Asjalised mälestised - Suuline traditsioon ajaloolistest paikadest

Suuline traditsioon ajaloolistest paikadest
Ahervared, mida leitakse Roostaja külast, arvatakse endisteks eestlaste elupaikade asemeiks. Eestlaste asumisest Roostaja ümbruses räägib ka veel rahvasuus liikuv jutt Hiissaare kohta. Hiissaar on olnud eestlaste pühapaik - hiis, millest ta nimigi olla säilinud. Hiissaarel on ohverdatud loomi, linde, kalu, leiba ja raha. Maasse on peidetud raha, mida alles hiljuti on otsitud, aga leitud pole midagi.
Hiissaarest paar kilomeetrit õhtu pool asub Kübarsaar, mis oma nimetuse sellest on saanud, et Hiissaarele palvele minejad on omad mütsid jätnud sellele saarele, sest hiis olnud nii püha paik, et sinna pole võidud ühes mütsidega-kübaratega minema. (Roostaja maatulundus klubi ajakiri “Meie keskel” 1931. a nr 1. Aegkiri ilmub käsikirjas. Vana-Roostaja talu Mäetaguse vald)
Hiissaar on paari sülla kõrgune küngas rabas. Kõvast maast eraldatuna veerand kilomeetrilise kaugusega. Hiissaar asub Roostaja külast õhtu pool, Murakasoo servas. Ta pindala võib olla nelisada sammu pikk ja kolmsada sammu lai. Künka keskelt on paar vakamaad põlluks haritud. Küngast ümbritseb saja sammu laiuselt mets. Vanal ajal on oldud Hiissaarel sõjapaos. Eesti Vabadussõja ajal on ehitatud maasse putka, ka siis on inimesed sääl peidus olnud. ( Roost, Jaan)
Roostaja on oma nimetuse saanud väikesest ojast, mis kõrgeist soist lähtudes sisaldanud palju roostet. Nimi on mitu arenemisastet läbi teinud. Alguses on kohta nimetatud Roosteojaks, Vene ajal on nimi muudetud Roostavaks ja hiljem Roostajaks. Kohalikkude elanikkude perekonnanimi oli Roostav, see muudeti Roostariks. ( Roostar, Robert)
Üks teatud maa-ala, Iisaku ja Tudulinna piiril, kannab Riiumaa nimetust. Nimi olevat tekkinud sellest, et maa piiride õiendamisel olevat nimetatud valdade mehed piiri pärast riidu läinud. Üks meestest on tüli tagajärjel isegi surma saanud ja mõned teised haavata. (“Meie keskel” 1932, nr 4, Mäetaguse v, Vana-Roostaja t.)
Mäetaga mõisas oli olnud kask, mille külge olid orjad kinni seotud, kui neid nuheldud. (Amer, Valiide)
Kivilao metsas Mäetaga on inimesed Põhjasõja ajal peidus olnud. Sääl kasvanud lapsed ilma ristimata kuni seistme aastani. (Reisberg, Daniel)
Puhatu küla nimetus on tekkinud sellest, et teolised on läbi soo käies ära väsinud ja jõudes kõrvale maale, on nad puhanud; hiljem on see nimetus antud külale, kui inimesed asusid sinna elama. (Kalkmann, Mihkel)
Timpka krundis Sootaga külas Illukal on olnud Ukukivi. Kivile on käidud ohverdamas isegi teoorjuse ajal veel. Igast uuest viljast on viidud ka Ukule ohvrit. Kirikus on rahvas käinud sunduslikult, aga Ukule ohverdatud vabatahtlikult. (Õunapuu, Robert)
Sootaga küla on olnud vanemal ajal teistest küladest rabaga lahutatud. Sellest siis on ka ta nimi tekkinud. Lähtepää ja Sootaga küla vahel on olnud püstpakk-tee. Pakud on asetatud olnud käändeliselt. Sammudega tuli lugeda igat käänet ja kui lugemises eksiti ja kõrvale mindi, oldi uppunud. Võõrale oli külla pääsemine võimatu. Vainussaarele on sõja ajal härgu viidud puulaudu mööda peitu. Puurõngad on ninal olnud, et härjad ei saaks ammuda. Kuremäe tamm on olnud endine hiietamm.(Maukin, Juhan)
Vanal ajal on Lähtepää küla nimetus olnud Lehtepää. Praegune Kloostrimägi on olnud hiiepaik, kuhu kaugelt on eestlased kokku tulnud. Tammelehtedest on pärjad pähe punutud ja sellest on jäänudki siis ka koha nimetus, et sääl on oldud lehtis päiega. Sakslaste meie maale tulekuga pole eestlased siiski loobunud omast hiiest, olgugi, et seda nõuti neilt usu alusel. Eestlasteist pole muidu jagu saadud, kui lastud tammik maha raiuda ja ära vedada.
