Suusõnaline traditsioon - Ärkamisaeg

Eesti rahvuslikuks ärkamiseks lõi soodsa pinna rahva majandusliku järje tõus. Üheks olulisemaks eeltingimuseks oli ka haridusliku taseme tõus, mis käis käsikäes rahvakoolide võrgu tihenemisega 1860-ndate aastate paiku. Ka andsid rahvakoolid kooliõpetajate näol rahvajuhte ja ergutajaid. Edumeelsemate õpetajate juures käidud tihti lugemas ja peale pühapäevaseid jutlusi harjutanud nad noortele laulu; rahvakoolide õpetajad olidki laulu- ja muusikakooride loojad.
Peamiseks tõukeandjaks isetegevuse ärkamisele oli Haljala kihelkonnas siiski ajaleht “Sakala”, mis kohe oma ilmumisel sai eriti suure poolehoiu osaliseks ja hakkas rahva silmi kõige enam selgitama (Villem Villberg). “Sakala” õhutusel hakatigi hiljem omal algatusel asutama koole (vt ptk Kooliõpetajad ja teised kohalikud tegelased; Hariduslik olukord) ja “Sakalast” ammutatud ainetel hakkas Taniel Pruul pidama vaimustavaid kõnesid rahva ärkamisest. Need kõned pidas Taniel Pruul Metsiku koolimajas ja, nagu juba öeldud, peamiselt Jakobsoni lehe ainetel, kuid neis olnud ka V. Jannseni “Eesti Postimehe” vaimu. Esimesed kõned pidanud ta 1870. aastal, kuid 1882. aastal keelanud pastor Willingen Taniel Pruulile kõnepidamise ära. Selle ajavahemiku jooksul olevat kõneleja jõudnud siiski ära pidada 20 kõnet. (Taniel Pruuli alustatud päevik)
Ka Aleksandrikooli heaks toimetatav korjandus lõi rahva sekka elevust (Johannes Ederberg). Kavastus loodi 1873. aasta paiku korjanduse abikomitee, millest võtnud osa ka Sagadi mehi. Komitee esimeheks oli Vebermann. (Hans Väinaste)
Raha korjamine toimunud koosolekuil Aleksandrikooli komitee liikmete kaudu, kuna pidude korraldamist raskendanud ruumide puudumine. Koolimajades pidusid korraldada ei lubatud, samuti ka kohtumajas mitte. (Hans Väinaste)
Korjanduste korraldajaiks olid ka kooliõpetajad, kes nöörraamatuga mööda peresid käinud ja nii vabatahtlikke annetusi korjasid. Igaüks märkis nöörraamatusse üles oma nime ja kui palju ta annetas kooli heaks. (Johannes Väinaste)
Aleksandrikooli heaks toimetatud korjandused ulatusid isegi Käsmu, kus aga komiteed ei olnud. Suureks õhutajaks olnud sealkandis Jakob Hurt, kes suviti Võsul suvitanud. (Johannes Eintreu)
Hiljem, umbes 1878. aasta paiku peetud Pihuveres Valdbergi krundil basaar, mille sissetulek läks tervelt Aleksandrikooli heaks (Hans Väinaste). Basaari peeti arvatavasti Kunderi õhutusel, kes oli tol ajal Rakvere kreiskoolis õpetajaks (Johannes Ederberg). Sellest basaarist võtnud osa isegi Vanamõisa Antsu vanaisa ja toetanud oma ostudega basaari kordaminekut tublisti. Varangu kooliõpetaja Prooten oli oksioneerija ja kogu basaar õnnestunud hästi. Peol esines ka Kandle pasunakoor ja siis kuulnud mitmed alles esmakordselt pasunakoori mängu. Pärast basaari olnud korraldatud suur pidulaud. (Johannes Ederberg)
Raha, mis nii korjanduste teel kätte saadi, viinud komitee liikmed Tartusse. Üheks selliseks rahaviijaks oli ka Hans Väinaste. (Hans Väinaste)
Alul teostatud ainult korjandust, kuid niipea kui tuli päevakorrale Aleksandrikooli muutmine, hakatud ka Haljala kihelkonnas väikesi kõnekoosolekid pidama, kus avaldunud ilmne poolehoid eestkeelsele koolile (Hans Väinaste).
