Suusõnaline traditsioon - Hariduslik olukord - Vanamõisa algkool

Esimene Vanamõisa paruni poolt asutatud kool asus Võle külas ja hüüti selle pärast Võle kooliks. Alles siis, kui nimetatud kool toodi Lambasaarele, hakati kooli hüüdma Vanamõisa kooliks. (Johannes Tambik) Võle kool oli väga vana ja nagu kooliaruandest selgub, pidi ta olema juba 1843. aastal (Schulbericht vom Jahre 1843).
Pärast seda, kui Vanamõisa omanik omandas Võle mõisa ostu teel, paigutati Võle kool härrastemajja, mille hoone küll praegu jäljetumalt lagunenud, olnud see tolle aja kohta toredamaid koolimaju (Johannes Tambik). Esimeseks kooliõpetajaks oli Gustav Linkgreim (Johannes Tambik). 1860. aastast peale oli õpetajaks Gustav Vebermann (Schulbericht vom Jahre 1860, Johannes Tambik). Koolis õpetati lugema, kirjutama, rehkendama ja laulma; õppevahenditeks olid piibel ja katekismus (Johannes Tambik).
Gustav Vebermanni ajal, umbes 1870. aasta paiku, toodi kool üle Lambasaare kõrtsi, mis juba ammu enne seda oli suletud. Lambasaarel hakkas Gustav Vebermann talunikuks ja uueks õpetajaks sai keegi Hindrik Lindkreem [sic!]. Lambasaare kõrtsis asus kool umbes 4-5 aastat, kuni ehitati uus koolimaja Aavidu küla lähedusse praegusele Kooli-nimelisele kohale. (Johannes Tambik)
H. Lindkreemi asemele tuli Ants Osvelt (Johannes Tambik), 1877. aastast peale, Kunda seminari haridus (Schulbericht vom Jahre 1883), kes oma iseloomult olnud väga vaikne ja mitte rahvamees, vaid püha nagu tolleaegsed õpetajad pidid olema. Venestuse tulles võttis ennast Ants Osvelt lahti peale selle, kui ta oli Vanamõisa koolis töötanud 20 aastat (Johannes Tambik). Peale teda sai kooliõpetajaks 1897. aastal Anton Veske (Jõhvi pedagoogika klassi lõpetaja), kes juba 1899. aastal loovutas koha Leopold Seidelbachile kui asetäitjaõpetajale. 1900. aastal sai kooli peale õpetajaks Johannes Pezold (Liiguste pedagoogikaklassi lõpetaja), 1905. aastast on õpetajaks Artur Vihtmann (Liiguste pedagoogikaklassi lõpetaja) (Schulberichten) ja 1910. aastast Julius Koot, kes oli kooliõpetajaks kuni kooli sulgemiseni. Kool lõpetas oma tegevuse 1929. aastal (Julius Koot)
Oma kooliajast jutustab Julius Koot Vanamõisa Antsuga juhtunud kokkupõrkest.
Nimelt saatnud Vanamõisa parun 1910. aastal kooliõpetajale sõna, et see tulgu mõisa kinkide järele (jõulupuu jaoks), selleks määranud ta ajagi kindlaks. Kuna aga kooliõpetajal tol korral aega ei olnud, jätnud ta mõisa minemata. Mõni päev hiljem saanud Koot vallatalitajaga kokku ja see noominud teda mõisa minema, et mitte härrat pahandada. Kooliõpetaja läinudki siis, kuid tema teretuse peale ei olevat Ants midagi vastanud, ainult küsinud imestades, kes ta üldse olevat - mis mees. "Mina olen harjunud, et kooliõpetaja käib ise jõulupuu kinke palumas, kuid sina ei tule minu kutsegi peale!" Et prouat ennast kodus ei olnud, viidi Koot vanaproua juurde, kes siis jõulukingid kätte andis. Järgmisel aastal saatnud sõna juba mõisaproua ise; nii käisin mõisast kinke toomas kolm aastat järgemööda, kuid seejärel enam ei läinud ja mõisast saadeti kingid koolimaja juurde toatüdrukuga. (Julius Koot)
EKLA, f 199, m 57, 231/3 (III.7) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)