Kalevipoeg on Konsu järvest tassinud Kuremäe. Hiljem venelastega sõdides, on tal samal mäel, mida ta tassis, jalad maha raiutud ja ta on ilma jalgadeta kuni Kivinõmmeni läinud, kuhu ta siis maha kukkunud ja kus praegu ta kalm olevat. (Porkul, Jüri)
Kuremäel on tamm, mille läbimõõt tüvest on umbes kaks meetrit. Tamme iga arvatakse üle 1000 aasta olevat. Tammel peab olema imetegev jõud. Kloostripäeval 15. augustil, kui kaugelt tullakse Kuremäele kokku, siis viiakse tammekoort kaasa, et see haiguste puhul oleks kaitseks ja arstimise vahendiks. Viimasel ajal on kiputud tammele liiga tegema ja selle kaitseks on tammele aed ümber tehtud. Nüüd saavad külastajad ainult raha eest tammekoort. (Samko, Marie)
Iisakus Jõuga ja Koldamäe külade ligidal soos on olnud Armeiska kindlus. Mägi, millel kindlus on asunud, on järsk. Põhja pool kindlust on olnud ilus ümmargune muruplats. Samas on olnud ka järv. Kindluse all pidi olema salatee, millesse sai silla kaudu. Sääl pidid olema ka salakeldrid sõjariistadega. 50 aastat tagasi on kaevatud kindluse alla kraav. Kraavi kaevamisel on välja tulnud terved palgid ja sild soo seest, umbes kahe jala sügavuselt.
Kord on käinud keegi võõras, kes küsinud kanges murdes Armei kindluse järele. Siis küsinud ta Borosova tee järele, mis arvatavasti pidi olema Borskova. Tee pidi Armei mäest lõuna poole viima. Kahel pool teed pidid künkad olema, milledesse olevat suur varandus peidetud. (Nipsust, Joosep)
Rootsisõja ajal on Armeiska mäel sõjavägi peatunud kauemat aega. Armeiskalt on olnud puusild üle soo ehitatud Jõuga küla pääle. Jõuga ja Kõnnu vahel metsas peab olema kusagil linnamägi. Armeiska ja Varesmetsa vahel on sõjaaegne kalm olnud. (Beläjev, Anu)
Imatu ja Jõugu vahel on üle soo olnud pakktee, mille pikkus võis kolm kilomeetrit olla.
