojad puht raharendile üle viidud, jäänud vabadikud, kes asunud enamikus mõisa kuuendikumaal, teotegijateks. Vabadikke olnud Aaspere mõisal üldse palju: peaaegu iga päev oli mõisatööl keskmiselt 50 vabadikku. (Isak Lank)
Aaspere alla kuuluva Käsmu küla talumehed viidud aga otsekohe peale teoorjuse lõppemist üle raharendile. (Thomas Eintreu)
Kuni maamõõtmiseni (umbes 1881. aastal) olnud rendihind 25 rubla aastas, kuid peale maamõõtmist tõstetud renti 50 rubla peale; rahvale aga kinnitatud, et ega see rent ise ei tõuse, vaid need olevat aina lisamaksud, mis juurde tulevad: suvitajate pidamise luba - 5 rubla, kalapüügi luba 20 rubla. (Thomas Eintreu)
Käsmus olevat päriseks ostetud talukohti ainult kaks: Klaamase ja E. Kristenblumi kohad; ülejäänud on kõik veel praegugi rentnikud ja ainult nende krundil asuvad majad on omanikkude pärisomanduseks. Need majad olevat küll ehitatud mõisa materjalist ja valla kulul, kuid Dellingshausen olevat kellegi metsahärra soovitusel sundinud igaühte maja päriseks ostma; ostmine sündinud kohe rendile minekul, seega jäänud ainult talumehe kasutada olev maalapp raharendile. Iga talumees võinud oma heinamaa pealt, mis olnud suuremalt jaolt mets või võsa, raiuda aastas 10 sülda puid. Mõisale makstud selle eest aga nn kännuraha. (Thomas Eintreu)
Kihlevere mõisnik Stackelberg hakanud talusid müüma hilja: umbes 30 aasta eest. Ka hoidnud ta oma talupoegi kauem teorendil kui teised ja kuuendikumaal kohapidajad jäänudki viimase ajani teotegijateks. (Gustav Taalbak) Talude raharent olnud samuti väga kõrge, nii et mitme aasta rent olnud üksikuil võlas (Gustav Taalbak).
Taludeostu ajal polevat Kihleveres paljud kohapealsed talunikud suutnud omi kohti päriseks osta. Nad tõstetud välja ja läinud, kuhu aga said; mõned ka mõisatöölisteks. Kihleveres ongi selle tõttu palju väljast tulnud isikuid talusid omandanud. (Gustav Taalbak)
Loobu mõis müünud temale kuuluvaid talusid mitmel korral. Kõige esmalt müünud ta Liiguste küla talud 40 aastat tagasi. (Ants Ollin) Ja kõige hilisem talude müük olnud 1910. aastal. Rent olnud mõisnikkudele üldse tulusam ja sellepärast ei olnudki neil müügiga kiiret. Rendiajal said mõisnikud raha ja neile tehti tegu, nii et mõisatöö edenes. (Jaan Vaademann)
Peale maade krunti ajamise oli Loobul kohe mindud üle rendile, so segarendile. Tegu tulnud talumeestel teha selle juures enamasti järgmiselt: tulnud lõigata 4 vaiavahet suvi- ja 4 vaiavahet talivilja, teha heina- ja kartulinoppimispäevi. (Ants Ollin) Kohati olevat segarent kestnud 1902. aastani ja alles siis läinud puhtaks raharendiks üle. (Ants Ollin)
Vanamõisa omanikud v. Brevernid seadnud otsekohe peale teoorjuse kaotamist oma mõisas segarendi sisse, mis kestnud kuni maade kruntidesse ajamiseni 1881. aastal, mil talud läinud puht raharendile. (Johannes Tambik)