Üheks Haljala kihelkonna ärkamisaegseks koonduskohaks oli 1877. aastal Rakveresse asutatud Kalevipoja Selts. Rakveres olles oli see õige aktiivne ja ühtlasi ainus selts, mis koondas enda ümber inimesi tervest Rakvere kreisist. (Villem Altmann) Rakveres olles olnud ka Kalevipoja Seltsi tegevus elav. Väga tihti peetud seltsis kõnekoosolekuid. (Hans Väinaste) Ka liikmete arvult olnud selts Rakveres palju tugevam kui hiljem Salatsele
üle tooduna (Villem Altmann). Salatsele tulles jäänud seltsi tegevus soiku; ta kaotanud laiema tähenduse ja olnud veel ainult lähema ümbruse koonduskohaks. (Hans Väinaste)
Üle tulles Salatsele (1885. aasta sügisel) peeti alul Kalevipoja Seltsi koosolekuid põhikirja järele Rakveres, kuid hiljem palutud luba koosolekute pidamiseks kohapeal, kuna suurem hulk seltsi liikmeid oli siis Salatse ümbruskonnast. Luba selleks saadi ja selts jätkas oma koosolekute pidamist Salatsel, kus ta on tegutsenud vahelduva (50-100) liikmete arvuga tänaseni. Salatsel alandati endist liikmsraha kolme rubla pealt ühe rubla peale.
Nagu järgnevast episoodist näha, oli seltsi üksikuil liikmeil ja just juhtivamatel neist poliitilise ilmega sihitaotlusi. Nii käinud 1887. või 1888. aastal Kalevipoja Seltsist kolm esindajat Peterburis keisri juures talurahva seisukorda ja eluolu selgitamas. Saadikuteks olid: Jakob Valter Salatselt, teisena vist Vaalberg Karulast ja Madis Koort. Nad olevat isegi keisri jutule pääsenud ja Jakob Valter kinkinud keisrile vanu arheoloogilisi leide- hõbehelmed, hõbesõle ja taldriku (leitud Salatse küla juurest. O. A. W). Millest nad keisriga kõnelnud, ei teata, kuid täiesti ilma kimbutusteta see reis neil kolmel saadikul polevat siiski teostunud. Peterburis olevat neid lühemat aega vanglas hoitud, kuid pea tulnud nad siiski terva nahaga tagasi.
Eriti suure pahameele ja vihaga suhtunud Kalevipoja Seltsisse kohalikud mõisnikud ja pastor Willingen, kelle arvates see olnud ainult üks rahva hukatuse koht. Kui mõisnikud teada said, et keegi rentnik oli Kalevipoja Seltsi liikmeks astunud, tõstnud mehel otsekohe renti. (vt ka Kalevipoja kool - ptk. Hariduslik olukord)
Ärkamisaegsetest rahva enda üritustest oleks nimetada veel Liiguste kooli asutamist. Mõte tekkis Liiguste ärksamail talunikel 1880. aasta paiku ja just tänu Jakobsoni “Sakalale”, milles selliseid üritusi õhutati väga julgustavalt. (Arnold Lindam) Kooli asutamise mõte olnud asutajaile nii verre sööbinud, et seda ei suutnud eemale peletada ka need takistused, millega nad kohe asutamiskavatsuse alul kokku põrkasid. Ühelt poolt saksameelsed kohalikud mõisnikud ja teisalt riigivalitsus olid asutajaile suureks komistuskiviks. Aga asutajad ei jäänud ka siin mitte kimpu, ka neil olnud mõtteosalisi, tõsiseid rahva poegi: Hugo Treffner ja Mihkel Veske, kellest nad küll esmakordselt lugesid “Sakalast”. Oma hädas julenudki nad siis nende poole pöörduda. Appi tuli asutajaile ka kirjanik Kunder (vt ptk Koolõpetajad ja teised kohalikud tegelased; Hariduslik olukord), keda nad küll juba Kalevipoja Seltsi algpäevist tundsid, kuna Kunder käinud õige sageli seltsis (vt ptk Hariduslik olukord).
Kihelkonnarahva teiseks julgeks ettevõtteks olgu nimetatud Käsmu merekooli
asutamist, mille asutamisele küll riigivalitsus palju sõbralikum oli ja soodsalt vastu tuli, kuid mis siiski nõudis asutajailt küllalt suurt energiat ja südikust (Ants Ollin).
Peale eelnimetatud kokkupuuteid ärkamisaegsete tegelastega on mõningail üksikuil
olnud veel isiklikke kokkupuuteid C. R. Jakobsoniga. Nii puutunud Ants Ollin Jakobsoniga kokku Kunda seminaris käies. Jakobson käinud isiklikult Kunda õppiva noorsooga tutvumas ja hiljem saatnud vanemaile õpilasile Jannseni peale tehtud pilkelaulu:

Küll om mehel kena amet:
seljas särab siid ja samet.
