Suusõnaline traditsioon - Hariduslik olukord - Kalevipoja kool

Kalevipoja kool hakkas käima Rakveres 1878. aastal samanimelise seltsi koolina. Rakveresse osteti seltsi tarvis maja, mis maksis 2000-3000 rubla [hariliku pliiatsiga peale märgitud: 1400 rubla, Speer]. Selle raha panid osaliselt kokku seltsi liikmed, puuduv osa aga laenati. Seltsimaja, kuhu asetus ka Kalevipoja kool, asus Karja [tänav] 7 ja põles maha 1883. või 1884. aastal. Kuidas tulekahi tekkis, on teadmata. Suvekuudeks olid seltsimaja mõlemad ruumid üüritud kellegi Kibi kätte, kelle kraam oli seal sees ka tulekahju ajal. Maja oli aga kinnitatud ja kätte saadud preemiaga tasuti “Linda” seltsile võlgu olev summa, mis maja ehitamiseks laenati. Kuid hiljem levinud kuuldused, et “Linda” selts seda raha kätte ei olevat saanudki; kellelgi olnud aga siiski kviitung, mis tõendas, et raha oli makstud. Hiljem müüdi ka Kalevipoja seltsi endise koolimaja plats ära võileivahinna eest- 200 rubla, kuid selle tingimusega, et võlad kaasa arvatakse, aga nii “Linda” selts kui endised liikmed, kellelt raha oli laenatud, ei avaldanud enam nõudmisi. (Villem Altmann)
Peale maja põlemist asus kool mõneks ajaks üürikorterisse, toodi aga juba 1885. aastal üle Salatsele (Villem Altmann, Ants Ollin).
Kalevipoja seltsil oli liikmeid igalt poolt Rakvere kreisist. Peale maja mahapõlemist hakkas aga selts lagunema ja kooli ülekolimise ajal olnud tal veel ainult seitse liiget. Seltsi esimeheks oli Jakob Valter Salatse külast ja Kalevipoja kool toodigi peamiselt tema tõttu Rakverest Salatsele, kuna ta lubas anda koolile tasuta tarvitada omaenda taluruumid. (Villem Altmann)
Kool asus Valteri juures ligikaudu kolm aastat, siis tekkisid aga Jakob Valteri ja seltsi vahel tülid, mille tagajärjel kool välja kolis. Nimelt oli Jakob Valter laste kooliraha, millest pidi tasutud saama õpetaja palk, oma huvides ära kulutanud ja selle raha arvestanud üürirahana, kuid üüri tasumisest ei olnud kooli ületoomisel mingit juttu, sest ruumid pidid olema tasuta kasutada. (Villem Altmann)
Jakob Valter tagandati kooli esimehe kohalt ja kooli pingid ja kapid toodi Juhan Veinmanni talu eluruumidesse, kus kool asus kuni uue seltsimaja (mille ehitusega alati juba 1887.aastal) ehitamise lõpuleviimiseni. (Villem Altmann)
See uus seltsimaja ehitati Juhan Veinmanni maale. Maja ehitamiseks panid jälle rikkamad seltsi liikmed raha kokku, üksi J. Veinmann, Sagadi kooliõpetaja, andis selleks 200 rubla. Hiljem need võlad tasuti. (Villem Altmann)
Peale Jakob Valteri sai seltsi esimeheks Ants Vaalberk Karulast (esimees valiti kolme aasta peale) (Villem Altmann).
Kooli ülalpidamine lasus täiesti seltsil. Rakveres, kus seltsi liikmete arv ja kooliõpilaste hulk oli olnud kõige suurem, oli ka nimetatud seltsi majanduslik järg kõige kõrgemal. Vahepeal, nagu öeldud, oli langus, kuid Salatsele tulles kogunes Seltsi ümber jälle hulk liikmeid. Nende arv tõusis peaaegu sajani, kuid seltsi elu ise ei tõusnud enam endisele kõrgusele. (Villem Altmann)
Õpilasi oli Kalevipoja koolil Salatsel harilikult 30 ümber. Rakveres asudes oli õpilaste koolirahaks 6 rubla poolaastas, Salatsel aga 5 rubla. Kuid sellest rahast ei jätkunud siiski kaugeltki õpetaja palga tasumiseks ja kohe Salatsele tulles hakati õpetajale palga saamiseks korraldama pidusid, näitemänge ja koguni näitemüükisid. Peod korraldati kooliõpetajate eestvõttel, kuna nad ise pidid oma palga kättesaamise eest hoolitsema. (Villem Altmann)
1891. aastal õpetaja Rapsei ajal anti Seltsi poolt palvekiri sisse, et kool võetaks riigi alla; kool saigi selle järele ministeeriumikooliks ja abiraha maksti riigi poolt 300 rubla aastas. (Villem Altmann)
Kalevipoja kool suleti alles Eesti Vabariigi valitsuse ajal, kuna valitsus seltsile toetust ei andnud, ei hoolinud ka seltsi liikmed enam koolist. (Villem Altmann)
Vihulasse ministeeriumikooli asutamisel hakkas küll koolitegevus lonkama, kuna lapsed kogunesid peamiselt Vihula kooli ümber (Villem Villberg), kuid kool jätkas siiski oma tegevust kangekaelselt (Villem Altmann).
