Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Rahva majanduslik seisukord

Kihelkonna sisemaa külades, kus talumajanduse keskmeks oli põlluharimine, saadud ka oma peatoidust põllusaadusiest, kuid viletsate põllutööriistade ja nõrga väetamise juures kasvatanud põllud väga vähe ja viletsat vilja (Juhan Nulbach). Paremini hakatud põlde harima alles teoorjuse lõppemisel umbes umbes 60 aastat tagasi, siis kui kaheharkse puuadra asemel hakatud endale mõisate eeskujul tellima nn saksamaa atru (Juhan Einberg).
Ka põlluharimise süsteem ja põldude jaotus ei lubanud paremini harida põlde. Põllud olid teoorjuse ajal väga killustatud, ühe talu põllud olnud üksteisest kaugel eemal teiste talu põldude vahel ja hüütud neid põllulappe rahva enese seas lõikudeks. (Magnus Rosenbaum) Ainult talude heinamaad olnud terve küla kohta ühes; iga aasta nummerdatud heinamaad ära ja iga talu saanud liisuga oma osa (Johannes Traus).
Säärase põldude killustatud oleku juures oli tarvitusel ainult kolmepõllusüsteem: 1 kesa, 1 rukis, 1 suvivili. Kartuleid teoorjuse algpäevil veel ei kasvatatud ja hiljem kasvatatud ainult aedades peenrail. (Magnus Rosenbaum) Neljapõllusüsteem tulnud alles 40 aasta eest ja kestnud õige tükk aega, kuid nüüd olevat juba ammu üle mindud 7-8 põllu süsteemile (Johannes Traus). Seega ei raskendanud põlluharimist mitte üksi otstarbekohaste põlluriistade puudumine, vaid ka kogukondlik maajaotus.
Põllutööriistad, ader ja äke, samuti nagu veoriistadki, regi ja vanker, olid teoorjuse ajal puust. Ühelgi neist riistadest polnud ühtegi raudosa ja töötamine niisuguste abinõudega olnud äärmiselt raske. Puuader kohendanud ainult pealmist põllupinda ja äke peenendanud ainult vähemaid mullapankasid. (Juhan Einberg) Ja ilmatu jämedate puuratastega vankrid suutnud kanda vaid vähemat koormat (Magnus Rosenbaum).
Põldude väetamine oli nõrk, kuna kehv talu ei suutnud pidada kariloomi, kes oleksid andnud sõnnikut. Peetud ainult tööloomi, härgi ja hobuseid, kuna neid vajatud mõisa ja oma töö jaoks. (Ants Puumann) Juba kahe paari härgade ja sama paljude hobuste ülalpidamine nõudnud tublisti loomatoitu, nii et ei saadud mõeldagi karjapidamisele. Ainult üksikud talud suutnud pidada mõne lehma. Lambaid tulnud ka pidada, kuna teomees ja vaim olid talus peamiselt riidepalga peal. Samal põhjusel kasvatatud ka pisut linu. (Taniel Uukado)
Sigu saadud siiski pidada, kuna nende kasvamise ja toidu eest ei pruukinud väga hoolitseda. Sigadel lastud ümber luusides otsida ise toitu kõiksugu jätiseist, mis ette juhtunud. “Päris häda oli nendega,” tähendas üks jutustaja, “kui läksid teatud asjaõiendusele, tuli võtta kaasa suur malakas, millega sigu eemale peletada, sest siga tahtis ennem kätte saada.” (Johannes Traus)
Kariloomade suuremal arvul kasvatamine alanud alles talude päriseks ostmisega, peaasjalikult küll käesoleva sajandi algul (Karl Kirschbaum).
Kogu teoorjuse aeg, rääkimata pärisorjuse ajast, mis rahval juba ununenud, oli talus peamiseks toiduks leib, sinna kõrvale jahukört (Magnus Rosenbaum), silk ja kali (Ants Puumann), kui talul lehm oli, siis saadud ka pisut hapupiima (Ants Puumann). Kartuleid kasvatatud teoorjuse ajal vähe, ainult leiva lisaks saadud natukene (Johannes Traus), söödud ka tangu, herneid ja ube. Vahest, kui raskem tööpäev olnud, või sõidetud voori, keetnud perenaine teomehele tükikese liha leiva vahele (Juhan Einberg).