Armeiska mägi on sada tiinu suur, ta on ümbritsetud sooga. Armeiska talust pool kilomeetrit idasse on soos 5-6 meetri kõrgune küngas. Künka läbimõõt võib olla umbes sada viiskümmend sammu. Künkalt on paetükke leitud, kuna ümbruskonnas maapinnas paasi ei leidu. Kesk mäge on kaevatud augud, arvatavasti varanduse otsimise eesmärgiga. Künkal kasvavad kuusepuud praegusel ajal ja ta on õige raskesti eraldatav muust ümbrusest. Põhja pool küngast on kõva lausmaa, umbes viiekümne sammulise läbimõõduga. 50 aasta eest on kaevatud 300 meetrit künkast põhja poole kraav. Kohalikkude elanikkude poolt kutsutakse kirjeldatavat Maara künkaks. (Sabalotna, August)
Remnikust poolteist kilomeetrit põhja poole on suur tüma (mäda) soo, millele on vanal ajal ehitatud olnud pakktee. Tee olnud Remniku ja Tuuska külade ühendajaks. Tuuskas elanud suur rikas mõisnik, kes sõitnud tõllaga üle soo Peipsi äärde. Soo on kunagi põlenud ja sellepärast on ka pakkude päälmised pooled ära põlenud. Sillapakke leidub poolpõlenutena praegugi veel soos. Silda on nimetatud Põlenud sillaks. (Ruuben, Tiitus)
Sõja ajal on inimesed Kõnnu ja Väike-Pungerja vahelisel linnamäel varjus olnud. (Vester, Kristof)
Inimesed on Murakasoole põgenenud päälesõjaaegsete rüüstesalkade eest. Rootsisõja ajal läinud inimesed loomakarjadega metsadesse pakku. (Amer, Valiide)
Konsu järvest poolteist kilomeetrit hommiku pool soos asub Vainusaar. Rootsisõja ajal on sinna käidud saelaudu mööda pakku. Ka loomad on sinna viidud. Niinsaares on olnud vanal ajal mõis, mille varemed on praegugi näha. (Kuningas, Anton)
Niinsaares on enne Põhja sõda mõis olnud. Kaevurakked on näha veel praegugi. Niinsaare ümbruses on soo. Saarel kasvavad suured puud.
Rootsisõja ajal on raha peidetud maasse. 40-50 aastat tagasi on Laane talu krundil olevast allikast kulda ära viidud. Kalevipojal pidi olema matisuurune kulduur, mida ka tema arvatavast kalmust on otsitud. (Mägi, Alide)
Paasika soost on leitud laevakere, mis on kolm sülda pikk ja kaks sülda lai olnud. Laev on vajunud soosse, päälmaa osad on ära mädanenud, kuna otsadest on veel näha laevakere. Laevakere asub Paasika ja Naroova vahel. Laevakere arvatakse sellest ajast päritud olevat, kui Narva jõe ümbrus on olnud vee all ja laevatamine oli võimalik. (Reitmann, Madis)
Kalamehed on leidnud Peipsist laevakere. Leiust on üle kahekümne aasta tagasi. Laev on arvatavasti Rootsi sõja ajal põhja lastud. Laevakerel asusid ümargusid kivi munad, mis teda takistasid edasi nihkumast. (Brumbach, Jaan)
40 aasta eest on Mäetaguse vallas, Kaugru talu karjammalt, leitud rahapada. Pajavang on jäänud karjasele jalgu. Leiust ei ole kellegile teatatud, kartes, et riik võtab leiu üle. Viimaks on juut raha enesele petnud. (Ahse, Nikulai)
Sõja ajal maasse peidetud varandust tähistati ära märkidega. Enamasti olid kivid tähistusmärkideks. Kividel oli kas piitsajälg või mõõk pääle raiutud.
Kuremäe põllult on leitud raha. Suurel kivil on olnud seitse ümmargust auku sisse raiutud. Karjaste vend, kes Narvas elanud, tulnud Kuremäele ja rääkinud, et peab olema kusagil aukudega kivi. Karjased, kes sellest teadlikud olid, juhatasid vennale otsitud paiga. Kivi küljeall olnud väikene paekivist kruusikene kullaga, mis oli varjatud poolpõiki asetatud paeplangiga.
Rootsi kirjadega on käidud siin ja sääl peidetud varandusi otsimas. (Leht, Ann)
Hiissaarel olvat olnud kirik, mille juurde ka kulda olevat peidetud.(Ahse, Nikulai)
Tudulinnas, Jaagura talu krundis asub Keldrimägi, mida peetakse ka väga tähtsaks vanaaegseks paigaks, kuhu on peidetud varandusi ja muid asju. Mägi on ümbritsetud soost, ta kõrgus on 6-7 meetrit. Maapind on kruusane. Mägi on tihedalt üle külvatud aukudega, mis on kaevatud kullaotsijate poolt.
