Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Töö- ja elatamisvõimalused

Talumehe otseseks tuluallikaks ja tööpõlluks oli tema käes kasutada olev maatükk, kuid puuduliku väetamise ja harimise juures ei andnud põld kuigi palju välja ja vilja jätkunud ainult oma tarbeks, vähe küll müügiks. (Juhan Nulbach)
Pisut raha saadi võist, mida perenaine suure vaevaga kokku korjanud nädalate kaupa ja mida siis turul maha müüdud 15 kopikat nael. Ja kui muidu enam läbi ei saadud, siis viidud talust välja lehm, härg, pahatihti ka hobune, mis rahaks tehtud. (Jakob Leesmann)
Lahedamaks läinud talurahva eluolu 1870. aasta paiku, kui põllumajanduses tähtsamat osa hakkas etendama kartulikasvatus. Viljahinnad langesid ja kartulite hind tõusis. (Johannes Traus)
Kui varem kasvatati kartuleid ainult oma tarbeks ja sedagi väga osakmatult, istutades peenardele maapinna lähedale, edenes kartuli nõudmisega ka kasvatamisoskus. (Jüri Kilm)Kartuli järele nõudmine kasvanud eriti suuremate viinavabrikute sisseseadmisega ja Peterburi ostunõudmise suurenemisega. (Taniel Uukado)
Kuid kartulihinnad ei olnud kaugeltki mitte püsivad. Eriti hinnas olnud kartulid Türgi sõja ajal, mil tündri eest makstud isegi oma mõisa viinavabrikuis 1 rubla 50 kopikat ja Rakveresse müüdava valge kartuli eest saadud neli rubla tünder. (Johannes Ederberg) Hinnad langenud aga õige äkki 1890. aasta paiku, mil viinavabrikuisse müüdava kartulitündri hind olnud veel ainult 50-60 kopikat (Villem Altmann).
Halvemad kartulisordid ja peenemad müüdud tavaliselt mõisa vabrikuisse, paremad saadetud Peterburi (Magnus Rosenbaum). Enamasti viidud Peterburisse minev kartul raudteele, kus nad ülesostjale edasi müüdi, kes siis kartulitega Peterburi läksid. Ülesostjaks olid enamasti eestlased - Rakvere kaupmehed. (Ants Ollin)
Rannaäärsed ealnikud ostnud sisemaalt kartuleid ja vedanud müügiks Peterburi ja Soome; Viipuri, Kotka, Lovisasse, Haminasse ja Helsinki, kuid kartuleid müüdud ka Suursaare soomlastele (Jaan Alto, Johannes Traus).
Soome jõudes tulnud eestlasil end Suursaarel registreerida, enne kui saanud kaugemale Soome randa kauplema minna, muidu peetud kontrabandiks. Teenistus kartulite pealt olnud vahest päris hea. (Jaan Alto)
Suurem osa kartuleist läinud küll mõisa viinavabrikuile, ehkki seal makstud palju vähem. Mitte alati ei viidud aga oma mõisa vabrikuisse, vaid neisse lähemal asuvaisse vabrikuisse, kus maksetud pisut enam. Kõige enam müüdud Kunda, Kavastu, Kloodi ja varem isegi Malla vabrikuile. (Jaan Kadapik, Johannes Traus)
Mõned talumeestele sõbralikumad mõisnikud soodustanud ise paremate müügikohtade leidmist. Nii soovitanud Aaspere parun v. Dellingshausen 1896. aastal mitte kõiki kartuleid vabrikuile müüa, vaid paremaid välja valida ja raudtee äärde (Kadrinasse või Rakveresse) vedada, et seal kõrgema hinna eest rahaks teha. (Magnus Rosenbaum)
Veel käesoleval sajandil olnud kartuli kasvatamine hoos, kuid viimasel ajal on mindud uuesti üle vilja ja ühtlasi kariloomade kasvatamisele (Juhan Nulbach).
Ka Kunda vabriku asutamine 1870. aastate paiku toonud talumeestele paremaid võimalusi maasaaduste müügiks. Töölised, keda vahepeal olnud ligi kaks tuhat, tarvitanud ära palju toiduaineid ja Kunda saanud sel viisil ümberkaudasetele talumeestele lähemaks ja tähtsamaks turuks. (Johannes Traus)
Põllutööd kõrval püüti sissetulekute suurendamiseks leida kõiksugu tulutoovaid kõrvaltöid. Üheks niisuguseks kõrvalametiks olnud puude raiumine ja vedamine. Mõisnikud lasknud puid raiuda suuremal arvul ja mitte ainuüksi enda tarbeks, vaid ka müügiks. (Kristjan Jahkmann, Juhan Einberg) Puid lastud vedada Kunda vabrikusse (Johannes Traus) ja randa, kust nad edasi saadetud, peamiselt küll Tallinna (Jaan Alto).
See puuvedu tõi rannaelanikele hea teenistusvõimaluse. Iga randlane, kellel vähegi suurem paat (alus) olnud, ostnud mõisalt puid üles ja müünud Tallinnas edasi. (Andres Strikk, Anna Kolberg) Eriti palju ja suuri paate olnud Toolse sadamas, sest sinna võinud paadid talikorterisse jääda peale rannasadama ehitmist Girardi poolt (Jaan Alto). Puid mõisast ostetud kohe makstava raha eest, võlgu üldse ei antud ja enne veel, kui saadi puid alusesse sisse laduma hakata, tulnud käsiraha sisse maksta (Jaan Alto). Puie ostmisel mõisast olnud tihti mõisnikuga suuri kauplemisi , eriti puuhindade langemise puhul, millega mõisnik ei tahtnud üldse arvestada, nõudes ikka endist hinda (Jaan Alto) Tallinnasse jõudes oodatud sadamas nii kaua, kui saadi oma puulaadung soodasalt ära müüa ja tuldi siis jälle uue laadungi järele. Nii tehti suve jooksul mitu reisi. (Gustav Topro)
Mõneltpoolt, näiteks Käsmust, käidi puid ostmas isegi Soomest, et viia Tallinna. Küttepuude kõrval veetud Soomest ka katusepeergusid. (Thomas Eintreu)
Peale puie veetud Tallinnasse tänavate sillutamiseks kive, mida korjatud Uhti saare ümbert madalast mererannast, parajale kivile aetud erisugune kang taha ja tõmmatud sellega kivi paati (Jaan Alto).