Talude ost Vanamõisas alanud juba üsna varakult ja toimus mitmes järgus. (Johannes Tambik) Üksikud talukohti metsa sees müüdud juba 1855. aastal (Isak Lank), ka 1865. aastal müüdud mõned talud (Johannes Tambik, Isak Lank). Sellele järgnenud talude ost 1870. aastal, siis ostetud 5 talu. Kolmas järk olnud 1880. aasta paiku; sel aastal ostetud ka umbes 5 talu. Neljas taludeostu järk olnud 1893. aastal ja viimane 1909. aastal, mil ostetud ülejäänud 5 talu. Viimase müügi ajal olnud maa tiinuhind keskmiselt 120-130 rubla. (Johannes Tambik)
Põdruse mõis müünud esimesd talud alles 1891. aastal ja umbes 5 aastat hiljem müünud järgmised 3 talu, kuna kõik teised olnud renditaludena kuni Vene Põllupanga asutamiseni; siis ostetud juba selle uue panga abil. Eelmised ostjad pidanud kõik tarvitama mõisnikkude krediitkassa abi. (Juhan Nulbach)
Segarent, mis teoorjuse asemele astus, kestnud Põdruse mõisas umbes 1900. aastani, muidugi välja arvatud need kohad, mis olid päriseks ostetud. Nii eksisteerinud raharendi kõrval abitegu: seemendamine, vilja lõikus ja kokkupanek, heinategu ja kõigele lisaks veel 6 hobusepäeva sõnnikuveoks. Keskmiselt tulnud talu peale tööpäevi 50. (Juhan Nulbach)
Segarendi järele tulnud raharent, kuid kõiki ei olevat mõisnik lasknudki raharendile. Üks kohalik elanik tähendas: “Minu isa tahtis ka üle minna raharendile, kui see minek oli, kuid mõisnik teda ei lasknud ja ta läks kohalt ära.” (Juhan Nulbach) Arvatavasti võis olla see mõisa kuuendikumaal asuv talukoht, mis kuulus ju täielikult mõisniku meelevalda.
Eriti raske aeg olnud talude rentnikel 1890. aastal. Seisukorra raskuse põhjustanud kartulite hinna äkiline langus, mis olnud tol ajal talumeestele ainukeseks sissetulekuallikaks. Kartulitündri eest (ühes tündris 6 puuda 20 naela) saadud ainult 50 kopikat. Selle tagajärjel jäänud talud äärmiselt viletsasse seisukorda. Renti ei suudetud maksta ja renditalud jäid 2-3 aasta rendi võlgu. (Juhan Nulbach)
Veltsi mõisa kohad olevat peale teoorjuse lõppemist läinud segarendile, mis kestnud umbes 6 aastat peale maade mõõtmist. Nii tasutud renti veel 1887. aastal rahas ja lõikus-sõnnikuveoteoga. Selle järele läinud kohad kas puht raharendile või ostetud pärisomanduseks. Suurem talude ost sündinud 1891. aasta paiku krediitkassa abiga. (Joosep Maiblum)
Kisuvere külas, mis kuulunud Kloodi mõisa alla, hakatud talusid müüma umbes 40 aastat tagasi, viimased talude ostjad olid 1893. aastal (Jüri Piider). Gustav Sternfeldt, tookordne Kloodi mõisnik, olnud talude müümisel päris vastutulelik mees ja andnud hästi kaubelda (Jaan Kadapik). Talude ostmisel tulid mõned ka väljastpoolt, isegi Viru-Jaagupi kihelkonnast (Richard Meiner).
Mis aastal Kisuveres talud segarendile üle viidi, on teadmata, kuid segarent kestnud kuni talude päriseks ostmiseni: “Nii kaua, kui oli rent, oli ka tegu ja peale selle, kui talusid müüma hakati, ei jäänud enam ühtki rentnikku.” Rendiajal tehti tegu talu suuruse järele. Teo alla kuulus rukkilõikus, suvivilja lõikus, heinategu jne. (Jaan Kadapik)
EKLA, f 199, m 57, 149/75 (III.4.c) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)