Suusõnaline traditsioon - Raharendi ja talude ostu aeg

Sõjavägi seisis Virumaal ja sundis talupoegi raharendile. Rahvas ei tahtnud raharenti vastu võtta. Ütlesid, et kust meie raha saame, meie tasume teoga. Inimesi viidi vägisi mõisa, et rendilepingule alla kirjutada. Viimaks Tudulinnas Lugavälja vana Jaan ja Timoteosed hakkasid rääkima, et võtame mõisa soovi vastu. (Vaas, Kaarel)
Teorendi ajast on tagasi 60 aastat. Mõned maksid ka segarenti - muist teoga ja muist rahaga. Paljud inimesed nutsid, et kust meie võtame selle raha, millega renti maksame. Paljud andsid isegi kohad käest ära selles hirmus, et ei saa raharendil elada ja läksid mõisa moonakaiks. Alguses oli renti 60 rubla aastas. Iga kuue kuu tagant, kui rendilepingut uuendati, lisati ka renti juurde. Viimaks tõusis rendi suurus 240 rublale aastas ja sellele lisaks veel 20 teopäeva. Viimane rendileping kestis 12 aastat. (Piirits, Aleksander)
Raharenti oli vähe, enamasti maksti teoga. Kas mõis nõudis tegu või mitte, sest talupoegil polnudki millestki raha saada rendiks. (Kreenmann, Anton)
Renti ei olnud, tüdruk ja mees olid rendi eest mõisas iga päev. (Mittendorf, Jakob)
Kõige enne makseti mõisale teoga renti. Siis läks kõik raharendile üle. Alul oli rent 68 tiinult maalt 60 rubla aastas. (Nõmberg, Toomas)
Teoorjuse ajal aeti talud kruntidesse. Talude suuruse järele tuli renti maksta. 63 aasta eest olid veel küladel ühised põllud. Rahaga makseti teatud norm, talu kohta 40 rubla aastas. (Roosvald, Anton)
Suvetöid tehti mõisas tükiviisi, mis olid rendile lisaks. (Karlep, Madis)
Raharent oli juba enne talude krunti panemist. Segarenti ei ole Oonurmel olnud. (Lepassaar, Jakob)
58 aastat tagasi aeti talud krunti, anti raharent, kuid tegu tehti ka. Puhta raharendi pääl sai ka mõned aastad olla.(Kuningas, Anton)
Esimene maamõõtmine oli 1849-1851 aastail, siis mõõdeti maad ühiselt põldude viisi, kuna teise maamõõdu ajal, mis teostus seitse-kaheksateistkümmend aastat hiljem, pandi talud üksikkrunti. (Reisberg, Joosep)
62 a. tagasi sai jutustaja isa loa ilma tasuta küla karjamaale maja ehitada. Ehitusmaterjali sai ta kohapäält. Niikaua, kui talud olid müügilepinguta, sai isa elada ilma rendita. Mõisnik nõudis renti, kuid isa oli sõdur olnud 25aastat ja kaebas mõisniku talurahvakohtusse. Kohus otsustas: kui jõuab maksta, siis maksgu, aga kui ei jõua, siis pole ka tarvis maksta. (Grass, Miia)
Vilja sambavahe kogumine maksis raha pääle arvestatuna kuus rubla. Heina päev maksis üks rubla nii meestel kui ka naistel. 86 tiinu maa päält tuli renti maksta 65 rubla aastas, kuid see, mis teos tasuti, arvestati rahast maha, nii et seda raha jäi üsna vähe maksta. Teos oli teha neli heinapäeva, kaheksa sõnnikuveo päeva, sambavahe vilja koguda ja kuus sülda puid vedada. (Treimann, Juhan ; Porkul, Jüri)
Esiteks oli vähe renti, siis hakati aga kuue aasta tagant lisama ja viimaks lisati renti igal aastal. (Beläjev, Madis)
Rendi tõus Kamarna külas:
1893 aastal makseti 108 rubla.
1899 aastal makseti 130 rubla.
1905 aastal makseti 156 rubla.
1910 aastal makseti 164 rubla.
1911 - 1916 aastal makseti 230 rubla. (Kasemetsa talu rendileping, Kamrnas Illukal.)
1893 aastal öeldi rendilepingud, talude ostmise mõttes, talupoegadele ülesse. Talupojad aga ei ostnud, sest müügihind oli väga kõrge. Kohalikud talupidajad saatsid Tallinna kindralkubernerile (jutustaja poolt in Tallinna kubrener kindralkuberneriks nimetatud) palvekirja, milles palusid müügi seisukorda lahendada.