Kuid seegi leib, mis oli talurahva igapäevaseks toiduks, olnud tihtipeale kõhetu, puhast leiba saadud ainult sel juhul, kui olnud hea lõikusaasta (Ants Puumann). Suuremalt jaolt olnud leib segatud odrajahu sõtkmetega (Jaan Alto). Ja kui üsna häda olnud, näiteks viljaikaldusaastail, siis korjatud leiva hulka valgeid samblaid (Joosep Possu). Juhul, kui omal leivajahu otsa lõppenud, laenatud rukist magasiaidast kuni uue lõikuseni, mil tulnud see tasuda (Jüri Kilm) ja et rukist vähem üles läheks, mindud mõisa ja segatud sealt saadud aganaid rukkile juurde (Ants Puumann). Kui säärast aganatega segatud rukist veskil jahuks jahvatatud, tulnud pulgaga jahvatust veskikivi alla toppida, nii aganane olnud see segu (Jakob Leesmann). Pole siis ka ime, kui viletsuses elav talupoeg oma härralt, mõisalt, vähe varastas. Heinateol olles pannud mehed tihti heinu kõrvale. Öösel pandud kõrvale toimetatud heinakoormad peale ja viidud Rakveresse, kus hommikuks heinad maha müüdud ja jõutud tööle veel õigeks ajaks tagasi. Samuti toimetatud rehepeksu ja kartulivõtu juures. Kui kilter mehe niisugustelt näppamistelt kätte saanud, siis saadetud otsekohe haagukohtuniku juurde, kes näppajaile teenitud palga kätte maksnud. (Johannes Ederberg)
Silku, mida rahvas toiduks tarvitanud, saadud randlasilt, enamikus aga soomalsilt, kes Eesti rannas käinud silku vilja vastu vahetamas, kuna neil raha eest polnud siin õigust müüa (Jaan Alto). Vahel, kui soome silgumehed tahtnud raha eest kaubelda, palganud nad mõne maamehe, kes siis Rakveres silgud maha müünud (Thomas Eintreu). Käsmu rannas käivad soome silgumehed maksnud Palmse mõisale võrumaksu (Ants Puumann). Võrumaksu maksnud nähtavasti kõik Soomest tulevad silgukauplejad Palmse mõisale, maksu suurus olnud sada rubla.
Soomalsed käinud kaks korda aastas silku müümas: jaanipäeval ja mihklipäeval. Kevadel võtnud siinsed talumehed silkusid enamasti võlgu ja sügisel makstud kinni uudseviljaga (Anna Kolberg, Ants Puumann jt) või mõne muu põllusaadusega nagu kaalikate, kapsaste ja hiljem ka kartulitega (Thomas Eintreu). Silguvahetus vilja vastu toimunud nii, et ühe mõõdu silkude vastu antud kaks mõõtu vilja (Jaan Alto, Isak Lank).
Peaaegu tervest kihelkonnast käinud maamehed neil päevadel [jaanipäeval ja mihklipäeval] rannas silgulaadal kala ostmas (Jaan Alto, Isak Lank).
Elamuteks olid suitsutared, mis olnud sama viletsad kui tookordne talumehe elugi. Kogu pere elanud ühesainsas rehetoas koos (Ants Puumann) ja talviti võetud sinna ka väetimad koduloomad - kanad, talled jt (Taniel Uukado). Sellel suitsuonnil oli ainult ühe ruuduga aken, mis oli niivõrd ähmane, et ainult pisut lasknud päevavalgust läbi (Ants Puumann). Ainult loomalaut olnud taluhütist eemal eraldi katuse all, kuid talvel olnud kõik talu loomad rehe all koos, sest seal olnud vähe soojem (Johannes Traus).
Korstnatega ja paremaid eluhooneid hakati ehitama alles peale maade mõõtmist, umbes 50 aastat tagasi (Joosep Maibaum).
Selletagi raskeis majanduslikes tingimustes elava rahva seisukord kujunenud eriti raskeks Krimmi sõja järel. Riik jäänud selle sõja tagajärjel nii vaeseks, et vaskrahade asemel olnud liikvel paberrahad. Igal kreisil olnud omad rahad, nii et ühe kreisi elanik nende rahadega teises kreisis midagi osta polevat saanud. Selle tagajärjel valitsenud maal suur viletsus, millele seltsinud ka terav leivapuudus. (Jaan Alto)
Sellest äärmisest kitsikusest jõutud aga varsti siiski välja ja teoorjuse kaotamisega algas ilmne tõusuajajärk talupoegade elus, mida eriti soodustanud kartulikasvatuse levimine ja kartulihinna püsiv tõusmine. (Jaan Alto) 1890-ndail aastail hinnad aga langesid jälle järsult ja tekkis uus kriisiseisukord. Kuid varsti hakati üle minema ka karjakasvatusele ja põlluharimise oskus oli juba arenenud nii palju, et erilist viletsust see kriis kaasa ei toonud. Käesoleva sajandi alul jätkus püsiv karjanduse ülesehitustöö: elamud muutusid korralikumaks, töövahendeid uuendati, kari suurenes ja taluinimeste oma toitki kujunes võrratult paremaks. Oma põllutöö tulusamaks mineku kõrval aitas selleks tublisti kaasa ka kõrvalteenistuse võimalus puuraiumise ja -veoga mõisale.
EKLA, f 199, m 57, 191/8 (III.4.f) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)