Randalasele oli laevanduse kõrval, mis alles hiljem suureks sissetulekuallikaks osutus, juba vanemast ajast kalapüük võib-olla ainsaks kõrvalteenistuse allikaks oma põllulapi harimise kõrval (Thomas Eintreu, Villem Etverk, Anna Kolberg). Üldiselt ei olnud aga kalasaak Haljala ranna kaluritel kuigi suur madala ranna tõttu (Gustav Liiv). Tihtipeale oldi sunnitud paremaid kalapüügi kohti otsima Soome ranna läheduses, mille eest tulnud maksta Suuresaare piiripunktis nn võrumaksu (Thomas Eintreu).
Üheks tuluallikaks randlasile olnud juba teooruse ajal Soomest salakaubana toodav sool. See soolaga salakaubitsemine kestnud umbes kuni 1873. aastani (Thomas Eintreu, proua Topro), mil kaotatud Eestis soolatoll (Gustav Liiv).
Soola veetud peaaegu kõigist rannaäärseist Soome linnadest - Suomenlinnast, Kotkast ja Suursaarelt (Jüri Kilm). Neis linnades olnud sisse seatud soola salaja vedajate jaoks päris vee ääres kohe eri soolaaidad, millele pääsetud paatidega otsekohe juurde ja võidud niiviisi soolakotid ilma pikemata peale tõsta (Johannes Summa). Soola ostetud Soomes puhta raha eest, kuid oma talumeestele müüdud raha eest või vahetatud vilja vastu (Anna Kolberg).
Soola vedamine oli seotud suurte raskustega ja tihti suure hädaohuga. Eriti kardetavad olnud kokkupõrked rannavalvuritega või nagu neid kohalik rahvas hüüab - randrüütlitega. (Proua Topro) Rannavalve kordonid olid Käsmus, Vergis, Vainopeal, Karepal ja Toolsel; piirivalvuriteks olnud enamasti venelased (Juhan Summa). Kokkupõrge randrüütlitega võinud juhtuda ainult maale saabumisel, kuna nad vette kunagi järele ei olevat tulnud ega ka lasknud. Kättesaamise puhul ootas vangilangenut muidugi karistus kui üheaastase vangistuseni (Juhan Summa) või paremal juhul rahatrahv (Joosep Possu).
Soolavene saabumisel oldi harilikult 10-20 mehelise jõuguga vedajail vastas, iga mees võtnud siis koti selga ja jooksnud metsa kaudu kodu poole; kui juba metsa jõutud, siis oldi enamasti päästetud (Jakob Olev, Jüri Kilm). Ja et randrüütlid mitte peale ei satuks, selleks olid omad mehed ja naised rannavalveks välja pandud, kes siis märgusõnadega hädaohust teada andnud. Märgusõnadeks olnud enamasti sarnased ütlused nagu: “Ajage lehmad koju!” (Proua Topr) Juhul, kui randrüütlid olid haisu ninna saanud ja soolavene üldse randuda ei saanud, lastud soolakotid merre ja öösel pimedaga toodud siis metsa kaudu ikkagi koju (Anna Kolberg). Kuid mitte ainult randrüütlid ei olnud soolavedajatele õnnetuseks, vaid ka tormid, mis uputanud pahatihti soolavedajaid (Anna Kolberg).
Soolavedu jätkunud ka talviti; kui meri kinni jäätus, mindud vahest 6-7 hobusega vooris Soome. Harilikult olnud talvine soolavedamine ohtlikum kui suvel, kuna piirivalve ajanud siis salakaubitsejaid hobustega taga. (Ants Puumann, Jüri Kilm)
Hiljem hakatud Soomest salakuaubana vedama ka riiet ja tuletikke, mis olnud Soomes odavamad (Sophie Strikk).
Ka madalikule jooksnud heeringalaevade paljaksröövimisega tegelenud tublisti kohalikud randlased, vaatamata sellele, et randrüütlid neid laevu hoolega valvanud. Eriti palju heeringalaevu läinud madalikule Altja kohal Rüga madalikule ja järgmise kohana nimetatakse Toolse juures Püha ja Vahekari madalikke. (Proua Topro)
Rannaäärseist ringkondadest olnud Käsmu nurk kõige rikkam. Juba 1873. aastal olnud seal suuremate purjekate, millega käidud kauplemas, omanikke. Aegapidi laevaehitus hakanud aga võtma ikka suuremat hoogu. Ehitatud suuremaid purjekaid ja suunduti oma reisidega juba kaugemaile meredeile. (Thomas Eintreu)
1911. aastal asutati Käsmus Kaubalaevastiku ja Meremeeste Selts ja siis hakatud soetama mitme peale aurikuid. Esimene aurik nimega “Vemrak” olnud juba päris tubli laev, 2000 tonni mahutavusega. Teise auriku, mis osteti, nimi oli “Hilda”, kolmandal “Linda”, neljandal “Leena” ja viiendal “Minna”. Kõige tulusamad ja teenistusrikkamad olnud pealesõjaaegsed aastad. (Thomas Eintreu)
EKLA, f 199, m 57, 181/90 (III.4.e) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)