Üldiselt peab mainima, et Iisaku kihelkonna piirides on olnud kulla ja peidetud varanduste otsimine väga suur ja on seda ka praegugi veel. Ei leidu peaaegu ühtki mälestuspaika, mis kuidagi on ühenduses sõjaga, et säält ei oleks kulda otsitud ja auke kaevatud. Ka värskelt kaevatud kullaauke esineb õige tihedalt. Kaevamised toimuvad päämiselt öösiti. Isegi kaugemalt, kui Iisaku piirkonnast, tulevat kullaotsijad.
Tudulinna Linnamägi asub Tudulinna kiriku ligidal. Lõuna- ja hommikuküljest on mägi umbes 15 meetrit kõrge. Mäekallak on sile ja ühtlane nagu oleks ta välja voolitud. Põhja poolt läheb mägi aeglaselt madalamaks ja ühtub ümbruskonna pinnaga peaaegu märkamatult. Mäe ümbermõõt on üle kilomeetri. Linnamäe lõunaosas asub sügav org, mille laius on umbes 20 meetrit ja pikkus 35 meetrit. Ka sellest orust olla kulda otsitud. Tudulinna tekkimislugu liigub rahvasuus mitmesugusena.
Praegusele Linnamäele on vanasti lina ehitatud ja see, mida päeval ehitatud, langenud öösel sisse, nii et linn pole oma ehituselt iialgi kaugemale saanud. (Treilmann, Tiidrik)
Teisekujulise tekkimisloo järele olnud praegusel Linnamäel linn olemas, mis aga korraga maa alla vajunud ja mille tagajärjel veel sügav auk praegugi Linnamäes näha olevat. Et aga linn ära vajunud, siis öeldud, et linn läks tuttu – magama, millest siis vastav nimigi olla tekkinud. (Luugenberg, Juulius)
Kolmas tekkimislugu olnud järgmine: vanasti tulnud praegusele Tudulinna Linnamäele kegi mees, kelle nimi olnud Tuuto, ja asunud sinna elama. Tuuto hakanud õige jõukalt elama, ehitanud aia ümber hoonete ja korraldanud eluaset igatepidi mugavaks. Rahvas on öelnud siis selle kohta, et Tuuto elab kui linnas ja hiljem on jäänudki rahvasuhu nimetus Tuuto linn, mis aegade jooksul on arenenud Tudolinnaks. (Luugenberg, Helmi)
Tudulinna kiriku õues asub kivirist, mis omalt kujult erineb harilikest ristest. Rist on raiutud kivitahvlist, alumine ristiosa on lai kivitahvel, mis ülevalt poolt kitsamaks muutub ja lõpeb ümmarguse ringiga, millesse on raiutud ristikuju. Rist kannab nimetähti, mis on raiutud kolmelt realt ristialumisele osale: IMKNAK- MKNAK-MKNAK. Rist on päritud 1671. aastast. Rahvasuus nimetatakse seda rootsiaegseks ristiks, muud ei teata tema kohta midagi rääkida. Kiriku õues olnud ka veel teine samasugune rist, mis aga aegade jooksul külili oli vajunud ja viimaks hoopiski maa alla kasvanud; praegu võib näha vaid õige väikest maakivi osakest, mõni samm ristist kiriku poole, see pidavat olema külili vajunud ristikivi. (Vaas, Engelhardt)
Samasugused ristid esinevad ka Iisaku surnuaial. Sääl on neid arvult neli, mis kannavad järgmisi aastaarve: 1655, 1669, 1690, 1691. Ristidel on terve rida Pepo nimesid.
Asjalistest mälestistest oleks veel nimetada Vasknarva kindluse varemed, mille kohta ei saanud suusõnalisi teateid.
EKLA, f 200, m 20, 26/42 (I.1) < Iisaku khk. - Alide Amandus (1932)