Omal ajal tahtsid Liiguste küla mehed, kellel oma kooliga raskusi tekkis, Kalevipoja kooli Liigustele üle viia. Selleks astus Liiguste mehi palju seltsi liikmeiks, kuid Salatse mehed jäid siiski enamusse ja sellel aktsioonil polnud muud tagajärge, kui seltsi liikmete arvu tõus ja elu enda viljastamine. (Villem Altmann)
Ka Kadrina heitis pilgu Kalevipoja koolile, tahtes seda üle viia Kadrina Hariduse Seltsi juurde, seda mõtet pooldanud ka lähema ümbruse kooliõpetajad, kuid kool jäi nendest püüetest hoolimata endisele paigale (Villem Altmann).
Seltsil oli koolimaja juures väga kogukas raamatukogu, kuid Salatsele tulles kanti see laiali. (Villem Altmann)
Kalevipoja kooli õppekavas langes väga suur rõhk vene keele õpetamisele ja vene keele tunde oli palju; seda rõhutas ka kooli kinnitatud põhikiri (Villem Altmann) ja Kalevipoja seltsi siht: tõsta rahvaharidust ja laiendada vene keelt rahva seas (Ants Ollin). Ka saksa keele tunde oli iga päev üks tund; muidugi sündis teiste õppeainete õpetamine eesti keeles. Õpilasiks olid enamikus poisid, kuna tüdrukud õppisid kreiskoolis, kus oli õpetus saksakeelne. Salatsele tulles jäänud õppekava samaks, ainult saksa keele tunde vähendati tublisti. (Villem Altmann)
Kalevipoja kooli esimeseks kooliõpetajaks oli Mihkel Lindeberg, kes aga lahti sai veel enne kooli Salatsele tulekut, kuna mees jäi nõrgamõistusliseks. 1878. aastal oli koolil kolm õpetajat: Mihkel Lindeberg, Johannes Koort ja venelane Kripka [hariliku pliiatsiga parandatud: Rõbka]. Seltsi esimeheks oli tol korral Madis Koort, Johannes Koorti isa. Kõik teised õpetajad olid head pedagoogid, välja arvatud Kripka, kes oli sellele lisaks veel umbvenelane, pärit Kaukasusest. Kooli Salatsele ületoomisel saigi Kripka lahti. (Villem Altmann) Salatsele tuues oli koolil ainult üks õpetaja, keegi Kips (Ants Ollin), peale Kipsi Johannes Umblia (praegu Tallinnas, vist elab veel) ja tema järeleRapsei. Kõige ärksam ja agaram neist oligi Rapsei, kelle eestvõttel korraldati 1891. või 1892. aastal esimene rahvapidu Rakvere Tammikus, kuhu kokku olid kutsutud mitmed pasuna- ja laulukoorid. Rahvamöllu, mis Rakveres siis oli, polnud varem veel nähtud (vt ptk Kooliõpetajad ja teised kohalikud tegelased). Ka Rapsei eelkäija Kips oli küllalt tegev ja aktiivne seltskonnategelane (vt ptk Kooliõpetajad ja teised kohalikud tegelased). (Villem Altmann)
Kui kaua Rapsei Kalevipoja kooli õpetajaks oli, on teadmata. Selle kooli kohta puuduvad varajasemad teated ka kooliaruandeis. Alles 1905./06. aasta aruandest näeme, et 1904. aastast alates oli Kalevipoja kooli õpetajaks olnud Märt Raud, 1906./07. õppeaastal Vera Raik, 1908./09. õppeaastal August Kilgas ja 1912./13. õppeaastal August Tranksmann (Schulberichten). Siin lõpevad uuesti teated Kalevipoja kooli peal olnud õpetajaist.
Kalevipoja kooli ja seltsi arhiiv puudub pea täielikult, needki raamatud, mis peale tulekahju olevat järele jäänud, nõuti Mannrichti kohtu poolt sisse ja nüüd on alles veel vaid üksikud kassaraamatud (Villem Altmann), mida ma ei saanud näha, kuna isikud, kelle käes on võtmed kooliarhiivi kapi eest, polnud kohal.
EKLA, f 199 m 57, 263/9 (III.7) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)