Selle eest tal vald ja mõisi,
abitegu peale kauba.

Kuue päeva pähe õpib,
mõni lobib, tambib, löpsib,
käega vastu kantslit kopsib.
Selle tasuks vald ja mõisi,
abitegu peale kauba.

Muidugi levis see pilkelaul Jannsenist, kes oli ennast 2000 rubla eest mõisale müünud, seminaristide seas kulutulena laiali, ka muu rahva hulka ulatunud juba otsad, kuid siis äkki saanud üks Juudas äraandjaks. Laul sattunud tema kaudu koolijuhataja näppu, sealt muidugi edasi direktori kätte ja siis juba sinodi ette, millest hargnes suur tüli. Laul korjatud otsekohe õpilaste käest ära. Ainult üks neist - Ants Ollin - olevat laulu olemasolu maha salanud ja levitanud seda siis hiljem uuesti edasi. (Ants Ollin)
Jannsenist kõneldud, et enne, kui ta end 2000 rubla eest mõisnikele müüs, pannud ta südilt vastu ja öelnud: “Küll on hull oma ema rinda närima hakata,” kuid hiljem rahahädas olles võtnud ta pakutava summa vastu, pannud selle piibli vahele ja tõstnud kapi otsa, tehes enne kolm ristimärki peale: “Ärgu kuri käsi seda puutugu!” (Ants Ollin)
A. Ollin käinud õpetajaks saades Jakobsoni ka korra külastamas, kui see oli Tallinnas ja hakanud “Sakala” tellimiste vastuvõtjaks. (Ants Ollin)
Nähtavasti on Jakobson enam kui üks kord Haljala kihelkonna kandis käinud, ühte korda mäletab ka Juhan Nulbach Aasukülast. Ta olnud siis veel poisikene, kui Jakobson jälle ringreisil olles rahvast vaimustas (see olnud mõni aasta enne ta surma), tulnud läbisõidul Juhan Nulbachi isa juurde ööseks. Avalikult ta kõnega küll Haljala kihelkonnas ei olevat esinenud, vaid ta tulnud Kunda rannast, kus tal olnud asjaõiendusi. J. Nulbachile meelestub ainult Jakobsoni lai täishabe ja mehelik esinemine. (Juhan Nulbach)
Esimesed ajalehed tungisid Haljala kihelkonda umbes 58 aastat tagasi (Tanile Uukado), kuid kohati loetud neid juba varemini (Juhan Ederberg). Loeti siis esimesena “Perno Postimeest”. Ajaleht olnud varem sootuks suurema au sees: nagu silmatera hoitud ja kogutud “Perno Postimehe” üksikuid numbreid ja antud üksteisele ikka lugeda. (Juhan Ederberg)
Loetud ka suure hoolega “Ristirahva Pühapäevalehte”, mida mõned mõisnikud tellinud mõisarahvale tasuta. Teisi lehti lugeda ei peetud üldse soovitavaks, kuna sealt õpitavat ainult rumalusi, vastuhakkamist ja kihutustööd. (Juhan Ederberg) Järjekorras tulnud siis “Eesti Postimees”. “Sakala” ilmudes võtnud aga see leht otsekohe rahva poolehoiu, kuna mõisnikud ja kirikuõpetaja Willingen sõimanud seda lehte mustaks leheks (Thomas Eintreu). “Sakalat”loetud väga palju, rahvale meeldinud eriti ta kindel väljaastumine (Tanel Uukado,Villem Villberg, Hans Väinaste jt), kuid vähem loetud “Sakalat” Varangu kandis (Juhan Nulbach). Viimati olnud lehti juba palju liikumas, iga kolme pere peale olnud ikka üks tellija (Hans Väinaste).
Kalevipoja Seltsi ajaleht “Valgus”, mis seltsi juurde asutati kooliõpetaja Lindbergi toimetusel umbes 1880. aasta paiku ja mõne aasta pärast Kõrvile edasi müüdi 200 rubla eest, kuid selle tingimusega, et Kalevipoja Seltsi kuulutused võivad seal edasi ilmuda tasuta, leidis Haljala kihelkonna rahva poolt küllalt lugejaid (Villem Altmann, Ants Ollin, Johannes Traus).
Küllalt tuntud olnud ka Järve toimetatud “Virulane” (Adolf Heinberg, Johannes Traus).
EKLA, f 199, m 57, 283/92 (III.8) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)