Suusõnaline traditsioon - Majanduslik seisukord - Toitmisolud

Teoorjuse ajal oli toiduks odrajahust segatud kört vee ja piimaga, kuid ilma keetmata. Rapatsileiba söödi sellele kõrvale ja kui oli, siis silku ka. Kertuleid ei olnud. Umbes 70 aastat tagasi, kui kartul tuli. Mõisast toodi salaja taskuga kartuliseeme ja kasvatati esmalt aias peenardel. Sigu peeti õige vähe, talu pääle ainult üks ja seegi kaalus tapetult ainult kolm puuda. Ei olnud sigadele midagi sööta. Lambaid peeti kaks kuni kuus talu kohta. (Sabalotna, Abel)
Kui rukkit tuulutati, siis prooviti vastu seina viskamisega, kas ta on tarvitamiseks parasjagu aganatega segatud. Kui rukis krõbises vastu seina viskamisel, siis oli ta liig puhas ja tuli segada aganatega niikaua, kui enam ei krõbisenud.
Talvel keedeti toitu rehetoas kivipesas. Pada pandi koogu otsa, pott kolmejalgsele raudhargile. Suvel keedeti toit väljas. (Reinhof, Aleksander)
Pääle metsade põlemist 1868. a. on tehtud naerid maha. Naeris on täitnud kartuli aset, kui viimast veel ei olnud. Tudulinnas on ka kodust puskarit aetud, lastele antud viinapudi leivaga, et nad oleksid siis rahulikud. (Lepassaar, Jakob)
Pühapäeval keedeti kapsasuppi, mis kestis kuni kolmapäevani. Kolmapäeval oli pudru, neljapäeval kiisel.
Lastele leiba ei antud. Poisid pildunud aganaleiba kaigastega riiulilt maha. Leib olnud nii rabe, et on kukkudes katki läinud. (Mägi, Charlotte)
Leivad olid nii aganlised, et lapsi ei võidud soojele leibule tulega ligineda lasta, sest leivad oleksid põlema läinud. ( Juuse, Mari)
Pühade eel palunud lapsed ema, et see ei paneks aganaid pühadeleiva sisse, sest see oleks olnud väga valus süüa. (Blum, Leida)
Kaerakiiselt söödi leiva kõrvale. Leiba ei tohtinud tuule käes süüa, tuul oleks leiva ära viinud. (Kalkmann, Mihkel)
Teolistele pandi nädaliks ajaks piim nõuga kaasa. Nädala lõpul tulid hiired nõu põhjast välja. (Meisen, Nikulai)
Põuasuvel 1868. a. on söödud maltsrohtu ja nõgest supina. Need, keda mõisa saadeti, neile anti siis kaerakiiselt ja piima nõusse. Leivasse on segatud linaseemneid ja aganaid. (Ankibov, Mari)
Kartulaid oli alguses nii vähe, et jutustaja isa noorelpäevil on neid jagatud ainult pühade ajal, nagu meie lihavõttepühade ajal kanamune jagatakse. (Ruuben, Abel)
Söömise juures tarvitati kahvli asemel puuorke. Hiljem, kui mõisast nähti kahvleid, siis tehti neid puust järele, kuid ainult kahe haruga. Noad olid kas vikatist või saest tehtud. Olid laiemad kui praegusaja noad. Kausid olid puust – treiutud ja vitsadega, lusikad samuti puust. Söögilaud oli ja kapp ka söögiriistade jaoks. (Karlep, Madis)
Puu-ummikutest söödi puulusikatega. Kui tulid puukausid, need olid juba toredusasjad. Ummik oli peenem nimetus vastava puust nõu kohta, pütt oli jämedam. Üksainus nuga oli perekonnas. (Kaljusto, Liisu)
55 aaastat tagasi, kui jutustaja isa tõi esimest korda suhkru ja teekannu majja.
Kui kohvi keedeti, siis pandi see kaussi ja lusikad anti joomiseks kätte. (Ruuben, Abel)
Kui pered üksteise vahel leiba laenasid, siis kaaluti leiba kirvega. (Juuse Aadam)
EKLA, f 200, m 20, 285/9 (6.E.a) < Iisaku khk. - Alide Amandus (1932)