Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Töö- ja elatamisvõimalused

Talumehe otseseks tuluallikaks ja tööpõlluks oli tema kÀes kasutada olev maatÌkk, kuid puuduliku vÀetamise ja harimise juures ei andnud põld kuigi palju vÀlja ja vilja jÀtkunud ainult oma tarbeks, vÀhe kÌll mÌÌgiks. (Juhan Nulbach)
Pisut raha saadi võist, mida perenaine suure vaevaga kokku korjanud nÀdalate kaupa ja mida siis turul maha mÌÌdud 15 kopikat nael. Ja kui muidu enam lÀbi ei saadud, siis viidud talust vÀlja lehm, hÀrg, pahatihti ka hobune, mis rahaks tehtud. (Jakob Leesmann)
Lahedamaks lÀinud talurahva eluolu 1870. aasta paiku, kui põllumajanduses tÀhtsamat osa hakkas etendama kartulikasvatus. Viljahinnad langesid ja kartulite hind tõusis. (Johannes Traus)
Kui varem kasvatati kartuleid ainult oma tarbeks ja sedagi vÀga osakmatult, istutades peenardele maapinna lÀhedale, edenes kartuli nõudmisega ka kasvatamisoskus. (JÌri Kilm)Kartuli jÀrele nõudmine kasvanud eriti suuremate viinavabrikute sisseseadmisega ja Peterburi ostunõudmise suurenemisega. (Taniel Uukado)
Kuid kartulihinnad ei olnud kaugeltki mitte pÌsivad. Eriti hinnas olnud kartulid TÌrgi sõja ajal, mil tÌndri eest makstud isegi oma mõisa viinavabrikuis 1 rubla 50 kopikat ja Rakveresse mÌÌdava valge kartuli eest saadud neli rubla tÌnder. (Johannes Ederberg) Hinnad langenud aga õige Àkki 1890. aasta paiku, mil viinavabrikuisse mÌÌdava kartulitÌndri hind olnud veel ainult 50-60 kopikat (Villem Altmann).
Halvemad kartulisordid ja peenemad mÌÌdud tavaliselt mõisa vabrikuisse, paremad saadetud Peterburi (Magnus Rosenbaum). Enamasti viidud Peterburisse minev kartul raudteele, kus nad ÃŒlesostjale edasi mÌÌdi, kes siis kartulitega Peterburi lÀksid. Ülesostjaks olid enamasti eestlased - Rakvere kaupmehed. (Ants Ollin)
RannaÀÀrsed ealnikud ostnud sisemaalt kartuleid ja vedanud mÌÌgiks Peterburi ja Soome; Viipuri, Kotka, Lovisasse, Haminasse ja Helsinki, kuid kartuleid mÌÌdud ka Suursaare soomlastele (Jaan Alto, Johannes Traus).
Soome jõudes tulnud eestlasil end Suursaarel registreerida, enne kui saanud kaugemale Soome randa kauplema minna, muidu peetud kontrabandiks. Teenistus kartulite pealt olnud vahest pÀris hea. (Jaan Alto)
Suurem osa kartuleist lÀinud kÌll mõisa viinavabrikuile, ehkki seal makstud palju vÀhem. Mitte alati ei viidud aga oma mõisa vabrikuisse, vaid neisse lÀhemal asuvaisse vabrikuisse, kus maksetud pisut enam. Kõige enam mÌÌdud Kunda, Kavastu, Kloodi ja varem isegi Malla vabrikuile. (Jaan Kadapik, Johannes Traus)
Mõned talumeestele sõbralikumad mõisnikud soodustanud ise paremate mÌÌgikohtade leidmist. Nii soovitanud Aaspere parun v. Dellingshausen 1896. aastal mitte kõiki kartuleid vabrikuile mÌÌa, vaid paremaid vÀlja valida ja raudtee ÀÀrde (Kadrinasse või Rakveresse) vedada, et seal kõrgema hinna eest rahaks teha. (Magnus Rosenbaum)
Veel kÀesoleval sajandil olnud kartuli kasvatamine hoos, kuid viimasel ajal on mindud uuesti Ìle vilja ja Ìhtlasi kariloomade kasvatamisele (Juhan Nulbach).