Talupoegadel oli rent selle kõrguse tõttu võlgu jäänud. Pristav kirjutas talunikkude varanduse ülesse. Talupojad pöördusid jällegi kindralkuberneri poole palvega maksu tähtaega pikendada. Sellest oli abi. See rent, mis võlgu oli jäänud, seda ei nõutud üldse enam. (Sabalotna, Abel)
1866 a. sääduse b-puntkti põhjal saab talukoha rentnikule kohtu läbi tema rendikoht müümise pärast ülesse üteldud ja müümise tingimused kuulutatud:
4 tessatiini 1000 ruutsülda on koha suurus ja selle ostuhind on 650 rubla. Kuue nädala jooksul peab koha ostja usutusraha mõisa omanikule sisse maksma. Järgmisel aastal peab ostja 400 rubla hinnast ära maksma. Ülejäänud osa tuleb 20 aasta jooksul ära tasuda ja 4 kopikat võlasoleva raha päält protsenti maksta. (Iisaku vallaarhiiv nr 52.)
Terevere [Tärivere] valla talurentnikud on 25. aug. 1894 a. vallakohtu kauda talude ostutingimusi kuulamas. Nad vastavad ühest suust, et nemad nende tingimustega kohte ei osta ja neid käest ära anda ka ei taha. Kui ostuhinda vähegi alandataks, tahaks igaüks ise oma kohta osta. Ostutingimused on: 24 tessatiini, 1280 ruutsülda, maad maksab 2540 rubla. (Iisaku vallaarhiiv nr. 59, 1894.a.)
14. juulil 1908a. teeb Iisaku mõisa volinik Eugen Jove talukoha päriseks ostmiseks lepingud kohapäälsete peremeeste-rentnikkudega. (Iisaku vallaarhiiv nr. 43)
Sahargu külas osteti kolm kohta 1884. aastal, see on esimesel müügiajal. Esimesel müügil nõudis Tiesenhausen koha eest ainult 300 rubla, kuid kohalikud elanikud ei tahtnud osta, sest arvasid selle müügi mõne viguri olevat. Kahe aasta pärast tõstis Tiesenhausen müügihinna aga 600 rublale.
Alguses müüs ta krunte sellepärast nii odavalt, et neid põliseid rendilepinguid, mida olid preilid Tiesenhausenid kohapäälsetega sõlminud, murda (vt ka Mõisa ja küla vahekord). Jaagura talu eest tuli mõisnikul pääle maksta, sest see ei tahtnud külast lahkuda ja põlise rendilepingu tõttu ei saanud mõisnik teda ka sundida selleks. Mõisnik maksis hoonete veokulu ja nii läks siis Jaaguragi talu külast välja - krunti pandud kohale.
1912 aastal, viimasel talude müügi ajal, läksid kolme koha peremehed välja vaesuse pärast, sest nad ei jõudnud omi kohti osta. (Roosiväli, Johannes)
Kellel olid Tudulinnas päris rendilepingud, need said koha väga odavalt kätte. (Luugenberg, Juulius)
Kohapidajad, kes omad krundid olid juurinud metsast, käisid parum Tiesenhauseniga kohut. Nad tahtsid odavamat ostuhinda saada kui teised, kes olid asunud põllumaale. Kohtus käijad ei saanud mingit tulu, nad kaotasid protsessi. (Pikat, Aleksander)
Tiesenhausen pani elu sisse. Ta pani igamehe krunti, igaüks hakas ehitama. Talu suurus oli nii, kuidas keegi osta tahtis. 1893. a. olid piirid välja aetud. Mõisnik sai krediiti talude müügi tõttu mõisnikkude krediitpangast. Talupoegilt ei võtnud Tiesenhausen talude hinda rahas, sest krediitpanga võlg oli tarvis jagada talupoegade pääle. (Rooseneck, Kristof)
Oonurme elanikkudel on olnud kindel arvamine talude müügi ajal, et keegi võõras ei või tulla ega nendelt kohta ära võtta. Kui aga talud müüdi ja pristav endiseid elanikke tuli välja ajama, siis alles said nad talude müügist õieti aru.
Riimer oli ostnud Noringu käest Oonurme ühes kõige eluta inventariga ja pakkus pääle selle kohapäälseid renditalusid, läbistikku 50 rubla tessatiin, müüa. Väikene osa kohalikest elanikest ostsivad kohad ära. Nad olid harjunud endise vaba olekuga, kus kõik maa ja mets, mis oli nende ümbruses, oli ka nende vabas tarvituses ja nad tõstsid protesti müümise vastu. (R. Überbachi kirjutisest lk. 17-18, Oonurme algkool.)
90 aastat tagasi tahtis Noring müüa talusid ühes metsaga aga kohalikud talupojad ei ostnud. (Lepassaar, Jakob)
Illukal oli samuti esimesel müügiajal talude ostmine olnud väga väikene. (Porkul, Jüri) Hiljem on talude ostmine ladusalt läinud. (Piirits, Aleksander)
Roki linnas, Doni panga kaudu on talude müügioperatsioon käinud. (Väli, Antoonia)
Osa taludel oli puht raharent, kuna mõisa mail oli segarent. (Treimann, Mari)
EKLA, f 200, m 20, 268/78 (6.c) < Iisaku khk. - Alide Amandus (1932)