Suusõnaline traditsioon - Usulised liikumised

Usuline liikumine selle sõna laiemas tähenduses on jätnud Haljala kihelkonna puutumata, ainult pisut riivates vennastekoguduse vähemulatusliku mõjuga.
Kihelkonnas ei ole vene kirikut ega teata nimetada ühtki vene usku üle minejat (Ants Ollin, Johannes Tambik, Jüri Rehelem, Magnus Rosenbaum), kuigi ulatunud siiagi need suurejoonelised tõotused hingemaa saamisest neile, kes üle lähevad vene usku (Johannes Traus, Gustav Pender). Ka vene poppisid olevat nähtud ainult pidulikumatel sündmustel koolimajade või vallamajade õnnistamisel. (Villem Villberg)
Täpset aega, kunas vennastekogudus Haljala kihelkonnas oma tegevust algas, ei saa kindlaks määrata. Nagu visitatsiooni protokollidest selgub, on vennastekogudusel juba 1846. aastast peale oma palvemaja, kus nad 1847. aastal saavad konsistooriumilt loa palvetunde pidada, kuid ainult kirikuõpetaja järelvalve all. (visitatsiooni protokollid, 1847) Nimetatud palvemaja asus Haljala külas (Johannes Traus).
1854. aastal tekkinud uued vaidlused vennastekoguduse palvemaja ümber. Nimelt tahtnud Idavere parun Diesenhausen vennastekoguduse palvemaja ehitamiseks maad anda, millele aga tolleaegne kirikuõpetaja Th. Striedter ägedasti vastu sõdinud. Nähtavasti lõppenud asi kirikhärra kaotusega, kes ainult nii palju saanud mõjuda, et palvemaja ehitati kihelkonna nimele. Hiljem läinud aga see palvemaja täiesti vennastekoguduse kätte (visitatsiooni protokollid, 1854), kes selle maja oma tegevuse lõpetamisel umbes 30 aasta eest maha müüs.
Vennastekoguduse palvemajas tuntumaid ja autoriteetsemaid ettelugejaid ja palvetundide pidajaid olnud läinud sajandi teisel poolel kooliõpetaja Gustav Vebermann (Johannes Tambik) ja Jüri Treuburg, kes olid ka kirikuõpetaja juures suures lugupidamises (visitatsiooni protokoll, 05. 08. 1856).
Vennastekoguduse peamees, kellele kogutud kihelkonna koguduse liikmetelt provianti ja muud varandust, elanud ise Tudulinnas (Johannes Tambik).
Kuid vennastekoguduse mõju näikse Haljala kihelkonnas õige väike ja tähtsusetu olevat, kuna palvemajadest eemal olevad nurgad jäänud sellest liikumisest kaasa haaramata. Nii ei tunta Aasperes, Vihulas ja Metsikus üldse selle liikumise mõju ega ole sealtkandist olnud neil ka varemal ajal vist ühtki liiget. (Magnus Rosenbaum, Villem Villberg) Nende keskuseks jäänud kogu aeg ainult Haljala ja Idavere (Johannes Traus, Johannes Tambik).
Teise lahkusuna, mis saanud eriti tugeva poolehoiu enne Ilmasõda, tuntakse Haljala kihelkonnas babtistide usku. See usuline liikumine haaranud peamiselt rannaelanikke ja Haljala küla lähemat ümbrust. (Ants Puumann, Johannes Tambik)
EKLA, f 199, m 57, 203/5 (III.6) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)