Ka Kunda vabriku asutamine 1870. aastate paiku toonud talumeestele paremaid võimalusi maasaaduste mÌÌgiks. Töölised, keda vahepeal olnud ligi kaks tuhat, tarvitanud Àra palju toiduaineid ja Kunda saanud sel viisil Ìmberkaudasetele talumeestele lÀhemaks ja tÀhtsamaks turuks. (Johannes Traus)
Põllutööd kõrval pÌÌti sissetulekute suurendamiseks leida kõiksugu tulutoovaid kõrvaltöid. Üheks niisuguseks kõrvalametiks olnud puude raiumine ja vedamine. Mõisnikud lasknud puid raiuda suuremal arvul ja mitte ainuÃŒksi enda tarbeks, vaid ka mÌÌgiks. (Kristjan Jahkmann, Juhan Einberg) Puid lastud vedada Kunda vabrikusse (Johannes Traus) ja randa, kust nad edasi saadetud, peamiselt kÃŒll Tallinna (Jaan Alto).
See puuvedu tõi rannaelanikele hea teenistusvõimaluse. Iga randlane, kellel vÀhegi suurem paat (alus) olnud, ostnud mõisalt puid Ìles ja mÌÌnud Tallinnas edasi. (Andres Strikk, Anna Kolberg) Eriti palju ja suuri paate olnud Toolse sadamas, sest sinna võinud paadid talikorterisse jÀÀda peale rannasadama ehitmist Girardi poolt (Jaan Alto). Puid mõisast ostetud kohe makstava raha eest, võlgu Ìldse ei antud ja enne veel, kui saadi puid alusesse sisse laduma hakata, tulnud kÀsiraha sisse maksta (Jaan Alto). Puie ostmisel mõisast olnud tihti mõisnikuga suuri kauplemisi , eriti puuhindade langemise puhul, millega mõisnik ei tahtnud Ìldse arvestada, nõudes ikka endist hinda (Jaan Alto) Tallinnasse jõudes oodatud sadamas nii kaua, kui saadi oma puulaadung soodasalt Àra mÌÌa ja tuldi siis jÀlle uue laadungi jÀrele. Nii tehti suve jooksul mitu reisi. (Gustav Topro)
Mõneltpoolt, nÀiteks KÀsmust, kÀidi puid ostmas isegi Soomest, et viia Tallinna. KÌttepuude kõrval veetud Soomest ka katusepeergusid. (Thomas Eintreu)
Peale puie veetud Tallinnasse tÀnavate sillutamiseks kive, mida korjatud Uhti saare Ìmbert madalast mererannast, parajale kivile aetud erisugune kang taha ja tõmmatud sellega kivi paati (Jaan Alto).
Randalasele oli laevanduse kõrval, mis alles hiljem suureks sissetulekuallikaks osutus, juba vanemast ajast kalapÌÌk võib-olla ainsaks kõrvalteenistuse allikaks oma põllulapi harimise kõrval (Thomas Eintreu, Villem Etverk, Anna Kolberg). Üldiselt ei olnud aga kalasaak Haljala ranna kaluritel kuigi suur madala ranna tõttu (Gustav Liiv). Tihtipeale oldi sunnitud paremaid kalapÌÌgi kohti otsima Soome ranna lÀheduses, mille eest tulnud maksta Suuresaare piiripunktis nn võrumaksu (Thomas Eintreu).
Üheks tuluallikaks randlasile olnud juba teooruse ajal Soomest salakaubana toodav sool. See soolaga salakaubitsemine kestnud umbes kuni 1873. aastani (Thomas Eintreu, proua Topro), mil kaotatud Eestis soolatoll (Gustav Liiv).
Soola veetud peaaegu kõigist rannaÀÀrseist Soome linnadest - Suomenlinnast, Kotkast ja Suursaarelt (JÌri Kilm). Neis linnades olnud sisse seatud soola salaja vedajate jaoks pÀris vee ÀÀres kohe eri soolaaidad, millele pÀÀsetud paatidega otsekohe juurde ja võidud niiviisi soolakotid ilma pikemata peale tõsta (Johannes Summa). Soola ostetud Soomes puhta raha eest, kuid oma talumeestele mÌÌdud raha eest või vahetatud vilja vastu (Anna Kolberg).
Soola vedamine oli seotud suurte raskustega ja tihti suure hÀdaohuga. Eriti kardetavad olnud kokkupõrked rannavalvuritega või nagu neid kohalik rahvas hÌÌab - randrÌÌtlitega. (Proua Topro) Rannavalve kordonid olid KÀsmus, Vergis, Vainopeal, Karepal ja Toolsel; piirivalvuriteks olnud enamasti venelased (Juhan Summa). Kokkupõrge randrÌÌtlitega võinud juhtuda ainult maale saabumisel, kuna nad vette kunagi jÀrele ei olevat tulnud ega ka lasknud. KÀttesaamise puhul ootas vangilangenut muidugi karistus kui Ìheaastase vangistuseni (Juhan Summa) või paremal juhul rahatrahv (Joosep Possu).
Soolavene saabumisel oldi harilikult 10-20 mehelise jõuguga vedajail vastas, iga mees võtnud siis koti selga ja jooksnud metsa kaudu kodu poole; kui juba metsa jõutud, siis oldi enamasti pÀÀstetud (Jakob Olev, JÃŒri Kilm). Ja et randrÌÌtlid mitte peale ei satuks, selleks olid omad mehed ja naised rannavalveks vÀlja pandud, kes siis mÀrgusõnadega hÀdaohust teada andnud. MÀrgusõnadeks olnud enamasti sarnased ÃŒtlused nagu: “Ajage lehmad koju!” (Proua Topr) Juhul, kui randrÌÌtlid olid haisu ninna saanud ja soolavene ÃŒldse randuda ei saanud, lastud soolakotid merre ja öösel pimedaga toodud siis metsa kaudu ikkagi koju (Anna Kolberg). Kuid mitte ainult randrÌÌtlid ei olnud soolavedajatele õnnetuseks, vaid ka tormid, mis uputanud pahatihti soolavedajaid (Anna Kolberg).
Soolavedu jÀtkunud ka talviti; kui meri kinni jÀÀtus, mindud vahest 6-7 hobusega vooris Soome. Harilikult olnud talvine soolavedamine ohtlikum kui suvel, kuna piirivalve ajanud siis salakaubitsejaid hobustega taga. (Ants Puumann, JÌri Kilm)
Hiljem hakatud Soomest salakuaubana vedama ka riiet ja tuletikke, mis olnud Soomes odavamad (Sophie Strikk).
Ka madalikule jooksnud heeringalaevade paljaksröövimisega tegelenud tublisti kohalikud randlased, vaatamata sellele, et randrÌÌtlid neid laevu hoolega valvanud. Eriti palju heeringalaevu lÀinud madalikule Altja kohal RÌga madalikule ja jÀrgmise kohana nimetatakse Toolse juures PÌha ja Vahekari madalikke. (Proua Topro)
RannaÀÀrseist ringkondadest olnud KÀsmu nurk kõige rikkam. Juba 1873. aastal olnud seal suuremate purjekate, millega kÀidud kauplemas, omanikke. Aegapidi laevaehitus hakanud aga võtma ikka suuremat hoogu. Ehitatud suuremaid purjekaid ja suunduti oma reisidega juba kaugemaile meredeile. (Thomas Eintreu)
1911. aastal asutati KÀsmus Kaubalaevastiku ja Meremeeste Selts ja siis hakatud soetama mitme peale aurikuid. Esimene aurik nimega “Vemrak” olnud juba pÀris tubli laev, 2000 tonni mahutavusega. Teise auriku, mis osteti, nimi oli “Hilda”, kolmandal “Linda”, neljandal “Leena” ja viiendal “Minna”. Kõige tulusamad ja teenistusrikkamad olnud pealesõjaaegsed aastad. (Thomas Eintreu)
EKLA, f 199, m 57, 181/90 (III.4.e) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)